Klassikaraadiospiiker. Kirjanduses pike sõna- jagaja, mina olen kohe spiike, on teiega? Nii tema on tere õhtust, jälle koheseid tatust tegema spiikrit. Ja varsti peame me selle olguski õliga välja vahetama, sellepärast et üsna peagi hakkab spiiker toimuma ja eetrisse jõudma hoopiski kolmapäeviti. Kõneleme siis jällegi eesti uuemast kirjandusest. Ei saa siin solvamata jätta, et selles osas on spiiker küll üks meediakanalite seas viimaseid Mohikaanlase. On ju näha, et kuigi eesti kirjanduses on jätkuvalt väga huvitavad ajad, ei jõua see enam kuidagi meediakanalitesse ja päevalehtedesse ja ei taheta enam tabada ei uut ega ega hea kunagi. Tõepoolest on ju imelik, et ei silpe ka päevalehtedega areen taibanud mainida Ene Mihkelsoni juubelit sel nädalal. Ma olen kindlasti väga skeptiline selle suhtes, et kirjandusleheküljed muutuvad selliseks tavandilehekülgedega sinnapoole, et need on ka viimasel ajal praegu kiskunud. Kuid Ene Mihkelson juubelit saadab ju ka väga tugev luulevalimik. Olgu puhas. Ja et see mitmel kultuuri välja on teil praegu nägemata jäi, näitab minu meelest küll paraku seda, et toimetajad päris hästi ikkagi ei suuda numbreid pikema aja peale ette planeerida. Olgu sellega kuidas on. Ene Mihkelsoni luulekogu käsitleme siin täna meie spiikris ning ka kahe noorima tegelase matuna ja Lauri Sommer uusi luulekogusid. Vahe helindeid pakuvad veel teisedki eesti luuletajad. Nimelt oli Göteborgi raamatumessil esindatud pähis võimas delegatsioon Eesti poeetidest. Ja selleks puhuks anti välja ka kataloogi album Oothron Estland. Ja sellelt plaadilt mängime täna õige mitu näidet, sest tegu on tõesti väga kenasti tehtud luuleplaadiga. Mitte ainult siis lugemisega, vaid ka väga põnevate taustadega. Väga meeleolukas plaat ja väga hea, et viimasel ajal neid luuleplaate ikka on hakanud ilmuma. Ja enne, kui tänaste luulekogude juurde asume siis väikene sissejuhatus, Asko Künnap pilt. See kõige suurem nõidus. See on õpetus kõige suuremast nõidusest. Kes seda valdab, selle päralt on maa ja ilm. Kui kolmandal päeval huntide varjud elutoa aknasse ulatusid ilus sõna elutuba ja mahajäetud maanteed, ussidena sisisesid. Hakkasin pakkima, pake seostus Reolas. Raudteejaam on täiesti olemas. Kui kolmandal päeval tuul tõi raudteelt roostet sealtsamast korjatud maasikatele. Piinlik, rikutud, samas nii ilus, ilus. Hakkasin pakkima pakke külje pealt, varalahkunud vana tuhk ja ploomikivist tagavara siin. Mida tähendab kõige? Põlenud hekkide igemed kahel pool raudteed ütlesid, pole suuremat nõidust kui mustad märgid valgel nõidus. Hakkasin pakkima pakke, mõnele naljakama, tahan olla linna siis v et saada vana Adleri kirjutusmasin, mille Helsingi ülikool seegi on olemas, maha oli kandnud, tasuta ära tahtis anda. Kolmandal päeval, muide, kas sa armastad mind? Ei olnudki see Asko Künnapi luule näide tegelikult sugugi juhuslik siia matuna raamatututvustused. Üsna sarnaseks on need kaks näiliselt nii esinevat poeeti muutunud nii oma esinemisviisilt kui ka tegelikult luulelt. Mattusa kuues kogus kaks tuulehoogu on samuti väga palju rännumeeleolu ja läheduse otsimise meeleolu ja loodusetunnetust, mida tal ka muidugi vahel on väga tuntavalt määral olnud. Ma senistest vahe varasematest kogudest rohkem on tal ka Sõna- ja kihutamise kahetsuse