Dire kunstijaamadest. Seekord pakuvad näituste saalid, õudusjutte kohanemisstrateegiaid, loogilist lähenemist ja kunsti, erootikat, kuumad teemad, kõik vaal, galerii on jälle tagasi. Taid perifeerne asukoht endises tselluloosivabrikus Tartu maanteel ei jäta seda ilma külastajateta. Avamisnäitus Marko Mäetammmäelt on üsna ergastav ja hoolimata morbiidsusest vaadet südantsoojendav oma tuttavalikkuses. Kõike vaatavad õhtuti Eesti telekanalite poolt pakutavaid filme mõistavad loodetavasti, millest Mäedan räägib. Rotermanni soolalaos on veel nädala jagu näha Läti noorte kunstnike kohanemispüüded. Näitus adapter, cation läti nüüdiskunst täna tegeletud kohanemisprobleemidega kõige erinevamates vormides tähendustes küll globaliseerumistrendi, küll anatoomia kontekstis. Eksponeeritakse 19 et lugu siis läti nimekatelt ja veel üsna tundmatutelt kunstnikelt. Kunstihoones avati aga ökoloogiline näitus roheline laine looduse ja visuaalkultuuri kohtumispaiku kuhu on kogu kuhjatud üsna erinevat pidi loodusega seotud teoseid. Lillepilte sealt muidugi otsida ei maksaks, pigem rõhutud orgaanilistele materjalidele. Näituse põhipaatos ei ole korraldaja intensiooni järgi mitte niivõrd romantiline üleskutse tagasi looduse juurde vaid pigem püütakse vaadelda ökokunstikujust, et üsna tänapäevast viisi visuaalseks eneseväljenduseks. Loodusega otsus mängib siiski uued vaatenurgad üle. Ning lõpetuseks tuleb juttu kuumast kunstiliinist. Projektist, mis sai alguse mai algul. Kestab veel viimast nädalat. Kuum kunsti on põhimõtteliselt analoog erootikatelefonidele, mida reklaamitakse slõugan iga küsida võib kõike. Aprilli lõpus avas oma ukse uus vaal galerii. Nüüd endisest. Tselluloosivabrikus aadressil Tartu maantee 80 t ehk siis pärapõrgus. Iseenesest on kunstisaalide kolimine perifeeriasse hetkesituatsioonis üsna loogiline samm. Kultuur ei ole just prioriteet ja parem ongi, kui kultuuritegelased lähevad vaikselt omi asju kuskil nurga taga silma alt ära. Eriti selliseid asju, mida uuesti sündinud galeriis hetkel näha saab. Nurgataguse vaal galerii avalöögi lõi Hansapanga seekordse 50000 kroonise kunstipreemia omanik Marko Mäetamm kellest viimasel ajal üle ega ümber saanud. Sõnadki tema kunstist rääkimiseks hakkavad juba kurnatuse märke üles näitama sest alles võimutses ta koos Kaido oleka uhkete tulevaste biennaali kunstnike kunstihoones. Siis astus sealsamas välja koos kursi koolkonnaga, nüüd jälle seekord üksi ja üha ähvardavamalt. Näitus kannab pealkirja tunded, sisuks üsna tundetud nägemused lapsepõlvest. Vähemasti näeb seal näitusel hulga lastetoad putikat, suuri kollaseid mõmmisid, punase jakiga, piilupart ja muud sellist mida on tundeskaala rikastamiseks maitsestatud surma teemaga. Või vastupidi. Tegu on surmateemalise näitusega, mida pingestatakse laste maailmaseoste kaudu. Möödame töödel on juba mitmeid aastaid toimunut, jumala ja kuradi vestlused. Mida võiks teatud reservatsioonidega üldistada hea ja kurja võitluseks. Vähemalt mõnikord seekord, et erilisi diskussioon ei toimu. Pildi tegelaste saatus on juba ette ära otsustatud, saab vaid konstateerida fakti, et Kaval surm kehastades küll nunnuks mänguasjaks, küll skisofreeniline Sekseeria killermajaks varitseb süütuid ja muidugi võidab. Tuletage näiteks meelde üht John Smithi näitusele esitatud illustreeritud luulevormis lugu inimsööjast kollasest kassist, kes tappis ühe väga toreda perekonna. Need