Tere olete kuulamas pilk küünele saadet saatejuht Kristiina garantsis. Tänane stuudiokülaline on Kadi Tudre. Tere. Kadi. Tegelikult on täna siia saatesse kutsutud sellepärast et ta väärib minu arust hästi palju tutvustamist. Ehk siis rohkem ilmselt keegi veel teda teab. Kadi nimelt lõpetab lavakunstikooli sel aastal ja tema eriala on lavastaja, ehk siis noor lavastaja, kes on siis eesti teatrisse teatrimaailma astumas. Ja mina puutusin Katiga kokku Eesti Draamateatris. Ehk siis ligi kuu aega tagasi hakkas Kadi tegema seal proove Eesti Draamateatri kahe tõeliselt kuulsa hea staar näitlejaga Martin Veinmanniga ja Maria Klenskaja, jaga. Lavastab ta siis tüki, mis tuleb välja seitsmendal aprillil. Üks pluss üks on selle lavastuse nimi. Et olete siis oodatud vaatama seda eesti draamateatrisse. Kui mina ta esmakordselt kohtusin, siis ma mõtlesin, et minu arust on ka üleüldse lavastaja elukutse valimine ühe naise jaoks selline päris tegevus. Et see on natukene selline vägede juhataja ameti ka sarnane. Ja teiseks teeb noor lavastaja oma siis esimese lavastamist debüüdi Eesti Draamateatris ja tegelikult kahe tõeliselt vana kalaga ja ka mingis mõttes suht-koht keerulise näitlejaga, kuigi väga hea näitajaga, et igas mõttes väga vapper tüdruk. Aga selleks, et siis võib-olla kõige algusest alustada küsiksime Kadi käest, et miks üks naine või üldse üks inimene tahab Eestis hakata lavastajaks, kust see mõte nagu tuleb, kuidas sinu teie on selleni viinud? Kui hakkan natuke kaugemalt peale sellesama küsimuse, on üks kord küsinud minu käest Reet Weidebaum publiku alates. Ja küsitakse selline küsimus, miks sa nagu oled, lavastajaks on saada naine, issand jumal, kes need eelarvamused, sest noh, mees on ikkagi lavastaja, mida naine ja mehed näit, et ei suuda ju alluda naisele, kes lavastab ja lavastaja kui protsessi organiseerija, lavastaja, kes ütleb, kuidas jäär, kuidas on kõige parem, et kuidas see mees ja naine, suhe toimima sellele küsimusele esmakordselt, Reet Weidebaum ja mina ei osanud vastata, ainult nagu ma juhatasin, ütlesin, et ei, ma ikka tahtsin ja eks mul ikka soov ja tahe midagi öelda ja nõnda ma sinna lavakunstikooli sisse sain. Aga Reet Weidebaum võidi siis selle suhteliselt kasina vastuse ise kokku, väga lustakalt, et jajad, kui mina tahtsin astuda lavakunstikateedrisse ja lavastajaks, siis koma ütles mulle, et kuule kui sa oled munadega naine, siis palun, aga, aga sa ju ei ole nii, et mine ära. Aga eks hirmud on koolis tulnud ja ära läinud ka jänesest naislavastaja, mis seal siis ikka on olemas ka naisautojuhte ja naistippjuhte, see ei ole tegelikult üldse määra. Oluline on oskus inimestega suhelda, oluline oskus panna truck tööle, panna kogu meeskond tööle, tehniline, sealjuures siis kõik kostümmeerijad, deklaratsiooni lavapoisid ja nii edasi, et tekiks Eini revini ring. Selleks ei ole oluline. Mis soost. Aga kus minul see mõte tuli, see mõte tagasvas jupphaaval ma ei tulnud lavakunstikateedrisse lavastajaõppesse mitte kohe peale keskkooli, ma olin enne viibinud Tartu Ülikoolis. Meil on seal eesti kirjandust, maailmakirjandust ja kuulanud loenguid ka teatriteaduse valdkonnast. Ja mis ma sain aru seal õppides. See teoreetiline