Spiiker on klassikaühenduses pike sõna jagaja. Mina olen kohe spiike, on teiega kortsu säilitada. MOOC vahe repiiter reedel kell 21 30, laupäeval kell 12 30. Hästi sunnist mai õhtut, head inimesed, kellele kirjandus korda läheb? Mina olen Pehku, tervitan teid. Ajahetkest, mis on kirjandusürituste poolt erakordselt üleküllastatud. Toimumas on Põhjamaade luulefestival, toimumas on Tartus kirjandusfestival Prima Vista esimest aastat. Ja keset kõike seda, no meie siin Spyksis, üritame jälle heita pilku uuemale kirjandusele, mis on ilmunud juust uuemale eesti kirjandusele keskendudes täna põhiliselt proosateostele. Aga, ja saate lõpuks on meil ka paar uut luule taiest, mis küll tõenäoliselt üsnagi väheses ringis väikeses ringis saavad kättesaadavaks, nii et siin rohkem kui kunagi varem, on spiiker ka tähelepanu juhtija rollis. Aga nagu meil saates kombeks, alustame väikese kihendusliku helikilluga temaatilise helikilluga. Teadupärast ju oleme peaaegu et nädal aega juba ametlikult Euroopa liidus ja sestap üks üheks teiseks saateks fantaasia saateks valminud. Miks Emil Tode higist ja ansambli Holms loost Jeani? Misjärel siis suundame juba uute proosateoste juurde? Kuidas sa ütlesid küll? Sul on imelikud silmad nagu jälgiksid, maailm. Jah ma usun, et need olid su esimesed sõnad on seal kui sa ilmusid tühjast valgest päikesepaistet nagu fotokujutis ilmutusvannis valgele paberile. Ma olen istunud fotolaboris pimedas punases põrgu valguses. Ja vaadanud üle ühe õla ühtesid käsi mis nõidusid tumeda vee kohal. Kes veel rohkem kui see õlg ja need käed võlusid hetk või kuju. Möödunud sajand kadunud maale. Vähemalt nad, R-i avastus pidi seal siiski tuntud olema. Ilmutus vanni mäletama. Aga küllap ma veel jõuan sulle jutustada nii selles sajandis. Sellest riigist põgenes. Reis Euroopasse siis eeldatavasti on jõudnud sihile. Aga ei pääse me kuhugi ka eesti kootikast. Ehmine õunapuul on ilmunud novelli kogu Eesti gootika kaks. Mis on siis järg eesti kootikale, mis mulle viis aastat tagasi aastal 1999? Ervin õunapuu on vast laiemale ringile tuntud, võitle vaata eestina, aga ei ole see ilmtingimata tema loomingu kese isegi. Ja ei ole sega olulisel määral rõhutatud selles eesti gootika kahes. Loomulikult on siingi usu teemat Keidikat käiku institutsiooni aadressil. Pilget usuhullude pihta. Aga, ja hoopis rohkem ja hoopis enamal määral kui õunapuu varasemates teostes torkab siin silma ühiskonnakriitika ja isegi realistlik natavalistlik ühiskonnakäsitlus. Nii näiteks mina, kes ma tegelikult pole üldse eriline realismi või nato realismi fänn kirjanduses olin tõesti võlutud novellist Helge õhtupoolik või siis helge õhtupoolik. Kuna peategelaseks on tütarlaps nimega helge mis on tõstics muljet avaldama oma realistlikke novelle viimase aja eesti kirjandusest. Loomulikult ei ole kuhugi kadunud Ervin õunapuu mõjusat kujundit omapärane vabaduste või piltmõistatuste loomine tekstis, mis minu jaoks ongi tegelikult õunapuu kõige olulisem loominguline eripära. Mitmed neist juttudest on ilmunud juba ja ka vahem olgu siis ajakirjas looming või erinevates kogumikes. Nii ju näiteks öine seosed Jakojaag on ilmunud koostöös Mart Kivastiku ja Andrus Kivirähu või Kivirähki peaks hääldama vist Kivirähki enda tahtmist mööda. Ja mitme teise Ervin õunapuusõbrad ühisteostes kärbes ehk kui fantaasia on ilmunud Tartu Ülikooli