Tere taas on eetris saade, pilk püünele. Stuudios on saatejuht Kristiina garantsis tänaseks külaliseks ala Andres Laasik. Eesti päevalehest. Andres on selline läbilõhki teatriinimene. Mina sain Andresega tuttavaks siis, kui ma oleksin Eesti draamateatrisse tööle aasta 94 95 täpselt ei mäleta, tähendab ja Andres oli siis draamateatri dramaturg. Ja Andres on tegelikult üks väheseid võib olla Eesti teatrimaastikul töötavaid inimesi, kes on nagu algusest lõpuni kogu aeg sellel samal erialal. Ja ta alati kirjutab ja arvab teatrist midagi. Ja nimetav Andres ka saanud erihariduse, kus sa oled Sanderi hariduse Leningradi teatriinstituudis vaat nii ja veel paar aastat lavakat maitsnud, nii et Andres on selles mõttes teabki teatri praktilist poolte teab ka teoreetilist poolt üsna hästi. Hetkel siis kirjutab Andres Eesti Päevalehes teatrist ja kutsusin ma täna, ta on selleks, et rääkida Eesti teatri suvelavastustest. Kui ma saadet ette valmistasin, siis püüdsin ma leida internetist välja printida erinevaid tähele mis siis eesti teatrites praegu suvel toimub ja selgus, et see pilt on hästi-hästi kirju ja üsna üsna segane. Toimub nimelt niivõrd palju, et enam ei saagi aru täpselt, kus ja mis. Ja isegi kui saad aru, kus ja mis siis ei saa aru täpselt, et kes on selle asja lavastaja, kes on produtseerija, mis teatri vabatrupi nime all see üritus suvelavastus siis aset leiab. Kui läheks võib-olla ajalukku tagasi, siis kuidas Eesti suveteatri fenomen hakkas üleüldse tekkima, kas sina mäletad nende esimesi pääsukesi esimesi lapsukesi, kui eesti teatri otsustasid, et hakkavad tegema selliseid üsna erilisi projekte, mis siis võimaldaks kasutada vabat õhku ilusat ilma niivõrd-kuivõrd see on Eestis võimalik ja tuua näitlejad siis teatrisaalist kinnistest ruumidest välja ära. Et see asi muutus siis iga aastaga üha populaarsemaks populaarsemaks, kuni on siis tekkinud praegu minu arust tõeline pakkumise üleküllus. Kas sina mäletad? No kui sa räägid, nagu tagasivaates, siis esimesed vabaõhulavastused on suuremaid vabaõhulavastused on pärit 20.-test, kui, kui lauluväljakul mängiti kuningas Oidipus taga, aga tegelikult see uus buum, see on pärit 80.-test, kui riigiteatrit proovisid suviti tuua välja oma suvelavastuse. Ja siin oli eeslinnas noorsooteater, kes mängis küll dominiiklaste kloostris vahepeal Pirita kloostri varemete vahel ja ja selliseid asju on ikka kogu aeg olnud. Selline rabaprojektide küllus seal nüüd viimase kahe-kolme aasta asi, kus tõesti tuuakse välja peale riigiteatrite veel igasuguste rühmituste poolt teatrit. Nii et ütleb tõesti kirjuks ja selles mõttes nagu see suveteater seda varem ka räägitud, meenutab heinategu, et kui on hea ilm, siis siis läheb hästi ja kui sajab, siis läheb halvasti. See on tegelikult ma mõtlen, et Eesti suve teada siis nii hullumeelne, et suvet teatriprojektid on tegelikult päris suure eelarvega, sellepärast et sageli kasutatakse seal ka kõik alates hobustest lõpetades koha peale, siis ehitatud mingisuguste majakesteni välja. Ja kogu see helitehnika veel sinna juurde, et see 300 kuni 1000 inimest näitlejad kuulaksid ja nii edasi, nii edasi. Et tegelikult selles mõttes, kui seda selle kõigega arvestada, siis see tundub tegelikult päris hulljulge ettevõtmine, et panna nagu raha sellise projekti alla, mis tegelikult on hästi palju ilmast kinni. Eestimaailmad on, nagu on. No eks see asi ole nagu meie nende muusikalidegagigi, et võetakse suuri riske ja kui publik ei tule, siis on Kõrbamist ka oodata. Ja praeguse kogu seejuures on on vist selge, et, et kõik ei ole need, kes plusspoole peal lõpetavad. Kui me nagu rääkisime sellest kõige algusest, siis mis sa arvad, et kas see üldse püüdement suva lavastusi kuidagi natukene nagu rühmitada, et kas mingisugune 20.