Spiiker on klassikaraadioühenduses pike sõna jagaja. Mina olen kohe, mis piike on teiega kord kuus, reedeti. Kahe repiiter reedel kell 21 30, laupäeval kell 12 30. Tõsi, ta on ja tõsi ta on ja tõsi ta on. Spike on jälle teiega, mina annan kohe täna saates valdavalt uuemat luulet. Ühe vaieldava erandiga, nii võiks öelda. Ja nagu meil siin spikkis tavaks on, alustame ja lõpetame saadet helikatkega, mis eesti kirjandusse haakub. Kuna alustuseks hakkab kohe juttu tulema FSC luulekogust 2004, siis alustame ka FS-i eelmise avataaniga François sepaaniga. Too järgnev luuletus pärineb Sepponeerimisest luulekogust ja. Õigupoolest on linti loetud koos magus kiisiga tema kursusevennaga kunstiteaduse alalt, kui ma ei eksi ja see sai tehtud kunagi ürituse jaoks nimega deus ex machina. Ja minu silmis sattus selle ürituse plakatil väikeste tähtedega FS, mida luuletaja praegu kasutab küll just tole plakati pealt esimest korda. Nii et kuulame Franso Saltaani, jätkame siis juba effessiga. Linad on higised. Lahklen, padi on tõbras. Vähk. Voodi on lai, kolm tundi kummalgi puukuube prožektor. Kurat teha raagus oksad panevad mu majale igatemoodi ette ja taha tapeedimustrite korstnast välja. Ma armastan sind nagu kaks meest, tulevad hommikul vara, umbes viis või neli või varemgi helistavad kella, nahkmantlid seljas, koputavad kaabud, kehas löövad jalaga käekellad, randmeid, peksa, Orgsema, miski helgib veinis, leiavad muu asemete jala. Ma olen jaamas sinine raudteejaam neelab mind pikad rööpad, mis sõidavad läbi, siis tuleb auruvedur. Parem külg, vasak külg ikka veel kolm tundi ikka veel oksad. Ma ei ole luuletaja. Ma olen. Kui naad raudteejaama jõuavad, on kõik läbi. See oli hommikul vara, ta tulid, siine kostüüm seljas. Kurguni kinni nööbitud, puhveti, paremat kätt, tordikarp käes, sel ajal veel suletud. Ma ei tea, mis sul seal Alloy. Või tegelikult tean küll. Punase mütsiga mees ronis redelit mööda alla. Väiksed rinnad, sagimist, nabagised, saledat kõhtu ja korralagedust, muidugi ka. Kollakad ärele kaevad, avalik koht, mis tahtagi. Müstimulisin peades vedurivile. Kõik sammud minu suuna, ma ei ole hull, ma olen. Annad sa mulle andeks, mida kuradit? Jale need oksad, näedoltapeedialt möödavad sõnad, vana ajaleht, elektrijaamad, tööpingid, raudteerööpad, teaduslik-tehniline revolutsioon, progress, minu raudtee ja minu maa, minu rahvas. Ei, ma ei ole Poola kuningas, ma olen Johannes Liiv. Tema näitab teed. Selline väikene aluspala siis Margus kiisilt ja fans aasa paanilt. Frank Zappa ehk siis praeguse nimega EFS on igas luulekogus teinud hüppe edasi alustas ta ju Tartu nakiga ja nimetades ennast heligioosseks luuletajaks viljeles sellist pseudoahist okraatliku pool fantastilist. Riimluulet ka juba oma järgmiseks raamatuks valgete kaantega raamat oli ta tollest totaalsest suhe osa minetanud ja hoopis kõrgemana hoopis lõikavamana. Ja nüüd, olles tohetsast pseudonüümi suhet mähet loobunud, piirdudes vaid väiketähtedega EFS on ta muutunud veelgi teravamaks, oma luules veelgi kargemaks ja erinevalt paljudest mõnedest luuletajatest, keda Eestis ka sellise teha vaja. Kargena on nimetatud Kivisildnik oma parimatel hetkedel ka Elo Viiding ei pilguta fassaa või EFS ikkagi taksot kogu aeg öelda, aga nüüd on FS ei pilguta FS silma kehandus avalikkusele, kirjanduse elule. Ja kuigi kohesele kogu algul te olete välja väga pihtimusliku oma luuletusega. Ja selliseid, justkui temast endast räägime, tuletus on selles kogus veel siis ometigi see ei mõju enda esitlemisena kultuuris, vaid pigem