Tere taas eetris, pilk mõnele saade stuudios on saatejuht Kristiina garancis. Ja seekordseks külaliseks on näitleja. Tegelikult lavastaja Sulev Depart. Suleviga on meil plaanis tegelikult rääkida mitmetest erinevatest asjadest temast kui näitlejast ja tegelikult ka temast kui uue, üsna põneva projekti autorist või vähemalt ühest aju poolest ja tee peal siia tulles arutasime, oleme ka elust ja üht-teist kolmandast veel. Tuletasime meelde seda, et kui kaua Sulev on olnud tööl Draamateatris ja minu üllatuseks selgus, et juba peaaegu 20 aastat Eestis aeg läheb väga kiiresti. Mina mäletan, enda kogemus sellest ajast, kui mina draamateatrisse 95. aastal tööle tulin, siis oli juba Sulev seal vana ja hea oli ja ehk siis selline vana kala. Ja eks Ma olen seda ka edaspidi. Et alustada siis võib-olla kuskilt kõige algusest, siis kuidas tunneb ennast üks 20 aastat Eesti Draamateatris olnud näitleja täna ja praegu? See on päris hea küsimus selle mõtestamiseks muidugi läheb väga palju aega. Aga tõsi on see, et enne samas sõduri ma olin jah, tõepoolest ka noorsooteatris. Praegu on siis tuntud linnateatri nime all kaks pool aastat umbes. Need aegne sundsuunamisaeg ei jõudnud lõppeda, kui ma olin sealt majast sunnitud tulema, ütleme nii. Ja draamateatrisse saabusingi 85. aastal, nii et järgmine aasta saab 20 täis. Aga mida tunneb üks inimene, kes on näitleja juhtumisi ja 20 aastat Draamateatris töötanud? Ma arvan, et on suur patrioot selle sõna rahalises seoses kindlasti. Võiks arvata, et 20 aastat ilmselt sulgmugavust siin sees peitub selles. Aga mugavus on ju niisugune nähtus, mis eksisteerib inimestes ja nende peades ennekõike. Ja kui see ei takista nagu olemuste töötamast, siis ta vist ikka nii mugavaks ei ole. See olukord on läinud, et jätkub põnevust ja tegusat. Sina oled ju tegelikult olnud selles mõttes vana olija, et draamateatriõnn või õnnetus on see, nagu ütles kunagi Voldemar Panso kutsudes draamateatrit südamete murdumise majaks. Et alati on probleeme teatrijuhtidega, et kas nad vahetuvad liiga kiiresti või siis keegi uus tuleb ja ei suuda venelast nagu rahulikult sisse elada, kui toimub jälle mingi uus vahetus ja et kes üldse draamateatrile sobiva, kes draamateatrile ei sobi, sellepärast et noh, eelkõige linnateatrit võib-olla peetakse selliseks ansambliteatriks ja mingis mõttes nagu ühe idee filosoofia olla koondunud teatriks, keda juhib siis hästi tugeva käega Elmo Nüganen siis draamateatriprobleem on alati olnud nagu see, et noh, ka eripära, et teater on täis paar näitlejaid, kes on tõelised isiksused ja ilmselt nagu neid nad juhtida on, päris keeruline ülesanne. Et sina oled elanud ju läbi tegelikult siis hästi palju erinevaid direktoreid ja ka peanäitejuhte. Et on sul mingisugune oma lemmikperiood sellest ajast. Ma usun, et see alles saabub, mida saaks kunagi lemmikuks nimetada või, või siis ütleme omas sisimas võiks hinnata nagu kuldajaks. Tavaliselt räägitakse, et rohi oli rohelisem kunagi enne meid või, või meie eelkäijate mälestustes. Aga Draamateater kindlasti koosneb isiksustest, selles ei ole kahtlustki. Iseasi on see, et kui suur on nende isiksuste koostöövalmidus ja avatus. Mida aeg edasi, seda suurema avatuse poole me peaksime liikuma ja olles selle juures ausad iseenda vastu. Vastasel juhul on selline silmakirjalikkuse või hämu maad võttev tendents. Läheb nii suureks, et enam enam ei saa