Tänases saates uurime, kuidas valmivad teatrikostüümid. Enamasti on need kõik väga keerulised, erilised kordumatud töömahukad meistriga. Nõudvat nii lõikamise õmblemise kui ka tikkimise juures. Nende inimeste nimesid me ei loe kavalehelt tavaliselt. Kuid igal etendusel on laval koor ja solistid või siis balletiartistid, kes kõik kannavad neid imelisi salapäraseid või siis kuninglikult väärikaid rõivaid. Reeglina on need suurepärased meistrid väga tagasihoidlikud oma tööst rääkides? Jah, nende töö räägibki ise enda eest. Tänases saates tahamegi teile tutvustada ühte sellist kuldsete kätega meistrit rahvusooperist Estonia. Tema nimi on Meeta silma Nurmse saatejuht on Ene Pilliroog. Omapoolsete kommentaaride ja küsimustega osaleb saates veel ka kauaaegne teatrietenduste juht Jüri Kruus. Kellelt ma kohe küsin, kes on Meeta silma Nurmse? Nii kui me rääkisime Eldon renteri, Paul Mäe ja väga paljude teiste meie teatri legendaarsete inimeste juures mängib just tohutu suurt osa kõrvuti nende teatritööga ka nende persoonid nende niinimetatud aura, seda, mida nad suudavad anda oma olekuga nyyd Estonia teatrile kui üldse inimestele. Ja nagu me näeme, mida suuremad on kunstnikud, seda suuremad inimesed, nad on ka tavalises rea elus. Ja kui me jõuame, me jätame Urmase juurde, siis nii palju kui mina teda tean, ma võin kinnitada, et meta annab teatrile nähtavasti kogu oma elu, kogu oma teadmised, ta annab selleks, et kõik oleks viljakas, et töö oleks tulemusrikas. Kui üleval õmblustöökojas Meeta juhendab oma kolleege, on nendel eeskujuks, siis jääb niisugune tunne, et metal tegelikult seda niinimetatud vaba aega ei olegi. Ja tegelikult ega ta teda ei olegi. Ma tean, et Meeta tõuseb hommiku vara vara ülesse tal on niivõrd palju erinevaid toimetusi, kõik sepalt koerte ja kasside söötmine, oma toitmine, nendega rääkimine ja siis on pikk-pikk tööpäev, selleks, et tulla taas koju õhtu hilja ja kõik kordub, metapere on väga lasterikas. Seal on veel pisipere, tema tütrepoja, Veikolon tulemas ka varsti beebikene ja Meetalon taas vanavanaema kohustused ja anda see tundemall, mida ta annab Estonia teatriinimestele ka oma kõige lähematele inimestele. Ja see näitab, et tegemist on väga huvitava, väga hingelise ja toreda inimesega ja kõik see kajastub meie teatris töös nende inimestega, keda ta juhendab, ega asjatult, kui metal oli nüüd juubel. Nii palju õnnitlusi ja lilli tulid selle toreda inimesele ja kõik tänasid, et meie meeto on olemas. Ma ei ole kunagi saanud rääkida lähemalt inimesega, kes teeb oma igapäevast tööd selle heaks, mis anud solistidel seljas, mis on tantsijatel seljas. Meeta silma Nurnse. Te olete töötanud ka kunstnik Heldur renteriga koos tema jooniste järgi või tema juhiste järgi. Kuidas saab valmis üks kostüüm. Härra rektori kavandid on kerge lugeda, sest tal on nad väga hästi välja joonistatud. Ja tähtis on see, et Renter on käeulatuses. Alati, kui mingi probleem tekib, siis tema selgitab alati ära, milline see kostüüm tol ajal välja nägi. Mis tuleb teha, et ta näeks ehtne välja. Lavapilti vaadates on väga keerukaid kostüüme, väga keerukaid detaile kui suurt