Tere päevast, head raadiokuulajad kohale sammu tagasi, kui seal Sandu liinide sõja on sellega rahul, selle laenata. Räägivad. Tere päevast eetris on järjekordne saatetund, räägivad loomeinimeste sissevaade poliitikasse ühtejärge 59. selle aasta 45. mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Sel viisil on räägivad saade sügisperioodil ikk alanud, esmalt tere päevast siis viide loomeinimesele ja poliitikale, seejärel paar lullikest numbritega, mida kokkuvõtvalt kroonid tavapärane edastused, kes ma olen, et arhitekt Ignar Fjuk kunagi neil kordadel ei ole minu olemine mulle tundunud võõristavana. Jaajatuna pean silmas seda, et ma ei ole triivinud võõras või vales ajas puhuti sellest ette tormates või maha jäädes, nagu ka täna olen olnud just siis nagu ka praegu piinadeta ja vaba oma ajas ja hetkedes minu olemist ei ole ahistanud välise surve või võõraste tujude ebamugav meelevaldsus. Kuid mida on tundnud need, kelle olemist või kelle tegemisi on või on olnud kombeks ja mitte ainult tagantjärele näidata mõiste avangard, mitmetähenduslikkus pakendis on see olnud nende tõsine ja teadlik valik nende loov siirdumine eemale ja kõrvale oma ajast ja olemisest, et ikka ettepoole kaotamata samas pidet ja hajumata kõiksuses või hoopis salakaval jant või trikk saamatuse meisterlik peitumine sõnade fraaside ja vormide epateerivasse maailma. Olgu räägimegi täna sellest, et mitte ainult saate peateemana avangardist kaardist ja elust enesest ning minu vestluskaaslased on arhitektuuriajaloolane. Karin Hallas-Murula ja kunstiajaloolane Harry Liivrand, tere päevast. Tere päevast. Tere päevast, head raadiokuulajad, siis tehakse tantsijaga teravaks sammu tagasi astunud päevadel, kõikidel teadsin, ma tahtsin öelda, humoristid ei tööta, nii et asja ka mina olen kuulnud tähelepanu näiteks sellele kui see-eest olemas miljon plaat ei saanud aru. Salateed materjalid on väga huvitavat teada, räägivad. Hüva, niisiis avangardist Harjer kaardist, elust enesest, alustamegi päris algusest, mis on avangard, palun, kari. Kui, kui alustada avangardi klassikute tsiteerimisega, siis, siis ma tsiteeriksin Laapinit, kes on kirjutanud, et avangard on nii hägune mõiste nagu eestimaa Augustine, udu, öö või midagi taolist ja ma arvan, et tal on õigus, sest et avangard on tõepoolest midagi niisugust, mida saab defineerida ainult tema militaartähenduses ja, ja siin on tal aga selge, väga selge mõisted on, eks ole, eelsalk kes kes läheb, kes riskib palju ja, ja läheb nii-öelda esimesena tulla. Aga kui temast rääkida ülekantud tähenduses ja enamasti mõtleme ju siis kultuurisfääri, kunsti ja muusikat, siis, siis siin on avangard väga liikuv, väga tuv ja avangardi defineerimisel on alati tähtis, milline on kontekst, milles teda defineeritakse, sest on ju nii, et see piir, kust avangardist saab Harjer kaared ja ja vastupidi, karjer kard võib sisaldada avangardi elemente. Kui me räägime kultuurist, siis, siis see piir on väga hägune ja see tõepoolest sõltub väga sellest kontekstist. Ja mille suhtes me, me teda käsitleme kui avangardi. Või siis vastavalt Harjer kaardi, nii et ma loodan, et ma nagu hästi sujuvalt lipsasin sellest selge definitsiooni andmisest kõrvale. Ma olen Kareniga üsna nõus ning võib-olla lisaksin ainult selle, et. Avangard on väga palju defineeritud varem ka läbi radikaalsuse