Tere eetris on saade, pilk püünele stuudios on saatejuht Kristiina garantsis ja tänaseks külaliseks on Pille-Riin Purje. Tere. Pilleriniga on meil plaanis rääkida täna Teatril raamatu tegemisest mitte kujutab, üldse teadsin raamatu tegemine. Ja ka võib-olla sellest natukene. Kuna Pillerini töö on Eesti raadios, siis kuidas kajastada Pillerin valla teatrikriitika teatriinimene teatrit läbi raadio? On sellel mingisugune eriline spetsiifika seal tööl ja mida ta sellest pajatab? Aga alustaks siis kõigepealt sellest, et kolmandal septembril oli Draamateatri parketisaalis Jüri Krukovi raamatu esitlus mille au toriks Pille-Riin Purje. Ja see oli seostatud Jüri Krjukov sünnipäevaga. Tal oleks nimelt täitunud 50 aastat, viiendal septembril ja kummaliseks paralleeliks on tegelikult see, et täna, millal see saade eetrisse läheb, on ka teine raamatu esitlus, ehk siis Jüri Aarma koostatud Jaanus Orgulase raamat. Samamoodi saab siis esitletud Eesti draamateatri parketisaalis et kaks sellist teatriraamatut, üks juba surnud näitlejast, teine veel elavast näitlejast ja nii väikeste vahedega sabad esitletud. Et alustaks siis kuidagi täiesti aegade algusest. Et kas see on sul üldse esimene raamat, mille sa oled teinud või vähemalt sellises mahus ja nii sisuga ja nii paksult mitte ainult sellises mahus, vaid täiesti esimene raamat. Ja ma tean, et, et raamatu esitlusel rääkisid pikalt sellest, et sa olid 14 aastane tüdrukutirts kui sa hakkasid juba Jüri Krjukov teadlikult laval jälgima ja üht-teist ka kirja panema oma mõtetest ja mälestustest ja, ja tema rollidest, mida sa siis nägid. Et kuidas siis nüüd juhtus see, et just praegu, sel aastal panid sa selle kõik kaante vahele, jutustasid raamatuks vermida. No ega ma 14 aastaselt vist nii päris teadlikult ei hakanud, ma hakkasin jah, järjepidevalt täiesti kirjutama üles tema roll, aga ma arvan, et esialgu oli see kune armunud koolitüdruku vaimustuse tasand. Ja ega ma ise ka ei oska nüüd päris täpselt öelda. Et kust see niimoodi alguse sai, sest jällegi teise näitlejaga ma niimoodi ei ole sahtlisse kirjutanud kõiki rolle ülesse. Aga millegipärast nii see jäi, kuna Krjukov selles mõttes des ei vedanud seda tüdrukut alt ka siis, kui ta suuremaks sirgus. Ma mõtlen, et Krjukov osutus niivõrd heaks näitlejaks ja niivõrd huvitavaks, arenevaks ja ettearvamatuks, et kogu aeg oli põnev teda vaadata. Aga see teine pool küsimusest, et et see nüüd sünniaastapäevaks jõudis raamat kaante vahele. Tegelikult ma väga kaua arvasin, et ta jõuab varem, see ei olnudki päris nii rihitud. Sest eks mida aasta edasi, seda teadlikumaks kirjutamise mõte läks ja see ei olnud nüüd päris, niiet andekas näitleja noorelt suri ja ja sellepärast draamat. Kuid jah, ma usun, et eks ta oleks võib-olla hiljem tulnud siis, kui Krjukov oleks edasi elanud, sest kogu aeg mõtled, et tulevad uued huvitavad rollid ja ei oskagi mõelda, mis aga. Aga see plaan mul oli ikkagi kogu aeg nagu olemas, kuna see materjal sahtlis ja muudkui kogunes, see raamatuks saab. Aga noh, eks siis, siis aga oli muidugi keerulisem sellest mõelda, kui näitleja oli just lahkunud. Aga siiski Ma sellega edasi tegelesin ja püüdsin seda materjali siis kuidagi süstematiseerida seda ülesehitust välja mõelda. Ja siis tekkis veel igasuguseid viivitusi subjektiivsemaid ja objektiivsemaid ja ikkagi ma mõtlesin, et see raamat tuleb natuke varem juba mitmed inimesed ütlesid, et, et tuleb siis juubeliks, et mis siis ikka või? Mina ikka ütlesin, et oh, et loodame, et tuleb ikka varem, aga võib-olla on päris hea, et tuli