Spiiker. Spiiker on klassika, uus kirjanduse, Spice ja sõna- jagaja. Mina olen kohe ja Spike on teiega kord kuus, reedeti. Tere õhtust, klassikaraadiokuulaja sees on uus kirjandussaade nimega Spice. Niisiis nagu Spice ja Spice Hest aegu? See saade hakkab olema endise luulekuu asemel ja peetekünsleri asemel on stuudios kohe. Tutvustamisele tuleb põhiliselt eesti kirjandus, vähemasti esialgu ja põhiliselt ilukirjandus, sest mulle tundub, et see vajab praegu enim tuge ja tutvustust. Ümber jutustama muidugi midagi ei hakka. Pigem püüan raamatud panna konteksti, luua seoseid nende vahel. Ja mängida ka mõningaid helindeid, mis raamatutega seostuvad. Ma alustaksingi ühe helindiga, mis juhatabki meid ühe äsjailmunud raamatu juurde. Nii kuulaja, kes klassika jääda, sest selliste elementidega ehti hargnenud ei olegi. See oli astuv tõhu unenägu, ansamblit Flower Window ja laulmas oli Villem Valme ja siis, kui ta oli veel Viljandi laps, punkar. Need Villem Valmest saanud tanki, edukas kopi, Ritter atiivse elektroonikaplaadifirma kohvi Records tegija ja ka auhinnatud klubi Tallinn sisekujundaja koos Hannes Praxiga. Nii et äärmiselt erinevates ampluaa ades. Äärmiselt mitmekülgne mees, kes luules ja elus on selline eklektika apsu 11 võiks öelda. Selles luulekogus astud õhuunenägu, mis hiljuti välja tuli ongi Villemi luuletused aastatest 1988 kuni siis pähis viimasteni välja. Ja just nendes vanemates on palju sellist Tseeerride vestlus väljenditega mänglemist näiteks luuletuses helguhjenam, hernekommi. Siis meie silme ette manatakse seal üks trammisõit, kus siis on korjatud sellised huvitavad käibeväljendit või juhuslikult tekkinud naljakad sõna kooslused kokku. Või on kapsifid eelseid sõna moonutusi. Näiteks Ale Homb. Mida on väga raske ette lugeda, kehapildis mõjuta kahtlemata väga võimsalt, aga William oskavad neid ka ette lugeda, samamoodi. Uuemas luules on ta näinud puhtama sürrealismi teed. Aga kohati on seal ka väga tabavaid, selliseid olustikupilte. Eks luuletus tänapäeva nippenaalidest tänapäeva Nipernaadi don süntesaatoriga kultuurimaja ukse ees ja meelitavad psühhedeeliline saundi hägastikuga näitasingi tüdrukuid õue. Ja selleks puhuks, kui ühtegi tüdrukut ei tule, on meil selline lisaplokk sündile taha pandud, mis nutma hakkab. Aga kui näitasingi juht tulema juhtub? Süntesaator minestab? Siis tuleb seda Villemi Viljandi lapsepõlve üsna ehedalt välja, seda Viljandi olustiku mumeelest. Ega Villemi raamatust mingisugust otsest luuletaja ambitsiooni ei olegi tunda, pigem see on selline tujude tajude meeleolude kogumik. Kõik naljakad mõtted ja kummalised seisundid on saanud kese ja see tuleb välja nagu luule tuleb tõesti naturaalselt paremini välja kui enamusel, kes oma seisundeid niimoodi kirja panevad. Küll on luuletaja ambitsiooni tunda oleb olematu kogus edes Leesi. Kui Villem Valme on oma astuvat õhuga Oskar lohakas, siis olev olematu, mõjub paipoisilik omana. Tuleb küll tunnistada. Kaseva käsiti. Idee ei taha ikka kuidagi käima minna, selles mõttes, et auto ei jää saladuseks. Kas jõhvis oli ju üks vaesu feik ähviti, kus tekstid ilmusid ilma autori nimeta. Aga need autojuhi nimed ilmusid järgmises lehes näha, et neile ikka honorari saaks maksta. Ja sealse kontsept ühiselt tööle ei hakanud. Nüüd on ta käivitanud luules Ahja kus samuti peaksid idee kohaselt autojuhi teema anonüümseks. Aga see, kes