Pereeetris saade, pilk küünele stuudios on Kristinaga tantsis ja tänaseks saatekülaliseks on Anne Türnpu. Ja see, mille pärast anne täna siia kutsusin, on tegelikult hästi minu keskne või õigemini minu südamekeskne. Vaatasin kaks nädalat tagasi, umbes nii, see oli isi etendus Albu mõisatallis, lavakate, selle lennukes, nüüd lavakunstikooli lõpetab nende üks kõige viimane töö, mis ta öelda, diplomine sina pärast parandad valge laev ja taevakäijad. Ja siis selle selline alapealkiri, unenäod, ilmutused, lood ja laulud. Ja sattusin sellest tõeliselt vaimustusse. Ja siis mõtlesin, et kuidas siis sellest pikemalt rääkida ja teemasse süveneda ja eks kõige parem viis tundus mulle, et kutsuda anne siia, rääkige temaga natukene sellest kõigest ja annet. Ma mäletan tegelikult oma elus. Ülikooliajast, kui mina, Tartu Ülikooli läksin õppima, siis eksisteeris Bel tol ajal hästi võimsalt huvitavalt toominga kokku kutsutud lasteteater või lasteteatristuudio, kuidas te ennast nimetasite. Ja ma mäletan neid kummalisi tükke, mida siis stuudio esitas või tegime, seal oli hästi palju seotud Eesti ka mingisuguse folklooriga juurtega ja meie igasuguste vennasrahvastega ka selles mõttes isegi vennasrahvaste, aga ka selliste sugulashingedega, et seal oli seda soome-ugri niisuguste teemat päris palju sees. Ja siis see, kuidas nende tükitel sündisid, et käisite ja tutvusite ka ise, nagu sa ennem rääkisid siin ansidega ja, ja nii edasi, et olite Nende seise elasite vaatasite, rääkisite nendega juttu ja võtsite siis selle kõik kaasa ja siis teatrist läbi siis sellise kollektiivse suhte tuli see kõik lambale. Et see oli nagu minu jaoks selline tõeline elamus sellest, kuidas tegelikult tehti teatrit, kui, siis mitte ainult loominguline, kuus mõtleb ühendusega võib-olla nagu koos Elavik muus eksisteerib ühendus. Et see tundus hästi selline võimas ja huvitav ja mis minu arust peaks nagu teater olema. Et kui seda juttu nagu alustada nüüd, et võib-olla läheks tagasi mõtest sinna aega, kuidas sina selles toominga stuudios tegutsesid ja ka mingis mõttes on see seeneline lähtealus nagu ka selleks, et et miks see valge laev ja taevakäijad tegelikult sündis just praegu sellisel kujul paar nädalat tagasi. See on ju tegelikult mingisugune mõtteline jätk kogu sellele tegevusele, mis sa kunagi oled alustanud, võib-olla sellest Tuudiast. Tere siis. Ma alustan vigade parandusega, esiteks ei, ei ole valge laev ja taevakäijad Ottawa lennu diplomietendus vaid lihtsalt üks etendus, kus nad mängivad kaasa. Seal on lisaks selle lennu lõpetajatele veel lavakunstikateedris magistrant Ingrit Vaher. Teine vigade paranduse osa puudutab lasteteatrit. Me käisime handis jah. Aga me käisime neile näitama siis juba handi ja mansi muinasjutte. Et enne me kutsusime, meil oli üks mansi mees, elas nädal aega üks tütarlaps kotali, elasid tõsi, õpetasid meile tantsu ja rääkisid lugusid ja siis pärast seda me läksime, ise anti. Nõnda me uurisime küll, aga kohapeal saime vähe käia. Ja siis nagu kaks suunda olin võimalikult väikesed rahvad, kes võib-olla mõtlevad eestlastega ühtemoodi, olgu nad siis polüneesias või Põhja-Ameerikast. Ja teiselt poolt see rida, mida Jaan Tooming ajas, et et igas lavastuses materjal, mis ta selleks valis, olemas ees ime. Ja oli ka. Et need kaks liini olid nagu lasteteatri repertuaari kokkupanemisel olulised. Tagantjärele vaadates. Sa ise tegelikult