Saade, mida kuulata, on parema maailma poole ja see räägib Helsingi filmifestivalist. Helsingi filmifestivalil käisin Eesti raadio poolt, mina, Tõnu Karjatse ja püüan anda teile lähema tunni aja jooksul sellest esialgse pildi sellise pildi, mida need minutid võimaldavad. Helsingi filmifestival toimus sellel aastal siis juba seitsmeteistkümnendat korda. Ta on muutunud Aja jooksul üha suuremaks. Valik on läinud üha mitmekesisemaks, kui 17 aastat tagasi Helsingi filmifestival Racaota Anarcy ja siis toonase nimega armastas anarhiat alguse sai ja siis oli tegemist eelkõige selliste filmide festivaliga, mis mujale festivalidele ehk ei pääsenudki, mis ei pääsenud ehk kunagi kino levidesse, mis ainult ringlesid väheste asjaarmastajate, tõeliste kinofonantide koduriiulitele, kui sedagi. Aga Ajad on muutunud ja Helsingi filmifestival on saanud üha küpsemaks. Valik on läinud suuremaks, nii et ka sellel aastal võib näiteks leida esindusliku kava nendest filmidest, mis on maailma filmifestivalidel juba auhindu võitnud. Ära võib märkida siin kas või Fadio kinni vastu seina, mis oli selle festivali avafilme. Ja neid kõiki ette lugeda muidugi läheb. Väga pikaks saateaeg seda ei võimalda, külla aga saame siinkohal lühidalt rääkida sellest jaotusest, kuidas festivali korraldajad ise on neid filme ritta pannud, nii et kellel mingisuguse ühe jaotuse vastu huvi on, siis saab seda jaotust jälgides endale ka kava valmistada. Näiteks üks vägagi toon andvaid aspekte. Selle festivali juures oli poliitiline aspekt maailma olukord praegu ja sellest rääkisid mitu dokumentaalfilmi. Enamus USAst valminud ja sõltumatutelt tegijatelt. Räägiti muidugi nendest asjadest, mis praegu maailmas kõikidele muret pakub. Sõda, terrorism ja siis kapitalismi, üha laialiulatuv omad ja üha võimsamaks saavad haarmed. Selle näite poolt oli üks festivali skandaalsemaid filme, Soome enda kodumaine film Riiodee, mis rääkis ühest mobiilifirmast, kes mobiiltelefonide firma tõusulainel esile kerkis ja lihtsalt oma rahastajatelt tohutuid summasid nööris. Kuulu järgi on filmile juba püütud panna ka esitamiskeeldu ning algatatud kohtuasju. Eks näis, muidugi Soomes ise selline omas skandaal, kui neid skandaalseid filme on siin festivalil Racotonarkio veelgi, nagu igal aastal. Mõnedest neist tuleb siin ka juttu lähemalt. Kuid festivali korraldajad on ise välja pakkunud juba sellise jaotise, mis on piiride ületamine. Sellest piiride ületamise jaotisest leiab päris palju selliseid filme, mis näiteks 10 15 aastat tagasi Rakot Anarcyal olid kõige määravamad. Tugevalt on esindatud sellel aastal Lõuna-Koreas ja Aasia film, nagu alati on Racothanarkjale üks liputähiseid või teetähiseid nii ka sel aastal. Igast jaotisest võib kindlasti tuua kümneid nimetusi. Nüüd ja festivali enda korraldaja juurde dekalonerva käest küsisin seda, et kuidas on tema arvates festival nende 17 aasta jooksul muutunud. Suurim muutus on festivalivahus, räägib Lanerva. Alustasime väikese filminädalaga kaks kinosaali ja vägagi väike filmida arv, need on see kasvanud sedavõrd, kui palju on olnud publikut. Publikunumbrid kasvavad aasta-aastalt niga kinosaalide arv, kus festival toimub. Muidugi filmide hulk. Kuna kasvanud on publik, on mitmekesistanud ka filmide valik. Festivali kavasse saab lisada filme mitmetest kategooriatest ja ei pea piirduma ainult mõne üksiku. Pekka Lanerva mainis ka seda, et eriti sel aastal on märg vaata noorema publiku juurde tulekut, kes ehk varem pole festivalil käinud. Milliste põhimõtete järgi on aga festivali kava kokku