Muusika minus. Saatemuusika minus külaline on täna Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi professor ja Postimehe kultuurikriitik Rein Veidemann. Tere tulemast tuledele. Teie kontakt muusikaga on kindel püsiv, aga milline on olnud teekond muusikani ja millised on olulised märgid sellel teel? See on, tuleneb minu põlvkonnast minu põlvkondlikus kuuluvusest, et ma olen sündinud 1946. aastal ja lapse põlgulus pioneerilaulude, mis aga siiski ma pean ütlema seda, et kool, kus ma käisin oma siis selle põhikooli, siis rääma kool Pärnus kuulus vaeste patuste alevis Ülejõe, praegu on ta siis samuti jälle rääma põhikool, aga siis oli ta Pärnu esimene seitsmeklassiline kool ja muidugi nagu paljud tänapäeva noored puutusime kokku kohe koorilauluga. Nii et ma alustasin tegelikult mudilaskoorist ja siis rääma toona esimese seitsmeklassilise kooli suur lastekoor ja mis väga oluline, ma sattusin kohe väga entusiastliku koorijuhi alla ja ma arvan, et see, mille kogu eesti rahvas tõeliselt uhke olla ja nüüd juba kultuuri uurijana võin ma öelda seda kultuuritahe tegelikult ongi just nimelt selles koorilaulutraditsioonis kõige selgemini väljendama ja ka mina olin seal kooris ja seal kooris moodustati lastest mitmesuguseid ansambleid. Mul on isegi pilt kodus, kus ma olen viiendas-kuuendas klassis, kui tehti poiste kvartett ja ma sattusin sinna poisse, kvartetti kohe. Mul ei olnud muidugi häälemurret siis toimunud, aga aga tõenäoliselt sellest musikaalsust ilmselt piisas, mistõttu siis me laulsime kooli lavalt ja seda ma mäletan hästi. Aga on hiljem see niisugune laulmisvajadus, see säilis, kuigi ma ei saa öelda, et maks musikaalsust perest pärit. Kindlasti mitte, meid ümbritsesid needsamad laulud, mis viiekümnendail aastatel ümbritsesid eestlasi raadios ja mida lauldi seltskondades niisugustes tavaliste inimeste seltskondades, niisugused seltskonnalaulud, aga raadiost ma mäletan, sealt tuli kogu aeg seda Nõukogude muusikatuna, Jerskit ja mis iganes. Aga minu paps hirmsasti armastas Georg Otsa ja Georg Otsa lõks põhilauljaid. Niiet üks esimesi, mis mul kogu aeg peas trummeldab, oli helbayon Georg Otsa esituses ja see oli viiendat aasta lõpuni sugune poplugu. Aga keskkoolis läks juba mul väga hästi, selles mõttes, et ma küll kooris ei laulnud, aga muusikaõpetajad olid muidugi suurepärased, suurepärased, lihtsalt, ma ei saa seda meenutamata. Kõigepealt tagasi tulles rääma kooli rääma, kooli direktor oli arvet Valdma Arbo Valdma isa ja väga musikaalne ja siis tema andis ka muusikatundja, nii et ma isegi vist natuke noodikirja õpetati meile, aga vapustav juhus või meenutus on sellega seoses, kuidas toonased tunnid algasid tik Nõukogude Liidu hümni laulmisega ja kuidas siis arvet Valdma võttis oma viiulikastist välja panid häälde korraks ja tõmbas poognaga käeks ja siis tuli Nõukogude Liidu hümni, Mägid klassis laulsime tema viiuli saatel seda. Aga muidugi me laulsime ka paljusid teisi laule viiuli saatel ja keskkoolis sattus ka väga hea seal juhatas koori Vardo Rumessen i isa ka väga uhke ja väga suurejooneline, tõeline klassikaline koori dirigent, pikka kasvu, hõbehallid, juuksed, innustav, niisugused nagu neid koori dirigent on ennegi nähtud ja nähakse ka tänapäeval ja siis seal see laulu nisugune tahe. See jätkus sellega, et oli juba aastal 1962 62, ma läksin siis Pärnu esimesse keskkooli