lõpetasid lavakunstikooli ja siis õppisid üks aasta ülikoolis matemaatikat, nagu rääkisid. Kuidas sa sinna toomingas toidust sisse sattusid. Kolmandal kursusel, kui mina olin lavakunstikateedris Sis Tooming kutsus kokku Teatriliidu stuudio koos Ülo Vilimaaga Vanemuises. Ja kuna Ma olin Tartust oma teatriretke alustanud Hermaküla stuudiost ülikooli ajal siis ma tahtsin sinna tagasi sellesse õhustikku ja sellesse maailma ja keskkooli ajal hästi palju Tartus teatris käinud Toominga Hermaküla tükke vaadanud ja mulle see oligi põhjus, miks ma üldse tahtsin näitlejaks saada. Niisugust teatrit tehes siis juhtuski nii, et toominga alguses ei tahtnud mind võtta. Aga ma käisin jonnakalt niimoodi, et hommikul sõitsin Tartust Tallinnasse, käisin Tallinna lavakunstikooli kooliaja ära. Õhtul kella neljast istusin bussi peale, sõitsin Tartusse seitsmeks, olin Tartus, siis seitsmest hakkas jaanierialatund, olin seal, magasin vanematekodus, hommikul läksin jälle viiese bussiga Tallinnasse. Nii sai üks pool aastat ja natuke rohkem sõidetud. Ja siis, kui kool läbi sai, siis võtsin vaba diplomi ja olin ühtlasi Lembit Petersoni trupis Cassini Nikolete ja teiselt poolt siis nagu Tartus, nii oli, sellel ei ole mõtet, siis nii on nagu hästi raske küsida, siis on tegelikult hästi üldistav pärimine, et mis selles toomingas oli erilist või mis oli nagu see, mis sinu jaoks kõige rohkem sellest ajast hinge või meelde jäi või mida sa sul andis seal, selles stuudios tegutsesid, olid näitleja ja kogu selle vaimse rühmituse keskel. Selles küsimuses ongi juba vastus sees. Et ma kuulusin, võib nii öelda küll vaimsesse rühmitusse. Mul ei olnud hirmu väljakukkumise pärast. Mul ei olnud vaja konkureerida, võistelda kellegiga olin vajalik ja tegelesin asjaga, mis meeldis. Kas see on mingi lavastus, mida sellest ajast mäletad, mis oli nagu eeliselt hingega tehtud mille peale sa mõtled võib-olla mõnikord praegu, et kui on mingid keerulisemad ajad, eks ma mõtle nende kõikide peale, mis tol ajal tehtud, said ju, eriti nende peale, mida joon, lavastus ristitud metsani ja mis oli Eesti vanade rahvalaulude peale tehtud lugu. Et nad kõik on hästi armsad ja hästi olulise tulnud ju noh, nii palju, kui ma midagi ise teatris teinud olen, need kõik need asjad on olnud jätkud või lausa teised pooled sellele, mis seal sai tehtud. Peaksid võib-olla kirjeldada meie kuulajatele selliste tavaliste ühe lavastuse sündimise protsessi, et kuidas see Jaan Toominga käe all toimumas, et sa ütlesid, et ta nagu püüdis igasse tüki sisse panna ime ja see on ka nagunii oli. Aga et kuidas need materjalid sündisid, kas nad sündisid tema peas, kas ta otsis ise asju kokku või siis te tegite hästi palju koostööd ja otsisite koos materjali improviseerisite pärast, et noh, võib-olla peaksid natuke kirjeldada seda protsessi. Kõik need protsessid olid erinevad, iga tüki puhul oli see erinev. Ja ega ma ei oska neid niimoodi üldistada. Aga väga palju koos tehtud, väga palju sai koos mõteldud improviseeritud elatud koostegemise, üksteise usaldamise ja materjali usaldamise tähe all, see kõik läks. Ja mis siis juhtus, et miks see lasteteater hetkel lakkas eksisteerimast, kuidas see lõpp oli, et lihtsalt elas oma jah, kaheksa juttu igal asjal on oma aeg ja tema aeg sai otsa. Millalgi otsustasid, et lihtsalt lähete lahku, ei otsustanud midagi, lihtsalt läks nii. Ja nii läks, siin ei ole midagi