pandud? Ja see aasta eelmistest eriti ei erine, räägib Lanerva. Alati oleme jälginud, mis toimub Aasia kino osa, seda just seetõttu, et sealt tuleb alati palju huvitavat. On häid režissööre, palju sellist, mis annavad häid mõjutusi tavaliselt kinodes pakutavaga harjunud publikule. Muidugi on jaapani film juba tegemas läbimurret ka filmilevis, samuti Korea ja Tai film. Sel aastal on Helsingis hästi esindatud, anime on uued tööd, katsu Firottomaal diaGibli stuudiolt, mõlemas on maailmas vägagi huviga oodatud tegijad. Viimastel aastatel on Helsingis näidatud ka suur valik Ladina-Ameerika maade filmidest. Sellel aastal näiteks Brasiilia, Mehhiko, Argentiina. Mõni aasta tagasi alustati ka India Volywoodi toodangu näitamisega. Ka need filmid on festivalil vägagi populaarsed ja seega püütakse igal aastal tuua midagi ka sealt. Küsimus ka filmimaailma köögipoolelt, kuidas andeka Lanerma meelest läänemaailmas populaarsust hoitavate filmimaade nagu Jaapan, Korea, India või Ladina-Ameerika toodang mõjutanud vana maailma filmi. Mõjud on ida ja lääne vahel käinud edasi-tagasi juba aastakümneid, näiteks kas või Jaapani film ja Akira kurassaava sai palju mõjutusi just läänemaade filmidest. Vesternitest kurassava filmid mõjutasid omakorda USA filmitoodangut ja jälle vastupidi. Seega on sellist mõjutamist vastastikkust toimunud kogu aeg, räägib Lanerva. Praegu on eriti anime poolelt väga üksikasjalikult jälgitud jaapani animatsiooni arengut ja pealegi on välja kujunemas täitsa uus ühistöö form. Nimelt filmistuudiotega naasiasama osakonnad näiteks Kolumbias ja tulemuseks on Ameerika-Hiina ühistööd nagu siira ja Krautšing tiger ning paljud teised, mis on veel tulemas. Samasugust koostööd on ka Hollywoodi stuudiote Ladina-Ameerika filmitegijate vahel ning India filmitegijate vahel. Näiteks India film, mis i film sel aastal linastus filmitud USA-s ja selle tegevustik toimub USA-s. Lanerva enda lemmikuteks mainis ta näiteks fotomaa filmi stiinboy, sest et selle kallal on töötatud seitse-kaheksa aastat ja seda on oodanud kõik anime, sõbrad, samuti ka käsernali filme, mille eel käis omaette kuulsus. Olite kusagil, polegi veel jõutud näidata ja programmi valikust veel becalonerva. Peko laeva räägib, et kogu programmi valikul püütakse on ta ikkagi väga eriilmeline pilt maailma filmitoodangust valikuga tegeleb üle 10 inimese, kes teevad oma ettepanekuid ja see ongi festivali rikkus. Et see vastab üsna mitme erineva inimese maitsele. Ja ega tage kõikidele meeldiksid kõik filmid, sest see ongi hoopis huvitavam, kui filmid äratavad tugevaid reaktsioone. See, mida te taustal kuulsite, oli filmilõik ja filmilõik siis uhiuuest jaapani anime filmist stiimboy, režissööriks Katsaks Otto maa. Tegemist on tõepoolest selle sama mehega, kes on filmimaailmale anime sõprade maailmale kinkinud rõõmuks Akira ja stiimboid õnnestus näha Helsingis filmifestivalil. Tuleb ära mainida ka seda, et stiinboy esilinastus alles Jaapanis sellesama kuu alguses. Nii et tegemist on KG värske filmiga. Ja Otto maalt ei ole 10 aasta jooksul olnud ühtegi filmi, nii et selle filmi kallale anda kõik need 10 aastat töödanud ja seal olnud eks väga oodatumaid filme. Jutukaaslaseks on täna ka filmi tunnustaja Veiko Rebane. Veiko stiimboy oli meile üks festivali lipulaevu. Ma olen muidugi netist lugenud küllaltki vastakaid arvamusi selle filmi kohta, kus siis mõned anime, armastajad on ka seda maha teinud, on öelnud, et see valmistas neile pettumuse, aga ei saaks sellele arvamusele siiski alla kirjutada, sest et minu arvates oli