Sõnaline tänase pilk küünele külaline on Ain Prosa, saatejuht Kristiina garantsis. Ain Prosa nimi jõudis minu aju ekraanile esimest korda ühe teleteatri lavastusega. See oli Aini diplomilavastus, tulin sinuga, pääs pirata, Liilovia velo Väliga peaosades jäi meelde eriline selgus. Rahu ja samas detailideni läbikomponeeritud lavastus, rütm ja kõige enam kujundid. Üksikud sümboliteks tõusvad ja iga plaan, kujund, mille läbi telelavastuse maailm maaliliseks muutus. Insenertehnilist taipu vannilavastustes varem ka esile toodud sellist, kus ilu kujundites või mis on stseenides saali paistab ja siis selle kõige taga olevat ratsionaalset mõtet. Ainele olnud lavastaja palgal, Rakvere teatris, hetkel aga Eesti Draamateatris. Ta oleks vähestest headest eesti teleprofessionaalidest vähemalt minu arvates teatri alal tema käe alt toonidele jõudnud koera lugu. Ma armastasin sakslast Stellastelaris. Režissöör ala on ta andnud oma panuse seriaalidele. Me saame hakkama, härrased abikaasad, hetkel Õnne 13 kõiki tema lavastusi või vähemalt valikut nendest, mis on sündinud Eesti Draamateatris, Rakvere teatris olime, teatrist ma nimetama ei hakka. Hetkel käib Rainil töö pooleli lavastusprotsess Eesti Draamateatris ja see on kõige-kõige esimene esietendus, mis jõuab lavale uues teatris. Ehk siis värskelt remonditud linnateatris. Ja selle lavastuse esietenduse kuupäev on 22 veebruar. Aga alustame siis kuskilt alguse poole. Sa oled laulnud lavastaja palgal nii Rakvere teatris kui Eesti Draamateatris. Ma tean, et neid kahte teatrite on raske võrrelda. Võib-olla isegi võimatu. Aga kui seal, nagu seda peaksid tegema, mis siis selle kõige esimesel nagu mõttesse tuleb. Nüüd ma peangi alati alustama sellistel puhkudel taandamisest, et jah, et Rakvere teatris olen ma töötanud ühe päeva tegelikult palgalised. Et see oli siis niimoodi, et jalakaga. Me sõlmisime lepingu ja ja Indrek Saarega siis lõpetasime lepingu, see oli lihtsalt Eesti tööseadusandlus, mis ei lubanud nagu kahel kohal töötada. Põhjuseks oli see, et samal ajal tahtsin, töötab ta ka ETV-s täiskohaga, need tuli valida, seda puhkama valisin nagu ETV. Kus ma siis nüüd enne draamateatrit siis ühtekokku nii režissööri assistendi nagu režissöörina sai siis töötatud üheksa aastat teatud erinevusest. Ma arvan, et sellega ongi nii, et olles väiketeatris siis puutumata eriti kokku eliitteatriga, siis võib arvata, et meetodid stiilide inimesed on erinevad. Eks melooneid komplekse ise nagu, aga siis, kui hakkad lähemalt vennast vabamalt tundma, siis siis seda nii ei ole, igal pool on ühesugused inimesed. Ehkki noh, võib olla mõningane erinevus on lihtsalt selles mõttes tööstiilidest, et väiketeatris ei ole sedavõrd eraldatud loominguline ja tehniline personal nagu tan suuremas teatris, millest suurema teatri puhul on kahju. Et loomingulise poole esietendus ei ole nagu esietendus tehnilisele või ta ei ole sedasorti pidu. Rakveres oli seal, vaat siis olid kõik ühes lauas. Sa mõtled seda, et, et nagu see tehniline seltskond ja siis ka nagu seda etendust teenindav ettevalmistav seltskond, et selles mõttes peaks see kõik nagu olema. Et terve kollektiiv nagu elab ja hingab mingisuguse ühe asja nimel ja et see on nagu sündmus, kui kõikide inimeste jaoks. Eks ta ole, lihtsalt ma arvan, ripub ära sellest, et inimeste hulk on sedavõrd suur. Ainuüksi näitlejaid on rohkem, kes saavad omavahel suhelda. Kui Rakveres on kogu personali