Maanteeviida on juba hilja. Hobusevargad on ta. Siiski mõnelda neist võib õhtul ja hilja kuid teede helendav kee kõigist hetkeks ple puuse var ka. Põhjasõda on ammugi möödas ja veri on segunenud õunapuu all. Augusti pimedas hea on rääkida-le liivast lakast ja maast sajandi pimedast. Ehk peakski hoole mani, et üks hetk tuleb kõigil anud tunda lendamas läbi. Kaheteistkümnes heinakuupäev 1704. Elada tahan vaadata issanda maailma oma lihase silmaga. Mis kasu on sellest, kui homme mu surnud tardunud silmad müüri ääres taeva poole vaatavad, kellele on mu surmast kasu olnud või et üldse olen elanud sadu ja tuhandeid aetakse auku, ilma et keegi küsiks nende nime ilma kunagi enam meelde tuletatakse? Paljud jäävad maa peale mädanema ja haisema. Ei leidub kellelgi niigi palju aega ega risti välja. Armu siin põrgulikus möllasid sulle paar labidatäit mulda peale visata. Praegu on heinaaeg heinakuu, keskpaik jõuab kätte aastate viisi, oled sel ajal rahulikult oma tööd teinud. Õhk on soe, tuulevaikuses kajavad eemal, heinaliste hõiked. Ei ole aega puhata isegi öötundidel, sest just siis on hein pehme. Öösorr ketrab ja inimenegi tunneb rõõmu, südames liikuvat ja jätkab tööd vaiksel suveööl. Oled vaba ja maailm su ümber on avar. Tahaksin praegugi vaba olla, kes vabastaks mu selle õuduse kohutava surve alt? Olen lapsena muretult pajupilli puhunud, olen noormehena sele kaja sõnades paberile püüdnud märkida, aga surmatrummid mürtsuvad hoopis tugevamani. Need matavad pilligaja ja maarahva laulja. Hääle. Kuuldud katkenud peatükist pärineb Herbert Salu kirjutatud raamatust Surma trummid pajupill. Kui Kärt Johanson laulis, saate avaloos, et Põhjasõda on ammugi möödas veri on segunenud õunapuu all siis tänane saade vaatab ometi täpselt 300 aasta taha Tartusse, Mil mureta, päeval või Margareeta päeval, 13. juulil. Vene väed vallutasid sisse piiratud Tartu. Tänase saate pealkiri, mis on mõneti laenatud ka Herbert salult on surmatrummid Tartu all. Tartu piiramine 1704. Minu nimi on Kaarel Vanamölder. Üsna täpselt 300 aastat tagasi jooksid Vene väed tollal siis Rootsile kuulunud Tartu linnale tormi. Ja linnamüürist murti läbi, nii paradoksaalselt kui ka see ei kõlaks Est vene värava juurest. See on seal, kus on praegu botaanikaaed. Müürist murti läbi, linn vallutati, üks võim asendus teisega ja põhjus, misjaoks võiks mõelda ja meenutada seda sündmust mitte ainuüksi seetõttu, et sellest täitub nüüdsama või täitus just täpselt ümmarguselt 300 aastat. Aga põhjus on hoopis selles, et vene võimu kätte langenud Tartu neli aastat hiljem süsteemipäraselt hävitati 1704. aasta linna vallutamisest midagi saatuslikku saatuslikus vormus neli aastat hiljem. Tänu millele on meil just selline tänapäeva tortu, nagu ta on. Majad enamasti ulata kaugemale minevikku kui 250 aastat. Kirjalikke allikaid, mille abil on võimalik rekonstrueerida, seda ajas siiski ka juba üsna kaugeks jäävad silmast on õnneks palju. Kuid kõige tähtsamaks ja kindlasti ka kõige enam tuntumaks neist on kirikuõpetaja ajalookirjutaja Christian Kelphi kroonika ning selle jätk kontinatsioon. Christian kelgi kroonika tekst või käsitluses ulatub 1690.-sse aastasse kontinatsioon, sealt edasi kuni 1710. aastani. Meieni on säilinud tekst 1707. aastani. Tänases saates etteloetavad katked Christian Kelphi kroonika jätkust on tõlgitud ajaloolase Ivar Leimus poolt ja on äärmiselt rõõmustav tõdeda, et juba üsna pea võiks see Eesti ajaloo jaoks hindamatu Kelphi kroonika jõuda ka laiema lugejaskonna ette eestikeelsena. Teiseks raamatuks. Ja seda on juba tutvustatud, on Herbert Salu surmatrummid ja pajupill ka väärt lugemine neile, kes tahaksid täpsemalt teada saada tartu piiramisest 1704. Sellepärast et Herbert Salu, ehkki see on ilukirjanduslik tekst ja ei ole ajalooallikas siiski Herbert Salu tugineb üsna järjekindlalt kelgi Kroonikale ja seetõttu on raamatu sündmustik üsna täpselt edasi antud. Kuid mis olulisem Herbert Saluraamatu kohta on see, et tal on õnnestunud luua sinna kaante vahele väga erilise ja võib-olla ka üsna hästi tabatud õhustiku. Ja tänases saates kõlav muusika on mõeldud visandama neid erinevaid keeli ja neid erinevaid rahvaid kes kõik elasid selles seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu 18. sajandi alguse hävinas Tartus. See. Põhjasõda, mis vältas 21 aastat ehk siis ajavahemikul 1700 kuni 1721 on Põhja-Euroopat puudutav konflikt. Seda võiks kirjeldada kui vene saksi ja Taani ühist koalitsiooni