tunnetamist ühelt poolt selle kui suhtlusviisi teadvustamist, isegi loomisviisi sellises müütilise maailma loomise mõttes teadvustamist ja samas ikkagi sõnade jõuetuse teadvustamist arusaamist, et tegelik lähedus ehk sünnib hoopiski mingisuguseid muid teid kaudu. Ei olevast. Reklaami või reklaami vaata jätmise hea tooni piire ületav mainida, et Tartus oli täna Krišna festival. Nüüdseks kellaajaks hakkab see küll vist juba vaikselt otsa saama ja kui kõige tuntum ja aktiivsempress näitlik poeet oli seal samuti tena osalemas. Ja põnev, on see üsna subkultuur Eestis küll. Sealt on juba mitmeid põnevaid muusika muusikuid tulnud nagu katmika või bow. Ja ei maksa seda enam pidada mingisuguseks väikseks marginaalseks huvigrupiks, mis kuskil omaette Noskerdab. Tegemist on ikkagi juba eesti nooremad kultuuri ja väga tõsiselt mõjutavate inimestega. Matuna on siis seni välja andnud kaks luuleraamatut enne seda kahte tuulehoogu põhise valgendada, kus tal 2001. aastal ja sõstramesi 2003. aastal kõik siis eakonna märgi all. Veel enne seda, ometigi andis ta välja väga väikses ringis selliseid vihikuid juba 90.-te keskpaigast. Ja tõepoolest, keegi võiks kunagi võtta uurida ka seda väga väikse ringi kirjandust mis siin ja seal välja andnud on. Need vihikud on endiselt mõnedel inimestel olemas. Kuigi see Levices Riho-s oli tõesti väga väike. On tähelepanuväärne, et. Matuga on raamatu kirjutamise kohana välja toonud hapra Ristna. See viide väikestele kohtadele ei ole viimase aja luules sugugi mitte haruldane. No ma tuletavad ei taha ennast naljalt enam seostada Tartuga Tallinnaga selliste egoiliste kultuurikeskustega. Ja nõnda ka mõtlema, kes ongi valdavalt Raplasse elama asunud. Ja nagu ka varasemates kogudes ei ole see väga linlik luule. Pigem maa, looduse erinevate linnaväliste paikade vabam avastamine, enda avastamine seal sees ja, ja maailmakõiksus avastamine. Siin ei kõla see sõna sugugi pompöösselt, sest matcha oskab sellist müstilist kogemust väga lihtsate sõnadega edasi anda. Võib-olla kohati jääb see leheküljel isegi liiga lihtsaks ja saab tõsise mõju ja võimsuse ikkagi just avalikus esituses. Tal on siin ka mitmeid reisimotiive, millega on ka kohati nagu reisiluuletustega ikka, et võib-olla pähis seda muljet, mees kirjutajal endal ei pruugi üle tulla. Aga kasvõi näiteks tuletus Narvas on äärmiselt mõjus jaa. Jaa võib-olla lausa programmilisena mingit pidi mõjub matuse puhul luuletus Noa Noa, mis siis tundub olevat mõjutatud kogeeni maalidest. Ma ise on ka raamatu oma piltidega illustreerinud ja kuigi need on abstraktsemad kogeenil, siis ometi seda värvikäsitlust, lopsakat eksootilist värvikäsitlust on tunda nende piltide puhul küll kogeeni mõjuna. Noaluuletus lõpeb siis niimoodi. Võib-olla see on üks võtmeid kogumata luule mõistmiseks. Oluline on see, et on olemas kaugeid paiku kus tunneme täpselt kõrvalisi jaga vaevuaimatavat metsaradu. Hääleta võide tühje lahesoppe. Niisama tugevalt kui ka siledaid mäe kahtne. Ehk pareminigi kui paljud kohalikud end, kuhu me kunagi ei naase. Ehkki teame, teed tagasi. See, mis meid ees ootab, pole enam sama, mis enne. Paiku, kust me kunagi ei naase maailma, mis on valmis meid imetlema ent mitte kunagi mõistma, kui heaks kiitma? Võib-olla selliste läbitunnetatud eksootiliste