ja 63 64. Nii et see oli kuskil 64, siis kümnendas klassis, kui muidugi meid tabasid biitlid. Ja enne seda oli siiski me juba jõudnud jällegi kvartetti moodustada ja kvartetis, mina laulsin tenorit esimest häält, mis oli kõige lihtsam muidugi selles mõttes, et et sa ei pidanud palju mõistatama, kuidas seda hoida, tähtis, et, et sa oma kõrguse kätte saad, kuigi tegelikult on mul bariton, aga mind pandi siis tenorit laulma või laulsin tenorit ja seal oli jällegi see õnnelik juhus. Kuidas muusika minusse jõudis, oli see, et me käisime häälekoolis ja minu õpetaja häälekooliõpetaja oli Klaudia Taev erakordselt kuulus häälekooli õpetaja Pärnust. Ja me saime. Ma arvan, et poolteist aastat saime väga head häälekooli, nii et lõpuks oli mul hääl nii suurejoonelised maskis, et mõisega imestasin pidulikeks kadunud ja elevant on kõrva peale tagasi tulnud ja maski ei ole järel. Aga see ansamblis tegutsemine, see oli tõeliselt nauditav ja andsime kontserti. Me käisime Lätis, Me käisime Leedus. Me laulsime siis toonase Pärnu keskkultuurimaja all, mis oli nüüd nüüd seal Rüütli tänaval, aga siis oli ta Kalevi tänaval. Sealtkaudu me käisime kõikvõimalikel kontsertidel ja meil oli päris soliidne repertuaar, ma usun, et kuskil 20 30 laulurepertuaaris ja seal muidugi matkasime toonaseid tähti ja meie iidoliks olid siis samasugune kvartalit klasterasma Haug-Loop, nii et nende laule laulsime. Eesti Raadio meeskvartett ja te olete ka täna valinud selle kvarteti esituses ühe laulu kuulamiseks. Seal ma laulsin solisti, seda kõige kõrgemat kohta refräänis. See on laul, rohelised, niidud. Vaid kaarduva. Siis kuulge Marion ööd-päevad. Nii et kvartetis olete te laulnud mitmel eluetapil aga biitlid tulid ja muutsid ja kujundasid teie muusikalist maitset edasi. Nii see tõesti oli ja muidugi jõudsid biitlid meieni välisraadiojaamade kaudu, mida me, toonased noored ja mina sealhulgas innukalt kuulasime. Üks nendest seal küll biitlite, ma ei mäleta, et oleks olnud, ta oli seal Saksas laagrid ja tookord üldse toonased poplood, see oli siis luksemburgi raadio reisijal Luxembourg Landendabli One, tegelikult Londonist edastatud, aga, aga muidugi me nakatasime kõik tiitlitest ja igal koolil oli oma ansambel ja sellest on palju räägitud, kuidas siis need tekkinud ansamblid oma esimesed pillid tegid sel ajal, no naljaga pooleks räägiti, kuidas tänava Telefonidelt hakkasid ära kaduma need pesad, mis seal kuuldetorudes on, need viidi üle kitarride peale ja ma küll ei tea, et meie oleksime oma poistega või oma ansambliga kusagil näpanud, aga meil oli õnneks ansambli liige, oli tohutu suur raadiofänn ja mitte ainult tema, vaid kaks liiget olid nad isegi meisterdasid endile raadioid, niiet Me saime endale korraliku häälestusega pillid. Aga muidugi minust pillimängijat ei ole ja ei olnud. Nii et mulle anti siis kõige lihtsam basskitarr, et no et õpituurid selgeks ja muudkui vajutad, aga küll lähemal veel õppinud kitarri, natukene siis kontsert kitarri, seitsme keelelist, aga seal juhtus kui teisel aastal minuga niisugune õnnetus. Ma käisin suvevaheajal tööd ja ammune Vasaku käenäpp jäi siis autokasti vahele, nii et näpust väike ots kadus ära. See on küll paranes, aga ta muutus tundlikuks ja ma ei saanud enam keeli vajutada. No ja siis me seal muidugi laulsime neid biitlite repertuaar, mis tookord olid siis need kolm neli, mis