vägagi õigustatud ootusega tegemist. Jaoto maa andis siin vägagi lihtsa sõnumi vägagi haaravas vormis ja üksikasjalikult viimistletud vormis edasi. Ta on nii täiuslikult joonistatudki juba, et kinosaalis sul jätul lõug lahti ja sa unustad hingamise vahepeal ära. Täiesti kõik see fantastiline masinavärk, mis sinna ära joonistatud, jätab nii perfektselt puristliku mulje, et lause uskumatu, et see tõesti ongi animatsioonifilm. Ime siis, et 10 aastat selle peale ära raisatud ja väidetavalt ka ligi 20 miljonit dollarit tegevus toimub 19. sajandi Suurbritannias. Ajal, mil Inglismaa taevasele mustu tossu täis, kui põletati tugevat rauda ja inimesed said magada paar tundi ööpäevas. Sellepärast et tööd, tööd, tööd pidi kogu aeg tegelema. Huvitav on see, et just seesama Viktoriaanlikke aega, kui teadus oli võtmas üha rohkem hoogu juurde, teadvus oli tõusmas selliseks masinavärgiks sellele ohule võib-olla Ottomaa natuke viitaski. Ja siit siis ka see filmiküsimus, mida võib väga lihtsalt ju sõnastada, et kas teadus peab teenima mingisuguseid maailmavallutuslike või sõjalisi eesmärke, kas ta peaks teenima vägivalda. Mis on teaduseesmärk üldse, mis on leiutiste, mis on tehnikaeesmärk? Siinkohal tahaks väga hästi meenutada Tarkovski Solarises öeldud repliiki, et on olemas selline asi kui vastutustundetu teadus. Elif Hiroshima. Aga kui nüüd kohe järgmise futuristliku filmi peale hüpata, kus oli sans Fiction tuubis, kohe lausa oli jaapani film Gazern režissööridebüüttegijalt nimega kirju kasuvadki. Tanel küll fotograafiaga tegelenud ja muusikavideoid vändanud, aga siis nagu režissööridebüüt seekord esimest korda aasiarikast. Sellist ulmekat ma ei ole vist ja elu seeski näinud, ütleme niimoodi, et 1984 voors, jaga pleid, Rannar, sellised on lihtsalt ainult nädalavahetuse näpuharjutused. Jah, kirjakohta tuleb öelda ka seda, et tõepoolest tegemist on debüütfilmiga ja mind üllatas, ehkki ma ei teadnud sellest režissöörist enne mitte midagi kuivõrd tiheda, pika ja huvitava loo on tavaline fotograaf, kellel ei saagi olla sellist pikemaajalist narratiivsed mõtlemist. Kriitikud on muidugi sellele filmile käsernile ette heitnud seda, et Ta läheb liiga pikaks, logisevaks see süžee vii kuhugi välja ja ta on liiga lapsik ja liiga igav, et anda täis filmi mõõtu välja. Jällegi ei ole nõus, minu jaoks oli tegemist siiski tulevikukinoga selle kõige paremas mõttes, mis kindlasti saab eeskujuks paljudele teistele nii animatsiooni kui ka mängufilmitegijatele. Ja mis oli huvitav veel vormi poole pealt. See, et kirja on siin sulatanud ühte animatsiooni kolmedimensionaalsest graafiku ja mängufilmi ja niivõrd köitvalt, et ei saagi aru, kuskohast üks algab, teine lõpeb. See õhkõrn klaveripala oli Ericsatiilt ja seda lugu võis üllatusena kuulda ka kingi Tucci uues filmis Samaaria tüdruk. Samaaria tüdruk oli üks neist saad tugevatest filmidest, mis sellel aastal vähemalt meie valikut Helsingi filmifestivalilt ka ilmestasid. Samaaria tüdruk on Gimli Tucci siis üks uuemaid filme, lugu käib kahe koolitüdruku ümber, kes tegelevad mõnes mõttes heategevusega seksuaalteenuste müümisega endast kümneid aastaid vanematele meestele, kes võivad olla samahästi nende isad või vanaisad. Nagu kimbiduksin näitab, on tegemist väga levinud probleemiga. Selle probleemiga on tegelenud ka mitmed muud Jaapani ja Korea filmid eelnevalt, kuid nüüd pöörata selle kahvli päris näitlikult nendesamade kuna meeste vastu, kes otsivad rahuldust noorte tüdrukute rumalust ära kasutades. Filmi ei ole sedavõrd füüsiliselt julm nii-öelda