ning on ju avangardiga alati koos räägitud ka radikaalsest tegutsemisest ning radikaalsetest ideedest, mis peaksid olema. Ühiskonda aktiveerivad elektriseerivad ning tekitama mingisuguse sotsiaalse dialoogi kunsti, kui me räägime konkreetselt kunstist kunsti ning siis ühiskonna vahel. Et tänapäeval minu meelest ei saa enam eriti avangardist rääkida. Me peaksime pigem rääkima sellest, mis on moes või siis rääkima, miks üks või teine nähtus just nimelt selles praeguses kontekstis. Aga gaasis laiema ajor taustal. Ikkagi on meie mõistes avangard uute ideede ja liikumiste kehastus, nagu me seda näha tahaksime. Kuid ma toon siin ühe konkreetse näite, ma ei tea, kas, Kas teie olete praegu Karina Ignar, käinud vaatamas Tallinnas Draakoni galeriis ühe noore maalikunstniku Nelly drelli näitust? Ei ole käinud, ei ole käinud? Nelly Drell on õppinud nii Eesti kunstiakadeemias kui siis ka Ameerikas ning see kunst, mida ta praegu näitab tuleb meie jaoks justkui teisel planeedil. See on hoopis teistsugune kunst mida me oleme harjunud Eestis nägema ning eriti veel nii noore inimese tehtuna mõjuta meie jaoks kuidagi kurioosselt. Ta maalib padu Akadeemistlike figuraalselt kompositsioone, aga sellisel teemal, mis võib-olla ei ole kõige respektaaplim, ütleme nii. Meil on siis võrdlemisi räiges stiilis vägivaldset seksistseenid kus naist nähakse harilikult ohvrina. Meestekeskses maailmas. Ning samuti ka teise teema moodustavad siis võrdlemisi ebameeldivad stseenid militaarmaailmast mille puhul käesoleval hetkel kindlasti paralleelsõjaga Iraagis. Aga nüüd on see stiil, kuidas nad on maalituse, see puru akadeemiline stiil Eesti praeguse maalikunsti kontekstis eesti kunsti kontekstis tegelikult mõjub omamoodi avangard sõna just nimelt põhjusel, et ta väljub kõigest sellest, millega praegune maali konstan, suhestanud praguneb maalikunst Eestis üldiselt tahab ju ju olla, mitte akadeemiline realistlik. Ning kui me räägime realismi kunstist, siis, siis kaasaegne maal tahab tegeleda mingite muude raviteetidega, eks ole. Aga mis on, selle tabas väga hästi ära. Mu hea kolleeg Johannes Saardi oma artiklis Päevalehes kuid neli trelliga ei osata siiski nagu minu kogemus näitab, juhata suhestuda vaata kusagile panna. Ning minu meelest just need tema käesoleval hetkel tegelikult mõjub omamoodi avangard seal. Võib-olla see oleks. Ma ei tea, kui arhitektuurist tuua mingi samasugune näide kus, ütleme, vana moodsus uues kontekstis võib mõjuda ka moodsa muud põnevana. Äkki Karelson sellisena? Enne kui arhitektuuri peale üle minna, Ma tahaksin ütelda seda, et sa tegelikult ütlesid välja selle, et et seesamamoodi avangard on ajas muutuv mõiste. Ja kui sa tood ühe näite, siis tegelikult peaks küsima hoopis niimoodi, et kas postmodernistlikule ajastul on avangard üldse võimalik. Sest postmodernismi sätestus on tegelikult see, et kõik on võimalik, kõik on mõeldav, postmodernism on interpreteerib ja teeriv oma olemuselt, mis põhimõtteliselt käsitleb nagu mis tahes suundi võrdsetena. Et kas, kas sellises situatsioonis, kus meil siin praegu elame, on üldse võimalik rääkida avangardist ja Ariel kaardist, sest et minu jaoks avangardi Aarjer kard on mõisted, mis noh, kuidas ütelda, on pektoriaalse nad eeldavad, et liikumine on kuskil liikumisel kuskil algus ja lõpp, aga postmodernistlik ajastu on pigem keskkond. Et siin ei ole sellist, et noh, et keegi on kuskil ees ja keegi on taga. Kusjuures kui sa tõid selle neli drilli näite, kahjuks ma tõesti ei ole ka näinud seda näitust, aga mul tulid kohe meelde 90.