Spiiker on klassikaraadioühenduses pike sõna jagaja. Mina olen kohe piike, on teiega, Korfu säility? Kahe repiiter reedel kell 21 30, laupäeval kell 12 30. Reede õhtust ja klassikaraadiokuulaja, mina olen Pehku aher ja spiiker on jälle kord teiega saade, mis tutvustab uut eesti kirjandust, valdavalt ilukirjandust, täna küll põhiliselt esseistikat ja teatmekirjandust võiks nii-öelda, sellele võiks ka vastu vaielda. Vaatluse alla tulevad neli raamatut Tõnu Trubetsky anarhistid, Indrek Hargla romaan, Vabaduse kõrgeim määr ja kaks Supilinna seltsi või Supilinna aktivistide poolt välja antav matut kollane maja ja muinasjutt. Neid raamatuid võiksid ühendada märksõnad nagu võim, vabadus, mässumeelsus, kangelaslikkus, paatos, subkultuur, stereotüüp, anakronism kokkupuutepunkte leiab kahtlemata veelgi, aga anarhistide teema sissejuhatuseks Eestis vast üks selle teemaga enim seonduvaid palasid. Tõnu Trubetsky kui poeedi ja, ja muusiku bändilt vennaskond Musta lipu valguses. Kust need? Suur ei nõua. Riik ei jõua kogu aeg ja hea meel on. Uus ja 100. muus jaanipäev uus. Päev uus. Saari. Täieliku. Pettumuse. Anarhistid ehk mitme ala peal kehaga veel ana siis anarhia, agendid, maailma evolutsiooni Bellüüdja anarhilise liikumise ajalugu võib tunduda kui teatmik. Mees alustab systemaatilisemat käsitlust juba varajasest keskajast ja liigub siis ajaloolisi sündmusi pidi nii maailma kui Eesti anahhismi arenguid gaasistades. Just ajaloo sündmuste puhul on tunda omat laagingui toimetaja. Õigupoolest ongi Trubetsky anarhistide võluvaim osa see Eesti ana heismi osa, kus on suures osas tema enda kogetud, tema enda subkultuurse sõpruskonna läbi elatud pealtnäha suhteliselt lakoonilised vormis. Sellistes dateeritud faktide vormis esitatakse tegelikult mitu põnevat, et tegelaskuju ja mitu traagilist tegelaskuju, sest et mitme Eesti pungi lätetel tegutsenud anahhisti saatus on olnud üsnagi kurb kas siis läbi kokkupõrgete ühiskonnaga või ebaõnnestunud sulandumist ühiskonda või, või ka mõnel juhul, miks mitte liigagi õnnestunud Solandamisel ühiskonda. Seda raamatut on juba mitmed arvustajad kiitnud just selle fakti enda peast anahhismi. Nii põhjaliku käsitluse enda peast lisaksin siia juurde siis ka mõningad kriitilised noodid. Anarhistid on mõjus just ennekõike sihvimisel. Kui hakata süstemaatiliselt lugema, siis ilmneb ka mitmeid puudus. Ennekõike on see siiski väga subjektiivne jaamat teose kajasta. Lisaks pungile olulisel määral muid tänapäeva anahhistliku kallakuga subkultuur. Minimaalselt on juttu näiteks ökohädikaalidest. Praktiliselt puudub küberpungi käsitlus ja esoteerilised kallakutega grupeeringute käsitlus, mainige tämplossaiki kiuste või neoeesta laiendasid või miks mitte ka Itaalia või üldse Mandri-Euroopa ultravasakpoolsete multikult tõestide grupeeringut luubib lihtsalt nendest võib muide lugeda Stewart hõmy antoloogias maininud väides elataga põhjalikult globaliseerumisvastaste keerukat suhet. Anahhismi traditsioonidega. Pungikäsitlus kipub olema natukene liiga Sex Pistolsi keskne tegu oli ju iseenesest mõjuka bändina, kuid tungis oli ka mitmeid muid nähtusi. Mainin, küsime kas või ansamblit Crash. Mees oli ehk isegi teadlikult ana histlikum kui, kui Sex Pistols üldse on siit raamatust natuke tunda sellist ana heismi ja selle mõningate juhtkujude romantilist idealiseerimist kapinaatide mässajate idealiseerimist. Kohati võib natukene võtta isikukultusevorme ka tehnilisest allika kriitilisest küljest oleks mõningaid etteheiteid veskile mitmed popmuusikalised detailid, näiteks aastal Brauni ja Steve Harley kohta on otsesõnaliselt võetud Valter Ojakääru popmuusikast, kus juhes