Peeter on klassikakirjanduses pike sõna jagaja. Mina olen kohe Tere õhtust, klassikaraadiokuulaja spiiker on täna jällegi mõned teevad tavalisele rajal aga homne kohtus peaks kõigi plaanide kohaselt olema ikka seal, kus ta tavaliselt on. Tänases saates siis põhiliselt mõneti ühendlikus, vaatleme, kes see kogusid, kuigi vähemalt kahel juhul on tegu ka üsna piiripealsed tehamatutega. Unnad nüüd romaanid või proosakogumikud, WC kogud, mine võta kinni. Ja kõik need tänased raamatud on omamoodi vaimu seisu kajastused nii lähiajaloost kui ka siinsest praegusest. Mistõttu alustamegi vägagi tuntud ja ikka ajakohase helipalaga Juhan Viidingut, Tõnis Rätsep, Altvaimuelu, et siis juba minna esimese tänase käsitletava raamatu juurde. Mismoodi on mu vaimu sai? Ei täida, nagu kass, tõstab pead. Üks kord meil oli väike tigu. Kas tõuseb ta kui päikene rull? Ja olles suur või väikene, teeb vaimse töö põile mustaks. Murre läbi läheb nagunii. Nii et on 1000 aastat häbi. 1000 aastat. Mis on see luuletaja, luule? See on, kui mõtled elule jah, millelegi muule, mismoodi on mu vaimu seis. Ei seisa nagu, kas tõsta peata üks kord meis kui väikedi. Kas tõuseb ta kui päikene kull ja olles suur või väikene vaimse töö puitlähe saaks muu läbi, nii et on 1000 aastat häbi. Õigus olla õnnelik? Või kus põhiseaduslik? Õigus põhiseaduslik. Nii ja esimeseks tänaseks vahtlus aluseks on Jaan Kaplinski hiljuti ilmunud koguteos, kõik on imekoosneb siis valdavalt oma viimase kümnendi esseedest aga unda mitmeid varasemaid kirjutisi. Jaan Kaplinskile on viimasele on tulnud päris palju raamatuid ja veel rohkem meedia sõna võtta. Nii et kogu selles tulvas millest võib-olla isegi kõik sõnavõtud ei ole ilmtingimata põhjendatud olnud ja kõik ei ole olnud ka väga targad, võib öelda. Võib ka jääda Raamat mõneti kahe silma vahele, aga tegu on antud juhul tõesti ühe Kaplinski võimsaima publitsistlikku essistliku teosega. Tõesti tuleb au anda raamatu koostajale Toomas Salumetsale kes on kokku pannud Kaplinski mõned kõige väärikamad kehatööd. See on isegi mitte publitsistikat šamaaniraamat. Ja siit tulevad väga jõuliselt esile mõned Kaplinski kogu loomingu põhiteemad, eetilised põhiteesid. See, et loodus on ülem kui kultuur ja kultuur peaks ikkagi püüdlema looduse säilitamisel loodusega kooskõlas elamisele. See, et eestlased ei pea ennast sugugi pidama osaks nii-öelda valgest kultuurist pühitsema teda omaaegsete ärkamisel aega, mis keeglisõnade mõjul tõi eesti keele humi ikkagi hoopis ühe teise kultuuriloogika. Ja Kaplinski. Samas omatiseerib indiaanlasi üldse põlisrahvaid, ütleb, et ka eestlased pigem kuuluvad indiaanlaste hulka kasutada seda indiaanlast üsnagi vabas tähenduses, see on pigem vaimne kogukond kui mingisugune etniline või rassiline grupeering. Palju tähelepanu osutab ta õigi värssidele ja toob sealt välja ka eestlastele täiesti isikupärase maailmavaate maailma kiheldamise viisi, mida ta siis oma kohta vastandab eesti kirjakeelele mille kommenteerimiste läheb kahetketeniga. Lugesin, et ütleb, et see on täiesti võõras ja vastik kunstlik keel, millega tal ei ole mitte midagi ühist. Need eriti radikaalsed väited põhinevad küll tema raamatust kevad kahel rannikul, mis ehk on tema kõige kurjem ja võiks öelda kibestunud