-te aastate, et Venemaa Uusakad, Academistid, kas see on midagi siis selles suunas, eks ole, et tegelikult postmodernism leiab neid uusi, selliseid uusi, vanu ja, ja selliseid niisugusi tõlgendusi, uusi uusi mistahes ajastu kunstnikult, tuuri või esteetika tõlgendusi absoluutselt igalt poolt ja noh, ta ju selle peal seda ta ju üritabki, ta üritab vaatajat ikka endistviisi üllatada ja nii edasi. Aga et kui me sellest keskkonnast räägime, et kas me siis saame rääkida sellest nii-öelda eelsalgast ja järelsalgast, sest et siin ei ole sellist noh, kuhugi liikumistega pürgimist enam, et ma arvan, et liikumisele. Et noh, seal niimoodi, et me võime, eks ole, seda ütleme mingisugust niisugust ajaloolist arengut kujutada ju sellise kas suunana kuhugi, noh, nagu nagu, nagu aeg kuskile kuskile nagu suundub, võime võimetada, kujutleda hoopis sellise niisuguguse universumilaadse keskkonnana kus, kus aeg-ajalt protsessid tulevad, tulevad esile siis, kui kuskil on mingisugune tihedus suurem või, või mingisugune vajadus tekib ja siis tekivad mingisugused niuksed liikumised, mis olemuslikult ei ole ju Hektoriaalsed, vaid üsna üsna nagu niisugune Browni liikumise niisugune kaootiline protsesside vaheldumine ja esiletulek. Ja, ja see konteksti määratlus minu arvates nagu justkui me seda niisugust universumit ütleme siis minu arvates see suhteliselt välistab võimaluse, et üks nendest paljudest parves olijatest muide, Laapinil on päris hea võrdlus ka. Eta võrdleb ta võrdleb seda niisugust noh, nii-öelda kunsti, kultuuri liikumist, et see on pigem nagu linnuparv. Et see ongi see, et see seal on pigem kõike palju ja, ja see on nagu pigem kogu et siin ei ole nüüd noh, seda, et, et keegi on, nüüd tõmbab esile liigub ees ja keegi on taga, et nad on parves ja aeg-ajalt liigutakse siin tegelikult erinevatel tasanditel, et see ei kulge niisuguse väga teadliku sätestamisega, kes on ees ja kes on taga No võimalik, et kõik, mida me täna räägime, on noh, väljaspool tõsist avangardi kriitikat või, või võiks sellega seotud, sest sest tõenäoliselt on iga inimese jaoks avangard omamoodi mõistena avanenud või, või tunnetatud ja mina olen seda kogenud. Inimesena, keda ma, kes ma olen nagu ütleme, humanitaaria ja, ja kunstiharidusega inimene väga konkreetselt seotuna vene avangardiga mille suhtes te kasutasite väga täpseid märksõnu seal rämedus, radikaalsuse ideed, mis tähendab ka see kriitika ja arutelu avangardist, võiks olla räme, räige ja pigem radikaalne sõnalises plaanisite Majakovski aga, aga kunsti vallas Valevičlyssidskija ja nii edasi väga kindla ja alguse lõpuga. Ta väljendas just seda, mida ta pidi protesti olemasolevale instituut institutsiooni liseeritud kultuurile, tolleaegsele. Peale puha vale nõukogu, nõukogude uus, mingisugusele elu hoiakutele. Ta oli protestide tavapäraste väljendusvahendite vastu ja nii edasi ja nii edasi see protesti saanud igavesti kesta. Et ühelt poolt ta minu jaoks on ajas ja ruumis väga täpselt piiritletud kui, kui mingisugune ajaloolise Kunstiolemise mõiste või definitsioon ja kui me siit tuletame omadussõna Ethan avangardistidega ei tähenda, et tegemist