seda viimast ei viidata üldse kasutatud kirjanduse nimistes ja kus juhes valt popmuusikast ise oli juba suhel Michal, välisajakirjanduse Hefeering. Nimetage seda anarhismiks? Ma kipun seda endiselt nimetama plagiaadiks. Mart Laari toimetajatööst pole anarhistide puhul eriti kasu olnud, ka keelelisest küljest häirib näiteks vene nimede inglispärane kirjaviis ja kohati läheb selline pool inglise keele kasutamine üsnagi peenut tsevalt Saksikuks. JOKK tald pakki auto ehk siis inglise keeles esitatud esimene pool, see on jälle Flick nuga ja samas jälle on sellist tobeduseni lustakat, bändi nimede ja laulude nimede tõlkimist näiteks ansamblilt flash nimi, tõlgitakse Kleer. Problemaatiline on mõnede subkultuuride näiteks briti heegeldatud tädi poodide seos Annahhismiga. On ju ka teisi allikaid briti enda allikaid, mis väidavad. Tädipoeg olid suurelt jaolt ikkagi väga patriootilised ja isegi imperialistlikud. Üsnagi naeruväärne on tädi Köölide tõlge mängu kasu Tõsukuteks. Tuletame meelde, et tädi poodi tädi küülid said oma nime mõjutatusest kuningas Edwardi-aegsest moest. Nii et see tädi on kuningas Eduardas tunud mitte Fjodor Kruus voldist, nagu siis tädi p. K tasuks mainida, et steping ston ei tähenda astuvat kivikokkuvõttes. Trubetsky anarhistid on vaatamata kõvadele, kaantel ja efektaabliga väljanägemisele ennekõike koolipoisi kaustik oma kangelaste ja lemmikbändide pilt intidega ja intervjuudega artiklitega nendest just sellisena on ta võluv. Just sellisena on ta natukene piinlik, aga kui temalt mitte liiga palju oodata, kui teda mitte liiga palju idealiseerida, on tegu siiski igavesti mõnusa lugemisvaraga. Riigivastasust on deklareerinud ka kirjanike meiega Indrek Hargla kellelt täna käsitleme viimasel romaanivõistlusel teise koha saanud vabadusega kõrgemat määra. Kuigi see, muide ei ole sugugi kõige viimatise raamat, mis Indrek Hargla on välja andnud, ta on muutunud üsnagi produktiivseks ja viimase natukene 10 aasta jooksul on vistunud juba neli haavatut, kuma valest, jahuta. Hargla on kirjanikuna sattunud kuidagi kahe leeri vahele. Ühelt poolt on ta suurepärane jutustaja ja hea tausta au ja kui oleks tema toimetanud näiteks Trubetsky anarhistid, siis oleks sellest saanud ka tunduvalt tõsiseltvõetavam teatmeteos. Ma usun, ta on ka väga hea detailitunnetusega väga hea kujundiga kohati, aga kuna ta on ühelt poolt jäänud sellesse subkultuuri otsapidi, kus ta on välja kasvanud ulme ja fantasy fännide hulgast ja teiselt poolt on sellest ka siiski omab absoluutset ülekasvanud, siis tema viimase aja teosed ongi mõnes mõttes natukene ebakindlad, et nad tahavad nii selle laiema kirjandusega tegemist teha kui ka jääda ulmeline fantusele tõuks. Mida võib Hargla teha sellises nii-öelda tavakirjanduses näitas näiteks novelfiusin mis on siiamaani tema teostest minu lemmik, võiks öelda, kuigi ka Hargla eelmine romaan palveränd uude maailma oli igati võluv ja suurejooneline alternatiivajalugu mastaapne vana kooli romaan, selle sõna kõige paremas tähenduses. Uus romaan Vabaduse kõrgeim määr jääb minu jaoks natukene liiga sinna fantasy mähki süsteemi omale heismi ma olen ka mänginud Tandženson Räägans rollimängu ja, ja selle fännidele on ka Vabaduse kõrgeim määr nähtavasti vägagi mokka mööda, aga kõik need arvukad slaavi pehased konstrueeritud nimed ja, ja kõik need üsnagi sarnaseks kujunevad lahingustseenid mingil hetkel hakkavad mõjuma ikkagi lootusetult anake mõistlikuna. Võib-olla see on tõesti see asi, et kas sa oled seal subkultuuris sees või mitte, aga tõsisemalt. Supult välisemalt rääkides võib ju kirjutada väga mõjusa mõistuloo võimu pähe, löömisest ja võimu kasutamisest, nagu