raamatukoguteemalisest kogumikust puudutus, mis muide oli üks huvitavamaid kirjanduslikke ühistöid üldse. Ja mis on saanud kurvastavalt vähe kajastust. Läbivaks teemaks võiks selles eesti gootika kahes olla. Ja see ei ole mitte mingi elule vastanduv nähtus, vaid pigem eluga vaikselt pidevalt kaasa kulgev eelmin õunapuu varasemates teostes on vahel kummitanud läbi lause, keegi on veel. Ja see keegi on veel, on üha vähem tähendanud mingisugust jumala taolist üksust rohkem sarnanenud surmale. Ja siin olgu siis jutus Kaisa ja surm või siis kuu lõppedes, kuni surm meid lahutab. Ongi see mingisugune keegi, mingisugune Pessodifitseerunud, teine kes tuleb jumalale ajal ja inimene olgu ta jõudnud mistahes, on hetkel, ei saa teda takistada. Selles ei ole tegelikult midagi kurba ja masendavat. See on isegi omamoodi ilus. Õunapuu kogu Eesti gootika kaks, teine põhiteema või kuidas soovite, võib-olla isegi keskne teema on nagu pealkirjast tunda eestlased eestlaste heidetus mingisuguste ideoloogiliste mõjurite vahele. Ja ka eestlase loomu kõikus nende mõjude vahel. Nii võime koos ehmine Annapuga imestada selle üle, kuidas ülistatud ja imetletud riigivanem Konstantin Päts eestivenelastel heitis. Noh, loomulikult see valmis sellest nähtud hinged on viidud äärmise groteskini, nagu monopol tihti kombeks. Aga omamoodi kummituslik mulje jääb sellest ikka. Ja samas jällegi teisal kohtame imestust selle üle, kuidas omaaegne ülemnõukogu presiidiumi esimees on täna saanud presidendiks. Suve osa kogust moodustavad no nii-öelda Tomandi lood või erinevatel aastatel aastavahetuseks asetatud mõistujutud. No siin-seal kohtab ka nii-öelda väikest sissevaadet tundi ehk seda maastikku, mis Ervin õunapuufännidele peaks igiammu tuttav olema, kummalised mõisnikud, veidrat kujundit, oliivirehvikalad ja nii edasi ja nii edasi. See teksti loogika, see jutustamise loogika, mis annab pool omane on, ei ole kaugeltki mitte tavapärane loogika siin toimuvat suhelda. Ajanihked keset lineaarselt kulgevat lugu võib sisse tulla hoopis mingisugune teine teema. Ja see teeb Ervin õunapuu loomingu põnevaks ja ettearvamatuks. Igatahes ei ole tegu üheselt paika pandava vaata ist kirjanikuga, vaid eesti kirjandusest tunduvalt keerulisema ja vähemasti minu arvates ühe huvitavama nähtusega. Surm väga eluterve suhtumine surma on nad omadega. Kadri Kõusaare uuele raamatule vaba tõus. Oma ekstravagantsuse ka Ma lausa globaalsetes mõõtmetes ulatuva seltskondliku avanud turismiga on Kadri Kõusaar ära teeninud mitmete kihendus inimeste halvakspanu. Ja minu jaoks tundub see halvakspanu, selline Kolklik ja libahunti meenutav ja, ja eestlaslikult väiklane. Mina ütlen, et Kadri Kõusaar on hea kirjanik. Ja ka seesama vabatõus on hea raamat. Ja kui lugeda tänasest postimehest jutte sellest, et kuidas võib-olla Kadri Kõusaar ei võeta Kirjanike Liitu vastu kurat teab mille pärast siis. Jääb üle ainult imestada, kuidas ikkagi mingisugused täiesti kihendusest ja kirjutamisoskusest sõltumatud põhjused nii-öelda vabasid vaimuinimesi mõjutavad pääsevad? Vaba tõus on muidugi teatud määral jällegi lähtuv Kadri Kõusaare enda seiklustest. Ma seda vähemal määral kui esik oma, nagu siin on suhteid erinevate meestega, aga kindlasti ei ole vabatõus lihtsalt naistekas. Selleks on siin liiga palju põnevaid Daile ootamatuid situatsiooni, pöördeid, väikesi