Helga ja. Tere, head klassikaraadio kuulajad. Algamas on klassikaraadio iganädalane muusikauudistesaade, mille pealkirjaks on heligaja. Tänasest saates tuleb juttu järgmistel teemadel. Eesti muusika päevade raames toimus kolmapäeval kontsert, kus esinesid tšellist Silvia Raina mäe ja pianist Marryt Gerretz-Traksmann. Kavas olid mitmed Eesti ja teisi ettekanded ja muljeid sellest kontserdist jagab meiega Liis Jürgens. Klassikaraadiole andis intervjuuga löökpillimängija Vambola Krigul, kes osales reede õhtul tolm eesti helilooja Toivo Tulevi uue Lööpile kontserdi Flow esiettekandel. Uusi muljeid festivalil jazzkaar on, neid vahendab meile immo Mihkelson intervjuus Karin koprale. Möödunud nädalavahetusel lõppes 11. rahvusvaheline koorifestival Tallinn 2009. Tulemusi kommenteerib dirigent Mikk Üleoja, kes osales ka žürii töös. Edu. Ta küsitles Annika Kuuda rahvas Paris Estonia tuli lavale David Nixoni ballett kolm musketäri. Intervjuu andis dirigent Mihhail kärts Angeraale. Rein Rannap esineja 30. aprillil kavaga volbriõhtune klaveripalavik Tallinnas Kumus ja koos temaga musitseerivad ka Tallinna Kammerorkester Toomas Vavilovi dirigeerimisel. Sellest kontserdist kõnelebki Rein Rannap lähemalt intervjuust Kersti hinnale. Tallinna noorte puhkpilliorkester tähistab oma 40. tegevusega pastat ja teemat, vahendab agara. Uuest Allikvartetist ning nende peagi toimuvast kontserdist kõneleb tšellist Ardo Västrik. Teisel mail esineb Eestis Sergei Kasparov haamerklaverimängija Altkontserdi tutvustab Eesti Kontserdi produtsent Neeme pundar intervjuus nelevastentsildile. Ja algamas on ka ulatuslik festival orient 2009. Teeme siin selle nädala ka põgusa sissevaate stuudios on kunstiline juht Peeter Vähi. Eesti muusika päevade raames toimus kolmapäeval, 22. aprillil Tallinna raekojas kontsert, kus esinesid tšellist Silver ainomäe ja pianist Marek Gerretz-Traksmann. Kontserdi kavas kõlasid Malle Maltis, Lauri Jõe lähe, Erkki-Sven Tüüri, Helena Tulve, Alfred Schmidt. Teosed ja kontserdimuljeid jagab nüüd meiega. Liis Jürgens. Kolmapäeval, 22. aprillil toimus Eesti muusika päevade raames üks kammerlikumaid kontserte. Kogu käesoleva festivali vältel esinesid Silver ainomäe tšello ja Marryt Gerretz-Traksmann klaveril. Kontsert algas Malle Maltis teose esiettekandega tšellole ja elektroonikale pealkirjaks diaanima. Teades, et Mallede muusikat animafilmidele seastus Pealkiri diaanima kohe Eesti nukufilmisarjaga hing sees. Lugu algaski kõlaritest väljuvate hingamistega, mis segunesid tšello hingamisega, mis pilliküljelt Jeroobilt poogendades kostusid. Teekonnaga tšellomaailma ilmusid loo intensiivistada eska romantilises tšellalikud septakordi passaažid, mis mähkusid sobivalt elektroonikas kasutatud inimhäälteniidistiku. Teisepalana kõlas taas esiettekandeline lugu seekord lauri jäälehelt. Klaveripala Shanud sisaldas rikkalikult kaunistusi, meloodiakäike tõusu ja mõõna. Kõige eelneva ja kireva laadilisuse tõttu oli teosest tugevalt tunda vanaaegset hõngu. Kuigi helilooja hiljem naljatas, et oli tunda kopitust, siis ma väidaks sellele vastu, et pigem oli tegemist värskelt restaureeritud ja immutatud hästi lõhnava tumeda puiduga. Erkki-Sven Tüüri tšello klaveriteosest tüdication kehastus Marjut Gerretz-Traksmann Anderseni muinasjutus tuttavaks tikutüdrukuks. Marit tõmbab mündiga klaveri bassikeelel võludiku ja meil on veel kord võimalus näha minevikku kadunud sõpru, Hiiumaa randu ja karjamaid, mida kõike tüüri kingitud võludik pildina esile manab. Kontserdi teistpoolt alustab Helena Tulve dünathawellers selle ait ka seda tundlikku teost. Kuulad maailma esimest korda midagi sätendav ja helgib kohati isegi silmipimestavalt kriiskab selles öös, kus rännatakse tegemist Helenaliku delikaatse maailmaga kus klaver ja tšello on üksteisest lahutamatud kõla. Rännukaaslased nõnda käivad käsikäes näiteks Asklaverisklisse andod ja tšello üha kõrgenevad ja saladuseks jäävad ülikõrget tooni otsivad pisut karedad pimedad flashi letid. Viimaseks looks jääb Alfred Nitke sonaat number üks tšellole ja klaverile millegipärast Helena loo järel pähe kummitama jäänud sõnad. Ilus, ebamugav, valus pöörlevad seal endiselt ringi. Kas need, kes on alati kuulates silver aina mäel ja Marit Gerretz-Traksmannil, õnnestub see kahe üliaeglase ühe ülikiire osaga teos esitada suurepärase kandva pingega kuni lõpuni mis tõmbab piduliku ja väärika kaarene kokku kogu selle kontserdil kõlanud hapra ja intensiivse muusika. Selleks, et korraldada suurepärast kontserti, ei ole sugugi vaja perfomance ja rahvahulki. Piisab paarist väga heast intervjueediste ja verivärskelt. Eesti muusika päevade lõppkontserdil reede õhtul tuli aga esiettekandele Toivo või löökpillikontsert flow, kus soleeris Vambola Krigul löökpillidel mängis Ateenas sümfonietta Kopenhaagenist, tegemist siis Taani päritolu uue muusika ansambliga ning Tallinnasse terrigeerid. Seda kontserti Eerik Jakobson ja klassikaraadiol olidki reedel proovi eel telefoniühendus löökpillimängija Vambola Krigul iga, kes siis kõneles vähemalt kuidas valmis Toivo Tulevi löökpillikontsert Flow mis on siis kirjutatud nii Vambola Krigul-ile kui ka ansamblile Ateenas, sümfonietta Kopenhaagen. Ja nii ma jõudsingi oma mõttes Toivo juurde ja Toivo haaras ideest kinni, kuna toimule tunduvad olevat löökpillid, suhteliselt lähedal seisvad instrumendid, siis ta ei kõhelnud ja siis me hakkasime koos otsima võimalust, kellega seda siis esitada. Ja kuna ta just nimelt sel ajal töötas Taanis töötleskus pool hellieriga, siis toimuval tuligi mõte, et kui prooviks seda mängida koos mõne taani ansambliga ja nii, siis ma nüüd ei tea täpselt, kuidas tema kirjastaja, kes on ka Taanist