olema kardismiga. Ta lihtsalt annab mingisuguse sihukese hoiaku sellel asjal ja teiselt poolt sõna, mida kõige teise sõnana täna Karin kasutas. Kui te ütlesite, et kui nüüd tsiteerida avangard, dismi või avangardi klassikud, mis iseenesest on noh, sõna otses mõttes nagu naerab iseenda üle, sest sest kuidas on võimalik olla klassik sellel, kes on ammu põranda alt välja tulnud, kes sai klassikuks tänu sellele, et ta oli nagu põrandal ütlemise avangard, oli protest protest, liikumine ja protestihoiak, et ta on ammu minetanud kõik need suled, millega ta Se avangardist, tahvel ennast ehtida, vaid see on nagu mingisugune epitaaž see, see kõik on olnud või ma olen millestki väga valesti aru saanud. Jah, ja ongi see paradoks tegelikult, aga kas sul tekiks sama tõrge, kui ma ütleksin, et malevičedakin on avangardi klassikud tegelikult ja ja teine? Ütles, et nad ei pretendeeri aastal 2400 enam olla. Jah, aga mitte kaks, ma arvan, aga 70 ka 1905. Gret, kes pretendeerib, aga ma tahtsin veel veel ühe täpsustuse selles mõttes, et et siin on väga selgelt mõistet, kui sa nii, kui sa liigud selle 20.-te aastate kosti poole, siis, siis ongi niimoodi, et siis me ei räägi enam juba enam avangardist, vaid avangardist ja see on juba kunsti kunsti mõiste täiesti kindel. Täiesti. Tahtsin just selleks, et täiesti niisugune määratlus, kuna, kuna vat jah, just nimelt tahan selles perioodis väga kindlalt ja kuidagi ei saa, vaata klassikuks sündimise mehhanism on jälle teistsugune mehhanism ja tõepoolest on võimalik saada Kaavangarismi klassikuks. Ja veel kord see sama Malawis ja jäädatlin ja ja terve rida nisukesi Vene konstruktivist on ja tõepoolest siiamaani me võimelised neid neid määratleda kui avangardismi klassikuid. Aga üks täpsustus, tähendab, ma vaidlustasin sõna räne kasutamise sellepärast et kui me nende kahekümnendat aastat, et kunstikultuurimuutjate peale mõtleme, siis nad olid tegelikult Essteedid nagu kõige-kõige paremas tähenduses, vastupidi nende jaoks oli see esteetika ühendamine niisuguse kosmilise maailma kütuse ja sellise tulevikku ettekujutusega. Fantaasia oli lennukas ja, ja tohutult tohutult avarustesse nagu pürgiv, et see, mis oli sellele perioodile just just omane ja sellega käis kaasas väga rafineeritud esteetika, et see rämedusse, see liigutav mõtted kohe praegusele mingisugusele noh, ma ei tea, mitte et lausa pornotööstus tõenäoliselt ei pidanud silmas aga seda rämedalt, mis seal nagu kaasaegsest kunstist, mis võib-olla tulid nende ekstressenistride metsikusega, võib olla hoopiski. Porno puhul meil on harjumussillad sulgeda. Vot, aga ma tuleksin tagasi korraks veel avangard ja ava kratismi mõistete juurde. Et kui me tänases saates peaks rääkima avangardist Arier kaardist, siis, siis võib-olla ikkagi oleks hea öelda ära seda, et me räägime siin eelkõige praegu kunstist me räägime siin Avancardismist, eks ole, sest nii kui ma mõtlen sõnale avangard, meil on mul tegelikult eks nõukogude lööklaused, et nõukogude nõukogude töös, kes on maailma proletariaadi avangard ning ning see tegelikult annab omamoodi tõlgendamisvõimaluse ja ma arvan, mitte valel ka nõukogude avangard rismile, sale kahekümnete aastate konstruktivismile, mis pretendeeris samamoodi ju ju võimumonopol-ile ning mida peaks tegelikult vaatama kui, kui totalitaarse ideoloogia ühte väljundit