-test aastatest pärit ka Eesti vabadusvõitluse teemade kujutamine ja see laululaval mängimine et kas selle selliseks nagu mõtteliseks jätkuks võiks ka olla musketärid, mis siis linnateatris kunagi lavale tuli, kus oli samamoodi võitlusstseene ja hobused ja mida iganes, et selline nagu füüsilise Me aktiivsem. Romantiline teema, selline romantiline teema võib-olla on see, mis ühendab seda kõike aga mitte ainult. Võib ka seda niimoodi äraspidises võtmes ju ka teha, nii nagu näiteks Rakvere teatri möödunud aasta Kalevipoeg oli kus oli, oli Kalevipoeg selline meie rahvuslik uhkus, piss, sellises väikses Pilamatud mees nagu etteantud juba Andrus Kivirähki näidendiga. Et siis, kui nii võtta, siis oleks üks selline romantiline liin, kus on armastust, actioneid, hobuseid, kappamist, võitlust, mida iganes ja siis teine võiks olla võib-olla selline nagu ka võib-olla mõisa mõisa teatriliin, mida on tegelikult siin näiteks Draamateater vaenud oma aristokraatide või kunagi Me mäletame Mikk Mikiveri kolme õde. Või siis surmatantsu Sagadi mõisas Palmse mõisas tagatis. See ma arvan, et seda mõisal Seemalt võiks võtta niimoodi laiemalt, see on, on nagu sellise arhitektuuri avastamise rida. Et leitakse uusi põnevaid kohti, mida siis nagu teatriga täita ja mitte täita. Huvitava koha pärast vaid vaid sellepärast, et see sobib mingi tükiga mingi teemaga ja see midagi nagu annab juurde teatrile endale, siia sobib väga hästi paljude jaoks kindlasti uuesti avastatud Aleksandri kirik Narvas, kus su ka uus koht leitud ja koha vaim mängib kaasatükile, mida seal mängitakse, ehk siis Fellini silmi, orkestri proovi, mille, mida seekord kantakse siis ette teatri- ja muusikavahenditega. Ma arvan, et, et ainult mõisaarhitektuuriga seda nagu piirata oleks vale, et see on nagu just see, et kui mingisugune põnev arhitektuur üldse võetakse kasutusele. Üks asi on, on see, et kas tehakse nagu asi suvalisse kohta mingi mäe nõlva peale või ükskõik kuhu kohta, vaid et või, või teine asi, et käib nagu ka selline pingeline mõttetegevused, mis kuus põnev maja teatri jaoks vallutada. Sellised nagu Zaitsvassifikute kohaspetsiifilised projektid Ja ja teatrikriitikas on, on viimasel ajal hakatud kasutama sellist sõna nagu koha vaim, mis siis mängib kaasa või mängi kaasaeg, et kas goa vaim on või ei ole. Ja võib laias laastus öelda, et, et osa suvetükke on siis kohavaimuga ja teised mitte. Mina vaatasin ja mõtlesin hobuseda pakkumiste skaalat, et tegelikult selliseid võib-olla tüüpilised suveteatriplekid, mida nagu enam-vähem võib ette kujutada, vaatleja läheb vaatama, et kas ta saab siis majaselt mingisugust grill-liha, süüa või õlut juua ja siis tegelikult oma perega rääkida siis vahepeal nagu jälgida sellelt hakkab nagu see rõhk nagu ära kalduma, et on tegelikult ka hästi palju selliseid päris erilisi projekte. Et kui näiteks mõelda eelmisel aastal, et põdernaine, mis siis Rakvere teater Ta võttis ja mis