ala on minu jaoks liiga kuiv, ma ei suuda, ei oska ja ei saada, ehkki sellega kuidagi ühte sulada. Kolm aastat õppisin Tartus ära ja siis ma tulin taakasse proovima, mulle tundus, et see on palju õigem. Ja siis sain ja tegelikult ma ütlen praegu, et see on minu jaoks õige valik. Mingi selline elusus, mingisugune osa minust saab palju täiuslikumat rakendada ennast ära. Nii et võib öelda, et mul on nagu meeldib nüüd lõpetatav eriala, hoolimata sellest, et ta on väga raske, aga kus siis raske olla. Kas siis võib nii öelda, et, et mul tuli just selline paralleel oma sellesuvise kogemusega, töötasin kaks kuud Inglismaal mäss aktsiasse endas. See on nagu selline näitlejate liit või näitlejate keskus. Ja siis selle juhataja oli samamoodi selline tõeline maailmakirjanduse fanaatik. Ja tema ütles, et tema hakkas just tegelema ise näitlemisega lavastamisega tänu sellele, et ta oli tõeliselt armunud kirjandusse tegelikult ja ta tahtis seda ühte kirjandusteost nii läbinisti läbi tunnetada nagu sellesse kirjandusteose maailma sulanduda. Et tema jaoks ei olnud selle lugemine või esitamine piisavalt hea, ta pidi selle nagu kuidagi taaselustama või, või et see oli nagu selleks võtmeks ei teeks selle lavastamise näitlemise teie juurde, et sinu jaoks siis on nagu natukene selles mõttes. Kuna ja on küll, kui on väga palju häid näidendeid kirjeldatud nõnda, et on väga ilusaid pärleid näitekirjanduses leida aga mida kooli lõpu poole, seda suurema naudinguga ma ootan mulle pakutavaid võimalusi, kus ma saan dramatiseerida ise endale olulisi kirjandusteoseid on siis Dostojevski või laagrid, mis tähendab, kes mind on mõjutanud, mingil eluetapil väga palju ja ma leian praegu piisavalt huvi sellega uuesti tegelema hakata. Et minu meelest on palju rikka materjali dramatiseeringu versioon mingisugusest sule olulisest tööst, kui võtta, näitame, mis on paratamatult välja jätteline, milles ei pruugi isegi kuni lõpuni üdini aru saada. Et jah, tahaksin tulevikus kindlasti paljudes oma töödes teha trandeeringuid. Et sina oled siis ka ikkagi selline lavastaja, kes lähtub tekstist, et selles mõttes Eestis on selline nooremate lavastajate liikumine, on ka hästi palju. Kes rohkem mõtleb kontseptuaalse mõtte, kes rohkem püüab välisele tehnikale ekspressiivsuse levisuaalsusele rõhuda. Ütleks nõnda, et ma väga hoian kramplikult tekstist kinni minu meelest lihtsalt tekst, mis on väga selge oma sisu ja oma nüanssidega, mis sisi proosas tuleb tugevamalt esile kui mingisuguses näitemängus. See pigem mõjutab mind, see ei pane mind kinni tegelikult teksti, see inspireerib mind lihtsalt rohkem ja ma suudan võib-olla nagu süvitsi minna paremini kui tegeleda lihtsalt lausumist dialoogidega. Noh, ma, ma ei pruugi mõista kogu diaRumit tähtsust või kogu dialoogi sügavust, ma ei pruugi sellest veidi aru saada ka proosateksti puhul minu jaoks materjal selgem ja seetõttu ka töö huvitavam. Sest selge on see teatriprotsessis tulevad niikuinii, et muudatused et muutused ja nii edasi. Teate ei ole ju ainult see, et lavastaja tuleb ja ütleb, vot selline kontseptsioon, me teeme nii ja siis ülejäänud on nagu mingid lollid ümber, kes peavad hakkama seda tegema. Ei, absoluutselt. Laste