Spiiker on klassika, uut yhendust, pike sõna jagaja. Mina olen kohe spiiker, on teiega? Berk Vaher, spiiker reedel kell 21 30, laupäeval kell 12 30. Tere õhtust. Head klassikaraadio kuulajad ja nagu võid trehvata ei ole küll hoopiski mitte 21 30 kui te juhtute kuulama reedest saadet. Kunagi ei maksa küll teha liiga detailseks. Too äsja kõlanud küll õigupoolest paani bambusest lausa kahes aspektis. Üks siis aja suhtes, mis meil siin reedeses saates on sedapuhku 19 null null hoopiski. Ja ka seda, et saade on eetris kord kuus, sest et juulikuus ta juhtumisi tuleb eetrisse lausa kahel korral täna ja siis ka 30. juulil. Jaa, praeguste andmete kohaselt ka 30. juulil hakkab see saade olema kell 19. Null mitte siis tavapärasel poole kümnesel ajal. Tänane saade suvisel com veel on rajatud pigem juba analüüsitu kohtustele või uuesti üle lugemistele. Uut kehendust tuleb ju suve hakul suhteliselt vähe, isegi? Jaa. Samas on võimalus lugeda üle Neid raamatuid või siis võtta ette neid Nad tulid, mis on kiirel kevade ajal lugemata jäänud. Ja olles ise hiljuti kolm Me juba käsitletud raamatut uuesti üle lugenud ühe süvitsi minema varustused arvesse. Arvan, et need raamatud võiksid ka oma lähedasemalt vaatluses huvi pakkuda ka nendele spiikri kuulajatele, kes nendest raamatutest sellest samast saatsin juba kuulnud. Raamatuteks on siis Rubeni elajast Rebee Lastmel, Kadri Kõusaar, Vaba tõus ja lause pilthy lohe eas pilv kõik raamatut, mis on leidnud ka kihendus meedias ohtralt ja kapoleemilist käsitlemist. Ja seetõttu kahtlemata olulised selle kirjandusaasta tähised. Tavapärase helindiga. Aga jätkame natukene kehvemas meeleolus. Teadupärast Ta on meie hulgast lahkunud tornide ja täna tuli ka teade, et, et ta on lahkunud. Teine lastekirjanik Henno Käo. Kõhe et Henno Käo, kes alles äsja kirjutas Nikoloogi Otaasia hele on nüüd talle järgnenud võtta orderi. Koer, poiss sõitis jänest ja Henno Käo suure kivi lood on ka mulle olnud ühed vägagi olulised raamatud. Loo sõnum on kui realistlik, jälle sajab. Eesti raadio laululapsed, hein annab aitäh, teie tekst. Nonii, aga meie siin spiikliss ei räägi täna ei rukkilõikusest ega kolhoosi rahvast vaid nimetatud kolmest romaanist siis ka Lauri pilte, kes on võitnud auhinna. Novelliga, mis siin raamatus sisaldub, on oma teose ristinud romaaniks novellides, nii et me võime ikkagi rääkida kolmest romaanist. Kõiki neid teoseid uuesti üle pane üle lugema panigi mind Rubeni romaan elajast epi eelastmel mis võtab kokku minu meelest mitmed uuema eesti roosa tunnusjooned väga huvitaval moel. Ja selline teatav metalisus ookeanile üleüldse üsnagi omane. Tema auhinna romaani puhul annab kaebliku vilet. Pidin tõdema, et see on justkui omalaadne kommentaar pähe fraas kogu eesti kirjandusele või selle sõnastamata Koononile toona pealkirjastasin isegi arvustuse. Raamatuaasta joonealune kass elajas, trepiastmel nüüd lausa kogu eesti kirjandust kokku võtab vastu mitte, ehkki keskajast on kirjutatud eesti kirjanduses ennegi üsna palju. Aga mitmeid intrigeerivaid jooni, mis haagivad hoopiski näiliselt erinevate raamatutega, on siin olemas nimelt siis mingil määral annaks mõne või kõiki neid kolme haavatut vaadelda