kõige kiiremini meieni jõudsid kuhugi neljandal kuni viiendal aastal. Aga, ja kogu sellest õhustikust ja selle põlvkonna tegelikult ühisest kirest ja ma arvan, et kõige paremini on, on selle nii-öelda laulu vorminud peaaegu minu põlvkonnakaaslane. Nüüd juba sel aastal kuuekümnendatel sünnipäeva tähistab Ivo Linna, kes on siiamaani jäänud minu lemmik poplauljaks ja kes, kui ma nüüd õieti ikkagi Aru sain, ongi selle laulu ise kirjutanud 65. Mina lõpetasin keskkooli 65. aastal ja minu meelest ei ole seda õhustikku nii-öelda, milles me elasime, tookord paremini jäädvustanud, kui selles laulus Ivo Linna. Roosa tee, kui kuula, missegiga ajas kõik ikka tähtpäev, meenu esmane, suvi käes. Ent kooli peab streikimas Väätsa aasta sees. Päris välja saetud kitarr tundus siis võimalik päikese all kuni makki täis käes käärid ja vii, kas taipad, aeg peatub siin? Aasta sees? Biitlite puhul muidugi me kõik käisime läbi siis nii-öelda biitlite kooli ja olime sellest sisse võetud, kuid ma pean ütlema, et see rocki vaimustus tähendab biitlite roki vaimustas, see oli, see vallutas tantsusaalid ja nii edasi, aga siiski biitlite repertuaarist. Mulle on kõige südamelähedasemad ballaadid ja nendest muidugi ülikoolis, siis oli juba ülikoolis, kui ma vahepeal sõjaväe siin ära käinud ülikoolis me kuulasime väga palju biitlite ballaade, mis siis lisandusid vastavalt albumitele ja nendest vas siis show'd. Aga samuti siis tänapäeval eriti see kõlaks muidugi ja see ballaad, mis siis räägib Eleanor ripist ja ühest pastorist vaesest pastorist ja eriti vaesest Eleonora ringist, kes siis mõlemad surevad vaesuses ja nad olid väga kaastunded ja minu meelest juba küpse biitlite nii-öelda loomingu väljendustase on väga humanistlik ja nad on kaastundlikud ja just eriti ballaadides. Aga muidugi, minu põlvkond kuulub ka siis nii-öelda järelloona ka siis lillelaste põlvkonda ja, ja meile tookord tundus, et see niisugune armastus, mis oli mitte ainult kahe inimese vaheline armastus, vaid üleüldine selline armastus, tung, selle muusikaline ekvivalentsi oli meile väga oluline ja see on mulle jäänud muide siiamaani väga oluliseks ja seetõttu üks võimsamaid elamusi ma ei ole selles mõttes kindlasti ainulaadne, aga kahtlemata seda peetaksegi maailma üheks ilusamaks lauluks. On Lennoni kujutlus siis kujutlegem või kujutlus või inglise keeles Mägin mis ei jäta mind kunagi külmaks. Ma tunnen alati teatud härdumust selle lauluga seoses ja ma olen. Tal on isegi öelnud, et kord tuleb aeg, kus minul tuleb lahkuda siit ilmast, aga see aeg tuleb meile millalgi kõikidele, et et see laul võiks olla hüvastijätulaul, sellepärast et selles Lennoni laulus tõepoolest ühineb, siis ma ütleksin, niisugune maailma rahu ja samal ajal mingisugune tohutu meeletu unistus, et ükskord tõepoolest inimesed suudaksid üle saada oma nendest kirgedest, mille poolest nad erinevad, aga et nad leiaksid tõepoolest 11 armastuses. Saatemuusika minus külaline on täna, Rein Veidemann. Kuidas te jõudsite klassikalise muusika juurde? Ja selle eest ma pean olema tänulik siis saatust, mis viis mind kokku minu abikaasa Andra Veidemanni, Andra Eesmaaga toona neiupõlve nimega ja tema perekonnaga ja tema isaga oma tulevase äiaga Enno Eesmaaga, kes siis oli kogu oma elu Estonia solistiks ja kelle perekond oma sattudes otsemaid hakkasin kokku puutuma siis ooperiga operettidega, kõik