nagu on olnud kingi Tucci eelmised filmid. Aga ta on sama julm nagu kimbiduk, seda elu on siiamaani siiski kujutanud veiko, mis mulje jättis sulle Samaaria tüdruk, kui siis kingituki üks selle aasta oodatumaid filme? Film on tegelikult ikkagi ikka päris haige küll, sellepärast et need tütarlapsed ei ole sundseisus, et nad peavad ilmtingimata just selle prostitutsiooniga tegelema. Et nad ei ole kusagile nurka surutud, lähvata lause, et, et nad, milleks nad sellega tegelevad, nad tegelevad sellega sellepärast, et nendel ei ole veel kahe lennukipileti raha koos ja kohanenud järgmisest edasi rääkida järgmisest lõunaga, orjafilmist, Õudboy, selli, pärl Helsingi filmifestivali sees, no seda on ka kanni kriitikute tunnustanud, kannid võitis just seesama film ja režissöör Park Chan puuk siis Kuldse palmioksa on ka seda filmi iseloomustab selline sotsiaalne teravus. Aga siin on see teravus viidud kahe mehe vahelise arveteõiendamised tasemele, seal on tegemist omalaadse keeriumiga, nimelt pannakse peategelane 15-ks aastaks vangi ja siis sealt väljudes peab ta välja selgitama, kes on see niiditõmbaja, kes teda vangi pani, kes teda sealt välja lasi ja millest seda üldse süüdistatakse. Selles filmis on sedavõrd palju süzeelisi keerdkäike, et seda ei saa, ei ära rääkida ega ei oska ära arvata, enne kui filmi kõige lõpuni ära näha. Aga teine samalaadne film, memory, soft möödas, räägib mõrvaministeeriumist ja mõrvade sarja pole siiamaani suudetud Lõuna-Koreas veel selgitada. Režissöör on Pong joonhoo. Siin näitab see Lõuna-Korea režissöör läbi väga värvikate karakterite ja hästi läbitöötatud stsenaariumi ning lavastuse kuivõrd võimetud tegelikult on politseinikud, olgu nad siis kusagilt provintsist või kuskilt mujalt millegi väljaselgitamisel ja kuivõrd abitud inimesed on sellise peaaegu nendest Sellel samal lainel on ka tehtud näidend kunagi ja kindlasti on režissöör seda näidendit näinud sellepärast et avastuslikke trikke, mida tegelikult väga hästi sobiks panna ka teatrilaval on selles filmis väga palju. Näitlejate meeskonnatöö omavaheline, kuidas nad omavahel teineteisest mõtteid ja käik üle võtad, on fantastika, line Aasia filme tegelikult ju ka on hoopis teistsuguse pilguga kui läänefilm, et ka seda filmi võib ette kujutada, et see võiks olla tehtud kuskil Hollywoodis. Aga millegipärast tundub mulle, et kui see oleks tehtud Hollywoodis, siis ta oleks hoopis lamedam, siis kõik need keerdkäigud oleksid hoopis rohkem ettearvatavad. Ja kõik need karakterid poleks mina, arvan, poleks üldse nii põnevad, kui nad siin näivad, et kuidagi on suutnud nii Jaapan ja säilitada sellise omapoolse lähenemise tavalisele filmi jutustusele. Aga uurisin ka pekalanerva enda käest, et mis on tema arvates Lõuna-Korea filmi tõusu taga? Demokraatia on seal teinud läbi märkimisväärse arengu, räägib becalonärva, samuti majandus, mis on aidanud kaasa rikkama osa esiletõusule, kes oskab oma raha paigutada ka meelelahutusarengusse. Sel pinnal on filmitootjad märganud ka publiku huvi kodumaise filmi vastu. Helsingis hakati Korea filme näitama viis aastat tagasi doonori tegemist veel vägagi väikese eelarvega tehtud ja algelisel tasemel filmidega. Sealtpeale on tõus olnud hämmastavalt kiire ja võib öelda, et Lõuna-Koreas on praegu õitsev filmitööstus. Eriti hämmastav on seal kodumaise filmi populaarsus, see ilmneb vaatajanumbrites ja on peaaegu vastupidine võrreldes kas või Soome või mõne muu lääneriigi numbritega. Seal nimelt domineerivad siiski Hollywoodi filmid. Näiteks oli eelmise aasta viie