kämpustectionina ehk siis nii-öelda ülikoolikirjandusena. On ju Aarne Rubeni raamatu peategelane Adolf Euroopasse õppima läinud. On ilmsed tudengiviited ka Kadri Kõusaare. Vabas tõusus mainitakse loenguid, lugemisi, noote, intellektuaalide koosistumisi. Ja kõige suuremal määral täienisti kämplastationi annab muidugi vaadelda lause pilte lohejad, pilve, kus ehk natukegi isegi liiale on mindud selle õpingute ja õpitulemuste üleslugemisega. Ja samas jällegi see kämpus Fiction või ülikooli kirjandus noore hoitluse roll on ainult lähtepunktiks. Kõik kolm raamatut või kõik kolm peategelast nendes raamatutes püüdlevad tegelikult sellest hajutluse identiteedist välja kellekski enamaks või mingisuguse ülendatud seisundi poole. Rubeni Adolf on selleks üliseisundiks Hend rüütliseiklused. Pilte lagraanil on selleks juutlus ja tõusa Ühe Eedeelil müstiline chill. Mis siis ongi tõlgendus igiammusest, summumboonumist ehk ülimast hüvest. Kruusa sissejuhatuses viitabki Rahist tooterlikule nägemusele sellest ülimast hüvest ja selleks ongi õpetlase elu. Ma ei ole need kolm noort eesti kirjaniku keegi rahul pelga õpetlase eluga. Ja kõige kolme peategelase otsingud toimuvad ka suuremal või väiksemal määral väljaspool Eestit. Selle üle ei maksa küllap meil vastsetel eurooplastel enam imestada, aga ega ei ole ju eesti uuemas proosas nüüd ka nii palju seda reisimist ja ja muu maailma kogemuse sissetoomist. Valdavalt on ikka Haguliti arvat olnud. Ja seda ruumiliste ekstensiivse samas tasakaalustab jutustajate pihtimuslik väljenduslaad. Ruben teeb oma romaanis lausa otsesõnalisi pöördumisi lugeja poole. Kiust elaste Peel astmel on lugeja suhtes justkui õige, sundimatu lugeja võib ennast seal tunda kõige juhuslik omana. See ei ole iseenesest pahasti öeldud, sest pilti tõusa jällegi on väga ja väga intensiivselt suhtuvad lugejasse peaaegu nagu psühhoanalüütik kusse. Ja sinna ei ole, on üsnagi udus lugeda Rubeni raamatut, kus aetakse juttu hoopiski kellegi kolmandaga ja lugeja justkui selle vestluse juuresviibija, keda otseselt kõnetatagi vaatamata siis nendele sõnalistele otsestele, pöördumistele. Ja sellises justkui lugejast mööda rääkimises võib Ruuben ootamatult ergult mõjuda. Seal, kus pilte Goza palju otsesemalt ja jõulisemalt kihutada püüavad näiteks seksuaalsuse kujutamisel nii pilte kui ka USA oma seksuaalsuse kujutamisel, tegelase seksuaalse kujutamisel üsnagi põdemise süümeohked. Ehkki pilte Lograanil näib see tulevast liiga madalast enesehinnangust kausa eetelil jälle liiga kõrgest. Ma olen juba enne tõdenud, et pildiline kruusa vaatamata oma imagoloogilistel erinevustele on tegelikult ikkagi väga sarnased kirjanikud. Ja just eriti paljud tõsihingelised pilte fännid ei ole tahtnud seda tunnistada. On ju kiusas nende jaoks popkirjanik ja meediastaar pilt teha ka nii-öelda puhta ja ja meediakultuurist hüvetamata kirjanduse esindaja. Aga mõlemal on loosivad lähedus püüdluste, piinlikkuseni, avameelset kajastamist. Mõlemal on tublisti nii iha kui süü eestitiseerimiste intellektualiseerimist ja selles osas on nad siiski vägagi sarnased mumeelest ja flirti, kui nad siis judaismi hermetismiga. Nad jäävad just selle iha ja süüme