kunstikeeles. Võib-olla sellest ei ole väga palju räägitud ja on, jäävad meile tegelikult mulje, et see, mis kahekümnendatel aastatel Venemaa kunstis toimus, et see jäi ainult kunstiringkondade siseseks väikeseks väikeseks lagelemiseks, aga tegelikult puutusid siin ikkagi kokku maailmavaatelised seisukohad ning ning kui nüüd mõelda natukene Nende kuulsate klassikute Malawis ja nii edasi nende tegevusele dolla, nende ideoloogiale, tollane taotlustele tahtmistele, siis tegelikult tuli ka nende eesmärgiks ikkagi ju maailma ümberkujundamine omas vaimus. Kas sa tahad, ma küsiksin täpsustava küsimuse öelda, et, et nõukogude konstruktivism, jaa, jaa, datlid Malawis, kõik, kes sellega koos käisid ees või järel olid nagu osa sellest. Kommunismi mingisugusest ideest loomulikult jah. Nad muutusid ametlikuks selle osaks võimalikult või ühel hetkel nad heideti, heideti üle parda. Ühel hetkel nad heideti üle parda ja me täpselt teame, millal see toimus, eks ole, 34. aastal, aga arhitektuuris vähemasti. Kui panna võrdusmärgi, ütleme, malevitšaleenin või põhimõtteliselt küll. Nendes oli jah, tähendab kõigepealt esimene asi see, et 20.-te kunsti ei oleks saanud oma niisukese Stotaarsuses, millisena ta sündis, ei oleks saanud võib-olla üldse sündida ilma tegelikku revolutsioonid, sellepärast et ei saa unustada seda, et revolutsioon tähendas ikkagi maailmakorra täiesti segipaiskamist, mingisugused uued, täiesti totaalsed ideed, tulid asemele koonduslaagrid, kahekümnendad, et alguses ei olnud see veel noh, niisugune probleem, see hakkab tulema, vaat siis, kui juba eks ole, tabab ennast, Jessenini, tapab ennast Majakovski ja see on 20. et 26 oli viste stseenid, Majakovski oli 30. See on sellel hetkel, kui nad on hakanud aru saama, et nende niisugust utoopiat või noh, nende ideed, et maanduda risti kosmiliselt nagu saavutad oma arengus mingisugused täiesti teistsuguse kvaliteedi, kus inimese kvaliteeti, et on hoopis teine sel hetkel, kui nad sellest hakkavad aru saama, selle hetkel toimub ju väga räige murrang nende loomingus. Ja arhitektuurist rääkides meenutame, kuidas ikkagi vennades niinid ja kolossov ja kuidas neid sunniti 34. aastal kirjutama avalikke lahti ütlemisi oma endistest seisukohtadest, seda nad arhitektuur asjasse ris, neid on, neid on lihtsalt traagiline lugeda. Ja arhitekti puhul oli see ilmselt väga vältimatu, sest tal oli tõesti valida, kas ta nii-öelda võta valla oma nagu loobumisele ta mitte midagi ei tee või siis tunnistab ennast formalistiks ja ja tõmbab kriipsu peale kõigele, mis on tehtud ja mis on tegelikult noh, nõukogude 20.-te arhitektuuri niisugune noh, väga energiline, väljatõmme kogu sellest varasemast kogusest varasemast arhitektuurist, sest ta leidis uued vormid, ta hülgas täielikult kõik igasugused ajaloolised eeskujud ja ta ta leiutas väga palju uue tehnikapinnal ja seal taga tõepoolest totaalne ja täiesti siiras idee. Need suured kultuurimajad, kõik need suured korbi, see kui natuke kaugemale veel minna karbi, see ühiskondliku elu niisugused hoonetüübid, mis tekivad, nad olid ju täiesti siiralt uskusid, et jah, ühiskondlik elu ongi see kodanikud igandit sealhulgas niisugused traditsioonilised abielud ja nii edasi, et kui nende noh, see peegeldab nende muia plaanides nii selgelt, et, et see, et see ühiskondlik, üksik, see, see, see, see niisugune