Vabaduse kõrgeim määr on. Ent kui kogu raamatut tonaalsus kogu raamatu tegevustik siiski keerleb ümber tolle mõõga ja kilbi mehisuse stereotüübi, siis ei jää sellele matšerlikule võimu ihale erilist alternatiivi. Kabatoonigentour tav nagu batuurin ise eelistab mõelda, mis sai romaanivõistlusel esimese auhinna, on ju omamoodi mõne histlike muinasjutuline romaan. Aga batuurin, esteetika, batooni, sõna- ja keelekasutus on niivõrd suveräänne, nii isikupärane, et Vabaduse kõrgeim määr tundub selle kõrval ikkagi ennekõike käsitööna. Võiks öelda, et Indrek Hargla, Vabaduse kõrgeim määr rühib kangelaslikult läbi kirjanduslike võtete konventsioonide tehniku agente lendab sellest tehnikust laias kaares üle, puudutades seda vaid oma trükitud tähtede Vahjuga. Andrus Kivirähk on tõstatanud küsimuse, et miks ei võiks Indrek Hargla raamatute tegevuspaik olla Eestis, kas annaks teha eesti Omafantasid on fantasy sõprade seas ammu asutusele olnud on olnud õnnestunud maid ebaõnnestunud katseid. Samas võiks meenutada seda, et kui filmi nimed marmortahvlil tiim ütles järgmiseks suureks ajalooliseks projektiks saab olema film Ümera jõel siis enamasti oli selle suhtes põhku kuulda selliseid hästi lõbustatud Tutsatusi. Nii palju siis sellest, aga tõepoolest, hetketi Indrek Hargla romaanis püüab sellist maavalla tasandit sisse tuua ja ega ausalt öeldes ei haagisele slaavipärase motiivistikuga, kui on ikkagi idas maikosid ja Blago mehe ja terve hulk r-tähega tegelasi, kes omavahel segi lähevad. Siis, kui ühel hetkel äkki hakatakse rääkima kaua pää ja sooehe ja rannaküla inimestest, siis paneb grammofoni hüppama küll ja pealegi, kui räägitakse veel raua pähe ja sooehe õiglastest skvaieritest siis on tegu juba millegi üsnagi kämbilikuga. Rõhutan veel kord üle, et Hargla on siiski üks paremaid jutustaja, et üks parimaid vana kooli kirjanikke, kes Eestis leida on, kuid vahe fantasy ja maagilise realismi vahel ei seisne ikkagi ainult selles, mida Pratchett väljendaski Eestis käies, et maagilised realistid on need fantasy kirjanikud, kellega sa oled ühes ülikoolis käinud. Maagiline realism eeldab ka siiski sellise tava kihendusliku tehnika konstruktiivset katkiminekut, võiks öelda võrrelgem kasvõi Indrek Hargla vabadusega ehkemat mäe meloodbavitši saagi sõnaraamatuga, mis on paraku veel eesti keelde tõlkimata ja mis samamoodi kätkeb sellist keskaja Slavia Balkani õhustikku aga hoopis intrigeerivama tehnilises võtmes. Nii et kuigi ma usun, et fantasy ja ulmefännid eriti ei taha, et Indrek Hargla nii-öelda konstruktiivselt katki läheks, siis mina tahaksin seda küll. Maagilise realismi käilakujuks Eestis on viimasel ajal peetud Mehis Heinsaart, kelle taustsüsteemiks on suures osas kindlasti Tartu Supilinn kollane maja alapealkirjaga oodatud kõikes armunud Supilinna ongi Supilinna kui omaette subkultuuri väikene antoloogia. Siit autorite kaasautorid käsitletud nimekirjast leiab valdavalt kahte tüüpi inimesi, ühed on valdavalt siiski mahinaalsemad kirjanikud, teised on endised poliitvangid või praegusedki dissidendid, aga see poliitvangide dissidentide pool tuleb siin ka välja ennekõike ajaloolise käsitluse sellise põrandaaluse tegevuse, ka kultuurilise tegevuse käsitlusena üldiselt jääb domineerima just kultuuriline pool, siin Supilinna esitletakse lausa Kristiaanjaliku boheemlaslik vabatsoonina mis omal malbel ja ja endassepöördunud ja annake mõistlikul moel tänapäeva raha võimule vastu seisab. Siin on mitmeid lõbusaid miniatuurse sellistest supilinnaga seotud inimeste kultuuritegelaste omavahelistest kohtumistest väikestest napsu, võtmistestki, kultuuriõhtutest, mitmeid huvitavaid