selle kirjastuse vahendusel jõudis Toivo Sisoteelaseni ja, ja vastupidi. No see on selline hästi praktiline pool, aga et milline see kontsert siis valmis on saanud, et kas oli sinu jaoks ka mingis mõttes selline positiivne üllatus, kas sa ise suunasid ka, et milliseid pille sa tahaksid kasutada? Ei, ma selles suhtes ei, ei teinud talle küll mitte mingisuguseid ettekirjutusi, vaat et seda ära võtta ja seda võtta. Ja noh, mulle on Toivo muusika olnud kogu aeg mulle hästi südamelähedane ja mulle väga väga meeldis tema muusikat mängida. See kontsert ei üllatanud mind, vaid pigem vastupidi, et ma suhtlesin selle valmimisprotsessil alati väga rahulikult sellesse, sellepärast et Toivo on alati kirjutanud teatud kindla kvaliteediga muusikat, ei tee endale mitte mingisugust hinnaalandust, et see, mis valmis sai, see võiks öelda, et on täpselt see, mida ma ootasin. Et see kontsert ei ole selle klassikalises mõttes löökpillikontsert, mis on hirmust tulistamine, nagu nad kipuvad olema, vaid pigem ta on. See muusika on rohkem kuidagi nagu vokaalsemalt laadi, hästi pikkade liinide ja nagu Toivo Tulevi muusika on. Et ta on väga-väga laulev teos. Toivo tahtiski vahepeal, et ma laulaksin mingisuguseid asju kaasa, aga see seda nagu ettevalmistusperioodil päriskontserdil vestlejaga. Et sellest sellest, sellest nõuandest oli väga palju abi, et selle muusika õige tunnetuse leidmisel Kui nüüd tehniliselt rääkida, siis milliseid löökpille sa kasutad? Löökpille on ju tohutult palju. Jah, hirmus palju on need, see seekord mitte nii väga hirmus palju hääletuvatest löökillidest marimba, vibrofon, grotaalid, kellamäng, hääletatud kongid ja lisaks siis on sellele instrumentatsioonile veel mõned trummid ja ja mõned lehmakellad ja ja üks kong, instrumentatsioon ei ole väga suur ja on keskendunud häälestatud löökpillidele. Sa nüüd olid ka Kopenhaagenis, et kas sa käisid seal selle jaoks, et teha proove ansambliga Ateenas sümfonietta? Just nimelt ja see oli väga-väga hea võimalus võtta just enne kontserdi esiettekannet aeg maha ja tegeleda ainult ühe asjaga, me olime seal kokku neli päeva ja olime ainult selle kontserdi harjutamisel väljas. See oli väga-väga hea võimalus saada Eesti muusika päevade kärast natukene eemale ja tegeleda rahulikult ühe asjaga. Ansambliga koostöö sujus väga hästi. Ansambel on väga heal tasemel ja, ja ka dirigent Eerik Jakobson on väga tema eeltöö partituuri kooli hämmastavalt põhjalik. Mida ta oli enne esimest proovi, kohtusime temaga eelmisel õhtul ja nii põhjalikult eelnevalt läbi töötatud partituuri ei julgeks öelda, et pole varem näinud, aga aga see töö oli tõesti väga põhjalik ja mis ja väga hea. Kust te seal Kopenhaagenis proove tegite? Kopenhaagenis Ateenas harjutab Kopenhaageni uues ooperimajas, mis on väga kena, et nad on leidnud endale sellise võimaluse sellise suurusega ooperiteatris tööd teha. Seda privileegi ei ole jälle paljudel, neil on Taanis natukene selline kerge eriseisus ka, et et nad on kuidagi saanud erinevaid preemiaid Taani riigilt ja nad on väga tunnustatud ansambel Taanis, sestap nähtavasti neil võimaldatakse seal tööd teha. Ja ooperimaja iseenesest on väga inspireeriv sellise töö tegemiseks. Nõnda kõneles reedel õhtuse kontserdi proovi eellöökpillisolist Vambola Krigul ja Eesti muusika päevade festivali lõppkontserdi kavas kõlasid veel Epeus Christian soni, Ground Wolf, Rein porrudesse, Kavkapridža Age Hirve põud ja Tõnu kõrvitsa järelkuma ja seda kontserti on võimalik kuulata klassikaraadio eetris maikuus, teisipäeval, 12. mail kell 19, null viis. Jätskaar on veel täies hoos, nii täna kui homme toimuvad mitmed põnevad kontserdid, aga me oleme küllalt palju neid juba kuulnud, nii et võib küsida ima Migesonilt, et kas see vaimustus, mida sa enne Jazzkaare algust väljendasid, kas see on nagu ennast õigustanud? Jah, näiteks kas või eileõhtune kontsert, kus ana Mura, Portugali lauljatar esines ja väga särava kontserti andis niisuguse muusikaga, mis tegelikult ei olnudki džässmuusika ja, ja selle kontserdiga seoses ongi selline tunne, et peaks hüppama. On ootuspärane ja tavaline, et Tškare kaubamärgiks on peaaegu et kujunenud välja üks, teatan kvaliteedinivoo ja see ootus, et alati on võimalik millegi üle üllatuda, vaat see on tavapärases kesk-kaare puhul ning taolisi kontserte juba on olnud hea mitu tükki. Ning võimalik, et mõned tulevad veel, et see, mida inimesed otsivad, ma arvan, et mitte ainult mina, vaid üldse teised muusikahuvilised kuulajad ka on teatav muusik, K kvaliteet, musitseerimise kvaliteet ja niisugune ela vehedus, mida on võimalik hea muusika puhul vahetult kogeda saalis ning tänu sellele, et Anne Erm on üsna skeptiline esinejate valikul, et ta enamasti tee usaldab ainult oma silma ja kõrva, ta on enamiku need esinejad oma silmaga kusagil mujal festivalil näinud. See on andnud mingisuguse selle garantii või nivoo, et need esinejaid, kes siia tulevad, olgugi et tundmatud ma ei usu, et ka ana Maura nimi oli ja muusika oli paljudele tuntud, see tagatis, et see pakub elamuse. Et see on Jazzkaare puhul üks väga positiivne joon ning kui me räägime muusika festivalist, siis festival peaks ikkagi olema eelkõige ju muusikute ja publiku vahelise suhtluse paik, et ta ei ole selline ühepoolne muusikute pidu. Mõnikord on ka niisuguseid üritusi, kus suletud uste taga muusikut rohkem lõbutsevad, küll publik, aga jazzkaare puhul on see, et võib-olla isegi seep publiku momente on olulisem kui muusikute enda pidutsemise moment, sest paljud esinejad tulevad välismaalt, noh nagu näiteks tänagi ma püüan siin intervjuud saada, pakid driveraka ja ta hommikul tuli lennukilt ookeani tagant, puhkab hotellis, teeb sound