tähendas seda, et kuskil kella nelja paiku hommikul kolm pidid juba vaatajad olema kohal, et siis näha suud või raba, kus siis etendus toimus ja et mis sinna kõik veel juurde käis. Hommikusöök siis pärast etendust ja sinna koha peale minek ja nii edasi ja nii edasi. Või siis need, kas seesama orkestriproov, millest me just rääkisime, mille raamastus Roman Baskin Narvas. Et järjest rohkem nagu püütakse publikut üllatada millegi erilisega, et selles mõttes see suveteatriprojekt ei ole nagu lihtsalt ka võib-olla teatri jaoks selline noh, ütleme muusikal, mis toob üsna palju vaatajaid ja mis on kindla peale minek, aga tehakse ka selliseid natukene hullumeelsemaid projekte. Põder laine vist tasuks nagu selles mõttes üsna kuhjaga selle kulu ja, ja vaeva ära, aga ma ei tea, kuidas selle orkestri prooviga, loodan, et et praegu on vist selline tunne, et inimesed alguses seda Narvat nagu natuke pelgasid, aga nüüd on nagu tee lahti läinud ja inimesed sõidavad Narva. Et tegelikult eestlase jaoks see suveteater tähendab praktiliselt nagu terve päeva sisustamist. No ma kuulsin, et, et möödunud laupäeval olevat seal tohutu suures Aleksandri kirikus koguni püstiseisjaid olnud, kes ei mahtunud istepinkidele istuma. Tuleb nüüd välja, et, et selline Narvasse tulek on saanud sellise põneva põhjuse milleks minna sinna Aga mis sa arvad, mis seal suveteatri fenomen nagu eestlase jaoks üldse, tähendab kas seal nagu pool päeva või terve päev, mis peaks olema perega siis sisustatud, et kõigepealt sa sõidad juba mingisugusel kohale, siis on, seal võib olla mingisugused erirongid, mis kuhugi lähevad või siis võtad pere ja võtad out, no siis on ka kohapeal seal midagi teha, siis sööd, jood seal vaatanud etendust, siis on võib-olla mingisugused lõbustused pärast seda, et näiteks komöödiatuur ei või olla ka pärast seda mingisugust peo moodi asja, tantsu moodi asja. Et kas see suveteater ei ole tegelikult ainult etenduse vaatamine vist, et suveteater on nagu juba terve mingisugune päev väljasõit, kus perega. Selles on sul õigus, et see kõik taandub sellisel natuke julma kõlaga asjale nagu kultuuriline tarbimine. Seda on ka teatrijuhid rääkinud, et inimene läheb teatrisse siis, kui tal on aega ja raha. Ja, ja meie ühiskond on muutunud. Meie ühiskond on ikkagi viimase 10 ajastu jooksul teinud väga sünge pöörde kui ütleme veel nõukogude aja lõpuühiskond oli selline haarne mõnes mõttes, et inimesed nagu suvel tegid, eine tegelesid korilusega, siis nüüd on see periood läbi. Ja selle asemel, et, et oma kapsamaal midagi nokitseda või, või hoogu teha heinamaadel inimesed mõtlevad, kuidas oma puhkuseraha võimalikult meeldivalt ära kulutada ja kuidas nagu ennast hästi tunda, kui inimestel ei oleks nagu seda pakkumist teatrisse minna, ju nad siis teeksid midagi muud ja teater kaotaks nii, et, et siin nagu tuuleveskitega sõdida, et ei mitte mingil juhul ei tohi teatrit teha, et see on nagu seal lavastamine ja nagu kergema vastupanu teed minek. See nagu tuuleveskitega võitlemine ja pikemas perspektiivis ma kujutan ette, peletab nagu inimesi teatrist eemale. Võib arvata, et, et isegi sellise sellise eitavad tegevuse tulemusel võib-olla teatrisse haigete hulk võib-olla võib kahaneda, kui mitte või püsima jääda ühele numbrile. Et kui selline nõudlus on, me ei saa midagi teha, teatrid peavad pakkuma ja mitte