vaadata oma filmi seas Lõuna-Koreas vaid kaks Hollywoodi filmi. Ülejäänud olid kõik kodumaised ja needsamad kodumaised filmid pole üldse mitte odavad ega ka mitte massimaitsele vastu tulles tehtud filmid näiteks siis film Emorisoft, Mölder, mis oli koreas suur kinohitt, oli väga tugev, andekas nii lavastuslikult kõige näitlejatöölt, nii et selles filmis kohtuvad üllatavalt nii kvaliteet kui ka kassa edu. Mis on aga Jaapani ja Korea filmi vahe? Kreeka laeva kinnitusel lähtuvad mõlemad samadest traditsioonidest, Jaapani film on aga kindlasti olnud-Koreale suureks eeskujuks. Koreas tehakse ka mitmeid jaapani kostüümidraamasid ja suure eelarvelisi filme ning need on koreas väga populaarsed. Samal ajal on Koreas filmis näha Jaapani Orthausi pärandi mõjutusi. Selles mõttes on Korea Jaapani film üksteisele hoopis lähemal kui näiteks Hongkongi film Korea Jaapani filmile. Hongkongis on rohkem pööratud tähelepanu populaarsusele Jasandi filmidele. Jaapani filmist sellel aastal oli üks oodatumaid imesid Takashimikke oma õudusfilmiga Vandmist, kool siis üks vastu võtmata kõne. Tegemist on klassikalise õudusfilmiga tehtud kõikide thrilleri reeglite järgi, siin on minki kasutanud tõepoolest kõikvõimalikke efekte, mis on tuntud juba, ma ei tea 50.-test aastatest kas või sinu poole liginevad käed ja paukuvad uksed. Ja huvitav on see, et saalis inimesi jälgides tekitasid just need kõige lihtsamad efektid, mis kuidagi peaksid väga tuttavad olema, tekitasid kõige rohkem õudu või kiljumist. Horrori žanr ongi oma Konkreetsete piiridega ära määratletud, kui see vaatajale õuduste tekita ja siis järelikult on ta hoopis midagi muud. Jaapani õudusfilmid on täiesti tõusuvees sõitmas klass täitsa omaette võideldud ring, millest on juba tehtud vist vähemalt kolm filmi või kui mu mälu mind ei peta. Akvootor, mis oli ka möödunud aasta Helsingis. Liike ise on ka teinud väga pööraseid filme väga segastel asjaoludel, Mikke ongi tegelikult ju režissöör, kes on teinud väga erinevaid filme ja õudusfilm minu teada siis tuleb talle esimene, on vist kool, ei ole mitte midagi halvem muudest filmidest, et hirmutab ikka päris tihti. Festivali käigus riskisime nalja, et jah, et see festival enam tulevikus kaasa mitte ühegi Mikke filmid hakkama, et ta cashi Miige nii eregeenius, kellel on tulemas nii imelikke filme, et seda filmi režissööri kohta ka tulevikus nii siin kui sealkandis arvata on, et ka siinkandis juba Tallinnas Pimedate Ööde filmifestivalil. Aga eksperimendi ja kuulame, kuidas mõjub triller, kuidas mõjub horror raadiokuulajale raadiopildina ja pärast seda kuulate kohe sellist kitarri Rüdistamist ja naabrilt ühelt briti bändilt, mille nimi on black räbal mootossaikrit laad ja see viib meid juba festivali skandaalseima filmi juurde. Niisiis juttu tuleb Maicel Hunter, vaata meie filmist nain songs üheksa laulu ja see flecre otsaikas Klaabi lugu oligi üks nendest üheksast laulust. Kui mingit filmi selle festivali seastan, ülistatud, kui siis ka tõepoolest maapõhja kirutud. Kui mingit filmi võib-olla tahetakse keelu alla panna, nii nagu seda soomlaste enda tehtud Riia teed, siis täitsa võimalik, et nain songs võib olla Nende maade kinodesse isegi mitte kinoklubidesse ei jõuagi. Veiko, ütle sina, miks, tegemist on tegelikult vägagi lihtsa armastuslooga. Aga filmitrikk on selles, et muidugi on ta kõik lihtsalt väga odavalt üles võetud digikaameraga valgustust ka niimoodi minimaalselt. Aga need kaks näitlejat filmis ainult mees ja naine, et need inimesed näitavad ikka väega ja palju alasti kehakonstruktsioon