olev olematu on, tuli kohe üsna ruttu välja ja Mihkel Kaevats kes selle nime taga on, ei teinud selleks sugugi takistusi, pigem vastupidi. Oleb olematu luule on meeleline, siin on selliseid noore poisi mõtted ja ihad. Mis on, mis on väga sümpaatne? Täitsa õige on see, et, et siin on võib-olla vähem irooniat, kui viimase aja noores luules on ja natukene sarnaneb hoopis uuema eesti venekeelse luulega. Kohati ta võib-olla läheb natukene magusaks selles mõttes, et. Armastatud tütarlapse kohta on ju ka palju muud ilusat öelda, kui lihtsalt hingel mis on nagu üsna ära kulutatud väljend juba. Kristiina Ehinil on mu meelest õigus, kui ta ütleb, et triimis luule mõjub siin natukene klišeeliku vana. Ja ega olev olematu, ei, ei varjagi oma imetlust näiteks juhiüdi suhtes. Fraseerides sellel poisil oli raske vehe tõbi oma tekstiga, sel tüdrukul oli raske ajutõbi. Ja samuti ka tekst, meie koolil oli juubel. On vägagi üdilik. Aga tema tuntuim luuletus praegu. Mida teevad noored inimesed siis, kui kiindumus on kadunud, aga armastus on ikka veel igavene. Kasutab seda Toomas Liivi poolt leiutatud proosa luuleblokkide süsteemi. Ja ausalt öeldes on tegu tõesti sellise omamoodi põlvkonna manifest, iga mees tõuseb sellest kogust väga jõuliselt esile. Et igatahes kuigi ta pähis oma häält nüüd ei ole veel leidnud, siis jääme huviga ootama edaspidist Güln olematut juba praegu kiitnud muidu väga haigesõnaline kriitik Kivisildnik. Kivisildniku enda Kalevipoeg on minu meelest kõige vahvam asi, mida ta siiamaani üldse kirjutanud on. Peale seda punast raamatut tuli üks pikem paus kui mitte võtta arvesse Eesti kõigi aegade lühimat raamatut, kutse, kutse, mis siis koosnes sõnadest, tulge mõistusele. Aga nüüd on ta hakanud neid tulema nagu saelaudu kalevipoja selga. Et see Kalevipoeg on tal ju viimase vist kuue seitsme kuu jooksul juba teine raamat ja vähemalt kaks raamatut on veel lähiajal ilmumas. Teadupärast siis kirjandusmuuseum uusis eesti kirjanikke, Kalevipoja motiive. Ja Kivisildnik nagu legend räägib, olla küsinud muuseumilt, mis motiividel vaja kirjutada on. Muuseum saatis talle siis need kalevipoja motiivid, millest on natukene vähem kirjutatud ja Kivisildnik tegi selle peale luulekogu valmis. See on üldiselt selline muheda poolsem, kui Kivisildnik muidu on. Kuigi eestlase identiteet ja koondkuju Kalevipoja näol saatsin ikka üsna kõvasti päid ja jalgu ja mitmed lood lõppevad hoopis teisiti luuletustena, kui nad eeposes kehad on. Näiteks lugu siiliga, kas või? Siin on muidugi raamatu tagakaanel esindatud, miskipärast on tal mehi sea nägu peas ja eks see olegi üks selline. Eks see oligi üks selline Mehis ja näoga siili raamat. Kindlasti peaks kalevipoeg olema igal korralikul eestlasel Rehepapi kõrval raamaturiiulis. Sest et ega siin ei ole ju tegu ainult Eesti koha mõistenditega, vaid kohati läheb ikka asi julgelt maailma või Euroopa tasandile. Kivisildnik on avaldanud oma tõlget ooperi kui žanri suhtes. Samas saaks kalevipojast alapealkirjaga ehk armastus muide täiesti vägeva ooperi. Ja ma olen mõnda nimiosa. Kalevipoega võiks mängida Aapo Ilves kes teadupärast on tõusnud avaliku tähevalgusesse Eurovisioonile sõitva laulusõnade autorina. Aga põlves on juba mõnda aega tegutsenud mitmekülgselt andekas loovisik, kes on kirjutanud nii luulet kui näidendeid, kui proosat ja proosakogu ilmuski talt eelmise aasta lõpupoole