checki, mängib kontserti ja põrutab kohe järgmisse esinemispaika. See on paljude muusikute reaalsus, et nendele on see muusikaelu just niisugune, et need, kes on Eestis kohapeal eesti esinejad, keda on oma pool umbes festivali jaskar kavas. Neil on see musitseerimise argireaalsusest pisut teistsugune ning festivali muljete puhul ma pean ütlema, et neid sündmusi on ju nii palju. Mina ja tõenäoliselt ka mitte Anne Erm, kes on selle korraldaja, kes püüab igal pool kohal olla, ei ole kõikidele üritustele jõudnud, pääsenud osa on väljaspool Tallinnat, osa on klubides, mõned üritused toimuvad suisa paralleelsete samal ajal ning väga raske on anda mingisugust tervikmuljet. Mauretsin inimestega, kes käisid Sharo kontserdil, selline rahulolev mõmin tuli nende suust äärmiselt rahul, sest see, see kontakt publikuga, see suhtlus, see oli suurepärane, aga saalis olid ju natukene eakamad inimesed kui need, kes lähevad klubidesse seda tümpsu, džässmuusikat kuulama. Ja need publikud eriti omavahel ei segune, aga rahul olevat on nad mõlemad. Mõlemad ütlevad, et ma käisin jätskaarel ja oli väga vahva. Nii et ka selles mõttes see mitmekihilise elamastiku. Koogi mõttes on tänavune jaskar täiesti normaalne tasemel hea, hoolimata kõigest, mida ümberringi räägitakse, et on raske ja inimesed ei taha minna ja tulla kontsertidele tulevad küll. Tegelikult on need üsnagi publiku rohkem kontserdid. Vastuvõtt esinejatele on olnud väga hea, esinejad ise on olnud väga head, nii et see, mida mina praegu olen selle hetkeni tunnistada saanud, jazzkaarel on väga positiivne, on sul olnud ka tõelisi üllatusmomente ana moraali siiski natukene üllatusmoment, et ma teadsin videode järgi, et on väga hea laulja, aga ta nii hea laulja on. Et esineja ka veel kõik need väikesed sõrmenipsu kulmu kergitasid ja sellised väikesed liigutused, tõeline diiva, lavalehtede on noor ja väga nääpsuke ja ootan suure häälega ja suuremusitseerimis võimega. See oli küll natukene üllatus, siiski ma seda pean tunnistama ning ega teistegi kontserdite puhul ma kuulasin täiesti naudinguga Villu Veski esinemist, ta mängis vanemat džässmuusikat sellest perioodist, kus tema sündis sellist tõesti peaaegu 40 aasta vanust džässmuusikat. Ja ma pean ütlema, et peaaegu igal kontserdil, mida ma olen kuulanud, on olnud helgeid huvitavaid momente, mis on naelutatud kuulama ja minusugune noh, ütleme niimoodi, paadunud muusika, kuulaja, kes on aastakümnete vältel väga palju igasugust muusikat kuulanud, et selline hetkeks kuulama, näägutamine on juba päris suur asi. Aga sa oled käinud aastaid jazzkaarel, et kas sa näed ka mingit sellist arenguvõimalust? Väga raske on areneda sellest faasist, kuhu jaskar on jõudnud. Kindlasti on veel see moment, et kui oleks pisut rohkem resurssi jazzkaarel on kalleid ja väga häid esinejaid, kes pole veel saanud jazzkaarele tulla, sellepärast et eelarve ei kannata seda välja. Aga see on ka vist ainukene arenemisruum, sest kogu see spekter maailma muusika, isegi sellise popi rockiga kaasnevad nähtused, džässmuusika, tippesinejad, see spekter on enam-vähem kaetud. See on nüüd see valdkond, kus väga palju paremaks minna enam ei saa. Jaskar on siiski Peaks ütlema heal Euroopa tasemel festival. Kui vaadata teiste festivalide kavasid, mis Euroopas toimuvad, on muidugi väga suuri festivale, kus on tõesti sadu esinejaid ja kus on väga suur eelarve ja ka need on Kesk-Euroopas. Meie regioonis on ainult mõned festivalid. Põhjamaades, mida džäss kargab, nagu võrrelda, saab isegi pori jazz kuulub selle hulka, aga pori jazzil on, kuna ta on suvine festival, vabaõhukontserdid, aga need, mis saalis toimuvad, need on kindlasti jaskar, on selles mõttes palju tugevam, palju huvitavam festival, pori, jazz. Aitäh, immo Mihkelson ja head jaskar jätku. Ka täna õhtul kell kaheksa jõuab teieni otseülekanne festivalilt jätskaar. Kell kaheksa õhtul musitseerivad jazzkaar, lõim bänd ja osalevad Anderson ja vilgel on klassikaraadio koduleheküljel on veel mõnda aega võimalik järelkuulata Jazzkaare festivali raames toimunud varasemaid otseülekandeid. Ei kaja. 16. aprillil alguse saanud 11. rahvusvaheline koorifestival Tallinn 2009 kulmineerus möödunud laupäeval Estonia kontserdisaalis, kus avalikustati festivali tulemused. Ja nüüd mul ongi hea meel tervitada siin stuudios žüriiliiget Mikk Üleojalt ja võtame selle festivali lühidalt kokku, milline oli üldmulje sellest festivalist nüüd, kui kõik koorid on ära kuulatud ja otsused tehtud? Üldmulje on selline, et meil oli paar nagu väga tõsiseltvõetavat koori, aga üldtase oli mõnevõrra nõrgem, kui ta on olnud paaril viimasel korral, et seetõttu no nii-öelda see küsimus, kelle vahel Grand Prix võiks jagamisele minna, oli selge suhteliselt kiiresti juba alguses. Ja ülejäänud jagamised toimusid nii-öelda kategooria siseselt. Arvan, et üks ports koor jäi tulemata majanduslikel põhjustel väliskoore oli vähem ja nendel keskmine tase oli madalam ja sama võib öelda ka eesti koolide kohta. Mis eesti koore puudutab, eks meil kindlasti veel, ega kõik ei ole alati väljas, aga ma arvan, et selge on ka Eesti taidluskoorikultuur ei ela võib-olla kõige hiilgavamaid päevi praegusel hetkel. Meil on väga head lastekoori tütarlastekoorid, need on tõesti head, aga mis puudutab, ütleme mees-nais- ja segakammerkoor on olnud aegu, kus see tase on kõrgem olnud. Ja nüüd siis lähme žürii töö juurde, kes kõigepealt sinna žüriisse kuulusid ja mis alustel žürii oma otsuseid pidi langetama. Žürii esimees Bob tšilkot, kes peaks olema nii-öelda muusika üldsusele suhteliselt tuntud nimi, et helilooja, arranžeerija dirigendina ja ilmselt eelkõige pikaaegse Kinksingulisi lauljana, siis žüriisse kuulusid veel