ja sõda Rootsi riigi vastu, ehkki küll aja möödudes, liites konflikti ka mitmeid teisi riike lisandudes paari lausega seda konflikti, siis Põhjasõja alguseks loetakse kaheteistkümnendat veebruarit 1700 mil saksi väed ründasid Riiat ja asusid Riiat piirama. Olles kiire manöövriga lülitanud välja sõjast Taani kes ähvardas Rootsit. Kõige otsesemalt liikus Rootsi noor kuningas Karl 12. ruttu oma ülemere provintsides ehk siis Eestimaale ja Liivimaale, vabastades oma tulekuga piiratavaria ja liikus sedamaid sügisel Narva peale aastal 1700, mida piirasid Vene väed ja 19. või siis 20. novembril. Kuupäevad erinevus tuleneb tollal kehtinud erinevast kalendrisüsteemist. Nendel kuupäevadel. Novembri lõpus toimus kuulus Narva lahing, mil Rootsi väed purustasid arvulises ülekaalus oleva vaenlase. Karl 12. arvas, et Venemaa on sellega samuti nagu Taani koalitsioonist välja löödud. Karl 12. talvitus laiusel laiuses Tartumaal sai siis mõneks kuuks Rootsi suurriigi pealinn ja keskus. 1701. aastal Karl 12. liikus kolmanda vastase Poola troonil istuva saksi kuurvürst August teise tugeva vastu, jättes Liivimaale osa oma rootsivägedest. Kuid venelased kogusid ennast ruttu ja juba üsna pea alustati uuesti Eesti- ja Liivimaa ründamist, mille käigus rakendati põletatud maa taktikat. Kõik, mis vähegi ette juhtus, hävitati inimesed, tapeti Peeter, esimene ei näinud veel Eesti- ja Liivimaad enda tulevaste valdustena, sellepärast et see ala oli lubatud koalitsioonikaaslasele augus teisele tugevale ja seetõttu, et ka oma liitlasele midagi kätte jätta. Rakendatigi sellist metsikut sõjapidamisviisi. Ning 1703.-ks aastaks olid venelased saavutanud juba üsna selge ülekaalu ja initsiatiivi Eesti alal, mis viis ka 1704. aasta Tartu linna piiramiseni hiljem ka siis paralleelselt samal ajal asuti piirama ka Narvat. Mõlemad linnad langesid Tartu enne siis Narva. Tartu linna piiramise proloogiks tuleb pidada kolmandal mail kastress toimunud jõe lahingut, mis lõppes rootslastele katastroofiga, kui Tartust välja seilanud Emajõelaevastik langes venelaste kätte. Rootslased lasid oma lipulaeva Carooluse õhku, ülejäänud laevad langesid venelaste kätte. Sellega oli Emajõelaevastik lakanud eksisteerimast ning ainus jõud, mis hoidis venelasi kinni ja takistas oma piiramissuurtükkide ja sõjamoona massilist kohale toomist Tartu olla oli likvideeritud. Tartu linna piiramine vältas hinnanguliselt kuus nädalat. Vägede esimesed üksused jõudsid Tartu alla ööl vastu neljandat või viiendat juulit. Linna piiramist juhatas Peeter Esimese lähikonna feldmarssal, Šeremetjevo ja piirajate koguarv küündis 18000 meheni. Ehkki Tartu linna komandant Karl Gustav Schite linna kaitseks põhjalikult valmistunud olid kindlustustööd siiski pooleli. Meie lõuna poolt kaitsesid linnavallid ning viis ümber toome rajatud bastioni põhjast ja idast aga üksnes müürid keskaegsete tornidega. Eriti nõrgad olid vanad müürid Emajõe ääres, kus võis loota vaid sellele, et soised mudased kaldad takistavad vastase rünnakut. Kaitsejõudude suurendamiseks. Komandant käskinud linna vastu võtta põgenenud talupoegi, kellest moodustati mõisavalitsejate juhtimisel täiendavad kaitseüksused. Ning vene vägede saabudes põletati ka Tartus maha eeslinnad, et piirajaid neid kasutada ei saaks. Venelased rajasid oma piiramislaagrid, ratsaväele ehitati laager raadile jalaväele Ropkas. Suurtükipatareid paigutati positsioonidele sõnnikumäele, mis on praegune Riia mägi võllamäele, praegune Narva mägi ja Tähtveremäele vastu Jakobi väravat. Esialgu ei olnud suurtükituli intensiivne kuna järelved ootavatele venelastele jätkunud mürske, kuid pärast Šeremetjevo põhijõududes loobumist hakati juuni keskel juuni teisel poolel linna intensiivselt suurtükkides pommitama jooksukraave kaevama. Päevase lasti linna üle 200 mürsu, lisaks ehitasid piirajad täiendava laagri Emajõe teisele kaldale. Kvissentali piiramise käiku muutis Peeter Esimese enda saabumine Tartu olla juuli alguses. Piiramise käik tekitas tsaari äärmist rahulolematust. Ta süüdistas oma väejuhatajad, et nad olid rünnaku sihtmärgiks valinud sisust kõige tugevamad bastionid, mis oli ka tõsi, selle asemel, et rünnata linna Emajõe poolt, kus kindlustused olid kõige nõrgemad. Emajõe luht praeguse Botaanikaaia kohal oli küll väga soine kuid et 300 aastat tagasi erinevalt tänasest oli suvi kuiv ja kuum, ei kujutanud endast enam looduslikku tõket, mistõttu sai võimalikuks ründeraskuse kandmine just sellele