impessioone supilinnast kui kultuurikeskkonnast ja raskendada isenesest ümber jutustada taime, seda lugeda või siis veel parem minna ühele sellisele Supilinna üritusele, sest et kui paberilt võib see kõik tunduda mingisuguse ühe väikse grupikese eha lõbuna, siis võin kinnitada, et supiline üritustel osaledes on väga kerge saada osaks sellest seal toimuvast ja sellest täiesti tuntavast ja vaatelt nähtavast õhustikust osa saada. Samas Supilinna käsitlus selles kollases majas võib tunduda liigagi sellise Kudli, Kadli ja pehme ja, ja õhnakesena sellele vastukaaluks omamoodi. On teine supilinnas baseeruva grupeeringu välja antud raamat muinasjutt neile, kes tahavad teha anda riigi. Niisiis kui Trubetsky oma anarhistide raamatus rõhutas seda, et monarhiale koera vastu monarhia on riigi vastu, siis selles muinasjutus on tegu just väga teravate riigikaitsjatega ehk siis Eesti riigikaitset ega Euroopa Liidu vastu. Siin lööb see subkultuurne maailm tõesti küüned välja ja kohati ei saa põgeneda tõdemusest, et need tekstid on üsnagi hüsteeriliselt. Nimetage näiteks pealkirja. Olin nõus viskama mädamune vastu bussi, samas on siin ka intrigeeriva maid tekste nimetagem Jaanus Rimi ahvist krahviks või, või mõningaid kestel valgu tekstid ja informatiivset teksti nagu Mait Rauna juhe infobaasid tänapäeva Eestis või kestel valgu, mis mõjutab inimesi Neljateistkümnenda septembri hääletusel. Üldtonaalsus on minule siiski suhteliselt vastumeelne mitte isegi oma seisukohtade väljendamise poolest, sest et ma olen kindlasti pluralismi toetaja ja, ja kindlasti Sukutus nähtusena on see eurovastaste seltskond huvitav ja vähi. Ta kindlasti lähemalt uurimist liigsegi naeruvääristamise asemel, mis neil on osaks saanud, aga suur küsimus on minu jaoks see, kas vabadust saab konserveerida. Egas vabadust saab kaitsta totalitaarse retoorikaga ja see pole küsimus mitte ainult vastastele, vaid tegelikult ka näiteks Trubetsky, leia anahhistidele, kelle distlikus paatoses ma hetketi ka sellist propagandistlik retoorikat ja isikukultust Ki kippusin tuvastama. Kokkuvõtteks võiks siis öelda, et võib-olla on igasugune subkultuurne nähtus sellise kassi või mingisuguse muu sellise kodulooma moodi tegelikult kuni neil lastakse olla mõnusalt omaette, saad, löövad nurru, unelevad mingisuguses oma maailmas, mängivad oma lõngakehadega, aga kui neid kuidagi ohustatakse või rünnatakse või kui nad tunnevad ennast ahistatuna, siis nad on võimelised väga tihedalt küüned välja lööma, kassi sõnahhistidena pomme panema või atentaati korraldama või siis loopima bussi mädamunadega. Aga kahtlemata neid nähtusi, nagu ma juba ütlesin, ei maksa kindlasti naeruvääristada, vaid pigem uuenda, pigem tunnustada neid kui ühe osana sellest kultuurist, mis meie ümber on ja võib-olla põnevama osana, kui, kui see, mida me oleme harjunud pidama dominant kultuuriks, see oli spiiker, siis selleks korraks järgmisel kuul vaatleme tõenäoliselt jällegi rohkem ilukirjandust, mida sellise talvilise letargia ja hel kevade hakul on jälle hakanud või hakkamas rohkem ilmuma, et oma jääb jällegi vennaskond. Mina olin Berk Vaher, hääd õhtu jätku ja kohtumiseni jälle spikes. Kas ja jällegi? Täieri, mida laias kaares väljalase Kuressaare Põltsamaa loss taaka järgi viiva säng värgi mõista. Ka. Jumal kaitseb ta jumala. Rajatakse laul oli. Läedro palee. Aga siis, kui Taani laevad ta kasse jäävad. T4. Oma annad aiad. Lossiaia poole. Tuljärgne luvad. Oi. Ei ole meie maitse ja on jumal kuningad. Spiiker on klassika ajakirjanduses pike sõna- jagaja. Mina olen kohe. Mis piike on teiega? Korsruuseeriti? Berk Vaheri spiiker reedel kell 21 30, laupäeval kell 12 30.