umbes sama põlv kui draamas näitlejaid, siis on ka selge, et saab draamateatris töötada ka nii mõne lavamehe nime. Ei saagi teada, et ta on juba enne läinud, kui saab ta nime teada. Võib-olla oleks siis lihtsam suhelda, siis ei oleks sedavõrd ülemuse-alluva suhet või ütleja ja täitja suhe, kuivõrd siis nagu kaasvõitlejate suhe. Kui sa Eesti draamateatrisse tööle tulid nüüd juba aastaid tagasi mis sind siis selle pakkumise vastuvõtmise juures kõige rohkem võlus, et kas näitlejate staaride seltskond, mille pärast Eesti Draamateater on tuntav või siis erinev lavade kasutamisvõimalus või lihtsalt Draamateatris kui mingisugusest tervikorganismis olemise võimalus? No ma pean tunnistama, et esimest tööd tulla tegema sellisesse teatrisse nagu draamateatri sellist staar näitlejatega, nagu nad meil on, see ei ole noore lavastaja jaoks. No ütleme, pühapäev selles mõttes, et eks seda hirmu oli ikka kohutavalt, seda ei saa salata, ka tööletuleku pakkumine tehti mulle just siis, kui ma olin juba mitu lavastust külalisena teinud, nii et noh, see oli lihtsalt minu jaoks nagu loogiline üleminek, sest et ETV teleteater oli jõudnud paraku sinnani, kus ta eksistents nagu lakkas. Sest ma ei arva, et praegu, nagu ta elaks ta kuidagi sellises koomas seisundis, need oli aeg teha, elusaks muutus. On sul mingisugune eriline lavastus näiteks Draamateatris, mis on kuidagi südamelähedane, kas selle poolest, et teda oli väga raske välja tuua või mingisuguse detaili või, või etendusprotsessi või mille iganes poolest, et tegelikult sa oled ju rääkinud sellest, et et lavastamis protsess on nagu teel olekuna, sinu jaoks tuleb ametiisikul nagu lõpptulemus, et võib-olla siis mingisugune eriline protsesse. Ei noh, nii ka ei saa öelda, et lõpptulemus nüüd tähtis ei ole, aga aga lihtsalt, kui on hea näiteseltskond, siis proovis on lihtsalt väga hea olla, see hari sind ennast rohkem kui 10 ülikool ärriti kõnelt, et inimesed on kogenumad sinust. Nii et selles mõttes, et ma ei pea sellist lemmiklavastust. Ise võib-olla julgeks öeldud, võib-olla mingi Odin tallu draamast tabas, oli meie isa teatada, mängida ja palju sealt aru saada ja ka enda jaoks mingisugust meeleolu sealt kätte sain ja õhtusöök sõpradega siiski siiani jookseb, ma arvan. No see periood ei olnudki nii raske ka, kui kartsin. Sedapuhku oli tegemist tükiga, mis mu enda elus nagu kajastus võin, mitte ei kajastunud siis, kui ma olin selle ära teinud. Nathan avaldas mõju selles mõttes endale, et ma sain aru, et ma pean ka oma isiklikes suhetes tähelepanelikum olema, et, et ma ei oska didaktiliselt endale. Saate ettevalmistamist, paar intervjuud sinuga ja sa oled ennast nimetanud kommertslavastajaks või vähemalt ajakirjanik on kuidagi siin niimodi tituleerinud, et sa ise kuskil võrdlesid, et lavastab, meil on kui nii-öelda nagu soneti kirjutamine on, kus on ette antud mängureeglid või raamistik ja siis sillatäidet selle mingis mõttes selle sisuga teatud ka reeglite järgi, aga samas paned alati mingisuguse oma nüansi juurde või mingisuguse oma käekirja juurde. Noh, seda sai öeldud selles mõttes. Ma nii erinevalt mõnestki ei karda seda sõna, et kui inimeseta sõnaga märts nagu halvustavaks peame sõnida mõikabki sellise odavana kommertsei saa olla odav ja kommertsliku välimusega saab tegelikult sisse sööta inimesele selliseid fakte, teadmisi, tundeid, mida, mida ta muidu ei sööks. Võib lapsele panna tabletid kisselli, siis see pole