tähtpäevaks ikkagi on siis kuidagi toob selle näitleja niimoodi topelt tähendusega jällegi meie juurde. Hiljem, kui jätkame juttu, et ütleks ka, et mis selle raamatu täpne pealkiri on ja kust seda saab osta, et kui nüüd kuulajatele huvi tekkinud täpne pealkiri on Jüri Krjukov, rolliportreed ja mälestuskillud. Ja see teine küsimus on niisugune keeruline juba mulle mitmed inimesed on tulnud ütlema, et teatriliidust enam ei saa ja mõnest raamatupoest on ka juba otsas ja minul endal nüüd ka ei ole küll mingit varu. Eks tuleb raamatukauplustest vaadata, ma sain aru, tõi juba planeeritakse uut tiraaži, et vist müük läheb hästi. Niisugune ilusate soliidsete mustade kaantega raamat, kus Jüri Krjukov pilt peal on kunstnik Kersti Tormis Aga mis sa ise arvad, et mis on selle raamatu nii-öelda menu või müügiedu aluseks, et selles mõttes, et sina ju tegelikult oled selle kirjutanud oma südamest ja selles mõttes, et kuna sul oli Jüri Krjukov ja eriline emotsionaalne side, et siis on see raamat kirjutatud ka noh, sellise noh, nagunii hingest tulevana ilmselt kui üldse võimalik. Aga et kas see võib olla nagu see, et see raamat sai sul nii paks ja nii põhjalik, et seal on nagu tõesti hästi huvitav ülevaade Jüri kovi rollidest piltidena, fotodena paljud neist, mida ilmselt keegi Pole kunagi ka näinud, oled sa välja otsinud arhiividest ja, ja kes teab, kust siis kolleegide ja teatrilavastajate, näitlejate mälestusi-meenutusi Jüri Krjukov-ist ja lõpuks Jüri piirkovi loominguline biograafia ehk siis tema rollid, kus ta mänginud ja nii edasi ja nii edasi, et noh, enam põhjalikumalt ei saagi teha. Aga mis sa arvad, et kas selle aluseks on nagu see, et, et see on tõesti nagunii põhjalik ja nii hästi koostatud hingega koostatud või on seal on lihtsalt see, et Jüri Krjukov panga olnud nagu isiksusena niivõrd lummav, et inimesed teda veel mäletab, tabad ja et seal nagu temast lähtudes? No mis ma oskan selle pika jutu peale öelda? Siin oli mitu võimalikku vastust sees, aga ma arvan, see on ikkagi krimkowist endast lähtudes kindlasti. Sest teda ikkagi Õnneks ju veel mäletatakse. Ühelt poolt küll juba tema lahkumisest on seitse aastat möödas, mis on ka küllaltki pikk aeg, aga ka need nooremad, kes teatrilaval on teda võib-olla vähe näinud, on ju näinud neid ülipopulaarseid lavastusi eelkõige siis pisuhänd ja kuulsuse narrid, mida aina uuesti täidetakse. Ja niisugune särav näitleja, nagu ta on, ta kindlasti on inimeste mälus. Aga jah, no kas nüüd see põhjalik ja, ja paks raamat, ega see nüüd päris eesmärk omaette ei ole ja küllap sinna oleks veel mahtunud. Ma pigem hakkasin lõpufaasis mõtlema, et oleks äkki rohkem pidanud välja viskama. Aga ma arvan, et see raamat on hästi loetav. Et ta ei ole niisugune keeruline teaduslik, ta tõesti on elusraamat ja ja tõesti, mõte on selles, et näitlejad selle kaudu elus hoida, et kõik meenutaksid oma mälestusi nendest rollidest, mis nad näinud on. Ja ega ma ei taha nüüd, et ta oleks väga subjektiivne või ainuisikuline. Jah, need rolliportreed on küll minu kirjutatud selles suhtes, et see on see, millise silmaga mina seda näinud olen ja sellel hetkel ka jäädvustanud olen. Kui ma nägin, eks ole, näiteks kui ma seal noore daami külaskäigust kirjutan, eks ma ikka võtan sellesama 77. või natuke hilisema aja aluseks ka. Aga sellepärast ongi seal veel üle 40 rääkinud ja et see pilt muutuks avaramaks, seal on krõukovi olulisemad lavastajad, seal on väga palju partnereid erinevas vanuses, seal on ka talle lähedasi inimesi. Ja selles mõttes ma seda küll ei tahaks, et see