raamat. Sellist lauset ja solvamist on selles kõiku nimes siiski vähe. Pigem on Kaplinski vannutus laadsin leebe ehkki selles ka omamoodi kompromissitu. Ma ei suru ühtegi seisukohta peale, aga ta väga elegantselt suudab oma seisukohad selgeks teha. Palju tähelepanu pühendatakse ka ida usunditele, õigemini tema jaoks küll mitte usunditele, uskmatus usunditele. Võib-olla see müstiline osa sellest tõusust ongi kõige vastuolulisem ka kokkuvõttes on tegu siis tõesti ühe ühe võimsaima essee valimikuga võimalusena aegadel ja on näha, kuidas naljalt ükski kihutaja, kes tahab siinse kultuuri kohta midagi olulist öelda ei ole. Kaplinski seisukohtadest mööda pääsenud. Mõju on tal ju olnud nii õnnepalule kui Hasso Krull-ile. Aga siit võib ka tema põlisrahvaste käsitlusest näha mõju Valdur Mikita eksootilistel utoopiat, tele ja miks mitte ka hansatee fundamentaal reaalsele põhjalismile. Kahju, et Kaplinski viimasel ajal enam kirjanduskriitikuna sõna ei võta. Ta kihenduskeetilised, tule ülevaated on siin kõige sädelemate tekstide seas. Siin on rohkem kujundlikkust, siin on ka sellist mõnusat sarkasmi, mida teistes tekstides ei ole, mis samas sugugi ei lähe õelaks. Samavõrd vaimu aristokraatlikus lähenemisega. Ehkki mõneti teistsuguste kultuuriliste eelistustega on Indrek Hirv. Või mine tea, kas need eelistused nüüd nii erinevad. Loodust metsa, mingit ühtsuse ihalust on tegelikult ka tema kunsti esseedest saamatus klaaskübara all seisis koondabki artikleid, sõnavõtte, seid kunstist ja kunstnikest. Ja natukene ka tema reisidest laias maailmas, aga ikkagi seoses kunstiga. Need tekstid on mõnusad pajatused, kus siiski oma sellised tehavad momendid ja karmimad ütlemised. Ei puudu muidugi neid jutte ja seda mõnusat jutuvoolu keppinud see formaat, kuhu need tekstid on algselt mõeldud kassilehesabades või raadiosaadetesse. Ka mõni lugu näiteks tema tutvusest Aleksander roidiga annab lausa novellimõõdu välja. Palju juttu eesti kunstnikest Pariisis sellest, kui tähtis päis neile oli see, kuidas nad Mesipuu nimelises kommuunis lausa hilisemate ilma tippudega koos tegutsesid. Tõend sellest, et eestlased on kunagi olnud hapukultuuri südames, tõesti. Kes jäi nendest kunstnikest laia ilma omajagu edukakski, kes pidi jääma siia ja suudeti Nõukogude ikke alla. See on omamoodi valimik, erinevaid kunstiinimeste mattusi, millest moodustub selline üldisem mõjus panoraam Iveron kunstis kaks suurt armastust võiks öelda vana Pallas vana Pallase kunstitraditsioonidega seonduv ja teiselt poolt Paul Klee ja raamatu pealkirjas ja ka samanimelises lõpuessees saavadki need kaks asja kokku. Ja saab selgeks mikspärast. Indeksi ihvele on niivõrd oluline kunstis just nimelt värvikasutus paljunes muidugi subjektiivselt aga seda Indrek Eeveevoshagi ta ütleb raamatu teha, et tema vestab oma lugu, mitte kultuurilugu. Ehkki kultuurilooliselt see raamat siiski väga oluliselt paljuütlev on. Natukene häirib see või isegi natuke pes, palju häirib see, et pole raamatus Eprosid eks üsnagi hoopis kuulsatel kunstnikel, kellest raamatus juttu on ka pildiliselt kõnelda. Raamatut illustreerivad vaid Leonard peni ADO Vabelikud vinetid. Aga need ei ütle oma mustvalges komistuses paraku midagi. Indrek jõhve värvitaju kohta või seda, millist ähmi tajuda kunstis hindab. Aga omamoodi võluv tunnistus, on see raamat jällegi tuulest 90.