kvalifikatsiooni, kui suurt õmbleja lõikaja, kunstniku kätt. Kõik see töö nõuab. Seal peab olema täpne ja proovides annab palju asju muuta. Kriitikud on ühele, ei meeldi, üks asi, teisele ei meeldi, teine, aga tuleb teha nii nagu ikka kunstnik tahab vaest. Artist ei taha, et talle nii tehakse, aga kunstniku sõna on ikka kunstniku sala. Jaa, aga samas me teame, et kunstniku sõna võib loominguliselt ka muutuda, õmbleja võib-olla on midagi juba valmis teinud ja siis tuleb kunstnik, ma ei räägi Pentarist. Ma räägin kunstnikust üldises mõttes. Et siis tuleb kunstnik ütleb, et jah aga. 60 sentimeetrit lühemaks või pikemaks, palun ja on olnud isegi nii, et oleme lõikanud välja kitsad püksid ja pärast tahetakse laialt, tuleb uued teha. Renderiluna hästi palju karnituri, mis nõuab palju aega. Aga alati meil sellest ajast tuleb puudus. Ja siis me istume ületunde ja teeme ikka tähtajaks valmis. Saalist vaadates ununeb kõik see raskus, mis töö käigus on tekkinud. Kas olete ka vaadanud, et missugune kostüüm näiteks on olnud teie töös kõige töömahukam mis aega selle asja valmis tegemine on nõudnud? Pukas oli hästi palju karnituuri ja üldiselt renteri tükid on kõik mahukad. Kas ühe kostüümiga tegeleb üks inimene? Mina lõikan kostüümi välja, joonistan välja, tegija, teeb proovi, siis proovist tuleb kostüüm tagasi, joonistan uuesti kõik parandused peale ja siis läheb uuesti tegija kätte. Ja see on väga raske amet. Öeldakse, et üheksa korda mõõda üks kord. Ja üks kord lõika ja arvestamist on palju. Mis on need kangad, millest õmmeldakse ja lisan raskemad kangad ja mis on kergemad? Tooni järgi ja kui ei ole seda tooni, siis värvitakse all värvitöökojas. Ja noh, tuleb töödelda, oleme ise ka materjali triibutanud ja ruutusi peale õmmelnud ja ja siis on meil kunstnik, kes maalib riided välja, kui ei ole sellist riiet nagu vaja. Aga kas amet on samet ja siid? Või ikka on ja nahka. Aga kes need kangad välja valib? Kunstnikul on olemas kangaproovid ja nende proovide järgi siis otsitakse ja kui ei leita, siis tehakse sellised nagu vaja. Me oleme rääkinud siin Eldar renterist, aga teised kunstnikud, kuidas teil ka näiteks külalistega külaliskunstnikega. Külaliskunstnikega on natukene raskem lugu, sest nemad käivad kord või kaks. Noh, aga oleme ikka hakkama saanud. Ma selle tööprotsessi juurde tahaksin veel tagasi nagu jõuda. Teie olete see meister, kes lõikab, kui palju on neid inimesi, kes nüüd hakkavad edasi tööd tegema? Sest on ju ka kostüüme ja kleite kui keepe kus on saalist vaadates meeletult kaunid. Tikandid ja mis kõik veel? No selleks on meil Krista saar, kes teeb neid kangaid, maalib ja paneb karnituri peale ja siis tegijad õmblevad selle järgi. Kui palju teid üldse on, kes konkreetselt lõikavad ja õmblevad? Kaks juurdelõikajad ja kaheksa õmblejad. Ja naiste puhul on enam-vähem sama. Kui kaua te oma tööd olete siin teatrimajas teinud? 76.