tõesti pihta. Aga ma usun, et, et see tendents matuse ja selguse poole see peabki aset leidma meie majas, et selline koostöövalmidus ja avatus on sellesse väga uskuda. Staarnäitlejad jah, noh, võib-olla lihtsam ja mugavam ütelda. Ja eks meedia aitab siin selle mõiste elus olemisele kõvasti kaasa. Aga meeldiks kõige rohkem ikkagi nimetada neid ikkagi isiksust likeks omadusteks. LED käsitleda kui ametit, oma pühendumust, kutsumusega tajuvad inimesi, et mitte mitte nii-öelda ära lavastada seda iga päev võime lehest ja raadiost televisioonist kuulda ja lugeda, kuidas Riigikogus tegeldakse näitemängu tegemisega või teatri võrdlus, terminoloogia sissetoomine sellisesse poliitika ja nagu üsna kohatu, et tegelikult võiks näitlejad tunda ennast haavatuna ja ja olla põhjendatult solvunud selliste terminoloogia kasutamise üle riigikogus näiteks. Sina olles on 20 aastat selles teatris ja näinud neid erinevaid periood, aga mõtlen kunstilises mõttes, et mis sa arvad, kas sinu hing igatseks midagi, mida näitlejana teatris mängida või et, et mida teater võiks nagu veel endast kujutada peale selle, et ütleme, kui Eesti Draamateatri on hästi tugev kunstiline programm selle koha pealt, et et Eesti näitemäng on alati nagu peaks olema number üks, et siis kaasaegne eesti dramaturgia ja, aga miks ka mitte siis lutsud ja midagi nagu minevikust. Ja et Saagne, selline eksperimentaalse huvitavam dramaturgia siis kindlasti nagu klassika. Et kas midagi on meil sellist, mida sinu hing ihaldaks või mida, mida sa tahaksid näha, millega see teater võiks veel tegeleda või et ma mõtlen just eelkõige märgusõna avatus selle all? Nojah, see küsimus on täiesti kohane, küsimus on ju ka sellest, mida me mõtleme draamateatri all, meie, kes me seal oleme, mida mõtlevad meist inimesed, kes käivad. Hea oleks, kui seal saabuks nagu ka kooskõla, et nii nagu me endast mõtleme, nii ka meister saadakse, et sellise klapi tekkimiseni. Vaat neid perioode ilmselt nimetatakse siis jah, kuldajastuks või selliseks õnnelikuks perioodiks näiteks? Jah, see avatus ei ole muidugi mitte ainult maja sisemine ega siis seal seal töötavate inimestevaheline, vaid see eeldab ka just väljaspoole avatust ja suhet kommunikeerumist. Teiste kultuurivaldkondadega. Draamateater, hoone ja kõige kauniduse juures peaks ka oma sisu poolest suutma siis sellist tavapärast harjumuslikku turvatunnet pakkuvat. Aga kindlasti, miks mitte olla avatud kaasaegsele uuele modern, selle see puudutab ka dramaturgiat. Ta võiks nagu kohtumispaigana tähendada veel midagi peale selle, mis ta on, mitte ainult institutsionaalne üksus, mis kannab nime Draamateater, Paidet temast nagu tuleks veel midagi lisaks peale selle mitte ainult vahetu mõju, et publikuna õhtul saalis kätte paksud lõpetavad pidulikult etenduse publikule omasoodu esinejad omasoodu, et sellega nagu ongi kõik lõppenud, et aga tema selline püsiv mõju, seda nii muidugi paugupealt on ühel hetkel raske hinnata, selleks on teatriajaloolased, kes vaatavad perioodi tagantjärele, annavad sellele oma suhte, missugune siis oli teater või mida siis tehti ja mis, mis nagu tõuseb mingist hooajast mõni üksiklavastus esile ja muude atrast varju. Aga selles pidevas protsessis sees olles nii suur rikkus ja mitte ainult aukartust ei pea selle vastu tundma, vaid temaga julgelt, aga vastutustundlikult ümber käima. Olin just nädal aega kaasaegse