vahenuppe ja väga isikupärast keelekasutust. Noh, muidugi natukene muiatud selle üle, kui hoogsalt Kadri Kõusaar oma raamatutesse pikiv kõiksuguste kultuuriteenuste jaa jaa, vaimsete arvamusliidrite tsitaate ja muide ka seda on siin tunduvalt vähem kui egos. Aga mis teeb selle raamatu ikkagi mõjusakesellüüvaks? Ei ole mitte palju kõmu tekitanud tõenäoliselt siis autohi alasti pildikene kaanel vaid hoopiski just nimelt jällegi see eluterve suhtumine surma. See täiesti 23 aastasele inimesele harilik rahu erinevate surmade kirjeldamisel, kahupeategelase surmale vastuviimisel võiks öelda. See on elujõuga kehtetud raamat, kus on parasjagu meile äratuntavat igapäevast reaalsust, parasjagu müstikat. Ja kui seal on ka parasjagu kultuurilist auahnust, siis lõppude lõpuks ikka mitte igatahes pigem vann, auahnus kui lühiantintellektualism. Seetõttu ei ole minu meelest sisulist olulist vahet, Kadri Kõusaar vaba tõusu ja Loughi pilteri lohe ja pilve vahel. Olgugi siis nagu Kadri Kõusaare puhul sai juba mainitud on tõhusa konservatiivsema kirjandus seltskonna poolt üsnagi taunitud nähtus, lausi pilte, aga tõenäoliselt konservatiivsele kirjandusringkonnale suhem kirjanduseks päästja kui Mehis Heinsaar on seda olnudki? Heinz ahel on ju ikkagi sees, mingisugune kahtlane ja kummaline fantastika. Pilte on selles mõttes realistlikum ja, ja ka näiteks kehandus saates lite on kamat välja taga selle üle juba suurt rõõmu avaldanud, et selles raamatus on inimesed, kes meie ümber liiguvad. Sellega erineb see raamat viimasel ajal levinud muinasjutulise mast roosast, mis muide mulle rohkem meeldib. Pilt ehi kiituseks peab ütlema seda, et see romaan novellides lohes pilv on nõtke ja rikkaliku keelekasutusega huvitavate kujunditega. Jällegi nagu Kadri Kõusaare puhul on siin selliseid mõnusaid või kummastavaid mälestusi, episoode ootamatult sissetulevaid assotsiatsioone. Ja selle poolest on see nauditav lugemine. Teiselt poolt jällegi on lojas pill minu jaoks liiga kohalike konservatiivne, kui väga vähemalt öelda, siis surnud valge mehe kirjandust. Ma ei tea, kas ilmtingimata peaks kihenduses minema nii isiklikuks kui pilte minul seda lõpuni nautida? Kohati tundub, et tegu on lihtsalt päevikute hüper IQ versiooniga sest olgugi pilte jällegi kultuuriliselt väga erudeeritud kohatise kirjeldus sellest, kuidas kas siis minategelane või kolmandas pöördes tegelane labran sai välismaal õppides hästi palju häid hindeid ja siis jällegi kihendus nendest naistest, keda ta kõik ei saanud seejuures see läheb ikka minu jaoks närvetavalt tüütuks. See juudi Ridamis lohe pilve juurde on pandud või sellest lõhest pilvest läbi jookseb jää ka kuidagi Vanabi tasemele, sest juutide kehanduse parimas osas on ikka väga maine. Absurdimaiguline eneseiroonia, selline rammus eneseiroonia, mis pilte raamatust siiski väga välja ei kuma või kui sa enesehoone, siis on siis niivõrd stabiilsel tasemel, et ma lihtsalt ei saa seda sealt. Et tõenäoliselt ongi nii, et iga alustaja autor esimese saamatus keskendub täiesti mõõdutundetult iseenda ja enda mingisuguste minevikku, vaevuste lahtikirjutamisele nagu pilte ja isegi on juba öelnud, järgmises raamatus tahaks ta sellest minust endast kaugendada. Ja ma arvan, et see on hea mõte. Ja tahaks ka loota, et pilte ei hakka mingisuguseks kohaliku kehenduse järjekordseks messiaks vaid julgeb ka