kultuuri ja selle kultuuriruumi Bototeesimisena läbi enda. Paljugi varasemast on selles luules tegelikult alles on külma kujundeid, surma, sellist ahilist lohutustasingust aga samas rohkem kui kunagi enam. Ma. Tundub tõene see, mis ta ütleb, et see asi on elu, see ei ole luule, siin pole metafoori. Sageli kasutab ta meie vormi justkui tõesti võrds kõneleda selle kultuuri enda eest. Võtkem või selline luuletus, vaatasin dokki natsidest, väiksed inimesed sibasid ja natsid saidki võimule. Väiksed inimesed nagu sina ja mina, seal oli teisi ka paremad õgisid, tantsisid, jõid. Aga mina vaatasin huviga neid nagu sina ja mina. Vaatasin ja vaatasin. Ei saanud silmi, Eha, miks me seda tegime? Sellist imestamist on ka selles kogus veel ja veel. Aeg-ajalt lõikab läbi selline vaev haagise eksistentsi suhtes ka teatav kurbus sest lapse hea kohta lapse tähelepanekute suhtes võib FS olla vägagi õrn. Ja tunda midagi, mida võiks peaaegu nimetada hellimusekski. Aga samas Sauga hea või, või sellest see imik selle inimeksistentsivormi suhtes, kuhu inimene aastast välja jõuab, selle abituse ja lohutuse suhtes on ta kuidagi üsna kibe ja ja, ja salvav. Ja samas elu kulg sinnapoole kulgeb, midagi ei ole teha. Jah. Võib öelda küll, et teatav selline Poos on säilinud, aga see on tegelikult isegi mitte poos, vaid pigem eneseiroonia või selline kerge muie luule üle. Mitte isegi enda üle, vaid enda kuitahes-tahtmata luuletaja positsiooni sattuva inimese üle. Ja see muie tekstid ainult elu kehvemaks ja mõjusamaks. Võib öelda küll, et see asi 2004 on seni selle aasta vaata et kõige mõjusam luuleraamat minu jaoks kui selle kohta öelda luule ja mitteelu, nii nagu autovise vannutab ja seda pannatustama. Tekstigi aga tõestab. Mihkel Kaevatsi illusialist näitab küll üles tahet olla luule. Alustas Mihkel Kaevats, oleb olematu pseudonüümi allkoguga edelesi mis kohe üsnagi suhe tähelepanu leidis. Ja kavatsen saanud patronaaži või siis vastavalt matvanaasi sultelt kirjandus kujudelt nagu Rein Veidemann või tohis kaeva. Ja samas on ju tegu tõesti silmapaistva tegijaga seni kõige nooremas kehastus põlvkonnas kes võtab oma poeedi hulli tõsiselt ja samas ka aukartusega ja on suutnud ühendada mõned eelneva põlvkonna lahknevused, on ühelt poolt võtnud sellise Ehakondliku lüürilisuse, teiselt poolt Teeemmdeeliku sotsiaalsuse. Ja kui mitte veel tekstides, siis vähemasti oma muudest sõnavõttudes suudab neid asju perfektselt siduda. Samas see teine raamat illusialist võib-olla natuke kannatab selle käes, et. Siin on tuntav püüt teha suurt luulet, aga Kaevatsi esimese saamatus olid mõjusamad just need tekstid, kus ta rääkiski oma põlvkonna eest lihtsalt sellise tavalise noore inimese positsioonilt. Praegu tekib natukene see momente, et see kogemus, millega ta neid suuri sõnu täita suudab, ei suudagi neid sõnu tegelikult täita. Ja, ja sellest on natukene kahju, sest et tegu on ju tuntavalt andeks kui inimesega. Ja Guido oleks selle ütleme siis latti natukene madalamale pannud, oleks sellest saanud väga hea luulekogu. Praegu natukene käib ambitsioon reaalsusest ikkagi üle. Kuigi südantliigutavat tekste on siingi, näiteks. Joonista mu pääle ikka. Aeg-ajalt on Mihkel, kavatsen täiesti ootamatuid kujundi leida, aga selles raamatus tundub olevat neid natukene vähem kui sellest debüüdis isegi, ja seda just seetõttu, et ta võtab väga suuri ja müstilisi ja kõiksust hõlmavaid sõnumeid. Kohati tundub ka, et tüüt suurt luulet teha on Loone otsa kogus klavee. Samas jällegi on siin selliseid riimi kõlpsutavaid nemalasse