küll ilus, aga, aga ta saab selle kätte, mida tal vaja. See oli jah, mõeldud just sellisena. Ja ka siis komöödia lavastamine on nii-öelda soneti kirjutamine, sest situatsioonikomöödiat on küll enam-vähem kõik etteantud just briti situatsioonikomöödiat, kes ei ole seda juhus võimalustki, sest tekst vormistatakse raamatusse alles siis, kui seda vähemalt ühes teatris mängitud. See tähendab, et kõik vead on läbi töötatud ja kui seal peab uks avanema, samal ajal kui teine uks sulguma ja kui ei tule välja, siis sa pead teadma seda, ta on kunagi kellelgi välja tulnud, et sa pead vaeva nägema veel. Ja loomulikult jätab ta kaht võimalust improviseerida ja hoopis teistmoodi teha. Aga ikkagi, vorm on ja komöödia puhul veel, mis on oluline tegelikult komöödia nagunii, kummaline, kui see ka ei ole, aga ta välistab staaritsemise. Sest et kui just kiiret situatsioonikomöödias hakkab üks näitleja tarvitsema või improviseerima niimoodi, et ta teisi ei aita või teisi ei kuula, siis on selle tükiga kõik õhtul ka, nii et see ansamblimäng, et sellepärast mulle tundub ka noh, Draamateatris komöödiat saavutatud, kui vaadata, kas või raha uputustes, on saavutatud see lõpuks, noh. Et kui sa näed, et näitlejatel on hea mängida. Kui ma seda esimest kuunit draamateatrist tegema hakkasin, siis enne seda, kui ta tuli välja, siis oli no mitte tegijate poolt, aga ikkagi kriitika ja ühesõnaga nende Foltaly suhtumine kuuni ja paha, aga Philin näha, kuidas Lembit Ulfsak Aarne Üksküla lustiga mängisid, siis millegipärast olid nad sunnitud tõdema, et no näed, see ei olnudki häbi naerda või et ma pean tunnistama, et ma naersin, et see kõige kummalisemad, et nüüd meil on mõne aastaga jõudnud siiski seisus enam ei kasutata sellist väljendit, et ma pean tunnistama, et ma naersid. Naerdakse, kui on vaja. Minu arust vallan, teatri surin on tegelikult tööd ja mingis mõttes üldse kõige raskemaid žanre. Sellepärast et eestlase temperamendiga näiteks välja mõni prantsuse komöödiat või isegi briti komöödiat, mis nõuab jube kiiret reageerimist sihukeste Spriide tegutsemist ja sära ja samas ka minu arust näitleja valdame absoluutselt kogu Ma tehnika balleti, et see on nagu just see, et kui kiiresti ta reageerib ja kuidas ta suhtleb partneriga ja kogu aeg laual peaks olema nagu 100 protsenti see tähelepanu just see partneriga tööd, seal partnerid. Müstilise aktiivsuse, mida Tšehhovi kajakas ei anna kindlasti, et et see on suurepärane võimalus ennast füüsiliselt vormis hoida ja ka mälutreening seal ei tohi märksõnaga eksida, siis jääb tegevus seisma ja kui tegevus seisma jääb, siis saab publik aru, et ta naerab asjade üle. Me tegelikult ei peaks naerma, et ikkagi komöödia seotakse, sinnani naerdakse väga labaste naljade üle, mille üle tavaliselt elus tegelikult tõesti naerdakse. See, et keegi kukub maha või kellelegi lastakse vett pükstele ja ühel hetkel on see naljakas. Saad aru, et ei peaks, aga on lihtsalt siis ei tohigi anda järelemõtlemisaeg-ajalt, mis ma teen. Aga ei olnud lihtsalt veel, kui sinna lisada siis kogu muu maailm, kui ta annab mingeid näitemängude preemiaid, siis tähendab need tavaliselt eri kategooriates draamad, komöödiad, no need on ikkagi erinevad žanrid ja need ei anna võrrelda. Seda peakski nagu arvestama. Et mis on kommertsi, mis ei ole. Õnneks on jõutud sinnani, et kui need, kes on sündinud väga trollid hakatakse aktsepteerima. Absoluutselt nõus, et võib-olla see on