Iga ajastu iga põlvkond sünnitab kunstimaailmatähti, keda imetletakse, kellest räägitakse, vaimustakse kunagi, ütles Igor Belinski. Kõikides kriitikuteks kõige suurem, geniaalse ja kõige eksimatu on aeg. Seetõttu pole harva juhud, kus algul paljutõotavalt süttinud tähed tuhmuvad mingil põhjusel kustuvad, jätmata pediaatri muusika ajaloost sama käekirja. Vaid üksikud kõige eredamad neist on suutelised oma kunsti alandlikkusega jääda püsima kuldse tähisena tulevastele põlvedele. Üheks selliseks võib kindlasti nimetada 50. aastate legendaarset priimabaleriini Helmi Puuri keda Pavel mata karov nimetab oma äsja ilmunud raamatus Persona õigusega Eesti pale Riniks number üks. Armastatud baleriin Helmi puur tähistas 20. detsembril 2003 oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Selle kauni tähtpäeva puhul räägivad tänases saates oma koostööst temaga partner Ago-Endrik Kerge, hilisem kolleeg Tiit Härm ja raamatu koostaja ja autor Jüri Kruus kelle mõtteid Helmi puurist kuulame tänases saates läbiva liinina. Saates saab sõna ka Helmi puur, kes ütleb tänasele noorele tantsijale oma julgustussõnad. Saate autor on Ene Pilliroog. Milline koht kuulub Helmi Puurile, Eesti valiti ajaloos. Missugused olid tema rollid ja tantsu sisuline avaldas, mis on Helmi Puuri loomingu kreedo. Jüri Kruus. Helmi puur on meie balletis kahtlemata erandlik nähtus. Sellise ande ning erakordse auraga kunstnik sünnib sajandis vaid kord, kui sedagi. Tänaseni on meil paljudel silmade sõlmiburi habras, ilus, õrn ja kurbade ette selline nagu seda kujutas vist oma loomingus ka Pjotr Tšaikovski. Helmi puur mitte ainult ei avanud oma tantsuga tšakovskinud nute sisust muusikat vaid muutis selle sügavalt humanistliku mõtte veelgi avaramaks. Nii nagu seda juhtus hiljem ka tema sellist või Tiinana austri samanimelises balletis jälgides baleriini tantsu, elades sügavalt kaasa igale tema muusikast fraasist ning sisust lähtuvale liigutusele. Raselmiburis sügav sisemine graatsia harmoonia ning tema poosides kultuursus. Häid tantsijad oli ja on ka nüüd maailmas kui ka meil ja mitte vähe. Kuid baleriini teeb erakordseks rahvale lähedaseks mitte üksnes esmaklassiline tehnika, vaid see, mida kunstnik suudab oma esmaklassilise tehnikaga väljendada. Õpinguaastate Leningradis agrepina paganova nimelises balletikoolis suutis nõudlik pedagoogi Leenachilipina välja töötada noore tantsija liigutuste laitmatu puhtuse ja väljendusrikkuse. Kujundades Helmi puurist kõrge professionaalse tasemega tantsija taseme, millele on aegade jooksul olnud uhke vene ballett jätkas ka Ilmi puur klassikalise balleti väljapaistva meistrina oma loomingus. Seda lüürilist romantilist liini, mis Venemaal algas medaljoni anna Paulava loominguga ning mille suurepäraseks väljendajaks vene balletis oli Galina. Romantilise balletiatmosfäär oli õhkõrna ja poeetiliselt hapra Helmi Puurile väga lähedane. Pooside, veidi murdunud rauge joon. Lille partena painduvad õrnad ja pisut jõuetud käed. Rappeski omapärane ette pole hoiduv kallak, nii nagu püsiks Riin vaevalt vaevalt veel maapinnal. Kõik see oli olemas, Helmi puri romantilistest kangelastest. Eriti selliste shopinianas. Helmise sell ei haaranud saalisviibijaid mitte ainult laitmatu akadeemilise tantsuga vaid leides rollile vastavaid intonatsioone Leida oma kangelanna isikupärase sisemaailma. Nii nagu maalikunstnik pintsliga oma