-st aastast. Kuidas tuleks, see oli Miksus teatrisse meeldis teater ja ja mul oli siin sõbranna ees, kes mind kutsus siia teise töö pealt ära. Kõrvalt vaadates on ju minu meelest meeletult raske olla teatrikunstnik sõna otseses mõttes juurdelõikaja lõikaja on ju kunstnik kõige kaunimaks tähenduses. Et teatrikostüümide tegemine on pesumiski muu kui ühe tavalise meesterahva kostüümi või naisterahvakleidi. Eks me teame ajalooraamatuid uurima ja jäi segalõikeid tegema ja sest pole sellist kooli, kes õpetab välja. No kuidas teie õppisite praktikast praktikast õppisid? Kisteid juhendas alguses Leida tallu ja millal siis ise julgesid hakata oma esimesi lõikamisi tegema. Laua taha lõikamiseks olin sunnitud minema, sest. Juurdelõikaja lahkus ja ei olnud, kes teeb ja juhataja ütles ise süüdi, ise süüdi ja pani ühe poisi sinna ette lõikama, see lõikas ainult vestid välja, rohkem ta ei oskand ja siis ma hakkasin aitama ja noh, sellest tuli küll, siis lükati pea ees vette, uju välja, kuidas tahad. Ja siis ma pidingi hakkama lõikama ja ütlesin küll, et pükse Ma ei oska, siis võeti väljapoolt see tegija, aga mul tuli niikuinii need püksid ümber kõik teha. Kes annab kostüümide lõpliku hinnangu kunstnik? Jah, ikka kunstnik. Kas siis on teil juba selle õmblemise lõikamisega seoses igapäevased töised ja väga tihedad kontaktid? Solistidega on ikka nii nendega, kes tantsivad kui nendega, kes laulavad ja mõnel on väga raske teha. Ei püsi paigal, hästi. Aga, ja mõni on väga arusaaja ja tuleb ise kohe proovi ja tahab mitut proovi ja tuleb hästi välja ka siis kui kaua peab siis püsima paigal? No ikka poole tunni ringis läheb suuremate proovidega. No ega nad seal ei peagi sirgelt seisma, seal peab tegema neid poose, mis ta teeb, et kostüüm oleks siis kui käed üles tõstab, et kostüümi tõuseks ülesse. Ja liikumisel riie ei ole, kummisteta, venib siia-sinna. Meil tuleb hästi ümber teha, siis talje tegemine on väga raske just sellepärast, et peab liikumisel järgi andma riie ja no nüüd on paremaid riideid tulnud. Selliseid pisike annab venima natukene. Tavaliselt nad tehakse mitte ühekordsed, vaid ikka on kas tasku Riia all või pesuri all. Siis tuleb kinnitusi teha, et nad järgi ei anna ja need tuleb siis kas kummist teha või et annaks järgi, kui vaja, kinnitused, aasad ja nööbid. Missugused riided on tujukad, riided ja missugused riided on head ja alluvad? Tujukat riided on need, mis järgi ei anna, aga siis trikotaažriided on paremad. Nad annavad venima ja selle võid väga ümbertaliasse teha. Ta ei hakka tiripaiga ega mängima seri. Vahel oleme pannud isegi trikotaažist tükid vahele, sest tuleb teha villasest riidest villane riie ei saa nii ümber teha. Inimene ei saa sellega tantsida, nii nagu vaja. Kas teatri rahakott kannatab häid riideid tellida ja kust neid tellitakse? Tavaliselt on tellitud isegi välismaalt, Prantsusmaalt on toodud Inglismaalt toodud. Kui on sealt kunstnikud, siis nad on ise kaasa toonud riideid. Ja neid on saada kauplustes ka ikka paremaid riideid, selliseid, mis vanasti tuli endal teha ja ka neid, neid saab ikka osta. Ja ostetakse päris kallid riideid. Olen baleriini vaadanud sellel, see praktilise mõtlemisega, et kuidas nende riideesemed vastu peavad tantsimisele ja aktiivsele liikumisele, et mis materjalid need küll on. Pesuriide peal teeme esiteks sest muidu ta käriseb katki ja siis meeste poole peal liimiriiet paneme alla. Kui