senisest rohkem riskida. Ehkki tundub, et tema kõrk, modedestlik maitse selleks siiski teatud piiranguid seab. Jah, jällegi annab vaielda selle üle, kas kirjanduslikult nauditav ma peaks olema pilteri äärmuslik isiklikus milletaolist oleme kohanud toomas hauda meil või selline isik vaba või isiksusest autori enda isikust kaugenev. Mingis mõttes klassikaline proosa, nagu seda viljelevad oma viimastes raamatutes Aarne Ruben ja Indrek Hargla. Nimetan neid kahte ühes lauses, sellepärast et Aarne Rubeni romaan, elajas trepiastmel ja Indrek Hargla jutustus. Maris Stella on mitmes mõttes väga sarnased raamatud. Mõlemad on ajaloolised teosed, mingis mõttes pseudovõi, alternatiivajaloolised teosed. Mõlemad keskenduvad, et laias laastus samale ajalooperioodile. Suur osa tegevusest toimub 15. sajandi, olgu kümnenditel. Mõlemates on olustik ehk isegi meeldejäävam kui tegevustik. Noh, nii nagu näiteks mulle meeldib väga ja väga meeldib lugeda poiss akuunini Ehazdwandoomine lugusid mitte ainult selle kriminaalse sündmustikku pärast, vaid ka selle efektse teadlikult modernistliku olustiku pärast, mis seal on teadlik modernistlik olustiku, nii omane. Nii Indrek Hargla manistellale kui uubeni elajale teen astmel. Päris sarnased nad oma alternatiivajaloolises kajastuses ikkagi ei ole. Hane Huben on rabedam, võib sisse lasta ka asju, hetki, tõdemusi, maailmakajastusi, mis antud ajalooperioodil tõenäoliselt ei olnud võimalikud. Indrek Hargla rafineeritum metoodilise ja püüab saavutada kui mitte sajaprotsendilist ajaloolist tõepärasust, siis vähemalt mitte tungida omadele kus pääsukese hoidmine muutuks võimatuks. Selles mõttes on jällegi raske öelda, kumb neist on viienda pahem. Hargla stiilipuhtus on omaette väärtus, samas Aarne Rubeni vääratused on ka omamoodi huvitavad. Ruuben on üldse selline kirjanik, kes kui ta paneb pihta siis ta paneb ikka täitsa jõuliselt pihta ja kui ta paneb möödas, ta paneb ikka väga-väga mööda elajast FB last, meil on siiski pihtapanek, jäädvuslikut võiks öelda. Ja nii nagu lugu noormehest, kes läheb keskajal Euroopasse õppima on Huubelil, võimaldab paralleele tänapäevaga, nii ka Indrek Hargla intriigid, õukonnaintriigid Shanda, ehkki ja Sildeevee ajastul võimaldavat paralleele tänapäevaga. Ja need vahelülid Ameerika avastamisega me siin on veel seda palju enam. Proosateostest lähema nüüd saate lõpuosas luule juurde. Ei ühtki saadet Kivisildniku Ma olen ma siin saates juba maha öelnud ja ainukene põhjus, miks me ei käsitlesin viimase kuu Aja jooksul ilmunud kahte Kivisildniku raamatut, ongi see, et vast jätaks midagi siis ikkagi juunikuusse. Kui Kivisildnik pole vahepeal jõudnud millegi järjekordset uuega välja tulla. See, millega Kivisildnik vahepeal on väljendunud luule vallas on siis poeem Putinile limiteeritud tehaasis hirmunud väikene raamatukene sisaldab nii sissejuhatust kui siis kanduda Bonni Putinile, mis mitte eriti pikk ei olegi. Kivisildnik on jällegi natukene läinud seda ja et ta püüab, saab ühtse ehabidi arveid õiendada oma isiklike vaenlastega. See on peaaegu tsitaat muide, sellest poemi Putinile sissejuhatusest lükata Eha oma kirjandushuvilistele konkurentidele. See muide Ta ju kultuuris mitte midagi erilist. Antiik-Kreekas Antiik-Roomas öeldi oma poliitilistele konkurentidele palju väiksemaid asju. Aga põhiline osa on siis üsnagi sarnane sellele, mida