loomingus. Igavest. Iga liigutus ja tantsusamm oli sügavas seoses muusika, peenemate nüansside ning värvidega. Kõik klassikalise tantsu ranged kanalid muutusid kandileenset laulvates ja katkematult sadaažides või säravalt esitatud variatsioonide laiades hoogsetes hüpetes. Palju ütlevad tiks väljendusvahenditeks. Šobeni muusika nõuab interpledilt alati ülimat kergust, tantsu, kandileeni, muidu istuks kogu romantilise unelma veetlus. Nagu toonitas sobinjana esimene lavastaja, kuulus vene ballettmeister Mihhail Fokin. Helmi puur oli sobinianast täielikult omas õhkkonnas elegantne, Astraalselt tabamatu õhuline unelm. Ning jälgides tema romantilist tantsu tunnetame ja mõistame, et muusikat on võimalik näha. Filmi juures ei saa eraldada teineteisest tantsu ja sisulist orgaanikat. Kõik oli allutatud ühte suurde võluvasse teatrisaali hõljuvasse ja publikut jäägitult tumma basse tervikusse milles sügavad väljendusrikkusega lõid kõlama teose dramaatilised kulminatsioonis. Seda sellis Esmeraldas Juulias kiinas. Erilised kandvaks mõjuvaks kujunes Tiina surmaseen balletifinaalis kui Helmi Puuri emotsionaalses loomejõus kajastus kogu Kitzbergi teose sügav dramaturgia ja elutraagika märkis oma mälestustes balleti Tiina autor, helilooja Lydia auster. Võib-olla tulenes Helmi Puuri fenomen kõrge professionaalse sisejuures eelkõige tema hinge sisemisest puhtusest ja päikesepaistest jäägitust, andumusest, kunstile ja veel millestki millestki tabamatust sädemest, millel isegi nüüd paljude aastate tagant on raske anda täielikku seletust sädemest, mis muutis iga tema etenduse kordumatuks muusikalis sisuliseks tervikuks. Sest balletikunst on eelkõige visuaalne kunst. Ja nimelt sellest tuleb otsida tema esteetika. Olevalt peitus legendaarse vene baleriini Anna pavlova kuntsi saladus eelkõige selles, et ta oli alati emotsionaalselt organiseeritud nii füüsiliseks kui rütmises eneseväljenduseks. Selles seisnebki isiksuseande surematus, avades inimhinge sügavusi väljenduste ja emotsioonidega. Ainult nii suudab kunstnik avada tantsus peamise tuua selle üle ambivaatajateni taseme, mis oli ka priimabaleriin Helmi Puuri kogu loominguga reedo ning tulevaste põlvkondadele Eesti ballekija teatrikunsti kuldse täis püsimise peamiseid. Põhjuseid. Tuhanded balletisõbrad jälgisid erutusega armastatud baleriini loometeed oodates taaskohtumist ning elades kaasa igale tantsijal uuele õnnestumisele. Temast räägiti, temast kirjutati kunstnike Erika hagi. Meistri käsi valmistas Emmyburist isegi püsti. Helmi Puuri armastasid kõik publik tuttavat terve teatri kollektiiv alates riietehoidjast kuni dirigendina. Temast räägiti lihtsalt ja siiralt. Ja võib-olla ongi see ebatavaline, selle lihtsuse ja suuruse süntees, mida kohtab MI puuris igal sammul ka nüüd temaga rääkides või temast kõneldes. Omapäraseks suursündmuseks kunstniku loometeel oli 1954. aasta kus Helmi puur esines esimest korda Moskvas Moskva nõudliku palju rännanud publiku ees. See oli noorele Paleriinile täielik eksam. Seda enam asendada tuli ootamatult haigestunud väljapaistvalt vene baleriini Bioletapofti, kes oli muuseas Moskva publiku eriline lemmik. Seetõttu polnud sugugi imestada, et etendusele minejad olid sellest vahetusest hämmastunud kui mitte enam. Kuid juba esimesest hetkest suutis Helmi puur võitama nooruse siiruse, plastilise ilu, kaunite liinide ning sügavaimotsionaalsusega pealinna publiku