on väga õhukene riie, ta ei pea vastu, siis liimiri kleebitakse alla ja siis alles lõigatakse välja, siis ta on tugev. Aga sukkpüksid? No need lähvad katki. Siis tuleb Uuedel. Eks neid parandatakse ka muidugi, kui annab parandada. Aga meil käivad ka külalissolistid. Nad on siis sunnitud mahtuma ühte või teise kleiti. No siis tehakse parandusi ja, ja pärast tehakse tagasi need parandused jälle märgitakse üles. Mis parandused on tehtud ja, ja vahel tuleb ka uut teha, ei saa sellega teha, kui liiga suur inimene tavaliselt on ikka väiksemad. Kuivõrd sellist tagavararuumi üldse kostüümis on selles mõttes, et ega naisterahva elu on ka nii, et kord on suurenev periood ja siis võib-olla kahanev periood. No ikka varud tuleb jätta, ei saa päris täpselt lõigata, muidugi ilusam on, kui ei ole vargusi sees, aga siin ei saa niimoodi ikka ühe seljast, läheb teise selga ja peab taganemistee alati olema. Kas õmbleja tunnetab ära iga isiksuse natuuri selles mõttes, et ma kujutan ette, et nende pikkade aastate jooksul on ju kõik kuulsused käinud teie käte vahelt läbi? Jah, seda küll, mõned räägivad oma elust ka vahel ja neid ka suhtleme ja mis sealpool tundi ikka teed, käid ümber artisti ja sätid siit poolt ja sealtpoolt ja tavaliselt ikka kõigiga pool tundi ei lähe. On 15 minutit, 20, kui on raskem proosisad. Teatrirahvas ikka räägib, et A meie meda meie meda. Kuidas meie Meeta vaatab etendusi, kasse, kontroll, etendusi ja peaetendusi või reaetendusi? Ikka tavaliselt kontrolletendusel on, vahest olen esietendusel ka käinud. Kõik tükid on laval nähtud enam-vähem, vahel on nii kiire, et mõni on vahele jäänud. Aga seda saab hiljem ka näha. Kui te oma pilguga mõtlete teatri aastate peale, siis missugused etendused on teile millegi poolest väga meeldinud nende aastate jooksul? Nabucco meeldis mulle väga siis sisell Esmeralda oli ka killustik. Kas see meeldimine on seotud lavastusega ja teose endaga või olete siin hoolega pannud tähele ka seda tööd, mida teil on tulnud teha? Ikka oma tööd vaata igal pool, ükskõik kus näen kostüümi, siis vaatan ikka, kas vigu on. Kuidas teatrikostüüme puhastatakse ja hoitakse peale etendust? Keemilises puhastuses käivad osa ja all pesuköögis pestakse jälle triigitakse järjekorda ja kus on vaja, võetakse jälle lahti ja tõmmatakse jälle tagasi. Kas see on selline iga etendusejärgne toiming? Suuri kostüüme iga etenduse järgi ei saa nii teha, aga osa detaile, mis on äravõetavad, fantakse, kas trukkidega või, või siis traageldakse, tehakse puhas kaelus ja, ja siis pannakse kraed ja niimoodi peale, et nad on äravõetavad, sest muidu nad saavad Krimmiga kohe kokku ja siis järgmine etendus ei saa teha. Põhikostüümi ei pesta, aga siis detailid võetakse küljest, pestakse ära ja siis jälle kas krookitakse või, või siis volditakse või kuidas nad on uuesti ja pannakse külge. Tegelaskujudele vastavalt on ju väga keerulisi kostüüme operetis sabolettides, mis on teie töös ühed keerulisemad asjad teha? Olnud keerulisi asju on päris palju, ma ei oskagi öelda, mis, mis neid kõige keerulisem on. On olnud sellised kraed, mida pole üldse kuskil näinud ega, ja siis katsetame ja