nime all Tapu asemel sõime. Aapo Ilvese proosa on selline keelemängukeskne poeaalne joig, võiks öelda, samas mitte soig kindlasti. Ja peetud, et vast liigagi kergemeelseks suvaliseks, aga see ettekujutus on petlik. Tegelikult see, kuidas ta punub sellist mustrit. Oma sise ja välismaailmapiirile on üsna huvitav jälgida ja, ja tõepoolest see on nagu mööda tundvat kihutava põhja oli joigumine või joodeldamine, mis siit välja tuleb. On tal muidugi see raamatu väljaandmisega olnud raskusi ja üsna sellise andeka vihiku välimusega saga on. Ja, ja päriselt ei ole kriitikaga ka veel selle teksti positiivset külge tundnud, kindlasti ei maksa siit oodata mingisuguseid tõsiseid konkreetseid lugusid. Nagu öeldud, keel on selle raamatu keskmes ja keelemäng on see, mis raamatut üleval hoiab. Mingis mõttes on ta sarnane Villem Valme Ahto tõhu unenäoga. Kui sellist poiste meeste kirjandust nimetatakse läed lytics, siis see võiks olla ladnalyt. Aga kui me nüüd jälle võtame selle külje Apo ilvesest, kes on saanud soome-ugri Köl Powersi ootamatuks promojaks siis neiukese kõrval või isegi enam on seda rida ajanud Kristiina Ehin kellelt tähis aasta algupäevadel ilmus tema kolmas kogu luigeluulinn. See on niivõrd selge identiteediga kogu, võiks öelda, et väga raske on juba olemasolevale kriitikale midagi lisada. Tõepoolest, tegu on väga sihedaja särava luulega aga samas on ta ka piisavalt jõuline, mis võib-olla kriitikas väga välja ei tule. Sest ka oma esitlustes, mis on väga hästi välja peetud on Kristiina loonud niivõrd positiivse imago endale võib-olla et kohti süüdistatakse teda isegi liigses ilutsemises. Samas kui me vaatame luuletusi, nagu Helsingi on täna haige või mähke must, on see maailmalinn siis tegu on üsnagi süngete karmide tekstidega. Võib üsna kaduma minna nende teiste luuletust. Kaunidus, sellised kujundid nagu raipe, kaeva muru. Ka see on Kristiina Ehini kogu üksiooni. Peidetud peidetud muinaseesti vägimis lahvat sellisest ilusast kujundus või kujundlikust luulest esile. Kajar Pruul on eelmise kümnendivahetuse luulesuundumusi iseloomustades vastandanud etnofotohhismi etnosümbolismi etnosümbolism oleks siis selline siiras ja tõsine. Ugei muinaseesti kujundeid kasutav luule ja etno too on seda parasjagu pilkav ümbe mängiv kõiksugu tehnoloogilisi mänge sissetoov üldse üsnagi tehnoloogiasõbralik. Kristiina puhul võiks häkkida etnosümbolismi kättemaksust või jõulisest vastulöögist. Sest et tegu on tõesti väga siira ja eheda luulega, kuid samas väga tugevalt. Neid muinaseesti kujundeid kui õigupoolest mitte muinaseesti, vaid mingisuguse ajatu ideaal. Paganliku kultuuri kujundajaid kasutava luulega. Tõesti ei olegi vast kohane seda paigutada kuhugi muinasilma, sellepärast et Kristiina enda tegevuses on see ideaalmaailm kogu aeg olemas. Kui Kristiina on Impressionist siis Elo Viiding ekspessionist, kui me nüüd Tehmineid natukene vabalt kasutame. Tema uus kogu teatud erandid on. Võib-olla veel kurjem kui eelmine, esimene tahe. Nägin 29 pikemas luuletuses kehked, ärritused millest mulle nii mõndagi uttavatete tuleb. Ütleta, aga muuhulgas elu värviliste piltide maailmas on enesega rahulolevam, kui mustvalge maailmapilt. Ja mustvalge on see kogu mustvalge, on see maailmapilt, mida siin esindatakse? Efektiivselt täitma sellist kultuuriprokuröri rolli kes võib kohati tunduda ehk liigagi õela ja üleolevana kultuuri