On nagu kiirelt mööduv kevadmelu unistan. Kuid õnn nii sageli meist mööda. Laigulist. Aastast. Aastasse. Armastus. Nii kaunis. Ja kaunim helgema Su kevadpäev saabus seda esimese pilgu jagaomine. Seda saab tema silmades päikeseloit. Kuid kui sa oma armastust ei usu ja kevadpäevad mööda lased siis peagi tunned üksildust ja valu sest iialgi ei tule tagasi seitsme näiteks emissioon sest iialgi ei tule. Aastasse uuel aastal. Veenev armastus. Armastus, kaunis ja. Ago Hendrik Kerge kui ma esitan teile küsimuse, mis on kaunis nagu ühe kuulsa tuntud armastatud laulu algus, et kaunimad aastad mu elus on üks selline laul, Vanemuise poisid laulavad. Et mis mina nüüd selle kohta ütlen, et kaunimad aastad minu elus Kuid tants ja kui lavastaja kui kultuuriinimene kelle elustama Ja see, kes on jõudnud sellisesse ikka, et tagasivaadetes vaatab, et mis need kaunimad aastad siis olid? Oi jumal, seda on tõesti ausalt öeldes natukene liiga palju olnud. Rääkida tantsija aastatest, rääkida lavastaja aastatest, tööst televisioonis ja nii edasi ja nii edasi. Erinevad aastad, kui püüda lühidalt nii periood kuidagi iseloomustada, siis tantsija aastad olid ikkagi kõige kaunimad. Sellepärast et sealt sain ma selle rikutuse endaga kaasa, mis minuga paraku on siiani kaasas ja see on see, et müssilise proovi järelmõju sadulat proovist, sa oled läbimärg, sinu fondid on lahti, sa oled visanud ja loopinud tonnide viisi meeldivaid partnereid daame ja sa tuled pärast proovi garderoobi, sul higi jookseb, niisugune kõik on väga meeldiv olla sellist proovitunnetust, kus on füüsis osalenud ja see no sa oled saavutanud, see on vist ilmselt ka sportlane, kes on trenni teinud, siis ta naljast lahti jooksnud, lahtiliseks füüsise teinud või muusik näiteks kindlasti ühesõnaga sellist mõnu mina ei ole pärast teistest teistest teatri tegemistest saanud ka, no ütleme, sõnateatriski. Ma alati tantsijana mõtlesin, et mida nad hädaldavad sama teatris, et oi, ma olen nii väsinud, nii palju proovi oli ka pärast tantsija tööd, tulin sõnateatris ja siis minu jaoks oli see nii-öelda nagu mäng, et on nii kerge, et seal aga ma saan aru, hoopis teised võitleme, raskused ja teised väsimus sõidad, aga sellist füüsilist mõnu proovida jäämisest moesõnateatris ei ole tundra, seal kuulub ise selle asja juurde nii-öelda noh, ütleme siis sellest tulenevalt, et kaunimad aastad mu elus see ongi siis sellest, et tööst tuleb tunda. No kõige rohkemat mõnumaalan tunnetanud läbi füüsilise koormuse ja need koormused, mida ma olen tantsijana saanud, selle rasva peal olen ma ka väga paljuski sõnateatris. Neid töid ja tegemisi teinud, sest mu füüsis on olnud hästi ette valmistatud ja selle tõttu mulle kõik järgnevad ööd ja tegemised, see on, võib-olla, kõlab nii pisut uhkeldavalt kemplevalt öelduna, aga tõesti, ta on olnud Aga kuidas juhtus üldse niiviisi, et üks poisslaps hakkas tants õppima? Kas see oli armsa ema suur soov? Ei usu, see oli pigem sellest, et minu lugupeetud ema perekonnatuttavad olid selline perekond nagu perekond, murdmaa, kus oli sellised kaks kena tütarlast, üks neist oli minu eakaaslane Mai Murdmaa, kes käisid balletikoolis ja tema õde kai ka tol ajal ja mina nendega mängida see kohtades ja võib-olla on sealsed tõuge. Toppisin selle sõna mullas, kaaslased käivad seal, et ma võiksin ka minna. Ehk tema võttis kinni ja viis mind sinna katsetele. Ja minu jaoks oli see muidugi täiesti tundmatu maa ja ma läksin sinna katsetele, ma mäletan seda sisseastumiseksamid