ainult teateid, vaid ka vabarühmad, niipalju kui ruumi on ja tahtmist. Aga mis sa arvad, et kas võiks niimoodi ka mõelda, et, et see ütleme, mingisugune rühmitus, läinud suveteatri asju, näiteks nagu neid komöödiatuurid ei, või olla see võib-olla mõne inimese jaoks, kui tõeline, nagu avastused ta esimest korda avastab, enda jaoks mõne näitleja või et mis see teater üleüldse on, kes muidu tavaliselt aasta jooksul teatris ei käi. Et kas see tähendab nagu teatrile selles mõttes seda, et ta nagu publikut endale juurde võitnud, ehk siis seesama inimene võib sattuda teatrist vaimustusse ja minna vaatama ka nelja seina vahel talvel sügisel kevadel teatrit või vastupidi, et et mingis mõttes see inimene, kes on nüüd näinud sellist teatrit nagu need komöödiatuurid, on juba hakata mõtlema, et et see tavaline teater, mis pakub võib-olla mingisugust Ibsenit või Shakespeari, on tema jaoks igav, ta tahabki teatril saada sellist meelelahutust, et kas see on nagu, kuidas seda võtta. See on kahtepidi asi, kui et sellel teemal üldse rääkida, peaks olema mingisugused numbrid, keske, mida vaatamas käib ja kuidas käitub, aga noh, meil on olemas riiklike teatrite statistikaga see, mis suvel toimub, eks ole, seal osalt nagu partisanitegevus ja riiklike teatrite statistika ja üldse noh, meie nagu see ametlik statistika seda adekvaatselt ei kajasta. Arvata võib, et seal ka ka need numbrid, kui need kuskil mingil moel esitatakse, ei, ei pruugi vastata päris sellele, mis seal olemas on ja sellepärast on väga raske nagu öelda, et kes midagi vaatamas, millised, nagu tendentsid toimuvad. Üks asi, mis tundub nagu tänavuse aasta selline uus, tõsi, et tullakse välja võrdlemisi julgete projektidega, ütleme Viinistu Viinistu eesti näidend, eks ole, Konrad Mägi elu põhjal võrdlemiseks klusiivne teema. Federico Fellini, see on ka. Kõrge kunsti nagu kättesaamise püüa, mis seal Narvas toimub? Juletakse teha ka selliseid tõsisemaid asju, ma ei pea siin silmas tõsised, tõsised selles mõttes, et nalja ei saa, et komöödia ei ole ka asi, mida alustama peaks. Komöödiat võib ka teha, täiesti peabki tegema. Aga mulle tundub, et lihtsalt taotluse tõsidus on, on, on asi, millega juletakse praegu ka suvel välja tulla. Ja mulle tundub, et, et see kvantiteet, mis nagu eelmisel ja üle-eelmisel aastal näha oli, et see nagu seda, nagu proovitakse praegu kvaliteediks pöörata, et nagu publikut kasvatada ja ja nagu sellise kaalukama teatri juurde juhtida. Minu meelest on see, nagu selle suve trend ka ka ka Rakvere teatripidusöök on üks näide sellest, see on väga tõsine materjali jälle muuseas filmi stsenaariumi põhjal tehtud Toomas rinterbergi samanimelise filmina nagu põhjal tehtud teatriredaktsioon, mida mängitakse väga vere mõisas. Samamoodi see koha vaim on täiesti olemas ja teeb nagu tükile väga palju head kvaliteeti juurde. Aga see üsna eriline projekt, mida tehakse laiul või saarel. Kas sa seda oled näinud? Ma ei ole seda kahjuks näinud, Eva Klemets ja ma ei ole seda näinud, aga, aga nii palju kui ma aru saada on, on, on kui palju ma lugesin välja Jaak Alliku arvustusest mis, mis meie lehes ilmus, et see on niisamamoodi, selline põnev seiklusega teatris käimine, kuhu juurde käib paadisõit saare õlu ja kala ja, ja kus on, on noh, selline pakett juures, nii nagu eelmise aasta varahommikul soises teatris oli. Et see on