vaatame, üks oli nagu laululava kaar. Hakkasime tuletama selle järgi ja pärast kutsika oli rahul, ütles, et väga hea tuli välja. See oli mingi muinasjutus. Seda, et oli jah, väga raske teha küll, Me proovisime, igat moodi, ei tule kuidagi välja. Siis jumala kostüümi tegime ükskord, see oli ka niimoodi, et küll ta oli liiga vana ja küll ta oli liiga noor ja ka pärast lõpus ikka saime õige. Kui üht osa laulab või tantsib mitu inimest Sist õmbletta nendele kõikidele oma kostüümi Tavaliselt särgid ja püksid on kõigil omad aga siis pealiskust tüümid tehakse dublantidele. Vahest on niimoodi, et, et pealisrõivad on, kui mõõdud klapivad, siis teevad ühes kostüümis, aga tavaliselt ikka solistidel on kaks dublantiga. Kolm kostüümi tuleb teha. Kui on rohkem, siis teevad paaris. Kas teie dirigentide, koori ja orkestri eest ka hoolt kannate? Vahel tuleb nendele ka teha aga nendel on oma riietaja, kes hoolitseb nende kostüümide eest ja kes hoolitseb parukate eest. On juuksuritöökoda ja seal tehakse soengud ja parukad ja aga mütsid ja kübar, tegija on ka meil olemas. Lilletegija oli ka, aga nüüd saab lilli osta. Aga kui te võrdlete oma mälestustes neid etendusi, siis missugune just kostüüme silmas pidades teile nagu kõige rohkem meeldinud? Mulle meeldis renteri Carmen, aga see oli kohe võrratu ja väliskunstnikud tegid ka Carmenit, aga see portektse, see karbetsi oli midagi muud. Rentelli Carmen oli nii, et kohe ihukarvad tõusevad püsti, kuvat see mägede pilt ja, ja see väga ilus oli tema kavandatud kõik need toonid ja üldiselt meeldis mulle palju rohkem. Aga noh, eksvälismaa kunstnikud, nemad näevad jälle omamoodi seda. Ja nendel oli seal uhkeid kostüüme küll tehtud, kuid see Garmini osa küll ei olnud nii ilus kui leppidega. Kas teil on olnud kunagi selliseid situatsioone, kus kõik kostüümid on valmis ja korraga tuleb kunstnik ja vahetult enne etendust esietendus ütleb, et vot nüüd on vaja midagi ümber teha või isegi mõnikord väga palju ümber teha ja on olnud küll. Aga mis juhtub siis, kui aega ei ole, aga on vaja teha? Eks me oleme ikka püüdnud teha nii palju kui võimalik. Mõni asi võib-olla jääb ka tegemata, aga aga läheb läbi ka pärast. Aga mõnikord tahetakse tät hoopis teine materjal, oleks, eks ole, ja on ant akusis võta, materjaliks on ju kõige raha maksab ja selle muretsemine kõik. Nojah, aga proovides juba see selgub nii, et esietenduseks ikka leitakse see riie ja tuleb ära teha ükskõik kas või öösel. No ja töö on ju tehtud ja inimesed on siin poole ööni niikuinii tööd teinud. On olnud. Niimoodi, et inimene litrid ladus öösel peale kodus tegi valmis kõik ja siis öeldi, et katlasse ja mustaks. Teate, see on huvitav üldse inimeste pühendumine. Inimesed nagu võtavad endale selle kohustuse viia kõik lõpuni, seda tuleb isegi laupäev tööle samal ajal, kui ta võiks olla oma kodus oma laste juures, aga on tööl ja viib need asjad lõpuni selleks, et laval oleks, mida näidata, et kunstnik oleks rahul õigeaegselt kõiki olemasolevat probleemid ära lahendada. Mulle tundub, et tänasel päeval võib noorte inimeste puhul ära kaduda see aateline hoiak, et asi peab valmis saama ja asi peab