teatrikriitikute workshopis Budapestis. Ma mõtlesin nagu sellist Euroopa teatrit ja siis ma võrdlesin seda nagu meie teatriga ja üldse nagu eesti teatri suundumustega. Et me oleme ikkagi suhtkoht palju nagu kinni tekstis ja noh, kui selline eepilisem stiil on, et kui selline füüsilise teatri pealetung on mujal maailmas kus on siis selline muusika füüsiline tegevustants, laul, et kõik nagu seguneb omavahel, et just nagu sa rääkisid, et hästi erinevate kunstiliikide kokkupuude ja lisaks sellele veel mingisugused multimeediamängud ja kõik muu. Et siis ma mõtlesin seda, et kas meie nüüd jätkamegi seda oma rida ja nagu arenemegi ainult nagu ühes suunas või rohkem sellises rahulikumas ja kahe jalaga lava peal kinni olevas suunas või siis me nagu mingi hetk võiks ka muutuda nagu eesti teatri näitlejakoolitus ja et võiksid olla sellised avatumad vormid, et rohkem nagu sellised füüsilisele teatrile lähemad vormid, et nimelt maailmas sellised hästi tuntud uued trendid nagu selline sirkus Novoo, mis on peale tulemas, et kus ta tõesti tegevus hästi erinevatel tasanditel, näitleja ikka valitseb tõesti nii oma keha kui ka häälte kõike. Või siis ehitakse hästi tuntud vene niukene kupefoomets, etendus teatritrupp nagu Dierevo, kes teeb samamoodi tsirkusetelkides ja London visuaalselt väga võimsad etendused. Et mina püüdsin seda paralleeli nagu võrrelda, et kas on nii, et nagu muu Euroopa areneb nagu hästi palju ühes suunas ja meie jääme nagu selliseks skandinaavialikku maksja rahulikumaks veebis ja selle koha pealt arvelt või siis peaks nagu näitlejakoolituses midagi väga palju muud. Ma usun, et näitlejakoolituses juba toimuvad muutused selles suunas, kindlasti. Käisin lavakoolis vaatamas peteljajevi tehtud Tšehhovi Teefragmentatsiooni kolmest, tõesti, nii oli ta umbes selle kavalehe peal sõnastatud. See nüüd kõike seda peegeldab, mida sa rääkisid. Kuigi ma arvan, et ikkagi Eesti mõistes hea eesti keele jaoks on sõnateater oma olemuselt väga vajalik ja tarvilik ta oma põhiolemuselt nii kiiresti ei muutu. Ja see kahe jalaga maas olek, nagu sa ütlesid. Et sõnakasutusega ja oskused, sõna suutlikkus sealjuures, et Draamateater. Ma usun, et jääb sõna keskseks domineerivalt. Jah, mis ei tähenda seda, et me peaks avatud lahti olema ja võtma vastu uusi tuuli ja ideid ja nendega tegelema. Aga keele ja kultuuri seisukohalt on Draamateater peakski olema esinduskants olema, võiks olla. Et et selle keele ja kultuuriga jätkata ja me just selle eesti keele hoidmisega siis oled sina ühe hästi põneva projekti video, kuidas nimetada, kas üheks aju pooleks või lihtsalt nagu initsiaatoriks algatajaks. Mis on selline istik, tundmatu kirjandus, Eesti uuem kirjandus ja mida siis saab kuulata tulevikus, et ma tean, et see protsessi on praegu tegemisel või tegevuses lausa siide Pealt? Sa räägiksid sellest üldse sellest ideest nii kõigest sellest, et paari sõnaga Teel siia, siis sina meenutasid ühte kui teist, kui ma olen teatris olnud ja mõtlesid selle üle, minagi mõtlesin, et kus peituvad selle projekti, millele sa praegu vihjed, alged, siis raadiomaja tuletas mulle ise meelde, et kunagi aastaid tagasi ma tegin, mina veel nooremaid peale maksta, isegi ei olnud veel draamasse jõudnud. Tegin ühele siinsele kultuurisaadete toimetajale sellise Heureka, momendil tõstsin näpu püsti, et kas me ei võiks teha midagi sellist ja minu mõte oli siis, et