kogu selle repertuaariga, mis Enno Eesmaal oli ja me käisime siis tema nii-öelda etendustel. Ja muidugi kuulasime ka, kuidas ta kodus harjutas. Ta oli suurepärane ooperit laulja ja üks laul, mis ongi mulle meelde jäänud, oli siis mustlasparunist, milles ma eriti tunnen Enno eesmaa lüürilist tenorit, et tal tenor oli lüüriline ja peab ütlema seda, et teda ju ei olnud suurt koolis käinud, ta tuli Estonia koori kaudu Estoniasse, aga tal oli väga suur anne ja ta oli väga andekas laulja. Nii et tema siis tõi mind täitsa loomulikult ka klassikalise muusika juurde. Arhiivilindilt kuulsime laulu Johann Straussi operetist Mustlasparun, kus soleeris Enno eesmaa. Kas äia kaudu jõudsite te siis ka põhjalikumalt ooperižanri juurde? Jah, seda kindlasti, sest et ma isegi juhtusin pama, tal olid need partituurid olid kodus. Mina muidugi nooti ei õppinudki, ära jama, noodist ei saanud aimu, mis aariaga või millega tegemist on, aga ooperižanrist. Tõepoolest, see oli üks osa sellest klassikalisest muusikast, teine osa, kui ma juba Tallinnasse tulin 1980. aastal elama abiellusin, siis oli muidugi sümfooniline muusika tervikuna. Et me käisime ikkagi sümfooniakontsertidel ja ma mäletan hästi, et üks niisuguseid rabavamaid, kus ma tundsin tõelise katarsise oli norra sümfooniaorkester, mis siis ühe esimesena külastas Eestit, et ma usun, kas Eesti oli vaba juba saanud 91. aastal või ta oli vabanemas. Aga igatahes kui norra sümfooniaorkester mängis PRi hunti, siis ma mäletan, et sellest elamusest, et see peaaegu šokeeriv seni nii sügavalt liigutas mind ja siis üldse juba rohkem repertuaaris Estonias olid klassikalised ooperid nagu Verdi Traviaat. Aga võib-olla, et siis ma avastasin võib-olla rohkem juba Tallinnas elades ja kokku puutudes Soome televisiooniga, mille kaudu oli võimalus, ütleme maailmas kogeda mitmesuguseid sümfooniakontserte, aga ka siis ooperite lavastusi ja meil muidugi perekonna tuttavaks ja sõbraks ja erakordselt lähedaseks. Just nimelt tänu Enn Eesmaale sai oma 1990. aastal alles karjääri alustanud Soome üks kuulsamaid basse Jaakko rühanen, nii et temaga suhtlemine ja tema perega suhtlemine, see oli väga musikaalne pere, on seal Jako rehane naine on nimelt, et siiamaani Kansalis ooperast Soome rahvusooperis inspitsient. Et nendega kokku puutudes üha rohkem ja rohkem tundsin ennast sisenevad just nimelt sümfoonilise muusikasse ja ooperimaailma ja siis tuli, eks ole, Sibeelius, Madet, oja, soome heliloojad, kõik klassikalised heliloojad, ka nende loomingust sain osa, kõigepealt olid muidugi kassettmagnetofonid, tulite nende kaudu, nii et ma mäletan, et ma, kui ma soomes hakkasin käima ja kirjutasin artikleid ja esinemas käisin Soomes, siis oma soome markadest ostsin ikkagi erinevaid oopereid seal. Brigitte, ma ütleksin ja mitte siis nii-öelda tundmatuid oopereid, vaid ikka enamasti, mis ikka niisugusele keskmisele tundelisele sentimentaalse inimesel nagu mina olen meele järgi on, nii et, ja siis siis muidugi võib-olla kiindusin kõige rohkem putšinisse. Nii et Putšiini saigi, ma ütleksin siis minu selle ooperimaailma sümboliks ja ta on, on jäänud seda siiamaani. Olete maininud, et Putšiini loomingust on Turam tot, teil üks lemmikuid? Jah, seda küll muidugi Kalavi aaria asi nimelt selles, et on Tenurite niisugune tõeline proovile panema ja, ja eriti dramaatiliste tänurite ja muidugi see