Tere õhtust, klassikaraadiokuulaja Sões on uus kirjandussaade nimega Spice. Niisiis nagu Spice ja spiiker ühtaegu. Saade hakkab olema endise luulekuu asemel ja pette küüniste asemel on stuudios kohe. Tutvustamisele tuleb põhiliselt eesti kirjandus, vähemasti esialgu ja põhiliselt ilukirjandus, sest mulle tundub, et see vajab praegu enim tuge ja tutvustust. Ümber jutustama muidugi midagi ei hakka. Pigem püüan raamatud panna konteksti, luua seoseid nende vahel. Ja mängida ka mõningaid helindeid, mis raamatutega seostuvad. Ma alustaksingi ühe helindiga. Nis juhatabki meid ühe äsjailmunud raamatu juurde. Nii kuulaja kes klassika jääda, sellist sellist eelnendide kehti hargnenud ei olegi. See oli astuv tõhu unenägu, ansamblit Flavia Window ja laulmas oli Villem Valme siis, kui ta oli veel Viljandi laps, punkar. Need Villem Valmest saanud tanki edukas koopia, Peeter, alternatiivse elektroonikaplaadifirma kohvi Records tegija ja ka auhinnatud klubi Tallinn sisekujundaja koos Hannes Baxiga. Nii et äärmiselt erinevates ampluaa des. Äärmiselt mitmekülgne mees, kes luules ja elus on selline eklektika apsu 11, võiks öelda. Selles luulekogu satud õhuunenägu, mis hiljuti välja tuli ongi Villemi luuletused aastatest 1988 kuni päris viimaste nii välja. Ja just nendes vanemates on palju sellist Siride vestlus väljenditega, mänglemist, näiteks luuletuse selgus enam hernekommi. Meie silme ette manatakse seal üks trammisõit, kus siis on korjatud sellised huvitavad käibeväljendit või juhuslikult tekkinud naljakad sõna kooslused kokku. Või on kapsifid eelseid, sõna moonutusi näiteks Ale Homb mida on väga raske ette lugeda, kehapildis? Mõjuta kahtlemata väga võimsalt, aga William, oskan neid ka ette lugeda, samamoodi. Uuemas luules on ta näinud puhtama sürrealismi teed, aga kohati on seal ka väga tabavaid selliseid olustikupilte. Näiteks luuletus tänapäeva Nipernaadi test tänapäeva Nipernaadi don süntesaatoriga kultuurimaja ukse ees ja meelitavad psühhedeeliline saundi Hegastikuga näitasingi tüdrukuid õue. Ja selleks puhuks, kui ühtegi tüdrukut ei tule, on neil selline lisaplokk sündile taha pandud, mis nutma hakkab. Aga kui näitasingi juht tulema juhtub, süntesaator minestab siis tuleb seda Villemi Viljandi lapsepõlve üsna ehedalt välja või seda viljandi olustiku mu meelest. Ega Villemi raamatust mingisugust otsest luuletaja ambitsiooni ei olegi tunda, pigem see on selline tujude tajude meeleolude kogumik. Kõik naljakad mõtted ja kummalised seisundid on saanud kese ja see tuleb välja nagu luule tuleb tõesti naturaalselt paremini välja kui enamusel, kes oma seisundeid muidugi vanemad. Küll on luuletaja ambitsiooni tunda oleb olematu kogus edes Leesi. Kui Villem Valme on oma astud õhuga tahes, oskaja lohakas, siis olev olematu mõjub paipoisilik omana. Tuleb küll tunnistada seda Kaseva käsiti. Idee ei taha ikka kuidagi käima minna, selles mõttes, et auto ei jää saladuseks. Kas jõhvis oli ju üks vaesubeike ähviti, kuus tekstid ilmusid ilma autori nimeta aga nüüd autojuhi nimed ilmusid järgmises lehes näha, et neile ikka honorari saaks maksta. Ja sealse kontsept päriselt tööle ei hakanud. Nüüd on ta käivitanud luules Ahja, kus samuti peaksid idee kohaselt autojuhi teema anonüümseks. Aga see, kes olev olematu on, tuli kohe üsna ruttu välja ja Mihkel Kaevats, kes selle nime taga