küll jah, leiab endale teksti, mis teda huvitab, ta valib endale välja näitlejat, kellega ta arvab selle protsessi kõige paremini teostavad. Ja tegelikult kogu see kaks kuud teatris tööd prooviaega on täiesti koosloomine, sini ei ole lavastaja seeess, kirve ja nuiaga taovia. Täna, Iisraeli, mina, homme näitleja-ülehomme, tuleb inspitsient hoopis mingi mõttega, tähendab ideede genereerimine ja, ja lõbussettivad välja need, mis jäävad, nii et see on ikkagi koostöö puudumine. Tuli mulle just meelde, hästi ilus mõte meile, ütles Lembit Peterson, kes siis sai teatri aastapreemia oma lavastuse, Hamletist teatrumised. Tema on tegelikult lavastaja enam see, kes meeletult austab näitlejate loomingut ja tema peabki nagu seda välja tooma ja toetama, aga loomulikult on hästi tähtis tekste dramaturgia seal kõrvale seda kuidagi väärtustada ja välja tuua, just nagu läbi näitleja. Aga need kaks komponenti on nagu hästi olulised kuivõrd minul nagu eriti midagi ei tea sellest, mis sünnib lavakunstikoolis. Just selle näitlejaks ja lavastajaks õppimise poole peale, et ma olen kokku puutunud küll Viljandi kultuuri, Kolledžiga ja pedaga just eelkõige tantsulise poole vallased, tulen nendele loenguid lugenud ja seminare, aga ma olen late nagu mõelnud, et tegelikult lavastaja baas käsitöö või kutseoskuse juurde kuulub nagu see ta peaks olema päris hea psühholoog, et ma ei tea, mis diskursuse seal täpselt õpetatakse, et ilmselt rohkem mingit teatriteooriat ja siis ka ilmselt hästi palju praktilisi distsipliine. Aga et kuidas on selle psühholoogiaga lood, et, et minu kogemus on ka nagu see, et ma olen näinud oma töös erinevaid lavastajat, et ja osadel ilmselt tuleb see inimestega suhtlemise oskus, nende käivitamise motiveerimise oskus alles ikkagi väga palju aastatega, et kuidas on. Vastates küsimuse esimesele poolele, et teooriaga tegeleb lavakunstikooli igaüks ise nõnda palju, kui tema suudab, tahab ja võib ja oskab loomusti kool on tegelikult väga praktiline kool, seal on väga palju ka loenguid ja väga huvitavaid ja olulisi loenguid, aga paratamatult on see aeg piiratud kooliaeg, õppeaeg ja valdav osa, me tegeleme siiski praktilist ülesannetega, siis lavastajad oma katkendite või tüüdidega või siis suisa näidendite lavastamisel koolis kasutame kõik oma kursuseinimesi. Nii et ühesõnaga koolis me oleme väga praktilisel teel. Aga jah, esimesel aastal tervelt kaks meistrit oli meil võimalus kuulata, psühholoog loonud. Ja meil käisid Eesti väga head lektorid. Pedas on ju psühholoogia väga heal tasemel ja vedas, käisid väga head õppejõud, käis Pullerits tor Dust lugevas ka mitmeid loenguid, nõnda et see aastane programm oli ära jaotatud siis teemade järgi erinevate inimeste vahel. Aga muidugi loomulikult, et aasta aega küll tundub, et oh, loenguid saab meeletult pidada, aga kui sul on ainult üks psühholoogia loengut nädalas, see arv tuleb tegelikult väga väike ja kui sul käsitletakse ühes või kahes loengus ühte teemat, nad lähevad suhteliselt pinna pealt läbi, et kui sul endal on huvi, siis sa võid uurida. Paratamatult on lavakunstikoolis tempo päris tugev. Nii et jah, midagi ma seal uurisin ja nüüd ma olen võtnud hiljem endale lugeda psühholoogiaalast