oleks nüüd kuidagi minu keskne raamat, noh kõige rohkem häirivad mind niisuguseid raamatuid, mis on mina ja Krjukov mina ja see kuulus inimene, et seda ma olen küll püüdnud vältida. Kas Sa ise mäletad? Tead, mis hetkel tekkis üldse see mõte, et võiks hakata raamatut koostama, et kui nüüd ajas tagasi minna, siis 14 lahtiselt sakesid üht-teist kirja panema ja talletama laval nähtut. Noh, ma arvan, 18 aastaselt see ilmselt ka niimoodi veel ei mõelnud. Aga kas keegi soovitas või kust see mõte tuli, keegi sai teada, et sa oled Krjukov nii hoolega terava silmaga jälginud. See on isegi raske öelda, kust see mõte täpselt tuli ja ega nüüd nii väga palju neid teadjaid ju ka ei olnud. Eks mu ema seda kõige paremini on teadnud ja öelnud, et küllap sellest ükskord raamat tuleb. Ja kui ma kirjutasin nüüd ma isegi ei mäleta enam, mis aastal see oli niisuguse portree, artikli teater, muusika, kinosse temast, eks siis vist seoses sellega tuli ka juttu, et mul seda materjali palju on, nii et tegelikult minu väga hea toimetaja Reet Neymar ka ilmselt seda juba natuke aega tagasi teadis. Ja see jutt jah, ikkagi kuskil ma ei oskagi öelda kuskil üheksakümnendatel ikkagi Jüri Krjukov eluajal kohe kindlasti ikkagi oli. Et peaks kirjutama näitlejatest rohkem raamatuid ja et ilmselt ikkagi mina seda raamatut peaksin kirjutama. Aga niisugust ajahetke ja mina, kes ma olen suur fikseerida, seda ma ei ole kuskile kirja pannud, et nüüd sellel kuupäeval sai otsus raamat kirjutada. Ei oleks päris huvitav teada, kus ja millal aga jõuse niimodi protsessida kuidagi tuli. Ja siis ma mäletan, et Jüri Krjukov peiedel päris mitmed inimesed tulid küsima, et millal ma hakanud raamatut kirjutama, mis mind natuke isegi üllatas, aga et ju me siis ikkagi kuidagi tema loomingu jälgimisega seoti. Kuidas raamatu kirjutamise protsess välja näeb? Ma tahaks ette kujutada mina, kes ma olen ka võib-olla mõelnud, et kunagi võiks täiesti, kuna noh, mina ise tegelen rohkem võib-olla selle tantsuteatripoolega nendele mõeldud maimurdumale samas võtmes. Aga kas natukene sarnane mingisuguse magistritöö või diplomitöö kirjutamisega seal on lihtsalt aja maha ja siis autostada, ent kirjutades nii nagu sina käisid Käsmus Kirjanike majas või mingites, et selles mõttes on su enda elu tegelikult suhtkoht, kiire igapäevased tegevused, Tööraadius. Seal on vaja ära, et selleks on tegelikult üsna teadlikku süsteemset planeerimist vaja, et see aeg leida, et see asi kokku panna ja kõik on mu mälestused üle sirvida ja ja teatriraamatu kirjutamine ongi üsna spetsiifiline, et seal peab ju väga täpselt olema see loominguline biograafia veel sees ja et kõik pildiallkirjad oleksid täpsed ja õiged ja aastaarvud ja et noh, kõik see võtab ju tegelikult hästi palju aega. Kuidas see sul käis? Eks see keeruline oli tõesti, jah, ma niisuguseid lühemaid perioode võtsin siit raadiost ka palgata puhkust ja käisin seal Käsmus kirjutamas, aga niisugust väga totaalset väljaastumist igapäevaelurutiinist mul vist ei olnudki. Ja see oli üsna piinarikas selles mõttes, et nii suvepuhkustel kui töö ajal kogu aeg see raamat, mul oli minuga niimoodi vaimus kaasas ja ma kogu aeg mõtlesin ja eriti ma mõtlesin, kuidas seda üles ehitada, just teha ja ja eks ma hakkasin siis kirjutama osaliselt isegi käsitsi, mida järjest harvemaks jääb arvutiajastul ikkagi ümber neid samu rolli portreesid, mis mul olid sahtlist võtta, hakkasin neid tihendama, mõtestama. Et kuidas, mida võtta, mida jätta. Siis hakkasin üsna tihedasti pos küsitlema, inimesi intervjuusid tegema, mida on ju ka