Spiiker on klassikaraadioühenduses pike sõna jagaja. Mina olen kohe ja spiike on teiega kortsu sõidetud. Kahe repiiter roog on tal 21, kolm, kõnen. Laupäeval kell 12 30. Laupäeva ei siiski veel reede õhtust laupäeva hommikust klassikaraadiokuulajad, et mina olen kohe, kes võitleb siin kevadise külmetusega. Ja saade on endiselt spiike mitmete keelemeeste, Jabahhi, neljandajärgulise kirjaniku kiuste, kes on selle nime vastu protestinud. Ennekõike peaks see saade ju nii keeles kui kirjanduses tagama teatava liberaalsuse teatava häälte võrdsuse. Nii palju, kui see poole tunni jooksul võimalik on kord kuus. Nagu kombeks, on meil kaba, kehaniku heli, näidet või kirjandusega seotud helikildu. Mõne aja eest Tallinnas toimunud kirjandusfestival sots ja kuhu mina küll vajaku sedapuhku jõudnudki käsitles, sedapuhku süvendatud sürrealismi, mistap alustamegi väikese häälutusega vesi ise ilmas Laabanilt ja siis juba läheme tänaste raamatute juurde, kus samuti on põhirõhk täna uuel luulel. Siin nulleys nõunieesi, mitte siin nõu see siia ei sees, siis siin ma. Tees teesi eitab. Ma veist ja meest. Eesti ei appi. Esimeseks raamatuks, mille täna Sinsbikes ette võtame, on Kalju Kruusa defamisi alapealkirjaga teisi luuletusi kogu ehitatud siis teisi luuletusi ja Kalju Kruusa Alton oodatud uut luulekogu jälgede maade müüdile, meeleolu juba õige mitu head aastat. Nüüd on see siis tulnud ja õigupoolest ju alles äsja ilmus Kaljo kruusalt valimik. Rühmituse õigem valem kogumikus enam-vähem defamisi järgib paljuski seda liini, mida meeleolu alustas. Väga minimalistlik kud ühelt poolt ehk Juhan Liivilikult, teiselt poolt kindlasti Kalju Kruusa jaapani vaimustusest mõjutatud luuletused vahelduvad tihkete impessioonidega kus on ka mitmeid võõrkeelseid tsitaate. Ja nagu meeleoluski on oluline osa raamatust täidetud hoopiski kahe pilvetekstide poolt, mida Kalju Kruusa on tõlkinud inglise keelde ja mõnel juhul ka prantsuse keelde. Kalju Kruusa luule on heas mõttes sootu jaa jaa. Mingis mõttes ka identiteedi ttu. Siin on väga palju aistingukesksust just ja päris päevama lapselikust mõni kurjem inimene võiks öelda infontiilsust, aga kui meelde tuletada rühmituse erakond, kuhu Kalju kruusagi kuulub kunagist koosolekut, kus hääletati läbi erinevaid omadussõnu, mis võiksid iseloomustada eakonna autojuhid, siis infantiilsus saigi ka autorite endi poolt kõige rohkem punkte. Omamoodi kõnekas on näiteks luuletus fotona. Fotomaterjal kattis valgust ju kuigi ise väikesena tahtsin pimedust. Eks fotomate helgi täis kasvamatuna. Ja kardetavasti saigi valgust liiga vara päästa, enam pole valgusega midagi olnud peale hakata. Ja valgus enam ei hakka peale ka. Kalju kruusa luules on palju selliseid keele paradokse keelega mängimisi aga samas need ei ole enam sellised noore luuletaja sõna kõlbsustused, vaid väga peenelt läbitunnetatud. Ta ei lähe seda teed, et võtaks lihtsalt mingisuguse kalambuure ja kihutaks ulatuse selle ümber. Nendes mitmetimõistetavust des on seda eesti keele unikaalset ilu või selle ilu maksimaalselt ära tabamist, mis teebki Kaljo kruusast selle. 90.-te lõpus tunud põlvkonna ühe omapärasemaid luuletusi, kuigi Hasso Krulli jälgides vaevalt et ta nüüd kangelt on mingisugust isiku pahet taotlenud pigem võimalust erinevates olekutes erinevatesse meeleoludesse lahustuda. Samamoodi nagu meeleoluski ja samamoodi nagu kogu loomingu kestel on Kaljo kruusal säilinud siiski üks väga isikupärane ja jäljendamatu ilma plageerimis vahendita keelenihe nimelt Igekit kasutab ta erinevatelt paljudest luuletajatest mitte ö tähe asemel vaid hoopiski õ-tähe asemel. Teine erakonna liige Andreas Kalkun on Kaljo kruusast paljuski