kirjandust, emotsionaalne intelligentsus või või ka täiesti lihtne, kuidas suhelda inimestega lihtsalt, et aga see tähelepanu natuke teine kui ütleme koolilapsel või siis ka Tartu Ülikooli Psühholoogia tudengil, sest et paratamatult sellise praktilise kooli juures sa keskendud viha jälgid selliseid praktilisi nippe või kuidas sa rohkem mõtled enda kogemustele ja kuidas sa tõlgendad neid ütleme, mingisuguse võimaliku teooria nagu alguses, kuidas seda ellu viid. Et jah, see on see hästi kakline kuulmiseni, õpetab hästi praktiliselt oma kogemuse läbiza haned. Tagasi tulles nüüd siin on kursuse juurde kuivõrd teised kaaslavastaja tudengid, et nendest jääb ka nagu Eesti selles mõttes suht-koht vähe. Palju sul seal neid kaaslasi kursusel oli, keska lavastajaks õppisid ja kellega sul parem kontakt on või kes sulle millegi poolest meelde on jäänud või kelle tulevikutöid sa tahaksid nagu rohkem näha, et me jõua sellest pikemalt rääkida, aga lihtsalt võib-olla keda saaksid nagu välja tuua? Me oleme neljakesi praegu meid võeti siis viis, üks langes välja. Nõnda siis kaks Neiate kaks noormeest lõpetab sellel aastal Eino Klemets, Mart Koldits ja Laur Kaunissaare ja kõlab hästi nagu moosiselt, et oh, et ma ootan kõigi töid, aga tõesti ka me kuigi on väike grupp inimesi on, tundub, et mõned võiksid nagu sarnasemad olla ja mõned on nagu erinevamad, aga meie kõik neli ja kui me ikka viis olime, me olime kõik väga erinevad inimesed, inimesed tüübina sellest lähtuvalt, meie materjalivalik on omanäoline. Ma ootan tõesti kõigi peale minu siis kolmetöid Morton filosoofilisema kallakuga. Ja otsib sellist jah, kontseptuaalselt vastust erinevatele küsimustele just läbi selle filosoofia, maastikulaulja Eeva on psühholoogilisemate, mina olen ka psühholoogilise, aga me oleme siiski natuurilt erinevad, me valime hoopis erinevaid tekstidesse, mõjub hoopis erinevalt. Ma ei oska seda öelda, et võib-olla mina olen visuaalsel, ma ei tea seda, ma ei oska öelda, sest et tegelikult koolis meie tööd, mida me tegime, meil olid väga kindlad piirid ette antud. Kord oli üks visuaalsem, kui teine, sõltus materjalist, mida parasjagu keegi lavastas. Lauran väga põneva, just materjalivaliku poolest ja näiteks nagu väga meeldib friili näidendeid lavastada ja otsida ja välja pakkuda. Ma arvan, et see on tuntud reegel, et lavastaja tõestab ennast 10 aasta jooksul pärast kooli lõpetamist, seda on kõik vana taastada ei öelnud, kes 10 aasta pärast on jäänud teatrimaastikule tiirlema, sellest võib rääkida küll aasta eest. Aastaid küpseb hiljem näitleja, lavastaja ajab aega, näitleja lõpetab kuuliga tuleva, särab laval ja ta võidab tähelepanu ja minust lavastaja arenguga on nagu nagu inimese arenguga või et ta ei ole kohe valmistaja, astu kohe letile, ta ei asu kohe tootma. On loomulikult erandeid, aga, aga nende erandite juures me näeme, mis teevad lõpetanud eelmise lennu lõpetanud oja, soovi Keller või, või Leesment. Noh, anname aega 10 aastat, eks siis näeb. Eva Klemets tegi oma lavastuse kõige viimase siis või, või see, mis oli tal diplomitöö linnateatris. See oli selline päris sünge vanglalugu, mida mängitakse köismäe tornis. Ja Mart Koldits Vanemuises lendas üle