ka mingisuguse meie rahvusliku eripäraga seotud, et see kuidagi niisugune lõbus olla ja siis nagu kuttidel elu noh, kõik see, mis selle ümber käib, et selline nagu laia suuga naermine, lihtsalt lõbus olemine lõpus olemise pärast, et meil peaks olema ikkagi pruulima sellised teemad, mis on seotud nagu raskusega ja mingite suurte sisemiste välja elamiste läbielamiste ka niimoodi, et tegelikult ma arvan, et Eesti ühiskond on selles mõttes kindlasti muutmas, et midagi. Kummalisem ongi see, et eestlane on muutunud tegelikult sinna, et esimene küsimus sellele inimesele, kes käis vaatamas mingit filmi või teatrietendust, on see, et kas oli naljakas ka, kas nalja sai? Tõesti veider ja seda on suhteliselt keeruline mõtestada, miks see nii on? Sina oled võrreldes sellise tavalise eesti lavastajaga selles mõttes erinev kaeta. Esiteks väidad, et sa pole kunagi tahtnud näitlejaks õppida, paljud tegelikult lavastajad tahavad eelkõige alguses võib-olla olla näitlejad või vähemalt proovida laval olemist kui nad lavastamise või lavastamise õppimise juurde asuvad. Ja teiseks on see sinu nagu eriline side teleteatriga ja noh, nii-öelda niukse filmi žanriga. Et sa tegelikult oled oma elust pea 10 aastat isegi nüüd rohkem, eks ju sellega nagu hästi tihedalt seotud olnud. Et kuidas see telefoni ja teletöö jõudmine üldse nagu sinuni jõudis või et mis sinuga resoneeruvad. Taas on võib-olla vale öelda see, et ma pole kunagi tahtnud näitlejaks õppida. Siiski asutusin neljateistkümnendas lendu, jõudsin seal suhteliselt kaugele küll, aga pärast seda, kui jäi vahele sõjavägi, ta, siis katsetused kahes kõrgkoolis, siis ma sain aru, et see on mulle tegelikult ei istu. Sest lihtsalt läbi assistentide kursuste Sainvatele ETV-s see oli lihtsalt üks elu. No ma ei tea, saatuse sõrm. See koht, kuhu mind võeti, oli just teleteater. Sealt sealt enam nagu pääsu ei olnud. Selles mõttes, et võttis käe. Need tekstid, mida sa teletead, sa oled lavastanud endale hästi palju seotud Eesti kirjandusega, originaaltekstidega. Jah, vaata, sellega oli lihtsalt see, et siis, kui ma neid telelavastusi tegin, siis oli Eesti teater seisus, kus ma arvan, eesti algupärandit mängiti ehk meie üheksa teatri peale kokku ühes või kahes üldse hooaja lõikes. Lahvi Tartu Ülikoolis ütles Arist ja seda, et nad saage aru, et te õpite ainsas ülikoolis, kus õpetatakse eesti keelt, eesti kirjandust, kes seda veel peaks lugema, edasi viima, mitte teie siis siis täpselt saanud. Töötasin tookord ainsas televisioonis, kes oleks võinud Eesti asjade, kes neid veel peaks tegema? Nüüd õnneks on muutunud, nüüd on, meil kipub eesti algupärandit hulkade ületama väljamaiseid. Aga minu jaoks oli ka see suht kohta heliline näiteks sinu diplomitöö, see oli Mälgu tekstidel Novillideleks ju baseerub, ma mõtlesin, et mis võiks noort inimest ning üldse nagu selle teema juures paeluda, et miks ta võtab nagu eesti kirjandusest. Olgu, ja sellised suht-koht rasked teemad, et mis oli nagu selliseks ajendiks, et kas see oli lihtsalt see, et sul olid mingisugused näitlejad, kes nagu sobisid täpselt nende novellide kangelasteks või või siis see, et, et see kohustus nagu seda eesti kirjandust teleekraanidele tuua või sisu või see teema või kõik. Tegelikult palju sinna Mälku alles õieldasin, märku jäänudki, aga ma arvan, et, et see nendest midagi sellist kokku kirjutatud, eks seda ma mõtlesin 18 aastaselt, ilmselt juba, kui fondid lahti läksid