erinev, kasvõi juba sellepärast, et Andreas Kalkun luuletab setu keeles. Aga neil on ka mõndagi sarnast, seesama heas mõttes sootu luule seesama aistingukesksus, ehkki Andreas Kalkun, neil on see kuidagi veel meelelise või isegi mitte meelelisem, vaid just kehalisem ihulisem. Peaaegu igas luuletuses on kujund, mis seondub verega või haavaga või sisselõikamisega. Ja siit raamatust tuleb ka väga selgelt välja Andreas kalkuni õigeusklik taust. Nii et paljuski on saamata omamoodi Martüürium või müstilise tseremoonia kirjeldus, kus samas on seesinane jõuline kehaline. Aisting kogu aeg olemas. Andreas Kalkun eristub Mooste luulest üsna teravalt seetõttu, kuna noh, üldiselt kui lugeda kasvõi hiljuti ilmunud Moostel Ulantoloogiat, siis valdavalt on tegu ikkagi kas siis tilise või lohi laululise luulega. Andres kalkuni setokeelne luulepäevaraamatus on pigem juurtega kuskil sümbolismi is ja modehnismis. Ja sellest pühalikkuses, mis sellest luulest õhku ei püüdu, kuna ei, ei puudu teatud muie või kerge ehke selline. Kas need iroonia, aga siiski teatav enese kõrvalt vaatamine? Et mitte öelda natsism aga seda jällegi väga konstruktiivses mõttes. Mõlemad nii andres kalkunipäevaraamat, et kui kalju, kiusad Refamisi on mingis mõttes eneseküllased kuidagi muust ajast ja ruumist väljas. Ja eriti just sellest päevaraamatus, mis on ka väga stiilselt kujundatud valge kuldsega aimub miskipärast paralleelpaika Jentoga või õigemini küll selle filmiga, mis selle põhjal tehtud on. Lägendov nandin, Hanrid mis muide on minu meelest üks viimaste aegade parimaid filme, kuigi küll Eva Koff seda teater muusika kinos liiga sentimentaalseks nimetas, võrreldes algtekstiga. Aga eestlastele on miskipärast omane selline agraar, provintslike hirm sentimentaalsus ees. Ja Kalju Kruusa kui Andreas Kalkun sellest hirmust tervendavalt elu Tehvelt vabad. Mõneti siiski ehk Kalju Kalju Kruusa On kultuuriteadlikum või rohkem sellest muus maailmas sees ja teadlikumalt mängimas kultuuriorganisatsioonidega. Andreas Kalkun on ehk ehk veelgi enese küllasem selles õigeuskliku setu oma maailmas tugevalt sees. Aga võib-olla see on ka keel, mis selle mulje tekitab. Andreas Kalkun murdeluule on kõrvutadav. Ehk Kauksi Ülle viimase aja tekstidega. Kauksi Üllelt on väga jõuliselt kiitnud ta kunagine rühmituse kaaslane Kivisildnik kelle järjekordne luuleraamat otsin. Naist on ilmunud eesti raamatumärgi alt. Kivisildnik, nagu siin saates on juba tõdetud, on muutunud täiesti hüpefroduktiivseks ja tundub vist, et ei muud ei mööduga ühtki kuud, ei ühtki spiiker saadet, kus poleks Kivisildniku raamatut tutvustada. Otsin naist, ehk siiski tervikuna pähis. Kalevipoja ja päike, mida sa õhtul teed, mõõtu raamat ei kipu olema, siin on mõned väga head tsüklid. Minu lemmikuteks olid piibliparadiis, kus siis piibellik. Haiku taolisi tekste on ritta seatud eht Kivisildniku kombel ja need meenutavad oma vormilt väga kas siis luugi Erkki Luugi sõnamänge või siis Andreas vee väljavõtteid aja kesa vihik lehekülje servadel. On võetud selle piibellik retoorika, ülimat kontsentreerumist, punktid või ülimad stilismi toodud need välja ja muudetud omamoodi koomiliseks, nii et võiks öelda, et et Kivisildnik mõnes mõttes trumpab sinna üle isegi tehnid õunapuu teejuhi ristiusku. Teine väga mõjus tekst, minu jaoks on ka Kalevipoeg omas mahlas, mis on siis omamoodi järg või post skeptum Kivisildniku kalevipoja raamatule. Ja mis hiljaaegu vikerkaares ilmunud vist veel inimestele tuttavam. Jaga otsin naist, nimi tsükkel on omamoodi nauditav ja omanik kvintessents Kivisildniku masinlikku loomemeetodist. Nimelt siis on Kivisildnik trükkinud naine erinevate ajalehtede