tooks raadiokuulajateni Eesti proosakirjandust. Ma pidasin muidugi silmas seda perioodi, mida praegu võiksime nimetada siis eesti proosa kullafondiks või klassikaks. Hästi pidulikult. Ütleme, et see minu mõte või idee ilmselt mailisti vormistanud seda väga selgelt tekitas, toimetas kaitseseisundi nagu tundis, et vist trükitakse kas tema mängumaale või igatahes nagu ajas oma turjakarvad turri ja ütles, et meil on loetud ka, meil on ju tehtud ka ikka, meil on ikka väga head näitlejad lugenud ja, ja meil on ikka need arhiivis olemas. Aga mõte on nagu selles, et võiks nagu taasesitusi teha ja et ta toimiks nagu programmile, et oleks inimestele kättesaadav kestvalt, et ta ei oleks mitte juhusliku iseloomuga, et täna kõlas üks ja mõne aja pärast kõlab teine, aga et oleks natuke nagu teadlikud metoodilise. No see mõte tookord sinna jäi ja nüüd minu hea sõber tuli ettepaneku võtta ka, et võiks hakata niisuguseid asju välja andma plaadi kujul ilukirjandust. Tema mõte oli selles mõttes hästi avar, lai seal küll, aga noh, nagu kaasajal tuleb nagu siis seda vastutust täiega kanda ja ja tõlkekirjandus ja maailm on ju nii suur, korjavad, meil on ju igalt poolt võimalik võtta ja midagi pakkuda inimestele aga siis kusagilt alustada, nagu see on alati probleem, otsustasime alustada siis kõige kaasaegsem ost. Ja praeguseks hetkeks ma julgen öelda, et meil on tekste sisse loetud kümnekonna plaadi jagu, aga me ei ole veel neid paljundama asunutega tiraseerima. Ei ole veel selleks valmis, päris, ootame õiget hetke ja siis nagu avanema kuulajale. Üks meie eesmärk oli ka see, et me peame asja võimalikult kättesaadavaks, seega siis hinna mõttes olla hästi vastuvõetavad. Praegu ei julge seda lõplikku hinda ka öelda, mis saaks ühe plaaditäie kirjanduse kuulamise eest välja, tuleb käia, aga püüame olla hästi kättesaadavad. Mõningad autorid, võib-olla inimene, keda me oleme praegu lugenud. Mehis Heinsaar Peeter Sauter, Kerttu rakke, Jüri Tuulik, Mart Kivastik ja neid tuleb veel muidugi. Aga tõukusime siis just ära tänapäeva kirjandusest ja et mitte kohe inimesi ehmatada väga paksude teostega, mis tähendaks seda, et suurem romaan tuleks nagu lugeda viie või kuuestseeni peale. Kui ta sinnagi ära mahub, siis oleme valinud sellise nagu vähe väiksema žanri, ütleme siis, saab põhimõtteliselt, mõnelt autorilt tuleb duubelplaat nõelt ühe ühe plaadi jagu teksti ja edaspidi kavatseme minna kaugemale, sügavamale läheme sinnasamasse Eesti novelliklassika kullafondi juurde, teeme nüüd selle selle unistusega teoks. Aga see juba jääb ilmselt sügise poole ootama järge. Esialgu kujundamegi seda pilti sarjade kaupa ja seda alguse otsa nimetame tundmatuks kirjanduseks ka teatud põhjustel. Miks, sest, et kirjutatakse ühtepidi palju, aga see lühivorm keerukas avaldada ka, ega see väga lihtne ei ole, hakata ühe novelli pärast need raamatut välja andma või tihtipeale tehakse nii, et avaldatakse kogumikuna mingi perioodi kirjandust ja seda uuemat. Et läbi plaadi võiks ta olla kuulatav Ta saadav suuremale hulgale kui siis raamatu ostjale raamatu kujul ja meie ettevõtmine kannabki nime, audioraamat, selle sees on siis sari tundmatu kirjandus siis praegu käsitleda, ütleme, värskemat proosat. Mis näitlejate hääli võib tulevikus kuulata nende plaatide peal? Hõlmame mingi perioodi jooksul vaat et kogu Eesti ja suurem olla näitlejaid. Meie sellise idee juurde