luuletuste kõrval on aga kõige mõnus mõnusamad mõjusamat hoopiski need, mille matkanud pühendanud oma sõpradele. Noh, olen ma ise ironiseerinud varasematele vastatel sellise sõbra luule üle aga oskab seda kellelegi väga lihtsalt ja mõjusalt teha. See ei ole mitte niivõrd sõpruskonna nimedega selline Neymar shoppamine kui anglidsisme kasutada vaid tõesti teise inimese mõtte- ja tundemaailma tabamine, tajumine, inimese kõnetamine läbi selle, mis teisele inimesele oluline on. Ja eks see ole ju tegelikult üks hea luule põhitunnuseid. Aga selles kirjutamise tajus sõnade kahetisus rollid ajus ka selle kihutamise protsessi tajumisest on ehk lähenenud mõneti teisele Erakonna luuletajale. Sellist nägemise kirjutamise tajumist on oma viimase aja luules väga palju kajastanud ahe pilvele. Sellises kõhutavaks motiiviks panekski järgmiseks kõlama ühe luuletuse ohe pilvelt. Taasleitud kaotus. Kümmekond aastat tagasi, sügisel olin mõned päevad haiglas. Katsuti läbi mu neerusid. Arvati, et neis on liiv. Mõni korrus eemal käis juba valges käigus mu klassivend. Päev-päevalt läks ära ta elu. Nägin, kui käisin vaatamas tema valget keha, mis vaatas mind lauvarjust kuid ei näinud. Päeviti kirjutasin kirjandit filosoofiaõpetajale teemal mis on tõde millele ta hiljem lõpu kirjutas. Et kirjutis annab tunnistust oma abstraktse mõtlemise võimest. Kuid järelduste kohta hoidub ta järeldusi tegemast. Viis miinus. Õhtuti lugesin valgest raamatust läbi kriipsutatud sõnu ja uskusin neisse. Õhtuti püüdsin aknast vaadata üle oru mitme kilomeetri kauguselt aknaid, mille taga elas. Kolmandal päeval saadeti mind ära. Liiva polnud, oli juba ära voolanud. Ranna täistunniklaasis on mu keha. Järgmisel päeval polnud klassivenda. Umbes tol ajal kirjutasingi vihikusse küsimuse. Kes teab, miks seisab ukselävel umbsilmnetu käes, magab nuga, teises pihus, must raamat hõbekirjaga. Kümmekond aastat hiljem ostsin ühel päeval maja ees mille oli välja mõelnud sama mees, kes mõtles välja maja, kuhu sündisin. Imelik on näha oma esmaaknaid täpselt samal kujul, teises linnas, teise maja küljes. Ostsin kimbu paju Urbi keset jaanuari vanamehelt, kes värises külmast. Sest pajuoksad ta paljas käes olid aina külmad. Olid külmad veel siiski, kui jõudsin koju ja andsin soojadesse paljastesse kätesse pidanuksin ostma kõik ta kimbud, et ta pääseks sooja koju koju sõites ühes käe, Survad teises must raamat hõbekirjaga, mida lugesin ja küsisin kas elu on meile kingitud või on meilt midagi ära võetud. Nii et järele on jäänud elu. Juba tollal pidanuksin küsima seda küsimust. Nii napp oli selle lähedus. Teen seda nüüd. Jätkame Erakonna autoritega laulis, homme on andnud välja üle kuue aasta uue luulega kogu nõidade õrnus. Tõsi, vahepeal ilmus ka kogu Haagamis poiss, kuid selle puhul oli tegu Launis, homme varajaste luuletustega, mis juba tegelikult olid kirjutatud enne debüütkogu Lauhila. Kui Lauhila oli nagu vast debüütkogud ikka, selline omailma kehtestamine. Luules kihenduses sõnas siis. Nõidade õhnus on paljuhäälse jõulisem ja samas ikkagi väga äratuntavalt. Lauri Sommeri luule. Sellist isikupärast kujundiloomet. Naljalt kellegi teise puhul meelde ei tulegi, aga mis veelgi rohkem avab lovi samme, sealhulgas on see registriavarus mis on minu meelest küll kõige laiem eesti