filmil lihtsalt väga kerge, et on lugu ja siis on jälle need kaks inimest linade vahele, siis on jälle muusikapala käivad ainult Londonis Brixtoni Kädemis vaatamas selliseid kohalikke kuulsaid roki ansambleid nagu praanal, screen super finiäenimas black muutus sai, kõik läheb ja nii edasi ja nii edasi käivad isegi Maiken aimanni kontserdil. Armastuslugu on alguse lõpuga, paljast keha seal ikkagi nii palju on, sellepärast öeldakse selle filmi kohta lausa pornograafiline ja ei ole nõus jahtrikkama ikka levinud. Võtame ise ütleb, et mis viga on siis sellest, kui näidata armastust sellesama armastuse tegemise kaudu selle füüsilise armastuse kaudu millel on ka ja tõepoolest vaimne pool ju. Aga filmilinale on siis ta praegu jäädvustanud selle füüsilise suhte. Ja need lood sinna vahepeale on tõepoolest ju valitud vägagi poppidelt gruppidelt. Samas ei saaks režissööri süüdistada selles, et ta on teinud mingisugusele ühele teatud noorele sihtgrupile mõeldud filmi, et siis kellele meeldib selline muusika või kes nagu tahab näha paljast pinda ringi vaadates. Saalis oli näha, et oli igasuguseid inimesi, oli noori, vanu, oli paarikesi, üksikuid poisile üksikuid tüdrukuid, igasuguseid inimesi tuli huvi rahuldama selle filmi järele, mis nüüd hiljem võib tunduda. Tegelikult on muidugi see, et need kaks näitlejad, kes on nende ära, mängisid filmis. Väga võimalik, et võib neid ees oodata teistmoodi tulevik või muude filmi näitlejatel, sellepärast et väga võimalik, et sest nendele kleebitakse külge silt, nemad on mänginud selles filmis ning songs ja ära näidanud niivõrd palju oma alastiga. See võib nii olla, aga samas on olemas ju sõltumatu kino, mis sellistest kategooriatest eriti ei hooli, võtta kas või kloos häving, nii, kes esines sellises skandaal reaalses filmis Braun pani. Ei saa öelda, et Savi neile pärast seda filmi enam ettepanekuid filmides mängida ei tehtaks, kindlasti tehakse ja tehakse ka vägagi suurte kompaniide režissööride poolt või siis Marlon Brando viis hauda just lastanguent Harris. Jah, nii ta mitte ei olnud. Kui aga suurtest nimedest rääkida, siis Shan lükkuda paar avar muusikuga meie muusikaga oli üks selle festivali naelu. Nagu oma silmaga võis näha, vanameister pole oma vormi kaotanud, ta on jõudnud, võib öelda, et isegi kas uuele tasemele uuele kvaliteedile, vanaprouaga kaater on saanud lugu peetavasse vanusesse 73 aastaseks. Padar on selles filmis toonud vaatajate sedasama kaasaja tänapäeva inimeste oma tänapäeva sündmuste taustal tänapäeva poliitika taustal. Filmis käsitletakse selliseid asju nagu Bosnia sõda Sarajevo hävitamine, Iisraeli-Palestiina konflikt, mis kestab ju tegelikult siiani Taani. Ja samamoodi pole ju ka lõpliku rahu saavutatud Balkani poolsaarel. Film koosneb kolmest osast. Dante jumalik komöödia eeskujul võib öelda. Ja need kolm osa on siis põrgu, purgatooriumi ja paradiis. Ning kõik need kolm osa on Kodori filmidele omaselt põimitud läbi tihedast sellistest mõttet voolust, piltide voolust, aga selliste muusikaliste hetkede voolust võib öelda, et kodaar asetab rõhupunktid kord muusikale, kord pildile, kord sõnale kontekstile. Ja väga huvitav on jälgida seda, kuidas need asjad omavahel seonduvad ja kuidas üks või teine rõhuasetus esile pääseb. Ja võib täitsa kindel olla selles, et kui seda filmi teist või kolmandat korda vaadata siis hakkavad mängima hoopis teised rõhuasetused ja sellest võib lõppkokkuvõttes kujuneda hoopis teistsugune film, kui seda esimest korda või teist korda nähes või teab mitmendat korda nähes. Tegemist