jutustused siin vaal galeriis on justkui jätkuks õudus seeriatele, mis mäetamme juba pikemat aega näivad painavat. Neopopi kunstnikuna käsitleb mäed on ülima kergusega kõikvõimalike moodsa maailma tähendustest koormatud koonia sümboleid esitab neid skemaatiliselt ilma nähtava moraalita ja lisab kõrvale tekstid, needki üsna minimalistlikud lausa kohmetuks tegevat lihtsalt kohati. No ütleme, töid on üsna raske defineerida, on need siis illustreeritud jutud või seletuskirjadega pildid või kord üks kord teine. Tahes, meenutavad tema lood hirmsasti midagi, mida täpselt ei oskagi öelda. Aga kindlasti on neis tubli doos sarnast magusat hirmu aurat, mida tekitab seda kümneid tagasi laste hulgas ülimalt levinud õudusfolkloor. Ilmselt olete kuulnud kunagi legende nagu must käsi. Raadioteate järgi olevat saabunud teie linna siis juba tänavale maja ukse taha ja sealt selja taha teid kägistama või lugu rohelistest kaardinatest, mis öösiti heausksed magajaid lämmatas. Ehk veelgi enam tasub paralleele otsida Ameerika Igapäevaste õudusfilmidega kus publiku meele lahutamiseks kasutatakse üsna sarnaseid motiive. Vaadake neid verest nõretav vaid maju, krokodillipisaraid, nutvat karu või mürgist mõrtsuk mänguasja ja läädame inspiratsiooniallikas ongi tuvastatud näitusel eksponeeritud TÖÖ kummitavast majast, mis ootab uue toreda pere sissekolimist. Et nad siis tapa, on just üks selliste filmide klišee motiive. Need filmid nagu määdame Kunski ja on oma kitsikuses ja absurdses tegelikult ühtviisi ligitõmbavad iga aastaga üha enam. Olles ületanud kõik hea maitse piirid, mõjuvad nad üsna vabastavalt. Just nagu selliseid infatiivsed naljad, mida viskavad imekombel ellu jäänud peategelased õudusfilmide lõpukaadrites. Tegelikult vägagi levinud viis pingete mahalaadimiseks ja tundub, nagu oleks mäe Tammelgi mingi pingelangusperiood, mis vajab väljaelamist. Näitust saab vaal galeriis näha veel 24. mai. Jaamad. Rotermanni soolalaos praegu väljas Läti noorte kunstnike näitus kohanemine. Teema on kuum ja viitab noorteteadlikkusele lääne populaarsetest trendidest. Kohanemise küsimus puudutavad need 19 Tallinnas esinevat kunstniku tõesti kõige erinevamates vaatenurkadest alates füsioloogilisest aspektist kehast kuni globaliseerumis probleemini välja. Kui järele mõelda, siis ongi kohanemine üksolemise põhilisi toimimisfunktsioone üldse kohanemine kas muutuva kliima või ühiskondliku korraldusega urbaniseerumisega, globaliseerumistrendiga, vananemisega, kunsti tuva vormi ja positsiooniga kultuuris laiemalt ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult võiks kogu kultuurilist toodangut just nimelt selle märksõna all esitada ja seoseid võiks leida, kui palju. Eriti näituselt tooksin välja mõned selgemalt välja joonistuvad liinid, variatsioonid kohanemise teemal, nagu harjumine vägivallaga, eriti praeguste sõjasündmuste taustal, brändi kultuur, millest ei saanud ravist ühegi näituse kontekstis enam üle ega ümber kehakunst, mis on samuti juba kümneid aastaid kunstnikke paelunud ja viimasena isikliku ja avaliku ruumi piiride kadumine privaatsuse kahjuks muidugi probleem, mida pean selle näituse ühelt poolt varjatumaks, kuid teisalt teravamaks kriitika objektiks üldse. Vägivalla teema on muidugi hetkel globaalprobleem number üks harjumine vere ja surmaga kohanemine Igapäevase vägivallaga, mida telepurk tundide viisi vahendab. See on teema, mis