koore hanken, kes on üks norra väga hinnatud ja staažikas dirigent ja dirigeerimise õppejõud siis Aleksander vaatsek Ukrainast. Tal on suurepärane kammerkoor nimega Oreya Systi fooru matsu Paara, kes samuti on siin maal küllaltki teada mees, ta on seisnud külalisdirigendina Singaarammi Ellerheina ees. Ta on õppinud nimelt Soomes pikalt 16 aastat, nii et ta on nii-öelda ka selle paikkonna kultuuriga siin suhteliselt tugevalt seotud. Nii et kuigi võib kindlasti öelda, et tegemist oli väga heade asjatundjate žürii ka siis see ei tähenda, oleksime hinnanud alati ja igas punktis väga ühtemoodi. Žürii tugevuseks sellel korral peab kindlasti nimetama seda, et intelligentsete inimestena kompromissi leidmine ei tekitanud kunagi probleeme. Selles žüriis oli väga meeldiv tööd teha. Millised koorid jäid siis sõelale? No kõigepealt, et konkursi üldtase oli madalam, seda kajastab ka see, et kolmes kategoorias jäi esimene koht välja andmata. Reglement nägi ette, et selleks, et esimest preemiat üldse saada, peaks vähemalt 90 punkti saavutatud olema ja see küll sündisid omavahel läbi, rääkimata, et neid kategooriaid tuli mitugi ette, kus tõesti ükski liige ei andnudki 90 punkti välja, mis tähendab seda, et iseenesest need koorid, kes seal basseerusid teisele ja kolmandale kohale olid tegelikult tugevad koorid. Nende suunas ei saa tegelikult kuidagi näpuga näidata, et miks te paremini ei teinud. Minule sümpatiseerib väga muusikakeskkooli noortekoor. Ma arvan, et nendel jäi esikoht sellise muusikaliseereduse taha, aga sellist tõelist esimest kohta väärt olevat koori vaat ei olnud seekord kohale. Grand Prix vooru sai siiski küllaltki solitsei seltskonna kokku viis koori, seal oli Peterburi muusikakolledži naiskoor, tütarlastekoor Ellerhein, sega koors noore Lätist Marja kören Rootsist. Ja lõpuks peale Tallinna Ülikooli kammerkoorid diskvalifitseerimise jõudis Grand Prix, sega segakoor suisa väisa. Võib-olla siin suisa päisa, sai natuke avanssi oma tegevusega Se Grand Prix tegelikult anti välja matemaatilise keskmisena ja ka siin ei olnud žürii üksmeelne. Selles kontekstis tekkisid sellised lõpptulemused, nagu nad praegu tekkisid. Festivalil Tallinn 2009 jaotati auhindu kuues kategoorias. Lasteaia noortekooride kategoorias esikohta välja ei antud. Teise preemia pälvis Tallinna muusikakeskkooli noortekoor. Naisemeeskooride kategoorias tuli esikohale Peterburi Nikolai Rimski korsakovi nimeline muusikakolledži naiskoor. Segakooride kategoorias pälvis esimese koha Maria Göran Rootsist. Kammerkoolidest oli parim teise preemia omanik Tartu Ülikooli kammerkoor. Muusika kategoorias sai pärast Tallinna Ülikooli kammerkoori diskvalifitseerimise esikoha, sega kors uisapäisa ning kaasaegse muusika kategooria teise preemia pälvis Peterburi Nikolai Rimski korsakovi nimeline muusikakolledži naiskoor. Grand Prix. Võidu tõi koju tütarlastekoor, ellerhein. Rahvusooperis Estonia tuli lavale Nixoni ballett kolm musketäri, mille muusika on kirjutanud tuntud ja Oscariga pärjatud helilooja. Söör Marko on olnud uue balleti muusikaline helikeel oli avastuseks nii rahvusooperi orkestrantide kui ka tantsijatele balletilavastused Jürigentideksan, Jüri Alberteni, Mihhail Kerts. Talle andis intervjuu Mihhail kärts. Mihhail Kers, nii palju kui ma olen rääkinud meie Paleriinide balleti tantsijatega, Nad ütlevad kõik, et kolme musketäri muusikali alguses neile täiesti mõistmatu muusika nüüd käivad mööda koridore ja aduvad, et mingi viis kummitab peas eakate kaasa vilistama ja mida ütleb dirigent. Võib-olla põhjus on selles, et see Malcolm Arnoldi ütleme helikeelde on tõesti väga eripalgeline, et selles muusikas on väga palju erinevaid stiile. Siin on väga heakõlalist, sellist romantilist muusikat on ka modernseid, lõike on lõike, mis meenutavad sellist šoti rahvamuusikat või iiri rahvamuusikat. On ka lõike, mis on võib-olla jällegi filmimuusikale omased sellised Hollywoodi Likud, nii et siin on väga palju erinevaid karaktereid ja erinevaid elemente selles helikeeles võib-olla sellepärast, aga üldiselt ma arvan, et kui rääkida kaasaja muusikast, siis ikkagi võib öelda, et see on ilus muusika. Kas ma saan siis asjast aru õigesti, kui väidan, et see on ka väga meloodiline muusika? Aitäh, ja kohati on palju ilusaid meloodilise lõike, aga on ka selliseid otsinguid, kus ilmselt helilooja püüab leida teisi teid. Aga ka ilusat meloodiat on tõepoolest palju selles balletis. Otse nüüd kirjutatud spetsiaalselt balletile või on see Arnoldi muusikafilmides kokku komponeeritud? Johni. Nii palju, kui saan sellest aru, mina, siis ma võiksin öelda, et ei, see ei ole kirjutatud balletti kaks, vaid see on, ütleme, koostatud tema loomingust selle ainestiku jaoks, kuid need numbrid olid eelnevalt juba enamikus ilmselt komponeeritud vähemalt nii või partituurist välja lugeda küll. On teil enne, kui ta partituuri kätte võtsite, õhul on võimalus seda mõne teise orkestri esituses ka kuulata. Ainult plaatide kaudu, ehk siis salvestuste kaudu ja ütleme, mõningad videonäited on ka olnud, kuid ma pean tunnistama, et mulle oli kuni selle hetkeni Malcolm Arnoldi looming tundmatu. No ma arvan, et suuremalt jaolt meie teatripublikule Ansega tundmatu ja nii nagu tantsijadki ütlesid, et noh, kuna balletis on väga palju toite, väga palju rühmatantse on ka soolotantse, on väga palju võitluskunsti seene, et siis muusikat. Ta peab olema ka väga vaheldusrikas ja kohati väga karakteerne ja sealt nii väga tantsulist meloodiat tasubki tulla otsima. Jah, ei noh, nii palju kui võib-olla mul olnud juhust puutuda kokku balletimuusikaga, siis siiski ma arvan, et see on küllalt tantsuline, niipalju kui need võitlused saavad olla tantsulise