luules. Ta võib olla kohati häige, Jacob, aga samas väga õrnalt erootiline. Võib olla väga argine ja samas sügavalt mütoloogiline ja väga mitmekülgset mütoloogiline ja see ei ole selline Snobistlikuma modernistliku luule nimede poetamine jällegi vaid see on väga läbitunnetatud mütoloogiline kude, kus luuletaja ise ka elavat tundub. Siin põimuvad mitmed põliskultuurid. Indiaani ja Vaikse ookeani ja Lõuna-Eesti või seto kultuur. Ja samas kogu selles maailma kõiksuses on luulete hääl väga isiklik. Mitte endast ära rippuv, vaid igasse inimesse puutuge teda seestpoolt kõnetab, võiks öelda. Nii ütleb ta kui mõni su elu piisk voolab läbi härmatise ja soojendab üles teise maailma tee. Ja kui sa siis üleni tulvad selle poole, mida kordavad olendi tükid siin ilmas siis sepista uueks iga, kui kiud oma kavas silma pilus. Kõik end uueks sepistab sulle. Aga pimeduse tähn, ilma selleta pole elu sealgi. Sest sa veel ei saa lahkuda, siit. Aken peab jääma lahti. Lõoke peab lendama läbi võililleõiteparve ronk pikega eest sügisõhtu Pisa jugade vahel. Ühtegi kohta küll neid, kes istuvad meeletuule lohele, lendavad üha nende minekust käeksuvad uksed tänase majas. Aga minejate sees on sissepääsuga hinged mille ümber sigib järjest uusi maailmu. Tikaks küll öelda, et tegu on minu jaoks tänavuse aasta kõige mõjusama luulekoguga. Ma tean, et ma olen seda lauset samas spikri saateski juba mitu korda öelnud. Jeffessi luulekogu puhul 2004, kui Hasso Krulli meetride meetri puhul aga Tauri samme nõidude õrnus on neist kuidagi veel mõjusam jõulisem, siin on ta väga üllatavaid ja mõnusaid vahepalu. Näiteks on siin ühe jämejala haiglas viibiva inimese luuletus, mis sulab Lauri Sommer maailma väga kenasti sisse. Tegu on siis Margus Ainsalu luuletusega naelad hetk ja see on ka mitmeid tõlkeid, millest konsodeikeni kohtumine Hanno Kaljul tõestab seda, et ta on maailmas luulet, mida siinmail miskipärast väga vähe on tutvustatud ja mida väga vähe teatakse ja mille võha. Siinne kirjandus on siiski väga palju vaesem ja kitsam. Suur tänu Launile seda luulet siia toob, nii tõlgete nagu tegelikult ka läbi omaenda luule läbi tunnetatud sügava maa ilmana. Tahakski siit kõlama panna ühe Loughi endale võetud luuletuse. Et siis edasi minna Ene Mihkelsonile, kellel tegelikult on sama jõuline kujundimaailm aga jällegi hoopis omalaadne luulekäsitlus. Seal kõik tõesti samaga kauge tänavas. Jämejala tuled paistavad selgemalt ja neid on rohkem sest oksad iga talumis enam kinni. Olen vihmade vahel olnud mõned nägemused. Tantsimised, rändamised kinnisilmi, siis või siiski välja siia õhtusse. Mitte kuhugi nimetud külje alla kus poleks vaja neid sõnu siin. Räägiks pilguga. Uue tee leidnud komeet nagu Mosuli kombimise puha. Proovin sobitades sisemist valimist pimedust. Vihmajugade saastuvas, helgis akna nägu kahtoominud. Kuid pole selge, mitu täppi kummalgi on. Muidugi. Meie keeles on ööl neli täppi. Lauril üks. Aga sõnad ei tähenda ometi midagi. Kuskile sobime. Võib ju kõlada sellise tühjase toonilise fraasina, et Soome hel kui Ene Mihkelsonile on väga isikupärane kujundiloome, kuid täiesti erinev luulesse suhtumine kuid tõepoolest kujundite loomises või leidmises on neis midagi väga sarnast. Need on võib-olla raskesti hoomatavad inimene, kes tahab luulest