laidenamist üheksa, kui ma ei eksi, kus oleks Eesti riiklik koreograafiline kool, kuhu ma siis 48. aasta sügisel enne koolide algust läksin vastuvõtu eksamitele ja kõrge komisjon, anna ekston ja teostada Aarne on mul meeles, jõul lotoomi ja veel palju selle kooli õppejõudusid, istusite komisjoni laua taga ja siis mind sikutati need minu jalgu ja nagu ikka seal käib ja hästi hüpata ja liigutada. Ma ei mäletagi, aga mida mäletan, tonksiti mingi laua peal mingi rütmete tatradatat tatart aia, sa pidid selle rütmi siis, kui täpselt sa tabad jooma siis tabasin ei olnud mulle probleem. Ühesõnaga, sattusin vaat sealt õppima sinna kooli ja ja kui ma sinna kooli sattusin, siis oh jumal, oli pikk vaevade ja siis ma sain aru, mida tegelikult, eks ole sealt ka poppi teinud ja eksmaale seal vaeva näinud ja ema kõrval jälle sinna tagasi viidud, aga Ma arvan, et mu emale meeldis sellepärast ja ma olen selle eest tänulik emale, et ma sinna koolisest diviis. Et mul ei olnud aega muudeks lollusteks, mis noorel poisil võivad tekkida, sest hommikupoole näiteks oli mul üldhariduslik kool. Õhtupoole pärast seda oli valiti, koolipäev oli sisustatud, õhtul tulin koju, õppisid koolitükke ja sellesse juba sisse said, esimesed aastad olid nagu läbi teinud, siis juba võtsid selle omaseks, seal oli päris kena komplekt meid koos akupiimal Davidžuur vaja veel ja nii edasi. Hakkasin õppima. Ja, ja siis, kui ma olin üks kolm-neli aastat õpin 51. aastal ette, et sul vist on päris head eeldused, et meil on võimalus, et kas sa tahad minna Leningradi õppima? Mina ütlesin, mina läheks küll, aga eks minu emaga tuleb rääkida. Ja minu ema oli nõus ja 51. aasta sügisel koos emaga sõitsin Leningradi, siin-seal oli Ille, vaadati mind üle, et kas ma ikka kõlban ja, ja kõlbasin ja leiti, et ta on isegi eeldusi ja siis ma olin kolm aastat Leningradi balletikooli õpilane. Nendest kaks aastat õppisima koosilmiguuriga, kes 53. lõpetas tuli Eestisse tagasi. Ja siis kolmandaks aastaks tuli Väino Aren Eestimaalt sinna öelda nagu õppima ja täiendama ja ja peale kolmandat aastat siis minul jälle juhtus selline asi, et mind saadeti. Kuidas öelda seda delikaatselt, ütleme siis nii professionaalsete eelduste puudumise tõttu koolist välja arvatud? No see oli siis, ma arvan, mingi ettekääne, sest ma olen tagantjärele mõelnud, et milles oli asi ja ma tean, et ma isti jäin natukene noh, ütleme nüüd nii-öelda hammasrataste vahel ja selles mõttes, et ma olin Eestist. Ma olin isepäine, ma olin üksi, olin teistest erinev. Ma olin poiss, kes tõestas, et Eesti on väike maa, aga ta on 40000 ruutkilomeetrit suur, teadsid ja siis kõik narrisid mind. Seda ma ei räägi, kuni 33. eluaastani olime väga uhked, no mina ei saagi järv tahta selgeks, mul ongi nii looduse poolt antud Kerge ja teistmoodi mina ei räägi ja ta põhistab teda ka seda öelda tähtaeg minu jaoks ei eksisteerinud. Alles kui ma lavakunstikateedrisse läksin, siis sain aru, sain sellega hakkama, et kõigest on võimalik üle saada. No vaata ka selle väljalangemisega oligi selline lugu, et ma ei olnud see tavapärane Nõukogude poiss. Ilmselt vist, ja temaga on meil jama ja ütlemist ja tegemist on tulnud, et parem mitte. Las ta läheb sinna Eestisse tagasi lasta seal kui tahab. See oli paras šokk, ma arvan, kogu perele. Ei minule Sa olid veel nii noor, et ma, ma tean, mul oli Leningradi aasta kaunima, käisin seal palju muuseumites. Mul tekkis häid sõpru Moldaarlastele, näiteks poisse hulgas kelledest üks oli kunstnikukalduvustega, kes