suunale. Suurtükid paigutati Sis ümber ning nende pideva tulega õnnestus linnamüür kolmes kohas purustada. Suurim müüriava tekkis vene Jakobi värava vahele. Vene värav asus umbes seal, kus on praeguse botaanikaaia peasissepääs. See on kusjuures ka jällegi paradoksaalselt ainus koht kus on säilinud mingigi osa Tartu vanast keskaegsest linnamüürist, aga see on ka see müürilõik, mille pihta tuld ei avatud. Sellest tulistati müüri, mis jäi siis väravast Supilinna poole. Kui vaadata Emajõe poolt suurim müüriava, tekkis siis vene Jakobi värava vahele. Ja ööl vastu kolmeteistkümnendat juulit korraldasid siis Vene väed 6000 mehega vene värava juures tormijooksu venelasi suutnud peatada ka Rootsi suurtükkide kartetši lasud. Kell kaks öösel lahing komandandi käsul katkestati ning alustati vastasega läbirääkimisi. Pärast pikka kauplemist lepiti kokku, et Rootsi sõduritel ja ohvitseridel lubatakse vabalt lahkuda kusjuures ohvitseri tuvisid lahkudes kaasa võtta mõõga ning iga kuuesse tur musketi. Ja sama päeva õhtupoolikul sisenesid Tartusse Vene väed. Selline oli siis lühipilt Tartu linna piiramisest mõeldes Tartu vallutamise 300.-le aastale Ta päevale sai vesteldud Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna õppejõu arheoloog Heiki valguga. Põhjasõja käigus vallutati Eesti territoorium, Venemaa poolt toimus võimu muutus. Millised olid need muudatused, mis sellega? Leidsid lisaks otsestele sõjasündmustele ja väga suurele demograafilisele katastroofi, mida nälg, sõda ja katk endaga kaasa tõid. Eesti elanike arv vähenes põhjasõja vältel ju ligikaudu 350-lt 1000-lt enne sõda 150-le 170-le 1000-le pärast sõda lisaks neile väga suurtele kannatustele ja inimkaotustele Tõi Põhjasõda kaasa ka elumineku palju halvemaks eesti talupoja jaoks. Rootsi aja viimastel kümnenditel on väga selgesti tunda riigi sekkuvad kätt kohalik ellu sisepoliitikas. Kui varem on olnud kaks tasandit sakslastest ülemkiht ja kohalikud talupojad siis sekkub nüüd kolmanda tegurina ajaloo näitelavale ka riik, kes hakkab talupoegade eest seisma või neid kaitsma. Muidugi mingeid ilustusi pole mõtet teha olukorrale rahvas mäletab rootsi aega paremana, kui see tegelikult oli. Aga tõsiasi on siiski see, et Rootsi riik kas piirama neid norme või kohustusi, mis talupoegadel mõisa ees olid, määrati kindlaks igale talule kindel hulk teotööd, kindel hulk makse, mida tuleb mõisale maksta ja rohkem selle talu käest nõuda mõis ei tohtinud. Kui Mõis käitus talu suhtes ülekohtuselt, oli talupojal õigus kaevata riigile, kaevata mõisnik kohtusse. Selliseid asju varem ei olnud ja kohalikule aadile oli selline muudatus väga vastumeelne. Kui Eesti ala valluta tee siis saksa aadel sai tagasi kõik oma varasemad privileegid, taastus jällegi piiramata igasuguste piiranguteta ülemvõim maarahva üle ja mälestused sellest rootsi õigusest, mis kunagi oli ja mis põhjasõjaga kaotsi läks, see on rahval olnud veel sadakond aastat tagasi üsna selgelt meeles. Kuni esimese maailmasõjani või siis isegi vabadussõjani oli põhjasõda viimaseks konfliktiks, kus võitlus toimus Eesti pinnal. Millisena säilis põhjasõda eestlaste mälus? Meie rahvaluulekogudes on Põhjasõja kohta talletatud päris palju seda, mis suust suhu põlvest põlve edasi kandus nendest rasketest aegadest. Ja see pilt on tervikuna päris karm. Põhjasõda Rootsi sõda on, on raskete rüüstamiste aeg, kus külad põletati, inimesed tapeti, sõjaga kaasnes nälg. Sõjale eelnes suur nälg juba seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul. Sõjale järgnes katk 1000 710711. Ja need sündmused tervikuna moodustavad nagu mingi kohutava raske aja, mida rahvas nimetab Rootsi sõjaks. Erinevad ajastud on mõneti nagu üksteisega kokku põimunud. Nälg, sõda ja katk. Ja pärimusi Nende aegade kohta on üle terve Eesti, kõikjal mäletatakse Rootsi sõda, kõikjal mäletatakse Rootsi aega, aga eriti rohked on sellised pärimused Ida-Eestis Tartumaal, Võrumaal ja ka Ida-Virumaal, mis sõjas kõige rohkem kannatada said? Kelle poolele talurahvas ennast sõja ajal või seada? Siin ei ole mingisugust kahtlust, Rootsi on oma oma riik ja vene on ründaja rüüstaja tapja põletaja väga selgesti pärimusest tuleb välja Eesti poolehoid Rootsi vägedele, rootslastele tuntakse osa rootslaste minekust. Rootslaste lüüasaamisest on rahval selgelt kahju. Eriti Tartumaal, Võrumaal, aga kummalisel kombel ka Setumaal on tuntud pärimus sellest, kuidas Rootsi kuningas enne taandumist pistab maa sisse kas siis oma kepi või vankri aisa. Või istuta puu lattu maa sisse ja ütleb, et kui see kasvama läheb, siis saab see maa kord rootsi alla tagasi. Ja selliseid nähtavaid märke Eesti kaguosas on praegugi alles veel palju, neid on olnud minevikus veel rohkem. Ja sellised puud selliste parimustega puud on inimestele olnud nagu võib-olla isegi lootuseandjaks või toeandjaks. Kinnituseks sellest, et kunagi võib-olla tuleb vana hea aeg, millena Rootsi aega pärimus määratlevad. Kunagi tuleb see aeg veel tagasi. Aga kui kaua võis püsida mälestust põhjasõjast mälestus möödunud sellest suurest sõjast, mis Eesti territooriumil kestis? 