suhtes. Aga samas selles uues kogus teatud Ehandid on mõned tasakaalustavad tekstid meist seda üheselt ründavat ja ja pilkavad, põlgavad programmi täiendavad Nende tasakaalustamata tekstide seas. Ma pean ennekõike silmas agu pildile hiljuti. Enese käe läbi meie hulgast lahkunud kunstnikule pühendatud tekste, sealhulgas vägagi mõjusat ilu, manifesti aga ka pikka luuletust või kirja või pihtimust ühele häälele kus Elo Viiding kõnetab väga valusalt ja avameelselt oma isa Juhan Viidingut. Sellised tekstid, kus ta laseb ennast näha ka haavatavana või, või ilu, igatsevana või midagi, võiks isegi öelda, et imetlevana. Annavad sellele kogule mingisuguse teise plaani, mida sealt puhtalt sellised tehava ründava tooni puhul ei oleks. Selle äärmusliku põhi, taanlase taga tulebki välja läbi kirjanduse ja kirjanduselu eitamise püüd mingisuguse absoluudi poole mis ei oleks sest kommertsmaailmast ja kokku leplikkusest kuidagi ära määritud. Üks oma päevaseid jooni Elo Viidingu puhul on see, et tema luule on väga esse istlik. Ja üleüldse tundub, et viimasel ajal on p essee ja ilukirjanduse vahelt hägustamas. Meenutagem, kas või Alveri preemia laureaadiks saanud ehkki luugi ornitoloogi pealehakkamist või Valdur Mikita juba vahesemadki raamatuid. Aga Toomas haudomit, kelle vastne omad teie on mõeldud Esseena küll paarisajaleheküljel Senesseina sealjuures. Aga samas on minu meelest teguga veetleva kütkestava ilukirjandusega proosaga. Haudan käsitleb selles raamatus või essees omas kahte suurte lemmik kahte suurt lemmikut kirjanike hulgas prusti, joyszi, nende kokkupuuteid või kokkusaamatust kahe geeniuse vahelist ületamatut, lõhet. Ja valdavalt on see raamat muidugi ikka prustist, kes toomas hauda meile on üle kõige lähedane. Ja tagakaanel ütleb ta, et Ta on tahtnud siin raamatus rääkida, teistel, ta on tahtnud siin raamatus lasta rääkida teistel. Ja ennast jätta tahaplaanile. Aga sõprust, kes meie ette ilmub, on ikka väga Rõudami nägu mingis mõttes või siis on kaugemalt, kogu aeg on olnud kogu aeg prusti nägu. Sest et kogu see tähelepanu detailide suhtes Vahjundite suhtes. Gurmaanlik nauding igasuguste isiklike pisiasjade suhtes ja ka valu ja kaotuse teema, need on läbivad nii trusti kui, kui hauda loomingus. Ja see äärmiselt. Surnuks seletav stiil, nagu hauda ise posti kohta ütleb on ka omane tegelikult mõlemale. Valu ja kannatuse teemad tuuakse esile ka Jaan Oksa puhul kelle koguotsija metsas hiljuti ilmamaalt ilmus. Jaan Oks elas aastatel 1884 kuni 1918. Tema eluaeg jäi siis veel lühemaks kui frustil. Ja võib küll spekuleerida, et oksast oleks ehk võinud saada trusti Jossi mõõtu meister. Selles kogus, mis koondab tema kõik teadaolevad tekstid on tema kohati üsnagi ekstaatilist luulet, aga põhiliselt siiski proosat. Milles On täiesti jahmatav kontast lohutu külaelu vahel ja sellest väga jõulise väljapühkimise vahel isegi ähmiselt nukke ja masendav külamaastik on esitatud selliste kujunditega, et Nende sööbib mällu ja ja oma koleduses on paradoksaalselt kuidagi väga ilus. Olen võrrelnud Jaan Oksa Esmine õunapuuga tema eesti gootika juttudega. Seal on samamoodi tunda seda täiesti depressiivsed ja isegi perverssed külaühiskonda ja samas jõud, millega seda kirjeldatakse, Se. Kujundlik laeng, mis seal antakse tõstab nii selle loo kui selle lugeja sellest külamaastikust kummatigi välja. Samas võiks Jaan oksaga võrrelda sellist popkultuurisuhte üksiklastega nagu Joy divisjoni köitis. Kellel huvi, uurigu seda seost ka tähelepanelikumad. Kui Jaan Oks oli omas ajas selline suur Vahjuline, siis Martin Napa on seda praegu, kuigi tegu on väga erinevate natuuridega. Aga sellist otsimiste pürgimist mingisuguse absoluudi poole on tunda ka tema puhul. 