-te alguse, keskpaiga ajast, kui tegelikult ju õige mitmed eesti kirjanikud käisid rõõmuga Euroopat avastama, samas ja see jättis ka nende loomingusse oma tugeva jälje käisid seal ju lisaks ehmele veel Õnnepalu, Eelvest, Saud tee. See ongi omamoodi selline euro kaifi põlvkond, võiks öelda. Aga jah, kahju, et pildimaterjali rohkem ei ole. Raamat näppil stiilne välja, aga samas selline, et justkui oleks ümbrispaber panemata jäänud. Vanasti olid sellised raamatud, sellised kaaned ikkagi just sellistel raamatutel, ka ümbrispaberi käis samavõrd vaimuaristokraati omakorda kui on Indrek Hirv. On läinud haud, oma essee homaanis hekto häbennaa või peaks ütlema pehme aed, sest teda käänatakse bernatitt seal raamatus. Õud on oma poliitiliste sõnavõttude alt justkui vasakpoolne tundunud ja siit raamatust seda otseselt küll välja ei tule. See on võib-olla kõige Ultes Nobistlikum raamat, mida ma üldse eesti kirjandusest lugenud olen ja samas just sellisena huvitav ja intrigeeriv ja ja teistsugune. Rauda Pilatud, noh, eks ma olen seda isegi teinud. Vaimu astub kraadiks tugitooli anarhistiks ja siin on ta võtnud selle vaimuaristokraadid tugitooli, Annahhisti kuju ja kihutanud ta lõpuni välja ja mulle tundub, et mitte ilma teatava eneseirooniata. Ja samas ma eeldan, et kui käin haud eks selle haavatu lugejaskonnale just tudengeid siis pigem mina näeksin selle raamatu lugejana, selliseid 14 aastaseid üliandekaid aktsiaLevante hiljuti vikerraadios intervjuu ühe 14 aastasena kirjanikuna, väga huvitav intervjuu, muide ja seal ta ütles, et just hein haud on eesti kirjandusest üks tema suuri lemmikuid. Jah, tõesti. Ma usun, et on küll ja teistelegi sellistele noortele aktsiale huntidele. Sest omamoodi on see hekto lõhnad ikkagi väga Haagi puberteetlik raamat. Omamoodi intellektuaalne fantasy, sest kõik naised on siin ilusad, kõik mehed on targad. Juuakse veini, räägitakse tarka juttu. Tegelikult raamatu esimeses pooles, kui mitte tuletada endale kogu aeg meelde seda, et raamat pidi on olemas, siis on kõik korras. Kui lihtsalt mõelda, et see on üks selline haamat, mitte romaan. Õpetlik Did, aktiline, naudisklev, naudisklemist pakkuv raamat, siis on kõik korras, sellepärast raamatu esimeses pooles romaanikirjanduse seisukohalt ei toimu, nagu õieti midagi vesteldakse saadakse, kokku räägitakse, räägitakse väga Litechatuurselt. Nii nagu päriselus ikkagi mitte keegi ei räägi. Aga teisest poolest hakkab äkki toimuma, tegelased omandavad mingisuguse inimliku volüümi ja lõpuks jääb kuidagi soe ja helge tunne sellest raamatust sisse. Raamatu lõpp või nii-öelda on, on väga ilus. Natukene muidugi, muigama paneb see, et et Donoojan nimitegelane hekto on omamoodi selline, anti Lavgaan või anti Põhipilte. Kui lause pilte Lohjas pilves üks laviaani põhilisi iseloomujooni on see, et ta kuidagi skoorida ei suuda siis hekto pole küll lausa batuurini Centauri, kes raadab naisi lausa hektarite kaupa. Aga ega ükski naine tema ees naljalt külmaks ei jää. Ja isegi juhuslikult raamatupoodi astumisel tuleb välja, et raamatupoepidaja oleks justkui teda oodanudki. Nii et neid naljakal kombel nimeregistris romaani jaoks