otsingumootorisse. Ja kõik need leitud lõigud, kus sõna sisaldub ka kenasti siia kirja pannud. Ja selles pealtnäha objektiivses ja kihetus otsingus, tuleb välja kogu see tänapäeva virtuaalreaalsuse fragmentaarsus ja vastuolulisus ja ja kummastav koomilisus. Kui võtta Kivisildniku otsin naist ja jan kausi viimases jutu kogusantsate tund ilmunud netikommentaaridel põhinev lugu ja ehk veel mõned lühemad tekstid, siis varsti on võimalik juba Eestis välja anda internetist inspireeritud tekstid antoloogia. Tervikuna nagu öeldud, otsin naist. Luulekoguna jääb minu jaoks natuke ebaühtlaseks. Siin on ees ja taga teatavad täitematerjali kassis lohi laululises vormis või Kivisildnik, kui kurtmist selle üle tehinitele antakse, preemiaid talle ei anta. Noh, see on küll ausalt öeldes sügavalt Kivisildniku isiklik probleem ja küllap ka omamoodi on osa Kivisildniku mängust meedia kihendusega aga need mängud on mitu-mitu-mitu astet madalamad. Demonauditavamatest tekstidest. Komme inimesi üsna jõhkralt Monada. Võiks olla õhutatud. Inno Taasna kunagise näitlejatari mälestusraamatuga vaatan ajas tagasi. Mille pealkiri küll võiks olla, pigem vaata raevus tagasi. Kivisildnik võiks küll palju palju õppida Innodonalt, kuidas ilma roppusi kasutamata inimestele ikkagi väga haigelt öelda võib. Loomulikult, siin on ka sellist. Vanade aegade muljetamist ja ja autobiograafiat selle tavalises vormis. Lea Ahme, kes on aidanud seda raamatut kirjutada, ei ole Rehkaa tihanud seda raamatut nii teravaks teha, kui hinna tahna oleks võimalusi andnud. Aga, ja selle mälestusraamatu keskmes on siiski minu jaoks hilinenud kirjad. Kus hinnad ahna siis adresseerib oma pilte inimestest nendele inimestele, kellega tal on olnud õnn või õnnetus koos töötada. Ja siin majanevad nii mõnedki müüdid. Ei no ta ütleb inimestele väga, otse väga julmalt ja ja samas mingil kumastaval kombe on seda nauditav lugeda omamoodi siis kõhutatav Kivisildniku kunagise kirjanike liidu tekstiga, aga selle vahega Kirjanike Liidu tekst oli lihtsalt täiesti hüpefoolneda vestja. Heino Tagna ütlused inimeste kohta vähemasti tunduvad tõena, ehkki subjektiivsena Ütleksid, kui inimesed üksteise suhtes ilmtingimata peavad alati avalikkuse ees seda kõige läbi tunnetatumatude välja ütlema. Vahel võib ju normaalselt läbi saada. Aga kui seda tehakse efektselt seda intrigeeriv lugeda. Kivisildnik ust kahtlemata mõjutatud on Vahur Afanasjev, kellelt on ilmunud luulekogu kaantega viin. Kuigi stiliseeritud, et autojuhi teisik kaane peal ka midagi ammutavat näib tõenäoliselt siis väikesest Plaskust siis tegu on jällegi Kalamboosiga. Viin tähendab siin ka Austria pealinna ja tekstid valdavalt räägivadki Austriast, Austria tüdrukutest, Austria hiinlastest, näiteks lehekülg 15 on selle kogu üks minu jaoks põnevaimad tekste kõige armsamad austerlased. Kõige armsamad austerlased, tuleb tõdeda, on hiinlased. Isegi juhul, kui nad keelt ei oska, mõistavad silmist võib-olla suust hinguse järgi, mida ma tahan. Kuigi veel ise ma seda ei tea. Kõige armsamad eestlased puuduvad mitmuses, täiesti kallim on ainus, kes taolise hinnangu Moltalviks. Kuigi tema ei mõista tihti, mida ma tahan. Isegi juhul, kui keelt hoian ta hammaste vahel. Idaihalust või vähemasti? Idamaade kultuuri poolt tekitatud kilki autose peas on siin kogus parasjagu tunda nii hiina kui jaapani kui õige mitmes tekstis kris naiitide mõju sellele kogule. Päris sellised Kivisildniku kontsenteeritust Afanasjevile siiski veel ei ole. Mu parimatel hetkedel on see lihtsalt selline nii-öelda ladna lit ehk suva kirjandus. Apo Ilvese, Villem Valme ja Jürgen Rooste laadis. Tublisti on sellist poisilik erootikat, tüdruku intiimsete