Raadiopastor Kivisildniku jutlused seitsmeteistkümnest köide, tänane kirjakoht on iga päevaga valusamaks ja populaarsemaks muutuvast kultuurilehest sirp. Jürgen Rooste teeb väga mõjuva avalduse, osutan lollidelon antud kole palju võimu, kole palju. Tsitaadi lõpp. Jürgen peab silmas küll hüsteerilist seltskonda, kes ristisammast püsti ajab ja osutab rõõmuga vaimuinimestele, kes sellele koleduse, lolluse, usu ja vägivalla sümboli vastu protesteerivad. See rist pole muidugi maailma lõpp, aga ta viitab protsessidele, mis varem või hiljem maailma lõpuni viivad. Päevalehe ahnuse lisaarileht, poee avaldas mõne päeva eest mõtlemapaneva loo pealkirjaga kuidas tavalised inimesed ikka ja jälle lolliks jäetakse. Lugu on väga asjalik ja räägib korruptsioonist sellest, kuidas ärimehed saavad riigilt alati oma tahtmise, aga lihtne inimene jääb lolli näoga vahtima, et mitte kogu vastutust endale võtta. Tsiteerin üht vähestest väärikatest poliitikutest Liina Tõnissoni. Ikka samast artiklist osundan. Inimeste moraal on rikutud ja kinnisvarabuumiga anti raha kummardamise ideoloogia juurdumisele ainult takka. Parlamendi majanduskomisjonis puutusin ise kokku juhtumitega, kus võis üsna selgelt aimata, kuidas üks kõrge ametnik täidab selja taga seisvate äriinimeste huvisid. See korraldus oli antud omakorda otseministrilt, võin öelda veel ainult seda, et ametnik töötab ka praegu majandusministeeriumis. Tsitaadi lõpp. Siia pole lisada muud kui seda, et kõik suuremad parteid on meil kellelegi palgal ja täidavad nende tellimusi. Raha võim ei ole, aga kindlasti mitte tarkuse võim. Ahnus ei ole tarkus. Paremal juhul on see pime kirg millegi poolest parem kui krambid, palavik või koopakartus. Kui hakatakse kapitalismi hüvesid ülistama, tuleb alati mõelda sellele, et olematu raha, mis nullide reana panga arvutis kasvab, ei too kaasa mitte midagi muud kui paranoilise luulusüsteemi. Kogu see raha kasvatamise masinavärk pole muud kui tõeliste väärtuste muutmine rämpsuks, Errsotsiks plastikuks ja nullide reaks. Tüüpiline näide on maadevahetuse juhtum. Kaks gruppi lolle, stabiilsed ametnikud ja dementseid ettevõtjad hävitavad väärtusliku looduskeskkonna, asendavad sellest sitast ja tatist säästumajaga ning teenivad nulle juurde. Mis toimub aga sel ajal tegelikkuses? Iga terve mõistusega inimene näeb, et haruldane loodusväärtus asendati tööstuslikult toodetud jaamaga. Kusjuures seda jama, ega neid nulle ei ole enam võimalik looduseks tagasi muuta. Kogu heaolu ja majandustõus on ainult paranoiline luulusüsteem. Seesmiselt loogiline, kuid tegelikkusega pole tal midagi pistmist. Antud juhul näeme mehhanismi, kuidas individuaalne lollus muutub kollektiivseks hulluseks. Loomulikult ei hävita individuaalne lollus ja kollektiivne hullus ainult loodust. Sama teed lähevad kultuur, perekond, ühiskond, head kombed ja terve mõistus. Ahnus neid ei vaja. Hullus hindab ainult ajutist kehalist naudingut ja luulude maailma kuuluvaid nulle. See, et luulud on osaliselt kaetud masstootmise produktidega ei tee seda veel tarkuseks. Kui nõdrameelne peab ennast Napoljaniks, siis foldib ta endale ajalehest Kolmnurkse mütsi ja valmistab peldikupaberi papitorust pikksilma. Luul mõjutab tegelikkust, kuid jääb siiski luuluks. Mida rikkam hull, seda enam õnnestub tal oma luule realiseerida. Kui Michael Jackson ehitab omale loomaaia lõbustuspargi, ei muuda see maailma paremaks. Küll aga aitab tal ahvatleda noori poisse. See, et kaubamajad, pangad ja televisioon on olemas, ei räägi muust kui ühe hullurikkusest ja tema tugevusest. Seda tammil oli ka väga suur palee ja ehitas maailma kõige suuremat mošeed. Kõigi mošee teema. Asjaolu, et Viru keskus on väiksem kui mõne Hiina provintsikeskuse ostuparadiis, ei muuda meie küla kurnajaid arukaks ega inimlikuks Hulje hulluks ka väikeste luuludega ja väikesest ajalehest tehtud mütsiga. Kunagi pidas Peeter Laurits kõne teemal, et majanduskasv on luul. Energia on jääv täpselt nii palju, kui päikeseenergiat on, nii palju, saab toota ja nii edasi ja nii edasi. Kui vahepeal fossiile põletatakse, on see ajutine enesepettus vaimuhaigus aga luulu juurest tagasi lolluse juurde. Maal on puhtam, õhkmaal on vaikne, maal on lastel mõnus olla, endale ja omaette vahtida. Ometi surub mine kontoritöö ja meelelahutuskohustus meid linnadesse. Elu maal, see tähendab väärtuslik elu, sureb välja. Kas see on tarkus? Ei, see on lollus. Ja selle põhjuseks on kapitalistlik suurtootmine ehk luul. Loodustooted, see tähendab talutooted, ostukeskustes hirmkallid, nii et sure ära. Seega kehaliselt on kapitalism laastav, aga vaimselt on ta Vellaostavam. Kultuur ei müü, sest see vajab kultuurset tarbijat. Telekas valitseb lollus, sport ja glamuur. Braavo tüüpi saast, meelelahutus, mille intellektuaalne osan null, absoluutne null. Tore on küll, aga tulemus on loomastumine. Äsja see oli, kui mõned klantspiltide lappamisest aru kaotanud isikud kaebasid haige lapse pildi tarbijakaitsesse. Laps põdes kalasoomuse haigust. Need lollid leidsid end. Kampaania, mis on tehtud haigete laste toetamiseks, on jälk. Muide, neid lapsi ei suuda ravida riik, sest kogu papp läheb naftasõdade Eurovisiooni olümpia peale ära. Lollid leidsid, et lapse pildiga plakat tuleb keelata. Tule alla, appi. Kui kaugele on loomastumine läinud. Kui inimene ei näe välja nagu klantspildi kaane ahv, siis ei tohi ta enam avalikkuse ette ilmuda. Selliseid monstrumeid pole mina välja mõelnud, keegi on nad sünnitanud ja ise on nad oma lolli jutuga tarbijakaitsesse läinud. Millist tõendit meil kapitalismi inimvaenulikkuse eest ja loomastumise hirmutegudest veel tarvis on? Grupp endiseid seltsimehi läheb haigele lapsele kallale, sest lapsi erineb Hollywoodi kroonika luulusüsteemist. Pange ennast põlema, värdjad. Teid pole põhjust inimesteks nimetada. Te, olete loomad?