selline hästi läbimõeldud nagu peibutis, mis sealjuures on ja, ja nagu ma saan aru, ka teatritükk on on asi, mis, mis inimesi eemale vähemalt ei peleta, sealt. Ilmselt ei ole võimalik ka ütleme, praegused teatripubliku nagu arusaamade järgi teha mingit asja, nagu kus sa, peig, peibutab nad kohale kõiksugu söökide-jookidega ja, ja see, mida näitlejad teevad, on, on, on plass ja piinlik selle peale praeguses nagu suveteatris, vaevalt et keegi läheb. Ma ei usu seda. Mina olen ise jälginud seda, kuidas näitlejad, lavastajad, oma suveteatri projekt ettevalmistavat kõrvalt, et ma vaatasin, millise vaimustusega tegi koguse Viinistu meeskond külmetama, kunstniku portree oli vist selle tüki nimi. Aleksander Eelmaa siis lavastaja Jana ja Konrad Mäge, mängis Hendrik Toompere ja Sulev Departe, Raimo Pass ja, ja Aarne Üksküla ja Mikk Mikiver ja Liina Vahtrik, et millise vaimustusega nad ise seda tükki nagu ette valmistasid ja tegid, et kogu see pikk mõtteline ettevalmistusperiood ja siis ka see, kui nad juba tegutsesid. Või siis samamoodi näiteks kuidas orkestriproov, mida siis mängitakse hetkel Narva kirikus, aga mis ilmselt tuleb Tallinnale lähemal, ehk siis Viinistu katlamajja järgmisest ülejärgmisest nädalast. Et seltskonna näitlejaseltskond oli seal hästi või on seal hästi, päev on vabakutselisi näitlejaid, on draamateatrisse linnateatrist ja et kuivõrd teistsugune oli see see meelsus, millega need näitlejad nagu kokku said kes seda päris suure vaimustusega, et see polnudki niisugune nagu tavaline statsionaari lavastus, mida nad oma koduteatris teevad ja nad teevad, nad peavad selle nagu ära tegema, et see kulub nende töö hulka töö juurde. Aga et on suvi, on vabadus ja nad saavad teha tegelikult seda, mida nad nagu ise tahavad rutiini. Et see oli nagu minu arust üsna eriline, mis neid suvelavastusega kuidagi särama paneb. Aga kas see ei ole selline asi, et need projektid, need projektid, teine asi on riiklik repertuaariteatrite näitlejad on samad. Et need projektid on tegelikult hästi läbimõeldud, on selge, miks tehakse, seda, on selge, miks seda tehakse just sealsel ja nende inimestega ja need inimesed, kui nad tulevad, siis neil on motiiv peale raha, aga see, et, et neil on selge, mida nad tegema peavad. Et selles mõttes on selline projektiteatri nagu kanna peale astumine repertuaariteatrile ka sisuline, et, et tihti meil sellises tavateatris riiklikus repertuaariteatrites tuleb tükke, kus, kus üldse ei saa aru, miks nüüd see nüüd ja nende inimestega ja miks need tegijad tähendab. Selline rutiin on täiesti repertuaariteatrites olemas ja ma kujutan ette, et sellest on olnud viimasel ajal palju räägitud, et need projektid juhul kui nad on edukad ja kui tõesti seal midagi olulist sünnib ikkagi, nagu astuvad kanna peale riiklikule repertuaariteatrile, kus, kus on palju sellist Kas ei ole nii? Jah, võib-olla see rutiini asi ja ilmselt see ka, et et näitlejad on tegelikult ju suvel enamikus teatrid on nii-öelda kinni võetud oma suveprojektid, mida nad siis teevad, aga seda ka rohkem projektiteatrikorras. Ja võib-olla needsamad näitlejad ka, kes peavad nagu tegelikult arvestama selgelt oma koduteatriga, et seal tuleb mängida, saavad suvel nagu selles mõttes vabamalt ise ringi liikuda, et võib-olla avastavad mingeid huvitavaid partnerlusi, kellega koos mängida ja sellised nagu