abielusuhe ja teine on siis see ühiskondlik elu tegelikult toimub selles avalikes ruumides söömised raamatute lugemisega, et kõik see on ju selles lausa loeb põhiplaanist. Et mis tähendab seda, et jah, seal oli täiesti siiras usk, et, et maailm on teinud täiesti kardinaalse pöörde ja oma totalitarismi-is on, ta tõepoolest kannab niisugust noh, seda, mida me, mida me hiljem kogu Venemaa ajalugu teades juba see, kuidas ta keerati siis nii-öelda negatiivseks ja kuidas hakkasid need tagasilöögid? Et jah, ta on seda. Siinpool ei tohiks unustada ka ka asjaolu, mida tihtipeale tahetakse tegelikult just nimelt ära unustada, et avangard issand tahtis ka endale reserveerida tõemonopoli nemad teadsid, kuidas on õige teha. Ja kui me räägime omangardismist, need siis Lääne-Euroopast peale teist maailmasõda ja eriti viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel siis võib-olla ka kunstiajalugude kirjutamine lähtudes avangard dismist ja avangard müütidest. Väga pika aja jooksul on ju ka viinud nüüd viimased 10 meil tegelikult vastupidise reaktsioonini, kus kunstiajalugu hakatakse kirjutama ju konservatiivsusest ja traditsioonilisest või tratsionalismist lähtudes. Et näidata, et selle kõrval ja mida me nimetame avangardismiks, on alati eksisteerinud ka midagi muud. Ja sellist, mis on samuti loonud väga huvitavat ja põnevat. Ei tasuks ära unustada seda, et kunsti Hindamise esteetilise kriteerium on alati huvitavus. Ning kui üks või teine kui seda on huvitav, siis ei mängi see rolli, kas tegemist on avangard, istliku kunsti, pööra või traditsioonilise kunstitööga. Saate teie poolt pandud nagu maha selline hoiak, et räägime eelkõige avangardist noh sellest kui kunstivoolust või mingisugust aja nähtusest ja, ja ükskõik kuidas me nagu ajalugu tagasi vaata visuaalkunstis ja arhitektuuris võiks ju öelda, et see avangaadismi osa on ikkagi kuskil kahekümnendat enne kahekümnendaid ja peale seda veidikene ja, ja siis siis me nagu ajaloost tõsist, sellele avangardist, mis iseenesest eeldab värskust, konkreetselt protestija, konkreetses ajas-olemist me ei leia. Ühesõnaga kõik see, mis on hiljem jäljendatud tehtud magusamas või, või, või, ja leebemaks või, või, või natukenegi varasemas jäljendus laadis on siis puhas plagiaat või, või lihtsalt mandumine või, või kuidas igavate või taandumine või lihtsalt, aga temismiks mul silme ees mitmes filmis mitmes olukorras, mitmes dokumentaalis, paljudest raamatutest loetud ja nähtud, et neljakümnendatel, viiekümnendatel, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel kaaslane välja aeg-ajalt mingisuguste kunstitööde diplomitööde Kursusetöödega raames üliõpilased toovad ikka ja vanad seina peale mingit puhtaid lõuendit, musti, valgeid ruute, mis oli omas ajas konkreetses teatud konkreetse avangartismi üks osa, üks tema, üks manitestatsioon. Aga kui me jätkame seda terve sajandi, tähendab kas, kas sellisena ei ole ta juba minetanud kõiki võimalikke angeteismi tunnuseid ja ta on ammu juba isegi Harjer, kardan siin all veel ta, ta on lihtsalt mingisugune arusaamatus. Et päris sellega on niimoodi nõus, ei tahaks olla, seda enam, et kui me jõuame sinna 50.-te lõpu ja 60.-tesse aastatesse, siis tegelikult see, mis noh, ka muusikas kasutatakse seda selle perioodi kohta just nimelt, et uus avangard on tulnud ja see on seotud Külmuemmuuniga lahus, et praegu seda visuaalset värki, sest sest muusikas on ta tõesti 50.