on universaalse tekstiga. Helsingi filmifestivali üheks tähtnimeks oli kindlasti ka kiimädin oma kahe filmiga aastate numbritega küll 2002 ja 2003 valmis numbrid kuid see ei vähenda üldse nende filmide värskust. Need kaks filmi on Dracula pöidžissöörama, püüdsin staieri ja siis sadest Music in the World mongeelisis Dracula lehekülgi neitsi päevikust ja maailma kõige kurvem muusika. Kanada režissööri kiimädini näol on tegemist kindlasti selle meie kaasaja kõige põnevama kõige omanäolisema filmitegijaga üldse. Sest et tema jaoks on aeg, võib öelda, et filmima ajalugu, peatuma jäänud kuskil kahekümnendates kolmekümnendates aastates tummfilmi ajastus. Sest et see on see mees, kes kasutab tummfilmi ajastu esteetikat ja teeb seda väga meisterlikult. Liites sinna siis tänapäevast tuntud gaasia süzeelisi pöördeid ja võtteid. Dracula tõlgenduse juures näiteks liitis mädin tummfilmi esteetikaga kustutama Mahleri sümfoonia ja klassikalise balleti, nii et kogu film oligi, võib öelda tantsufilm, koreograafiline meistriteos, samuti ka filmi kunstiline meistriteos ja sädest Music in the World oli seevastu rohkem sõnalisele filmikunstile tähelepanu pööratud. Ka seda võis võtta kui omalaadi lavastust, mis võiks väga hästi etendada ka teatris. Kui mädini filme üldse iseloomustada, siis nendele on omane selline unenäolisus. Nendes puudub maailm nagu meie seda võime näha iga päev. Kogu see ruumiline ja ajaline sulam moodustab hoopis teistsuguse aegruumi. Näiteks õhk, mis mädini filmides on, pole nägu vaataja jaoks üldse hingatav või vähemalt võib ennast tunda nagu sameti sees kogu aeg viibivat. Jah, Dracula oli niivõrd kui ka gootika kui ka erootiline surmatants Mätina kaasaegse kinokunsti niivõrd omapärane tegija, et sellest tema leidlikkusest Ei ideede pagasist jääb niivõrd tunneterohke ja harjumatu püramiid, need mõlemad filmid paku nagu igas järjest müüsid, kindel World on mõlemad nii erinevatelt meetidelt, et kindlasti mõlemad tasub ära vaadata ikkagi tegelikult ei anna rahu see, et Märtin on just võtnud, Akula mitte, ta peaks olema nagu turvalisem ja lihtsam on teha mingisugune, ma tea, pähklipureja või hotello, rääkimata sellestki, et tantsija, peaosatäitja on hiinlane. Huvitaval kombel näitas mädin vana Nosferaato eeskujul, kuidas kaugetest maadest siis Märtin rõhutas, idast lähenevad võõrad ja ohtlikud jõud. Mida siis see Dracula, hiinlast osatäitja, ka personifitseeritud, ma üldse ei ütleks midagi halba, et ta selle müüdi on ette võtnud. Mädin andis sellele sellise uue tahu uue väljanägemise sulle aga endale meeldis sellest nii-öelda hoopis rohkem. Mind ikka täiesti üllatus üleüldse selle filmi mõte, et konkursi korras tahetakse välja otsida selle maailma kõige kurvem muusika. Jälle on ta tummfilmi niivõrd läbi hakkinud, teine teiste peale pannud erinevaid kuvand, eided jätab järjekordselt sellise Roosi mulje, mõnusam vaadata seal ja nimedeni filme osalejaid teada on ka muidugi selles maailma kurvemas muusikas vägagi huvitavad näiteks siis Isabella rasse liini ja Marknak kinni, kes on siis pea paar Rosseliini särab selles filmis nagu mõni 20.-te 30.