intellektualiseerimises väga sinna lõpus Fictionisse, mõlemad sinna ülikoolikirjandusse. Rubenil on selle kohta huvitav termin, intellektuaalne himurus. Ja nii pilte nagu tõusu puhul võib see intellektuaalne himusas muutuda ka kohati väsitavaks. Nii et värskemalt võib hoopiski mõjuda Rubeni romaani erootika, mis võib küll tunduda ka sellise kämbi vana postkaardina aga ei ole ilmtingimata naeruväärne või, või siis kämpuslikult eneseteadlike irooniline. Rubeni raamatu peategelane Adolf von vaneva on pääse romantik kui intellektuaal. Kui edu inimene kuuenda loomuga, kuid loob suhteid üsna sundimatult ja tema pilgu läbi antud pulmaöö kirjeldus siis 14, aastase kaupmehe, tütre, kuninga Undega abiellumise hääl on üks igavesti kummastav tükk. Ta on justkui literatuurne, aga mitte elutu ka ebamääraselt maotu, aga mitte nilbe sugugi justkui vaid visandatud, aga hilisemate õelutsemiste taustaks aina meenub. Kummaline on sellist kaevuajava loomatopise kujund. Ma ei oska nüüd kindlalt öelda, kas see nüüd on lausa hea kirjandus. Aga selles veidi vildakas ja mõjase stseenis on midagi rahutukstegevat, milles Gosase pilte oma viimistletuses ja perfektselt taotluses. Isegi pesas küünivad. Aga Rubeni puhul on selleks ahutuse tekitajaks ka kogu selle teose ebaühtlus ja ja üsnagi teadlikult vist kentsakaks ja katkendlikuks jäetud vahepalad. Ruuben, neil on üsna omane see, et ta hakkab jutustama oma šamaani sees mingisugust lugu aga jätab selle kuhugi pooleli ja õhku ja läheb suvaliselt tekstiga edasi. Ja Mulle tundub, et see ebaühtlus võib-olla ka kuhugi mani taotluslik. Nii mõnigi koht tuletab elajast FBl astmel hoopiski, ehkki luuki meelde kuigi luuka, samas intertekstuaalse fragmentaarsuses julgem kontsentreeritum ning omas absurdi Sof koosluses üllatavam võimukam. Aga Ruuben on võimeline küll samasuguseid luugilikke üllatusi esitama, kasvõi episood, kus munk kollatiinus peab jutlust porgandiga kokku meelitatud jänestele on raamatuseks kehkamaid, meeldejäävamaid. Ja just seetõttu, et mõjub sellised tõsised näoga tehtud naljana. Too Huuban, kes on tuttav kirjanduse listi kuluaarides ja selle Hubeni kirju, on ka mõnikord hoopis kellegi teise, mingisuguse häkkeri looduks kahtlustatud sest Ruben võib neis kihedas hüpata sujuvalt Jürka ja psühhoteraapia Ahutluselt näkineidude muumiateni. Või siis kosmoseTeoojatelt Nigeeriast pärineva petuspämmi analüüsile. Ja ei tahaks, et Ruuben üks kord kõigest sellest ühe romaani kirjutaks. Aga humanisti stiil on ikkagi kogu selle hüplikkuse juures pigem flegmaatik otiline kõhus ahel oma romaanis. Sõna alaütlev inglisekeelsest andes täitmentsis nähtavasti tuletatud ja hubane stiil on just nimelt alaütlev. Palju kuhjate olustikulisi detaile keskaja kohta. Samas jällegi mused nagu Adolf õppejõuks saamine või konfliktsituatsioonid näiteks kuni kunde kadumine ja duell lahenevad kuidagi muuseas ja näiteks Adolf file üsna kõhe ennustus ei päädi üleüldse kuhugi. Ja sellest on natuke kahju. Ja hõlpus on seda kahjutunnet kanaliseerida etteheidet eks Hubeni autojuhi käsitööoskusele ja püsivusele. Kuigi samas jällegi mulle tundub, et just selles hüplikkuses selle veelgi suuremas välja ahendatuses võiks teos jätta veel