on, ei teinud selleks sugugi takistusi, pigem vastupidi. Oleb olematu luule on meeleline, siin on selliseid noore poisi mõtted ja ihad mis on, mis on väga sümpaatne. Täitsa õige on see, et, et siin on võib-olla vähem irooniat kui viimase aja noores luules on natukene, sarnaneb hoopis uuema Eesti venekeelse luulega. Kohati ta võib-olla läheb natukene magusaks selles mõttes, et armastatud tütarlapse kohta on ju ka palju muud ilusat öelda, kui lihtsalt hingel mis on nagu üsna Aja kulutatud väljenduma. Kristiina Ehinil on mu meelest õigus, kui ta ütleb, et triimis luule mõjub siin natukene klišeeliku vana ja ega olev olematu, ei, ei varjagi oma imetlust näiteks Jüri Üdi suhtes. Parafraseerides sellel poisil oli raske vehe tõbi oma tekstiga, sel tüdrukul oli raske ajutõbi. Ja samuti ka tekst meie koolil oli juubel, on vägagi üdilik. Aga tema tuntuim luuletus praegu, mida teevad noored inimesed siis, kui kiindumus on kadunud, aga armastus on ikka veel igavene. Kasutab seda Toomas Liivi poolt leiutatud proosa luuleblokkide süsteemi. Ja ausalt öeldes on tegu tõesti sellise omamoodi põlvkonna manifesti, iga mees tõuseb sellest kogust väga jõuliselt esile. Et igatahes kuigi ta pähis oma häält nüüd ei ole veel leidnud, siis jääme huviga ootama edaspidist. Küll on olematut juba praegu kiitnud, muidu väga häige sõnaline kriitik Kivisildnik. Kivisildniku enda Kalevipoeg on minu meelest kõige vahvam asi, mida ta siiamaani üldse kirjutanud on. Peale seda punast raamatut tuli üks pikem paus, kui mitte võtta arvesse Eesti kõigi aegade lühimat raamatut kutse, mis siis koosneb sõnadest, tulge mõistusele. Aga nüüd on ta hakanud neid tulema nagu saelaudu kalevipoja selga. Et see Kalevipoeg on tal ju viimase vist kuue seitsme kuu jooksul juba teine raamat ja vähemalt kaks raamatut on veel lähiajal ilmumas. Teadupärast siis kihendus, muuseum kuusis eesti kirjanikke, Kalevipoja motiive ja Kivisildnik nagu legend räägib, olla küsinud muuseumilt, mis motiividel vaja kirjutada on. Muuseum saatis talle siis need kalevipoja motiivid, millest on natukene vähem kirjutatud ja Kivisildnik tegi selle peale luulekogu valmis. See on üldiselt selline muheda poolsem kui Kivisildnik muidu on. Kuigi eestlase identiteet ja koondkuju Kalevipoja näol saatsin ikka üsna kõvasti päid ja jalgu ja mitmed lood lõppevad hoopis teisiti luuletustena, kui nad eeposes kehas on näiteks lugu siiliga, kas või siin on muidugi raamatu tagakaanel esindatud, miskipärast on tal mehi sea nägu peas. Ja eks see oligi üks selline Mehis ja näoga siili raamat. Kindlasti peaks kalevipoeg olema igal korralikul eestlasel Rehepapi kõrval raamaturiiulis. Sest et ega siin ei ole ju tegu ainult Eesti koha mõistenditega, vaid kohati läheb ikka asi julgelt maailma või Euroopa tasandile. Kivisildnik on avaldanud oma tõlget ooperi kui žanri suhtes. Samas saaks kalevipojast alapealkirjaga ehk armastus muide täiesti vägeva ooperi. Ja ma olen mõnusa, ütlesid nimiosa. Kalevipoega võiks mängida Aapo Ilves kes teadupärast on tõusnud avaliku tähevalgusesse Eurovisioonile sõitva laulusõnade autorina. Aga põlves on juba mõnda aega tegutsenud mitmekülgselt andekas loovisik, kes on kirjutanud nii luulet kui näidendeid, kui proosat ja proosakogu ilmuski talt eelmise aasta lõpupoole nime alltapu asemel sõime. Aapo Ilvese proosa on selline