Tervist head klassikaraadio kuulajad. Maikuu esimeses heligaja saates tuleb juttu järgmistel teemadel. Noor helilooja Liis Jürgens analüüsib Eesti muusikapäeva vaata lõppkontserti, mis toimus 24. aprillil metodisti kirikus ning Olav Ehala teeb festivalist kokkuvõte. Neljandal ja viiendal mail toimuvad Estonia teatrisaalis Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperis stuudio etendused. Koostöös Eesti muusika- ja teatriakadeemia Sümfoonia orkestriga Risto Joosti juhatusel esitatakse Wolfgang Amadeus Mozarti ooper lahvinda Chardiniera ehk armastuse pärast aednikuneiu. Lavastaja Toomas viidenhofferit usutles Annika Kuuda. Aprilli viimasel nädalal salvestasid Eesti filharmoonia kammerkoor capella Amsterdam ja Eesti riiklik sümfooniaorkester Taaniel Royce'i juhatusel Estonia kontserdisaalis Frank Martini oratooriumi kolgata. CD annab välja plaadifirma harmoonia mundi. Kaheksandal mail toimub Eesti kontserdihooaja lõppkontsert. Joosep Haydni oratooriumi aastaajad tahad, solistid Juhan Tralla ja Lauri vasar, Eesti riiklik sümfooniaorkester ning Eesti filharmoonia kammerkoor Olari Eltsi juhatusel. Me kuuleme nele evasteinfeeldi intervjuud Neeme Bunderiga. Järgmisel neljapäeval ja reedel toimub Tallinna Mustpeade majas Eesti rahvusmeeskoori kontsert. Muusikateraapia ladinaameerika moodi. Lähemalt räägib dirigent Ants Soots, keda küsitleb Marge-Ly Rookäär. Eesti muusika ja teatriakadeemia esitleb kuuendal mail projekti sinuga jagatud muusika. Ettevõtmist tutvustab Muusikaakadeemia kontserdibüroo juhataja Mari kolla. Vanemuise teatri väikeses majas esietendus muusikalavastus kaunimad hetked su elus. Esitajaks legendaarne kaunimate aastate vennaskond koosseisus Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Andres Dvinjaninov, Toomas Lunge ja Indrek Kalda. Hedvig Lätt vahendab teemat ja oriendi nädalast klassikaraadios kõneleb peatoimetaja Tiia Teder. Mina olen toimetaja Karin kopra ja soovin head kuulamist. Reedel, 24. aprillil said otsa tänavused Eesti muusika päevad lõppkontserdiga metodisti kirikus esines atlas, infonietta Kopenhaagenist erinevates koosseisudes. Kontserti alustas Jeppe Christian tseni. Mõnus pala klaverikvartetile ilma peal kirjagi lugemata, milleks oli ground. Volüüm kolm. Oli lugu piisavalt kujundlik, reljeefne. Mulle meeldis vorm. Umbes kaks kolmandikku pääst mängisid tšellist ja pianist kahekesi raster jõhvikad meenutavat ruumis laiali paisatud pallikest hüplemist, mis võiski olla teraline maapind. Alles lõpukolmandikul liitusid viiuli ja vioola orgaaniliselt teralist maapinda katvate väärsevate klist sandadega. Teisena kõlas Eesti esmaettekandes age hirve miniatuurne keelpillikvartett pealkirjaga põud. Selles kompositsioonis oli kõik nii täiuslikult olemas, mis tõestab, et vahel polegi vaja pikka lugu, et kõike ära öelda. Teos oli igatpidi põualikult kuiv ja kratsiv alustades kollenio sahinaga hõõrumisest kasvades Dremolaks, leides tee kuiva ja kirbe harmooniani ning vaibudest tuhmi pitsikaatusse Jeroobi lähedusse. Tõnu kõrvitsa järelkuma esitasid keelpillikvintett ja klaver neis siiski, et helilooja on kujutlenud pisut volüümikamad keelpilliruumi. Sellele vaatamata kõlas teos soojalt ja poeetiliselt voolates balansseerides kõrgete ja madalate registrite vahel. Järelkuma sädelus tuli vabalt lainetavat klaveripartiist. Selleks ajaks oli Tõnu muusika juba Silmeti toonud lõhnava heinamaa ja värvilised õhtupilved. Aga see päris päris järelkuma tuli lõpus nutika keelpillide kõlatusestina keeltehoidjal järgnevalt või esiettekandes kuulda Taani helilooja Paul ruudersi Kavkapriczat 14-le instrumendile. Ühendades Kafka ja Kabritsa oli helipilt oodatult groteskne vahelduva rütmi ja kirev argestratsiooniga. Kuna teose helimaterjal pärineb helilooja Kavka ainelistest ooperist, oli ka siin tunda tugevat süzeelisust. Üldmuljet teosest võiks võrrelda ülikiire montaaži ja klektilise pildikeelega filmiga. Kuigi koos on ka pikemaid melanhoolselt lõike, domineerib pillimängija möllamine ja kapriis selt vahelduvad karakterid. Kuulates sellist teost nüüd festivali lõpus, selgub selle taustal pisitasa, kuivõrd suguluses on Eesti praegune nüüdishelilooming. Tegelikult. Festivali lõppsündmuseks sai Toivo Tulevi löökpillikontserdi Flow esiettekanne soleerimas selle festivali staar Vambola Krigul kes näitas oma võimeid juba esimesel päeval Tanja Kozlova teost esitades. Tulevi kontsert algab selgelt ja spontaanselt, nagu laul põimudest samas seostatud liinideks. Muusika näib kuhugi poole tõusvat ja sirutavat. Seda nii marimbakäikudes kui ka üldises niidistikus tõuseb Ki intensiivse taldrikud remale lõiguni veel ülikõrge ja ülimõjusa krattaali. Picolani floust saab glov voolust sära. Väga hästi toimib siin kahelöökpillimängija stereo. Nimelt sekundeerib Vambola le teisel pool orkestrit Taani löökpillimängija. Löökpillikontserdimeres on antud palju ruumi erinevate soolopillide tämbritele intensiivsus saarte ehitamiseks. Nõnda