otsustada või punnitada teisiti, et aeg oli läbi. Halada pole siin mingit mõtet. Tuleks siis tagasi selle tüki juurde, valge laev ja taevakäijad. Nagu sa ütlesid, et see ei olnud diplomilavastused, seal sündis teistmoodi, et räägi siis, mida see selles mõttes sündised, kas vald tegi siis sulle ettepaneku, kuidas sind sinna, et seal on juba varem midagi koos teinud, mida sa tahaksid selle sünnist rääkida selle lavastuse sünnist? Selle lavastuse sünnist tahan ma rääkida seda, et Eestimaal on valdu ja vallavanemaid, kes on, ma ei oska seda, nimeta seal mingisugune Eesti fenomen. Et on niukseid leiutajad ja isetegijaid ja imelikke imelisi inimesi läbi kõikide aegade olnud, et vallavanemal tuleb mõte teha vallas teatrit suvel. Ja siis kaks aastat tagasi sai seal Rakvere teatri egiidi all tehtud puder raist ja siis oskas siis vallavanem selle läbi minu poole pöörduda, tuli teateid läbi helistanud ja öelnud, et need sel aastal talle suvetükki ei saa. Siis helistas ta mulle, kutsus mind seda Albu vastvalmivat söögimaja vaatama, et äkki seal siis all söögisaalis midagi saaks teha. Tema tahtis Oskar Vaildi. Kaks inimest rääkisid omavahel juttu, inimesed istuvad, söövad ümberringi, vaatavad mind ja kõik oleks ilus ja tore. Niisugune teater oleks olnud suhteliselt lihtsam ka neile, aga nad valisid vale inimese. Mina niisugust asja teha ei oska. Ja kuna seal üle tee oli kuke naisi rehi, kus Malcetlased omal ajal peksa said jõhkralt oma teise maailma nägemise, kogemise ja levitamise eest siis lippas mõtte vennastekoguduse ja Malcetlaste ja taevakäijate peale. Ja kuna ma olin ka seal samal aastal teinud kõrgemas lavakunstikoolis vanema kursusega lavakõneeksami prohvetite tekstide peale ja niisuguste imemuinasjuttude peale, mis teisi maailmu puudutavad siis oli nagu põhjust välja pakkuda see materjal neile. Nad millegipärast nõustusid. Järgmine asi oli see, et kutsusin Liina Tepandi kunstnikuks, käisime temaga koos seal siis olid tekkinud alla söögisaali mingid vaheseinad ja tundus, et ruumi jääb väga väheks. Ronisime pööningule, seal oli ruumi palju. Ja leidsime, et me võtame pööningu. Ja nii ta jäigi pööningule. Ja Liina Tepandi osa on olnud väga suur, nagu kõik inimesed, kes selle lavastusega on seotud olnud, on väga palju andnud ja oma südame ja meelega seal sees olnud. See Liina Tepandi lavakujundus on midagi väga kaunist, mida minu meelest peaks hinnatama ja nägema see nagu suure töö vili, pikkade mõtterännakute vili, aga minu meelest on see väga ilus, mis lõpuks saia. Kuulajatele ma püüan natukene kirjeldada lihtne, nii väga kindlasti tasub ise vaatama tulla, et see on selline pikk nagu koridorilaadne selle ava, eks ole, 30 meetrit ja 30 meetrit just kätvaki ja siis publik on pandud niimoodi istuma, et nad olla kasvatatud piki seda nii-öelda lava koridori. Siis selle kätwoogi põrand tinglikult on kaetud liivaga. Ja on sellised üsna napp valgustuseks niimoodi vist öelda, aga see teeb selle asja nagu päris müstiliseks ja huvitavaks. Ja saladuskatte all võin öelda, et valgusest sest meil panna Airi eras tema ei salli kunagi pähe valgusi. Et see, et see valgus ja nii ilus oli ini müstiline ja nii mitmeplaaniline, see on nagu suuresti ail. Ja siis liinatööks ehk siis lavastuskunstniku tööks siis edasi juba on nii, et kui nüüd publik istub piki koridori, jälgib siis neid näitlejaid, kes kulgevad pikka teed mööda, maksate