ja need raamatud siis nagu kätte sai siis ma lugesin aasta jooksul läbi nagu kogu väliseesti kirjanduse. Ja avastasin sealt üsna mitmeid autoreid, seda oleks võinud teha, ega siis varane Mälk last, et see on täiesti Mälgu noorepõlve novellikesed sisuliselt. Ega seal midagi erilist ei ole, ma ei halvusta neid, nad on väga romantilised, aga nad olid võib-olla üleliia romantilised. Lihtsalt ma tahtsin kirjutada tükki sellest, et ka suhetes me vastutame ikkagi teise inimese käekäigu eest. Mõnikord võib ennast ületada. Aga mõtlesin tükk aega, kas võtta, et kas tuua otsesemalt siis pidalitõve ja siis AIDS i allegooriat viia tegevuse edasi tänapäeva. Siis ma jätsin ta ära. Sest ma arvan, et igaüks sai aru, mida ma silmas pidasin. Näiteks tellastelaris minu mäletamist mööda üldsegi viimane teatriga seotud üritus, asi, kus Eevald Hermaküla mängis ise, kus sa selle mõtte peale tulid, et see osali nagu temale sobiv Sellega oli kindlasti ka see idee pärineb täpselt samadest aegadest aga ta jäi soiku ja ei mäletagi, miks üks kord Teewaldit vaadates mõtlen. Nüüd võiks seda teha, sest ma olen ära tundnud, et tema võiks nagu seda mängida. Nii et ma ei oska sellele vastata. Igatahes seekord kutsus näitleja olemasolu välja nagu selle, et ma hakkasin otsima, kes selle võiks kirjutada, sest mulle tegelikult ei meeldi enda dramatiseeringus. Et üldse lavastada. Siis Toomas Suumann kirjutas ta kokku, need on ka vähemalku peale selle Algide. Kas lavastajana oled selline, kes kõnnib alati seal näpus, noh, nii-öelda kujundlikult näpus, mis on täis mingisuguseid tekste, mida sa tahad ise lavastada ja otsid endale nagu välja mingeid näidendeid, mis sinu maailmaga mõtetega haakuvad või oled, kas selline, et kui ütleb näiteks teatri pediaatri juhted, nii ain, nüüd on vaja ühte, sõidad suurde saali, mis publikut saali tooks ja, ja oleks selline kasakas. Et siis sa võtad hea meelega sellised väljakutsed vastu. Loomulikult teater on ikkagi ka etendusasutus, siiski peab arvestama, et kusagilt, Me peame saama selle raha teha siis seda, mida nad on kõik väga ise tahavad teha, nii et minu jaoks ei ole see probleem, on, ma saan aru, et kui on vaja, siis on vaja tekste, mida nad ise tahaks teha, võiks mutri kõigile kasutada kuskile, seal peab pidevalt juurde otsima ja alati on häda selles, et niipea, kui sa jätata kuskile kapinurka seisma, siis selleks ajaks, kui seal lõpuks temaga kuskile jõuad, on, saab ära tehtud. Näitlejad, kes sinuga on koostööd teinud, on rääkinud, et sa oled tegelikult lavastanud niisugune suht-koht, rahutu hing, et on olemas igasuguseid erinevaid lavastaja Mikiver on see, kes armastab nokitseda ja peendetailideni tekstiga töötada ja lõpmatu hulk võib-olla nagu teksti mõtestamise ja fraseerimise lugemisproove ja nii edasi. Aga sina oled selline rahutu, et alguses, kui elame tekst läbi loetav, siis tuleb kohe tegutsema. Aitäh mul on tegutsenud edasiminek, ütleme ausalt, ega ma ei ole teinud veel ühtegi sellist tükki, mis nõuaks sellist pooleaastast seda analüüsida enda meelest? Nojah, võib-olla ma olen natuke lapsed, mul hakkab ühel hetkel endale igav, tähendab, ma sõltun väga palju näitlejas muutunate pakuks ise välja. Ja eks seetõttu, et lavastajad on erinevad, näitlejad käituvad käiga lavastajaga, lavastaja jaoks veidralt, et natukese ootad. Võiks pakkuda midagi pakutavaid, oodatakse, et sa ütled. Mina armastan öelda seda siis, kui ma näen, mida