võib teose jooksul kuulda näiteks vibrofoni taikongi ja marimbasaari kuid vaid kahte Tom Tomi saarekest. Lõpupoole tõuseb meri mitmel korral pikaharmoonia bordooni. Üks neist tonnidest kos marimba veest tõusva saarekesega lõpetab ka tänavused Eesti muusika päevad. Helilooja Liis Jürgens analüüsis Eesti muusika päevade lõppkontserti 24. aprillil kuid mida öelda selle festivali kohta tervikuna? Tervikuna võiks öelda, et see festival oli väga hästi õnnestunud just organism toorse poole pealt. Kõik toimis hästi, oli palju huvitavaid ja häid kontserte ja kõrghetki lausa igal õhtul see oli väga intensiivne festival. Kokkuvõttes arvan, et siin Põhjamaade regioonis üks parimaid festivale, et sellele vastu võiks olla isegi suurem rahvusvaheline huvi minu arust. Sellel festivalil võiks esile tuua muidugi geniaalset naljakat mammutkontsertõhtut, kus eesti muusika ajalugu võttis täiesti pöördelise suuna. Ja mul jäi kahjuks külastamata see korvpallimatš, mis kindlasti oli ka väga lõbus. See mammutkontsert isegi oleks võinud olla festivali lõpupoole, et festival lõbusaks festivaliga tõsiseks algas suure naljaga. Väga kahju on, et jazzkaar kipub alati kattuma eesti muusika päevadega, et võiks kuidagi nimetada ühte või teist sinna või tännapoole, et aprillikuu siiski võimaldab seda nihutamist, arvan. Stuudios on nüüd Eesti heliloojate liidu juhatuse esimees Olav Ehala. Kui te nüüd, 16.-st 24. aprillini toimunud Eesti muusika päevade peale tagasi vaatate milliseid mõtteid festival teis tekitab? No kõigepealt tegemist oli ju ümmarguse numbriga festival toimus kolmekümnendat korda ja üks asi, mis on meil omavahel nüüd uue iseseisvuse ajal ka kokku lepitud. Heliloojate liit nii-öelda tervikuna ega isegi mitte ka juhatus ei suuna ega valmista seda festivali. Sellega tegelevad kaks inimest, kaks kunstilist juhti, Ülo Krigul ja Timo Steiner. Kui liiga palju inimesi ühe asja kallal on, siis võib-olla, et ei tule sellest head nahka. Aga Ülo ja Timo suudavad ikka üllatada. Ja seekord nad võtsid endale veel abiks Kirke Kangro ja Maarja Kangro. Ja kelle idee see nüüd siis täpsemalt oli, aga igatahes see festival muutub nagu järjest huvitavamaks, järjest mitmekesisemaks. Sest kui me mõtleme tavapäraselt nüüdismuusika festivali peale, siis me kujutame ette, milline muusika seal enam-vähem võib kõlada, aga siin nüüd oli või lausa muusikalisest tsirkusest kuni alternatiivmuusikani välja ja korvpall ja mis tahes kõik. Nii et see oli äärmiselt mitmekesine ja põnev. Ja loomulikult mitte ükski inimene kindlasti ei saanud näha ja kuulda kõiki neid kontserte. Ma ise ka kahel päeval ei saanud oma tegemiste tõttu kuulata. Aga esimene asi, mis kohe ikkagi nagu meelde jäi, oli, ütleme, festivali algustseremoonia kõik see muinasjutt sellest, mida leiti sealt Vabaduse platsi kaevatud august ei maitse siis järgmisel päeval mammutkontserdi näol oli saanud sellise kuju, kus olidki siis nagu praeguste heliloojate poolt taastatud vanad välja vaevatud teosed see oli ülivaimukas idee ja, ja need teosed olid hiiglama vahvad, aga mis muidugi kõige jalustrabava oli ja millest on kahju, et seda kuulise nägi raide Väike-järve rahvas, võib-olla õnnestuks teda kunagi kuskil korrata? See oli siis Toomas Siitani täiesti pseudomuusikaajalooline loeng esitatud äärmiselt tõsise muusikateoreetilise loengu pähe kus me saime teada ühest mahult pärit Villemist, kes osutus siis hiljem kui Mašooks, noh, niisugune fiktsioon, ka Toomas oli selle kõik näidetega varustanud slaididega ja ära tõestanud, vähe sellest. Ta oli ka veel ühe oma kolleegi Taanist siia kutsunud. Stahli muusikateadlane jätkas teemat, et ka Kopenhaagen kuskilt raamatukogust oli välja kaevatud käsikirju. No ühesõnaga, kogu asja idee oli terve Euroopa muusikakultuur on ju, tegelikult tugineb eesti muusikakultuurile see niisugune naljaga pooleks, aga jällegi vormiliselt hästi vaimukas ja nauditav asi. See juba kohe esimesel festivalipäeval andis sellise toonuse suuna, et ütleks, et võib väga palju huvitavat. Millised olid kõige suuremad muusikalised elamused? Aga mõtlesime, kõikidel kontserditel ei saanud olla. Aga kindlasti jäi mulle meelde praekojas toimunud kontsert, kus Marit Gerretz esitas Lauri Jõelehe šamaan, et näiteks eksesiettekanne selline väga mõjuv klaveriteos samalt kontserdilt Helena Tulve do lit Silver ainume, Marit keretzi esituses, selline unenäoline tšello ülemhelidega mängiv teos väga mõjuv ja kindlasti lõppkontserdilt siis Toivo Tulevi löökpillikontsert Slow, kus siis soleeris Vambola Krigul. Tegelikult ta ei olnud ainukene löökpillimängija, seal oli teine löökpillimängija ka juba siis sellest festivali lõppkontserdi andnud Kopenhaageni ansamblist Ateenas sümfonietta. See oli jällegi selliste huvitavate kõlaja rütmivärvidega küllastunud muusika Igaljuhul muusikaliselt väga mõjuv. Ja siis omaette söömas, noh ütleme siis, muusika oli, oli ka lõppeks korvpallimatš, seal me isekeskis viskasime nalja, et ega ühele