-te 60.-te Kibuslikumine puuslik. Aga enamasti, vot see on nüüd väga raske hoida lahus, sellepärast et tegelikult kultuuri niisugused pürgimused on väga terviklikud ja vastupidi ka see periood tuleb ju just nimelt erinevate kunstivaldkondade sünteesijana uuesti, kui me mõtleme siin häppeninge ja perfomance ja kus meil olid ju kõik Arvo Pärdist ja kes, kes siin osalesid, kõik oli nagu, nagu tervik, et see, see tegelikult on kunstikultuur tervikuna päris nii ei saa võtta. Et, et noh, nii kunstis üks ja teised, et ma, mida ma tahan väita, et ei ole ainult kahekümnendat aastat, vaid selliseid nii-öelda noh, tulevikku suunatud tulevikku pööratud aegu on olnud ka hiljem ja ja noh, me võime ka võimega täiesti konkreetselt ütelda, miks ta niisugusena hakkas tulema 50.-te lõpu kuuekümnendatel, et siin on ja miks ta just nagu noh, meil eriti tuli seal järjekordne see niisugune ajastumisse algas kosmoseajastu, eks ole, inimene sõitis kuule ja tekkis järjekordne niisugune inimese eksistentsi ümbermõtestamise nagu vajadused taga. Aga noh, mis oleks siis ees ning mis on see tulevik, mis sellest hakkab, hakkab teistmoodi kujunema ja siis tekkisid noh, niisugused noh, tohutu selline optimism ja kõik on võimalik ja, ja ja, ja siis kõik läks väga teaduslikuks Jaajast. Doktor Ants pani paika, kuidas kõike tegelikult maailmas saab paika panna ja tungis ka kultuuri. Olemuselt see tuleviku pööratus, mis, mis sellel perioodil tekkis, oli, oli nagu väga jõuline ja ei ole plagiaat, kindlasti mitte, sest ta sündis hoopis teises kontekstis see ta minimalismi, no tegelikult ka kunstikultuuris tõi tagasi sellise niisuguse noh, mingis mõttes jah, otsiti välja ajaloost siis uuesti see must ruut Modernismi hällis me võime ka avangardistlike tsitaate käsitleda kui ühte postmodernistlikku kultuuri osa, mis on sama tõsine nagu mis tahes muu tsitaati. Sellisena ta tõesti ei ole, plagiaat on lihtsalt tsitaat. Uus kontekst ja nii edasi, aga kusjuures ei ole ka välistatud ükskõik missugune, missuguse traditsiooni väga avangard, istlik tõlgendamine, sellesama Akadeemiseni väga avanud avangartistlik tõlgendamine, mille millele viitas, et on võimalik ja teda on ikkagi võimalik määratleda, kui, kui väga avangardset nähtus, sellepärast et tema, see tõlgendus või tsitaat on pandud hoopis teise konteksti ja sellel on on antud täiesti uus kvaliteet ja ta võib saavutada täiesti niisuguse, et me tunnetame seda, et jäävad, see on avangard võib-olla siit lähemegi edasi, kuhu me edasi lähme, postmodernismist? Kuskil mingil hetkel ju keegi tuleb, kes tegelikult näitab mingisuguse niisuguse suuna või tee neid suundi on palju, aga, aga üks ajastu lõpp kesta ja ma kujutan ette, et postmodernismi järgneb ka midagi muud, mida me praegu veel ei tea. Et noh, kui neid kujutada neid ajastut niisuguse nagu vahelduva sellena, siis, siis, siis pigem hästi lihtne skeem on hästi tinglik, aga lihtne skeem on tõepoolest see, et, et on, on tulevikku, vaatavad ajastud ja minevikku, vaatavad ajastud ja, ja need, mis tulevikku vaatavad ja siis on see kahekümnendad olid jõuline, eks ole. Ja kuuekümnendad, tuli, tuli uus, väga jõuline naine, eks ole, siis nendega seoses tasub alati nagu rääkida niisugusest noh, avangardi tõelisest ja, ja, ja