südamed. Etenduse jooksul muutus üllatus imetluseks ja imetlus kõige puhtamaks ja siiramaks vaimustuseks. Riie sulgus, röökis saalitäis rahvast, puur, puur Helmi puurkajas aplausi saatel kajas nii, nagu omal ajal pärast etendust karjuti kulanova Semjon ava Plizetskaja Nõukogude Liidu juhtivates ajakirjades. Sovetski Sojuz Jagonjok oli Helmi Puuri pilt kõrvuti Maiablizetskaja Luigega. Meenutagem, millised piletijärjekorrad olid Estonia balletietendustele Ajal, kui neis osales Helmi puur kus iga saalisviibija tundis erutusest värinat suure kunstniku loomehaardest. Helmi Puuri tuldi vaatama kõikjalt ka Eesti kaugematest kohtadest ning väljaspool kodulinna. Siia lisandusid edukad esinemised mitmes välisriigis, mis lisasid väärikat mainet meie priimabaleriini loomingule kui ka kogu eesti balletile. Vaatamata, et Helmi Puuri lavarullide arv pikkadest tervisest tingitud vaheaegades suhteliselt napiks jõudis ta esineda üksnes Luikede järves üle 100 korra. Publiku nõudlus oma lemmiku järel oli sedavõrd suur, et palun Tarmo juhtumeid, kus Helmi puuril tuli tantsida, nõelas üle päeva. Mis rahvale siiski veel väheks. Pärast rumbiaalset kombaki Luikede järves 1959. aastal, eriti aga pärast 1965. aasta ajaloolist Rooma Julia etendust mürises etenduste aplaus kaljudele paiskuva lainetusena, mida tuul aina pitsutas. Need olid erakordsed ja unustamatuid etendused Rahvusooper Estonia ajaloos. Uuesti ikka ja jälle avanes pärast etendust eesriie ning täiskiilutud diaatri saal jagas oma lillede meele Supole lemmikule vastutasuna kogu oma tunde. Pagasi lava taga aga haarati helmis ülelusse. Pilluti õhku suruti käsi tänati. 1965. aasta etendus kus Helmi puur tuli lavale sädeleva Juljana oli meil kõigile meelessaalitäis rahvast võttis puuri vastu suurte ambitsioonidega. See oli küpse kunstniku debüüt, kus baleriin koondas Julia rollis nagu fookusesse. Kõik selle hea ja ilusa, mida ta juba varem oli meile kõigile andnud ja lisas siia veel palju-palju uut sisulist peenust, uusi tundeid ja värvikust. Vaevalt keegi tol ajal saalis viibides unustab seda ajaloolist teatriõhtut. Helmi Puurile oli tohutult vedanud nii lavastajate kui ka partneritega, nii nagu Luikede järves printsiip Fredi osas oli ta partneriks kogenud Artur Koit, kes ta tohutu palju aitas. Nii järgnevatel etendustel, nii Luikede järves kui ka seejärel sellis oli tema partneriks Verner loo ja Uno Puusaag. Romney uljas oli tema partneriks Hendrik järge kogenud hea tasemega tantsija kes oli talle asendamatuks abiks. Tema taastamishetkedel käis Leningradis ja valmistustele raske partii tema kätte. Ja osales selle suurepärasel etendusel, mis kahtlemata Estonia teatri ajalukku. Kui me räägime tema partneritest, siis võib ainult kahetseda. Tol ajal Roomet ei tantsinud Tiit Härm meie Estonia teatri esimene prints kes jõudis teatri sülle alles aastaid hiljem, siis, kui Helmi puur oli juba jäädavalt lavalaudadelt lahkunut. Ago Hendrik Kerge, missugused on olnud teie kokkupuuted Helmi puuriga? Lähemalt tutvusime siis, kui Helmi õppis Leningradi paganama nimelises balletikoolis ja ka mind saadeti sinna õppima. Mina olin siis 12 13, tema oli minust mõned aastad vanem igatahes noh, mina olin üksik niukene noor poisikene, kes siis ilma vanemateta, seal ja võõras nagu keskkonnas, nii et Helmi kujunes mulle selliseks lähedaseks vanemaks inimeseks, kelle poole ma julgesin alati pöörduda. Kui