käis hommikuti vara, tõusis suve sügisaegadel ja käis maalimas Leningradi. Neid kanaleid teda ei huvitanud üldse. Tantsimine huvitas saada kunstnikuks ja mina käisin temaga kaasas. Mulle meeldis käia. Aga see mulle ei olnud, ma ei tea, võib-olla ma olen saanud veel tol ajal aru saada, ma tulin Eestisse tagasi pärast kolm aastat hommikul. Ema küsib, et noh, kuidas siis on patsient teagi, et noh, mis ma enam ei pea seal õppima. Et näete, siin niisugune tunnistuse sain. Ema sõitis järgi uurima Leningradi ja tuli tagasi, oli ka sellega nõus, mitte mingit šokki ei olnud ja sellest emad viskas, tahavad edasi õppida ja ma õpiks Tallinnas edasi. Ja siis anna, eks tal oli see, kes võttis mind tagasi balletikool ja nii ma jäingi. Tõsi küll, tõttu ma olen nii mitmeid klasse nagu kuidas öelda, kaotanud, et pidin jälle tagasi minema, nii et kui mina balletikooli lõpetasin, siis ma olin üpris vana. Ma olin 20 aastane. Aga kas see kogemus kuidagi ettevaatlikuks ka tegi? Selles mõttes, et elus võib palju ootamatut juhtuda? Ma arvan, et seda kõike võid tagantjärele mõeldes öelda, et jah, päevast oli kasu haga, sest tolles ajad olid noor inimene vähemalt selline, nagu mina olin. Ma läksin ikka edasi ja see oli normaalne. Ma lõpetasin balletikooli. Ma olin väga õnnelik, näiteks selle tõttu, et ma teadsin, mis sinust edasi saab. Mul ei olnud mingeid probleeme sellega, et, Millist elukutset valida, kuhu edasi minna, õppima? Teada ma lõpetan selle balletikooli ära. Ma lähen Estonia teatrisse. Kui ma lähen Estonia teatris ja ma sain aru, et mul on küllalt nii palju ka eeldusi, et ma seal viimasesse ritta ei jää ja mul ei olnud vaja millegi pärast muretseda, kõik nagu noh, oli ette teada, kuni sinnamaale, kuni saab, siis üks hetk veel aastal, kui ma olin aastaid olnud, tunnetasin ma enam ei ta olla, ma tean kõike, mis hakkab toimuma. Nüüd sain ma Eesti NSV teenelise kunstniku nimetuse. Kui on vaja kuskil valitsus kontserditel Moskvas või näiteks esineda, saadetakse Tiiu Randveer Endrik Kerge sinna esinema paari aasta pärast saama rahvakunstnikuks ma ei taha ja siis läheb pensionile ja niimoodi elupäevade lõpuni veel, kuni mul tantsijaks on. Ma ei taha seda tööd ja siis saabuski õnneks selline hetk, et mu abikaasa Ülle Ulla, tolleaegne kutsuti Leningradi Music Halli nagu esinema ja ma mõtlesin, et ma lähen ka sinna kaasa. Ja sellega hoopis üks teine periood. Ja seal järsku avanes minu jaoks nii-öelda nagu see eesti vaadatuna kõrvalt. See oma esimest kodu enda jaoks tajusin, et jumal, kui pisikese aine eestikene on kui omas mahlas temaga nii-öelda nagu tegutseb, et siin, Leningradis praegu kõik palju mastaapsem kõik ettevõtmised tegutsemise, ma mõtlen kunsti vallas, teatri vallas ja nii edasi on palju suuremad globaalsemad. Aga meie seal tantsis kõiki lehti, ma lugesin Raphael tsirka edasi, kõik läheb, mis ilmusid, neid oli ju kerge läbi lugeda. Aga ikkagi ma hoidsin ennast, kus ma sind jumal, millised, no ütleme näiteks kui sirpi loed, et millised pisikesed lokaalsed probleemikesed on seal eestimaale praegu nüüd irooniliselt seda tarvitanud. See andis võimaluse vaadata. Ja ühtlasi avanes minu jaoks suletud tantsijate, maa tantsijate see maailm on küllaltki selline, suletud, neid ei ole palju ei Eestis ega, rääkimata ka tolleaegses Nõukogude liidus, noh, ütleme see niisugune väikene klann, inimesi, kes tunnevad, teavad teineteist, küllap see on ka pillimeestele. Meil on siiski rohkem varajase tantsijate tonni, see