Tere päevast, head raadiokuulajad, kohalolek sammu tagasi ja. Meie sõja ajal sellega üldse rahul selle laenata. Räägivad tere päevast eetris on järjekordne saatetund, räägivad loomeinimeste sissevaade poliitikasse ühtejärge 27. ja selle aasta 13. kusjuures täna on reede, mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Enne kui sõna saavad minu tänased kaks vestluskaaslast kuulakem tavapärast epistlit, mis seekord kannab pealkirja kes peab meie Est unistama. Kas siis sellist Eestit me tahtsime nii küsida, takse tahtmatu rõhuasetusega sõnal meie. Näib, et laulva revolutsiooni järgne meie tunne elab vähemalt rõhutute meeltes oma elu edasi ehkki juba ammu askeldab igaüks, kuidas aga saab omaette vaheldumisi õnne või ebaõnne, edu või ebaedu ja lootust või lootusetust kogedes. Eelnevast retoorilise küsimuse, millist Eestit me tahtsime, on eelkõige mittenõustumist sellega, kuhu oleme jõudnud, vahest ka sellega, kes nüüd oleme ja kuhu suundume ja need, kes pole päris kalestunud ja mäletavad aastatetagust õnnistavad meie paleus mõistavad, et väikese rahva habras rahvuskeha on tugevasti kreenis, triivib kursita ja on isegi vajumiseks sinna alla olematusse liialt kergekaaluline, liialt segaduses, liialt nõrk. Sellele vaatamata oleme vana vaba NATO ja kohe Euroopa Liidu liige. Küllap olidki need meie kolm peamist unistust ajal kui Isamaa edasi lükkamatute taastamise ülesehitustööde kõrvalt oli vaja leida viiv nähtamatut, kauget ning hetketi lootusena paistvat tulevikku mõnusaks ja omaseks mõelda, kusjuures enamus meist unistas juures ilma kindlat eesmärki, asjastatud elu-olu võis stsenaariume läbi kompamata, kuid nüüd näib, et oleme üldse minetanud võime unistada ehk isegi soovi uutes oludes ja silmitsi uute väljakutsetega on senisest Eesti meiest saanud hiidsuure Euroopa, meie mille sajumine ja kaotsiminek on tõenäosem ja küllap valulisem kui päris Eestis kaotsimineku all pean silmas eemaldumist eesmärgistatud tuleviku vaatavast ja õiguste kohustustega tasakaalus elamisest ja olemisest Eestis igaüks eraldi ja samas kõik koos. Seetõttu küsin, mis saab edasi? Ehkki ma ei ole arstidega väljastada retsepte? Riskiksin kahe nõu Annega esiteks selleks et tulevikus lisaks enam kahtlema või pettuma selles, kuhu oleme jõudnud või kuhu teel ja juba täna seada täpseid sihte, konkreetseid eesmärke, mõelda parimaid unistusi ja teiseks unistades ja unistusi ellu viies ärgem lootkem muule kui vaid iseenda jõule üksnes iseenda vastutusele iseenda nõule. Meie või nemad loovad vaid illusiooni, et sa ei saa või ei pea ise hakkama saama. Saad küll. Stavaid. Nonii, kes siis on täna siin Tallinna stuudios, tere tulemast, Barbi Pilvre, kes või mis sa oled? Eesti Ekspressi areeni juhataja. Ma arvan, olemuselt kultuurikriitik tuntud ka kui valvefeminist, aga ma ise tahaks viimasel ajal rohkem meediateemadel sõna võtta ja populaarkultuuri alla mahub meedia. Väga hästi. Nii, tere tulemast, Tõnis kahu, kes või mis sina oled? Põhi? Kohaga töötan reklaamitööstuses nii palju, kui seda Eestis saab tööstuseks nimetada. Siia lisaks teen ka siis vabakutselisena ajakirjanikutööd ja põhiliselt kirjutan muusikast. Tänase saate peateemal tarbimisest ja massikultuurist. Tere päevast, head raadiokuulajad ka sellest siis tehakse, tahaks teravaks sammu tagasi astuma, laevadel teadsin, ma tahtsin öelda humoristi T2. Ka mina olen kuulnud tähelepanu näiteks sellele, kui see-eest olemas küüneplaati, saad aru selles mõttes, et. Salateed materjalid on teada, räägivad. Niisiis, tarbimisest ja massikultuurist. Alustame ikka otsast peale. Kas teie peate ennast tarbijateks naudite, seda olete andunud tarbimisel. Pardi. Ma arvan, et kindlasti, et ma just täna hommikul märkasin ennast lugemas mingisuguse mööblipoe reklaami, et et ma kindlasti võin olla küll kriitiline selles suhtes, mis on tarbijaühiskond ja kuidas minuga manipuleeritakse, aga ma lasen ennast hea meelega aeg-ajalt sellel voolul kaasa viia. Ja ta niisamamoodi ma ei ole, ma ei ole küll küll ennast nagu tarbimisele kuidagi vastandanud. Ma käin poes, seal ma ostan asju, satun hasarti. Muusikaga seotud, ostad on selles hasarti mõttes, võib-olla esiplaanil, aga riietusostud ja, ja mõned muud asjad veel. Ja võib-olla isegi erinevad. Ma ei ole kindel, et minuga manipuleeritakse rohkem kui mina ise. Tarbimisühiskonnaga manipuleeritav. Oma erialast tulenevalt sa võib-olla oskad ise paremini manipuleerida või see ongi reklaam? Ma ei manipuleerida, aga ma lihtsalt saan need tooted enda käsutusse, ma teen nendega hiljem, mis ma tahan mulle. Mul ei ole nagu sellist tunnet, et kultuuritööstus, kes mulle neid tooteid väljastab, on miskite kindlus, tugevam või suuremad, ärganud. Ma mäletan, head aastad tagasi, kui avati Pärnu maanteel seal järveleviks elektroonikakauplus, siis seal pakuti välja, et esimene, mingi 100 või 300 ostjad saavad tohutu hinnaalanduse kosta küll televiisorid, külmutuskapp ja siis seal oli meeletult rebimised, inimesed kaotasid oma riideid ja oma väärikust. Ja, ja samas käivad ka Stockmannis näiteks või kaubamajas need hullud päevad ja, ja osalemist on aga näiteks samal ajal eile, kui avati Ülemiste kaubanduskeskus, siis prognoositi, et noh, läheb liiklus umbe, sest see on tõesti läbimõtlemata ja läbi projekteerimata, aga ei läinud, et aastatega on rahvas nagu seal on mingis mõttes nagu tõmmanud seda sellist esimese Hazardi esimesena armastuse hoogu maha ja ja teeb neid oma otsustusi kuidagi kompamisi ja hiljem. Et kas seda tarbimist on vaja ka õppida või, või selle sellest loobumist vaja õppida? Meie oleme nõukogude ühiskonnast tulnud, kus tegelikult midagi tarbida, seal koguti, ma mäletan viis-kuus aastat tagasi, Rain Lõhmus tuletas meelde oma oma, ütleme turumajanduselu esimesi aastaid, siis ta ütles, põhitegevus oli see, et ta pidi oma keldrist ja garaazist aastakümnete jooksul asju ära viskama, sest sest siis aga kõike nagu öeldakse, halbadeks päevadeks koguda kas teemelistada tarbimist ja õppida, kas me oleme eestlastele nüüd juba piisavalt head tarbijad? Mulle tundub, et siin tuleks nagu vahet teha sellise rüseluse vahel, mis toimub odava hinna peale, mis tõesti võib veel inimesi nagu suunata Eestis, et kindlasti on inimesi, kellel on nagu tohutu vahe, kas sa saad mingi asja mõnisada krooni