10 aastat. Kui kaua võis selline mälestus püsida päris elavana? Praegu ju teise maailmasõjajärgsel ajastul siiamaani räägitakse sõjast edasi. Kas seda saab Põhjasõja kohta niimoodi küsida? Ma arvan, et saab on mingisugune seos elama mälu ja mälestuste konkreetsuse vahel. Seni kuni on inimesi, kes neist sündmustest on vahetult osa võtnud, neid oma silmaga näinud, on asjad palju konkreetsemad, palju selgemad, kui elusaid inimesi enam ei ole, hakkavad asjad mütoloogiseeruma, põimuvad ühte varasemate mälestustega praegugi näiteks juba põimub vahel vabadussõda Rootsi sõjaga vabadussõjahauad ja ka teise maailmasõjahauad hakkavad segi minema Rootsi sõja või Põhjasõja matustega haudadega. Maainimese jaoks ei ole need piirid nii selged, tähtis on eeskätt koht, mitte aga aeg. Ajastu võtab aja möödudes mingi mütoloogilise dimensiooni ja muutub selliseks kaugeks salapäraseks ajaks. Mis selgesti erineb praegusest elavate inimeste ajast. Aga kas Põhjasõja mälestus on tänaseks inimeste seast välja surnud, et seda võib leida ainult kirjandusmuuseumist kuskilt varem üles kirjutatud paberite pealt? Maal asi kuigivõrd veel püsib ja ta püsib tänu kohtadele tänu sellistele kohtadele, mis pärimuses on seotud sõjaga. Sõjasündmustega mäletatakse või räägitakse lahingupaikadest, põhjasõja või Rootsi sõja lahingupaikadest. Ja eriti palju räägitakse matusepaikadest. Kalmeid väga paljusid kalmeid peetakse Rootsi sõjaaegseteks matusteks või rootsi matusteks või rootslaste matusteks. Ja tihti räägitakse sinna maetud kuningatest Rootsi kuningast kuldmõõgaga maetud Rootsi kindralist või ohvitserist. Need need jutud, mis on kohtadega seotud, need püsivad veel praegugi. Aga kui nüüd tulla Tartu piiramise juurde, siis milline nägi välja, milline võis välja näha tortu Põhjasõja alguses? Põhjasõja alguses oli üsna palju alles veel keskaegset linna, kuigi Rootsi, Poola sõjad sadakond aastat varem. Mul olid teinud tugevat hävitustööd. Meil on Tartu kohta alles mõned krabüürid Põhjasõja ajast, kus on selgelt näha, et linnamüür on tervikuna veel alles. Linna kohal kõrguvad kaks kiriku torni, Jaani kiriku torn ja Maarja kiriku torn. Maarja kirik oli ülikooli peahoone kohal. Väikese torniga on k. Raekoda praeguse raekoja kohal, sai valmis natuke enne Põhjasõda ja hävis sõjas. Toomkirik on varemetes. Keskaegset piiskopilinnust rootsiaegsetel, plaanidel ega Põhjasõjaaegsetel krabüüridel enam ei ole. Küll on aga Toomemäel inglisilla ja kuradisillajoonest Tähetorni poole jääval alal näha üksikuid suuri maju. Alllinnamajad on paljuski kolmnurksete katuseviiludega sarnased nagu Tallinna keskaegsed hooned. Ja üks nendest majadest on alles ka praegu, see on laia tänava ja Jaani tänava nurga peal. Toomemäel on varemetes, kuid tal on alles veel tornid küll ilma torni kiivriteta juba ja mis väga ilmestavad linna üldvaadet. Need on bastionid Rootsi aja lõpul ehitatud muldkindlustused. 1600 kaheksakümnendatel aastatel oli vene oht saanud juba ilmselgeks ja Rootsi asus kindlustama oma idaprovintside linnasid, ehitades vanade tulirelvade jaoks nõrgaks jäänud keskaegsete kivimüüride ümber või ette uusi võimsaid muldkindlustusi. Neid bastione on Toomemäe külge ehitatuna võimalik jälgida ka praegu. Kõige selgemini on näha nad toomkiriku varemete fassaadi kohal. Kui olla seljaga kiriku peaukse poole, siis üks bastion jääb paremat kätt, teine jääb vasakut kätt. Musumägi on siis rootsiaegse bastioni peal ja need käigud, mis Kristian Jaagu kuju juurest viivad, mida rahvas peab pärimuses Aruküla koobastesse viivateks käikudeks või nende alguseks. Need on tegelikult bastionide bastionidest olevate kahurite laskemoonaga varustamiseks tehtud käigud. 