on veel pisenejat selles kinnises ringis nagu suhtlemisel ja kõik need. Et sellest nagu ei olnud väljapääsu järsku, kui me sellest välja oli pääsenud sinna teise teatrikooli, kus tehti teistmoodi teatrit, millele ladudes, et ma sellest ei räägi, aga tollel hetkel oli mul sellest palju kasu, aga kaks aastat ma seal olin, siis mõttes aitab. See tüütab nüüd ära ikkagi kahe aasta jooksul õhtust õhtusse minna ühes ja samas etenduses laval ühte ja sama asja tantsida. Vaat siis tunned juba kõikidelt mehaaniliselt, et see kogemus oli nagu saadud, aitab kuigi tal oli mu abikaasa ja oli ka Eino Baskin, maestro, keda mul oli oletult huvitav jälgida selles etenduses, kuid tema oli üks teleetendusega läbiviijaid ja konderansnieesid endal oli oma roll ma väga tihti ütleme, sajandat juba kahesajandat korda. Ma võisin minna lava taha ja vaadata Eino Baskinit, kuidas ta selles samas õhtust õhtusse toimuvas rollis Ikla, Tallinn nauditav. Käisin teda noh, nii-öelda nautimas kuuseus. No ei, ma ei ütleks, et kuus oli, kuid seal olid uued nüansid. Kell oli ju seesama, see midagi oli sel õhtul teistmoodi silmad, Ahhaašina tänad sellise nüansi välja. Vot sellistest asjadest, nii et sellest nii-öelda balletimaailma suletusest sai, nagu ma arvan, tänu sellele välja toodud ja kui ma tulin siia Eestisse tagasi ahhaa siis tulin Estonia teatrisse tagasi ja tolleaegne juhtkond võttis nind, vas tuli pisut, ütleksime nii, no noh, noh, tulid need tagasi ja ikka sealt ja kuidas. No ütleme, oli natukene probleem. Vot siis olingi siin üks, kaks aastat nagu nii-öelda teinud ja siis hakkasin mõtlema. Teine 10 täis ja siis, mis ma hakkan, ma olen siis 39 aastane ja olengi pensionär, oletame, et mulle antakse veel 40 aastat elada, siis istun kohvikutes või mida ma tegema hakkan? Midagi vaja, nagu medasine, mõtlesin, no et ma lähen, võiks nagu ballettmeistritööd mõelda ja, ja elu nagu Lätiski selle peale, et ma hakkasin üht-teist nagu lavastama juba varietees ja kõik nii edasi, aga et ma mõtlesin ikkagi ballettmeistri elukutsest ja lavastasin ka. Ohohoo selle nimi oli mahutvaleri, sellele kirjutas imeilusa muusika, tõmmati kuulberg, see ballett leidis tunnustust ja lavastus sai vist isegi niisuguse tähtsa preemia nagu komsomolipreemia. Tol ajal oli see ikkagi väga öelda tunnustust vääriv asi. Ja siis just 72. aastal sattus parajasti selline hetked, loen aha konservatooriumi lavakunstikateedris võtab Voldemar Panso vastu uuel kursuse, kuid seekord ka nii näitlejad kui ka lavastajaid. Ja ma mõtlesin, et ohoo. Huvitav, et võiks ju minna proovima mitte selleks, et ma hakkaks kunagi sõnateatris lavastajana tööd tegema, seda ma ei uskunud. Et minust võiks saada, aga et tehase koolitus läbi et kui ma olen malet meister, siis võib-olla saan ma sellest kasu, et kui ma tean, kuidas sõnalavastusi tehakse ja lavastatakse, vormitakse, et sellest kahju, ma ei tunne kindlasti. Ja ma rääkisin bandžoga. Ma tegin sisseastumiseksamid läbi. No tõsi küll, nii palju tehti mulle mööndusi, et mind nagu eraldi katsuti nagu läbi, noh, ütleme selles mõttes, et Hendrik Kerge, tulge palun teie lihtsalt teie oodake. No ütleme siiski, ma olin 33 aastane juba. Ja ma sain sisse ja ja Panso vaatas mind nii uurivalt ka, et no vaatame, vaatame. Ja nooremad olid, kes minuga ühele kursusele tulid, olid seitsmeteistaastased. Kui kool alustas TÖÖD Peeter Volkonski, Jüri Krjukov, kes polnud veel 18 saanud, said ütleme nii. Tsirka viie, kuue, seitsme päeva pärast pärast esimesse