odavamalt või, või siis kallimalt ja siis võib-olla mingisuguse nähtuse vahel, mis hakkab ka meie ühiskonnas tekkima, et tarbimine muutub nagu selliseks identiteedi ehitamise osaks, et sa nagu noh, on ka sellised inimesed juba, kes meil väga teadlikult tarbivad mingisuguseid rände või kes teatud poodides nagu käivad ja ennast selle läbi kuidagi määratlevad või siis käivad välismaal ostmas teatud poodidest midagi, mida nad siis noh, ühesõnaga omaenda ülesehitamiseks nagu saavad, et ma usun, et, et selles mõttes sellist trendi tarbimist, noh, me oleme siin nüüd õppinud viimaste aastate jooksul, et siin on meile tulnud nagu sisse siis erinevate mõtte jõulud ja üks selline identiteedi ehitamine läbi tarbimise on kindlasti üks selline nagu moodne soodne identiteedi siis osa, aga, aga selline tarbimine siis, mis lähtub otseselt sellisest vajadusest jalgu raha lugemisest ja siin tulebki ära harjuda selle pakkumiste paljususega, et et nagunii on niimoodi, et, et me ei jõua nagu kõike osta, et ilmselt väga paljud inimesed, kes, kes nagu mõni aeg tagasi, kui kujutada ette, et et noh, tuleb nagu rabeleda igal pool kaubanduskeskustes, et ikkagi saada kõige odavam kraam kätte, et nad nüüd Ülemiste keskuse puhul võib-olla mõtlesin, et okei, et seinad on järjekordne kaubanduskeskused, ma ei pea siin esimesel päeval nagu peksma minema, et võib-olla on mingisugune piir nagu täis, et räägitakse lihtsalt sellest, et noh, mingisugune kaubanduskeskuste turg on nagu täis, et et inimestel lihtsalt on raha otsas. Mul on lisada siia seda või natuke edasi arendada. Et me ei, me ei tohiks tõmmata võrdusmärki ka selles saate piirides tarbimise ostmise vahele tarbimise ja nii-öelda kaubastamise ja siis mingis müügikohas asjade sisseastmeid vahel tarbimise võimalik niisugune imagoloogiline pilt, mida Ignar välja pakkus, oli siis noh, võrdluseks eks ole, kunagine skandaalne rabamine ja siis nüüd teatav rahulikkus, minu arvates olete te ise. Imagot on väga raske üldse nii määratleda, sest tarbimine toimub kodus, tarbimine toimub pärast seda minu jaoks, kui inimene on kauba ära ostnud. Et kui me räägime tarbijaühiskonnast, siis inimesed, kes sellepärast näiteks muretsevad, muretsevad ikkagi sellepärast mida, mida inimesed oma kodudes tarbitud kaubaga teevad, mida nad sellest õpivad, kuidas nad oma identiteedi sellega paika panevad. Ostmine on teiste mehhanismidega juhitav, täpselt nagu see hinna hinna poliitikkagi ja paljud muud asjad ostmine isenesest ei kujunda veel tarbijaühiskonna ilmet. Loomulikult, ja see on väga õige tähelepanek. Muide, eilses Postimehes oli Tiina Ristmetsalt üks väga mõnus artikkel, kus ta proovis kirjeldada kuidas Eesti eestlane kui ostja ja Eesti Rõivatootja ja disainer on nagu koos kasvanud ja samas viitab sellele, et Eesti on liiga väike, et rõivatootja disainerid võiksid ütleme, nautida samasugust aktiivset uute moodide tootmist ja moevaheldumist kui mujal riikides, kus on suurem rahvaarv, sest meil lihtsalt ostujõud jääb väikseks ja, ja kõik need tootjad, kes liiga sageli vahetavad moodi või mõtlevad rohkem kui üks kuu ette nendel jääb. Turuprobleem, sest et tarbija seisukohalt sellist probleemi ei ole tarbija seisukohalt, mis on tarbijaühiskonna põhiline lubadus, on see, et, et selle ühiskonna piirjooned ei, ei tähenda sedasama, mis turupiiri on turg, kus on mingi teatud raha ja teatud kaubandussituatsioon, on üks asi, aga tarbijaühiskond, Paalne ühiskond, see on tema põhiline tunnusjoon, seetõttu sa saad noh nii nagu see muusika, mida ma kuulan, ei ole eesti muusika, kuigi ma kuulen kogu aeg Eesti muusikatootjate vastavaid muresid, eks ole, mis ei erine sellest, mida Tiina Ristimets eile kirjutas. Aga tarbijana ja see on nagu minu jaoks tähtsam kui tootja positsioon on just nimelt huvitav see, et see on kõik globaalne, ma saan, valib tohutu hulga vahel Eesti oma on üks neist ainult. Tegelikult on see tootja probleem, mitte ainult rõivatootjate probleeme, et kui me räägime Turus, siis me räägime ka näiteks Eesti ajakirjandust ja sellest, et see peab orienteeruma mingile teatud turule, mistõttu nagu kvaliteetajakirjandust nagu on väga vähe või ei ole üldse või eesti raamatu kirjutajad, kes siis too turule orienteerudesse ikkagi löövad läbi ainult teatavat tüüpi raamatuid kirjutades ja teised noh, ilmselt ei saa raha või ka Eesti muusikamaastik, mis, mis tänu turule võib piirduda mingisuguste raadios Elmar populaarsete bändidega ja siis ei ole nagu mõtet sellele väiksele turule nagu hakata tegema mingeid tohutuid pingutusi, Neil pingutusi, samas ei suudeta teha, et kuskile suuremale turule nagu teha Aga kas isegi öeldakse küll, et orienteerutakse turule, aga samas arvestatakse või peataks peetakse silmis silmas mingisugust keskmist või statistilist inimest, keda tegelikult pole olemas, et, et kui kui ohtlik on selline, ütleme, keskmisele maitsele orienteerumine, et kas me siit nüüd ei hakkagi lähenema sellele massikultuuriteemale, mis, mis, mis ei näegi tegelikult silmas mitte kedagi? Ta näeb mingisugust gruppi mingisugust üldhuvi. Võib-olla seda, keda pole üldse olemaski. Siin siin me teeme olulise vea, selles mõttes sellist, see kontseptsioon on liiga lihtsustatud. Ühest küljest me kurdame, et kultuuritööstus üldse kedagi silmas peab. Ja siis samal ajal me ootame justkui ja, ja saame kõik vastused sellelt samalt kultuurides, näete, ta peab neid neid asju silmas, järelikult kui jõuetud me oleme ja nii edasi. Päriselt see, mis kultuuritööstus silmas peab, on tunduvalt keerulisem ja peale selle lõpp kokkuvõttes usun ma otsustavad tarbijad seda, mida ka massikultuuritoodetega tehakse. Massikultuuriteooria põhijooned väidavad seda, et tarbija on passiivne, nii nagu see marksistlikud näiteks paika sai või või ka siis parempoolne massiühiskonnakriitikana kortega. Kas seda tegi aga reaalselt kultuuri ka massikultuuri toimet inimestele? Tavaliselt ei soovita analüüsida, sest et see on liiga keeruline. Kui te tahate teada, kuidas toimib näiteks Maiken Seksoni lugu siis ei ole selleks vaja võtta mitte see plaat, uurida tema müügimüügiks kulutatud mehhanisme, vaid vaadata, kuidas inimesed sellest muusikast räägivad ja mitte ainult teismelised, vaid ka mina, kes ma olen Maikeseks, on Sulev, seda. Ega loomulikult see on