keelemängukeskne poeaalne joig, võiks öelda, samas mitte soig kindlasti. Ja siin on peetud vast liigagi kergemeelseks suvaliseks, aga see ettekujutus on petlik. Tegelikult see, kuidas Ta punub sellist mustrit oma sise ja välismaailmapiirile on üsna huvitav jälgida ja, ja tõepoolest see on, nagu mööda tundad kihutava põhja oli Johigumine või joodeldamine. Mis siit välja tuleb. On tal muidugi see raamatu väljaandmisega olnud raskusi ja üsna sellise andeka vihiku välimusega saga on. Ja, ja päriselt ei ole kriitikaga ka veel selle teksti positiivset külge tundnud, kindlasti ei maksa siit oodata mingisuguseid tõsiseid, konkreetseid lugusid. Nagu öeldud. Keel on selle raamatu keskmes ja keelemäng on see, mis ta raamatut üleval hoiab. Mingis mõttes on ta sarnane. Villem Valme astuvad õhuunenäoga. Kui sellist poiste meeste kihendust nimetatakse läed lytics, siis see võiks olla ladnalyt. Aga kui me nüüd jälle võtame selle külje Apo ilvesest, kes on saanud soome-ugri Köl Powersi ootamatuks promojaks siis neiukese körval või isegi enam on seda rida ajanud Kristiina Ehin, kellelt tähis aasta algupäevadel ilmus tema kolmas kogu luigeluulinn. See on niivõrd selge identiteediga kogu, võiks öelda, et väga raske on juba olemasolevale kriitikale midagi lisada. Tõepoolest, tegu on väga sihedaja särava luulega aga samas on ta ka piisavalt jõuline, mis võib-olla kriitikas väga välja ei tule. Sest ka oma esitlustes, mis on väga hästi väljapeetud on Kristiina loonud niivõrd positiivse imago endale võib-olla et kohti süüdistatakse teda isegi liigses ilutsemises. Samas kui me vaatame luuletusi nagu Helsingi on täna haige või mähke must on see maailmalinn siis tegu on üsnagi süngete karmide tekstidega võib üsna kaduma minna nende teiste luuletust, kaunidus, sellised kujundid nagu haipe, kaeva muru. Ka see on Kristiina Ehini kogu üksiooni, see peidetud, peidetud muinaseesti vägimis lahvat sellisest kujundlikust luulest esile. Kajar Pruul on eelmise kümnendivahetuse luulesuundumusi iseloomustades vastandanud etno fotohhismi, etnosümbolismi etnosümbolism oleks siis selline siiras ja tõsine, Ugei ja muinashästi kujundeid kasutav luule ja etnoFudu on seda parasjagu pilkav ümber mängiv kõiksugu tehnoloogilisi mänge sissetoov üldse üsnagi tehnoloogiasõbralik. Kristiina puhul võiks häkkida etnosümbolismi kättemaksust või jõulisest vastulöögist sest et tegu on tõesti väga siira ja eheda luulega, kuid samas tugevalt ning muinaseesti kujundeid kui õigupoolest mitte muinaseesti, vaid mingisuguse ajatu ideaal. Paganliku kultuuri kujundeid kasutava luulega. Tõesti ei olegi vast kohane seda paigutada kuhugi muinasilma, sellepärast et Kristiina enda tegevuses on see ideaalmaailm kogu aeg olemas. Kui Kristiina on Impressionist, siis Elo Viiding on ekspektsionist, kui me nüüd Tehmineid natukene vabalt kasutame, tema uus, kogu teatud erandid on võib-olla veel kurjem kui eelmine, esimene tohe, nägin 29 pikemas ulatuses kehked, ärritused, millest mulle nii mõndagi uttavatete tuleb ütleta, aga muuhulgas Eluvärviliste piltide maailmas on enesega rahulolevam, kui mustvalge maailmapilt ja mustvalge on see kogu mustvalge, on see maailmapilt, mida siin esindatakse. Elo Viiding on efektiivselt täitma sellist kultuuriprokuröri rolli, kes võib kohati tunduda ehk liigagi õela ja üleolevana kultuuri suhtes. Aga