pakutakse. Noh, taas koos töö. Miks ma peaksin oma nägemust peale suruma, kui tundub, et see läheb väga mööda, eks, siis on midagi teha. Sest jah, kui ma ütlen, et see peab nii olema ja näitleja arvab juhtimisel teisiti, ega sellest ei saa nakatuda. Kui ei suuda muidugi selgeks teha, et see õige Aga nüüd kõigile õpetuseks, et räägiks natuke paari sõnaga Kunksmoor ist, mis sul hetkel käsil on, Eesti Draamateatris? Ma tean, et ega see nagu selles mõttes lihtne pole su jaoks olnud, et te olete teinud lugemisproove Salme kultuurikeskuses Ita Ever iga, kes on siis Kunksmoor ja ja inti Reinterliga ja Tõnu karguga, kes on kapten rumm ja inter internagu sa ise ütlesid, on kõik ülejäänud osad. Ja siis tuua see nagu koduteatrisse täiesti uuele lavale, kus põrand, uus lavatehnika, mida tuleb kõik uuesti nagu testima hakata, proovima hakata ja nii edasi, nii edasi. Kunksmoor peaks lavale jõudma 22. veebruaril. Ja hetkel on selline üsna raske periood su elus, et see, kuidas lavastus hakkab välja nägema, kuidas lavatehnika töötab ja kõik dekoratsioonid ja valgustus jaga, kuidas näitlejad ennast tunnevad, et selles mõttes, et seal suurt lava, kus on tegelikult kolm näitlejat. Kuidas sa ennast tunned? Taas tuleb tunnistada, et ei ole nii stressirohked perioodid ilmselt olnudki sest et kolimine ja külakorda käimine ja remondimeest seost, töötamine see ei saa nagu loomeperioodile jälgi jätmata mööda minna, sest. Ma näen, et kõik on kohutavas stressis ja et iga, et kardad, vaid puhkeb mingisugune konflikt veel, noh, väga lihtsad on, sest et lavatehnikat keegi tunne, kõik on uus, uus eeslava, mida ei oska absoluutselt kasutada ja see. Me oleme jah, sellises perioodis, kus me keegi veel midagi eriti rääkida ei taha. Me oleme vaikselt, käin kardina tagant piilumas ja minu arust on see pilt nagu tegelikult päris ilus. Kas siis, kui sa selle Kunksmoor valisid ja tegelikult kindral nii-öelda kogu pere tükk? Aga nii palju kui mina olen ka aru saanud ja kui ma olen ise Kunksmoor lugenud nagu nüüd veel hilisemas eas läbi, siis tegelikult on seal hästi palju sellist filosoofiat te kahe inimese üksteise leidmise avastamisega Malumõõtaks. Et selles mõttes selline nagu määratlus kogu peretükk. Et see võib ollagi see, et laps vaatab sealt midagi muud ja ema siis nagu läheneb asjale võib-olla filosoofilisemalt ei saa, eks ju. Kui sa selle Kunksmoor valisid, kas siis oli nagu selge, et, et seal interjöörile ainusobiv osav ja CD-box just seal olema. Keda oskaks niimoodi esimese valikuna veel nimetada kogu eesti teatrist seal nagu ei olegi vist teist võimalust. Aga jah, et eks, eks meid kõiki, võib-olla just see irutabki, et võib-olla on tänapäeval laps on liiga harjunud Harry Potteriga, kus kogu aeg midagi juhtub. Konks Morris jah, ei juhtu suurt midagi, seal peab oskama kuulata ja näha. Kui see meil õnnestub lapsele selgeks teha ja tal igav ei hakka, siis me võime rahul olla. See ongi võib-olla selle filmi või kino või siis selle nagu draamažanri vahe ja tegelikult Eesti Draamateatri sihuke missioone. Et laval oleks ikkagi selliseid lastelavastusega, mis on seotud nagu originaaltekstidega ja eesti keelega ja eesti kirjanikega on ju tegelikult täitsa loogiline, et see just nii peaks nagu minu arust olema, kus siis veel mujal kõnnite seal. Aga lihtsalt arvestades, et tegemist on lastetükiga enamuse ajast on tõesti laval kaks inimest, et eks ta jah, ma saan aru näitlejate kergest hirmust, et