muusikaüritusele naljalt selliseid väiksemale muusikaüritusele ei tule Eesti televisiooni viie kaameraga kohale. No ja ega ta alati lehe spordivõistlusele ka, aga kui need kaks on seotud, siis olid nad äkki kohal ja see asi vist sai üles leitud. Kas need selle kuuldu-nähtu põhjal saab või võiks kuidagi kaardistada, et milline on eesti muusika hetkeseis praegu, mis toimub, kas on piisavalt säravaid ideid ja heliloojaid? Mulle tundub küll, sest on väga tugev noorem põlvkond festivali ajal ju ilmus ka Eesti muusika infokeskuse toimetatud raamat kaheksas noorema põlvkonna heliloojast, kuigi noh, ütleme nad mahuvad selle kriteeriumi, siis nad ei ole mingid teismelised ega ka mitte kahekümnendates aastasse, vaid enamasti juba mõnede üle. Aga minu meelest on see väga tugev noorem põlvkond ja ka meie vanemad heliloojad on ju tegelikult väga tõhusas vormis, võib öelda, võiksid sel aastal nüüd neilt nagu tehaseid ei olnud minu põlvkonnas on pisut sellist tühimikku, sellepärast me teame, et sellest põlvkonnast on väga paljud kahetsusväärselt lahkunud. Kas majanduskriis kuidagi on pärssinud eesti heliloojate tegevust, kas see mõjutab kuidagi heliloojate loominguprotsessi? Ma ei usu, et see loominguprotsessi kui sellist majutaks, loomulikult mõjutab see igasuguste muusikaürituste korraldamist ka sellise festivali korraldamist nagu Eesti muusika päevad, aga kõike saab ka operatiivselt ümber korraldada, kui ei ole piisavalt, et ressursid, siis tuleb ajada läbi väiksemate koosseisudega, võib-olla korraldada ka vähem kontsert, sest noh, selge on see, et ega siis majandusolukord kultuurivaldkonnas peegeldamata ja sellest saavad ka kultuuriinimesed ise aru. Aga et nüüd loomingulisust peaks pärssima, seda, seda ma küll ei usu. Pigem ma arvan, et majanduslangus ergutab loomingulist tõusu. Kas järgmisel aastal festival toimub kindlasti ka kindla peale, aitäh tulemast stuudiosse, Olav Ehala. Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperis stuudio koos Eesti muusika ja teatriakadeemia Sümfooniaorkestriga toob tuleval nädalal rahvusooperis Estonia lavale Wolfgang Amadeus Mozarti ooperi Lafintadžardini ära ehk armastuse pärast aednikuneiu. Esmaspäeval ja teisipäeval etega tavat diplomietendust dirigeerib Risto Joost, kunstnik Inga Vares ja ooperi lavastab professor Thomas viidanhofer. Palusin stuudiosse härra viidenhoffery sellest ettevõtmisest kõnelema. Küsisin, kui kaua ta on nüüdseks Eestis juba töötanud ja kuidas sai alguse koostöö Eesti muusika ja teatriakadeemiaga. Ega juhuslikult kokku puutusin. Ta tegi mulle ettepaneku, et võiksin hakata õpetama Eesti muusika ja teatriakadeemias. Mati Palm soovitas mul tulla vaatama ja tutvuma siinsete oludega, et ehk hakkab meeldima. Ja tänaseks olengi Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperis stuudios lavastajana töötanud juba 15 taastat viiden. Ooper lisab, et igavaks töö pole muutunud, kuna igal aastal on siin uued ooperiprojektid ja uued väljakutsed, mida ta naudib Eestis käies ikka ja jälle. Seekord toob Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperistuudio diplomitööna lavale Wolfgang Amadeus Mozarti OP. Päriarmastuse pärast aednikuneiu. Kuidas professor viidenhoffer seda teost iseloomustab? Kui kuule tunnesed ooperit üldse pilgul võiks öelda, et see on üsna keeruline just süžee poolest. Antud ooperis puudub vene ja itaalia ooperite-le iseloomulik tõeline armastajapaar. Siin avaneb keeruline suhete rägastik ja usun, et just see oligi põhjuseks, miks Lacintetšardianiera Mozarti eluajal esialgu edukas polnud. Loomulikult on selles ooperis olemas meestegelane, kes armastab tüdrukut, aga see armastab hoopis kedagi teist ning viimane omakorda jälle järgmist naist. Päritegelaste nimesid ja suhetekolmnurki on raske meeles hoida ning see muudab teose raskesti jälgitavaks. Aything. Klipid iilist Ducrumpli keelt, kas lugu on ka muusikaliselt keeruline ja raskesti jälgitav? Et Mozarti elu oli lühike, on see ooper loodud tegelikult tema elutee keskel. Seega ei saa 18 aastast Mozartit väga nooreks pidada. Pealegi oli ta selleks ajaks kirjutanud juba mitmeid oopereid ning üsna pea pärast läheb hinda tšartinieret. Valmisid tema olulisemad ja tuntuimad teosed selles žanris. Mozart teadis tänu oma kogemustele juba üsna hästi, kuidas oopereid tuleks kirjutada. Härra on mingis mõttes justkui pöördepunkt, sest antud ooperis on tajutavad need muutused, mida Mozart ooperiloojana läbi deklam läbinud Thatcher, pioneere ei ole enam tavapärane puhas itaalia stiilis ooper. Näiteks selle finaalis on kuulda, tunda ja näha vägagi tugevaid dramaturgiliselt võimalusi. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et selle ooperijooksul sai Mozartist tõeliselt suur helilooja. Oopera Sibikam suur pikum. Kas härra viidenhoffery jaoks oli selle ooperi lavastamine keeruline. Moodsad Mein Aidi kompoussadis Forrest žüriis, fosfodik Harnimalt? See oli täpselt sama keeruline kui mistahes Mozarti ooperi lavastamine läbintendschardianyeran kirjutatud karnevali jaoks mistõttu pidi see naljakas olema. Kuna teose libreto, kellelt viga, siis üritan tuua lavastusse palju väikseid koomilisi detaile, et panna lugu toimima. Et Mozart kirjutab väga avatult, paneb lauljad keerulisse olukorda. Tundub, et muusikat justkui ei aita sind nii otseselt, nagu näiteks tolle aja itaalia heliloojate muusikalehise loomulik oli haarates näiteks Mozarti võluflööti, siis ka siin on kõik väga alasti, isegi asjatundmatu märkab koheselt kõiki vigu, mida lauljateel. Seega peavad lauljad, et ooperites olema eriliselt hästi ettevalmistatud, vastasel juhul saavad vigased, sest kõik kuulajad aru, see ongi Mozarti muusika üks suurimaid riske. Samas usun, et antud projekti orkestri suurus on laulutudengitele ideaalmuusikaakadeemia ooperistuudio jaoks on alati olnud küsimus see, kuidas leida esiteks oopereid, mida varem pole lauldud ja teiseks see, kuidas katta kõik rollid lauljatega. Ka siin on palju mees- ja naisrolle, mis muudab lavastamise pisut raskemaks. Kuidas kommenteerib lavastaja ooperikestust, pitsa, veri, lonkadi, disFodistaimutschest loomu? Jah, see on väga pikk koope, kuid samas oli tollele ajastule iseloomulik, et ooperisse võib teatrisse mindi kolmeks või neljaks tunniks. Vaatamata sellele, et me kärpisime ooperist ligi 45-ni minuti jagu materjali, kestab see ikkagi ligi kolm tundi. Kuidas aga sellisele maratonile tudengid vastu peavad? Olen kindel, et see on neile väga keeruline eriti pinge hoidmine terve ooperi vältel. Usun, et läkintandschardiniera on õpilaste võimete piiril. Meil on seitse rolli rolli jaoks kaks lauljat, seega kokku kusagil 14 kuni 15 inimest. Aga loomulikult on tudengite jaoks suur väljakutse laulda teost eesti rahvusooperis. See on au. Šeostusingbys Estonian thing nõnda rääkis lavastajad Toomas viidenhoffer, Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperistuudio. Etendused toimuvad neljandal mail kell 12 ja viiendal mail kell 19 Rahvusooperi Estonia teatrisaalis. Aprilli lõpul salvestasid Eesti filharmoonia kammerkoor katele Amsterdam ja Eesti riiklik sümfooniaorkester Daniel-Royce'i juhatusel Estonia kontserdisaalis Frank Martaani oratooriumi kolgata. CD annab peagi välja plaadifirma harmoonia mundid. Eesti filharmoonia kammerkoor teeb harmoonia mundiga koostööd alates 2001.-st aastast. Salvestatud 10 heliplaati, millest mitu on pälvinud rahvusvahelisi auhindu. Näiteks Grammy plaadi eest napadžem ja diapasoon toori auhind, mille pälvis Baltic voissis kolmas plaat. Martaani kolgata salvestuse ajal tegi kaasa rahvusvaheline kõrgetasemeline solistide ansambel Brandiodit Gadjeer metsas, Maran, Marianne peata kylland tenor Adrian Thompson, bariton, Mattis Wonder, pöördja bass Konstantin Wolf. 120 liikmelist muusikute koosseisu juhatas Taaniel Royce, kes hindab kõrgelt šveitsi helilooja Frank Martini loomingut ning esitab tema teoseid sageli erinevate kollektiividega. Küsimusele, miks just Marthnicolgata vastab dirigent Daniel Royce Olen teinud kaks salvestust martiini loomingust, tema missa kahele koorile ja Shakespeari laulud. Ja need salvestused osutusid päris edukateks, kuna esimene neist say diapasoon tuuri auhinna. Mulle meenub, et kui käisin Berliinis, andsin seal ühe intervjuu. Ajakirjanik küsis, et mida ma tahaksin kõige rohkem teha. Nimetasin mõned heliloojad, nende hulgas ka Frank Martini sest tema on üks neist, kelle muusikat tahaksin inimestele rohkem tutvustada. Ja pärast neid kahte väga edukat CDd, mõtlesin, et mida järgmiseks. Kolgata on minu meelest tohutult kaunist teos ja meie siin võiksime olla need, kes teevad sellest teosest esimese stuudio salvestuse. Võin üsna kindlalt öelda, et see läheb meil korda. Pärast Frankmertani oratooriumi kolgata plaadile jäädvustamist ootab Taaniel Royce aga kõige enam suvist laulupidu. Ma olen väga uhke ja ootan väga suvist laulupidu, kus saan lõpuks osaleda ja isegi ühte lugu juhatada. Kuigi praegu on palju probleeme, siis tundub, et me oleme suutelised järgmisel hooajal esitama endale oratooriumi Saul koos ERSO-ga, mille üle olen samuti väga õnnelik. Nõnda kõneles Eesti filharmoonia kammerkoori peadirigent Daniel Royce. Tänases intervjuus tuleb juttu Eesti kontserti hooaja lõppkontserdist, kus tuleb ettekandele Joseph Haydni oratoorium Aastaajad ja meil on nüüd stuudios Eesti kontserdi produtsent Neeme Bunder, kes sündmusest lähemalt räägib. Joseph Haydni surmast möödub tänavu maikuus 200 aastat ja eksmaailma kuumemates klassikalise muusika kontserdipaikades on sel hooajal just eriti kevadkuudel Haydni loomingule tavalisest veelgi suuremat tähelepanu pööratud. Kuidas valiti Eesti kontserti hooaega lõpetama Haydni oratoorium. Esimene põhjus kindlasti ikkagi see juubel ehk siis kogu maailma üldsus ju tähistab loomulikult Haydni surma-aastapäeva väga paljude festivalide ja paljude kuuske sündmustega ja ka teisest küljest võib-olla ka sellepärast, et meil õnnestus siis nüüd teha