kuulub ka selline mu meelest hästi tasakaalustatud moment, et kui näitlejal on oma lemmikkirjanik või tema konkreetne teos, mida tingimata ise tahaks lugeda, mis talle pakub huvi, siis me oleme igasuguste selliste ideede jaoks avatud ja palun väga, et muidu nagu rutiinses raadiotes vist käib niimoodi, et toimetaja mõtleb, et osutada sellele näitlejale võiks anda selle teksti lugeda, siis ta toimetab seal nagu tema tema idee, eks ole. Kuidas kunagi praegu me oleme nagu avatud, et kõnetlejate, mind see ei huvita, et nad siis toimivad Loe, seda me ei sunni kedagi. Ja teiseks, ma arvan, et see on ka tänuväärne ülesanne näitlejale, kellel viimasel ajal peab tunnistama raadiotööd on üha vähem, ütleme, kogemust, praktikat ja läbi selle kaudses mõttes, ma isegi arvan, et see võiks stimuleerida kirjanikega kirjutama, miks mitte lühivorme ja vähemasti neid avaldama läbi selle. See võiks ilmselt olla üheks uueks võimaluseks eesti kirjandusega selles kiires maailmas tutvumiseks, sellepärast et ma mäletan siiamaani oma endist klassiõde, kes elab, kuidas ja kes siis teatud reiside ajal kasutad sild praktikate, ta ostab siis selle nagu siidi Loomingu raamatu ja paneb selle autos mängima ja siis kuue tunnine sõit läheb nagu väga-väga kiiresti ja samal ajal kaasaegset kirjandust, niivõrd-kuivõrd ta siis nagu kuulab selle ära. Et aga mille poole siis nagu peaks selles mõttes vaatama, et nende siidiplaate tulevikus näha, et kas rohkem võib-olla mingite näiteks autotanklate poole või raamatupoodide poole või et kus näiteks. Esialgu me plaanime, no see on ikka see vanarahva tarkused kaaguta siis, kui on munetud. Aga me tahame inimestega kättesaadavad olla loomulikult, ja üks mõte oligi selline rentimise võimalus, et inimesed tegelikult on ju harjunud, kas siis filme laenutama või ma ei tea veel mida, eks ole. Tingimata inimene ei pea endale Läti ostmaks, mis miski ta sunnib seda ostma. Aga ma arvan, et kui me oleme hinna poolest vastuvõetavad, et siis ei valmista mingit tüli, ta ei konkureeri, ei raamatuid, aga ega ega jah, see on nagu kõige kõige olulisem selle juures. Aga muidugi esialgne selline levitamise mõte või idee peaks toimima nagu raamatuklubid on, mis on juba ka vist sissetöötatud enam-vähem või et inimesed oskavad juba suhestuda sellise levikuga nagu raamatuklubides, kus asi toimub. Siis veel rääkida paari sõnaga Sulev Departist, näitlejast selles mõttes me oleme rääkinud temast kui, kui selle põneva projekti audioraamat, algatajaste teastajaste, et sina kui näitleja, kõige viimane töö, millega sa oled hakkama saanud ajal Eesti Draamateatris finist Niili Madis Kõivu näidend, siis Priit Pedajase lavastuses üsna pikk ja ma ütleks, keeruline lugu, aga samas väga visuaalne ja ja naudinguga ikkagi nagu jälgitav. Et sinu kokkupuude Madis Kõivu suhteliselt keerulise dramaturg ega, mis on hoolimata sellest Ta eestlaste seas Eesti lavadel väga populaarne. Et algas juba tegelikult mõnda aega tagasi nimelt filosoofi päev, kus sa mängisid tagasitulek isa juurde, seal sai mänginud, aga kokkusaamine, kokkusaamine, just et see roll nüüd selles finist nihilis oli sul selline üks pearolle, eks kandvaid rolle ja tekstimõtteliselt keeruline, et tõeline korralik filosoof, kes siis rääkis ka kandist ja samal ajal püüdis olla nii reaalses maailmas kodus, mida ta aeg-ajalt ei õnnestunud küll teha kui ka siis sellise nagu kõrgemas