1998 ilmus temalt Martin paani nime all romaan läkitus Egiptusesse mis jäi praktiliselt tähelepanuta. Kuna tol ajal oli tähelepanu keskmes Kenderi iseseisvuspäev ja see, nagu hiljem öeldud, too liha lõhn lõi kriitikutel pea segi. Huvitav on täheldada, et Martin Napa, kes nüüd oma õige nimega tagasi läinud uus romaan loomine on üsnagi Kend jahiradadel mõneti, sest et ka siin on kaks edukat noort jahimeest nagu iseseisvuspäevas kes elavad sellist laia elu. Aga ometi tihti satuvad nad ka ootamatult müstiliste otsingute radadele ja nii nagu läkitust Egiptusesse sai nimetada hermeetiliseks romaaniks või ma nimetasin seda poolnaljatades isegi hermeetiliseks koomiksiks, siis ka loomine on hermeetiline koomiks. Natukene nii Castaneda kui batuurini laadis, aga samas võiks Martin paanist või Martin napast vabalt saada Eesti Paulo Coelho. Sest et erinevalt batuurinist on ta keeleliselt üsnagi konservatiivne, mingisuguseid uudissõnu või tekstuaalsed eksperimente naljalt sisse ei too. See on väga üldarusaadav proosa, aga samas sellisest tavapärasest eesti kirjanduse heast toonist, omaatid aktilisusega ja müstilisusega nii kõrval, et intrigeerib jätkuvalt. Ja samamoodi eesti kirjanduse tavaarusaamadest tavateemadest kõrval on olnud Krišna Krišna iitlik luuletaja Mathura kes küll oma uues kogus sõstamesi tõmbub eemale sellistest otsestest üsna heitlikest sümbolitest nimedest. Ja see kogu on õigupoolest Looduse luulekogus on selline üldarusaadav kõige paremas mõttes üldarusaadav looduse vaatlemine. Ja. Näiteks luuletuses lehekülg üheksa ta ütlebki. Et ühel hetkel sa ei taha ka enam teada, mis on kõikvõimalikes raamatutes, poes või, või plaadipoodides sa tõmbud. Rahulikult eemale, Sa lased sellel maailmasaladuse lenda ümber olla ja sa tunnetad seda. Ja see võikski olla selle luulekogu kreedoks. Samasse ei ole selline tuim endasse sulgumine, see on äärmiselt aistingute, rohke, äärmiselt looduse, Vahjundite tundlik luule. Ja viimasel ajal on ka selles sotsiaalse luuletuhinas loodusluulet kiputud, natukene halvustama või pilkama. Aga, aga uskuge mind, et see annab rohkem jõudu argitoimetustes edasi askeldada, kui kui neid ahi toimetusi väga üheselt kritiseerida. Ründav luule. Selline valik siis seekord ma jätan ka ühe Matuja esinemise salvestuse saadet lõpetama ja järgmine kord on teemaks õigupoolest võimi, anarhia vastuhakk sellepärast, et on ilmunud nii Trubetsky anarhistide entsüklopeedia kui üsnagi vägevaks subkultuuriks tõusnud Tartu Supilinnaraamatud kui ka Indrek Hargla väga intrigeeriv romaan Vabaduse kõrgeim määr. Ja ehk on selleks ajaks üht-teist põnevat veel ilmunud, millest rääkida? Spike on teiega kuu aja pärast. Jätkuvalt koheriga. Hääd õhtut. Soovides teadmata, kes ma tegelikult olen Kuidas armastan, on siis, kui me ei tea, kuidas, Milline on meie eesmärk? Kui me tagajärgi ei aima? Ja vastus pole mitte lõpp vaid alge leidmine. Küsimus ja küsimuse pärast. Ununamine pae ometigi vastus. Ei tähenda talise enese jaoks. Olla ise ei tähenda veel iseenese jaoks. Lõigatud lahti?