põnevad trupid tegelikult moodustavad kõikide teatrite näitlejate peale kokku, et, et see on ka võib-olla mingisugune teine asi, selline priiuse vabadus, millel on, nagu tavaliselt talvel nautida ei saa. Et ilmselt kõik need kokku Ma kujutan ette küll, et paljud teatri juhtkonnad, kes tulevad sügisel kokku Oja nagu künnisel, neil nagu on põhjust järele mõelda, miks nagu teha teatrit ja kuidas teha nii, et ta tuleks sündmuseks, nii nagu paljud suveprojektid saavad. Kuigi noh, päris siin kogu seda asja idealiseerida ja ei maksa väga palju on ikkagi sellist asja, mida me võime nimetada Haultuuraks. Eks see, eks see asi ole nii nagu nii nagu tavateatriski on tipud ja, ja on langused ja, ja mõõnad. Ja see on paratamatus ja kunagi ei tea ühegi projekti puhul, et isegi kui kõik näitajad on absoluutselt 100 protsenti, ehk siis näitlejad on priima lavastaja, priimatükk on priima ja kõik on nagu peaks andma hästi-hästi kõrge kvaliteediga tulemuse, siis tegelikult see tulemus võib-olla mitte nagu see, mida oodatakse, et see ongi see kunsti maagia ime, mis siis sünnib või ei sünni. Aga kui nüüd võtaks kuulaja jaoks kokku, et mida meie siis oleme kahe pealesugusel suvel läinud, mida võiks veel soovitada, kellel on nägemata et kõik lehed on enam-vähem täis seda infot praegu, et millal toimuvad etendused ja mida minna vaatama ja ka raadio ja telekanalitest saab ilusasti selle informatsiooni kätte, siis mis oleks veel see, mida, mida meie soovitaksime, osad projektid tulevad alles augustis välja, aga mida me oleme nagu näinud? Osa on tulemas veel ja, ja, ja päris nagu kõige kohta ei oska oma arvamust öelda ka sellepärast, et, et lihtsalt ei jõua kõike ära vaadata. Aga Narvasse sõitu võib küll soovitada, see on põnev asi. Lisaks sellele, et see orkestriproov on ka huvitavalt tehtud, ikkagi see on hoopis teine asi, kui, kui see omaaegne film mis, mis, mis ka Eestis kinodes jooksis ja mida paljud ma kujutan ette mäletavad. Ehk siis Federico Fellini orkestriproov, mille lavastanud Roman Baskin ise ka dirigendi osas Ja ja, ja võib soovitada ka külmetava kunstniku portreed, viinistus. Ja ja selle on lavastanud siis Aleksander Eelmaa ja tegelikult on see ka niisugune nagu grupitöö, nagu need näitlejad seda ise nimetavad. Ja Mikk Mikiveri võib näha vist ka seal üle üle tüki ajal laval nii-öelda siis minu jaoks tegelikult täitsa põnev see Chicago, mis on kohe tulemas, 23. vist peaks olema esietendus. Et mis siis kokkuvõttes sellest saanud on. Ehk siis seda muusikali või muusikalifilmi, me oleme siin kõik näinud paar aastat tagasi aga Merle Palmiste ja Marko Matvere ise peaosades ja nii edasi ja nii edasi, et kuidas see välja tuleb, et seal võib olla täitsa huvitav komöödiatuuri olla, see on sama hea jätk siis eelmisel aastal tehtud tehtud hästi ülli meenukale tuurile, välja arvatud see, et Mait Malmsten mängib Eesti draamateatrist ka nüüd sel aastal sellest samast trupis näitajad on enam-vähem samad. Vigased pruudid oled näinud? Vigased pruudid tulevad alles augustikuus vaatajateni. Andrus Vaariku igavesed pruudid, siis augustis Ülenurmel Eesti põllumajandusmuuseumi vabaõhulaval Eduard Vilde tükk siis Clazz. Platsi platsi ma ei ole näinud Põltsamaa laulu. Sealt see tuur algas ja kestab veel praegu. Eesti Draamateatri naine valges on selleks korraks lõppenud, küll, aga ilmselt siis sügisel