ehedam mulje. On tunda, et Ruuben kirjanikuna tahaks pigem olla selline korralik ja väljapeetud ja vana kooli niukene oskas kruusilik kirjanik. Aga mina pigem soovitaks tal liikuda just sinna Erkki Luugi suunas. See ei ole kahtlemata mingisugune universaal kõigile kirjanikele. Sest et kõusaare vaba tõus on minu meelest lausa eeskujulikult tugev just siis, kui ta esitab sellises lopsakas ja voogava stiilis stseene ja lugusid. Ja Ta võib sellel lopsakuse Jagoogavusega ka üle ääre minna, aga just selles on ta nauditav sensoorne vaba tõusu lõpuosa fragmentaarsus on küll sisuliselt õigustatud, aga teeb, pääseb närviliseks ja mitte just empaatiliselt. Lauri pilte on aga minu meelest tugevaim siis, kui ta ei ei virvendama tekstiga ega hakka liigselt pajatama vaid vaevu millestki rääkima. Just parasjagu nii palju, et see räägitud saaks. Selline palavam pilti raamatus must hõõrialt kandun mis koosneb ka kolmest sellisest vähemast, miniaturist, aga minu jaoks on mustvalgelt kand on kindlasti pilte, raamatu kõige tugevam tekst. Rubeni stilistiliselt koguduses on ise vähki, muhedust Est vaikset rõõmu sellest, kui paljude asjade üle ka kulunud keelend kõnelda laseb. Pilte ühel on samalaadselt muhedust kindlasti Madis Kõivu likes lapsepõlve mälestus mis tahes kõivu mõjudega tunnistab. Aga seda muhedust ei ole mu meelest sellises nähmetavalt monotoonseks minemast patramises kõigist nendest headest hinnetest, mis labraan on saanud naistest, kes tal on saamata jäänud selle tüütuks ja samas tal on teravaid ja valusaid hetki nagu üks Tseen maakodus kassipojaga mis, mis lõikab ja mõjub rohkem kui kõik need Lograani isiklike hädade kirjeldused. Üldse kõigile kolmele Ruubennile kiusa ühele ja pilte ühele on just omane see et nad on lapselikkuse kujutamisel lapsilikke mängude lapsepõlve mälestuste kujutamisel võluvad ja veenvad ja täisealisuse kujutamisel jällegi suhteliselt ebaveenvad. Selleks taas üks joon, mida mitmed kriitikud ja kirjanduse uurijad on uuemat roosa puhul tähele pannud. Mida veel Rubeni romaani puhul mainida tahaks, on see, et kuigi tegelaskujud sööbivad mällu küll siis ikkagi nad tahtnuks jõulisemalt välja ahendamist selliste visanditena olnud piisavalt huvitavad ja oleks neidki natukene lopsakamaks tahtnud. Elajast FBl ost tuletas mulle õigupoolest meelde tuntud teadlase Raik Hiiu Mikelsaar mõne aasta tagust ideed mis kahjuks on seni teostamata jäänud. See idee oli kollektiivne romaan kus iga tegelane erineva kirjaniku poolt tolle loodis lahti kihutatakse. Selline filmilik, romaani kirjutamise moodus või teatri elik. Ma elan stepi õelast. Me lähetab kiusatust just ümberkirjutamiseks sellisel viisil. Ja näiteks Kadri Kõusaarest vabatõusuga ei kiusa, ühest saaks küll võluv, kuni kunde siis peategelane, selline seiklus, anust, tehane laps, kes malbe salaliku pealispinna all kehkedes pulbitseb ja samas, kellel lasub selline ennustuse surma. Vahi. Ja Launi pilte omakorda võiks soovituda intrigeeriva osatäitmise Muncolatiinusena, kes maiste sihades metas metafüüsiskleb. Kuigi praegu mul pooleliolev heinsaua Hector pehnaar kipub jällegi seda kollatiinuse Holly hoopiski, jäin rauale pakkuma. Sest Colotiinus ja Ruuben