mingisuguseid loogilisi kujundeid või väga arusaadavaid argitasandil mõistetavaid võrdlusi võib nende mõlemaga küll hätta sattuda, sest et mõlema kujundid on väga Hideosünkraatilised, pigem postitavad. Pigem tõotavad mingisuguste mõistatustena. Aga samas kui Loughi samme on väga Isiklik ja oma häälega ja nagu ta ise ütleb, kolisen lausila kitsarööpmelise ent võõrale maha müümata raudteel ja mõtlen keeles, küll on järgmine jaam siis Ene Mihkelson ütleb enda kohta ma seisan kui Ahas veenus keset kivistuvate kujundite metsi. Tõepoolest, millega Ene Mihkelson hämmastav on omamoodi eatu sootu identiteedi ttu luules, nagu hääl ilma kõnelejate mingis mõttes. Siin on kujundite puuga, aga samas ka katkestatud, lõigatud justkui kuskilt mujalt pähinevus. Mõni ime siis, et Kivisildnik, kes naljalt ikka mitte kellelegi armu ei anna, suhtub Ene Mihkelson Is suure respektiga ja see on tõesti tema puhul väga haruldane asi. Mingis mõttes võiks Ene Mihkelsoni võrreldagi kui Kivisildniku miksitud Madis kõiguga. Omamoodi identiteedid, ootus või kõneleja leidmatus hääle taga kõneleja Vahjatus häälest on ta tekitanud olukorra, kus Ene Mihkelson-ist räägitakse häbematult vähe, arvestades seda, kui võimas isikupärane kirjanik ta on. Meenutagem kasvõi hiljutist romaani uni. Ju juba mitmendat nädalat võime lehest lugeda ühest keskpärasest austria pornokirjanikust, kellele anti üks maha käinud preemiat. Ja kes samas tundub väärivat seda kõnelemist tunduvalt vähem kui Ene Mihkelson. Nüüd juubeli puhul oli küll suur kõnekoosolek, kuid seal käinud, teavad rääkida, et ega. Nii mõnigi ikkagi vast Mihkelsoni olemuse avamiseni jõudnud. Võib-olla mingil määral võib seda võtit jällegi välja lugeda. Sellest luuletusest. Mina olen mina vana kasin, ajamasin mutritega piiratud. Kui keerad ühte ratast, teadmine ei puudutagi teist. Mina olen mina märgistatud tinarõngas nagu ilu, kuhu on mul ümber randme? Ei ma tea, kas seda näha võid mõeldes luule loosti andest? Ei öini hõõguvaid, ihulike embusi ei lillelõhnale, kaeva igaviku põhjale, kus pole ingleid. Ma ei oota ega eita. Keskmised koju tulevad. Neil on aega imetleda lambi tahmast tahti ja rääkida neist masinast, mis petteks lõin kui enda kujundi tõhkumata, mõelda võind tülilil, eks, millelt riimi kammitsetud maailm põrkub tagasi. Hutivate saabaste raskus ei kuulu siiski ainult mulle. Mõelge sellest tõesti, kui võtmest Ene Mihkelson luulesse Nii palju siis praegu nendest kolmest väga mõnusast luulekogust matulaat, kaks tuulehoogu lohvi, Sommeri nõidade kõhnus ja Ene Mihkelsoni uro puhas. Järgmises Spice saates tahaksin jällegi ehk proosast rääkida rohkem toomas hauda meil on ilmunud uus raamat nips millest tahaksin saates kindlasti kõneleda ühest või teisest veel. Jätan Saadet jällegi lõpetama Lauri Sommeri. Ja kohtume teiega järgmises pikris. Head lugemist. Kes metsa eksib, näed, mis nägid, endised? Kes kodamisi otsib, kaotab nime Ühes elulooga. Ja käib uued, kus iga täht on tunnis. Kõrgete puudega pohlameres oi, sadu perse, madalas vilus. Paik tundmatus sulatab vastses nimesse mis on sama pikk kui ränd, no ok. Ja mida ta teeb selle endasse ilmunud Kohava sõnaga? Kas eksleb surmal ja ka õhku joonistanud märg kass näeb metsa neidu astunud kahe kõvera puu vahelt täis maa. Millel kasvab uue kodus?