oli vaja midagi kas korda ajada või midagi küsida või? Me elasime mõlemad balletikooli internaadis, tema elas väga toredate tütarlastega rahvademokraatiamaadest ühes toas, neid seal oli võib-olla üks neli-viis, aga mina elasin jälle korrus kõrgemal koos oma kaasõpilaste kasahhid, tadžikid ja nii edasi, minu jaoks väga eksootiliste rahvuste esindajatega koos. Nii ütleme siis kaks poissi ühes toas. Vot see kummaline kindluse tunne, kui ma läksin Helmi juurde, et kuule, Helmi, et mul oleks vaja seda või seda või helmiga, sa saad mind aidata või kas me ei läheks Hermitaaži või vene muuseumi, võisin, mul oli väga suur huvi Nende muuseumide vastu ja tema hea meelega tuli muga kaasa. Või näiteks kui selline lihtne asi, et mul oli kodust saadetud rahakaart. Aga kuna mina olin alaealine, siis mina ei saanud seda rahakaardi ise välja võtta, vaid mina siis kirjutasin volikirja vene keeles perenaist, mis sai ära kinnitatud ja Helmi sai toveerennastiga minu raha ja ja mina sain sisse raha kätte ja no ütleme niisuguseid pisiasju, olmelisi. Ja teine periood loomulikult, mis on olulisem, see oli siis, kui ma juba teatrisse jõudsin, Estonia teatrisse ja filmiga ma ei ole palju koos tantsinud, sest kui jälle teatrisse jõudis, oli temal jälle haiguse periood, aga siis sellest perioodist, kui ta viimasest nii-öelda oma sellest teatrist eemaloleku perioodist ennast hakkas taastama, et olla Romeo ja Julia etenduses välja, siis oli minul au ja kain olla talle partneriks. Ta tegi taastusproove Leningradis ja mina siis sõitsin tema juurde proovidesse ja olin Tallinna ja Leningradi vahelises rännakutest, noh, ütleme nii, näiteks et hommikul sõitsin lennukiga Leningradi tekkinud aga kella 11-st proovi ära. Rongi peale, et jõuda Tallinnasse tagasi, sest siin oli mingisugune proovi Emmuni noore inimese jaoks väga huvitav, sugugi mitte raske periood. Talub kõike ja on võimeline kõigeks, aga nüüd proovidest endast, et mulle väga meeldisid need proovid. Mulle on üldse meeldinud olla partneriks. Mul endal oli selline partneritunnetus, et ma sain oma partnerit, siis, olgu see siis kest taga ei oleks olnud nagu esile tõsta või teda väärtustada. Sest minu arvates baleriini priimabaleriin on esmase tähtsusega laval partner, nimetagem teda siis printsiks tinglikult nii-öelda prints endale abiliseks, kes aitab väärtustada seda kalliskivi, mida siis priimabaleriin endast kujutada ja Helmi. Ta ei saakski nagu priimabaleriin iks nagu nimetada, ometi ta seda oli, sest ta kogu oma olemuses temas seisis lihtsust, inimlikkust, kasvõi läbi sellesama Juulia rolli, sa tunnetad? Raske oli eristada, kus on Helmi ja kus on see Juulia, sest nad mõlemad nagu jooksid kokku. Juulia roll tulenes helmist ühest perioodist, ma tahan veel öelda eelmiste rääkida, kui vahepeal käisin Estonia teatrist ära, olin eemal aastaid, tulin jälle siia teatrisse tagasi, Helmi oli tantsimisega lõpetati, olid öösel pediitorina. See oli vist 70.