käopesa hästi intrigeeriv tükkija, eesti teatriajaloo, ka kuldtükk, selles mõttes kunagi Taaramäe, lavastus kõigil meeles. Aga kuidas sina sattusid draamateatrisse ja et miks sa valisid nagu selle tüki? Draamateatrisse, ma sattusin lihtsalt Pedajas pakkus ja mul ei ole midagi selle vastu. Draamateatrile sobis ka see tekst, mida ma siis pakkusin mängukava. Kuidas me selle teksti leidsin? Materjal ei ole varem Eestis tehtud. See on SIM-kaart, Freddy, kes on autor 89. või 91. aasta töö, see on vaieldav, mingi versioon, see 89. aastal valmis ja lõplik versioon valmis 91. aastal. Seda ei ole maailmas väga palju lavastatud. Ma leidsin selle näitemängu Londonist. Seal oli väga-väga suur raamatupood viiekorruseline ja draamaosakond asus viiendal korrusel. Väga palju näitemänge tunde veedad seal loe, toed, loed, mis mind inspireerisid, mis mind köitis selle materjali puhul materjali võimalik lavastada 14 näitlejaga või kahe näitlejaga, kes mängivad kumbki seitset osa, siis kokku mängitakse 14-ni eriosa erikarakterit. Kuigi materjali ühendab üks tegevuskoht ja üks tegelaskond siis baar ja baaripidajad, mees ja naine. Mind köitis selle materjali juures see, et kuivõrd hea materjal näitlejate jaoks just karakternäitlejate jaoks mängida erineva värviga karaktereid kuivõrd visuaalselt rästi saab kujutada, kuivõrd põnevad on need inimesed, kes tulevad oma monoloogi või dialoogiga Sispaari rääkima oma elust ja kõik need tegelased räägivad oma elust just läbi paarisuhte. Tähendab siis mees raiuma naisest või naine räägib oma mehest see käsitleb siis abielusuhet või ütleme, inimeste suheldes elavad koos nende paarisuhet. See materjal hakkab üsna hästi kõlama minu meelest iga inimese elukogemusega, seal on väga palju klišeelikke abielu, situatsioone, mis mängitakse läbi. Seal on väga sisukas psühholoogiline liin, traagika, buss välja lööb, kõik on niivõrd elus niivõrd oluline minu meelest iga inimese jaoks. Nõnda et noh, sisuliselt minu jaoks oluline materjal kuna noh, kes meist ei puutuks kokku inimesega enda kõrval, kes ei üllatuks inimesest, kes temaga onu elab koos või kesi suhtleks inimestega, kes elavad koos, aga midagi on vahepeal juhtunud, minnakse lahku, saadakse kokku ja nii edasi. Ühest väga nagu eluline, lihtne teema ja ja visuaalselt väga põnev materjal, nõnda et praeguse lavastus olevana lahendanud visuaalselt lava on tühi ja näitlejad mängivad kujuteldavad esemetega. Näitleja särab. Aga kuidas sul see valik, et ma tean, et Martin Veinmann su õpetaja olnud ja siis tema partneriks või selleks baaripidaja annaks tema abikaasaks Maria Klenskaja ja see on muidugi sinu jaoks hästi raske küsimus, et selles mõttes keeruline vastata, aga et sul on ilmselt omad saladused nendega töötamisel. Aga et mida sa oled nagu enda jaoks saanud enda hingele, selliste näitlejatega koos töötades, missuguseid kogemusi enda jaoks juurde? Ei mingeid üllatusi või mingeid erilisi avastusi? Miks just sellised näitlejad hästi intuitiivne inimeste koha pealt keda sa arvad, kes teostab selle hästi ja ja nõnda see valik sai tehtud, mis ma olen õppinud hoo, väga palju. Võib veel peamine, mis ma olen õppinud millega koolis poodud küll kokku, aga kuna sa töötad