puudutab näiteks žanris. Tulin oma installatsiooniga reklaami meedias tihti kasutatud Plinkivad valgusteid, kastid piltidega, verest, siseorganitest ja kirurgiaatri putikest. Töö pealkiri, küsimus, mis juhtus õieti formaalne veristamist piltide näitamiseks pole ju sisulist katet, tarviski. Need on lihtsalt igapäevased kujundid. Tänased nad tüür, mordid, mille kunagine sümboltähendus on vaikselt unustatud. Populaarsus kasvab aga iga hetkega. Sarnases ideestikus on valminud Läti videokunstnikerühmituse F5 ehk teemas Faiv videoprojekt verine TV publiku poolt kaugjuhtimispuldiga sooritatud telediktorite mõrvad. Kiiresti ja tundlikult reageerinud terrorismile oma maalitehnikaga Kindscaabrans kes siinsel näitusel esitab projekti maalid moodsatele interjööridele. Need on need 5500 euri maksvat abstraktsed maalid valminud sõjaväe lasketiirus värvipurkide õhkamise teel. Antud juhul ei ole muidugi seoste leidmiseks tarvis kuigi palju vaeva näha. Töökuud on arusaadav nii lääne kunstikeskustes kui perifeerias ja kogu globaalses külas nimega maa, mille elanikud vähemalt hetkeks näivad mõtlevat üsna ühesuunaliselt. Teiseks loetavaks teemade ringiks, nagu mainitud tõtt on tarbimiskultuurihaare. Martin Škrauts esitab dokumentaalse fotoseeria Läti surnuaedadest kuhu on sisenenud brändikultuur. Kohanemine vargustega kalmistutel on põhjustanud nähtuse, et näiteks lillevaasid on hakanud tasapisi asendama kõikvõimalike pooleks lõigatud plastikust joogi topsidega mille silti täit võib lugeda surnuaedade kontekstis. Semantilisi tõrkeid tekitavaid reklaamlauseid nagu kes maitseb, see valib zuccini, kui on siin sees koka koola, see rõõmustab sind ja muudab su soojaks või fantastika. Pisut teistpidisest kohanemisest räägib fotoseeria riigas moodes. Need on moefotod modellideks Riia pensionärid oma mitukümmend aastat truult hoitud stiiliga. Nemad ei ole muutunud, küll aga näib olevat aeg kohanenud nende järgi. 60.-te 70.-te 80.-te aastate moest inspiratsiooni saanud tänane riietumisstiil annab neile üsna Trindiliku konteksti. Kolmas teema on keha kohanemine. Laias laastus haakub sellega ka muideks otseselt kaasaegse kunsti radikaalsetele vastastele suunatud töö millel viide surematule junni teemale. Ka läti moodsa kunsti retseptsioonist. Vast kõige võimsamalt kommenteerivad erinevad Läti kunstnikud kas teadlikult või mitte, polegi kindel, intiimse ja avaliku elu vahelise piiri kadumist. Lääne kultuuri vaieristlikust. Kalleti autorkond on sunnitud tunnistama, et kunst on tänapäeval osaks meelelahutustööstusest. Sealt tulevad koodid, võtmed ja vorm. Endiselt. Just sealt tuleb ka soov tungida antiimsetesse sfääridesse paljastada kõige isiklikum maid hetki, ülemängimist kohanemisstrateegiana pakub fotograaf Arnis Paltsus, kes kommenteerib fotograafi ja tema maailmasuhet ülimalt tsentraliseeritud nähtusena. Just seksuaal. Reaalsus on tema nägemuses inimsuhteid läbiv seisund. Teiste tähenduste kõrval on ka Katrina nei Purga videol, mis on tüdrukutel kotis tähelepanu all just intiimsus. Ta on lasknud erinevate ööklubide külastajatel paljastada käekottide sisu ja lasknud neid kommenteerida neid kaasaskantavaid esemeid. Huvitav trend, muide, võtta enesega ööklubidesse, ikoon, kirjanike teoseid, nagu nipsti, Kogivad need pidulised oma ridikalidest väljas Saartri kurtwonne koti ja teiste kultuskirjanike üsna suureformaadilised raamatud antud selgitusega, et kui peol