naljakal kombel nimed registris antud nimedest määratlusega Hectori armuke on tubli 10 inimest, mis raamatu peale ei ole sugugi vähem. Aga nagu öeldud, kokkuvõttes on tegu siiski väga meeldejääva raamatuga, mille puhul naljalt midagi liiast või lihtsalt ei oskagi välja tuua, kuigi raamatu esimeses pooles siiski jäävad need vestlused hektarit väga õhku, nende taha, ei teki sellist inimlikku Omaani elulist plaani, nii nagu tekib raamatu teises pooles. Ja neljas raamat, üllatus-üllatus, on jällegi Kivisildnik eelmises saates Kivisildniku jõudnud käsitleda. Aga see tema viimatine üllitis, valitud teosed, osa üks kohtan küll kandub ka veel järgmisesse saatesse. Sellepärast et tegu on ju ikkagi 1000 leheküljelise teosega mida ka tänaseks, sest jõudsin ainult sirvida, silmad üle lasta tuletada meelde, mis seal kõik on, sellepärast et suures osas need testid on ju kõik, kas vahem loetud või vähem kuuldud. Siin on ju mitmeid tema tegelikkuse keskuses Edeldud tekste mitmeid Päevalehes ilmunud tekste ja kaks tema üsna marginaalseks või tähelepanuta jäänud nii-öelda Omaani loomade peal katsetatud inimene ja nagu isane kass ümber isase pudru. Ja loomulikult ka tema kõige skandaalsem teos, Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga olulist. Aga selline siit ja sealt sihvemise viis vast polegi seda raamatut kõige õigem lugeda. Kivisildnik ise kohe olgu öeldud, et see raamat on täiesti kindlalt tervikutajuga koostatud, moodustab omaette terviku. Ja sellest kui omaettetehnikust ehk loodangi pikemalt rääkida järgmises saates. Praegu tasub küll nõustuda Kivisildniku endaga, kes ütleb, et keegi pole varem suutnud sukelduda nii sügavale eestlaste vähestanud hingeellu. Eks ta seda sukeldumist võtta ka väga tõsiselt ette ja kohati kaevandab rohkem, kui, kui sukeldud olekski. Ei saaks öelda, et kõik siin raamatus vältimatult oleks avaldamist nõudnud. Mõned teemad hakkavad ikkagi kohtuma, mõned mõtted hakkavad korduma ja mitte 11 täiendavalt, nagu see on Kaplinski kõikko nimes vaid pigem lihtsalt sellepärast, et tänapäevase meediainimesena Kivisildnik teab, millist teemat saab erinevates väljaannetes ikka jälle kasutada ja teab ka, millist teemat võib ka samas väljaandes lõpmatuseni Haamerdada. Kokkuvõtteks sinna raamatusse oleks ikkagi pidanud mingisuguse valiku tegema, mulle tundub. Aga kui mitte võtta kõike seda, mida ta ütleb sõna-sõnalt, vaid tõesti pigem peegeldusena või kajast tusena omamoodi Liivimaa Henriku kroonikatööna siis paljugi sellest on tõesti eestlastele omane apokeivad igasugu tuntud inimeste elust ka otsene ots ja tagarääkimine ja halvasti ütlemine selja taga. Ma usun, et toda Kirjanike Liidu teksti, kus siis kõigele tolastele, Kirjanike Liidu liikmetele on mingisugune hiilgus iseloomustuseks külge lisatud kusjuures mitte kõigile, muide, On inimesi, kellele Kivisildnik on pannud üsnagi neutraalse määratluse, et mitte öelda positiivse. Aga noh, loomulikult mõnel juhul võib ka lugeja vihastuda ehte selle puhul, mis mõne naisterahva kohta öeldud on, et selliste asjadega isegi peaks nagu nalja tegema. Ka teades seda, kuidas kasvõi mõni omaaegne näitelavadiiva on oma hiljutistest mälestustes oma naiskolleegide kohta öelnud külma uppusteta, kuid ikkagi väga valusalt, siis