-te algus. Ja siis tema töötas minu ka kui repetiitor, viies mind sisse lühiballetti Karmen ja vaat seal kui huvitavalt analüüsis, noh, ütleme näiteks Dolphose Endrik Kerge saaled tahmase proovides, et milline on see those käitumises motiiv või miks ta niimoodi siin või seal toimib, tähendab, repetiitor mitte, kes ei ütelda, siruta jalg välja, seal hoia seda külge ja toda külge, vaid ta oli ka nii-öelda nagu see abistaja sellega rolli kujundamisel, ehk no ütleme, sõnateatris võiks seda nimetada lavastajaks veel aastaiks analüüsib sinuga ralli olemas. Et ma seal nüüd tagantjärele mõeldes, ma julgen öelda, et esmased, sellised rolli kujundamise analüüsioskused omandasin läbi sellesama armsa Felmi. Jätkab Jüri Kruus. Kui sa rääkida Helmi Puuri loomingust siis erakordse suure osa tema kui kunstniku väljakujunemisel kahtlemata mängis ballettmeisterlavastaja Vladimir Pormeister. Tema oli see, kes nägi Helmi puuris luike. Tema oli see, kes andis kogu oma parima. Nii Helmi Puuri jõudmisel rambivalgusesse Luikede järves kui ka hiljem, kus ta oli Paleriinile abiks. Kui Helmi puur läks esimest korda esinema Moskvasse ja oli temale tõeliseks toeks kahtlemata koostöö baleriini ja sellise lavastajaga, kes näeb ja tunnetab ja teab, mida tahab oskab oskuslikult kujundada Paleriinis seda isikupära, mida ta näeb, mida ta tunnetab. Kahtlemata, see on suur väärtus. Ja võib-olla see on ka üks nendest võtmetest, mis aitas Elmi puuril juba varakult jõuda sellisele tasemele. Tähtis pole mitte tantsitud rollide arv, vaid nende sisuline erikaal, sõnum oma ajastu vaatajatele ja veel midagi seletamatu, midagi, mis teeb mõnest lavakunstnikust rahva erilise lemmiku püsides ereda tähisena mitme põlvkonna mälestustes ja mälestuste mälestustes omades tähenduse suurest kunstist ka nende hulgas kes tema tähelendu pole näinud, mis sisuliselt tähendab peale kunstniku lava võlu ka tema erilist vastavust, tema ajastu ilu, headuse ja inimlikkuse ideaalidele. Öeldakse, et teatrilava on nagu iga esineja tegelikkuse peegelpilt, mida publiku eest võimatu varjata. Inimesena ääretult tagasihoidlik oli südamesoojus ja suur inimlik lihtsus võtmeks nii Helmi Puuri kui tantsijale nii Helmi Puuri kui inimesele ka tema repetiitor töös noorte tantsijatega. Tema tulek teatrimajja tõi ja toob alati päikesepaiste kaaskolleegide hinge. Väga konkreetselt on Elmi purist kirjutanud Lea Tormis. Kui me kunagi aastakümnete pärast püüame seletada ja põhjendada Helmi Puuri tantsu võlu ja omapära. Ja see vist korda, sest see, mis elab käte hapras, väreluses pöörde kordumatu isikupäras pilgus ja keha sirutuses ei anna ainult fotole tutvustada ega sõnadesse seada. See ole isegi filmilindil enam päris sama, sest puudub säde, mis lavalt saali lendas ja meid kunstiloomingu kaasosaliseks tegi. Ometi ei kao seadete kunagi päriselt kuigi Medele jäädvustada ei oska. Esialgu elab ta inimestes, kes teda nägi. Mälestused tuhmuvad, kaugenevad muutuvad veidi kuid see, mis neis kõige olulisem jääb alles inimesed annavad seda üksteisele edasi. Ja kui Estonia balletilaval sünnib järgmine kunstime siis on ka selles midagit Helmi Puuri loomingust. Jüri Kruus on koostanud ja kirjutanud raamatu Helmi puurist. Kuidas kujunes raamatu sünnilugu? Esimene, mida ma tegin, oli Emmy puurist väikene fotokomplekt. Aga siis aastaid-aastaid hiljem ma mõtlesin, et tuleb ükstaskõik, mis vahenditega katsuda kirjutada kelmi puurist selline raamat, mis jääks ka tulevatele põlvedele nagu portree tema loomingust ja värskettaks nende inimeste mõtteid, kes teda nägid omal ajal teatrilaval. Tegelikult see oli küllaltki utoopiline idee kõigepealt juba selles suhtes, et neid fotosid, Neid oli küllaltki vähe järgi jäänud, ma rääkisin ise helmiga, Helme ütles, et no mis minust kirjutada, et mul ei ole ju neid fotosid, et noh, et kus ma neid võtan ja