Raadiopastor Kivisildniku jutlus, 15. köide. Internetikommentaaride teema on üleval, keegi Leedo on delfi kohtusse kaevanud ja nüüd ehk siis keelatakse kommenteerimine ära. Võtame tüüpilise internetti kommi, avasin Delfi ja leidsin loo sellest, et briti poissmehed loobuvad Tallinnast. Tüüpiline komman, järgmine osundan. Tallinna litsid on hinda tõstnud, küsimärk. Tsitaadi lõpp. Väga ebameeldiv kommentaar. Ta sisaldab ühte roppu sõna, viitab rõvetsemisele, mis Tallinnas toimub ja hinnatõusule, mis riivab valusalt meid kõiki. Samas ei saa süüdistada kommentaatoreid tõe väänamises ega uue ropu sõna väljamõtlemises ega isegi ebaväärikas käitumises. Otse vastupidi. Ehkki kommentaar võib meid häirida, osutata negatiivsetele, nähtustele, objektiivses, reaalsuses. Kommentaatori keelekasutus ajab kindlasti leedudel harja punaseks, aga ma olen kuulnud, et bordellide kliendid on eelkõige just ettevõtjad. Kummaline on see, et mis linnapildis ei häiri näiteks stripiklubi või pornopoe reklaam siis sarnane nähtus kommentaaris on väga paha. Pole ta aga parem ega halvem kui peegel. Kui kärss viltu, siis erakommentaatorit süüdista. Loomulikult tahaksid ametnikud korruptandid ning kõik kohtualused, et keegi nende kohta midagi ei ütleks, kõiki mõtlevad neist halvasti. Ajakirjanikud seal vaikima sundida, kohtunikud ära osta. Aga kommentaatori suud ei saa sulgeda, selles ongi probleem sõltumatu meediana. Ühiskonna südametunnistusena, juriidiliselt korrektsete lurjuste Luubainajana on kommentaatorid vägagi teretulnud. Kui olen internetikommentaatorite pärast palju kannatanud, leiab, et neid ei tohiks keelata. Kui ma Postimehele või Päevalehele intervjuu annan, ilmub sinna ahvikiirusel kuni 50 rõvedat kommi mis süüdistavad mind ropendamises. Siinkohal tahan ma teha üha valduse. Vaadake ahvikari, arvate, et eesti keel on parunite, pappide, polit, rukkide või kirja oskamatute publitsist, ide möla, see ei ole nii. Eesti keel on see, mida eesti rahvas räägib ja see, mida eesti kirjanikud kirjutavad. Mingit muud eesti keelt ei ole. Ja kui ta nii kuradi lahedad aadlipreilid olete, miks te siis kogu aeg rõvedsete geen on liiga keeruline asi ja sellest ma pikemalt ei jahu. Aga intervjuu netikommentaaridega on seotud üks ja mu meelest palju olulisem probleem nimelt anonüümsus alla kirjutada. Täna ei kirjuta kunagi anonüümselt, sest tal on nimi. Olen oma nimesse investeerinud aastakümnete töö ja vaeva. Miks ma peaksin kommentaarides sellest aust ja hiilgusest loobuma, miks ma üldse peaksin ilma rahata kommenteerima? See oleks ilmselge raiskamine. Alle kokku Isaku ei Willi oma tooteid ilma sildita ega jaga seda ilma rahata. Probleem on eelkõige selles, et inimesed ei tunne ennast tähtsatena. Nad mõistavad, et nende nimi ja nägu ei lisa kommentaaridele midagi juurde. Seega tunnistavad nad oma väärtusetust. Identiteedi pankrot, ei midagi muud. Atestinai tunnistame inimesest kõrgemal seisvaid jõude, seega on inimene kõige alus ja mõõt. Kui aga inimene ise tunneb ennast väärtusetuna, ei saa ka tema kommentaarid, muu eneseväljendus ega elutöö midagi väärt olla. Inimene käitub nii, nagu ta tunneb. Ja kui sul pole väärikust, siis sa käitud vääritult. Väärikust pole aga lihtne saavutada, see tunne ei ole koolis õpitav ega ka mitte turult ostetav. Arvan, et väärikuse puudus on meie ühiskonna kirstunael. Kas väärikas isik varastaks riiki, võtaks vastu otsuse, mis ta maine kiiresti hävitab? Ei, kas väärikas inimene annaks teisele, SMS-laenu ei müüks talle põllupealse junn maja? Ei, kas väärikas inimene rahastaks oma visiooni või läheks Pekingi olümpiale? Kas väärikas inimene käituks nagu ablas ja loll riigikogulane? Raske uskuda. Kas perverssuste tõsielusarjad saaksid olla populaarsed väärikate inimeste hulgas? Ei, ei, ja veel kord ei. Loomastamine on hävitanud lisaks kirjaoskusele veel ühe, spetsiifiliselt inimliku kvaliteedi. Selleks, kus, kuidas aga väärikust säilitada. Ega siin olegi mitut võimalust. Esiteks peaks olema vaba, keegi ei tohiks end kamandada või teha suled dekirjutusi. Mainitud olukorra saavutamiseks peab sul olema teatav annus tuumalõhkeainet toorest jõudu, väga palju pappi või tugevad kultuuritraditsioonid. Maavaldused tulevad ka alati kasuks, kui sa kolad laenu korteris konutav palgatööline riigis, millele teevad ettekirjutusi targemad riigid ja kelle esindajaid riigikogus on Kundlad ja muidu ustavat tont teab kelle rahakotile siis väärikuse säilitamine raske. Kerge pole ka siis, kui väärikuse jaoks on vaja osta asju või tellerdada ööklubis. Päeval kaob klubi inimeste väärikuse ära. Nad on nagu vampiirid. Väga paljud peavad väärikust kogu aeg võõrastest kaelasoontest juurde imema. Egas kapitalist ei ole väärikas oma vaimuannete tõttu, vaid sellepärast, et tal on palju võõrast raha arvel. Kirjanikul neid muresid ei ole, mina kirjutan ise. Ja keegi ei ütle mulle mitte midagi. Aga kui ütleb, siis peab ta kahetsema, surmani kahetsema. Põhiseadusse on sisse kirjutatud, et riik tagab mulle kõik asjad, mis mul vaja on. Peaksin äri tegema või tööd rügama. Hea riik annab mulle kõik, mis vaja. Mina olen selle riigi peremees. Aga kapitalistid, töösturid ja liigkasuvõtjad on minu kõrval tähtsusetud putukad. Nemad ilmselt kommenteerivadki anonüümselt kahju inimestest. Sama mardajad võiksid hoolsamad olla, ütleme ausalt, teenrid on laisad. Nii uimaseid molusid nagu kultuuriministeeriumis ja riigikogus pole enne nähtud. Petronius kirjeldab alla käinud orjasid, aga minu omad on veel hullemad. 15 aasta jooksul pole nad suutnud teha ühtegi mõjusat pangaülekannet. Või on nad koguni mässama hakanud. Kui nii, siis lasen risti lüüa, kord peab ka lihavõtete ajal majas olema, kord peab ka lihavõtete ajal majas olema.