samas selles uues kogus teatud erandid on mõned tasakaalustavad tekstid, mis seda üheselt ründavat ja ja pilkavad põlgavad programmi täiendavad nende tasakaalustavad tekstide seas. Ma pean ennekõike silmas agu pildile hiljuti enese käe läbi meie hulgast lahkunud kunstnikule pühendatud tekste, sealhulgas vägagi mõjusat ilu manifesti aga ka pikka luuletust või kirja või pihtimust ühele häälele kus Elo Viiding kõnetab väga valusalt ja avameelselt oma isa Juhan Viidingut. Sellised tekstid, kus ta laseb ennast näha ka haavatavana või, või ilu igatsevana või midagi, võiks isegi öelda Timetlevana annavad sellele kogule mingisuguse teise plaani, mida sealt puhtalt sellised tehava ründava tooni puhul ei oleks. Ja selle äärmusliku põhi, taanlase taga tulebki välja läbi kirjanduse ja kirjanduselu eitamise püüd mingisuguse absoluudi poole mis ei oleks sest kommertsmaailmast ja kokku leplikkusest kuidagi ära määritud. Üks omapäraseid jooni Elo Viidingu puhul on see tema luule on väga esse istlik. Ja üleüldse tundub, et viimasel ajal on p essee ja ilukirjanduse vahelt hägustamas. Meenutagem kas või halvesi preemia laureaadiks saanud ehkki luugi ornitoloogi pealehakkamist või Valdur Mikita juba varasemaid raamatuid. Aga Toomas haudamit, kelle vastne omad teie on mõeldud Esseena küll paarisajaleheküljel seinast seina sealjuures aga samas on minu meelest teguga veetleva kütkestava ilukirjandusega proosaga. Kaudan, käsitleb selles raamatus või essees omas kahte suurt lemmikut, kirjanike hulgas prusti, joyszi, nende kokkupuuteid või kokkusaamatust kahe geeniuse vahelist ületamatut, lõhet. Ja valdavalt on see raamat muidugi kaprustist, kes toomas hauda, meile on üle kõige lähedane. Ja tagakaanel ütleb ta, et Ta on tahtnud siin raamatus lasta rääkida teistel ja ennast jätta tahaplaanile. Aga sõprust, kes meie ette ilmub, on ikka väga Rõudami nägu mingis mõttes või siis on kaugemalt kogu aeg prusti nägu. Sest et kogu see tähelepanu detailide suhtes vahendite suhtes. Kuhmaanlik nauding igasuguste isiklike pisiasjade suhtes ja ka valu ja kaotuse teema, need on läbivad nii trusti kui, kui hauda loomingus ja see äärmiselt surnuks seletav stiil, nagu hauda ise posti kohta ütleb on ka omane tegelikult mõlemale. Valu ja kannatuse teemad tuuakse esile ka Jaan Oksa puhul kelle koguotsija metsas hiljuti ilmamaalt ilmus. Jaan Oks elas aastatel 1884 kuni 1918. Tema eluaeg jäi siis veel lühemaks kui frustil. Ja võib küll spekuleerida, et oksast oleks ehk võinud saada trusti, Jossi mõõtu meister. Selles kogus, mis koondab tema kõik teavad olevad tekstid on tema kohati üsnagi ekstaatilist luulet aga põhiliselt siiski proosat. Milles On täiesti jahmatav kontast lohutu külaelu vahel ja sellest väga jõulise väljapühkimise vahel isegi ähmiselt nukke ja masendav külamaastik on esitatud selliste kujunditega. Nende sööbib mällu ja, ja oma koleduses on paradoksaalselt kuidagi väga ilus. Olen võrrelnud Jaan Oksa Esmine õunapuuga tema eesti gootika juttudega. Seal on samamoodi tunda seda täiesti depressiivsed ja isegi perverssed külaühiskonda ja samas jõud, millega seda kirjeldatakse. Kujundlik laeng, mis seal antakse, tõstab nii selle loo kui selle lugeja sellest külamaastikust kummatigi välja. Samas võiks Jaan oksaga võrrelda sellist popkultuurisuhte üksiklastega nagu Joy divisjoni köitis. Kellel huvi, uurigu, seda seost ka tähelepanelikumad. Kui Jaan Oks oli omas ajas selline suur Vahjuline, siis Martin Napa on seda praegu, kuigi tegu on väga ühinevatenatuuridega. Aga sellist otsimiste pürgimist mingisuguse absoluudi poole on tunda ka tema puhul. 