reaalsuses. Väga huvitav on kuulda sinu nägemust. Et kuidas üldse selline suhteliselt komplitseeritud roll valmib. Et kas sa võtsid nagu aluseks kõik need endised kokkupuuted Kõivuga ja mida sa sealt kaasa võtsid. Ja kuivõrd palju sa tegid ka sellist teoreetilist eeltööd, et üldse sellise Piraka osaga hakkama saada. Ma arvan, et ma olen nagu teoreetilist eeltööd varasemate kõivu tekstidega kokku puutudes ehk rohkem teinud, et seekord Ta lähenemine oli palju tunnetuslikku. Aga ma arvan, et see etendus selle sees ka minu see roll, ta veel küpseb ja valmib. Ma ei ütle, et ta nüüd võib olla väga palju muutub, aga aga ta on nagu arengus, et need otsingud, avastused leiavad aset iga etendus praegu, mis on olnud, meie hooaeg suhteliselt ruttu lõpeb ja me jõuagi nüüd viisi etendust, vist on olnud praeguseks nii, et kaks on veel kevadhoo mujal tahan uskuda, et sügisest tükk läheb ja, ja ma usun, et vaatajaid jätkub ka talle väga-väga tahan loota. Kõiv on üks huvitavamaid eesti autoreid ennekõike kirjanikuna ja ma arvan, paljuski veel ei küüni temani. Või on siis ütleme see, et temas on veel palju avastamata, tema tekstid on mahukad? No seda võib väga mitmed iseloomustada nägemuslikud, unenäolised hästi visuaalselt selle juures. Ja mina seda sõna ei karda, eksistentsiaalsed Ahannad oma olemuselt ja ülesehituselt kõige selle juures. Nüüd muundumised selles maailmas, mis läbi nende nähtuste selles tekstis avalduvad, tekivad muunduvad selles viibimine, olemine ja oma paiga leidmine eeldabki sellist tunnetuslikku vahekorda, et muidugi tuleb mõistusega vastata paljudele küsimustele, miks on nii, miks on see, miks need, miks need jäävad alati ja kõiv ise teadlasena otsib samuti vastuseid neile küsimustele. Ma arvan, et näitleja, kes tema tükkides mängib või tema näidendites oma kohta otsiv, ütleme siis peab samamoodi nendele küsimustele püüdma vastuseid leida. Näitlejannaga jõutekste mängides püüaksid näitleja pigem keskenduda nagu olemasolevale hetkele laval ja siis sellele nagu kooslusele ja nendele tunnetele, mis tal tekib nagu teiste näitlejatega nii-öelda interaktsioonis suhtes olles et ta püüab nagu mängida rohkem neid kujutluspilte ja siis on nagu sammas mingisugune aust või mingisugune loogiline pidev või mingisugune punane joon, mis kõiki neid kujutluspilte või nende assotsiatsioone nagu kokku seob. Et selles mõttes ma mõtlen alati, nagu vaatajale viska kõivu, vaatab, et et näiteks vinist Niile on suht-koht pikk etendused on ligi neli tundi koos vaheaegadega. Ja inimesed sageli tahavad näidendist või tihtist saada nagu üks-ühele aru nagu heast kriminaalromaanist, et kuidas välja viib ja kas lõpp on õnnelik ja aga et kas näitlejana nagu lava peal selles mõttes ei ole keeruline, kui sa tegelikult saad aru, et sa mängid teksti, millest inimesed võib-olla ei pruugi aru saada natukene nagu hämmingus või et selles mõttes loomulikult, et meie nõuanne oleks see, et inimesed lihtsalt vaataksid, et nad ei püüaks kõike seda nagu üks-ühele mõtestada, et nii nagu eluski, sa ei suuda ju kõiki alati lõpuni selgeks mõelda ja rääkida. Et kas näite tunneb ka sellist asja nagu lavale, et sellist nagu publiku suhet või sellist Näitleja tunneb, ma arvan küll, et ja, ja tunneb väga hästi selle ära. Kõigutegelased on ju väga mitmesugused, nad ei ole üheplaanilised, aga midagi on, mis neid kõiki seob. Nüüd on nüüd lavastaja, oskustest