edas-tagasi, siis nad on silmitsi selliste nagu laugu seintega, võiks isegi niimoodi öelda Sara väravas väravad Jahjust saraväravad, kus samamoodi siis paistab valgusaeg-ajalt läbi niimoodi kummaliselt nendest värava lippidest nii-öelda. Ja siis nendega väravatega mängitakse hästi palju, et kolase baasstruktuur on tegelikult nii, et seal on hästi palju liikumist ja laulu ja mitte tantsimist otseselt, aga sellist nagu rütmilist liikumist, mis on siis Taavet Janseni abiga vis teatud, eks ju, siis neid väravaid kasutatakse Moody nagu rütmimuusika tekitamiseks aeg-ajalt selliseks hästi sugestiivse, eks rütmiks, et kuidas nad nagu liiguvad ja pauguvad ja sahisevad ja lendavad ja tekitavad tuult ja nii edasi. Võimalust hästi võimalust et publikul igal juhul on selline tunne, et ta istub otse seal selle mänguplatsi sees, et selles mõttes ta mitte nagu pealtvaatajaga ta ongi nagu etenduse nagu väike osa täiesti minu arust unustab ennast sinna ära või et vehkis, sulandub selle etenduse sisse. Ja kuivõrd seda liiva natukene lendab ja tänu sellele tuulele väravat tekitavad, on seal ka õhus kõike muud lendavat ollust. Sa oledki nagu mingisuguses Eestimaa suves, et kus on ka natukene hiina ja liiva ja kõiki neid elemente, mitte midagi, noh, üks keskkond nagu pakub, ehk selleks, et loodus, see Eesti loodus ja siis kuulad ja jälgid nende prohvetite lugusid, siis mida need noored inimesed esitavad. Aga laulud ja see liikumine, et see kõik seob seda kõike tervikuks, prohvetit, vette, lugusid, prohvetite lugusid seob tervikuks. Kuidas ma nüüd ütlen, algselt kirjutasin kavalehe peale midagi, umbes niisugust. Kogu see lugu on prohvet Maldsetist, aga võib ka laiemalt öeldakse ühe prohveti lugu üleüldse, et ta on nagu läbi erinevate prohvetilugude ühe prohvet tik saamise lugu. Et sealt on võimalik läbi panna see rida või niidistik, kuidas inimesest prohvet saab ja mis tast lõpuks saab ja ja teistpidi, on ta siis Eesti vennastekoguduse ajaloo läbi ka reas. Rida ei ole, vähemalt minu jaoks, kui mõnda kokku panin, ei ole meelevaldne. Et seal on minu jaoks nagu rida sees, iseasi, kas see nähtavale tuleb, aga minu jaoks on see oluline, kuidas prohvetite tekstide üleüldse oled oma elus üles leidnud. Et kuidas sul tuli see mõte, et seal on nagu see materjal, millal sa oled ju ammu juba ennem avastanud oma elu sees, eks ju, et just teha nendest see lugu. 20 aastat jah, on umbes nendega tegeleda, aga nii on väga raske öelda, et mina leidsin. Tegelikult on vist vastupidi, et asjad, näidendid, inimesed leiavad meid, mitte meie neid. Eks nende prohvetit tegu oli samamoodi. Ja siis on väga raske tegelikult öelda, et mis raamat oli see või kellega suhtlemine oli see viimane piir, mis lükkas, et selleks aga lugemus elamusele ma oskan öelda. Johannes Hiiemetsa Taeva-Jaani raamatukest, mis juhatas Lüütseb bajaani, kes on üks vanemaid prohveteid, võitleme läbi surma ja läbi elukõndija tema originaalteksti nii ja siis töökirjandusmuuseumis Tartus, kus juhtumisi ja õnnelike leidudega ja huvi töökaaslaste läbi jõudsid need tekstid minuni. Üsna vähesed neist on ilmunud trükitud kirjas. Kuidas need noored selle vastu võtsid? Lavakõneeksami nägite ka niimoodi, et nende mingeid tekste juba nagu ennem lugenud ma olen 30.