kätte. Kursusekaaslased ja kursusekaaslased vaatasime, diapasoon oligi siis ütleme nüüd, seitsmeteistkümnendast 33 aastane, mina olin kõige vanem. Need kaks olid kõige nooremad. Järgmine minust oli vanuselt ja kursusekaaslane Merle Karusoo. Volikogu väga huvitavaid noori inimesi, kelle hulka ka mina püüdsin mitte eristada, vaid minna nendega kaasa. Ja ka ma arvan, et sellest, et ma olin neist vanem, oli ka neile kasu, sest need kogemused, mis minul olid juba olemas, sain ma neile õppides tööd tehes ka edasi anda ja ühtlasi minul oli neist tohutu kasutegur ka, sest ma olin tükk maad, tundsin ennast ka nooremana ja ma olin kaks korda neist valemi, ütleme siis peaaegu et see oli väga kasulik periood. Ja siis lõpetuseks võib-olla nii palju öeldi, et kui ma olin kaks aastat juba õppinud siis ma tundsin järsku balletist, ma olen nii kaugele läinud, aga et ma ei ole veel jõudnud ka sõnateatri juur, täitsa oli niisugune kahe vahel, aga siis läksid aastal edasi, kui ma lõpetasin, siis ma sain aru, et ei, tänan. Balletijuht tema ballettmeistrina enam tagasi ei tule, vaid ma lähen sõna teatrisse. Aga kas siis tuligi teleteater? Nii ma läksin tööle Draamateatris lavastajana ja selle kõrvalt siis hakkasin tegema televisioonis telelavastusi minul või noh, ei saa öelda, et mul oli see meeskond Neist kes draamateatrisse läksid, moodustus selline meeskond, kellega ma saan praktiliselt kõik tööd ja tegemised koos, tegin seal, need olid siis nüüd kadunud Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Anne Paluveri, Elle Kull, Sulev Luik üht-teist, noh, ütleme veel, ma ei hakka praegu kõik lugema, kellega ma koos, aga põhiliselt just nendega eelpool loetletud nendega sai väga palju tööd tehtud koos ja nad olid muidugi meeletu potentsiaaliga. Loovjad veel kunstiinimesed, sest aeg, mis nendele oli antud, oli ilmselt nii lühike, et nad ise seda Endas teadvustamata pidid selle kõik, mis neis on välja tooma, välja paiskama. Seda aega oli nendele siiski pähe antud. Mind on alati see huvitanud, et kui ühekorraga ühes ruumis, ühes lavastuses ühes koosluses saab kokku väga palju erinevaid säravaid andeid. Kui särisevaks läheb siis kogu tööprotsess, mida lavastaja tuleb juhtida ja ohjeldada. Ja ta läheb kindlasti, nagu te ütlesite, sari saaks ja seda ma ei ütleks, et tuleb ohjeldada vaid lavastaja on nüüd ka see. Ja mul on hea meel, et ma sain seda olla. Et suunata nüüd edasi ja teate, kui produktiivne on tööd. Kui kiiresti haaratakse lennult neid aha, lähme nüüd sedapidi ees ja sina lavastajana saab meilt vastavatega ridada, mina lavastajana nüüd mina näen nii ja ainult nii peab olema heisuse Atkaneelt, mul peab olema küll mingi alus, millega ma nende juurde läheneda, hakkame nüüd seda näiteks Pisuhenda tegema, vot nii. Ja nii, sina, handeron siin, meil selline ja siin sa võiks teha nii. Aga nendel saan ma vastu, et siin võib kujuneda näiteks piibeleht. Võib-olla siin on tal selline Joams ja aitäh, Urmas, teeme, proovime. Teeme siit mööda. Vastastikune seos, sest mina olen siiski seda usku, et näitlejad ilma lavastajat ta ei ole just kõige õnnelikum nähtus. Ja täpselt samuti ka lavastaja, ilma neid seal. Katastroof. Selles mõttes, et lavastajana olen nüüd mõelnud nii, palun, teeme nii ja ainult niimoodi jälgin seda ja ema ei arvesta üldse näitlejaid, vaid mingit oma kontseptsiooni, oma nägemust tamm vastastikuses koostöös sünnivad need asjad. Teatritegemine on kollektiivne looming ja olgu ta ükskõik milline teater. Olgu ta siis sõna