suurepärane, tuleks 20. sajandi suuremaid suuremaid kunstnikke muusika vallas. Ja, ja seal on väga palju kummalisi hoovusi millest tuleks rääkida enne, kui me võtame vastu otsuse, et kultuur presenteerib seda või teist. No see on, nüüd hüppasime õudselt ette, et me läksime Naudi aud jah, aga ma pean nüüd sealt edasi, kus teised õpetajad tõepoolest me tänapäeval nagu kui uuritakse, rohkasin meediat või mingisugust populaarkultuuri, siis tähtsustatakse nagu aktiivset auditoorium, et põhimõtteliselt toorium võib valida nagu mingisuguseid kräppi, aga ta teeb sellega mingisuguse tõelise saasta mingisuguse noh, ütleme millel tundub, et ei ole nagu mingisuguses sellises hierarhias nagu mingit kohta kultuuri nime kanda. Ta võtab selle annab sellele mingid täiesti omad tähendused, et ta kasutab seda hoopis millekski muuks. Kõige lihtsam, muidugi ta kasutab seda mingite täiesti sisutud kultuuritoodete mingiks lõõgastumiseks või vaatab sealt hoopis midagi muud, mida see tootja võib-olla polegi sinna sisse üldse pannud või, või mida, need, kes peavad ennast nagu maitsekohtunikeks, nagu vaatavad mingisuguse iiveldusega pealt, et kuidas, kuidas selline inimene siis oma vabal ajal näiteks vaatab mingisuguste siidi või kuulab mingisugust väga banaalselt muusikat ja ta võib näiteks hoopis midagi muud sealt otsida mitte seda, mida, mida algselt võib-olla mõelnud see tootja, mida, mida mõtlevad võib-olla need esinejad, mida näiteks noh, ütleme kasvõi selline raadiojaam Elmar, et. See on noh, põhimõtteliselt muljet niisugusele keskmisele maitsele välja, ma pean oma häbiks tunnistama, et kui ma olen näiteks maal, siis selleks, et maameeleolu minna, ma keeran raadio Elmar mängima seepärast, et ma tahan nagu tunda, mida inimesed kuulavad, et see on tohutu kuulajaskonnaga raadiojaam, et minu kuulamine hoopis teine, et see on mingisugune niuke teatavas mõttes irooniline, ma kindlasti ei kuule, sealt ei hinda mingit muusikalist Tartust, ma ei lõõgastu, vaid ma lihtsalt ma nagu kuulan kõrvad lahti ja kikkis ja ma tahan nagu teada, et ahaa, et see siis on see muusika, mida kõige rohkem kuulatakse revolvrit keeramisel raadio Elmar kuulase kunagi näiteks linnas, et see minu maameeleolu Üks osa maa just mäletan võib-olla olemata ülekohtune raadio Elmari suhtes, ma kord sõitsin jälle marsruuttaksoga Tartusse Tallinna poole ja minus oli tulvil unistust suurlinnast ja ma kujutasin juba ette, kuidas ma sõidan linna sisse ja trammid sõidavad ja lennuvälja juurest mööda lennuk lendab üle üle tee ja selles bussis sõitis point sõitmas. Bussis mängis raadio Elmar minust, see oli nii kohutav, sest sest kuigi ma sõitsin nagu edasi linna poole. Ma liikusin kuhugi tagasi, ma ei tea kuhu iganes sinna, kus ma pole kunagi olnud. Kui sellest indid, vabandust, ma tahaks veel öelda seda, et et nendega Ma kaob kuskile, saates tagapoole. Et siin on nagu, siin on nagu mitu momenti, kuivad raadio Elmarit ma massikultuurinähtuseks, raadio Elmar on ühe kindla konkreetse eestipärase subkultuuri teenindamiseks mõeldud toode. See on osa sellest sellest paketist, aga ta ei esinda nagu minu jaoks põhilisi massikultuuri tulnud. Teiseks kui barbi mainisin seda, kuidas inimesed tutvustavad nii-öelda nii-öelda seda siis, nagu ta ütles, kräppi, mida kuulatakse, siis mul on selle kohta nagu küsimus, kas kräpp ka muutub sellele väärtuslikuks? Barbi jutust sain, mina arvan nii, et ta tegelikult ei muutuge väärtuslikuks, lihtsalt. Aeg-ajalt on inimestel kõigil tuju kuulata mingisugust rämpsu, süüa ära üks hamburger ja nii edasi mida mina tahan? Väga tervislik. Ja ma ei usu, aga mulle hamburger maitseb. Aga et küsimus ei ole selles tegelikult päris mina väidan ikkagi seda, et maitsmiseks on, ei ole mitte kräpp, vaid väärtuslik ja selleks, mis tema väärtus on, tuleb kuulata, kuidas inimesed seda väärtuste nii-öelda paigaldavad. Nii et küsimus ei ole selles, et need kuulda mingi asjaga räpiks ja massikultuuriprotsessis, siis vaatame huviga pealt, meie, kes me oleme siis nii-öelda intellektuaalid vaatame pealt, kuidas inimesed, kes siiski mingisuguseks enese jaoks vajalikke otsuseid teevad vaid päriselt ikkagi pöörduksin, Maiken selleks on poole, et saada aru sellest, mis elu siin maailmas elan. Seetõttu noh, ma arvan, et Maikeseksani väärtus ei ole sellega fikseeritud, ta kuulub massikultuuri valda ja selleks, et teada saada, mis väärtus on, peaksin ma seda väärtust lähemalt uurima. Samu ide. Oota, aga samal ajal ma arvan, millel siis ma arvan, et et raadio Elmar repertuaar siiski on massikultuuri osa. Kaabist ta ikkagi esindab nagu seda ja seal võiks ka mõelda niimoodi, et ka seda Elmarit võib nagu analüüsida, mitte ütleme, ainult ironiseerida selle üle, et inimesed kuulavad, et ka sina võid selle mingisuguse maa meeleolu saavutamiseks endale sisse lülitada, vaid võib ka tõesti nagu mõelda, et noh, miks see siis on niimoodi, eks ole, miks on nagu selline muusik, millel on selline kuulajaskond, miks inimesed lähevad nagu rõõmsaks enamasti kui nad, sa kuulad, miks väga paljud inimesed kannatavad, kui see on bussis või, või kuskile taksos. Lisaks massikultuurile eksisteerib veel mingisuguseid muid muid nagu kas nüüd kultuurialaliike päris saab öelda, aga, aga muid muid ilminguid näiteks ajaviitemaailm on nagu tunduvalt teistsugusem kui see, mida me nimetame Masingut, oleks muidugi näiteks see muusika, mida Ameerikas liftides on ka massikultuur. Aga seda ei saa, noh, see see ammendanud massikultuuri tähendust, selle, selle funktsioon see on nagu ikkagi minu arvates natuke teistsugune kultuur, kui me räägime, maskid on globaalne, ma seal tal on see, mis tuleb nüüd varaks. Tagasi astuda, et jälle edasi minna, on vaja veidikene peatuda sõnal identiteet, millest siin varasemalt saata sai osundatud ja just seoses sellega, et on inimesi, kes käivad rõivapoest omale identiteeti otsimas või tähendab kes naudivad seda välispidist, identiteeti, neid võib-olla ei huvitagi see, et, et nad iseennast, vaat defineerida ikka kellelegi sisemise, ütleme välisest võib tulla aastaks-kaheks, aga, aga siis ta tõenäoliselt ise tüdineb. Nii et minu meelest see rõivakauplusest identiteedi otsimine on niisugune nagu pahupidi identiteet ehk nagu pükste üle pea jalgatõmbamine. Et aga kui nüüd astuda mõne sammu