lühikese ajaga Haydni kaks võib-olla kõige kuulsamat teost üldse, ehk siis nii loomine kui ka aastaajad. Ja muidugi kolmas põhjus. Ma võib-olla see projekt on omamoodi jätkuks mõni aasta tagusele sellise ooperiprojektile, mis me tegime koos Olari Eltsi ka ja, ja erzoga ja kammerkooriga, see oli siis tookord Mozarti toome neomis oli väga-väga paljude kuulajate arvates ja mina kaasa arvatud väga suurepärase tulemusega ettevõtmine. Kui nüüd sellest Haydni aastaaegadest rääkida, siis teos on muidugi erakordselt huvitav. Haid on võib-olla ka üks nendest heliloojatest, ega need, võib-olla nii palju kokkuvõttes polegi, kes oma eluajal juba maitsnud ju publikumenutäie rinnaga ja kui tema loomine oli omal ajal noh, uskumatu menuga, nii et kui noh, teades 18. sajandi sellist nagu esitus praktikat ei ole üldsegi tavaline, ühes linnas kantakse teosette 40 korda ehk siis nii juhtus loomisega just ja veel veel samal ajal kogu Euroopas veel teised 40 korda, nii et see on nagu üllatavalt nagu palju. Ja loomulikult see selline publikumenuga andis ka Hainile idee, et ta peaks nagu ühe oratooriumi veel kirjutama ja loomulikult see esimene idee tegelikult tuli hoopiski hendalites ta viibides Londonis olid täiesti nii-öelda nagu kõrvuni vaimustuse, see messija, see esitustest ja ta tahtis midagi taolist ka ikkagi sinna kõrvale panna ja nii ta hakkaski aastaaegasid kirjutama. Läks edasi, et tekst, mis pärines šoti luuletaja James Tomsonilt oli küll väga kuulus omal ajal, aga, aga ta tegelikult Haydni ei inspireerinud mitte üks põrm. Nii veniskise kirjutamine tegelikult kolm aastat lausa ja noh, võib-olla ka ta Hain juba sellel ajal ikkagi üsna vana ja nagu me teame ta viimased aastad üldse kirjutanud enam peaaegu midagi, et see on üks tema tegelikult viimastest hoovustest ja kui loomises sai luua taevastel teemadel, siis nüüd siin järsku satuti väga ja peale talupojarõõmude rõõm loodusest rõõmu olemisest üldse ja võib-olla ka kas vein ja pillerkaar, kõik see, mis nagu Haydni mõttelaadist tundeelus enam sellel ajal nii aktuaalne polnud, nii et see igal juhul arvatakse, et see on üks põhjus, miks see kirjutamine venis. Oratoorium, mis on siis kolm tegelast, üks on Hanne, kes Bran, Luukas, tenor ja Siimon on bariton ja nüüd on paras aeg ka rääkida, siis nendest lauljatest soprani osa ehk siis Hanna osa laulab orjana kurtessi temana sündinut Iraanasse siis Albaania päritolu lauljanna tema rollide hulka, kui maailma erinevatel lavadel on ka juba aukartust äratav ja suur, ta on loomulikult laulnud Tyrana rahvusteatris, aga muuhulgas kaela skaalas smuuti käe all mitmel korral siis me saame kuulata Juhan Tralla laulu taas, mis on ju väga vahva. Juhan kahjuks meie lavadel väga palju ei laulase ja seda toredam on kuulda, et järgmisest hooajast on Johan nüüd ka Mannerheimi rahvusteatri solist. Haydni aastaajad sobivad talle väga hästi ja kolmas laulja on siis, noh, mina nimetan neid artiste natuke, kes on teinud väga head rahvusvahelist karjääri, kus meie oleme neid nagu natukene nagu ära unustanud, ehk siis nagu otsekui kadunud poeg, ütleme siis niipidi ja tegemist on siis Lauri vasaraga paritoniga, kes on teinud tõesti viimastel aastatel, no ütleme siis kümnekonna aastaga sellise märkimisväärse karjääri äri Euroopas me sellest pole praktiliselt kuulnudki. Aga tema rolli on väga paljudes kohtades, muuhulgas siis Berliini riigiooperis, munne teatris, Brüsselis, Viinis, vana Ooperiteater, Frankfurdis, Tokyos, Barcelonas ja nii edasi, need on väga kaalukad paigad, kõik, kus ta on esinenud ja tal on väga uhked osad. Järgmisest hooajast on Lauri vasar Hamburgi riigiooperi koosseisus. Ja siis läheb kaasa veel Eestis harmoonia, kammerkoor, mõistagi keskosales, meil idume neoprojektis, ma arvan, et kammerkooris peaaegu, et ei olegi tarvis tutvustada siia Tanja Rossi, seal lähevad nüüd need järgmised hooajad ja see koostöö on neil väga hea ja Taaniel roisson ka minust saavutanud väga hea kontakti meie ERSO-ga siis meie esiorkestriga, mida ka kindlasti on alati saavutanud Olari Elts, kes praegu seda projekti juhatab. Ja Eesti kontserdihooaja lõppkontsert toimub kaheksandal mail kell 19 Estonia kontserdisaalis ja üheksandal mail. Kell 19 jõhvi kontserdimajas Tallinna kontserdist teeb ülekande ka klassikaraadio. Järgmisel neljapäeval ja reedel toimub Tallinna Mustpeade majas Eesti rahvusmeeskoori kontsert. Muusikateraapia ladinaameerika moodi. Kavas on muusika Argentiinast, Brasiiliast, Kuubalt, Paraguay-st ja mujalt. Kaastegevad on Siim Sellis klaveril ja Indrek Kruusimaa kitarril. Lähemalt räägib dirigent Ants Soots, keda küsitleb Marge-Ly Rookäär. Meil on telefonijutuajamine, dirigent, tants, Sootsiga ja kõne põhjus on väga lihtne, nimelt järgmisel nädalal, seitsmendal mail, on Tallinnas südalinnas Mustpeade majas kevadiselt kirglik kontsert. Eesti rahvusmeeskoor esitab Sis laule laiast maailmast kuumade rütmide maadelt, Argentiinast, Brasiiliast, Kolumbiast ja mujaltki. Ants