hakkas mulle silma, kui maailm hakkas vallutama need kuulsad kolm tenorit ja see on siis kuskil 90. aastate vist oli algul kolm või niimoodi jalgpalli maailmameistrivõistlused olid, kus nad oma selle formaadi nii-öelda välja töötasid ja sealtpeale hakkas siis see lainetama. Niiet et loomulikult eriti siis Pavarotti esituses. Ma mäletan, et ma tõepoolest meiega seal kolme tenori kontserdi kuskil saime ja, ja seda sageli kuulasime, vaatasime juba televiisorist. Aga turundatud see on muidugi Putšiini viimane ja see jäi tal lõpetamata, ta suri ära, kui oli seda kolmandat vaatust hakkas kokku kirjutama, kuigi tähendab see põhiaaria Kalavjaaria oli tal siiski kirjutatud. Ja tegelikult ta suri, seal on väga sümboolne, seal on nimelt toodud sisse sellesse Libretosse siuu kuju. Et seal on on kaks naist, siis Durandat, kes on niisugune külma naisterahva võrdkuju, kes valib endale mehi ja orjatari Liu, kes siis armub Kalafi. Ja see on tüüpiline muidugi dramaatiline putšiinile väga oluline. See Kalavjaaria, kes seda Durantoti sisu teavad ja libreto teavad, ta on tegelikult, et selles mõttes ambivalentne, et Kalav mõistatab ära need kolm mõistatust, mille torantotale esitab selleks, et väärida temaga. Kuid samal ajal ka LAV peab ütlema oma nime, aga nii kui ta oma nime ütleb sellega tegelikult ta nagu annab ennast, tulen totti kätesse. Durandati võimuses on tegelikult Kalav hävitada ja aaria tegelikult nii-öelda sisu ongi see, et kalad on täiesti veendunud, et kui tuleb hommik, et tema on siiski võitja, et ta võidab ja see on tegelikult, et võit oma saatuse üle ja, ja kogu selle aaria kõige niisugune sügavam emotsionaalne kandvust seisnebki selles, et ta teatab, et ta võidab. Jaa, aga mis tähendab, ta võidab iseenda ja ta võidab oma saatuse ja tal on õigus seda kuulutada maailmale ja minu meelest just nimelt iseenda võitmine isenda võitmele, mis tahes olukorras, see ongi tegelikult iga inimese üks suurimaid saavutusi ja too Secalavjaaria mulle ka nii hirmsasti meeldib, mitte see ülemise toob pärast, mille pärast nad kõik värisevad, kas nad saavad hakkama seal ei vii selle sõnumi pärast, kui ka selle valmisoleku pärast võitu oma saatus ja, ja võite ka armastus, siis. Kuulakem klahvi aariat klasside Domingo esituses. Kas teie olete ka see mees, kes ooperis festivalidel käib, et ooperite ka paremini kursis olla ja näiteks Savonlinna ooperifestivalil? Ja mul on hea meel teatada, et ma üle-eelmisel suvel olingi Savonlinna ooperifestivalil ja see oli tõesti suurejooneline elamus ja muidugi ma ei salga, et ma läksin sinna sellepärast, et seal minu hea sõber Jako, rehanen laulis, bassidel ei ole eriti palju repertuaari Maarjaga, seal on tal see intensiitori roll. Et seda me kuulamas käisime vaatamas, käisime ja, ja me oleme Saaremaal käinud samuti ja ja on tõepoolest kavas minna ka sel suvel, siis Kuressaarde, Saaremaa ooperifestivalile, ma ma loodan, et nüüd Eesti kontserdi käe all kujuneb sellest väärikas võistleja Savonlinna ooperifestivalil ja me oleme mõelnud tegelikult, et ka minna Euroopasse ooperifestivalidele muidugi oleks, oleks fantastiline unistuse teostus, kui see võimalus avaneks, siis paigutataks. Neid, ah, see, see ilmselt jääb teostamata, aga see on muidugi üks kuulsamaid ooperifestivale. Kuigi ma ei ole päris kindel, et ooperilaulmine tähendab see peaks olema ikkagi ainult nii-öelda need