1704. aasta piiramiskrabüüril võib näha lisaks Bastionidele ka veel esimest eelkindlustuste süsteemi. Selleks on võimas postidest püsttara, mis kulgeb umbes 50 meetrit väljaspool linnamüüri. Maa sisse on kaevatud jämedad postid teritatud otstega ja need moodustavad siis sugu välimise ringvalli ümber linna. Kui. Vene väed ründasid siis, milliseid takistusi pidid nad selleks läbima ja kas on andmeid, milliseid kaotusi kandsid selle linna tormijooksuga võtmise käigus. Vene väed pärast seda, kui Peeter esimene isiklikult Tartusse tuli piiramist juhtima paiknesid linna all ümber ja linna hakati ründama sealt, kus see ründajatele kõige raskem ma pean silmas just isikkoosseisu. Asuti linna ründama. Botaanikaaia ja laia tänava vahelisest lõigust. Piiramisaegsetest kirjeldustest nähtub, et sõdurid pidid tulema läbi soo vööni vees kahlates. Ees ootas neid esimene palissaad, mis kahuritulega purustati. Siis vene värava, et mõte oli ehitatud väiksem Kolmnurkne muldkindlustus ja botaanikaaias botaanikaaiatiigi taga on praegugi näha bastioni vanused muldkindlustus. Täna. 13. juuli öösel Kelphi kroonika järgi vallutati Tartu või 14. hommikul, mis tähendust omab see teadmine, et Tartu vallutati 1704 ja mis sai linnast edasi? See tähistab ühe ajastu lõpu algust ühe linna lõpu algust. Esialgu linnapildis ei muutunud veel midagi, linn oli küll saanud tugevasti kannatada nädalaid kestnud kahuritules aga tõsisem hoop Tartu linnale järgnes Põhjasõja ajal neli aastat hiljem 1708, kui vene väed kasutades põletatud maa taktikat linna täielikult hävitasid. Linnamüür koos tornidega lasti õhku ja terve linn põletati maha. Sõjategevust juhtinud Šeremetjevo Vi käsul olevat üle varemete välja lastud künda vagu, kuhu külvatud soolamärgiks sellest, et sellest linnast ei saa enam kunagi linna. 1704. aasta vallutus 5708. aasta linna hävitamiseni. Jah, kui linn ei oleks langenud, oleks tema saatus olnud võib-olla teistsugune, aga ajalooratast tagasi pöörata ei saa. Tiina Anna Henn. Harrastaja paati. Õli. Finaal hui. Ta võis kõiki vange seal. Vai ka. Moor. Oma. Ka. Kuna kroonik Christian Kelchi tööl on nii suur tähtsus Põhjasõjaajaloo tundmaõppimisel, siis enne kui asuda Kelchi teksti lugema paar sõna kroonikust endast ka. Christian Kelf sündis 1657. aastal pastori pojana Rootsi pommeris Christian haageni linnas. Omandas hariduse mitmetes koolides ja ülikoolides Saksamaal. Kuid majandusliku kitsikusega katkestas õpingud ja siirdus Liivimaale, kus oli koduõpetajaks. Kuni 1682. aastal sai Järva-Jaani kiriku pastoriks ja aastast 1697 oli ta Viru-Jaagupi kirikuõpetajaks. Kutsuti 1710. aastal Tallinna Niguliste koguduse peale, kuid suri samal aastal Tallinnas katku. Olles oma Liivimaaperioodi alguses koduõpetaja, siis Põltsamaale laiusel õpetas ta ka näiteks Andreas Forseliuse lapsi, Andreas Forseliuse Vend Bengt Gottfried Forseliuse. Eesti ajaloos tutvustamist ei vaja. Ja kui 1700 algas Põhjasõda, siis sai kesist ka mingil määral sõjamees, kes juba 1700 aasta septembris juhtis end kaitsma asunud talupoegi võitluses Alutagusele Virumaale tunginud vene rüüstesalkade vastu. Kuid 1703. aastal langes Viru-Jaagupi kirik ja pastoraadi venelaste käe läbi tuleroaks. Ja kelk elas mõnda aega ühes kõrtsis ja isegi lausa metsas Tudu Viru-Roela vahel. Siis elas ta Lehtse külas ühe talupoja juures ning pidas külas ka jumalateenistusi. Ja 1710. aastal nimetas Tallinna raad Christian Kelchi Niguliste pastoriks ning usutavasti oma ametikohustusi täites langes taga katkuepideemia ohvriks külastanud üht katkuhaiget eeslinnas, võtnud selle armulauale nakatushinge, karjane ise suri Niguliste pastoraadi majas teisel detsembril 1710. aastal. Irooniline, siin on märkida, et talve tulekuga ilmade külmenemisega 1710. aastal suremine üldiselt hakkas taanduma need Kelholiks viimaseid, kes katku suri ja lahkunu soovil sängitati maamulda Niguliste kirikaia suure pärnapuu alla. Delfi töö lõppes ka 1710. aastaga ära tema kroonika jätk, kontinoatsioon, millest ka järgnevad lõigud ettelugemisele tulevad. Teksti on tõlkinud, nagu juba öeldud, Ivar Leimus. Võib ainult oletada. Kui Kristian Kelk oleks kauem elanud, kas ta oleks siis ka oma kroonikat jätkanud? Teisel ja neljandal juulil tulistas vaenlane linnapomme ja tule kuula, mistõttu läks põlema üks laudadega kaetud maja mis oli täis lahvete ja muid artilleeria juurde kuuluvat värki. Järgmisel päeval püsis vaenlane vagusi ja alustas siin-seal oma laagriga liikumist, mistõttu igaüks piiratavate hulgas hellitas lootust, et linnale ligines vabastusväed ja et meie inimesed usume selletagi üpris kergesti, mida me soovime