Soots, mis on olnud inspiratsiooniks. Eks ikka uudishimu, ma olen alati nimetanud festivalidel või mis tahes ka muudel suurüritustel ühe meie äärmiselt teistmoodi rahvaste olemus ja seda tahaks nagu lähemalt mõista ja aru saada ja ka ise proovida sellest osa saada ja läbi tunnetada. Mismoodi eesti mehed tunnetavad kuumi rütme? Lumirütm, aga mitte ainult, sest et kui ma vaatan, siis need laulud räägivad kõik väga inimlikest ja lihtsatest asjadest lihtsalt rahvas ennast väljendab võib-olla natuke teistmoodi väga palju laule neil ka igatsusest kodu järele, loomulikult armastuse teema ja nii nagu nemad armastust ja selle valu läbi elavad. Ja näiteks Elgarbool kui kontserdi pealkiri, mis tähendab söö müüa, see on Kolumbia rahvalaul, mis ongi üles kirjutatud tänavakaupmehe hõiget põhjal. Villa loobusel on ka üks Bayas saab kõike nimelt tänavakaubandus, vaat see meist hoopis mingi erinev kultuur ja see on nende igapäevase elu olemus ju läbi sajandite. Need laulud räägivad ka sellest igapäevasest elust 10 või isegi rohkem aastat tagasi oli üks kontserdiosa ka nendest Ladina-Ameerika erinevate rahvaste lauludest ja ütleme niimoodi, et tookord jäi nagu mõtte poolikuks, et kunagi võtaks nagu terve kava kohe sellist muusikat ette. Ja nad on ikka valdavalt rahvalaulul põhinevad, mis annab ikka kõige ehedamalt selle rahva olemuse. Edasi on ka mõned originaalteosed ja ma tahtsingi leida ka, ütleme, Ladina-Ameerika pärit toru heliloojate originaalloomingut, aga selgub, et tihtipeale see nii multikultuurne, et et noh, ta on nagu kava selle eesmärki ei täida, nii et siin on väga palju rahvalauluseadeid. Näiteks on ka huvitav, et ka mitte Ladina-Ameerika päritolu heliloojad on teinud Ladina-Ameerika teemalise muusika nüstet. Jean Verger, kellest peab võib-olla vähe teame, tal on olemas Brasiilia psalm ja seal on halleluuja siis seatud ka meeskoorile, kuna ta ise on elanud Ladina-Ameerikas, sibul viis ka teda inspireerinud see ja kontserdil teeb kaasa. Loomulikult peab olema kitarr ja suurepärane selle kultuuri tundi on ju Indrek Kruusimaa tema kitarril ja ka mitmeid soololaule Roland Liivilt ja Andrus Kivisild. Ja ikka tahaks, et kui me räägime Argentiinast, siis peab ju kavas olema, peaks olla libatango ja loomulikult peab seal akordion ka juures olema, kes akordionit mängib meie oma koorimees rasvu seisma. Siim Sellis on klaveril ja kas need seaded, mis on tehtud meeskoorile, on nende hulgas ka Eesti muusikute tehtud seaded või need pärinevad kõik siis juba ka mujalt? Pärinevad siiski mujalt ja huvitaval kombel mitte ei pruugigi olla Ladina-Ameerika päritolu, siin on hoopis Euroopa päritolu teadjaid, aga huvitaval kombel Paraguai indiaanlaste rahva laulamento. Selle on seatud meeskoorile tõesti, Kuuno areng. Keda te ootate sellele kontserdile kõige rohkem? Kõige rohkem ootan uudishimuliku publikut, kes tuleb kuulama, vaatama, kuidas gramm püüab sellest kultuuri neile vahendada. Ja ma loodan, et seda publikut saab järgmisel neljapäeval Mustpeade majas olema palju edu teile ja aitäh teile. Eesti muusika ja teatriakadeemia esitleb kuuendal mail KUMUs projekti sinuga jagatud muusika. Meil on nüüd stuudios muusikaakadeemia kontserdibüroo juhataja Mari kolle. Mis projektiga on tegu, mida see endas hõlmab? Käesoleval aastal tähistab muusika ja teatriakadeemia oma üheksakümnendat juubelit ja projekt sinuga jagatud muusika on üks nendest juubeliaasta projektidest. Ja see projekt on mõeldud koolinoortele üle Eesti. Seda projekti toetab hasartmängumaksu nõukogu, selles osalevad muusika ja teatriakadeemia üliõpilased. Kuna see projekt hõlmab nii meediat kui muusikat. Ühesõnaga ta ühendab videot ja muusikas live-esinemisi. Oleme saanud kaasata siia video vahendusel ka meie draama üliõpilased EMTA lavakunstikoolist ja see projekt näeb siis niimoodi välja, et me esineme sellega käesoleval aastal koolides üle Eesti. Nende koolide sihtrühmades võib eristada muusikakoole üldhariduskoole ja siis koole hariduslike erivajadustega õpilastele. Mis selle projekti eesmärk on? Ehk eesmärk on viiemuusikat lähemale, eriti nendele noortele, kes niiviisi igapäevaselt muusikaga rohkem kokku ei puutu kui koolitundides. Ja kuna me niimoodi nagu uudselt läheneme, et erinevalt traditsioonilistest laeng kontsertidest midagi aeg-ajalt koolides pakutakse siis püüame me noortele arusaadavas keeles tuua muusika neile hästi lähedale ja ka näidata, et see tõsine muusika ei ole midagi sellist hirmuäratavad ja ligipääsmatud ja ühtlasi tutvustame me neid võimalusi, mis on muusika ja teatriakadeemias, ühesõnaga nii keskkonna mõttes, meil on seal elektronmuusika stuudio. Lisaks klassikalise muusika õppele on meil ka džässmuusikaosakond ning on kaasaegne muusikaraamatukogu. Samuti saavad noored mängida rütmimuusikaansamblis kooli muusikat, püüdes võimalikult nagu mitmekülgselt, tutvustame neid võimalusi, mida pakub muusika ja teatriakadeemia ja mida pakub muusikale üldse. Ja eriti tahaksime