-te aastate alguses selles mõttes oma eluaastate alguses, aga nemad on ju tegelikult suht-koht, eri noored, sellised 20 aastased. Et missugune nende reaktsioon oli või kuidas nendesse tekstidesse suhteliselt süveneda või, või mismoodi neid aru said, kuidas neid tõlgendasid? See on hästi pikk protsess olnud, mis nad seal lavakonna eksamil tegid Eno suitsama. Me oleme õige vähe juurde võtnud. Aga see, et üks aasta otsa sai see asi, inimeste pääs molkuda edasi. See nagu andis tõesti suure vabaduse. Eks neil alguses oli ilmselt väga palju hämmingut ja aga see juurdus ja kannab vilju. Rääkisid siis ka nendele päris palju seda eellugu või ajalugu. Et milliselt pinnalt üldse nende prohvetite sõnumid või jutud on nagu sündinud. Et nad sellest aru saaksid, sellepärast et me eelnevalt Sugaiust vestlesime temaga ajalugu ja see tegelikult kui palju seda õpetatakse ja just missuguse suunalt või mismoodi käsitletakse seda ütleme, keskkoolis või ülikoolis, et seal natukene nagu teine tegelikult see, millest nagu sina rääkisid tänu sellele, et sa oled ise uurinud teistmoodi, seda sa siis tegid neile sellise päris korraliku ülevaate, ma kujutan ette sellest ajast. Ma ei tea, kas see oli korralik, aga mõned tunnid rääkisime. Ja hästi nutikas kursus või noh, tegelikult ilmselt iga lend nutikas, kui lähedale pääseb inimestele. Me rääkisime palju sellest, meil olid individuaaltunnid. Nii palju kui mina teadsin, rääkisin mina, nemad rääkisid oma kogemustest oma oma nägemustest ja oma arusaamadest selle tolle aja ja nende tekstide kohta. Ja selles mõttes ei ole see mitte minu peale pressitud minu vaateviis asjale, vaid et koostöö või ma usaldan väga seda, mida näitleja ise tunneb õige olevat või mis kaudu talle endal on õigem läheneda. Mõnetlejana ise olen küll vähe teinud, aga olen hästi habras ja nagu ei armasta eriti peale pressimist ja ja ma püüdsin ka neile mitte väga peale pressima, olla, võimalikult palju usaldada. Ta hakkas sellest peale, et ta pidi igaüks leidma majas siis Toompeal lavakunstikoolimajas ühe koha, mis neile on oluline, ükskõik kus see siis on, kas dushiruum või trepiots või häbinurk või noh, mingid niisugused kohad, mis on neile olulised ja nad said oma lavakõneeksami seal sooritada. Ja algselt oli just vaata see, et nad saaksid mingi kohaga kontakti, et see oleks tõepoolest aeg, ruum ja psüühilised oluline koht või hingeliselt oluline kohtumine. Mind nagu väga huvitas, kuidas kõnelesid eelnevalt minuga sellest hel Huutlaste jääb niimoodi vennastekoguduseväelastel see, mis on tegelikult hästi palju nagu baasikse, põhjaks nende eesti prohvetit ära ja nende sõnumitele, millest me siin rääkisime. Et äkki sa teeksid seda kuulaja jaoks, et ma arvan, et kui need inimesed veel mõtlevad, et, et kas nad tahaksid tulla seda asja vaatama või kahtlevad, et siis ma arvan, et see, sinu selline lähenemine või see ajaloo käsitleme, et see võiks nagu inimesed sütitada või anda mingisuguse teise mõtteviisi. Ma ei usu, et see jutt, mida ma olen võimeline tootma ja taastootma, et see saaks sundida kedagi teatrit vaatama või sedasama lava peal, näed, mida mina mikri suudan rääkida, aga noh, natuke võib ju rääkida ka vennastekoguduse liikumine, need on siis Jan Hussi järgijad tööni või määrima keda siis taga kiusati ja siis nad jõudsid Saksamaale metseenist krahv siinsendurphy juurde, kes neile oma valdustest ühe jupi maad herenhuti mäe kinkis kus nad siis oma koguduse üles ehitasid ja hakkasid tegelema tõstantlikumisjoniga. See oli üks esimesi protestantliku usuliikumisi, mis