sündivat. Nõnda pidasid mõned vabastus vägesid juba nii kindlaks, et nad väitsid olevat kuulnud ka Rootsi märguannet. Eva püüdis igaveses unustada seni kannatatud õnnetust. Aga rõõm ei kestnud kaua, sest lootus vabastusvägedel oli asjatu. Ja vaenlane hakkas seitsmenda juuli pärastlõunal kella kolme ajal uuesti nii kohutavalt kahurit laskma pommitama nagu seda varem polnudki ehk sündinud. Nii et inimesed ei teadnud, kuhu nad pidanuks säärase tule ja kuulirahe all jääma või pöörduma. Peaaegu kõik majad hävitati, palju inimesi sai majades palju tänavatel hukka. Vanad ja haiged jalaealised lapsed, kes ei suutnud end ise aidata lasid kuuldavale säherduste hädakisa, et seda polnud võimalik kirjeldada. Seejuures laskis vaenlane 31 raske kahuriga Breži Vene väravasse piinatorni ja müüri Jakobi värava ja viienda bastioni vahele. Ja et nendel päevadel, kui vaenlane püsis vagusi olid rikutud kindlustused ja patareid parandatud täie usinusega ära sisendi vaenlasele kõigilt Bastionitelt, Browstierondeililt ja paljudes teistes kohtades kahuritest müüdritest vahvasti vastu ning hävitati mitu vaenlase patareid, mille too parandas ära siiski nii kiiresti kui suutis. Sitaks. Ja minu. Taks kõrrevaod ma krapsataks kõrre. Ma taks särk, mul seal ka on taks, särk mul selga etaks püksid jalga pistetakse. Xi jalga kaks ther selga amokki. Säherdune pommitamine suurtükituli kestis kuni 13. juulini ja tagantjärgi arvestati, et vaenlane tegi selle aja jooksul presside pihta 9450 kahuri lasku heitis linna 2310 pommi. Kuna teisiti võinud olla, kui, et seeläbi pidid müüride tornid järele andma, kokku langema siis võttis komandant küll ülimaks südameasjaks parandada rikute öösel jälle ära. Ja seejuures näitas Fortifikatsiooni kapten Larsson Klansberg üles suurt usinasti hoolt, aga püsivus viis viimaks sihile. Ja töömehi lasti töö juures nii sagedasti maha, et neid suure vaevaga suudeti juurde hankida. Vastu õhtut aga hakkas vaenlane laskmist tagasi hoidma, valmistus tormijooksuks. Määrduse tulemus sai selgeks alles mitme tunni pärast. Sest kui õhtul kella seitsme ajal vahetati vahid kontreskorpis välja komandant ratsutas Toomelt saksa värava juurde, algas Vene värava juures äkitselt suurumus keti paugutamine ja kui tähendatud komandant viibimata sinna tõttas, leidis ta, et leitnant Vergil, kes pidas seal sinatses vahti, oli lahing pealetungiva vaenlasega täies hoos. Ning laskemoon peaaegu otsas, kui iga mees oli olnud varustatud 20 neljalaenguga ja vaenlane oli juba vallutanud palis saadid ja teinud müüriavaldusena. Ta koondas seetõttu rutuga enda juurde, kapten Mülleri kapten, Mayeri kapten tuv alli, kes viibisid lähedal ja olid osalt valmis valvet kontroskarpis välja vahetama nõndasamuti rügemendi kortermeistrit Alzheimeri koos Grenoderidega ja hakkas vaenlasele, keda saabus üha arvukamalt suutmist mööda vastu, nii et puhkes äge võitlus, kusjuures surmas palju piiratavate Grena tere ning musketäride püssid läksid nii kuumaks, et nad ei saanud sinatsid enam käsitseda, enne kui nad jahutasid sinatsed külma mudaga lähedal paiknenud tiikidest maha. Vahepeal lülitusid sellesse lahingusse Ooberst, Tiesenhausen oma Grenoderidega ja kaptenid, Velling ja Vartman, meile alluvate ohvitseride ja reameestega. Nõndasamuti Uber, leitnant, Bartholomew Mayer krants oma alluvatega. Lisaks seisis ka ooberstleitnant Aubema meestega väljaspool pressure ja seespoolpolis saade. Võitlus läks üha kõvemaks ägedamaks, kuna vaenlast toetati pidevalt värskete väeosadega, mistõttu komandant koondas enda juurde abiväge kõikidelt postidelt. Ja nõnda jätkati võitlust mehiselt mõlemal poolel. Ja iseäranis heitis vaenlane palju granaate, käsi müüdritest. Selles võitluses tabas komandandi pähe huupi lennanud musketi kuul. Niiet ta maha langes ja tal kõrvast veri voolas mistõttu andis juhtimisele ooberst diisel haudenile lasi jäneseerakonda. Osta maalast mu juure jäetud ju maalast mu jäätud mul. Ka märki, mul on ka märki La peal mul püssimärki? La peal mul märki rin, no peal mul rihma risti drin. Ja ma ristinud ääre peal mul ääre, märkis ääre peal. Mul saapamärg. Vaatamata, et vaenlane sai raskesti lüüa, jätkas ta oma tormijooksu, sest ta sai üha uut abiväge juurde. Piiratavad avaldasid vahvati väärilist vastupanu kuni hommikutunnil kella kaheni kui komandant, kes oli ennast nüüd natuke kogunud, jälle nende juurde, tuli et ta nägi, et tema omad olid juba pidanud taganema vene värava vahele. Et mu sketšid