peamiselt oma kursusekaaslastega, kellega sa oled ka kogu aeg muudest andides koos, siis sinust saadakse kergemini aru või kui saada põhimõtteliselt üldse aru, noh, sina hoopis teised jõujooned. Aga teatris näitlejad ja üldse personaliga, kes puutub, siis lavastusse suhtlemisel on hästi oluline täpsus, täpsusnappus ja rahulik, kaine meel, nii-öelda väga mehelikud omadused, eks ole, selline konstruktiivsus. Me oleme kokku puutunud küll jah, et lavastaja kõne täpsus, sõna täpsus on kohutavalt oluline, eriti just nimelt 30 aastat juba teatris töötanud näitlejate ka, kelle jaoks see sõna, mis minu jaoks on niivõrd elementaarne iseloomustamaks, mingisugust paar iseloomustamaks mingisuguses situatsioonis tekib, ta saab sellest sõnast hoopis teisiti aru. Just oskus minna näitleja kui inimese juurde saada temast aru, millest tema aru saab, kuidas osad teda kõige paremini aidata. Noh, loomulikult näitleja püüab sinus klaastas kõige paremini aru saada, et mida sa täpselt mõtled, aga aga just see nagu see infomüra või, või ütleme murran omane suhteliselt rohkesõnaliselt seletada kohati ja proovi kuskil esimesel kolmandikul ma sain sellest aru, et seal suhteliselt vaatajate raiska nii palju aega, nii palju energiat ja seeldi kuhugi, sest ütles, et minust ei saa varu ja vabandust, nägemist ja nii edasi. Igasuguseid periood on proovides olnud, aga üldiselt on nad ikka väga-väga head näitlejad. Tõesti küllap suured, ma muidugi tunnen teisi Draamateatri näitleja nii lähedalt ma ei ole kaks kuud ülejäänud koos olnud, aga, aga minu meelest Klenskaja viimane täiesti kullafond Draamateatris. See on täiesti ilmselge. Hetkel sa siis tegeled lavastusega, mis tuleb välja seitsmendal aprillil Draamateatris ja saatsin küsida veel sellist poolt, et lavastust pole ma selles mõttes nii administraator kui ka psühholoog ja veel 150 muud asja pihiema vaimset, võib-olla aeg-ajalt pihiza. Kuidas sa kõiki neid inimesi nagu montiveeride paneb tegelikult nii tööle, et nad sellest ka nagu rõõmu tunneksid, et see suhtlemine nagu laabuks ja nii edasi. Et tegelikult see lavastaja peab ka mõtlema 1000-le muule asjale, alates sellest, et kuidas plakatid kujundatakse ja et mis tekst läheb reklaamina näiteks välja ja ka see, et ja mis lähevad kavasse või kuidas valguskujundaja hingele kõige paremini mõjuda, nii et ta teeks täpselt seda, mida sa tahad ja et see on tegelikult selline suure kollektiivne looming, et see asi kõik läheks täpselt niimoodi ja siis sünniks teatriimetraumat muidugi suht-koht nagu suur teater ja ka mingis mõttes üsna keeruline, sest et igaüks on ikkagi omaette isiksus. Et olid sa selleks nagu psühholoogiliselt valmis, kui sa tulid, asusid seda kõike tegema või oli jaoks nagu palju üllatusi või sa said argu võrd paljudele detailidele sa pead tähelepanu pöörama selleks, et see terviku sinu lavastus lõpuks nagu materialiseerunud. Noh, jah, kui kõige selle peale nagu korraga mõelda, siis tõesti läheb juhe kokku küll aga antud lavastuse, mis siis on minu diplomitöö ülikoolides bakalaureusekraadiga kirjutatakse ju ka väga mahukaid töid ja selleks tehakse eelnevalt väga pikka eeltööd. Mina olin ka suhteliselt mingi piirini ette valmistanud. Ma