-te aastate filmistaar. Ja tõepoolest, madin on andnud talle sellise väga diivaliku fluidumi. Tegelikult see fluidum saadab kõiki mädini filmi tegelasi. Jah, näitlejatel on ette antud nagunii väga nutikas dialoog, see mängib nende jaoks nagu iseenesest kõik ette ära lihtsalt panna ainult need hästi meeletud kostüümid, mis siin ka järjekordsel kiimedi mängus on. Pane need selga ja las see meeskond teeb sinust filmi ja ole sina ise ja voola lihtsalt vooluga kaasa. Fantastiline. Aga läheme edasi? Jah, lähme edasi, saateaeg hakkab otsa lõppema ja tuleb veel rääkida Jan näeni dokumentaalfilmist, teised maailmad, ADO World. Tegemist on uurimusega õigupoolest filmi pandud uurimusega Šomanismist ja see retk on Janconeini aastate pikku viinud sealsetes romaanide juurde. Ta teeb läbi neid riituseid ja räägib nendest kogemustest, mitte ainult siis tema vaid ka seda räägivad mitmed teadlased, psühhiaatrid, šamaanid, ise, kunstnikud, mida õigupoolest siis šamaanid taotlevad ja tuleb lõpuks välja see, et tänapäeva noorte huvi narkomaania vastu on tegelikult selline pinnavirvendus mingi kompensatsiooni otsimine ja kompensatsiooni otsimist tegelikult tehakse millegi saamata jäänu arvelt, mis on jäänud alles traditsioonilistes tuurides. Adolf Volts sisaldab siis pikka retke kaugele šamaanide maailma, kus vägagi dokumentaalselt kirjeldavad šamaanid ja ka asjatundjad professorid tausta, mis nad imerohtudega suudavad ära teha ja inimestest läbi viia. Šamaanidel põlvedega, tuppa tuhandeid taimi ja juurikaid läbi uurinud ja suutnud leida selliseid imeravimid, mis laiendavad inimeste teadvust nii kaugele. Millest kaasaegsel teadusel pole aimugi. Selles dokumentaalfilmis just need kaasaegsed teadlased tunnistavadki üles, et mis siin nüüd siis ikka seda patu salatagi, et peab õppima šamanismi-ist, nende eksperimenteerimist ja tarkusest ja millele see pealkiri viitavad. Teised maailmad on nimelt see, et nende šamaaniriituste ja taimedele läbi on suudetud avastada teisi maailmu, on tehtud teadvuse saavutusi ja tuleb nii välja, et, et see on nagu üks uks nendesse teistesse maailmadesse, mis on meile siin kuhugi mulla alla jäänud või sulgunud, aga nendes traditsioonides nendes riitustes elab see uks edasi ja sellega kodu pole need, ütleme mingisuguse Lõuna-Ameerika külastama plaanid üldse, mitte rumalamad mõnest tippteadlasest. Ärge mängige ka psühhotroopsete ainetega, sellepärast et sama palju kui see võtiga uksi avab, sama paljudega suled Ongi ohtu jääda ringi käima nendes Laburientides, kuskohast ei oska ilma juhatuseta välja tulla. Ja kuunen sellele just ka viitab, et sellised narkomaanid nagu meil võib kasvõi tänaval näha, mis või on meil õigupoolest on, on igasuguseid pühapäeva narkomaane, narki, päeva, narkomaane, need narkomaanid on kogemata eksiteele läinud inimesed, kes tegelikult ei tea, mida nad teevad. Igat asja saab kasutada ka eesmärgipäraselt ja paraku paraku läänemaailmas ei osata narkootikume kasutada eesmärgipäraselt. Niisiis on väga vajalik dokumentaalfilm, avalikustab üllatavalt lahtiste silmadega, On tehtud, koostatud, üles ehitatud ja ka edasi antud, kindlasti jätke meelde endale see režissöör Jan, kuulen ja siis tema film. Lendav võt tuli meelde selline hea tsitaat sellest Lõuna-Korea filmist õult poi, mille peale tegelikult kogu film oli isegi üles ehitatud. Sobib ju, tõluvad siia imehästi siia saate lõppu, et naera ja kogu maailm naerab sinuga nutta. Ja sa nutad üksi. Siia lõppu kuuleme veel Lõuna-Ameerika šamaanide lugusid ja üks romaan räägib ise hispaania keeles küll kõige alguseks siia, et šamanism on tegelikult kõikides religioonides, on ta olemas ka kõikides skulptuurides tuleb osata see üles leida, tuleb osata üles leida oma tee. Windows immid onu hiies. Kuulsite saadet Helsingi filmifestivalist armastus ja anarhia tänud festivali korraldajatele, eriti pekalanervale. Stuudios olid Veiko Rebane, helioperaator Helle Paas ja saatejuht Tõnu Karjatse. Parema maailma poole.