üsna palju. Ja sellist ülikooli või kämpuse luulet nagu võib ka natukene kavatsen kohata, aga nagu on näiteks kohatu tud Aarne Merilain. Agoonia Merilai lükkab ikka mingisuguse tuntavalt eneseiroonilise luule iroonilise Clihvi jällegi sisse. Loone Ots, suuremalt osalt tundub ka nalja täiesti tõsiselt tegevat. Esile tõuseb siit kogust tsükkel eestiaegsed majad. See küll kiheldava, aga siiski meelde sööbiva ruumi aja poeetikaga. Samas isegi parimatel hetkedel ei saanud Ta puhul lahti tundest, et see püüab kunstlikult üleseid hoida mingisugust minu jaoks surnud esteetikat või surnud luulet. Või püüab liiga palju olla luule, nii nagu me seda luulena tunneme. Just seda, millest FS-i kogu näiteks väga suurel mehel vaba oli. Ja seetõttu isegi selliseid hetkelise leiud või hetkeliselt Millegi olulise sündimised jõuad sellesse suudamanerismi Eha ja sellest on tegelikult natuke kahju. Seda näiteks saab ju ka teisiti teha seda modernistlikku luulet. Võtkem või Triin Soomets, kes on avaldanud kogu leping number kaks On siin jällegi näiliselt kulunud riime ja ometigi suudata nende tiimide kirjutada mingisuguse nii mõjusa. Stroofi või omavahel konstad kontas teevad stroofid nende tiimide kuluvus nagu lükkub tahaplaanile. Ja võib-olla erinevus otsaga ongi see, et kui Loodoltson pannud luulesse mitmel juhul lihtsalt selliseid tõdemusi või äratundmisi või aistingute meeleolusid siis Triin Soomets on tabanud ära mingisugused nende ristingute või meeleolude pingepunktid või murdejooned. Mingit sügavat vastuoluminekud iseendaga. Olen tundnud sind minusse süvenemas sellise täpsusega, mida aeg-ajalt loob ainult juhus. Olen ebakindlalt puudutanud su vajatavaid kohti. Ja sa oled olnud mulle täpselt paras täpselt valus. Siin ei saa öelda, et sellist luulet kuidagi nagu enne poleks tehtud või, või et see ei oleks saadetavat luule. Aga samas on selles midagi, mis just selle tavapärase luulevahenditega suudab seda kuidagi ületada ja ja tõesti ei oska öelda, mis asi see on, kergem on, on hea, tuleb teha tunda sellistes kogudes, mis teadlikult varasemast luuletraditsioonist lahk lahknevad. Triin Soomets seda ei tee ja ometigi tõuseb ta sellest väga jõuliselt esile. Selles detavad sellist haavatavat julmust. Ja ülima modernismi põrkumist ka mingisuguse looduslikkuse võiguegaanilisusega. Teatud määral teeb seda ka Martin Oja autos oma keelatud raamatus silmas oma mõni aeg tagasi, aga siin spiikriks pole jõudnud tutvustatud saada. Keelatud raamat on võib-olla isiklikumalt julgemalt see noore poisi luule, kui, kui mihkel Päevase teine kogu seda on. Ja samas jällegi just selle isikliku julguse ja vahetuse poolest on ta kuidagi oma pääselt sootu. Siin on tõesti palju sarnast Triin Soometsaga. Luuletus, mis lõpeb niimoodi, viiendal ööl. Hägune loomnõuetes akendeta Oll, selgus, mürgine hommikutaim. Mitmed kujundid, mida Soome, et seal on kohati olnud enese esitlemine, koehana, pattuvuse peninovi, seda on olnud ka palju Soomet seal ja seda on ka Martin ojal. Samas jällegi luuletus lehekülg 23. Ma armastasin presidendi tütart sees küünlakuisel lossipargi lumehambad olid tehavad ja valged. Ta nägu ehtis õhtukarva jume. Ma armastasin presidendi tütart ta leebet häält, L1 vähmi huuli. Kaks võõrast meest meest mu trepikojas ootas, et lasta minu pihta seitse kuuli. Seal tegelikult Ta sarnane varase Kristiina Ehini selliste pood naljatledes kehtestatud kihe luuletustega. Ja kuigi siin on ka selliseid väga tüüpiliselt autori tekste mõjub ta oma sisulises vaatuses siiski üsnagi jõuliselt. Paljuga