teadsin, missugust vormima tahan, ma teadsin, missugune peab olema emotsioon. Külma ei suutnud kohati väga peenekoelised süüvida, võib olla dialoogi sügavasse mõttesse või kes need inimesed on, kes tegelikult räägivad jaamadega? Teadsin, ma aimasin midagi, aga, aga vot see ongi see ütleme, süümine, see on juba koos loominguga noh, mingisugune vormi karkass. Loomulikult olin ma selle nagu läbi katsunud ja mõelnud ja teinud jooniseid ja kujutanud lava oketileta kõike. Aga jah, kui ütleme näiteks reklaami inimestega suhtlemine või kava, koostajad suhtlemine või näiteks jah, nüüd tehakse telesse klipi, selle inimesega suhtlemine. Noh, kui ma oleks seda ette teadnud, jumalaks ikka närvi läinud, aga kuna see tuli niivõrd jooksvalt, tekkisid küsimused reklaami poole pealt. No selge on see, et lavastates Veiga näideldes, noh sa tead seda, et reklaam paratamatu ja see tekita tõlgendus on enam-vähem kohustuslik ja, ja noh, see on õige, et on kohustuslik. Ja siis need nagu probleemid hakkasid nagu tulema ja hakati lihtsalt tänu just nimelt reklaamimeeskonnale samm-sammult niimoodi lahendama. Ja tänu sellele, kuna mul ei tekkinud mingit paanikat peas tuldi kõigepealt küsima minu ja kunstniku Riina dikterinko käest, kuidas lahendada, mida ja siis me Riinaga koos arutasime ja pakkusime välja ja siis see meie pakutud variante arenes edasi reklaamiinimeste poolt ja nii edasi, noh ühesõnaga tegelikult mingil hetkel läksid kõik need kanalid uuesti tööle, kõik alustasid nagu reklaamiinimesed oma asja kaadigi oma asja, aga samas nagu impulsi saadi meelt, aga see on selge, et kui tehakse sellest tükist reklaami või kava või siis noh, loomulikult inimesi, kes sellega kõige lähemalt kokku puutuvad, nende käest küsitakse arvamust ja kui sa sellega iga päev kokku puutuda, tehes proovisu lonkama teid, ega see ei ole nii teisest maailmast asi. Ja siidised hakkavad noole kalal tööle ja siis tuleb nagu sulle mingi tagasiside ja siis kas sa oled rahul või täiendab või kuidas see käib? Kui tagasi mõelda, siis tõesti nagu suur töö on tehtud, aga see kuidagi jaotus ära selle prooviaja peale ja selline nagu ütleme puhtalt nagu valmissaamisel, mingi sellise protsessi kirjeldus. Aga kuidas inimesi motiveerida? Ühe asja ma, muide ma seda ennem ei teadnud, aga kui ma mõtlen selle peale, kuidas on just heli ja valgusega see töö ogar nagu sujuma. Et selge on see, et lastel on oma selge nägemus või selge soov, mida ta soovib mingisugusel koha peal millist muusikat, millist valgust kasutada või kuidas üldse valguses iive helirežii teha. Aga selge on see, et see ei ole lõplik variant, sest üks asi on see, mis on su peas, aga see proovisak muutuma ja mitte, et muu ei aitagi. See ei ole nagu antud juhul õige ütlemine, kui tekivad mingisugused võimalused, kas lahendada nii või lahendada nii ja kui sa tõesti dialahendust antud hetkel, kuna tema teeb heli ja valgust, aga mis tema mõtleb, mis sina arvad, miks, miks see võiks parem olla, mis arvad ühesõnaga noh, see on jälle see inimesega suhtlemine kusjuures väga head ideed tulevad tõesti noh, näiteks Raivo barrik, kes on aastaid juba olnud teatris, loomulikult ta teab, aga kuidas saaks paremini välja tuua tavakombel tänu sellele