edasi, proovida sidustada seda identiteedi, asja massikultuuriga, ma ei tea, võib-olla see on väga meelevaldne, aga aga see ei ole kuidagi selliselt seotud, et see massikultuur tarbib ja, ja kasutab seda nõndanimetatud rühmaidentiteeti, kus jälle nagu pole kedagi olemas. Ta on nagu mingisuguse keskmise või statistilise inimese identiteet. Et kindlasti on see meelevaldne, aga, aga kas, kas massikultuur on üldse seotud identiteediga eelnevalt, Tõnis, sa ütlesid seal nagu globaalne. Globaalses ei ole ju identiteeti, tähendab globaalsuses tähendab kuidas öelda, kui me kuulame kodus muusikat üksinda, siis me kuulame seda isegi siis, kui me oleme üksinda, kuulame seda siis nii-öelda mingisuguse grupiga kujuteldava grupiga tihtipeale koos. Ja teine küsimus on muidugi selles, et mis selles halba oleks, kui, kui see on. Kui see identiteet on tõesti globaalne, kas see tähendab, et see on igalühel ühesugune, ei tähenda, sest et kui mina farmi kuulame sama muusikapala siis me hakkame sellest rääkima ja ükskõik kuidas me seda ka ei tee, me hakkame selle üle arutama ja siis me töötame need identiteedi välja, töötame välja selle muusikateose väärtuse, näiteks mis puutub sellesse identiteeti, nagu üldiselt siis massikultuuriga tehakse alati üks viga võetakse, teatab massikutori tekst põlastatakse seda öeldakse, et see on madal ja selle teksti või ka isegi kui põlastata, siis uuritakse seda teksti, öeldakse, et inimesed, kes seda kuulavad, on järelikult sellised, kuna see tekst on selline, mis ei ole tõsi, sest et reaalselt jälle veelkord juurita seda, kuidas inimesed seda teksti päriselt kasutavad, seda reeglina kultuuriteooria teooria. Identiteedist veel nii palju, et loomulikult inimene nagu ehitab üles oma identiteeti, aga suur osa siis meist ikkagi nagu tahab kuuluda kuskile, et me nagu selle mingi kaski kas tarbimise akti kaudu või mingisuguse muu tegevuse kaudu ikkagi määratleme ennast ja väga sageli mingitesse pidesse, et me elame nagu ühiskonnas. Me oleme sotsiaalsed olendid, mistõttu on nagu suhteliselt võimatu võimatu, nagu olla väljaspool ühiskonda, täpselt see ei ole nagu võimalik, et kuigi oma arvates nagu ehitame üles ainult oma identiteeti tarbides mingisuguseid tooteid või kuulates mingit muusikat ikkagi tõesti, nagu tunnistasime, nagu suhtleme mõnes mõttes kuidagi endale teadvustamata mingisuguste samasuguste inimestega, et me paneme ennast nagu nendega ühte samasse gruppi samasse patta, et me käime mingisuguses kõige labasem, käime nagu sellest poes ja seda väldime, et me ostame nagu sellist muusikat ja kindlasti me nagu seda teist muusikat väldime, et siin on õudselt selgelt grupid taga. Tõsi. Tõsi, on veel ainult see, vabandust, et, et, et me ei osta ära mingisugust tervikpakendit ja siis allume sellele pimesi ja kuulekalt. Me kasutame mitut identiteet korraga. Näosutame identiteete, mis on teineteisele vastukäivad, kui me soovime, keegi ei keela meil seda teha. Massikultuur on vastupidi, üks võimalus, kus me saame seda teha. Me võime, me võime identiteeti muuta, võta üle, kui me seda soovime. Ja me võime seda muuta just nimelt suheldes teatud kultuurinähtuste või tekstidega. See toimub kogu aeg, seda mitte ainult massikultuurinähtustega. Igasuguse kultuurinähtusega toimub see aga seoses. Ikka massikultuuriga, no me ei ole nagu seda defineerinud, aga iseenesest nagu ma saan aru, olemata kultuuroloogiaga selle ala inimene, et see massikultuur nagu eeldab seda, et olla nii nagu teised, mitte nii nagu ise, et just nagu olla keegi teine, et keegi teine olla keegi teine, on see, kuidas me paistame teistele olla. Et, et, et see on just nagu mingi Pavlovi koera efekt, et, et kui juhtub see, mis, mis on nagu meie mingisuguse rühma jaoks ühiskuvand või paradigma, mille, mida me naudime, mille järgi me ennast seame siis nagu Pavlik Pavlovi koeral hakkab siis süljejoon Aga kas ta käivitas, ei toimu näiteks siis nii-öelda eliitkultuuriga samamoodi. Kas see toimub klassikalise muusika kontserdil? Täpselt samamoodi, kas ei toimu üldse kunsti vastuvõtul, kas sõidame üldse seal, kus inimesed on hulgakesi koos olgu või riigikogus? Suur illusioon jah, et inimene suudab kuskil olla täiesti ainulaadne ja mitte kellelgi sarnane minu arust just Tõnis ütles nagu hästi, et siin ka väga laarsetel kultuuriüritustel väga elitaarsetel vestlustel on tegelikult ikkagi me nagu kindlama kuulumist mingisugusesse gruppi. Seal seal teistsugune grupp. Me ütleme, tulime valima Lottena, meil on mingisugune. Meil on olemas intellektuaalne rail meil ja mõnevõrra on põhjust ka eeldada, et intellektuaalid enam massikultuuri teatav suhe Ta oli niimoodi helimehed, nad nagu teevad oma individuaalseid valikuid, nad kuulavad mingit teatud bändi ja siis, kui nad kusagile gruppi kogunevad, siis need on täpselt ühesugused, aga noh, see minu pilk kõrval Taevas hoidku kui meeldiv vestlus, kuidas mulle meeldib nüüd vastu vaielda selle sest mina saan nii aru, et, et see massikultuur ongi just selles mõttes eriline ja äratuntav, et siin on väga elavad ja, ja nagu öeldakse, inimesi liikuma panevad. Iidolid. No mul on silme ees see 64 aasta mis oli neljas veebruar kui biitlid esimest korda läksid Ameerikat vallutama juba lennuväljal. Teismeliste hulgad Nad karjusid ennast, see oli nagu esimesed kriisked uude ajastusse, pop-popajastusse. Nad, nad ei olnud enam ise, nad samastusid selle oma armastusega biitlitega tähendab midagi sellist ma nagu kõrgkultuuris või liitkultuuris ei näe seal iga kultuuritarbija ikkagi. Tahab jääda iseendaks. Nad ei riieta ühtemoodi. Elikesel, kes käivad Estonia kontsertsaalis, aga näiteks punkkultuur, mis oli tegelikult üks, üks massikultuuri osa, tähendab nad on kõik äratuntavad. Mina näiteks mingisse ülikooli, siis need on ka üle maailma, kõik ühesugused üliõpilased on kõik ühtemoodi riides, õppejõud on ka enam-vähem kõik ühtemoodi riides, niisugused viiekümnesed, kes tahavad näha välja nagu kolmekümnesed on Texastes rõhutatult ei hoolitse oma välimuse eest, aga samal ajal hoolitsevad, teavad väga täpselt, mis neil seljas on, et tegelikult on ka sellises intellektuaalsed või mõnes kultuuris nagu väga selgelt sellised kollektiivsuse ilmingud sees kõik. Et ma tahtsin veel öelda seda, et ütleme kani selliste gurude puhul, et on olemas