muusikateater või balletitabel ikkagi, ta on kollektiivne looming ja me oleme sõltuvad teineteisest. Vaat ma olen eluaeg kadestanud üht elukutset. Ja selleks elukutseks on. Ministri ette ükski diletantlik ei lähe ja ei saa seal olla. Aga Suzzareid, vussareid, lavastajaid võib küll olla, Asku ühel päeval tekib, aga ma võiksin ka nagu lavastada, Flandria tõepoolest leiabki mingi võimaluse lavastada midagi. Aga püha taevas, ta tegutseb, professionaalsetel laidavad aga tal puuduvad oskused. Kuidas neid juhendada, millist teed mööda viia selle resultaadi, nii mida ma tahaksin näidata sellise vusserid jutuajamise võivad väga huvitavad on, ma olen neid kohanud meeletult huvitavaid jutte, räägivad, kuidas ja mismoodi see lavastus võiks olla Ena. Okei, aga kas selleks on olemas ka teatud töövõtted, kuidas selle väga huvitavad saavutuseni jõuda? Aga selleks tuleb omandada oskused. Ja tõepoolest, ma olen huviga jälginud mõningaid i, kes on niimoodi asja armastajatena nimetame tinglikult nii muserdajatena läinud hakanud tegema üks kla 10 aastat ja või läheb pisut vähem aastaid läheb aega, nad omandavad aa mingid oskused aga kelle arvelt nendesamade väljaõppinud professionaalsete näitlejakoolituse ka näitlejate arvelt ehk siis teiste sõnadega, kui mina läheksin orkestri ette ja tahaksin olla, teate, mulle ka meeldib õudselt dirigeerinud oma tunnetanud seda, Beethoveni, seda, seda või Mozarti, seda, seda nii. Ma okei. Aga ma ei lähe orkestrit, sest mul puuduvad professionaalsed oskused. Aga atlejate lavastaja on võimalik ja seetõttu ma kadestan dirigendi elukutset. Ta on kaitstud seal igavusse, reastujaid orkestreerinud. See on see proovitöö ja lavastajatöö näitlejatega. Aga kuidas teie ellu tulnud erinevad lavastused, erinevad teosed, kuidas te olete saanud valida omale repertuaari või on see sageli kätte ulatada? Ta on nii ja naa olnud ja tihtipeale on tulnud ka teha teatris seda, mida tol hetkel teatrist oli vajalike repertuaari seda või teist, ütleme mõnda tühist tükikest näidenditest Draamateatris ja ma mäletan, kui tulin, siis mulle pakuti, kurat. Kuule, siin on üks tšehhi näitekirjaniku tükk noore daami külaskäik. See on niisugune komöödia laadne on, et võib-olla oleks tore, kui meil ta oleks repertuaaris ja tead, ikka toob publikut ja nõnda edasi. Ja siis seal oli siis mehe ja naise tükk nii-öelda üks mees, üks naine, tegelased ja maalis natukene, vaatasin, kuidas seda teha võiks. Kruvisid kindlasti mängida, nii-öelda nagu trupiga. Kolmest kaks meest, poisid Krjukov, Kibuspuu, naised võiks olla Paluveer, Kull, Salme Reek, maksa merekon, imeline daam, kellega ma olen palju koostööd teinud ja palju tunde oleme samaga rääkinud ja elust ja teatrist õnnelik, et ma temaga olen saanud. Just need teid nüüd sedasama noore daami külaskäiguga näiteks testib tühine tükikene, aga temast sai vormida siis sellise Lavas õigs lustliku etenduse, kus oli nii muusikat kui nalja küll kõike, kõike. Ja kui mõelda, et see oli 70, mis ta oli seal 70 70 tuli välja vist tolles laevas, ta oli ka hittkassatükk, tähendab, ma olen võimeline ja tahan ka lavastada, ütleme ütleme näiteks ühekspiri. Aga samas ka ma olen seda uskuda, võimalik lavastada, ka telefoniraamatut on, tuleb ainult fantaasiat omada, lavastaja peab seda olema kindlasti nägemust. Vaata, võiks televisioonis oli üks väga huvitav laastus see oli Tammsaare 100.