uusi lahendusi kuigi valduse siia on nagu noh, minu tehtud ja nii-öelda noh, minul selle paberi peal etteantud, aga, aga seal ei ole nagu muutuvad. Kas on sama asi ta nagu inimestega koos teed, mitte sa üksi raiud? Kui nüüd, seitsmendal aprillil, tuleb diplomilavastuse komisjon ka teatrisse vaatama, et õppejõud, kõik, mis tunne sul on, kui nad saali tulevad, oskad, mida sa arvad, et nemad arvavad ja et mis sealt kõigest selles mõttes edasi saab, et, et kas on ühe lavastaja elus nii, et ta teeb oma diplomilavastuse, seda vaatavad erinevate teatrite kunstilised juhid ja direktorid ja siis juba edasi, sealt tulevad sulle kutsed kuhugi teistesse teatritesse lavastama. Ja eks ta, eks ta nii on, diplomi tööveldiga vaadatakse nagu sinu võimekust. Mis asja sa siis kokku oled teinud? Antud juhul koolist tulevad komisjoni ei karda, sellepärast et ma, eks see, mida ma suudan või oskama, eks ma nagu ise selle antud traumadega teatriprotsessi juures olen piisavalt hästi aru saanud, mis minu tugev külgmisse minu nõrk külg ja oleks ainult oskust õppida sellest nii maksimaalselt, et vältida kõiki neid eksimise järgnevas protsessis. Aga noh, loomulikult eksimine on inimlik ja nii edasi. Aga esietendusel tulevad tõesti ka testijad, peanäitejuhid või vähemalt tulevad nad järgneva etendusi vaatama. Jah, sellest tegelikult sellest diplomitööst, vot nende peanäitejuhtide läbi tõesti sõltub, kus ja mida ma saan järgmisel hooajal lavastada. Sest kui sul on endal on head plaanid ja sa pakud pioneerijuhtidele väga huvitavaid dramatiseerimis variante. Aga kui sulle öeldakse, teie ei mängi, ei kanna või et vot, aga teie hoopis kassatükk õieti hoopis lastetükina. Aga loomulikult ma võtan selle vastu, sest ma olen lõpetanud paberiga lavastaja, mind, iga tööjõu praegu arendab edasi minu kõige suurem õpila vangi, teha ainult aastusi ja õppida sellest koolis suhteliselt steriilse keskkonnast ikkagi välja, päris teatrisse. See õpetab kõige rohkem. Et kui nad tulevad ehk siis ehk siis näeb mulle endale sel aastal päris meeldib minu meelest see koostöö on olnud hea. Ma ei häbene küll ma ei karda, aga noh, loomulikult ma ei tea, nädala aja pärast esietenduse jätab. Loodame, et läheb hästi. Kes siis tahab tulla vaatama Kadid, Udre diplomilavastust eesti draamateatrisse siis seitsmes aprill on esietendus ja, ja pärast seda mängitakse seda tükki edasi. See on nimelt siis kaasaegse inglise näitekirjaniku Simm kaatriety tekst üks pluss üks. Et tegelikult SIM-kaart reidi tee on nagu see, mida Draamateatris on lavastatud juba aastaid tagasi ja mida tegi Hendrik Toompere lavakunstikooli tudengitega tookord. Et selles mõttes päris põnev nagu jätk. Ja soovime siis Cadile edu ja õnne ja et tuleb piisavalt peale juhte, kunstilisi juhte ja kes siis näevad kadis nende teatri jaoks väga head lavastajat, et tegelikult Eesti teatris lavastatud eriti palju ei ole, aga need, kes need, kes on tugevalt kanda kinnitanud, nii et ega see koolist lennanud ei lihtne ei ole. Aga igal juhul tuult Sulle tiibadesse. Ja kellele siis seekord lõpetab ja kuulake meid siis kuu aja pärast taas. Saatejuht oli Christian garantsis ja stuudios oli Kadi Tudre lavakunstikooli lavastaja diplomant.