igav hakkab, siis on, mida teha. Pigem näitab see siiski kõrgendatud valmisolekut oma radikaalide sisu paljastada. Sest pange tähele, kui varemalt on need tüdrukud ja naised valmis oma intiimseid asju kaamerate laiali laotame. Nad on ikka äärmiselt hästi kohane need avaliku meediaruumiga, kus kõige isiklikum seigad inimese elust on mõeldud näitamiseks. Kaamera tungib inimeste koju kappidesse, magamistuppa, kottidesse, hinge ja mõttemaailma. Infoajas ostul vormitakse muidugi ka kõige tühisematest asjades sõnumeid ja just sellist infot fetiseeritakse kõige enam asi, mida selliste teadmistega peale hakata. Tütarlapsed jagavad lahkelt informatsiooni oma talismani, rahakoti sisu või poi Frendide hulga kohta. Ja seda kõike tõlgendatakse kõrgenenud vabaduseni härra või julgusega. Lugege näiteks naisteka mamma Miia kohta tulnud vaimustunud kommentaare, kus kiidetakse Eesti naiste ma julguse eest oma elu vähegi tavalisemaid nüansse teistega lahkelt jagada. Igatahes selgub Läti noortenäitusest, et inimene on äärmiselt kohanemisvõimeline liik ka ilma strateegiat eta. Näitus jääb lahti 25. maini. Muuseas, 18. mail on muuseumipäev ja kõikides Eesti kunstimuuseumi filiaalide sissepääs tasuta. Tallinna kunstihoones on hetkel väljas Rael Artel kuraatoriprojekt, ökokunstist reklaamitakse kui esimest sellises mahus eksponeeritud ökokunstinäitust. Näitus roheline laine võngub kahe suuruse looduse ja Eesti kaasaegse kunsti vahel otsides eelkõige visuaalseid või materiaalseid kokkupuutepunkte. Need on loomulikult alati olemas olnud ja on ka praegu, iseasi, kas siin esitatud tööde lahti kodeerimisel on ökoloogia jõust kõige tabavam. Märksõnavalik tundub kohati olevat formaalne ja pisut hajub. Võtkem kasvõi Jaan Toomiku video isa ja poeg kus loodus on lõputu jääväljale loomulikult kohal ökokunsti kui endast teatavat moraali kandma nähtusega on seda ka parima tahtmise puhul üsna raske seostada. Pisut põhjendatum on valik, näiteks maju kurvitsa fotoseeria puhul, kus vastandatakse laguneva hoone akendest nähtud romantilise loodusmotiive raamineb toimiva hüljatud maja interjööri, tele. Üks tähistamas head ja ilusat, teine taunimisväärset ja inetut maailma. See on üsna klassikaline lähenemine. Looduse ja tehiskeskkonna suhet esitatakse harjumuspäraselt vastandlikke enam ja traditsiooniliselt kanna Burbanistlik industriaalmaastik endast negatiivseid väärtusi loodust positiivseid. Hoolimata püüdest selle näitusega klassikaliste opositsioonide kõrval looduse ja kaasaegse visuaalkultuuri keerulisemaid suhete võrgustikke kaardistada ja lahti harutada on seda paatost siiski tugevalt aimata. Näiteks taimed kunstimaterjalina ei saa olla kuidagi neutraalne aine. Neile on industriaalsest ühiskonna salati oma sümbol, tähenduste koorem kaasas. Loodus ei eksisteeri enam ammu niisama iseenesest vaid eelkõige vastandustes või seostes millegagi. Viidatakse jõuga näituse pressitekstis protsessile, mille tulemusel on elusloodus lääneliku inimese jaoks kanaliseeritud eelkõige pildile ja televiisoris aeda ja parki kultuuri raamidesse. Loodus on tõepoolest osa kultuurist kindlate tähendustega kaetud ja sümboliseerib eelkõige algust kadunud maailma või ebaratsionaalsust. See kõik ainult kinnistub aja jooksul. Kui roheline laine midagi kaardistab, siis muutunud kunstikeelt muutunud vahendeid, mis aga ökoloogia trendi. Kas seda näitust saab näha veel 25. maini? Homod selles