tohutult palju rohkem, kui raamatusse mahtus. Sellest tuli ka hiljem ühel hetkel valik teha ja ja noh, see viimane faas edasi läks juba siis toimetaja ja kunstniku abiga koguse piltidega ja muu korrastamine. Ja eks ma paar trükiviga olen siiski leidnud, aga, aga õnneks väga vähe. Kuidas sündis see vorm, et kas see, et sa panid sinna sisse Krukovi rolliportreed ja ja, ja jutuajamised kolleegidega ja nii edasi, et see nagu see, et mida ütles sisetunne, et nii peaks tegema. Et see dikteeris selle või oli nagu miski muu, et vestlesin paar päeva tagasi Jüri armuga, kes seal Orgulase raamatu koostaja ja tema rääkis just sellest, tema valis välja kõigepealt Orgulase kui väga erilise näitleja eelkõige tema vanuse pärast, sellepärast et tema on 1500 korda ühte ja sama ehk siis Tootsi rolli mänginud. Et ta on elanud neli riigikorda üle, elab viiendat ja nii edasi, need olid nagu tema põhjused parameetreid, miks ta just selle näitleja jättis. Aga tema eest ütleski niimoodi, tema eelistas sellist intervjuu vormi, noh, loomulikult on Orgulaska elav näitleja ja siis ta ongi selle pikalt kestev turgulasega lihtsalt raamatusse kirja pannud, noh, kuidas see sinu vorm sündis, millest? No seal on ju ka tsiteeritud neid intervjuusid, mida Jüri Krjukov on andnud erinevatel eluetappidel. Aga seda ma muidugi teadsin, et ilma nende rolli portreedeta või ilma selleta nagu ütleb Ain Lutsepp, särama. Vaata, see näitleja on kõige elusam laval siis, kui ta tähendab siis kui ta on oma osas ja et kuna Krjukov kani trikeskne näitleja on olnud või seda kõik ütlevad, et ta teatris elas ja oli siis siis nendest Rolli port, reedest ma teadsin, et saab keskne telg. See oli ju kõiki ennem olemas, kui algasid need intervjueerimise taga. Seda ma tahtsin nagu just nimelt seda subjektiivset materjali avardada. Ja mul on väga hea meel, et ma ikkagi nii palju inimesi küsitlesin. Kuigi seda oleks võinud võib-olla teha lõputult, et aga küllalt paljud olulised inimesed on seal ikkagi räägivad ja ja siis kuidagi hakkasid need teemad peeruma ja tekkima. Ja kõige keerulisem oligi minu jaoks see ülesehitus või peatükkide järjekord välja mõelda, sest maja ei teinud seda kronoloogilises järjekorras täiesti. Et ikkagi intuitiivselt, ma arvan, üks võimalus teatri teadvustada on siis kirjutada raamat näitlejast lavastajast kindlast teatrist ajajärgust. Teine võimalus seda teha näitleja hääle kaudu näiteks kuuldemängus või nii nagu sead oma töös ka veel teinud. Et jälgib teatrit oma silmaga teatrisaateid. Kas kõik need vormid on vajalikud või need moodused teatri jäädvustamiseks, mis sa arvad? Kindlasti on, ma arvan, mida rohkem erinevaid vorme, seda parem ja mul on endal alati väga hea meel siit raadio arhiivist leida näitlejate hääli, noh just praegu ma siinsamas klassikaraadios toimetan niisugust saadet, mille nimi on jutujärg, kus vanad meistrid loevad klassikalist kirjandust. Ja nii hea, et on alles veel Hugo Lauri või Arno suur olu või erinevate näitlejate hääled. Ja kuna ma töötan ikkagi kuuldemängude toimetuses, siis ma väga pean lugu ka raadioteatrist olen isegi kuuldemängu lavastajana katsetanud, et kaks korda, teine on veel valmimisel. Ja peale selle on mul veel üks niisugune pool teatraalne näitleja portreesaade, mis mulle ka väga meeldib, sest noh, tegelikult ma pean ennast ikkagi ütleme kirjutavaks kui, kui rääkivaks inimeseks, kuigi ma sain raadiost, töötan, aga aga see portreesaade, kus ma saan näitlejat usutleda ja selle saatel on väga hea pealkiri minu meelest hiirelõks. Ja kus on sees ka kuuldemängu