-ks sünniaastapäevaks. Elem Treier, Vilde, Tammsaare muuseumi direktor, kirjutas, kuidas ta ei kirjutanud mitte näitemängu, vaid ta otsis väga huvitavaid Tammsaare aforism välja. Et sellest tehakse, ütleme, teletükk ja ta nüüd hiljuti vist Tammsaarest sai 102 aastat tema sünnist möödub kodus. Ma mäletan, et kuidas seda mõtet, mismoodi ei saa ju teha telelavastust, et igaüks ütleb ühe aforismi ongi kaid aforismid lugemiseks aga seda näidata telelavastus, siis me leidsime niisugusena nipi, et kuidas tegijad kelle olid vist need kalja. Kalju Oro, aga ma olen ka palju koostööd teinud. Kalju Oro, Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov oli seal Õnnepalu, Sulev kuidas tekkis läbi nende tegelaste selline silmside kontakt, vaidlus oponent ütles mingisuguse aforismi, millele teine vastas ja tekkis hoopis teine. Kõlapinda tähendab, et selles mõttes, et mina usun, et ka, et kui on võimalik lavastada ka telefoniraamatut, ainult tuleb leida see, mis huvitav, miks keegi tegelane ütleb. 651 472 30. Praegu olin ma muidugi seda ei leia, aga kui oleks ja ma väga huviga lavastaks sellise näidendi ära Aga kuidas vargamäenoored ja vanad tänasesse rahvusooperisse jõudsid? Kui täpsem olla, siis mitte nuride vanad. Aga noored ja vanad olema ka väga huvitav novell, ma olen seda ka teinud. Laastanud vabaõhuetenduses mõned aastad tagasi muuseumis, aga see selleks, aga kuidas selle nii-öelda muusikalise etendusega vist defineeritakse teda, kui muusikal küllatab päris muusikal ei ole, ta on pigem ütleme, muusikaline etendus, ehk ma ei julgeks teda ooperit nimetada, aga minu arvates ületandi arvates on tema muusikaline helikeel tõsiseltvõetavam. Kui, kui ütleme tavalise muusikali, mis võib olla imeilus imeilusate meloodiatega meeldejääv siis ma arvan, et mul niipalju siiski on ka kogemusi muusikaga, et ma tajun, et ta natukene tõsis, laad. Aga nüüd see tõsisem muusika on nüüd põimunud selle meile kõigile teada ja tuntud Tammsaare varga esimese või ütleme tõe ja õiguse esimese osa sündmustega. Ja selleks rääkida, kuidas see mõte sündis, mis ta on kõik läbi käinud ja mina, see võttis üks neli-viis aastat aega ja põhiliselt oli see kõik äraütlemiste. Ei, ei, me ei saa jäitmeide rele võimalik, ei saa või lihtsalt olid, vastused ei tulnud, pakkusid välja, aga Estonia teatrisse lõpuks ta jõudis siiski tänu sellele, Mansour, otsisin üles tolleaegse Estonia teatri kunstilise juhi ja peadirigendi Paul Mägi üheksandale mõtte ära, andsin talle lugeda selle libereta. Ja kolmandaks ja see paksu, kes oleks helilooja, mõtlesin, helilooja on Tõnu Raadik. Ma olen taga rääkinud, Tõnu Karjatse huvitaks. Ja siis ta läks käima. Ega ka teatris ei ole mitte kunagi, nii et umbes et Hendrik kergootab nüüd, millal talle kutsutakse ja oi jumal, keegi ei kutsu mind ja eks tuleb ikka ise ka vaeva käia. Ja noh, ma tean, mina talle mitmed teatrid selle vargamäe läbi käinud, aga aga lõpuks tuleb sattuda nii-öelda kaasmõtleja, sellesama, kes tunnetab ka võib-olla selles ära, nagu Paul Mägi ta tunnetas, arvad nii, sellest Tõnu kirjutas mõned muusikanumbrid, et valmis, et vot selline võiks olla ja siis, kui ta oli juba nagu näitlikustanud, et vot sellist laadi muusika sellise laadi libreto alusele, siis Estonia teater võttis selle nagunii-öelda oma mänguga ja ja läkski käiku ja nüüd ta on vististi mängukavas, kuidas ta läheb. Loodan, et kenasti, sügisel tegin taastamisproove temaga uuesti. Ja kui on võimalus, kui materjali on rohkemat kui anda, juba tunnetad, et vaata, ta võib olla kasulikum isegi ära võtta, natuke sai, lõhendata sai arvelt. Kohutav on ju see, kui