pakkuda ja seda programmi nendele koolidele, kes muidu nagu muusikale ligi ei pääse, et kas seal võivad olla piiranguks ka näiteks keelebarjäär, meil on seal ka venekeelsed koolid ja seda konkreetset kumu esitlust tulevadki publikuna kuulama. Venekeelsed koolid Tallinnast, seal siis pae gümnaasium ja Tallinna mustjõe gümnaasium mille alusel see valik koolide osas on siiani tehtud. Üldhariduskoolide osas me lähenesime nagu linnaosade vanimate koolide kaupa ja nagu teada, üleüldse vanim tegutsev kool on Gustav Adolfi gümnaasium. Kuna nende ürituste kava oli juba nagu planeeritud, siis seal toimub meil kontsert sügisel. Aga näiteks sellel samal kuuendal mail tulevad meid kuulama Lasnamäe linnaosa vanim kool, pae gümnaasium ja Haabersti linnaosa vanim kool, mustjõe gümnaasium. Ja kes on oodatud, siis kumusse kuuendal mail kell 14 30. 14 30 Me tutvustame kohvikus sellises mitteformaalses õhkkonnas seda projekti ajakirjanikele ja pärast seda kell kolm on siis ajakirjanikel võimalus seda ise kuulata ja vaadata, kuidas meie üliõpilased muusikat noorteni toovad. Nii et tegemist on siis klassikalise muusikaprogrammidega, mida te koolides esitate koos videokunstiga? Jah, no see näeb niimoodi välja, et videoklipid vahelduvad meie üliõpilaste live-esinemistega ja muusikalises mõttes on see alates Bachist kuni tänapäevani välja ja me tutvustame ka Eesti muusikat maailma muusika kõrval. Kas on kaasatud ka sõnaline osa niimoodi nagu kontserdi vormis mitte, aga kuna videoklippe kommenteerivad, selgitavad tiitrid, siis selles on, mis küll ja kes nendel kontsertidel üles astuvad. Kontsertidel esinevad meie osakondade üliõpilased selleks et jälle andaga kuulavatele kooliõpilastele võimalus saada tuttavaks keelpillidega puhkpillidega, klaveriga. Meil ka näiteks kitarri, akorde, mida iga päev ei kuule, siin on kindlasti esindatud meie lauluosakond. Ühesõnaga selline mitmekülgne programm, mis siis kooliõpilastele neid erinevaid väljundeid. Kas see on ka määratleda, et millisele vanusegrupile on see programm mõeldud just nimelt et üldhariduskoolides üldiselt me oleme mõelnud selle gümnaasiumiastme õpilastele, aga muusikakoolid on valmis ka seda juba nagu alates põhikoolist kuulama. Kui nüüd mõni muusikaõpetaja meid kuuleb, kuidas saab registreerida oma kooli võõrustada siis muusikateatriakadeemia projekti sinuga jagatud muusikat? Jah, selle projekti maht on natuke paratamatult piiratud, et me saame selle aasta jooksul esineda maksimaalselt kuni 40. koolis ja kuna koolide huvi on juba praegu väga suur, et siis tuleks võtta ühendust muusikateatriakadeemia kontserdibürooga ja meie kodulehekülg on www. Ema punkt edupunkt. Millal täpsemalt toimub esimene kontsert, siis sarjas sinuga jagatud muusika? Tegelikult on see projekt juba alanud, et me alustasime nende kontsertidega koolides aprillis ja jätkame nüüd kuni koolivahe ja nii suvel ja alustame jälle uuesti septembris siis kuni novembrini. Tulemast stuudiosse Muusikaakadeemia kontserdibüroo juhataja Marikolle ja edukat projekti. Tänan. Nii kaunis ja. Õnnelik. Vanemuise teatris esietendus neljapäeval uhiuus muusikalavastus, kaunimad hetked su elus ja esitajaks on legendaarne kaunimate aastate vennaskond 1000-ga 993. aastal esietendus Vanemuise teatri väikese maja ovaalsaalis Kulno Süvalepalaulude õhtu kaunimad aastad su elus, mida mängiti 125 korda ja mis püsis mängukavas 1998. aastani. Kaunimate aastate vennaskonda kuuluvad Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Andres Dvinjaninov, Toomas Lunge ja Indrek Kalda. Muusikute sõnul tullakse nüüd publiku päris uue kavaga. Lähemalt räägivad Toomas Lunge, Hannes Kaljujärv ja Andres Dvinjaninov. Kõigepealt ma pean ütlema, et tajatega kaunimate aastate vennaskond ei ole neid pille kunagi käest ära pannud, et kõik need ajad, paneme need pillid olnud, aga nüüd see on küll tõsi, et Vanemuise teatri ees olema siis üle 16 aastane uuesti laulukavaga. Meie enda sisemine ajend on tegelikult see, et alates sellest, kui me seal esimese laulu kama kunagi siinsamas vaikses majas Vanemuises tegime, siis me tegelikult hakkasime kohe otsima teist materjali, mis oleks meie jaoks sama huvitav, kõnekas ja me mõtlesime, et keskenduks mõnele huvitavale Tartu persoon joonile, eks ole, kes on kuidagi meile tuttav, et kellel on hästi palju laule ja kellest oleks tore rääkida, kellest me saaksime sellise ühe inimese etenduse, mis oleks siis vürtsitatud siukse mõnusa muusikaga. Aastatepikkune töö selles osas ei ole eriti vilja kandnud ja nüüd me tegime siis etenduse, mis räägib meist endast. Mida publik teada saab, teist? Maran suhteliselt igasuguseid huvitavaid asju, mõni asi võib-olla on, on naljakas, mõni on, võib-olla isegi natuke piinlik. Kokkuvõttes tuleb südamlik õhtu, et meie vähemalt ei pelga ise endale natuke nalja visata. Me tahaks lihtsalt, et, et see asi meeldiks kõigepealt meile endale ja siis küll ta meeldib pealtvaatajatele ka, sest et kui see lugu meid ennast