katkendid, kellel on neid võtlena ikkagi õnneks paljud näitlejad on mänginud kuuldemängudes, kuigi võiks veel laiemalt kasutada ilmselt. Ja siis on seal ka, räägivad paar kolleegi temast ja see vorm mulle endale hästi meeldib või mind väga köidab. Ja selles mõttes tuleks iga võimalust kasutada, et näitlejate hääli jäädvustada, niisiis esitamas kirjandust või raadionäidendit kui iseendast rääkimas seda, kuidas sünnib. Kuuldemäng seda ma oskan ette kujutada ja olen ka ise lapsepõlvest Salme Reegi käe all üsna palju kuuldemänge teinud, eriti siin, Eesti raadios just. Aga mismoodi see protsess selles mõttes nagu aset leiab, et kuuldemäng oli kunagi väga-väga populaarne, et inimesed kuulasid ja teame ka seda täiesti kaugest ajaloost, kui ei olnud veel telekat populaarsed, olid kuuldemängud, järjejutud nii-öelda ja nii edasi. Kuidas sünnib täna üks kuuldemäng, kas on palju eesti autoreid, kes kirjutavad kuuldemängutekste ja pakuvad raadiole või sotsid ise näitekirjanikke, kelle kuuldemänge tõlkida, et kuidas see süsteem toimib? Sellega on ka niimoodi, et et mahud, ma mõtlen, uuslavastuste arv aastas vahepeal on üsna vähemaks jäänud ja eks see kõik on ka raha taga ja ja me oleme ikka püüdnud eelistada eesti autoreid tõesti. Ja tegelikult, et mina olen toimetaja väga palju valivad ka lavastajad ise endale meelepärast materjali ja suhtlevad autoritega. Ja kui välismaa tekstidest rääkida, siis üks niisugune hea allikas me oleme nüüd juba õige mitu aastat osalenud rahvusvahelisel festivalil Berliinis kuuldemängufestivalil Prix Euroopal. Ja sealt ikka siis katsume kaasa tuua need, kes seal parajasti käivad, lavastajad, toimetajat, helirežissöörid, niisuguseid huvitavamaid tekste sealt siis nii-öelda osta ja tõlkida. Aga jah, viimasel ajal ikkagi on see põhirõhk oma autoritel, mis minu arvates on õige. Kes on Eestis praegu need lavastajad, kes tuttavalt kuuldemängu tegemiseks? No raadioteatris on meie pearežissöör Tamur Tohver. Ja tuleb nii välja, et neid koosseisulise režissööre praegu rohkem ei olegi. Jaan Tootsen on rohkem ööülikoolidele pühendunud aga on olnud ju siin lavastajat Astrid Relve, Einar Kraut, Härma saar? Kellega ehk ikka koostöö veel jätkub? Noorematest helbe Sõerd, Toika ja viimasel ajal on lisandunud ka siis neid teatrilavastajaid, kes proovivad kätt raadioteatris. Meil on siin juba mitu asja, on teinud Ain Prosa, on teinud Vahur Keller, Peeter Tammearu, Eero Spriit. Ja tulemas peaks olema Andres Noormets. Ja küllap teisigi, et seda ringi tahaks laiendada või ära tunda, et kellel on huvi tegelikult lavastajatel on huviga proovida seda mikrofoni väärset teatrit teha ja see tuleb ka raadiorepertuaarile kindlasti kasuks neid erinevaid nägemusi. Või ma ei tea siis kuuldepilte leida kui üks näitleja osaleb nüüd kuuldemängus, kas temal peab olema mingi täiesti eriväljaõppe selles mõttes, et kas lavakunstikooli omad harjutavad ka siin raadios, et kuidas hääl mikrofoni ees kõlama hakkab ja, ja, ja mida tuleb täpselt silmas pidada? Jah, see koostöö lavakunstikooliga on olemas ja, ja nende lavakõnetundidega kaasneb ka niisugune siin raadios lugemine on esitatud, novell on tehtud kuuldemängu katkendeid ja see töö koguaeg jätkub. Aga küllap see omandatakse kuidagi ka selle kuuldemängu tegemise protsessis ja juss lavastajad ära tunnevad, et võib-olla see ei sobigi võrdselt kõigile. Hiljuti justkui ma tegin Aare Toikka ka oma raadiosaadet, siis tema ütles küll, et kes on hea näitleja, lavalise on hea näitlejaga mikrofoni ees, aga see vist alati päris 100 protsenti nii ei ole, et