fanfaari like ja selline lahingumuusika, ütleme sellist ainestiku ja võitluse muusikat on selles balletis palju. Ja samas see pool, mis väljendab neid õrnu tundeid, mis seal Konstanzi, Tartanyani ja kuninganna ja hertsogi vahel tekivad, kas selleks on, mulle tundub ikkagi õnnestunud helilooja leida sellised lõigud, mis sellega ühtivad selle meeleoluga. Nii et ma arvan, et neil peaks olema küllalt meeldiv selle järgi tantsida. Ei iga ja Tallinna filharmoonia sarja klaveripalavik järgmine kontsert toimub pulbri õhtul ning kannabki pealkirja volbriõhtune klaveripalavik. Sellel õhtul on Tallinna kammerorkestriga koos musitseerima palutud pianist Rein Rannap. Sain Rein Rannap pihtima kiire töödes sagimist ja vahepealt telefonile. Tere päevast. Tere hommikut. Te, olete volbriõhtuks täiesti uue teose loonud klaverile ja kammerorkestrile. Kui palju on see nüüd seotud volbriööga ja kas me tunneme selles volbriöö meeleolusid ja mis need üldse on? Loo nuud ei olegi päris õige, sest loomine alles käib, tähendab, muusikaline materjal on valmis hetkel ma pean seda nagu orkestrile olles ausad, kas siis Tallinna Cameron restoran, rõhk peaks olema sõnal kammermitteorkestrile, sest need 14 mängijat, see on ikka nii väga, on ikka pisike ja kammerlik koosseis. Nii et selle tõttu klaverikontserti nagu ei saakski kirjutada nii väikses, et koosseisuga selle tõttu ma lähenen ka klaveri partiile selles teoses ka pigem kammerlikult, et see on küll hästi tirtoosnaga, aga niisugused nagu been tehnikasetel veidi sellise igiliikumise iseloom loomuga koogiliga kuueteistkümnete ikka sihuke hästi kiire liikumine. Aga noh, samal ajal mingeid suuri okta veid ja akorde ei ole, mis siis võiksid selle pisikese orkestri ära mata ja teos on kuskil 15 minutit pikk, nii et igati kobe noh, võiks ka kammerkontserdiks nimetada, aga, aga ma ei tea, ma pean, otsin talle pealkirja. Kui ma ei leia, siis ta on Camorkest, aga nüüd sellest, kas ta on pulbriga seotud, siis esimene reaktsioon on see, et ole, et üks helilooja sellist tööd vaevalt, et võtaks ette siin mitu kuud luua mingi pala, mis sobib ettekandmiseks ainult ühel õhtul aastas, ma ei teagi, kuidas maailmas, kas sellel ajal kontserte tehakse Eestis küll klasse, volbri kontserdite õhtu tugev traditsioon ja, ja ma isegi olen seda mitu korda teinud, nii et siit tuleb see vahe. Vastus su küsimusele, et mind on kutsutud kuskil kümmekond aastat tagasi lausa mitmel korral Eesti kontserdi poolt sisustama, päris niuksed, volbril sõud ja seal ma olen siis teinud tõesti sel õhtul temaatikaga sobivaid, mis kombinud mingid seaded, töötlused või improvisatsiooni, kusjuures noh, olen siis nagu klassikat mõnitanud nii-öelda teinud paroodiaks mingit klassikalisi asju ja igasugust tsirkust. Praegune kontsert kindlasti seda ei ole, et noh, Tallinna Kammerorkesterit akadeemiline soliidne koosseis nendega jama saakski korraldada. Aga nüüd see kolmas osa sellest vastusest võiks olla selline, et võib-olla siiski on seos, et kui vaadata seda minu suhet minu lähenemist muusikale. Ma pean silmas just sellist loomuomast, niisugust alateadvusest tulevad lähenemist, et ma võin planeerida ette, et ma teen nüüd hästi akadeemilise Västi steriilse või sellise hästi stiilse maitseka kõike, mis plaanid siis selle töö käigus korjab visandid, hakkad juba nagu kokkukirjutamiseks ja siis nagu kõigil kunstnikel selle töö käigus see asi nagu muutub, eks see muutumine loomulik, et sellest algmaterjali algideest nagu kujuneb midagi muud välja. Aga mina ütlen, et minu puhul toimub see alati just nii, et see tõsidus nagu Läänes ja et ta liigub selles suunas, et sinna tuleb sisse huumorit, üllatusi, ootamatusi, mindud paroodilisi asju, et see asi ei ole enam selline monoliitne nagu valguses, plaaniline siht on selge, aga palju taga taga, taga taga taga kuueteistkümnendik umbes võtvat niukses stiilist, ta läheb, aga kui ma hakkan teda nagu lahti arendama, lahti kirjutama ja kõik täitma seda pikemat ajaperioodi koodi täitma, nagu siis tekivad sinna uued tegelased või need olemasolevad tegelased ehk algmuusika ideed kehastuvad ümber leiavad mingeid maske endale, eks ole, ühtepidi on, see on see, kõik, see loomulik protsess ja telenagu arendab, töötleb, varieerib, täiendab, teeb kontraste. Ja minu puhul ta tuleb vähese ja just just sellest ühes suunas, et ma liigun nii-öelda groteski, koomilisuse üllatuse, isegi soki sellist nagu äärmuslike kontrastide suunas see asi liigub, aga noh, ma püüan teda ikkagi hoida muidugi koostises stiilse ja, ja ma usun, et, et sellest õõnestanud, et orkestripartii hoian hästi lihtsalt, kuna nende koostööd teinud kammerorkestriga, need mängijad on seal hästi vähe, et mingil määral nagu kammermuusika ikkagi kokkuvõtted reostus nagu avaldades sellises hästi peenes ja täpsus ja kiiretes nootides kosmiliselt kiire tempo, mõtlesin isegi pealkirjaga peateetu mobile ehk igavene liikumine oli, aga siis ma vaatasin, et ikka nii ei saadiga 15 minutit nagu õmblusmasin pikkide ja ikkagi hingamisi ja peatusi ja veidi rahulikumaid materjale vahele, et kui alguses nagu puhtad muusikalised ideed siis selle komponeerimise käigus, et noh, tood nagu uuesti sama materjali, aga tahaks seda nagu varieerida ja töödelda. Ja siis selle varieerimise töötlemise käigus tekivad igasugused kummalised pöörded sellel algmaterjalile kuni selleni välja, et ma vaatasin mingil hetkel, et ma nagu emiteeri nagu seinakellad, kellapommilöögid ja see tuli nagu täiesti isenesest improviseerida komponeeridest välja, siis toovad, aga siin on ju kella tiksumine ka ja siis ongi niisugune veidi hirmutav pommidega seinakell on noh, võib-olla võib kujutada, et, et ta nagu mingi väikse hirmunud