ja tarkusest sõltub nüüd, kui palju rõhku pannakse, kas siis koomiliseks valgele või kuidas mida, millise tegelase juures rõhutada. Mõned tegelaskujud on ka lineaalsemad. Aga mis puudutab nüüd seda, et etendust pikk või lühike, siis see iseenesest ei saa olla kunsti puhul nagu üldse mingi kriteerium või küsimus. Küsimus on pigem selles, et kas tekib kontakt, kas tekib side. Kui sa küsisid, kas näitleja tunneb, selle tunneb muidugi ära ja siis muidugi on kindlasti selle tarbimise kaasaegse ühiskonnale kiiruste tempodes pidev peal olek ja kõigi kiiresti ruttu kergelt, et saada miks nii väga komöödiaid tahetakse, sellepärast et see nii-öelda lõõgastab ja kurisõnalise meelejahutaja, et meelt lahutada, meelt jahutada. Millest omamoodi sai sellise? Ma mäletan, kui selline tendents tekkis noorsooteatris mingil perioodil. Ma panin tähele, et alustame uue näidendiga proovija. Toonased mitmed näitlejad tegid toonast meele jahutajat. Tulid proovinud, võtsid tekstiga, kohe tuli rull, kohe tuli tegelaskuju köis tõtata, et kas see ongi nüüd siis meelejahutaja kool, kuidas sinu sisse tungib, seal tuli improviseerida kiiresti, kohe tekst oli olemas, selle peale palju aega ei kulutatud publiku vahetu kontakt, aga teater peaks ikkagi otsima seda kunstialget, et kus, kus sünnib alles, kus see tekib. Väga valmis ei saa kõigete olla. Sa oled tegelikult ise ka lavastanud oma elus. Lähima himu on püsiv, aga tihtipeale tuleb ju need asjad nagu Barentsi saada selleks et selline võimalusele aset leiaks. Ma pean tunnistama, et ma muidugi väga aktiivselt ei ole selle nimel sõdinud, et kirvega ei ole endale teid raiunud ja olen nagu leplikum laadit. Kui tekib mõte ja teisiti kuidagi ei saa, siis ikka küll siis saab. Ma usun, et kindlasti lavastan. Kas esindama jäätise kuskil mujal, lavastajad mobile, on seal mingisuguseid põnevaid ideid juba nagu selles mõttes olemas ka kindlasti mingit teksti, mida sa tahad lavale tuua, jah. Tekste, isegi kui ei ole tekstis. See, muuseas haakub sinuga püsitleost küsitud teemasse isegi praegu hea suurepärane novell on, kus kõike seda saaks ühendada. Tõepoolest täiesti olemas, aga see eeldab teatavate jällegi selliste tingimuste loomist selles mõttes, et seda ei saa võib-olla otse sellisel kujul nagu harjumust. Sarnaselt repertuaariteatrit mõeldakse, et siin tükib alguses proovid, lõpptähtaeg on siin ja seal Aasiasse peab valmis saama, eks ole, et peab olema nagu loominguline vabadus ka jääma, et ei pruugi jõuda selle aja sees valmis või, või parem on ka hea. Aga see ei tähenda tingimata, et me 40 prooviga või kokkusaamiskorraga A, neli tundi suudaksime selle sellisesse ütleme siis seisu saada, et seda kannatab inimestele näidata. Näiteks muidugi me on omad lemmikud ja kirjanikud ja, ja, ja draamakirjanikud teatritekstide kirjutajad, et. Kes siis tulevikus praegu tahame näitlejat Sulev Departid laval, see tulgu eesti draamateatrisse vaatama Hinist nihilit, kes tunneb huvi tema audioraamatute vastu, siis varsti on ka tulekule ilmselt raamatulintidel, kui mujal on abielu ja kes tahab teha, siis tulevad hepatiit kui lavastajat. See peab ise jälgima reklaami. Et kus teatris ja kunas ja mis tükiga tuleb välja, et seekord siis aitäh stuudiokülalisele Sulev Departile. Kristiina ja teiega, kallid kuulajad, kohtume jälle kahe nädala pärast saates pilk püünele ja kestis stuudios, jäägu juba üllatuseks.