kuidagimoodi liigutab ja puudutab, siis ma arvan, et on juba vaatajaga rahuta. Ei tahaks praegu kaarte avades ega me veel 100 protsenti kindel, et just seda ütleme, räägime ja ega meil võib-olla ka etenduse käigus tekib mul näiteks tahtmine rääkida hoopis mõni teine lugu. Ma arvan, et me üllatame siin 11 ja, ja iseennastki ja vaatajad kindlasti ei hakkaks praegu oma kaarte. Lugusid on palju, et mine tea, mis lugu millisele rahvale läheb, kuidas rahvas ennast on, kas nad on aga heatahtlikud, nii palju võib siiski saladuskatet kergitada, et, et me kuuleme näiteks lugusid Hannese lapsepõlvest, Andrese lapsepõlvest kuulame lugusid minu noorusajast, me kuuleme Jüri mõtisklusi elu üle, nii et seal on, seal on palju. Lood on sellised, et kõige õudsam looma vaatan, kas ma räägin. See sõltub saalist. Ma ise ütlen jah, et naeran, et see on sihuke kaunimate aastate perekond juba, et see ei ole lihtsalt niisama vennaskond, Vaideta On päris perekond, kus on tõesti igaühel on omad nägemused, omad soovid, kuidas teha ja mida teha ja kas teha või mitte teha ja, ja ei saa öelda, et selle koha pealt, et kõik noogutaksiit kõigele kõigega kaasa, et loomulikult nii nagu perekonnas, kes seal 16 aastat koos elanud on, on ikkagi igaühel õigus oma arvamust avaldada ja kogemused on meil tõesti seinast seina. Hannes on toonud kindlasti sellise kohusetundlikkuse ja pühendumuse ja lati kõrgele asetamise sellise nagu soovi, et Hannes ei taha midagi teha. Nii ülejala ja kergesti ja Toomas on toonud muusikalise kokkupaneku muusikalise ehituse. Kindlasti tema põhiliselt selle eest vastutab ja Indrek on toonud sellise muretu vaimukuse ja, ja Jüri on toonud mitmekülgsuse ja, ja mina Ka lähevad kõik laulud, mis meile on olulised olnud meie eluteel alates lapsepõlvest, tänase päevani ja, ja need laulud kõlavad keeled on eri ajastutest eri aastakümnetest ja mõned laulud on ka Indrek kirjutanud nüüd siia etendusse eraldi ja Tõnu Oja on ka mõned sõnad kirjutanud siia eraldi sotsiaalselt, aga laulud on seinast seina täiesti. Hannes Kaljujärv, Indrek irvele lasteaias, mis ta kõik tegi, saate teada, kui tulete siis siia etendust vaatama Vanemuise teatrisse, kui nüüd kasvõi Toomas Lunge ka on juba 30 aastat koos oldud, siis raske üllatada oma silm ja kõrv on kuningas, tulge kohale. Muusikalavastust kaunimad hetked su elus mängitakse maikuus Vanemuise teatri väikeses majas neli korda. Ilmakaar esitleb. Neljandast 10. maini on klassikaraadios oriendi nädal. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder, mida pakub järgmisel nädalal toimuv oriend? Nädal klassikaraadios oriendi nädal on klassikaraadios teist korda ja see on seotud idamuusika festivaliga orient, millega me teeme tõhusat koostööd teistkordselt nüüd ja meil on õnnestunud planeerida kavasse neli otseülekannet Dorjendi kontsertidel, et need on siis järgmisel nädalal, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ja laupäeval. Täpsemat kava saate ise vaadata siis koduleheküljelt või oriendi festivalileheküljelt. Aga lisaks otseülekannetele festivalilt, milleks me oleme tegelikult spetsiaalselt valmistunud, meil on kohal ka oma kommentaator oma asjatundja, see on meie orientaalsete saadete autor, tark Dust. Tarmo tabas. Tarmo käib vaheaegadel meie raadio stuudios kontserdisaalis ja räägib, mida ta kuulis ja tutvustab ka ette oma kogemuse kaudu teise poolesinejat. Ja samuti on Tarmo tabase teha järgmisel nädalal kõik albumi saated. Need on teisipäevast reedeni kell 15 15, kus Tarmo tabastutvustab orientaalse muusika plaate enda kogust ja mujalt maailmast. Lisaks veel on meil hommikuti väikene oriendi minutite pocket valmis pandud, mille on meie toimetaja Mirje Mändla koostanud ja see on kavas kell üheksa 10 kuni poole 10-ni hommikul. Ja seal kuulata siis valikut meie enda lindistustest, idamaisest muusikast ja tuntud arstidelt. Ja ka ooperisaade on sellel nädalal pisut orientaalne. Nimelt on nimeka helilooja Tan tunni per pojengipaviljon meie kavas. Ja seda kuulata siis esmaspäeva õhtul kell seitse ja pärast seda veel tamm tonni ühte kõige tuntumat teost vee passioon. Nii et ma arvan, et meie nädal tuleb sisukas, siin on veel mõned saated jazzi plaat, näiteks on oriendi lainetel ja samuti mõned muud kontserdid, muuhulgas reede hommikul kella kümnene kontsert ja kordame Ringo ringvee saatesarja usu jõud. Tiibetile ja dalai-laama läheb pühendatud saadet järgmisel pühapäeval kell kaks. Aga täpsem kava meie koduleheküljel ja ma usun, et te leiate sealt, et mida kuulata. See on üks võimalus avada oma kõrvad ja meeled teistsugusele muusikale, mida meie kavas on üsna vähe. Tavalistel nädalatel ja tavalistel päevadel. Tänasele heligaja saatele tegid kaastööd Liis Jürgens, Annika Kuuda nelevasteinfe Marge-Ly Rookäär ja Helvi klat. Helioperaatorid olid Helle Paas ja Katrin maadik. Toimetas Karin kopra. Heliga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis ei sobi vanaemal teile sobival ajal. Heligaja.