muidugist ahi, situatsioone, vaatlemist, mida uuendas uuesaski veidi liigagi küllalt saab. Ja mida saab teha teravamalt valusamalt nagu jällegi kasseeeffessil. Aga ju see kõik tuleb, omapärane see, et ta on sisse toonud sellest interneti või emaili kirjaviisi. Näiteks hõõg asemel kuus ja ö asemel kaheksa. Siin on mõjusad, veel, võib neid siit välja tuua ühe pilvelt või Launis, homme helt või või üldse uuemast kirjandusest, sest lõppude lõpuks Martin Oja on ju selleski ühendus ruumis juba mõnda aega sees olnud ja tulnud ka õige mitme nime all debüteeris ta hoopiski 90.-te lõpul Esko Viczatsonida noorsookoguga jutukoguga või ka noorsooromaaniga ühe nohiku seiklused siis hoida Piplanud tõuetuse nimelises netirühmitusest Martino võimalik tiine sõna. Ja nüüd siis lõpuks te pidavamat omaenda nime all Martin Oja. Ja samas noh, midagi keelatud selles raamatus on, midagi ei ole. Puhtalt lüüriline. Midagi võitlusliku ei ole, nii et. Võib-olla muidugi ma ütlen, et mulle tundub, et just see lühilisuse õrnuse siiruse keelatud ja miks ka mitte, sellepärast et pigemini võiks ju keelatud raamatuks ennast nimetada meie iga päev iga saatekülaline Kivisildnik kellelt ilmus Pampleti haamat nulltolerants. Ja see ei ole muide veel ühele üldsegi viimane raamat, mis Kivisildnik on sel aastal ilmunud, on juba ta on välja antud oma valitud või kogutud teosed. Tõesti väsimatu mees. Ta alustab seda nulltolerantsi ekstreemkirjanduse manifesti, kus ta vastandab oma Tekstid antud juhul kõikvõimalikele lugupeetud ja Estab etableerunud auhinnakirjandusele. Ja kuigi nagu öeldud, need on, sellised Pampletid ja esseed valdavalt keskuse lehest keskuse märgi all saavad ka ilmunud, on siis tegelikult võib sedagi lugeda luulena onu Kivisildniku luuleski päris palju sellist publitsistlikust ja. Mingil kujul on see valdavalt poliitikute parteidest koosnev raamat, võrreldav Kivisildnik omaaegse kehanike Liiduvad nimekirjaga. Muidugi on ta siin sõna rohkem ja, ja, ja proosalisem, aga näiteks raamatu lõpus olev tähestik Seda saatetekst või või eriti just tekstid, mida päised sindami leidub Kivisildniku viimase aja väga lühikesed ja löövad ja tehavad veerud keskuse lehes ja vastavad minuteid siis tegelikkuse keskuse saates on ju tegelikult löövia jõuline. Ja ometigi, Kivisildnik on minu meelest ekstreemsem siis, kui ta seda ekstreemsem ekstreemsust nii väga ei manifesteeru, sellele tähelepanu ei tõmba. Jällegi paralleel tekib Elo Viidingu ka, mida ma siin olen ma ju mõned kohad välja toonud. Kui tekib selline ekstreemsuse ja eemal seismise rõhutamine, siis mingil määral isegi nõrgendab seda ekstreemsust. Sealt kaob ära mingisugune suveräänsus, sinna lisandub mingi edevuse element. Nagu öeldud, Kivisildniku on tegelikult väga jõulisi tekstidega, selles kogus luulelised mõjuvad tekstis on isegi valitsuse uue valitsuse luulekriitiline analüüs. Kivisildniku kompanjon keskuse saates Juku-Kalle haid osaleb Läheb rühmituse õigem valem. Teises väljaandes enam-vähem samuti juba mõnda aega tagasi ilmunud raamat, aga siin miskipärast kajastamata jäänud. Kõige vanem on siis rühmitus, kuhu kuuluvad. Nii Juku-Kalle haid kui vastne Kirjanike Liidu esimees Jan Kaus. Tõenäoliselt on muidugi, kui ta kuulab, seda käsutab mina, sest et pigemini tahaks ta ju ikkagi kirjanikuna esiteldud olla ja siin raamatus on ta loomulikult kirjanikuna, mitte liidu esimehena siis veel niimoodi ja, ja Kalju Kruusa, kes kuulub erakonda. Sellele raamatule on juba tehtud mitmeid nükeid ses suhtes, et nii vägevad kultuuriinimesed, mitmed