ei saa mitte midagi lühendada ja materjali tule puuduja jumala Pole seda ja minu kogemused on siiski näidanud siin, et ma pigem nii lavastuslikult kui ka kui ma olen ise käsikirju teinud, kas mõnda instseneeringu? Natuke rohkem, sest alati, mida maha võtta. Te olete selline aktiivne, liikuv inimene ja otsiv ja, ja kogu aeg ette pole vaataja mõtlev. Millega te praegu tegelete või on see selline, on tüüpiline kunstiinimeste salaasi, et välja räägi. See ei ole sugugi saladus, vaid ma tunnetan, et on saabunud aeg mis igale inimesele, kes teatrisse tuleb. Ta teab, et vaata, üks päev on see, kui ma tulen teatrisse, ma tulin siia. Aga tuleb meeles pidada ka seda, et kunagi saabub see päev, kui tuleb hakata mõtlema, et sa lähed teatrist ära. Ja mina tunnetan, et ma arvan, et see aeg hakkab minule saabuma. Mitte sellepärast, et ma nüüd ei tahaks seda teha, vaid on kasvanud uus põlvkond tegijaid. Nemad peavad ka saama ja tulema teatrisse. Neil on pakkuda võib-olla palju uusi ja avastamata Nende arvates avastamata asju, sest teater on see kummaline haigus, igaüks tuleb ja võib täiesti õigustatult leiutada jalgratta, arvates, et seda jalgratta leiutaja on tema esimest korda, nii et küünlad natuke aega mööda. Siis ta hakkab aru saama täijaid, neid jalgrattaid ju palju leiutatud, jalgratast ei leiuta ka. Teatris on alati see võimalus, et et esiteks kasvab uus põlvkond vaatajaid ja ka tegijad ma ise olen selle enda nahal läbi tunduvad tuled sellise ambitsioonikad Akurrad, seda kõike, mida te olete teinud, et see kõik on vananenud. Iganenud kuulge, ma, midagi tuleb teistmoodi teha ja uutmoodi ja uutmoodi. Paansot ma väga hindan oma õpetajat, tantsu, kui ma tema juures õppisin ja tema siis lavastusi vaatasin, sma lõikab, tundus niimoodi Hendrik peanud meeles, et see kõik, mis praegu seal laval siin näed, et seal natuke vana midagi teistmoodi. Aga nüüd, kui ma olen ise jõudnud, olen praegu vanem, kui Panso siit maailmast lahkudes oli. Ja ma saan aru, et tegelikult need, mis ma tookord nägin neid ja mille kohta ma arvasin, nagu praegu rääkisid, tegelikult need oli kõige kaunimad, ilusamad lavastused, bandžol, see, mida inimene oli küpses eas juba ja milleni ta oli jõudnud. Nüüd ma tunnetan Kaieldatud samuti, et ma olen ju ka mingi siiski aastatel juba, et noored tegijad, nad, las nad tulevad, las nad tulevad ja põevad sellesama kõik läbi ja nemad peavad ka jõudma selleni välja, et ma tulen, teeme teistmoodi ja tudub jälle siinsamas. Teater, teater on aastatuhandeid või selline institutsioon on kestnud aastatuhandeid vanakreeka teatritest, mölakad, mida ta kõik on läbi, et kõik on põhimõtteliselt küll. Aga teater on alati uus, alati ta sünnib uuena, iga etendus temast ainult selle äramineku juttu. Ma olen pensionil ja ütleme siis nii, et kuna pension on meil selline, nagu ta on, siis ma elatunud juhutöödest sõnadega hea meelega, mõnikord siin ja seal teen kui pakutakse, ja ka ise pakun teinekord välja, kuid ma ei ole ühegi teatriga nii-öelda seotud ja olen tõesti peenemalt nimetatud, siis vabakutseline, kui mitte öelda pensionär, kes elatub juhutöödega. Ma palun väga, Ago-Endrik Kerge tänase intervjuu eest. Tagasihoidlik kuulaja ja küsi, oli Ene Pilliroog. Ma soovin teile rohkesti juhutöid. Ja ärge öelge iial ei iial, sest me ei tea, kes ootab seal ukse taga. Tänan teid heade soovide eest ja ega ma ei ütlegi kunagi elus käi sest alati on midagi niisugust, mille jaoks peaks ütlema ja sest, ja too alati midagi endaga kaasa.