kehaosade laiendamist kogu maailmale ja selle tajumist kogu maailmale. Iseloomus tähena võiks öelda? Jaa. Mingitel hetkedel on see mõnus, mingitel hetkedel võib-olla natukene hakkab tüütama või ootaksid midagi muud jällegi nagu viimasel ajal palju on öeldud. Tugev toimetaja oleks suutnud sellest luulekogust midagi kontsentreeritumalt teha, sest et mõjusaidi häid tekste on siin tegelikult päris palju. See, et toimetaja ei ole pääsenud assi või kassi, ma ei tea, kuidas ta tuleb ja oti kogu haiged lapsed kallale on isegi positiivne, sellepärast et selline loote isetegevuslik luulevihik ongi kõige nauditavam just sellisena. Twityosel laadis oma sõprade poolt kujundatuna ja illusteerituna. Ja nauditav just sellise kultuuri faktina tekstide poolest. Assi kastsid, Valdmann esindab sellist täiesti läbinisti stiilipuhast plika, punki mäng ja, ja liimis, luuletused ja saatan ja veini, must ja punane ja vihkamine ja ja kõik need muud asjad mis paljude noorte tütarlasteluulet teatud vanuses iseloomustavad ja millest paraku kirjanduslukku kipub. Natukene vähem ehele jääma. Ott on huvitavam ott koguv. Alustab ka küll selliste eht koolipoisi eksistentsiaal istlike manamistega kuid kuu lõpuosas tekstides nagu ele vaata noite hoid neutroidia siis üks olematu päeviku eksistentsi leviitav pika pealkirjaga tekst on juba üsnagi sarnased KiVa retoorikale Monamisele homsele tekstile niisama pealkirja alt kui, kui sisult. Ei tea, et see tahtlikkonnaga minule Kiva tekstid meeldivad ja, ja selle tõttu ka kõnealused ott co2 tekstid. Kõige kihvtim on siin raamatus ehk siiski. Kreti nimelise tegelase skiso freensed illustratsioonid. Kui haiged lapsed võlub oma vahetusega ja isetegevuslikus ega siis Madis Kõivu sellistes maailmades nimeline artiklikogumik mõjub just sellise hästi spektaabli akadeemilise lähedus nemisega enamalt jaolt ja samas sellega, et kõik need erinevad tüübid Madis Kõivu kombata on selles budistlikus mõistujutus elevandi kompamisest pimedas. Et kõiv, kui Eesti üks. Julgeks öelda, et suuremaid, aga samas haaramatumaid ja ja igasuguseid kirjanduslikku tähelepanu eest kõrvale põikleva maid, auto häid jääb siin teatriuurijate kogus siiski ka lõpuni lahti seletamata, ehkki põnevaid tekst on siin mitmeid, nimetagem ohe pilveanalüüsi kõivu, külma teatritekstist või Piret Kuuse proovist läheneda füüsik Kõivule ka füüsikareeglite järgi füüsikalise mõtlemise reeglite järgi. Või siis sellest Akadeemilisusest. Jõuliselt lahknevad Pulga Jaani käsitlust kõivu Madisest kui Võsu külamehest ja sellest, kuidas ta suguvõsa saatused oma teostesse kokku pandud. Põhiliselt siin käsitletakse siis kõivu näidendeid, ehkki mainimist leiavad ka tema mälestuslikut roosa tekstid. Ja selline siis tänane spiiker valika järgmises saates kindlasti tahaksin pikemalt rääkida Ervin õunapuu novellikogu Eesti gootika kaks. Ja ühest kui teisest veel mees on hiljuti ilmunud jällegi Indrek Hargla piimast raamatust Stella maasist tahaks rääkida. On tema hoiakud religiooni suhtes üsnagi sarnased õunapuu omadega. Ja uusi raamatuid on veel tulemas. Mis täpselt saatesse jõuab, kuuleme juba järgmises spiiklis. Lõpetada tahaks aga Jürgen Rooste ansambli hea elu vägagi mõjusa laulupalaga. Mida siis Pehk, Vaher, võtsin külmetuse vastu pidada selle poole tunni jooksul. Loodetavasti, ja spiiker on teiega jälle kuu aja pärast. 1000 Karl sellise maja, üksikute valgustite akende nöör. Ühe häälena Teisteski soovisioonides. Londes. Meeleku. Loolides nelt lähenevad asfaldilt. Elus ei ta ei, see pole. Elada. Pole piiki. Tähe taeva meenutades koeratoidu ja pohlamoosis Elgoinu haapurra pisut narkootilise ther piisa. Arvata. Maailmamunakivi tee jõle.