ka sellistesse, noh, tundub, et väga sellistesse ainulaadsetesse eluvaldkondades nagu teadused selge teadvus allub nagu moodidel, et see, see on nagu on tulnud välja, et on mingisugused nimed, keda hõigatakse välja konverentsidel, ilma milleta sa nagu ei ole, see sai, kuulusin nagu sai hõikaleid välja, on mingisugused näiteks Eestis tundset, ühiskonna teaduslik diskussioon ei ole võimaliku hõigata väljakukkuja oma või Huntingtoni nime mõnda tagasi nüüd kui avastatud, ma ei tea, kes avastatakse veel, eks ole, mõnikümmend aastat hiljem, kui ta on tulnud. Et, et see on nagu täpselt samasugune. Koolitus oli mõni aeg tagasi Eestis nagu mainisite, kõik tsiteerisid ja et, et selles mõttes ma arvan, et siin on täpselt samasugused ilmingud ka selles, mida me peame nagu hellitama, tavaliseks, et võib-olla see on siis mingisuguse massistumise pealetungi igal pool, aga ma arvan, et et võib-olla me võiks võtta lihtsamalt, et inimene on alati nagu grupi osa, et me elame ühiskonnas, me oleme karjaloomad ja on täiesti võimatu, võimatu, et me oleme väljaspool seda. Küsimus on ainult selles, et, et kui me oleme karjaloomad, siis need terminit, kuidas me seal karjas oleme, kuidas me kõike seda teeme. Need terminid pannakse paika inimestevahelise dialoogiga, need riided, mida punkarid kandsid, muide, sellest on see on väga keeruline, sest raamatuid kirjutatud, kuidas nad täpselt neid riideid kandsid ja mida see kõneles? Semiootilise mõttes, aga mis ma tahan öelda, on see, et need asjad ei ole ette fikseeritud Peifikseeru kuidagipidi ette ja ei soovi säilitada rangelt ja nii edasi, nii edasi. Küsimus on selles, et, et need asjad pannakse paika gruppisised dialoogiga ja need muutuvad kogu aeg. Tere päevast, head raadiokuulajad pisukese siis sealt sa tahaksid aga tema jaoks sammu tagasi astuda. Me oleme sest praegu üks eetris siiski tühjaks natukene seda konteksti avardada. Ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliigina kuulajate tähelepanu juhtida sellele. Esindan siis luuletajaid ja minu jaoks on poliitika psühholoogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid ka, muidugi on olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaate, kas siis selle Atlee laulu, kuule reetsed, küsimused, mul on väike saadada, vabandanud, tiriaadleks pikale, kas see oli küll väga asjalik? Materjalid on väga huvitavad. Aitäh sõnaõiguse eest. Räägivad on eetris, mina olen arhitekt Ignar Fjuk, minu vestluskaaslased on Barbi Pilvre ja Tõnis kahud. Tänane peateema on tarbimisest ja massikultuurist. Võib-olla ongi see hetk nüüd küsida, et kas on olemas ka mingisugune seos tarbimise ja massikultuuri vahel ajalises mõttes, et kumb oli siis nagu ennem või kumb toodab kumba, kas, kas siin on võimalik käsitleda seda nagu ütle muna-kanana? Tegemist on kontseptsioonidega võib-olla rohkem kui et et reaalsete asjadega tegemist on nähtustega, mis kontseptuaalselt liitusid ja täiendasid teineteist. Ühe asja veel, kui me, mida ta tahab, et öelda, et need mõisted ütleme konkreetselt massikultuuri mõiste eriti ei ole mingi fikseeritud mõista ja nad on selleks ühe näite. Massikultuur on selgelt negatiivse laenguga termini kohe, kui meie tänase vestlusteema välja pakkusid, saime aru, et, et saate põhitoon võib-olla isegi eeldab teatavat siis nii-öelda kriitikat Masingut, Doraasi, mida kritiseeritakse pärast sõda, kui raskuskese kultuuriteoorias langes. Ühendriikidesse. Tuli käibele teine mõiste populaarkultuur. Ühendriigid eraldasid selle uurimiseks tohutuid summasid, sest see oli osa Ameerika Ameerikaks olemise Ameeriklaseks olemise propagandast Euroopas, mis oli pärast seda vajalik? Margultuur tähendab, lähtub lühidalt sellest, et see on rahva enda kultuur. Samal ajal kui siis Vana-Euroopa modernistlik intellektuaalide põlvkond käsitles seda massikultuurina massi kui negatiivsena. Nii et tegemist on ühe sama asjaga, aga nende tõlgendus on täiesti kardinaalselt erinev ja see on ka kätketud juba mõistesse eneses. No ajaliselt, võib-olla tõesti, kui me mõtleme niimoodi kõige argisemalt massikultuurist tarbimisest, siis me räägime mingisugusest ühesugusest perioodist, kus noh, ilmselt on nagu massikommunikatsioonivahendite areng, siis ütleme nagu ühiskonna areng nagu siis tööstuse areng selline, mis juba võimaldab nagu ütleme, tarbimisühiskonna tekkida, mitte niimoodi, et me siis toodame kuskil, ütleme, tarbimisühiskond tekkida ega massikultuur levida sellises ühiskonnas, mis tegeleb potipõllundusega, eks ole, kus inimesed on nagu hommikust õhtuni tegelevad oma igapäevase siis hinge sees hoidmisega, et seal nagu ei saa sellised asjad nagu tarbimine ja massikultuur areneda. Et, et võib-olla siin tavaliselt nad on kuidagi nagu paralleelsed ja nad on seotud tõenäoliselt siis, kui mõtleme nagu turu kaudu ikkagi mingil määral nad orienteeruvad sellisele nagu turule turg võiks olla üks selline keskne mõiste esineb. Mulle tundubki, et see massikultuur nagu nagu levibki noh või on hoomatav eelkõige deme kõrvade silmade ja kõhu kaudu. Et, et need on nagu kõige lihtsamad asjad, millega on võimalik siseneda tarbijad või, või massikultuuri subjekti mõjutada või teda kaasa haarata. Ja meedia on tõenäoliselt olnud esimene ja ka kõige võimsam. Edasi ei ole vaja enam midagi muud läbi eetri läbi ekraani või läbi palju öelda, seal tuleb see sõnum, mis iganes kutsub üles tarbima või osalema massikultuuris tuppa, igal juhul sisse. No minu jaoks selline, ütleme massikultuuri niukene tõeline klassik või, või noh, kes minu jaoks seda sõnastas, Andy Warhol alandada. Ja, ja ütleme sellise mingisuguse aktina, ma tean ajaloost, et sõja aastatel. Ma ei tea, kas oli pepsikoola või, või Coca-Cola tootja, kes siis tasuta ilma rahata tarnis Ameerikas lastele, kes olid kuskil seal jaapani rindel või kus iganes tasuta seda koolat ja sellisena Ta juurdus ja, ja kahtlemata on ta ju üks osa sellest massikultuurist tarbitakse, aga samas see koolakultuur on ju samasugune nagu hamburgerikultuur või, või hotdogi kultuur või tähendab, see on teatud kindel trend, teatud inimeste harjumus, eelistus, et, et kas, kas see nõndanimetatud massikultuuris elemendid, kas nad on agressiivsed, kas nad on kas nad tõrjuvad seda rahvuslikku kultuuri ja muud kultuuri välja, kas keegi teist ennem kasutas