need väljendusvahendid on natukene erinevad või Se mikrofoniga aju või see kuidas hästi minimalistlikud mikrofoni vahendeid ära kasutada, et see võib olla kõigile päris hästi, ei sobi, aga no seda oskaksid lavastajad paremini ütelda. Aga Mulle tundub küll, et näitlejad endiselt meelsasti teevad kuuldemängu, kuigi neid on vähem ja kuigi tõesti vahel ka mõni näitleja küsib, et kas neid siis ikka veel tehakse. Samas tahaks jälle loota, et võib-olla see uuslavastuste arv hakkab kasvama ja et läheb hästi raadioteatril tulevikus. Kes tahab kuulata eesti kuuldemängu, mis Kananelise peab nuppu keerama, mis kellaajal? No praegu on niimoodi, et kuuldemäng on kavas laupäeval vikerraadios kell 19, null viis ja klassikaraadios siis püha päeviti kell 15, null viis ja nüüd on meie päralt ka niisugune pikem eetriaeg just siin klassikaraadios igal nädalal, selles mõttes, et kuni peaaegu kaks tundi ja ma olen siia püüdnud siis planeerida ka niisuguseid päris vanu kuuldemänge, siis kui elutempo oli aeglasem, tehti pikemaid lugusid, kus vanad meistrid mängivad, mis on väga huvitav. Aga ilmselt siis tulevikus ka meie uuenevas raadio kahes on raadioteatri loomingut vaja ja ja ma ei oska öelda, kuidas, kas nüüd kava muutustes muutuvad ka kellaajad, aga need, mis ma nimetasin, praegu on sellel kellaajal raadioteater kuuldav? Hästi tüki aasta on tegelikult ju raadiuma igas mõttes uuenemas kuidas sina seda läbi oma töötunne tekitab see põnevust või tekitab see natukene sellist ootusärevust, et kuidas uuenemine toimub? Mis meeleolu on praegu raadios? Ega ma nüüd väga selgelt ei tunne, ootusärevus on küll, aga ootusärevus võib-olla on siin olnud mõnes mõttes pikka aega või on olnud isegi võib-olla ebakindlus, et täpselt ei tea, mis edasi saab ja ega see jälle samas ei ole tööks väga soodus seisund. Aga tuleb lihtsalt, et teotahtelised rõõmsalt oma tööd teha, praegu on muutunud taas mõned kellaajad, näiteks kui maris Johannese ka koos teeme veel ühte teatrisaadet teatri magasini, siis seda kuuleb nüüd sügishooajal igal nädalal kell 17 vikerraadios. Ja tundub, et mingisuguste muutuste või arengute lävel ollakse, aga see kõik peab veel kuidagi selginema, et selles mõttes mina teen rahulikult oma tööd ja ja olen ikkagi rõõmus, et ma saan tegeleda endale meelepärasega, et ma saan tegeleda näitleja loominguga raadios ja ja loomingulise tööga. Kas see saade, mida te teete kahekesi maris Johannes, aga et see on ka selline, mis kätkeb teatrikriitikat endas, mis sa arvad, millal oli nagu alati mõelnud selle peale, et et sa oled niikuinii ise ka kirjutaja, sa oled kirjutanud päris palju lehtedes ja ka teater, muusika, kinos ja nii edasi. Et kui nüüd eetrist lugeda teatrikriitikat või siis rääkide teatrikriitikat, et kas seal on ka midagi teistmoodi, mida tuleb silmas pidada, et see ei ole nagu päris kirjutatud tekst, mille sa tegelikult lehte paned. Või kuidas üldse inimesed sellele reageerivad, missugune tagasiside on, kuidas nad seda vastu võtavad? Ega see muidugi ei ole samasugune tekst ja väga tihti, kui me Marisega koos näiteks arutame mõnda uuslavastust, eks selles saates on ju ka lihtsalt tutvustav osa väga tähtis tegijatega vestlemine ja nende mõtete edasiandmine. Aga kui me arutame, siis me üsna tihti arutame spontaanselt ja arutame oma esmamuljet ja Kiira arvustuses ajalehes on ka tihti esmamulje, aga ikkagi seda sõnastust saab võib-olla rohkem siluda. Aga erinev on kindlasti, sest ega niisugune kirjalik kõne suulises raadios eriti ei toimi. Aga tagasisidega on nii, et minu arust alates raadioinimesed