Rein raud suudavad enda üle naerda. Pilte ja tema tegelane Lograan päris nagu ei suuda. On väga raske ette kujutada Lavroni jänestel jutlust pidamas. Ja see on ka võib-olla olulisem, mis laviaani tema ihaldatud juutlusest lahutama jääda. Põhimõttelisi uudigi ühenduses on müstika ja ja tavade jälgimine ja toovad jäätmetest põhjustatud Neusoos segatud hammusa huumoriga. Aga piltidel seda rammusat juudi huumorit siiski ei ole ja, ja seetõttu jääb rohekaspilv olgu teda küll väga paljukiidetud minu jaoks siiski suures osas selliseks keskpäevaseks valge mehe kompleksi kirjanduseks. Samas jällegi võib tekitada ka see pilte, ei tunnetatud suutmatus kütkestavat kirjutada või üldse kütkestada võib tekitada ootamatult kütkestavat hetki nagu suutmatuse enese üle naerda tekitab siin ja seal pilte, raamatu sädelevat koomilisi momente tahes või tahtmata. Kadri Kõusaarel on elutee vett eneseirooniat kindlasti rohkem, see on juba imbunud tema sümboolsesse keelekasutusse keelemängudesse. Vabas tõusus mängib ka USA-s muidugi nii kõrgete panustega sõna otseses mõttes elu ja surma peale. Et kui ta selle loo laseb tõesti käest vabalt tõusma, siis lugu kaob nagu heeliumiga täidetud õhupall. Ja heeliumi hääle tegemine idees ei too seda lugu tagasi. Sest et sellise heeliumihäälse lapsikuna tõesti mõjub teose lõpuosas sissetoodu Hermes kes kelle kõneviis on üsna triviaalne. Luu ehk heeliumi õhupalli suudab tõhusalt siiski üsna alla tulistada raamatu lõpuks ja kõik jällegi paika lükata. Ja kui mõned surmateemalised mõtisklused veel kohmakad tunduvad, siis lõppkokkuvõttes, kes meist ikkagi suudakski sel teemal täienisti sundimatult rääkida. Et mingis mõttes võiks öelda, et Kadri Kõusaar ongi nagu Oweni romaani kuninga unde kes paeb isa trotsides pulmakodust vastse mehe juurest, kuid põhiliselt selleks, et võõras linnas oma teost jutustada ja end viimaks ikka tagasi abikaasa juurde toimetada. Ma ei tihka öelda, et ükski neist romaanidest oleks suur romaan. Aga. Lõppkokkuvõttes ju sellised tavalised või keskmised või lihtsalt head romaanid ütlevadki oma kultuuriruumist, rohkemat on oma kultuuriruumi suhtes ilmutuslikumad. Suurromaanid on ju alati erakordselt erakordselt omast ajast väljas. Ja nendest midagi omale ajale tüüpilist leida on tunduvalt raskem. Sellised olid siis need mõtisklused ehk juba teilegi loetud raamatute ülejärgmise spiitris. Juuli lõpus tahaks siis lõpuks rääkida juba vahepeal välja lubatud hein rauahektarist repertuaarist nagu ka Sven Kivisildniku kogutud teoste esimesest osast. Nagu panite tähele, oli täna meil esimene Kivisildniku vabasaade üle hulga aja agada kogutud teosed on ka säärases mahus, et nende lugemiseks ja mõtisklemiseks nende üle on vaja natukene rohkem aega. Ehk küll palju seal juba varasemast loetud, võib-olla moodustab saamatu siiski ka omaette terviku. Palju huvitavaid suviseid lugemisi, soovin teile siis siit klassikaraadio stuudiost. Loodame, et suvi Läheb ilusamaks, päikselisemaks ja mängima jätan siit. Taas kord ott ahtritekstile tehtud laulu aiasaapad. Kohtumiseni jäätmis piikleni. Mina olin Berk Vaher. Head õhtut. Spiiker on klassika tihenduses pike sõna jagaja. Mina olen kohe spiiker, on teiega?