ehmen õunapuu esitab novellis mähtud hinged nimelt sellest, et Kivisildnik eesti rahva eestkõnelejana ühtad teha sobingut Vladimir Putiniga. Osalt haletseda, osalt manades seda rahvast, millega ta rahul ei ole. Üritab siis saada Putini juures peapreestriks. Tsiteerides poeemi ja asjad saavad tehtud nii, nagu vaja. Olgu kuidas on, Kivisildnik on Lähme üheks kurioosse maks ja intrigeeriva maks poeediks, kes praegu Eestis tegutsemas on. Võib-olla ei ole ta produktiivsus alati ühel mehel resultatiivne, aga üllatuslik ja, ja mõtet liikumapanev on see siiski olnud pidevalt. Kivisildnik meenutab õigupoolest viimasena olla Betti indi bändi voting present, kes üheksakümnendatel algul otsustas lüüa Guinnessi rekordi ja iga kuu viia ühe singli peti top 40-sse. Ja see neil ka õnnestus ja pooled nendest singlitest läksid top 20-sse, mõni isegi top 10-sse. Nii et olulisem kui see edetabelikoht on ka Kivisildniku puhul vast see ambitsioon ja suutlikkus olla pidevalt pildis. Suutlikkus olla pidevalt pildis millegagi, mis ei ole pelgalt haip, vaid tõesti mõtlema paneb. Ja tänases, et viimaseks raamatuks on Kivisildniku hoopiski vastandlik kuid samuti tõenäoliselt üsna kitsa levikuga. Olev Leho hõbise jäätähed. Klubis on olnud kunstnik ja Tiibeti seltsis tegev ja ka see jäätähed on põhiosas haikude haamat. Väga õrnade illustratsioonidega on eesti luules väga teadlikult ja väga selgelt kõrvale marginaalseks jääb rida kirjutada selliseid täiesti sotsiaalset mitega appi vaid lihtsalt hetked sellistele ilusatele Astingutele õhuvaid haikusid mis, nagu mõni heidikud väitnud. Tikku poeedi matuse puhul on sellele kultuuriruumile kuidagi väga võõrad. Aga just sellepärast on neid selles kultuuriruumis huvitav lugeda. Tohe tõdeda, et sellised asjad tegelikult on selles kultuuriruumis olemas. Ja miks, et võtta ette mõni selline haigu jaa jaa, vabastada ennast sellest kihenduslikust joogast mis igav raamatu lugemist, raamatu hindamist, vähemasti aktiivse kihendus inimese puhul kipub mõjutama lootsingi siit ühe luuletuse, mis tegelikult ei ole haiku, vaid mis on selle kogu nii-öelda peidetud lisalugu. Kaua staadid Undvad tasa. Kui lumes läbi udu astun koju. Küllopistid peagi enam unustasin ekslema end tule tuulest tänavale. Ehk ütled mulle sina, miks midagi Juhan Liiviliku? Ja tänase saate päris lõpetuseks. Kui me nüüd oleme kuulanud ühe väikse signatuuri, mis lubab mulle ülikonda vahetada, kuuleme ühe helinäitaja elemis, osalt viitab ja veel ühele järgmise nädala kihendus sündmusele. Spiiker. Spiiker on klassika, uus kirjanduse, Spike sõna- jagaja. Mina olen kohe spiike, on teiega kortsu säilitada. Kahe repiiter reedel kell 21 30, laupäeval kell 12 30. Ja heli näiteks, mida tahaksin tähele panna, on järjekordne, miks fantaasiasaatest Chiadjoki või jussiiv maik ja Erkki hüva lumehelbed. Järgmine nädal nimelt tuleb Eestis afrokariibi poeet Benjamin fenoya kes anneks tõeline esineja ja just sellise afrokariibi tõusting stiili üks poetilisi kandjaid, ka seda mul ei ole ette mängida, aga selleks skulptuuride kohtumiseks mängimisest see just siit, kes on Eesti parim afrokariibi tõusti ja ja Tartu suurt kosmikut, ehkki hüva mina, Berk Vaher, kohtun teiega spiikri, selle kuu aja pärast uute raamatutega, head imeilusa kevade ja tiheda kehandus mai nautimist. Viis viis väiksed valged täpid, väiksed valged.