olid nii kuumad, et neid ei saanud käsitseda ning ooberstleitnant Taube oli sunnitud pärast duublit tagasitõrjumist taganema palis saadide Jakobi värava vahele, kusjuures paljud talle alluvad sõjamehed olid visanud oma kõlbmatud süütenööridega, püssid minema ja pildusid vaenlas kividega. Siis pidas komandant vajalikuks kaaluda linna loovutamist. Et nii hästi kodanikkond kui mitusada põgenikku ei satuks selletagi barbaarse vaenlase kätte tolle julmuse ohvriks. Kuid oli nüüd sellele Ooberst diisel hauseniga isekeskis kõnelenud. Nad mõlemad olid leidnud, et nende poolt on tehtud kõik, mis võimalik. Et kurnatud inimesed ei ole enam võimelised hoidma vaenlast tagasi poolt tundigi. Siis löödi nende käsul alistamist signaali. Et aga võitlus ikka veel kestis, siis lasti trummar, kes signaali lõi, kohe võld alla ja surnuks ja nõndasamuti järgmine, kes hakkas pärast esimest uuesti helistamis signaali lööma. Seetõttu lasi komandant ühel pasunapuhujad puhuda mitu korda pasunat ja kui vaenlane lasi selle peale pasunast vastata saadeti major Martin Fonhainen koos pasunapuhuja ka välja paluma vaherahu, mis ka saavutati. Kelchi tekstis esinevat terminit nagu press ja kontress karpdress tähendab müüris asuvat auku. Müüri tulistatud auku, avavust ja kontres karp tähendab Vallikraavi välimist seina. Raamatu surmatrummid ja pajupill autor Herbert Salu sündis uue kalendri järgi teisel novembril 1911. aastal ja suri esimesel oktoobril 1988. aastal paguluses. Herbert Salu oli kirjandusteadlane ja romaanikirjanik justkui ajasilda ehitav. Herbert Salu sündis Viru-Jaagupi kihelkonnas püti mõisas aedniku pojana. Aga Viru-Jaagupi kihelkond oli ju see, kui samal ajal Christian Kelfeli õpetaja Herbert Salu paitas Rakvere Õpetajate seminari ning pärast seda töötas pikka aega Viru-Jaagupi algkoolis õpetajana ja oli Kõnnu algkoolis juhataja. Hiljem on Herbert Salu olnud mitmetes koolides veelgi õpetaja, näiteks Rakvere gümnaasiumis ning 1942. 43. aastani uuris ta Tartu Ülikoolis rahvameditsiini ja töö kõrvalt jätkas vaheaegadega õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas mille lõpetas 1943. aastal magistrina. Väitekirja teema oli folkloor Anton Hansen Tammsaare loomingus. 1943. aastal siirdus Soome 44. aastal selt Rootsi. Õppis hiljem veel 50.-te aastate alguses Lundi ülikoolis ja lõpetas etnoloogia litsentsiaadina, töötas stipendiaadina veel hiljem Ameerikas ja Saksamaal ja õppis 1962.-st 64. aastani Turu Ülikoolis eesti ja üldise kirjandust ja saavutas sellega seal ka filosoofiadoktori kraadi väitekirjaga. Eduard Vilde ajaloolised romaanid. Salu suri lündis. Ta on avaldanud luuletusi, ka lühiuurimusi ja artikleid ning proosas on tema on Herbert Salu avaldanud viis biograafilist romaani õnne, raha, mis jutustab Ignatsi Jaagust siis surmatrummide pajupill, mis räägib Käsu Hansu-st või siis Tartu piiramise kirjeldus läbi Käsu Hansu silmade. Keskseks on muidugi Käsu Hansu poolt kirjutatud kaebelaul, oh ma vaene Tarto liin on ta kirjutanud raamatu Johann Köleri noorusest keskeast ja Rainer prohmanni erinevatest elu järkudest. Herbert Saluteosed on avaldatud Välis-Eesti Kirjanike kooperatiivi poolt lündis 1900 viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel. Läksin koos kandjatega müüri juurde, kus rahvas hirmul hädaldades ootas. Kapten Klansberg tegi ainult korraldusi Mulla korvide täitmiseks ja tööriistade käepärast hoidmiseks. Kui veidi pimeneb, tuleb minna varisenud müürile igal juhul. Kas vaenlane laskmise lõpetab võimite? Me peame hommikuks müüri parandama, laskis kapten öelda. Muud valikut pole. Mitmete olevi naiste kahvatud nägudes lõkendasid nagu palaviku punalaigud. Teised lõdisesid kogu kehast. Mehed konutasid tõsistena jahiks kõiksetena. Paljud olid aga väsimusest ja näljast nii tuimad, et nad ohvitseri sõnu nagu ei kuulnudki. Mõned magasid müüri ääres varisenud paigast sammu 10 kaugemal. Neil lasti seda rahulikult teha, sest eeloleval ööl vajati igaühe viimsedki jõukübet. Mõne hämariku tunni jooksul on vaja üles ehitada 60 sülda müüri. Ligi kaks korda rohkem kui veel eile. Nägudel peegeldus lootusetus, sest ülesanne paistis ilmselt käivat üle nende armetut võimet ja kes end siin teele valmis seadsid? Kas on kõik enam vajagi? Müür variseb ikka enam ja enam, mis suudab meie pisuke jõud selle vastu müür ida ja lääne vahel variseb. See on juba aastaid aina vahetpidamata mõranenud. Nüüd langeb ta Tartu kohale. Ma ka. Ning. Kaud Ruuk õdede kaudu ruuta kaudu. Nii viinsel vennal teada. Haldaja. 