aga ma käisin peale. Mind aitas kultuuriministeerium, mind aitas Estonia teater rahaliselt ja nii ma sõitsin, sõitsin Moskvasse, sõitsin Leningradi. Rääkisin väga paljude nende inimestega, kellega Elmi on koos õppinud. Käisin paljudes kohtades, kus mul oli võimalik fotosid saada ja nii täienes minu fond järk-järgult uute toredate fotode kui ka nende inimeste sõnavõttudega, kes rääkisid filmist oma muljeid. Väga meeldiv oli rääkida tema kooliõdedega alla siis hoovaga Irina kol pakuovaga kes hindasid Elmid tohutult kõrgelt kunstnikud ja ka selle samas Moskva nimi Lovatš tantsiku teatris. Ma rääkisin ühe vana administraatoriga ja ta ütles Helmi puur, oo, see on mul täielikult meeles, see oli teil suurepärane tantsija meil palju, palju räägite temast ja tegelikult ega ilm ei tantsinud ja Moskvas ükskord, et nad siis palju-palju kordi. Kui palju Helmi puur ise kaasa aitad selle raamatu sünni juures. Kui sagedased olid teie kohtumised intervjuude näol? No eelmine oli mul kogu olemusega mulle tohutu suureks abiks, tema olemus tiivustas mind, see, et on olemas muidugi Elmi vaatas need pildid läbi, mida ma olin saanud, eks ole, tegi väikse korrektuuri. Põhilised enamik tema piltidest olid niivõrd konkreetsed, nii selgepiirilised. Ma mäletan, et omaaegsel fotograaf Armin alla ütles Helmi Puuri tantsu kohta, et teda jäädvustada on väga kerge, sest ükstaskõik, kuidas vajutad, kõik on poosis, siis kõik on selge. Ega tänaselgi päeval Helmi puur pole teatrit maha jätnud. Ta on siin ikka oma nõu ja jõuga abiks ja kui on teatritähtsündmused, on ta alati kohal. Helmi puur on olnud inimene kes on Estonia teatrile tähendanud tohutu palju ja mitte ainult Estonia teatrile. Ta nagu olnud sümboliks eesti balleti kunstilistele väärtustele. Helmi Puuri raamatuga seoses oli sul üks väga erakordne kohtumine Vene priimabaleriin Galina Holanevaga. No see oli täiesti erakordne kohtumine. Ma polnud kahjuks alanovat näinud laval, kuigi ma olin ju väga paljusid teisi tuntud balletitantsijad, sealhulgas Pliselt Skad korduvat laval näinud. Aga nüüd avanes mul võimalus seoses Helmi Puuri raamatu väljaandmisega kohtuda selle nimeka legendiga. Isiklikult. Ma tahtsin teada, mis on tema arvamus Helmi puurist ja kas ta üldse mäletab Elmi tantsu? Minu üks tuttavaid suurest teadis, organiseeris mulle selle kohtumise ja kui me jõudsime Ulanova kodu siis meid võeti vastu, võeti vastu küllaltki külmalt, küllaltki ametlikult ja kui me ütlesime, et me oleme Eesti diaatrist sisulanamates, et no mis sellest, see võttis nagu jalgalus ära. Aga siis minu tuttav lisas, et me tulime te juures selleks, et ma tahaksime teada teie arvamust eesti baleriinist Helmi puurist. See oli nagu mingisugune võlukepiga löök kulanawa sulas hetkega. Ta palus mehi istuma ja siis algas. Ta lisas, et ta polnud varem kunagi Helmi Puuri otseselt laval näinud, kuid ta oli näinud tema esinemist televisioonis, kus näidati MI puuriga Schopenianat. See oli erakordne nähtus, ütles Ulanawa. Ja mul oli hetkega selge, et tegemist on väga väljapaistva tantsijaga väga tundeküllase isiksusega. Ja kahtlemata Helmi puur kuulub 50.