sõna massikultuuri pealetung kas, kas ta tungibki peale muule kultuurile või ta kast asendab seda või ta ajab iseseisvalt oma vagu nagu äke läbi läbi selle, kui ader läbi mulla tähendab, et ta nagu jätab taimed kasvama? Mina ei viitsi isiklikult vabandust ma ei viitsi isiklikult üldse tegeleda kultuuriga, mis ei pruugi peale, sellel ei ole üldse mingisugust mõtet, et samamoodi lehtimis ei, katsume arvamust, aga sellega tegelemist taandub, mis, mis kaob, mis küsimus on lihtsalt selles, kas pealetung toimub täpselt nii lihtsustatud reegleid mööda. Rahvuskultuuri pealetungil on omad vahendid ja ta teeb seda teatud viisil. Massikultuur tungib peale tunduvalt. Tavaliselt mida kujutatakse massikultuurimassikultuuris, kehastub inimeste pidev hirm mingisuguse masinavärgi ees, mis nendest mõtleb, hoolitseb ja teeb neile kurja. Et kui sellest kujutluses lisada, siis musi kultuur tungib peale tunduvalt huvitav omal viisil me saame seda tõrjuda, me saame neid neid lööke tagasi suunata, igasuguseid asju teha ja konflikti alanenud. Rahvuskultuuri massingutel olid paljude paljude väikeste massikultuuri üksiklõikude teema. Võib-olla me ei peaks olema nii hinnangulised ja nagu vastandavas rahvuse massikultuur, et võib-olla peaks üldse näiteks huvi tundma nagu nende vormide vastu, mis tekivad võib-olla selle massikultuuri ja rahvuskultuuri piirimail nagu, nagu noh, ütleme kasvõi kogu Eestis Eestis nagu lokkav eurovisioon, konikultuur, mis on nagu meie muusika tööstuseks, mingisugune juhtiv jõud, mis on tekkinud seal piirimail, see nähtus, kuidas see fenomen nagu on Eesti Eesti noh, ütleme ühiskonnas ja kultuuris nagu saanud selliseks üheks konsolideerivaks jõuks, et see tundub nagu tohutu irooniline, et oh, et nüüd meil on üks mingi massikultuurifenomen, mis aga seob rahva, eks ole, et me saame nagu vaadata, et toimub hoopis midagi muud, et tegelikult peaks olema nagu tõesti noh, võib-olla võib-olla meie elu labastub mingisuguste väga tagasi Suisate kriteeriumide järgi, et, et see ongi nüüd see, mis meid ühendab, eks ole, vanasti ühendasin, ma ei tea, laulupeod ja nii edasi, nüüd ühendab meid eurovisioon, aga et miks me peaksime sellele kohe hinnangu andma, miks vaadata ja mõelda, et võib-olla see on nagu see on uus aeg lihtsalt see tuleb nagu peale mõtleks selle üle. Muide, see on väga huvitav tähelepanek, sest üldiselt me ju kurdame niimoodi, et nüüd kui meil pole enam vaenlast Pole enam seda, kes meid konsolideeriks, kes toodaks seda meie-tunnet või välja Eurovisioon. Tere tulemast. Liidab meid. Ma arvan, et see on üks põguv põgus kümnerg kümnend, mis on möödas, et edaspidi, et see harja nagu läbi ja et, et seda sellist, noh. No kõik igatsevad uut ja see eurovisioon on just nagu ikkagi see vana Jah, mina olen kasutanud massikultuuri nagu muusika osa kindlasti alati selleks, et mitte liituda kellelegi kellegagi. Näiteks kohe sain ma sind hämmastada sellega, kui ma ütlesin, et mulle ma ikka jaksan, meeldib ja ei liitunud. Aga ma küsin ja ja oi, ma küsin hoopis ühe teise küsimuse tõelist uudishimust, et kuidas sulle Steve raig meeldib? Vähem kui mängimiseks on kahtlematult tunduvalt vähem, aga huvitav, aga kas, kas võib? Küsimus võib alati esitada, kas, kas minu küsimus on nagu vastatav selles mõttes, et kas, kas võib nii öelda, et massikultuur on võimu teenistuses vaimu vastu? Muidugi mitte ei, kahtlemata mitte. Massikultuur on minu teenistus, kes ma olen ostnud ja ta teenib mind nii nagu mina tahan. Siin pole üleöö, et seda ei maksa võimu ja vaimu vastandamine, et see võib-olla see on mingi noh, ütleme seal mingi üle niuke kivistis, millest me nagu millest me nagu armastame ennast väljendada, aga et, et võib-olla siis massikultuuris ei peaks nagu meil peaks nagu kasutama seda vastandust, et me peaks nagu mõtlema mingites teistes kate korjates võib-olla tõesti tulla tulla nagu nende inimeste juurde, kes kes peavad nagu oluliseks mingisugust massikultuuri, kas või Michael Jacksonit või et vaadata nagu, mis nende peas toimub, et miks nad seda teevad, mida see neile annab, et nad nad millegipärast nagu kuulavad mingit muusikat, sest see termin nagu õnnelikuks, et nad kuulavad, kuulavad Elmarit või kuulad meie meest ja see pakub neile midagi, et see on nagu huvitav, et kas siin nagu vastandub, ma ei tea, et kas siin on nagu võim või keegi manipuleerib või on vaim vaid see pole nagu oluline küsimus sel puhul. Seal on võim, tuleb minu arust hoopis teisel moel sinna sisse. Ma toon ühe näite. Ühe skeemi õieti eksisteerib nagu. Kahte sorti tõlgendusviise sedasama massikultuuri suhtes, üks on see, mida, mis toimub nii-öelda klassitoas ja teine on see, mis toimub siis vahetunnis piltlikult öeldes. Klassitoas Me räägime massikultuuritekstidest, väärtuslikest, kultuuritekstidest, klassi lastest, nad on väärtuslikud ja me leiame, et nende paikapanek on see, millega me peame tegelema, samal ajal, kui inimesed lahkuvad, sealt klassid, aasta lähevad vahetamine teenindusega rääkima, räägivad võib-olla neist samadest kultuuriobjektidest. Aga nad räägivad teineteisega ja nad räägivad teineteisest. Mina räägin Parmi maitsest, barbi teatab minuma, mina ütlen, et sa eksid, tema ütleb, et ei, mina eksin ja tekib vestlus ja niimoodi pannakse kultuuri-kultuurisfäärid paika. Koolis õpetatakse meile seda huvitavat asja, intellektuaal manuaalne tegevus ja meie isiklik elu on kaks ise asja. Ja see ongi tulemuslik, selline lõhe eksisteerib, see tähendab, et klassitoas mintellektraliseerime ja siis, kui me lähme vahetundi, siis me vastupidi ütleme intellektuaalide, et ei saa millestki aru. Nüüd me räägime asjast endast. Vahetegemine eksisteerib, et küsimus on selles, et kui me selle vahe ületaksime ja kuulaksite, mida inimesed räägivad kultuurist reaalset vahetunnis, me saame aru, et nad ei ole passiivsed. Nad ei ole lollitatud, nad ei eksi, vaid nad räägivad asjast, nii nagu see päriselt on nüüd huvitav. Samal ajal nad ei kasuta küll intellektuaalseid terminid, aga minnes siis nii-öelda klassituppa tagasi ja hakates rääkima muusikast kui mingist objektist, mis on fikseeritud ja vinumbulikest massikultuurist millest tahes siis me magame, mida väga olulist maha, sest me lähtume skeemist, mille me oleme iseendale valmis mõelnud, see on nagu minu kujutlus. Et