veel mängitakse seda, kes ei ole näinud veelgi Collins. Kas Rakvere mängib oma tükke augustikuus veel, minu teada nad juulis puhkavad, aga kas augustikuus tuleb pidusöök Rägavere mõisas ja Vaino vahingu suvekool mida mängitakse Karepal? Endla siis mängib oma statsionali etendusi aga pidžaama kuuele sellele vabaõhulavastus Eero Spriit, lavastaja ja Tartu asjadest me rääkinud Nipernaadi. Möödunud aastal tükk, kus peaosa mängib Hannes Kaljujärv, mis on meil täiesti Nipernaadi ja kellel on möödunud aasta tegelikult oluline aasta, kus on peale Nipernaadi rolli tal ka teleroll muusikalis viiuldaja katusel, nii et selle näitleja pärast tasub sinna sõita. Aga, aga neil on tulemas nüüd uus tükk. Mustlaslaager läheb taevasse, see on nagu selles mõttes minu jaoks hästi põnev, et Claudia Ševtšenko teeb siis seal ka kaasa ja flamenkotantsu mustlasmängud on seal, et mind huvitab, kuidas see tekst ja tants on omavahel ühendatud. Ja lavastajaks on Andres Andres Noormets, kes on siis selle tükiga seoses rääkinud Mustla skulptuurist tulest. Mis mulle selle komöödiatuuriga ei või olla. Meelde tuli, et nimelt siis sügisel Tartus Margus palu kunstilisel juhtimisel ju tegelikult toimub komöödiafestival ja kuidas nad seda nimetavad, kas sina tead, et selles mõttes ka osa neid suvetükke läheb veel veel Tartusse ülemängimisele? Tehakse festival festivali draamajõududega tehakse mitte omavaid komöödia isenesest tervitatav mõte ja väga hea mõte, et tõepoolest komöödia au sisse tõsta seal midagi head. Öeldakse ju, et, et tõsisem teater ja vähem tõsisem teater, aga tegelikult noh, teater on selline asi, kus saab alati nalja ja tehakse imelisi rolle ja, ja Šveits pill on ka suurtes tragöödiate mingisugusel simkad ja palju nalja ja räägime siin, et orkestriproov on selline väga, väga kaalukas ja uhke asi, siis, siis minu meelest tehakse seal ka vahvaid koomilisi rolle, mida tasub vaatama minna. Ma pean silmas Raivo Tamme, kes minu meelest teed ühe ühe rolli, mis seal aasta lõikes suur roll ja selles mõttes festivali komöödia väljatoomine on, kujutan ette terved teatrikultuurid, tervendav nähtus. Ehk siis need saate kuulajad, kes võib-olla mingil põhjusel pole näinud suvelavastusi, mis on tegelikult ikkagi mingis mõttes natuke kergemas žanris kuuluvad tükid. Et need saavad mitte kõik. Loomulikult me rääkisime tõsistest ka, et saavad siis septembris Tartus komöödiafestivalil näha osasid neid suvelavastus ja tuleb ka tegelikult päris uusi tükke välja, sellepärast et ma tean näiteks Andrus Kivirähki aabitsakukk Tõnu Ojaga peaosas, selline monotükke ühe mehe esietendub ka sellel festivalil. Ja kellel nagu on aega ja jaksu, tasub sisse põigata saueaugu, teatri talusse. Seal päris uusi tükke tuleb ainult üks mis on kunstniku Peeter Mudisti raamatu põhjal, aga mängitakse vanu tükke ja on ka valik huvitavatest eesti näidendite nagu esitustest. Nii on seal VAT teatriteener ja kohtume trompetis, mõlemad on asjad, mida ma kujutan ette, tasub saueaugu teatritalutingimustes ära vaadata. Nagu ma olen kuulnud, on teener olnud siiamaani täis ja, ja sinna on isegi raske olnud vist saada. Nad on mänginud ka seda võrdlemisi harva. Nii et nautige siis, kallid saate kuulajad, ilusat suve. Tänane saatekülaline oli Andres Laasik, Eesti päevalehest rääkisime suveteatritest ja järgmises saates siis juba uus saatekülaline.