võib ka öelda, et Kivisildnik siiski midagi olemuslikku tabab, midagi peegeldab. Ja veel ekstasand, millele ma juba viitasin kogu oma nihilismis on siiski kivisinikul teatavat respekti mõningate inimeste suhtes mõningate kirjanike suhtes, kasvõi näiteks Ene Mihkelsoni suhtes, kelle teostest on siin mitu täiesti tõsiseltvõetavat ja kõige paremas mõttes hingega tehtud analüüsi. Nii et ei ole sugugi alust Kivisildniku üksi ainult skandolistiks pidada. Tegelikult on minu meelest tegu ikkagi väga tehase pilguga ühiskonna ja kirjanduse vaatlejaga kelle väljaöeldu paraku tekitab sellist vastukaja, et nii mõnigi kohtab Kivisildnik alla vanduma oma edevusele ja lüpsab sellest vastukajast võib-olla rohkem, kui talle endalegi kasulik oleks kirjutajana. Aga võib-olla on sellist edevust isegi kihvt, teil on vaja sellepärast, et kõik need tänased käsitletud on minu meelest siiski ühtaegu nii väga edevad inimesed kui ka väga põnevad kihutajad Kaplinski, Indrek kiv, Rein raud ja Kivisildnik kõik omamoodi väga erinevad mõtlejad. Kõik, muide ühel või teisel moel vasakpoolsusesse kalduvad mõtlejad vähemasti hoiakult oma esituslaadilt oma maailma nägemise laadilt siiski vägagi erinevad. Nii palju siis tänaseks spiikriks järgmises pikris, nagu juba lubatud, püüaks siis Kivisildniku valitud teoseid vaadelda ka teise nurga alt, mitte kui erinevatest tükikestest koguteosena, vaid kui omaette tervikuna tõesti püüakski käsitleda veel ühte pahempoolsete hoiakutega ja vaimuaristokraati ja tema uut ja üsnagi üllatavat luulekogu. Jutt käib siis Jaak Jõe hüüdiste tema uuest kogust. Mina kohtun teiega siis jällegi kuu aja pärast, vähemalt sellesse vaadates ja lõpetama jätaksingi veel ühe Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa luu. Sedapuhku siis emiitide pidu jällegi omamoodi väga kõnekas nende sõnaste käsitletute kohta. Head õhtut ja head lugemist. Repi astmed ümmarguseks näinud. Kelle ema ei hoolinud külla kutsutud üles saali viidi mind ja minu proua. Ja seal poolihääli tutvustasin neid 10 salanime, jõudsin välja mõelda. Õigse kestis pikki õõnsaid minuteid. Krõmme Valeni mees suutsin välja mõelda. Kõik see kestis pikki õõnsaid minuteid. Sõber käega viipas, istuti lauda. Minu naine istus vasakule. Minust paremale prouat Pulixi keda mõnel korral tundsin müksamisi valgena hambulandsigapid, politseina Sõvermeile grillile, pintsetid, neeru paarinakest juurde tõi skalpelli pudelid, Mil poolkuu etiketi. Keegi neiu toetas aknaid. Vil oli ehteid, saal küll lõbustuste ja mina üksi, nägin neiu noori põll. Kui heinad haaras kuldsed kondisae kõikmensuurides polnud kõrri puuga, sest meil tuurid olid nelja meetrise kraadiklaase kokku, mainin poolan elada. Ta rippus segamini närbunud põitega. Võõrage ootuste, pandi pärgi, õitsva diisikuse suurt sega võõragi sõituust, pantine, õitsva diisikuse suurt õit. Seltskond lustes pruukis vaid tsentrisse nagu maailm, see on väga suur ja lai. Jooksid kraadiga põrandale tühjaks, surres elavhõbe koolnu kullaks sai. Olles hirmulasin, Jesklevistasin riistu Upress peeneks, tegin sinkjas suhkru. Lambikese huvisevaldule valges. Sõbra sugulaste kipsist Kürrupiku. Räätis seinal oma mõru draid, maksime jaamu, naine. Ja proua Polyczeena. Mul. Sosistasid äraviimis riim.