täiesti teadlikult ja hoopis teisel moel, kui senini tehtud, hakkas tegelema, misjoni käinud ja mis siin hetked olid väga kaugetesse maadesse ja väga tõhusad alates Gröönimaast lõpetades Aafrika ja Aasiaga ning Eestist pärit ja Eestis missioneerinud vennastekoguduse liikmed käisid Gröönimaal, nagu tegeled isa ja poeg ikkagi ja nii edasi ja nii edasi. Ja nad jõudsid 10 aastat päält, heren huti pesa leidmist siis ka Eestisse pärast esimene oli siis Bilder, kes jõudis 1729 või 30 Rakvere kanti. Ja nende misjoni mõte oli siis niimoodi. Misjoni lähetati, mis on teekond, eks ole, lähetati käsitöölisi lihtsaid inimesi, kes mingisugust tööd, mingisuguseid oskuste evisid ja nad ei tohtinud otseselt kuulutada, vaid, kui nende käest tuldi küsima või abi paluma, sind alati aitasid ja siis küsiti, et miks sa seda teed, miks sa siin oled, siis ta rääkis. Eestis levis vennastekogudus kulutulena sellepärast, et järsku ühelt poolt priviligeeritud seisusesse saksa rahva hulka kuuluvad inimesed järsku suhtusid eestlastesse ka nagu inimestesse, mitte nagu veistesse või mingites alamatesse olenditest. Rääkisid nendega, vestlesid nendega tuli välja, et neil on ühised ühised arusaamad ja ühised huvid ja teine minu jaoks väga oluline põhjus, miks vennastekogudus Eestis nii-öelda peale läks, oli see, et et seal oli hästi palju jäetud juhuse jumaliku juhuse hooleks, et liisuheitmise või armumise liisuheitmise teel siis võeti inimesi vastu vennastekogudusse, määrati ameteid ja vennastekoguduse olulisust. Eestis on väga raske üle hinnata alates sellest, et kirjutamise lugemis oskus nende kaudu raginal läks üle Eestimaa. Laulukoorid, mis lõppeks on jõudnud balti keti nii välja, eks ole, koguse kooristruktuuride kooris laulmine mis eestlastelesugusel moel oli alguses ju täiesti võõras vennastekoguduse kaudu kuni minu meelest Eesti vabariigini välja, sellepärast et ärkamisaeg ärkamine on usuline termin vennaste terminoloogiast. Ja siis see moment ka veel, et kui vennastekoguduse üks suuremaid uurijaid Põldmäe väidab, et vennastekogudus oli rahvakultuurile surmavaks, siis põletati ära kandled ja torupillid ja lõpetati lorilaulude laulmine ja kõrtsikultuur põletati ära, preesid ja punased paelad siis minu jaoks on see pigem vastupidi, et see on üks viimane puhang šamanismi seest, et terminoloogia oli küll kristlik ja aga maailmad, kus käidi, olid veel täiesti muistsed šamaanidel täiesti arusaadavad ja tehnikad kuidas käidi, kuidas näiteks taevakäijad loesse langesid, sead valitsesid, seda tehnikat ei olnud mitte nii et et tuli vaim peale, ükskõik kus hoidnud, ütlesid järgmise kuupäeva ette mine kohale tulla. Et see oli nagu puhas ekstaasitehnikat olid nagu väga muistsed, mida tarvitati. Ja et see nagu vennastekoguduse liikumise sisse sobis. See oli ka põhjus, miks ta eestlaste hulgas läks. Nüüd jääb mulje, nagu mina oleksin taha ja ootasime seal koostöö, minu nimi on kavalehe peal, lavastajana? Jah, aga, aga tegelikult on ikka suuresti grupitöögrupi tegemine ja ma ei oska teistmoodi vaidlemisi ja, ja riidlemisi ja ukse prõmmimine ja kõik, eks ole, ja kõik, see kuulub asja juurde ja ütles, et kõik segi nagu sisse võetud. Seda nagu tegelikult tunda ka, kuidas ta lavastas tükki seda isegi hästi raske nimetada, nagu selles mõttes lavastuslik, et seal nagu lihtsalt mingisugune, ma ei tea, tseremoonia rituaal või sa tegelikult oled nagu