neist väga teavad publitsistika. Võiks ju luuletajana olla kuidagi jõulisemad, tehavamad. Silma hakkavad kohe avatekstid, kausi muhedad, miniportreed enda suhtlusest teiste rühmituse liikmetega. Ja ausalt öeldes, minu jaoks jäävadki need selle kogu tugevamateks testideks ka. Muidu Jan Kaus jätkab sellise epigrammatilise laadiga. Kohati ta mõjub Kalju Kruusa maa nagu Kalju Kruusa ise ennekõike oma selliste kompaktsete tuuridega. Ja võib-olla vähem positiivselt selle Hasso Krulli nõndanimetatud salongi luulesse sissetoomisega, mis on juba parasjagu kämbiks muutunud selle salongi poolt. Kalju Kruusa puhul olen ma nõus nende kriitikutega, kes ütlevad, et seda sellist argipoeesiat ja söömise ja joomise ja kööki ja tuppa kõndimise luuletasin võib-olla natukene liiga palju, nagu ka sellest lehvamisi kogus. Siin aistingu tarkuse Astingu ehedust, mis oli tema meeleolus, on asendanud teatava sellise aistingu mugavusega pigem? Jaa, sellest on natukene kahju, nagu ma jälle tõdema pean. Fageeradi moti puhul on tema kaubamärgiks saanud sellised klaasikujulised luuletused või pokaalikujulised luuletused, mida siin on jälle mitu tükki ja mis on sellised dramaatiliselt pateetiliselt mõnestikut, kirglikud. Ja jällegi võib-olla kõige mõjuvamaid tema tekstidest, ehkki võiks ju kahelda, kas nad nii mõjuvad, oleks, kui nad poleks pokaalikujulised. Aga noh. See on juba tegelikult demagoogia, eks ole. Ja Juku-Kalle hoid üllatab lühilisusega. On ta ju Eesti üks kõige räigem sõnaga meediategelasi publitsist. Aga siin on sellised lüürilised olustikukirjeldused. Kui oma debüütkogus hõike lein oli ta väga ja väga Juhan Viidingu moodi siis siin on sellest küll kaugenenud, aga võib olla ka teatava sellise ebamäärasus poole, kuigi need on, kuigi siin on mitmeid häid luuletusi, aga aga päris oma nägu luuletajana on ta siiski veel minu meelest leidmata. Ja üleüldse, Juhan Viidingu vani on endiselt üle kogu Eesti luule. Ja see saab jällegi teatavaks nüüd, kus on välja ilmunud viie plaaniline kogumik Juhan Viidingu salvestatud loomingust. Kui ilmus suur koguteos, siis see tekitas natukene kõhedust ja üleüldse tas nad nagu Viidingu, Kaplinski kõik need suured paksud raamatuid, mis on ilmunud. Päris ikkagi omaseks ei ole mulle saanud, sest et sellist head luulet meeldib mulle ikka lugeda väikestest vihikutest. Nõnda on see kuidagi intiimsem. Aga Juhan Viidingu, Edelduna või laulduna on nendel tekstidel Ove sees ja tõesti midagi ei ole teha, ei oleks praegune luule selline, nagu ta on, ilma Juhan Viidingut, ta ei oleks. Taga võib olla nii hea ilma Juhan Viidingut arvestades kui palju on, on effessile Juhan Viiding tähendanud ja ta üldse ei ei varja seda ka oma uues kogus. Neid viiteid seal viidingule on, on õige mitmeid. Ja lõpetamegi tänase spiikri saate ühe Juhan Viidingu lauluga. Eluaeg olen tahtnud õue, on see väga kirglikult esitatud pala. Järgmine spiikri juulil, algul teeme rohkem jutu proosast käsitluse tuleb kindlasti häin haua Uusesseeruma Hector ja Bernard. Ja tõenäoliselt üht-teist põnevat veelgi, mida ilmub. Niisiis kohtumiseni juuli algul. Ikka minu Berk Vaheriga, selline oli tänane Spice, jah. Ja lõpetama jääb Juhan Viiding. Tamin elule. Ta on mänginud Migalcum udu, kogudus sai. Olen tädi Leku viima, metsad ei huvi jalge all. Kujuta ette, nendesamade Albessidel metsas kohtan Jagnoome noori siivutuid, Prei viisi. Aga on klaar, rangeid aroome. Karmel Linda leili. Vanad hädise sööb minu annid. Seekord kohv, tapmata, jää, hunt, õrnad lilled, mu mäng. Ja mu armastus, piiritu krunt.