lapse vaatepunktist, kes nagu üksinda koju jäänud ja mingid sellised pildid mul nagu on tulnud vähemalt mõnede lõikude kohta selle teosega tegeledes. Seda kirjeldust kuulates jääb mulje, et klaveripartii on sellel kontserdil igatahes väga fantaasiarikas ja mina jään küll väga suure põnevusega ootama seda hetk ehmilse kontsert elusaks saab kuulajate ees ja see toimub siis volbriõhtul. Suur aitäh, Rein Rannap ja palun Rein Rannapi uuele oopusele. Lisaks mängib Tallinna kammerorkester Vavilovi juhatusel veel kolm kaunist teost Rudolf Tobiase Ööbala, Lepo Sumera muusika profhana ja aastal peats olla tango süüdi. Ingel kontsert toimub 30. aprilli õhtul kell üheksa KUMUs. Klassikaraadio salvestab kontserti ja annab hiljem eetrisse. Tallinna noorte puhkpilliorkester tähistab täna Salme kultuuripalees kontserdiga oma neljakümmet tegevusaastat. Orkestrist räägivad lähemalt dirigent Kalev kütaro ja orkestri vilistlane ning Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri Clarretiste dirigent Toomas Vavilov. Ajaloo hämarusest leiame me ühe niisuguse toreda kollektiivi, mida nimetati Jaan Tombi nimelise kultuuripalee näidiskollektiiv Tallinna noorte puhkpilliorkester. Selle peadirigendiks on olnud asutamisest saadik Vello Loogna Kalev Kütt, aru sina oled sellest 40-st aastast, mida see orkester täna õhtul tähistab, Salme kultuuripalees 30 aastat olnud selle orkestriga seotud oled olnud selles orkestris klarnetiõpetaja dirigent, mis tähtsust üldse niisugune noorte puhkpilliorkester etendab? Tähtsus on see noored tegelevad muusikaga pillimänguga, see on kõige tähtsam, sest paljud on alustanud pillimängu ja jätnud pooleli. Aga rõõm on näha väga paljudes orkestrites, nii isetegevus kui ka praegu Brow orkestrites. Ta on meie noorteorkestri vilistlasi, kes on jätkanud pillimängu ja väga paljud ka pedagoogid praegu ja sellest sõnast Arkestristan ja Sirkonnad ka kaks väga head ja tuntud dirigenti Toomas Vavilov ja Mihkel Kütsan. Jah, nendega on tõesti au olnud koos mängida. Ja mina olingi Toomase esimene klarnetiõpetaja ja siis valmistasid ette edaspidiseks muusiku karjääriks. Vello Loogna oli küll selle orkestri peadirigent, aga sina ja Olev roosa olite ju ka dirigentide na kaastegevad seal. Sellel orkestrile oli ka omaette valmis. Orkester võis stuudio stuudio põhimõtteliselt see kehtib ka tänapäeval, sest meil on ära jaotatud, et minu käes on siis valmistada klarneti saksi õpilased olev tegeleb siis trombooni, tuubad ja teised vase, trompet ja aldid on siis Vello Loogna õpetada, nii et põhimõtteliselt stuudio käib edasi. Kuidas on üldse võimalik tänastes oludes hoida sellist orkestrit koos? See on uskumatu, aga me oleme natuke väiksest kriisist üle saanud, et täpselt kuu tagasi Eesti noorte puhkpilliorkestrite konkursil saavutasime väga tugevasti konkurentsis teise koha. See ongi see, et on noorte põhjal materjali, kellega muusikat teha. Teil Tallinnas konkurente ei ole, te olete ainuke kõne ülelinnaline noorte puhkpilliorkester selles suhtes küll, jah, on ainult meist kõrgemat kategoorias kui muusikakeskkooli, Georg Otsa muusikakool. Põhimõtteliselt oleme meie isetegevusorkestrites. No ma arvan, et tegelikult huvi on veidikene langenud, nõukaajal oli see huvi suurem, sest pillid olid ka paremini kättesaadavamad. Aga need pillid, millega me tol ajal mängisime, on lihtsalt oma aja ära elanud. Ja praegu hetkel siis jääb nagu selle materiaalse tausta põhjal veidike vähemaks, kus te tänapäeva pinna saate? Tuleb ise muretseda, ise hankida. Ja muidugi paljud lapsevanemad on saanud aruga, võiks ta laps mängida pilli, aga need on vähesed. Kui ma ennem ütlesin selle pika lohiseva nime välja siis sõna näidiskollektiiv, seda anti tõesti paremates parimatele ja see oli kõrgeim hinne ja kõrgeim tunnustus, mida üldse sai ühele taidluskollektiivile anda ja kui laste või noortekollektiiv selle veel sai, siis sellel oli veel eriline. Jah, meenutades seda aega, siis tänu sellele nimetusele me 85. aastal saimegi nimelise kutse Moskvasse kaheteistkümneil datele, ülemaalsetele, noorsoo ja tudengite festivalile. Nii nagu ma arvan, et see on üks tähtsamaid asju üldse minu elus, mida ma olen kogenud ja, ja kuidas ma olen osa saanud. Ma alustasin aldiga sekunda pilliga, mul vedas, et mul oli kaks õpetajat, mul oli Vello Loogna ja Olev roosa mõlemad väga head pedagoogid, väga hea lähenemisega hiljem klarneti peale üle läksin, siis sattusin kõige parema pedagoogi juurde. Kalev Kütt aru, et tema oskusikkagi noore inimesega töötleda endale vajalikud impulsid anda, tal on erakordne pedagoogiline maist. Aga see orkester ei olnud, see on nagu pilli õppimise kohta, et see oli nagu elu ise. Et kõik need ülejäänud asjad, mis on elus nagu esimese sai ka seal ära tehtud. Orkestri tase oli tol ajal kohutavalt kõrge. Seal oli väga keeruline, väga raske siia tegelikult nüüd ületati kuidagi libisedes ja samal ajal see oli ikkagi koht, kus elati, ka selliste sotsiaalsete olevus vahetati apsust igasugust informatsiooni ja meil oli erakordselt sõbralik, hea kollektiiv. Ja tegelikult on just see kollektiiv määranud minu muusikude täitsa kindlasti kohe. Kus teid kuulata saab, kus te mängite? Põhimõtteliselt oleme me suvemuusikat tegemas. Teeme Salme kultuurikeskuse üritusi ja sellelsamal nädalal ongi üks mäng paljassaares. 