tehtud saama ja hästi tehtud. Et kuidagi vist on kusagil hakanud juurdumuse kellast kellani tööl. Võib-olla küll ja meie inimesed siin ja praegu meie noored ei saa öelda, nad on ikka kohusetundlikud ja meil on väga hea brigaad. Noored juhatajad ka, nad oskavad asja ajada. Muidugi ei laeku kõik asjad niimoodi nagu, nagu peaks. Aga lõpptulemus saab ikka valmis. Alati räägitakse, et, et raha mängib see kõik see tähtsamat rolli. Aga kui ma vaatan oma kolleege siin teatris, eriti tehnilisest personalist, siis ma ütlen, et nende juures mängib rolli ka hoopis midagi muud. Nad võiksid töötada ükstaskõik, kus kohal mujal aga ooperi diaatril ja lava all. Ja siis, kui rambivalgus pakub publikule midagi ülevat. Vaat see kõik hoiab neid Sindiaatri juures kinni, kohustab anda maksimumi, kohustab anda kogu oma teadmised ja kogu oma tahtejõu selleks, et see imelavale sünniks nii kostüümi näol, nii rekvisiidi näol, nii jumestuses. Need on imelised inimesed. Kui palju nad palka saavad. Aga mida nad sellest annavad? Meeta, mis teid hoiab siin teatris? Ma ei kujuta ette, et ma kuskil mujal töötaksid. Mulle meeldib see töö, kuigi ta on vahel nii raske ja mõtled, et võiks koju jääda juba. Minu meelest ta kogu elu ongi ainult teatri juures. Hommikute tõuseb ülesse Pääskülas, sõidab siia tunni aja ja on kogu päev on diaatris. Vaat mis kellaaegu nüüd on ikka teatris, kuigi ta tegema ametlik tööpäev oleks juba ammu lõppenud, aga ta on siin. Ta on siin, et teostada, et juhendada, näidata. Kui pikad on teie tööpäevad? Kaheksa 10, vahest 12 tundi. Sõna kõige kaunimad tähenduses on see loominguline töö saanud kunstniku töö. Jah, eks ta nii ole. Kui me räägime näiteks lavalisest täpsust dekoratsiooni teostamise täpsusest, siis milline täpsus on just nimelt metatööl Nende lõigetel, mida ta seal teostab ja ka selle täpsusel, kuidas ta jälgib, kuidas neid teostavad tema kolleegid? Jah, iga kostüüm on kordumatu erisugune iga kostüüm valmib, ma eeldan ise lõigete järgi ja alati läheb ta uuele inimesele selga. Arhangelski ütleski täna, et miks te seda särki mulle jälle proovite, te olete küll teinud särke? Mõtlesin, nojah, olen küll teinud, aga kordon kitsas, Gordon lai, siis kui on kitsas, siis tahetakse laiemad, kui onlaisis tahetakse kitsamad. Ja ma pean ikka seljas vaatama, ma ei saa, teen ta valmis ja pärast öeldakse küll kuskil. Meeta te olete teatrietendustel ja vaadata neid kostüüme saalist. Kas mõnikord tekib küsimus, et mõne inimese olekus mõjub üks kostüümi niimoodi teise omal hoopis teistpidi? Kostüümi? Peab oskama õieti selga panna, ükskord leida, kutsus mind, mine saali vaatama, ma läksin siis saali Ottama, vormid olid seljas, rihmad olid kuskil allpool kõhtu nagu lastud varesed jooksid seal ringi, ma vaatasin, et see pole kellelegi töö, mismoodi saab niimoodi lavale minna, aga nad ei hooli sellest, ma ei tea, see riietaja peab siis neid seal siis taga ajama ja sättima, et õieti asjad selgemaks. Kuivõrd lavastajad sekkuvad kostüümi tegemisse, kostüümikandmisse? Lavastaja eriti ei sekku, eks ta pea kunstnikuga muidugi arutlevad seda asja, kuidas tuleb teha ka meie juurde ta ei tule eriti. Kas