-te aastate balletikunsti parimate näidete hulka. Selle tolle televisiooni saate kuulutas välja Moskva ajaleht ja Helmi Puuri pilt oli esileheküljel, mis tiivustas kõiki, sealhulgas ka Ulanovat jälgima seda saadet. Järgmisel päeval räägiti sellest esinemisest palju suurest teatrist. Et isegi tekkis idee kutsuda Helmi osa võtma suure teatrietendustest. Kuid kahjuks Elme haigestus taas ja see mõte tuli maha jätta. Ja pärast Ulanova saatis mulle vastuse, kus ta kirjutas mulle selle lõigu, mida ta oli lubanud avaldada Helmi Puuri raamatus ja see on selline. Helmid tuuri päikest täiskunst on endasse sulatanud erakordse ande ja romantilise balleti ebamaise ilu. Kalinov laulova, Moskva 1900 96. aasta. Kes olid veel need inimesed, kes aitasid kaasa selle raamatu valmimise juures? Väga suureks abimeheks oli mul kahtlemata Jüri kass kes aitas seda raamatut lõpuks kokku panna. Ja eriti Andrei kliimap. Kuna tegemist oli selliste fotodega, kus mul juba enamik neist oli ajahambast siiski väga kulutatud. Tänapäeva tehnika võimaldas käia üle nendest ja püüda parandada kõik seda, mida on võimalik. Ma olin saanud Moskvas terve rida huvitavaid pilte, paljud neist oli lehtedest pärit. Need tuli ju kõik taastada. Ja ma võin öelda, et, et minu meelest on selle raamatu tehniline kvaliteet küllaltki heal tasemel ja ta annab siiski täispildi Helmi Puuri loomingust seal raamatuist põhimine moment oli see, et ma tahtsin, et läbi piltide taastub nendes inimestes, kes on näinud Helmi Puuri kunstilaval kogu baleriini võlu, sisemine aura. Sest iga inimesel on oma mälestus, iga inimesel on oma konkreetne kogemus, oma konkreetne suhtumine Helmi Puuri kunsti oma aru saa. Oma vastuvõtt. Muide jätsid erakordset teatriõhtut. Etendused elavad vaid hetke siis on nad läinud. Järele jäävad inimeste mälestused järele jääb raamat. Aitäh, Jüri Kruus sulle selle kauni raamatu eest Helmi puurist. Tiit Härm, teie olete nüüd hoopis teisest põlvkonnast. Kas te noore inimesena puutusid kokku ja kas mingil põhjusel mäletate, kuidas Helmi puur tantsis laval? Mäletan kindlasti, sest minu seosed balletimaailmaga ja huvi tema vastu on juba ju 50.-test aastatest ja see on need aastad, kus Helmi puur ilmus meil laual. Ja konkreetselt on mul mingisugused udused mälestused tema esimestest väljatulekutest. Aga peale tema haiguse perioodi siis kur tuli tagasi luikede järvega seal siis juba 50.-te aastate lõpus ja siis ma olin juba balletikooli õpilane juba kolm-neli aastat olnud. Ja siis ma mäletan väga hästi tema esinemist ja mäletan isegi neid tundeid, mis mind haarasid tema etenduse juures. Ta mulle alati meeldis väga laval, eelkõige ma usun, et ja niisuguse siirusega näiteks Luikede järve etendus, mis oli sel ajal PUR meistrile lavastuses just etendus lõpes kui tütar, paneme oma sellest nõidusest olla Luik. Ja oli stseen, kus ta lõpetas hääbuvate lainete sees. Ja see siirus, see niisugune õnnetunne, mis seda kuju tütarlast valdas see on väga ilgelt sööbinud minu mällu ja ma arvan, et filmi teel oligi vist üks magnet, see tema vahetu siirus, tema veendumuse aste kõiges, mis ta tegi laval. Ja Ma arvan, et rasked ajad peale sõjaperioodi ja juba teatri sees siis hakkas balletijalgu alla saama. Äratas publikus kasvuruumi ja väga suur külastatavus oli just selle õnnelikul perioodil oli ka filmi luikede järv, mis siis oli ilmselt see tipp. Ja ma usun, et tema oma loominguga on kindlasti meie balleti arenguks teinud väga palju, sest nüüd tänaseks päevaks on see kujunenud lausa müüdiks ja isiksuse sära, tema plastiline rikkus minule meeldisid väga tema käteplastika ja üldse kogu tema lavaline olek oli alati niisugune mis sundis vaatama. Kas te tookord 10 12 aastase poisina ei mõelnud, et oh, oleks ma 20 aastat vanem, saaksin olla prints Helmi Puuri kõrval? Noh, seda ma otseselt ei mõelnud, ma teadsin, et minu aeg tuleb. Aga soov olla laval Helmi Puuri kõrval on mul kindlasti olnud ja ma mäletan kuskil 60.