40. sünnipäev on käes. Kui palju on selle aja jooksul orkestrist mängijaid kasvanud? Ma arvan, et keegi ei saa tegeliku arvu teada, aga seal läheneb pea 1000-le. See on muidugi väga suur arv selle 40 aasta jooksul. Tahate intelligentset noort inimest, kes tänapäevaks on juba väljakujunenud isiksus ja sest ütleme siis praegu, kes on nagu öeldakse, ennast sisse töötanud, neid on nii ärimehi, juriste, näitlejaid, paljud töötavadki praegu ka välismaal. Täna õhtul. Kell viis Salme kultuurikeskuses on Tallinna noorte puhkpilliorkestri nelja kümmet tegevusaastat tähistav kontsert. Seal esinevad ka vilistlased. Jah, üks paarikümneliikmeline grupp otsustas tulla kokku ja teha meeldiva üllatuse, et nemadki Veloskavad mängida. Helgaja. Klassikaraadio stuudios on tšellist Ardo Västrik ja kuna siin 26. aprillil seisab ees uue eesti keelpillikvarteti nii-öelda esitluskontsert siis oleks paslik siinkohal rääkida sellest, et kes elas keelpillikvartetis, mängivad. Keelpillikvartett kannab siis nimetust need kokkuleppeliselt allikkvartett. Otsustasime selle nime võtta kõigepealt siis loomulikult esimese viiulinime järgi, nagu sa mõnikord traditsioon on, et mõnikord võetakse helilooja nime järgi, mõnikord võetakse pillimängijate nime järgi ja see nimi tundus kõige parem olevat, aga siis sinna kvartetti kuuluvad viiuldajad Maarja Allik, Kristel, arunud vioolat mängib Laur Eensalu ja tšelloliini hoian siis mina ja kvartett sündis tegelikult juba kaks aastat tagasi. Alustasime muusikaakadeemias, nemad olid siis veel teisel kursusel, akadeemias on ju selline aine nagu keelpillikvartett ja nemad siis viiuldaja pöördusid minu poole. Et kas ma ei tahaks nendega kvartetti mängida ja noh, minul see kvartetimängu soov on praktiliselt kogu minu terve elu olnud, nii et loomulikult mul oli selle üle väga hea meel. Viimastel aastatel on muusikaakadeemias üks väga hea kvarteti õppejõud, kes ise ka nii-öelda maailmatasemel kvartetis mängib, selleks on Henry-David Varema. Temalt me oleme saanud väga palju just selliseid professionaalseid juhtnööre, et see on kindlasti väga palju meid edasi aidanud. Algselt saime kohe väga sellise hea võimaluse oma mängu harjutada, siis Eesti Draamateatrietendusel vaikne muusika. Kus me siis mängisime, Wolfgang Amadeus Mozarti viimast keelpillikvarteti ja noh, seda meil õnnestus hooaja jooksul vist lausa mingi 15 korda mängida tervenisti? Hästi tore just selle kvarteti juures ongi see, et inimesed avastavad seeläbi ennast ja seda muusikat, sest et ega muudmoodi ei ole võimalik kvartetimängu õppida, kui ainult kvartetis musitseeris, niiet. Käesolevas kavas on kvarteti muusikat lausa eri aegades, siin on esindatud nii Haydni kui me endal saan, aga tundub, et ka Eesti muusika ei ole talle kauged. Arvata, et peaksite ka esitama kaasaegsete heliloojate loomingut. Mina olen sellisel seisukohal, et kui selle kvarteti mänguga juba tegeleda natuke tõsisemalt, et siis siis tegeleda loomulikult kõigis nendes vormides, sest see muusika, mida ju viimase 250 aasta jooksul sellele koosseisule kirjutatud on see on väga-väga mitmekülgne. Kui juba niimoodi ühe iseseisva kontserdiga välja tulla, siis loomulikult ma arvan, nii, meie mängijate kuulajutu tahavad saada mingisugust sellist tervikut ning mingit pidi sellel kontserdil on see minu silmis tervik täiesti olemas. Et me alustame klassikalisi Aini kvartetiga, mis on just eriti puhul üks selline kohustuslik helilooja siis sinna vahele suurepäraselt sobib eestimuusikana Tõnu Kõrvitsa tuulemustrid. Ideed tegelikult pärineb ka ammusest ajast, kui mul õnnestus klassikaraadio Dios seda kuulata, kuid hästi huvitav kokkusattumus on ka see, et selle teose esiettekanne Eestis toimus täpselt samuti 26. aprillil kaks aastat tagasi ja lõpetame siis nendel soni. Keelpillikvartetti f-moll umbes 80 olnuks üldse viimaseid mendel soni teoseid ning see on äärmiselt pingeline ja, ja emotsionaalselt selline tõelise laenguga teos kirjutatud oma õe surma järel ning olen lugenud mitmelt poolt muusikaajaloolaste kirjutatud teksti, et see on hoopis teises stiilis ning kui Mentrusson poleks lahkunud paari kuu pärast, peale selle loo valmimist oleks ta ilmselt jõudnud kirjutada veel hoopis teistsugust muusikat, kui, kui me oleme harjunud kuulama. Uut eesti keel kvarteti Allik eelmine kord ette, kes on siis juba ennast sisse mänginud ka nii akadeemia seinte vahel, kui ka Eesti Draamateatrietenduste ajal on võimalik kuulata, siis pühapäeval, 26. aprillil kontsert algab kell 17 toimub vanalinna muusikamajas. Laupäeval, teisel mail kell 18 esineb Mederi saalis klaveril ja ajaloolisel haamerklaveril vene päritoluga interpreet Sergei Gazprom. Meil on nüüd stuudios Eesti Kontserdi produtsent Neeme pumber, kes sellest klahvpillimuusika õhtust lähemalt räägib. Sergei Gazpromi nime peaks kindlasti lausuma koos Aleksejev piimovi omaga, sest et kindlasti on ka otseselt ta tänu minu heale sõbrale tuttavale Alexeil ju piima oli ta siia sattunud ja selline kunstniku nägu on mu meelest üsna palju nagu innustunud just oma õpetajaks Alexeil viimovi näost ehk siis piima näol on meil tegemist persooniga, kes võib-olla on maailmas üks kuulsamaid ajalooliste instrumentide mängijaid üldse kes suudab võrdselt esineda tõesti erinevatel, ka 19. sajandi klaveritel haamerklaveril, klavessiini, siis see kuulus, millest räägivad pianistid nii andunult hea ja eneseteade teadvalt on tema mängus kuidagi loomulikult nagu lahendatud ära, et ta võib mängida tõesti väga erinevatel pillidel väga suurepäraselt ja paistab, et aga on seda suutnud seal oma oskust edasi anda oma õpilastele, nii et, et Gazprom on tegelikult omaaegne Aleksejevi piinovi õpilane. Kuigi ta küll õppis nii klavessiini klavereid, samuti ka orelit, tegelikult näete, ta on igasuguseid erinevaid ajaloolisi instrumente ja seda mitmes pool muuhulgas ka Pariisi konservatooriumis, aga veel teist külge võib-olla tahaks rõhutada Sergei kasvul, mis on ka väga üsna sarnane nagu Alexeil, viima millelegi, ehk siis selline nagu huvi ja hind, nii ajalooliste muusika ja, ja istus