hitid, Need aariad lihtsalt erinevatest ooperites taga lihtsalt Paberivaba aus esitamine, selles ma päris kindel ei ole, et see nii efektne välja kujunes, kui ta on ooperimajades. Teater peab sündima minu meelest ikkagi seal, kust algab, algab garderoobist ja lõpeb suletud niisuguse keskkonnaga. Nii et selles mõttes ma ei ütleks, et ooper Need peavad olema vabavus lavastatud. Nii ta on, nii et tahaks osaleda küll nendel festivalidel. Aga nagu ma aru saan, muusikas on siiski põhiline üks laul, mis südamesse läheb teeoks. Ja vot ongi muide, kuigi on ka teatud niisuguseid meloodiaid ja niisuguseid tõepoolest me võiksime järgmised kolm tundi rääkida sümfoonilised muusikast mis on ka mind alati Sa vedanud, aga tõepoolest, kuna ma lauljana alustasin, siis muidugi laul, isenesest aariad ja, ja ka muusikalidest laulud on väga olulised ja üks võimsamaid elamusi muidugi mida mul on võimalus olnud kogeda, oli Ooperifantoom. Ma käisin oma abikaasaga oma tütrega Londonis Ooperifantoomi vaatamas ja see oli tõesti üks niisuguseid suuremaid muusikalielamusi, aga üks seitse-kaheksa aastat tagasi meil õnnestus toona kassetid osta veel üks Vapustav muusikal hüljatud Vigo hüljatutele. Ja loomulikult, kuna mu Dynams inimene olen, siis mind huvitas, kuidas hüljatud on muusikaliks tehtud. Ja, ja tõepoolest selle ajal juba räägiti, et see on võimatu tegelikult hüljates diamuusikali ja ometigi sellest tihti. Sellega saadi hakkama kama ja me oleme aeg-ajalt ikkagi jälle seda linti vaadanud. See on niivõrd fantastiline muusika, see üllatute muusika. Et kui ma alati kuulan hüljatud ja siis ma muidugi lähen selle kaasa ja tunnen ennast liigutatuna. Mul on alati vähem sõnu muusika kirjeldamiseks, selles mõttes ma tunnengi, et ma Peaksin väga palju lihvima oma seda muusikali kirjeldamise oskus, nii et ma küll rohkem tunnen emotsiooniga kui seda suudan sõnades ümber panna, aga isegi jah, alles äsja oli mul üks tõeline šokeeriv elamus just nimelt selle hüljatutega seoses, millele mu tütar juhtis tähelepanu. Nimelt 11. aprillil oli siis brittidel talentide otsimise suur saade ja sinna oli üks šoti küla naine kutsutud ka kõik ironiseeris, et üle ja kuidas seda ma vaatasin juba Youtube'is tuli esinema sinna siis isegi need saatejuhid, ütlesin, on väga huvitav, väga huvitav ja et mis te tahate lauljaks saada, tema teadis ja ma tahaks tõesti lauljaks saada, kuigi tal oli 47 aastane juba ja Tuhkatriinu tõenäoliselt temas varjus on ka niisugust meeldivat naiselik ilu, aga kui ta hakkas laulma, siis mitte ainult kohtunikud. Terve saal siin mingit 1000 inimest, kes seal oli, tõusid püsti, need olid rabatud ja kui ma selle tuubi saatma pidin tooli pealt maha kukkuma. See oli niivõrd uskumatu elamus ja muidugi ta laulis seda Maarjat. Ma olen unistanud unistusest, mille ütlemine tuletab mulle koheselt aaria meelde ja ma isegi liigutan sellest niimoodi, et ma neelatan lausa, mis ühe meesterahva seisukohalt võib-olla pole kõige korrektsem, aga ei mina olen valmis alati. Ka ilusa muusika puhul neelatama. Tähendab neelatama, mul võivad ka silmad tõsiseks minna. Kõigil saate kuulajatel soovitame Youtube'ist vaadata seda, kuidas esitab seda laulu Susan Boyle. Aga. Meie siin saate lõpuks kuuleme seda džudia McKinsey esituses. Aitäh, Rein Veidemann, saatesse tulemast. Mina olen Kerstin. Saate salvestas Kathryn maad. Muusika minus.