sisse sattunud vaatajale need inimesed nagu elavad just selles rütmis, et see ei ole nagunii, et nad tulevad kohale, lahingu, traditsioonilist teatrit tehakse, oleme nüüd seal lava sel hetkel, eks ole, mina võtan, panin torukübara pähe, sina paned kleit selga ja oma teksti nagu ette, aga seal nagu tunda, et see asi tuleb nagu nende seest, et nad ise nagu elavad sellel nagu läbi mis ongi nagu seesama asi, kui ma nagu alguse juurde tagasi tulime, mõttes, mina rääkisin. Kui ma vaatasin neid lasteteatristuudio asja, toominga, stuudio asju, siis on näha, et inimesed nagu elavad sedasama, mida nad tegelikult seal laval teevad, et paanika või see loomulikkus, millega neid asju antakse edasi. Et see on nagu minu arust täiesti eriline, müstiline või mis ongi nagu tegelikult minu jaoks nagu selline väga hea teatri nagu üheks aluseks, et kui paned oma Ungari reisil kuu aega tagasi näiteks vaatasin ühte vene trupi, mille nimi on tiire voo ja kes sellistest suurtest tsirkusetelkides nagu esimene, siis nemad samamoodi nagu elavad koos, et nad ongi nagu kummuli ja nad elavad koos ja mõtlevad ja nii edasi. Et siis see on nagu sellest etendusest lavastusest, mille nad annavad seal nagu kohe näha, et nendel on nagu omavahel kontaktimprovisatsioon nagu tantsutehnika, et inimesed tunnevad täiesti heeringaid liigutusi, kuidas nad nagu sulavad üksteise sisse ja sinna teksti sisse. Et see on selles mõttes hea, et nagu meil on tegelikult rääkisime Liina Tepandi ka ja Taavet Jansen seal nagu näha, et see on noh, mul on õnn olnud asendada ühte näitlejannat selles tükis, mul mulle kohutavalt meeldib seda endale mängida. Hullult. Ma pean küll kõikide kaasnäitlejate ees vabandama, et ma olen see, kes tekitab apse ja lähemale ukse juurde mõned asjad ripakile, aga mulle kohutavalt meeldib seda endale mängida. See on hästi hea elamus. Et ma hea meelega teeksin seda veel. Kas sa oskad öelda ka, et millal veel need etendused toimuvad või tuleks lihtsalt jälgida ajalehti Ein laulmas, neljas juuli ja 17 18 juuli. Ja kui on väga palju nõudmisi, siis ka 16 juuli on niisugused mängukorrad veel. Ehk ma väga loodan, järgmine aasta jälle. On sul mingisugused muu lavastusega seotud plaanid või lihtsalt tegeleda oma koolitööga, nüüd veel edasi, et nüüd on teil vist nagu see semester läbi ja nüüd hakkab sügisest jälle kõik otsast peale. Need on küll vastuvõtu viimased katsed veel ja aga kas oled osalenud ise kalendris vastuvõtukomisjonis, sa oled komisjoni liige, vot see on see, et tegelesin selle valge laeva taevakäijatega ja veetsin nii vähe aega komisjonis kui võimalik, õigemini ma ei teinud kordagi seal uksest sisse, nagu nüüd ma pean vist, et kõik need inimesed, kes seal käivad nüüd jõudu hinge ja ei tahtnud hinge praegu kedagi, selle hirmraske, see vastutus võtta vist, eks ole öelda, et sina oled nagu see, kes sobib ja õnneks ma ei ole seal määrava häälega, ütlevad. Mul on nagu pere ja muud loomad praegu kõige olulisemad. Et siis otsad kokku tõmmata. Tänane saatekülaline oli Anne Türnpu ja lavastus, millest me rääkisime vähe, jah. Rääkisime valge laev ja taevakäijad, Albu mõisatallis. Etendused on veel täiesti tulemas ja olemas, et jälgige reklaami, minge vaatama, saate tõelise elamuse. Ja seekord siis lõpetaks. Ja kuulake siis kuu aja pärast uuesti saadet, pilk püünele, räägime teatrist, vanus, külaline ja saatejuhiks Christina Karentsis. Käige head.