siin on see asi, millega me nüüd kogu aeg kokku puutume, kas me räägime muusikast või filmikunstist või või räägime siiski hamburgerit. Aga noh, kui me räägime näiteks popmuusikast, siis üks eeldus, mida väga paljud inimesed teevad, midagi muusikalist, sealt rääkida ei ole millest tahes, aga mitte ainult muusikast, samal ajal, miks Maiken Sekson kasutab hevi metal kitarr, jama lugudes on väga oluline, arvestades seda, millest ta laulab ja täpselt samamoodi kui me võtame Hollywoodi filmid, siis kõikide pealt okei, selle näppinud niikuinii vahepealne hulk mürtsu ja oranži plahvatusi kõik saab mööda. Päris lihtne ei ole, me peame ikkagi küsima, millised esteetilised valikud seal toimuvad või täpselt sama küsimus. Okei, te te olete muusikatööstuse muusikatööstusaktiviste, olete produtsent ja ütleks, et te peate tegema kommertslik plaadi, senikaua kui me seda asja lähemalt juurde tundub kõik OK, nagu nad ikka loputavad ajusid ja nii edasi. Aga küsige ühelt profilt, mida ta täpselt peab tegema, et teha ühte lugu kommertsiks. See ei ole nii, et pane tümps taha ja see nüüd ei ole, see on tunduvalt keerulisem. Millised need otsused on? Et seni, kuni reaalselt ei uuri neid asju, kuidas massikultuur tehtud on, me ei saa selle kohta mitte midagi päriselt, tead, vabandust selleks pika. Et siin võimu küsimus, et võib-olla peaks võimu ka natukene laiemalt nagu mõtestama aga seal on moes siis mõtestada võimu siis, mitte siis ainult sellise poliitilise võimuna parteide võimule või mingi mingisuguste institutsioonide võimuna laiemas mõttes, et siin sinna tõesti me peame nagu mõtlema, et igasuguse massikultuuri, aga paar kultuuri taga on tänapäeval tööstus, et me oleme nii või teisiti nagu mingisuguse raha maailmamasinavärgi osa, kui me, kui me, kas ostame, siis vahet ei ole, kas me ostame meie mehe plaadi, ostame Steve rassi plaadime ühtviisi nagu teenime mingisugust rahamasinavärki, me oleme nagu selle noh, mingi mingisuguse võimu teenistuses, eks ole, kes meie arvelt nagu siis taskuid täidab, et et me oleme nagu selle kapitalistliku masinavärgi teenistuses. Vaatamata sellele, kas me nagu tarbimiselitaarset, massikultuuri, kas me loeme, kas me loeme filosoofiat või, või loeme naistekaid siis ühtviisi nagu see masinavärk, mis siin taga on väga sarnane, kui sellesse nagu sisse minna, tundub küll, et noh et on midagi väga erinevat, aga et lähedal lähedalt vaadates siis siis selline tootmise, tarbimise turumasinavärk On veel üks huvitav moment, mis, mis nagu selle Parmimatest võiks edasi minna. Kui te olete tootja poolel kultuuris, siis tundub nagu naljakas küsidagi, nii aga et kumb on lihtsam müüa kas kunsti või massikultuur ja mõelge, kui te saate mingisuguseid asju müüa kunstiideoloogiaga, siis on selle müümine tunduvalt lihtsam kui see, kui te hakkate näiteks müüma seda niinimetatud trash kultuuri, mingisugust jaapani veidrat animatsiooni või midagi kummalist. Raske prognoosida selle jaapani andekamad animatsiooni, mingisuguseid hoovusi, samal ajal on väga lihtne müüa kunstiideoloogiaga asju, vaadake kuidas Eestis reklaamitakse teatud üritusi, kuidas kunstiideoloog ennast sõnastab kui kuidas on aastakümnete pikkune traditsioon müüa midagi eliidi eliidi sildi all taht sihukesele, tärkaval keskklassile ning nii on klassikalise muusikat alati müüdud Kaarsuse ideoloogiaga müüa keskklassile. Et, et kuidas sellega. Et minu arvates on alati lihtsam müüa kunstiideolooge ja öelda, et see on väärtuslik kunsti, rääkida sinna juurde, aga katsu sa müüa, see on väga spetsiifiline Suija, massikultuuri, ma saan sellest nii aru, et ja ütlengi, et see vist peabki nii olema sellest, et see noh, erid, kultuur või kuidas sa seda terminit kasutasid. Taanwalegi noh, ta ei ole nii tundlik mingisuguse iidoli õigs õiskele või, või hüüatusele või kriitikale, ta, ta on. Ta on tekkinud aastat. Et ega aastakümnetega, et tal on traditsioon, ta ei muutu nii, nagu muutub. Ja, ja teda on võimalik seetõttu prognoosida. Ja see prognoosid võivad vahel minna nii ja naa, aga aga ütleme, eeldame, et on hea prognoosi ütleme, kui palju toota, millist, millist kallakut seal see tootja ja müüja siis pead tegema, aga massikultuuri tema, minu minu jaoks, tema on niisugune põhiolemus ongi, et mida ta peab kiiresti muutuma, tähendab ta ongi ääretult mobiilne, ka väga tundlik tuulele meelele just iidolite nendele, kes sõnumit ütlevad ja piisab, kui keegi ütleb mingisuguse siukse väära sõnumi tootja mõttes ja ta tali Abikese kaup realiseerimata ütleme selline. Ei ole, aga ma arvan, et väga ütleks, leiame ka, leiame ka väga palju, nagu ikkagi ikkagi iidoli kujusid, see ei ole ta kohe, kui tekkis ikkagi klassikalises muusikas ka nagu plaatide levitamine näiteks ja ja turustamine, siis tekkisid ka esimesed staarid, siis kadusid ära Arvo Pärt, näiteks. Kruusa tekkis kõigepealt esimene superstaar oli ikkagi karusoo ja, ja siis ja siis kõik need teised tasapisi ja samal ajal massikultuuris terveid hoovusi, kus, mis absoluutselt ei, ei saarekesksed iidoli kesksed, enamik edetabelitesse jõudnud poplauludest ei ole üldse staari kujuga seotud sest vaid on suhteliselt laisad ja teevad väga harva oma plaat. Võib-olla eliitkultuuri üks suur selline olemasolemise mõnus eelis on see, et väga sageli ta ei peagi kellelegi meeldima erinevat massikultuurist, mille olemasolu eeldus on see, et ta lihtsalt nagu meeldib kellelegi, keegi valib ta ja ostab ära või siis tarbib teda eliitkultuur, et ütleme, mingi kunstinäitus võib-olla püsti mingisuguse sponsori toel, nii et seda keegi ei vaata. See näitus on seal kaks nädalat lahti, et nii ütleme Wood viskab sellise raamatu, mis jääb seisma hästi kiiresti välja, tänapäeval ta läheb kuskile odavmüüki või nurga taha või prügikasti või või siis kirjutajale tagasi või kirjastajale selles mõttes no eliitkultuuri nagu, nagu hoopis riskivabam nagu toota, eriti õudne on, kui seda hakatakse nagu tõesti tootma mingite skeemide järgi, sest noh, ütleme imiteerima mingisugust eliitkultuur, et nagu on juhtunud ka eesti filmikunstis siin viimasel ajal tehakse mingisugune ütleme, mis nagu imiteerib hästi sügavate teost, samal ajal ta ei meeldi ka inimestele ja tundub, et noh, et keegi ei julge ka nagu sõna võtta, keegi ei viitsi seda nagu lõpuni vaadata, aga et