saavad tagasisidet suhteliselt vähe. Seda ma olen küll kogenud, kuigi ma ikkagi tean, et on kuulajaid, on kuulajaid nii teatrimagasini kui hiirelõksu ja ja ikkagi on mul tunne, et vahel et see tähelepanu on ehk teenimatult vähene üldse raadiosaadetele näiteks televisiooniga võrreldes, aga küllap see on paratamatu. Ma hakkasin praegu mõtlema, et et selline tagasiside, mis on tegelikult nukuteatrietendustele või siis nagu isegi mingitele telelavastustele või lihtsalt telesaadetele, et ikka kirjutatakse ja on ka mingi spetsiaalne kiri Nädal ja nii edasi ja nii edasi. Raadiokohta ilmub ju tegelikult hästi-hästi vähe. Arvustasime, mõtlen kolleegidelt, professionaalidelt, Päevalehes, näiteks on niuksed väiksed, mida aeg-ajalt ja nii edasi ja nii edasi, et hakkab, millest siis nagu sina toitud või kuidas sina ennast üles ehitatud, kuidas sina saad teada, et tegelikult see töö, mida sa teed, et loomulikult sa teed seda nagu südamega, aga et inimestele läheb see ka korda ja meeldib, et sellist tagasisidet kani kriitika tänaval võib-olla kuskil professionaalses pressis kui ka näitlejate ja teatritegijate näol. Jah. See mulle ongi olnud kõige olulisem tagasiside ehk see, mida ütlevad tegijad ise, see on mulle olnud oluline ka kriitikuna. Ja tegelikult eks kirjutav kriitik saab ju ka suhteliselt vähe tagasisidet, noh, ta on ise see, kes annab tagasisidet, aga vahel tahaks seda hirmsasti saada või vahel on väga oluline, kui sulle öeldakse, et kas artikkel nüüd ei läinud üldse pihta või oli kooskõlas sellega, mis tegijad mõtlesid või kõige sagedamini, ehk öeldakse siis, kui või antakse märku siis, kui keegi haiget saab, aga ei pea, mulle on ka teistpidi öeldud, kui hästi on, et professionaalide arvamus lihtsalt on väga oluline. Aga küllap alati püsib kuidagi see tunne, et seda on vähe. Aga kui ikkagi inimesed, kelle arvamus sulle korda läheb, midagi sisulist ütlevad, siis toidab jälle päris pikaks ajaks, nii et siis oled harjunud ka vähesega võib-olla leppima. Ja seda kindlasti, et ma oskan, olen teda niisugust komplimenti siis tõelisest sisulisest vastuvõtust õnneks seda viimast ikka on. Ja et see on seesama asi Mina olengi oma tööga seoses mõelnud, et meiega kirjutame teatrist või kajastame teatrit või siis nagu vahendame teatrit. Et me ise kirjutasin ka nendest näitlejatest lavastajatesteks, et meelangu tegelikult interpreteerimine või tõlgendame nagu nende tööd ja et selles mõttes on meil nagu metateksti tootmine või siis nagu teksti teistkordne tõlgendamine. Aga et kust otsast noh, need inimesed saavad siis nagu tagasisidet ja kõik räägivad alati sellest, et see konstruktiivne kriitika, et see on see, mida kõik tahavad tegelikult väga kuulda, et lavastajad hea meelega ja näitlejad hea meelega. Aga et kes sellele konstruktiivsele kriitikule siis pärast nagu ütleb, et mis on tema teoses seal on ainult kas või kirjanduslikus mõttes või ülesehituselt hästi või halvasti või sised, et mis külge võiks veel arendada tema, kui on hea toimetaja, võib-olla vanemtoimetaja või peatoimetaja, kes võiks nagu teha märkusi, mida siis sina saad oma töös kasutada või siis ka sina, nagu sa rääkisid oma saadete tegemisest? Näitlejale ja lavastajale on alati hea vaadata ja kuulda, kuhu ta võiks areneda ja, ja mida ta võiks teha, aga et kuidas on lood tegelikult sellega, kes tal annab nõu, kuidas areneda? Et sain tegelikult täitsa vastuse selle kohta. Tänaseks saatekülaliseks oli Pille-Riin Purje ja kuulake kuu aja pärast pilk püünele saadet stuudios on taas siis toimetaja Kristiina garantsis.