saates on üsna palju olnud juttu sellest, kuidas kunst kohaneb igapäevaeluga ja kuidas ammutab sellest inspiratsiooni, kuidas kommenteerib seda oma vahenditega, kuidas protesteerib ja nii edasi. Ka projekt kuum kunstiliin, millest nüüd natuke juttu tuleb, on sündinud elust enesest. Kohandades end vähemalt esmapilgul popule väärsetena tunduvate erootikatelefoniliinide formaadiga. Kuni järgmise tänapäevani on võimalik helistada kuuma kunstiliini numbril null viis viis kuus kaks kuus kaks kuus kaks. Ja saada vastused kõigele, mida oled alati tahtnud kunsti kohta teada, aga pole kunagi julgenud küsida. Vähemalt nii kõlab lubadus. Pressib tekstis teatavad projekti läbiviijad, et hallide habemetega akadeemikut tasemel astuvad nüüd nemad kolm noort roosades, kombineerides naiskunstniku need hundid lambanahas autoriteedi positsioonile. Et nad tõusevad seksuaalobjektist arvamusliidriks. Vormilt ja sisult on üritus lähedane šokiteraapia vormina harrastanud kunstirühmituselt avangard, mille liikmed Sandra Jõgeva ja Margus Tamm ka siinses projektis osalised. See isatapu mentaliteet, soov parata, akadeemikute asemel võimu pürgida galeriist välja, vabasse meediasse, ignoreerida hea ja halva maitse piire meenutab kangesti avangard rühmituse moniakaalsete manifestile põhi, väit, teid. Ega tegelikult ei saagi päris täpselt aru, mis on kunstiliini tüdrukute põhieesmärk. Kas vallutada ootamata olete vahenditega arvamusliidripositsioon väljude seeläbi harilikust seksuaalobjekti rollist pakkuda ebaeliidsete inimliku vormi kunsti populariseerimiseks, võimaldada loobumist valehäbis publikul, keda hirmutavad ja peletavad eemale liialt maskuliinsus, keerulised diskursiivsed sõnavõtud kaasaegse kunsti teemadel. Vallutada vaba meediat hiilides kõrvale võimu väljast või soov muuta kaasaegse kunsti teema seksikamaks. Igatahes on nad valinud oma eesmärkide saavutamiseks privaatse otseliini formaadi taastootes nii intiimsust, mida Läti kunstnike näituse põhjal järeldades juba väga nappima hakanud. Energia jäävuse seadus vist kehtib tõesti. Kuum kunstiliin tavatariifiga numbril null viis viis kuus kaks kuus kaks kuus kaks. Töötab kuni 21. maini. Küsida võib. Kunstijaamad. Seekord siis jälle lõpetame tänases saates lähemalt vaadeldud neljanäitust. Vaata galeriist Tartu maantee kaheksa kümmentee, millele tasub läheneda. Bussijaama tagant on hetkel väljas Marko Mäetamme väike õuduste näitus, tunded, kus lapsepõlve mälestused segunevad vägivaldse surma teemaga. See on avatud kuni 24. maini. Läti noored kohanemisvõimelised kunstnikud on vallutanud Rotermanni soolalao Eesti Kunstimuuseumi näitustesaali kus 25. maini on väljas 19 erinevates meediates tööd, mis puudutavad kohanemise erinevaid aspekte. Ökokunsti näitus kunstihoones on avatud veel 25. maini. Väljas on valik teoseid, mis kuraatori pilgu läbi pakuvad kõige põnevamaid suhted visuaalkultuuri ja looduskeskkonna vahel. Kuumkunsti, kust saab lubaduse järgi vastuseid kõige erinevamad telekunsti puudutavatele küsimustele töötab 21. maini numbril null viis viis kuus kaks kuus kaks kuus kaks kui midagi selgusetuks. Ta võib lihtsalt soov oma arvamusi kellegagi jagada. Helistage. Järgmises saates tuleb ehk põhjalikumalt juttu eesti kunstiajaloost. Täpsemalt siis sellest jändist, mida pakub Eesti kunstimuuseumi rüütelkonna hoones suvisel püsiekspositsioonile. Seniks ilusat kevadet. Stuudios oli Kädi talvoja.