noh, tundub, et seal on nagu kõik need tunnused olemas. Ja eks sa mäletad, Ekspressi areen-is oli ükskord mingi neli kuud tagasi võrdlusi eesti filmi ja eksperimendi vahel, ma ei taha seda siin eetris öelda, aga, aga selline ta nüüd oli. Kes selle võrdluse, vaat ma ei mäleta, järgmises saates võime meelde tuletada, aga no kui ma algul vahepeal küsisin seda mingisugust suhestust massikultuuri ja tarbimisega vahel siis nüüd tarbimisest oleme sellest hetkest väga vähe rääkinud, aga ma saan aru, et see massikultuuriese noh, ütleme, et võib ju nii-öelda töötab ainult siis, kui teda ostetakse või tarbitakse. Hoiame nüüd selle sõna astmeline tarbimine lahus, aga ikkagi läbi tarbimise. Ja ma olen aru saanud, et tarbimine, hullumeelne tarbimine ja kui sul on täis vabadus tarbida nendest neid inimesi, nagu peetakse tõusiklikeks tõusiklikeks kas või võitis, toodab tõusiklikust. Kas teie jaoks hullumeelne tarbimine on aluseks ka mingisugusel tõusiklusele või ei ole? Kas need, neid võib üldse mingisuguses ühes võtmes kasutada käsitleda? See oli hästi-hästi kitsas hinnang ühele mingit teatud liiki enda kaunistamisele võõraste paabulinnusulgedega, mida noh, Eesti ühiskonnas nagu täheldatud, aga, aga ma arvan, et noh, see võib olla lihtsalt mingisuguse mingisuguse puuduse tagasi tegemine, et sinna, mis on, ma arvan, see on mingi 90.-te fenomen, kui tagantjärgi vaadata, et, et tekkis tõusiklus, sellega oli seotud mingisugune meeletu tarbimine. Ja Ma arvan, et umbes 10 aasta pärast vaadatakse üheksakümnendatel, et see oli see aeg, kus ehitati, ma ei tea, 300 ruutmeetriseid maju, mis nüüd väga sageli on tühjad kus sõideti mingisuguste jubedate, ma ei tea mitmeliitriste autodega, et see kõik nagu läheb üle, et, et võib olla läheb, eks ole, kuskil mingisuguse marginaalse grupina, aga et ühiskonnale tervikuna ma arvan, see 90.-te fenomen, mis noh, on niisugune näljase inimese kes on saanud siis selle peolaua äärde selle isu täis isu täis ja siis ta oksendab, eks ole, mõnikord teist korda jõgi. Jah, see on näide sellest, kuidas, kuidas läinud ostmisest vaid just nimelt tarbimisneed inimesed ostsid endale tarbimisega teatud identiteedi ja identiteet, ärritas tarbimine ise, tarbimine ise võib olla väga erisugune, see oli tõesti üks vorm, ainult et nad ostsid endale teatud identiteedi ja sellega kutsusid esile teatud reaktsioonid. Tavaline meetod ostaks endale tõesti punkriietuse punkt plaadid ja läheksin sellega presidendi vastuvõtule. Ma kutsuksin esile teatud reaktsiooni. See võis olla tõesti niimoodi, et ütleme, et kui me nüüd mõtleme selle tõusikluse peale ilmselt kujutame ette, millest räägitakse, kui räägitakse eesti tõusikutest sisse, siis tõesti ilmselt inimesi nagu ärritas just see, et mingisugused tüübid, kes tulid pagan teab kust, kes tulid mingid suhkruvatti ja vahvliküpsetamise maailmast, eks ole, me olime harjunud, et nad on kuskil Viru tänava otsas, siis nüüd nad ehitavad endale neid suuri maju ja neil on need suured autod. Nad ei ole ära teeninud, eks ole, mingisugused mingisugused ma tea, kuskilt tulnud suvalised tegelased. See on Balzaci teema, kuidas ühel hetkel, kuidas ühel hetkel inimesed, kui meil on päris aristokraatiat ei olnud, siis kodanlus tõusis ja aristokraatia asemele ostsid ennast inimesed, kellel oli raha, aga kes ei olnud ära teeninud seda staatust siis on selline üsna levinud motiiv kirjanduses. Aga nüüd selle ostmise ja ostmisega seoses on ka ikkagi müümine ja, ja ja noh, üks viimaste kuude noh, ütleme juba õige pikka aega on, on ajakirjanduses sageli juttu sellest keha müümisest ehk ehk prostitutsioonis ja ja kuivõrd te näete, et selline üldine vabadus, üldine kõikelubatavus liberaalsus selles halvas tähenduses toodab ka ma ei tea, kas massikultuuri üldmentaliteedi kõrvale sellist kõikelubatavus, et kõik on müügiks, kõik võib müüa. Ja sinu eneseväärtus sina ise inimesed müügis tegelikult. Just siin tekib niuke ohtlik küsimused, kes sel juhul peaks ära keelama, et noh, ütleme, mingi niukene nähtusega, mida sa oled seadustega reguleerida nagu lihtne mind seaduses reguleerib mingit valdkonda. Aga et võib-olla kultuurivaldkonnas siis tekib küsimus, et kes hakkab valima, mis on ja mis ei ole, kus on setsensorkis, ütleb mis on väärtuslik, mida tohib, mida ei tohi, et, et siin ma arvan, et kultuuris ma olen eriti kõikelubatavuse poolt, et siin minust ei kutsuda esile olukorda, kus meil on jälle inimesed, kes meil on mingi maitse, kohtunike süsteem, meil on mingisugune sensorite süsteem, kes hakkavad nagu jälgima, et, et noh, see on hästi ütleme, et kui sellele anda nagu roheline tuli, ma arvan, see tekib nagu väga kiiresti. Et ma eelistan igasugust turu vabadust sellele, kui on, hakkab siis pihta, ütleme selline elitismis oli ka nõukogude ühiskonnas väga selgelt mingisid nomenklatuuril, mis määrasid Nõukogude ühiskonnas oligi see, et jah, et tahtsin osta, aga ei saanud osta. Aga küsimus on muidugi selles, et prostitutsioon ei ole osa massikultuurist ja tarbija ühiskonnast kõige järgi, mis prostitutsioon iseloomustab, kuidas teda kujutatakse, kuidas ta iseennast näeb, ta asub selgelt väljaspool sellist legaalset tarbijaühiskond. Mina olen, ma ei tea, mille pärast, aga noh, nii sõnamassikultuur, mõista massikultuur kui ka selle sõna tarbimise suhtes veidi allergiline, ma noh, ma ei tea, mis minuga viga on, mis mul viga on ju siis midagi on. Ja, ja tänases saates ma olen märganud, et, et vähemalt teie mõlemad neist tahate ironiseerida vaata pigem positiivsed kui negatiivsed tõdeda, midagi väga loomule oleme leppinud, sellega elame ja käime poes ja saade nüüd lõpeb ja, ja just nagu enda, selle sisetunde või olemise kaitseks. Ma meenutan Itaalia kuulsat filmi režissööri Pasoliinid, kes võrdles tarbimismentaliteet ja tarbimisfašismiga öeldes, et, et see on palju hullem Bashismist, see tarbimismentaliteet tarbimishullus, sest see maagiline lummab. Ta imeb inimese endasse nii märkamatult ja totaalselt, et on ohtlikum kui fašism, sest fašism mängis lahtiste kaartidega. Aga see oli nüüd tänane saade teemal tarbimisest, massikultuurist, mina olen arhitekt Ignar Fjuk, minu saatekülalised olid Barbi Pilvre. Tõnis kahu räägivad, on eetris järgmisel nädalal. Seni saate klassikaraadio koduleheküljel tänast saadet kommenteerida.