kas see ikka on huvitav. Aga neil hetkedel, kui nad ise teineteist kuulavad, siis minul vähemalt see hirm kaob. Ja siis on näha, et tõesti, et kui me saame tuua lapseni loo kahest inimesest, kes teineteisest hoolivad ja laps saab aru, et sellistel puhkudel peabki hoolima, tülitsevad kiusu ajama siis ma arvan, et me oleme oma missiooni täitnud. Mina võin küll kõiki saate kuulajaid lohutada selles mõttes, et et see on nagu selline tüüpiline lavastuse ettevalmistamise protsess, kui kõik näitlejad närvis ja lavastaja ei taha eriti leppida, sest see on selline nagu ebausk või noh, see on selline, et kui must kass läheb üle tee, et mida siis kõik arvavad, et see on enam-vähem sama, aga ma arvan, et tulemus saab olema väga hea nagu halb öelda, aga ma arvan, eriline. Ja siis mingi viimasena tahtsin veel küsida, et hästi palju oli juttu mingi aeg tagasi sellest, kui sa võtsid Tõnis Kase režissööritöö üle seriaali Õnne 13 lavastamisel ja et oled sa olnud päris palju kiitvaid hinnanguid selle kohta, et näitlejad on hakanud huvitavamalt ja sügavamalt oma rolle tajuma ja, ja siis esitama. Miks sa seda tegid ja missugused on su tunded sellega seoses? Pean tunnistama, et ega väga palju valikuid ei olnudki keegi pidi ta üle võtma. Aga ma arvan, et näitlejad on minu enda jaoks on ka nad hakanud mängima teistmoodi, aga see on lihtsalt, ma arvan, seotud sellest, et seal lavastajat tüüpide erinevust. Tõnis Kask on lavastajana selline, kes teab väga täpselt, mida ta tahab ja seda ka siis nõuab. Mina lasen näitlejatel, paraku on seis selline, et nemad tunnevad seda tegelast juba 10 aastat, mina tunnen. Ta on natuke alla aasta, et mul on väga raske öelda, milline on täpselt Mare Petersoni elatud elu slepp, sest malevas tutvun temaga ja nii et noh, kõikide nende põhitegelaste juures ma pean nagu arvestama sellega, mis mis nad ise oma tegelasest teavad, kuidas ta käitub selles olukorras või mitte. Noh, niimoodi vaadata, kes sellele on nagunii kannule siis juba nagu nende uute tegelastega võin ma tuua sisse neid liine, mida ma ise tahaksin. Ja just nimelt, et miks mitte vastu võtta, kui see on väga vähestest võimalustest veel üldse mingisuguseid audiovisuaalse lavastusliku kunstiga tegeleda, sest et filmide arv on piiratud ja ausalt öeldes mul ei ole ka hetkel mitte mingisugust soovi ühtki filmi ette võtta. Telelavastusi ei tehta, telefilme ei tehta nii, et kas või selleks, et mitte rooste minna. Kõnnib Kunksmoor õnnelikult, Eesti Draamateatri lavale jõuab. Mis on su järgmine plaan, mida teed järgmised plaanid ongi sellised, et ma millegipärast arvasin, et periood väsitab mu väga targu ei võtnud seda, nii et ma ei oska praegu hetkel veel öelda. Kaasma teen veel sel hooajal teatris midagi või mitte. Praegu ma arvan, et ma ei tee, vaid ma jätkan lihtsalt siis õnnetegemist. Või annavad siiski üpris palju aega ja et sealt nagu kõrvalt väga palju teha mõjub, väsita. Tärisid siis teatri poole pealt. Jah, aga eks see paistab kavamad laad. Viitsin. Kaua vastu peab. Sest praegu on läinud ikkagi väga pikka aega niimoodi neid vabasid päevi pole olnud. Paistaga veel tulemust. Ja seda juba mõni aasta. Tänase saate külaline oli siis Ain Prosa ja Aini lavastust kõige uuemat, kõige värskemat võite näha varsti nimelt siis 22. veebruaril tihti draamateatri laval ja üks noor ja saatejuht Kristiina grantsis jätab teiega hüvasti. Ning kohtumiseni kuu aja pärast taas pilk püünele saates.