nende paarikümne aasta jooksul on oluliselt vähenenud või suurenenud nende inimeste arv, kes töötavad igapäevaselt selle heaks, et kostüümid oleks õigeaegselt valmis ja kaunilt seljas? Meil on ikka sama arv, praegu on meil kaks inimest vähem. Peame ikka valmis jõudma. Kui me räägime Estonia teatri lava on saanud nii palju huvitavat juurde. Samuti valguspark on saanud huvitavaid pruse hektarit ja süsteeme juurde. Kuidas on teetsehhis meelda kasse, õmblustehnika, need masinad, millega te toodate oma kunsti kui palju need muutunud on? Ja meil on triikimispress toodud väga kallis ja hea masinaid, oleme uusi saanud, no on vanu ka. Ja on isegi ka vana masin, jalgmasin. Ja see teeb veel kõige paremat õmblusse õmbleb nii sifooni, Kunsiidi kui nahka kõiki õmbleb aga teised on kaprisse bannet, uuemat masinat. See kuppelsaal on meil siin vist kuuendal korrusel, kui lifti järgi vaadata. Et kus õmblustöökojad on, olete kuskil taevakorrusel või keldris või vahepeal? Neljandal korrusel liftiga saab nüüd ülesse sõita ja pole enam vaja trepist nii palju joosta. Ja kõige tähtsamaid muidugi nende inimestega, kes tegelevad solistidega, sest nendel pole vaja enam kostüüme, tiride trepist ülesse, vaid nad saavad liftiga viia. See on inimeste jaoks on väga tähtis, on sama asi nagu ütleme lavatöölistel tänapäevane uus tehnika, mis tuli, kui palju säästab inimeste tööjõudu, sest tegelikult üks inimene on puldis kompuuter juures, vajutab nupule, kuhu kõik need vahetused on sisse programmeeritud kõik terve etenduse jooksul ja kõik toimib. Mida ma arvan, et teie töö igapäevane, väga oluline vahend on käärid kui vanad käärid teile on või on teil uued käärid? Mul on neid uued käärid, ka vanad käärid on ka sahtlis vahest pääl kasutan neid ka. Kui ma siia majja tulin, need käärid on mul alles. Mis on vanade kääride väärtus ja mis firmast on uued käärid? Oot, ma firmat ei oskagi öelda, aga väga head on need uued, need on vist rootsi käärid. Missugused on head käärid, need, mis otsad lõikavad hästi on teravad, et saab nii otsaga lõigata keskpaigaga kui terve kääriulatuses. Kas käärid kui töövahend kasvab inimesega kokku ka et need on minu käärid minu käe järgi ja minu omad. Ikka kui võtan teised käärid ja need ei ole ja minu käärid on ikka kõige paremad. Meelde, kas tihti on juhtunud sellist situatsiooni, et kunstnik pakub oma välja? Teie seitsmes meel ütleb midagi muu ja te teete kunstnikule sellise teostuse ettepaneku, mis kunstnikku rahuldab? No tegelikult on olnud küll, et kunstnik tahab nii, aga nii ei tule hästi välja. Me oleme siis teinud oma variandi ja, ja kunstnik on rahule jäänud. Teise hakkab tegelikult mängima tohutu suured kogemused. No eks kogemusi aastatega ikka kogub. Ma tänan, tänase saate eest oli väga huvitav teada saada, mismoodi saab kostüüm selga. Missugune töö, see kõik on. Tänase saate külaline oli Rahvusooperis Estonia juurde lõika meisterkunstnik sõna- kaunis tähenduses. Selles tähenduses, kuidas riided selga saavad. Meeta noorumise küsida aitas Jüri Kruus. Saate seadis kokku Ene Pilliroog ja Meeta, viimane küsimus. Missuguse muusika ma võiksin saate lõpus kõlama panna?