-te aastate alguses, mul isegi oli võimalus, ma õppisin juba Peterburi akadeemias ja Helmi alustas oma ruumi Juljana ettevalmistust Peterburis koos siis nende kogenud Ma olin tol perioodil mäelt, on väga õnnelik, see oli mul niisugune esimene kogemus juba väga tunnustatud ja kuulsa baleriinid. Aga nüüd, hilisemad aastad viisid teid Helmi puuriga kokku, kui repetiitor iga. Jah, ja väga mitme aastakümne jooksul, kui filmi enam ei tantsinud Estonias siis ta jätkas oma kogemuste üleandmist noortele repediitori näol ja minu loominguline töö on väga tihedalt seotud Helmi ter pediaatri tegevusega. Ja ma olen väga tänulik, et tema isiksus aitas ka minu loomingulise teil edasi minna. Ema, juba kogenud mus professionaalne kogemus ja suutlikkus on andnud kindlasti suure suure panuse väga paljudele põlvkondadele. Ja ma usun näiteks ka luigeparv, siis ta on ju olnud välja tuua ja meie teiste luikede koosseisudes see oleks siis Larissa Kaur või Tamara Soone või Tiiu Randveer või Tatjana laid Jolgatšidžiruva. Ta on kõiki neid luiki aidanud nende luigeotsimise teel. Me istume Helmi puuriga tema garderoobis teatris, tuba 219. Helmi puur ütles, et selles toas on tema olnud kõige kauem aega oma elus. 50 aastat on see tuba olnud tema. Nii see on, tehti ja ta on mulle väga armas, väga armas. Ma arvan, et kõik näitlejad armastavad oma garderoob sest see on meie kodu, teine kodu ja tulen siia, kuigi ma siin ei ole juba peaaegu kaks aastat. Mul ei ole ametlikku suhet selle ruumiga hakkama, tulen siia ikka nende inimeste keskele nagu oma koju. See on armas. Helmi puur, mida te tahaksite öelda tänasele noorele andekale, võluvale tantsijale, kellel on kõik veel ees rõõmud ja valud ja kõik see, mis käib teatrielu juurde? Ma arvan nii, et Meie kool balletikool kasvatab meid tugevateks inimesteks. Me peame iga päev tähendab palju aastaid ennast kogu aeg ületama, ületama treeningtundides teinekord ei tahaks. Aga ikka pead ületama. Ja meis kõigis on väga suur tahtejõud peidus, vähemalt. Arvan, et mida elu ei veereta ette tantsija teele. Kui ta oma elukutset armastab, siis ta saab nendest asjadest yle ja peab saama. Ja seda suurem on õnn, kui sa saad nendest dile. Lihtsalt soovitan ärge kunagi nina norgu lask, mitte kunagi igast olukorrast on väljapääs. Ja me ei tea, mis seal nurga taga ootab, võib olla hoopis midagi ilusamat, kaunimat. Ja mina ei tohi norgu lasta, sest andekas inimene, ta ei pääse kuhugile. See andekus hoiab teda oma vangis ja see niikuinii Excord tuleb välja ja siis on see rõõm kõik käes, mis tundub, et hetkel miks seda ei ole, see tuleb kindlasti tuleb. Ja sealjuures arvan, et kui on teatris väga andekad noored inimesed siis on juhtkonnal lausa kohustus. Neid hoida nendele anda hingejõudu, et anda nendele võimalust nii ruttu, kui vähegi võimalik on, et nad saaksid tunnet seda, et nad on väga vajalikud, son tantsijale vajalik. Nii et neid tuleb hoida väga hoida, tuleb neid inimesi, andekaid, noori inimesi ja meil on neid praegu teatris. Kuuldud saates rääkisid Helmi puurist Jüri Kruus, Ago-Endrik Kerge ja Tiit Härm ja Helmi puuriga. Saate autor Ene Pilliroog.