1998 ilmus temalt Martin paani nime all romaan läkitus Egiptusesse mis jäi praktiliselt tähelepanuta, kuna tol ajal oli tähelepanu keskmes Kenderi iseseisvuspäev ja see, nagu hiljem öeldud, too liha lõhn lõi ketikutel pea segi. Huvitav on täheldada, et Martin Napa, kes nüüd oma õige nime juurde tagasi läinud uus romaan loomine on üsnagi Kend jahiradadel mõneti, sest et ka siin on kaks edu 1000 noort jahimeest. Nagu Iseseisvus päevas, kes elavad sellist laia elu, aga ometi satuvad nad ka ootamatult Eesti müstiliste otsingute radadele. Ja nii nagu läkitust Egiptusesse sai nimetada hermeetiliseks romaaniks või ma nimetasin seda poolnaljatades isegi hermeetiliseks koomiksiks, siis ka loomine on hermeetiline koomiks. Natukene nii Castaneda kui batuurini laadis. Ka samas võiks Martin Taanist või Martin napast vabalt saada Eesti Paulo Coelho sest et erinevalt batuurinist on ta keeleliselt üsnagi konservatiivne. Mingisuguseid uudissõnu või tekstuaalsed eksperimente naljalt sisse ei too. See on väga üldarusaadav proosa, aga samas sellisest tavapärasest eesti kirjanduse heast toonist omati taktilisusega ja müstilisusega nii kõrval, et intrigeerib jätkuvalt. Ja samamoodi eesti kirjanduse tava arusaamadest tavateemadest kõrval on olnud Krišna iitlik luuletaja Matuga kes küll oma uues kogus sõstamesi tõmbub eemale sellistest otsestest üsna heitlikest sümbolitest nimedest. Ja see kogu on õigupoolest looduse luulekogus, on selline üldarusaadav, kõige paremas mõttes üldarusaadav looduse vaatlemine ja näiteks lehekülg üheksa, ta ütlebki et ühel hetkel Sa ei taha ka enam teada, mis on kõikvõimalikes raamatutes, poes või, või plaadipoodides sa tõmbud rahulikult eemale, sa lased sellel maailmasaladuse lenda ümber olla ja sa tunnetad seda. Ja see võikski olla selle luulekogu kreedoks. Samas see ei ole selline tuim endasse sulgumine, see on äärmiselt aistingute, rohke, äärmiselt looduse Vahjundite tundlik luule. Ja viimasel ajal on ka selles sotsiaalse luuletuhinas loodusluulet kiputud natukene halvustama pilkama. Aga, aga uskuge mind, see annab rohkem jõudu argitoimetustes edasi askeldada, kui neid ahi toimetusi väga üheselt kritiseerida. Ründav luule. Selline valik siis seekord. Ma jätan ühe Matuja esinemise salvestuse saadet lõpetama ja järgmine kord on teemaks õigupoolest võimi anarhia vastu hakata. Sellepärast et on ilmunud nii Trubetsky anarhistide entsüklopeedia kui üsnagi vägevaks subkultuuriks tõusnud Tartu Supilinnaraamatud kui ka Indrek Hargla väga intrigeeriv romaan, Vabaduse kõrgeim määr. Ja ehk on selleks ajaks üht-teist põnevat veel ilmunud, millest rääkida? Spike on teiega kuu aja pärast jätkuvalt koheriga. Hääd õhtut. Soovides teadmata, kes ma tegelikult olen Kuidas armastan, on siis, kui me ei tea, kuidas armastada. Milline on meie eesmärk? Kui me tagajärgi ei aima? Küsimus pole ju tagajärg? Vaid pigem põhjus. Ja vastus pole mitte lõpp vaid alge leidmine. Küsimus ka ja küsimused pärast. Ununemine pae ometigi. Ei tähenda veel iseenese jaoks. Olla ise ei tähenda veel iseenese jaoks. Lõigatud lahti?