praktikaga kui ka kaasaegse muusikaga, nii et, et tegelikult see nagu kaks sellist külge, millega ka Gazprom on aktiivselt tegutsenud esineb siis ta sellel kontserdil otsekui nagu väike selline kunstniku nägemus, nurk, portreid, see siis nagu kahele instrumendi ehk siis ta mängib haamerklaveril, võiks öelda, nagu sellele pillile tüüpiliste repertuaari saan siis Carl Philipp Emanuel Bach, Mozart, jaga Joseph Haydni ja siis pärast vaheaega kõlab juba hoopiski teine muusika juba nii-öelda suurel klaveril Ciscreaabimi kaks poeem, joobes 69 ja Stravinski kolm pala bet Ruska teemadel muuhulgas, nii et, et noh, see mehhanism on nagu päris nagu erinevatest tahkudest võib-olla demonstreeritud. Võib-olla kui Gazpromist veel rääkida tema saavutustest, siis ta on muuhulgas ka väga mitmete konkursside laureaat. Ta on võitnud esimese Preemia rublisteini, Jascreabeni rahvusvahelistel klaverikonkurssidel Pariisis saavutanud eripreemia horovitši konkursil Kiievis 2005. aastal, ent prii juudina konkursil Peterburis, esinenud väga mitmetel festivalidel, muuluvassis Salzburgis, Schönbergi festivalil, Moskvas, Austrias, Sand kallenis festivalil Prantsusmaa festivalidel ja loomulikult erinevatel festivalidel Venemaal, nii Moskvas, Novgorodis kui ka mujal. Põnev on ka see, et eelmisel aastal mängis ta karuuri klaverifestivalil, mis on tõesti üks iga klaverimängija vastu unistus minu teada vist ainult meie Irina arengu, ma vist on seal mängida, kas siis teised eesti pianistid vist pole sinna sattunud, aga võib-olla ja mu andmed ei ole väga tähtsad. Nii et tegemist on meil päris maailma pianistiga, kelle kasvamine paljuski olnud läbi Aleksejevi võimovi tunnetuse ja silmade läbi, aga kes nüüd on juba maailmas nime teinud? Juba oma nimega ja Sergei Gazpromi klaveri ja haamerklaveriõhtu toimub Mederi saalis laupäeval, teisel mail algusega kell kaheksa. Peagi on käes järjekordne festival orient 2009 ja klassikaraadio stuudios ilmselt ka festivali aegu, saame sinuga palju rääkida festivali teemadel, aga nüüd siin festivali eel, siis festivali kunstiline juht Peeter Vähi Festivali niisugune üks eesmärk on olnud näidata iga muusikat nagu kahes erinevas aspektis. Kõigepealt niisugused festivali paar esinejad, noh, ma arvan, et siin ei ole meil enam tegelikult ruumi praktiliselt enam edasiminekuks. Ainus võimalus on leida nüüd võib-olla autentsemaid esinejaid. Need ei pruugi üldse olla tuntud nimed selliseid väga autentsel kujul religioosseid duaale näidata rahvale, et see on niisugune teine suund ja me just selles suunas me tahame midagi uut ja huvitavat avastada. Ja nii ka tänavusel festivalil meil on nagu mõlemad suunad, esindatud on sellised tippartistid nagu näiteks Burkhanüüdschal või hiina tiba mängija vumann. Aga samal ajal on kusagilt jaapani võib olla täitsa maakohast kloostrist mungad, kelle nime ei tea mitte keegi või kusagilt Kashmiri mägipiirkondadest. Sellised suffi folk, muusikud, keda ei tea mitte keegi, aga meie festivali jaoks nad on äärmiselt olulised, sest nad on autentsed. Nad on originaal. Nad järgivad ma nii-öelda sajanditevanust stiili ja see ei ole mõjustatud ei popmuusika mõjudestega lääne muusika kaasaegsetest mõjudest. Kõigepealt ma pean ütlema, et mis seob kõiki neid esinejaid aastal 2007, nelja kuu vältel. Me läbisime eestlastest grupiga kogu siiditee, alates Hiinast kuni Türgini läbi Hiina, uiguuri ja Kashmiri Pakistani Afganistani Nonii, siis käisime Süürias ja lõpetasime Türgis, nii et kogu siiditee ja tinglikult mõnikord veel öeldakse, et siiditee läks ka teisele poole kuni Jaapanini tollasesse pealinna Narasse ja ka selle tänavuse festivali muusikavaliku, me oleme just teinud siiditeemaadest. Siia kuuluvad ka need ansamblid, kellega me lausa isiklikult kohtusime. Nautisime nende esinemist ja siis tegime ettepaneku osaleda festivalil ja kes need siis on? Hiinat esindab vumann, see on vaieldamatult Hiina kõige tuntum Pipa mängija, ET kuulaja ei oleks pettunud ühelgi kontserdil. Kui ta võib-olla ei vaimustu ühest kontserdi poolest, siis teises kontserdipooles tuleb midagi täiesti muud, sageli isegi vastandlikku sellele, mis oli esimeses kontserdipooles. Ja nii ma usun, et, et igalt kontserdilt leiab kuulaja siiski midagi talle meelepärast ja nii siis tuleme tagasi selle esimese avakontserdi juurde. Selle kontserdi teises pooles esinevad Jaapani Singoni koolkonnast buda mungad ja nendega liitub siis veel instrumentaalansambel, mis koosneb kahest bambusflöödi sellisest põik flöödist, löökpillidest ja veel lisaks üks lugeja, kes loeb tekste Jaapani nõndanimetatud surnuteraamatust ja kava kannab nime lootus mandala. Kõneles festivali orient kunstiline juht Peeter Vähi, kes tutvustab oriendi külalisi ka klassikaraadios edaspidi raadioeetris on ka neljandast 10. maini oriendi nädal ja selle häda raames teeme tõepoolest päris mitmeid otseülekandeid festivalilt samuti kui argipäeviti kell 15 15 tutvustab variante tavalise muusika erinevaid suundi. Saate iidsete idamaist. Saatejuht Tarmo tabas ja esmaspäeva õhtul kell 19. Null viis. Pakume teile kuulamiseks ka tan tunni ulatuslikumad teoseid, pojengipaviljon ja vee passioon. Festivali aegu tutvustab festivalikülalisi ka Peeter Vähi igal hommikul kell kaheksa 15 klassika hommikuintervjuu. Kuidas ja orjandi nädala kava jõuab ka klassikaraadio koduleheküljele sülgaja. Tänasele heligajale tegid kaastööd Liis Jürgens, immo Mihkelson, Karin kopra, Age Raa, Annika Kuuda, Kersti Inno ja nelevastenthelt. Saate mängisid kokku Helle baasia, Katrin moodik ja. Toimetas Mirje Mändla. Sülgaja. Muusika, uudised, muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis. Kes teile sobival ajal teile sobival ajal?