13. heinagu päev 1704. Kõige pimedamal tunnil algas tormijooks kisa ja muskettide ragin, vene värava taga ollakse ikka suuremaks. Igalt poolt hakkasid venelaste massid sinna kokku voolama. Rootslasi vastas ainult väike kaitsesalk, aga siis ratsutas komandant süte tuhatnelja kohale ja mõistis silmapilk, mis on teoksil. De koondas kõik linna Lähed varisenud müüri ümber ja vene värava taha. Ainult suurtükimehed jäeti oma kohtadele. Sest nendelgi oli nüüd kibedam töö, kui kunagi varem. Kõigist patareidest, tornidest ja Rundlitest kärgatasid suurtükid läbi ööhämaruse viimases meeleheites. Kogu see põrgulik Rogini mõõkade möll kestis koiduni. Body body karjuti vene värava tagant ja müüriaugu juures. Uued vaenlase massid aeti etele oma kaaslaste laipade. Rootsi sõdurite püssitorud läksid lastes nii kuumaks, et polnud võimalik neid laadida. Püsse jahutati tiigi kaldal poriga, aga seegi pakkus vähe hobi. Sõdurid loopisid venelasi kividega. Tahaks siis ole nukk, soldat me ees ja siis ole nuhktaat. Me. Selle aga hulk on see ees ja selle Aga Tre sees. Siis aga siis aga vennikesed. Aga vahepeal oli rootsi vägi värava taga müürieval armetult vähenenud. Püssid olid kõlbmatuks muutunud ja laskemoon otsas. Venelasi voolas aga peale laine laine järel. Alevimehed oma vikatitega nuiadega seisid seespool müüriava ja laia tänava otsal valmis meeleheitliku taplast vastu võtma. Abi komandant hakkas juba ka oma väheseid vääris meid väljaspoolt sisse tõmbama. Lõpp oli lähedal. Bioberst šitta vägede juurde tagasi, saabustatas Tiesenhausen talle vastu ja ütles masendavalt. Härra komandant, mis on siin enam parata? Me oleme teinud, mis inimlikus võimuses seisab. Kui ehk suudaksime veel veerand tundi vastu pidada, oleks kogu garnison löödud ja vaenlane võtaks linna ometigi vägivallaga elanikud tapetakse võib-olla viimseni. Jah, ma näen, mis on tõsi, vastas komandant. Vähesed mehed, kes meil veel järel ei suuda enam midagi päästa, abiga tulemas ei ole. Komandant pidas oma lähemate ohvitseridega, kes veel olles olid olukorra kohta silmapilgu nõu. Siis otsustasid nad vaherahu paluda. Saadeti trummipoiss üles müürile, rahu signaali lööma, aga teda tabas samas vaenlase musketi, kuul saadeti üles teine, kuid ka selle noore poisi käsi läinud paremini. Viimaks laskis komandant valge lipu heisata ja pasunat puhuda. Pasunahääl kõlas vastu ka Tähtvere poolt. Laskmine lõpes. Loui ta Ricci leide risti. Ta on nüüd aga nüüd, aga vennike see nüüd, aga nüüd aga kiike, see, too nukk, soldat, Me soolelukk, soldat Me. Aga uhk mundrese, selle uhk. Dres. Tartu vallutamisel kaotasid Vene väed surnute ja haavatutena 3000 kuni 3400 meest neist 2500 tormijooksul. Rootsi vägede kaotusteks arvatakse olevat olnud 1400 kuni 2000 meest, neist 700 kuni 900 tormijooksutõrjumisel. Venelastele langes väga suur sõjasaak 132 mitmesugused suurtükiviisteist, 1000 suurtükikuuli 500 mürsku ning rohkesti toiduvarusid. Tallinna suunas lahkuvad Rootsi väed peatati, Tartu lähistele paigutati Tähtvere väljale laagrisse. Kõigile pakuti võimalust jätkata sõjaväeteenistusest vene väes. Pakkumise võttis vastu 140 meest, osalt kartusest, et vastasel korral ootab neid sõjavangi saatus. Teistel lasti siiski teekonda Tallinna suunas jätkata. Ma olen siin mitmed korrad käinud. Mõni ütleb, et see olevat õudne paik. Hullem kui endine kaagimegi üle jõe. Paljud on siin kuulnud öösiti Morduse kiljatusi ja näinud hämaruses udu all varjude malevaid vihaselt taplevat. Jõe poolt. Torust pidavat nad tulema, kui mustendav rodu mõõgad sähvivad ja mehed tulevad tormiga kõvasti peale. Endise laia tänava otsal ja vene värava asemel on neil teised vastas. Seal nad heitlevad poole ööni valguvad lõpuks laiali üle kogu Toomemäe. Alles vastu hommikut pidavat nad kaduma. Teinekord tulevad jõge pidi üles mustad lodjad olevat nagu aimata trummide ja viles pillide häält. Endise sadama kohal lastakse maale varjude vägesid ja needki tormavad kokku linnamüüride rusudele. Siis tulevad jõest kahlates Rootsi sõjamehed, kes sinna kord surnutena Puurondid loobitud. Tõusevad ikka uued ja uued kivikangrut vahelt, kus nende unustatud ühishauad ja augud leiduvad Jõustuvad vaenlasele kärinal vastu on näha alevi mehi, lemmi löödud kaabudes ja teisi paljapäi. Nendelgi välguvad lahinguvikatinuiad käes. Tähtvere väljadel ja endiste jooksu kraavi tasemetel olevat nähtud venelasi maa seest välja ronivad. Rukkilõikuse 6708.