väga sisulisest taastule. Kust kuivõrd on nüüd, kui me oleme tänases päevas ja võib-olla ka varasemas kuskil eelmise sajandi keskpaigas või seitsmekümnendatel on, on selle avangardi amagardistliku, kunsti, sõnumi võisele loomingu lähteks ideoloogia lähteks, mingisugune põlvkondlik vastandumine, üks on see, et vastandumine on olnud, ütleme, ametlikule liinile. Institutsionaliseerinud kultuurile ja kunstile, mis tänases päevas tekitaks, tekitab kõhedust, kui keegi ütleks, et meie ametlik kunsti oleks Emmdeedeeemmendid häppeninge, itiinstallatsioonid, videokunstid, lavastused, kõik see, mis paarkümmend aastat tagasi oli mõjus avangard Testlikult ja võib-olla oligi seda on täna juba valetanud, ta on närbunud tüütuseni korratud. Aga kui palju neid põlvkondadevaheline selline hõõrumine tekitab sellist uut midagi, mis uued tulevad ja nad lihtsalt lähtudes sellest, et nad on noored, neil on uued ideed, teistmoodi elutunnetust, teistmoodi väärtussüsteemid, palju need toodavad seda võimalust, et peale postmodernismi sünnib midagi uut. Mis see põlvkondade konflikt, mis rollidasime? Mina arvan, põlvkondade konflikt on tegelikult loov. Ainult et just selsamal hetkel, kui ta sünnib, on see loomulikult väga valuline ja, ja ka inimlikult mõistetav, täiesti eriti just isade-poegade konflikt. Kuid samas öeldakse ju, et et vanavanemate ja lastelasteaiapaar sellist konflikti ei ole, et kui näiteks tuua siia näide nüüd arhitektuuriajaloost siis kui kuuekümnendatel aastatel algas Eestis taas modernistliku arhitektuuribuum, eks ole, mis seisundit aasta alguseks kasvas üle siis siis njofungi laineks siis mäletan seda, kuidas kuluaarides räägiti. Hiljem kui ma ülikoolis õppisin, seitsmenda aasta lõpu kaasnenud aasta alguses, et ah et mis need noored arhitektid, kes olid, olid kuusiku ja mõne teise istujaks arhitekti õpilased, kes sobisid meile vastu lastakse, et tegelikult nemad ongi seene Harjer, kardeti, et kõik need ideed on juba kaelalt palun ära lahendatud ja nüüd tulid siis noored poisid hakkasid tegema midagi sama. Mulle tundub küll, et, et tegelikult sündis ju uus kvaliteet ning ning. Oma parimate näidete varal on ju täiesti maailma maailmaklassi ehituskunst, seda ei saa ju üldse mitte halvustada. Kuid just nimelt sellel Neufungi, Põlva ma nimetan seda tinglikult, nii võib nimetada ka siis Tallinna 10 või või kuidas kee tekkisid konfliktid nii-öelda oma isadega. Eks ole, oma isade Põlvanaga. Ja, ja, ja, ja ma arvan, et tegelikult just sellele. Või tänu sellele konfliktile muutusse Tallinna 10 seltskond tugevaks nad, nad jõudsid oma identiteedis selgusele ja ja teadsid täpselt, kellele nad nad selle säärases olukorras vastanduvad ning kellega nad savi realiseeruvad mis väärtusi nad oma oma projektidega edasi kannavad, mida tahavad rõhutada, mina tahavad maisesteerida. Kalinini väga mõtlik. Ei, ma mõtlesin jah, et kust kust kandist seda kommenteerida, sest et tegelikult oli Tallinna 10 ju neofunki algataja küll sellepärast et see tuli meile nagu võeti Ameerikast New York faili. Et aga tegelikult Tallinna 10 kool tegelikult õigi seal postmodernismi Eesti arhitektuuri, kultuuri ja jah, võib-olla mingil määral on õigus see põlvkond aga nende suhtes kindlasti noh, Tallinna 10-st võib meil Ignar ise rääkida palju, aga ma arvan, et pigem oli see ikkagi sellesama nii-öelda nagu Kulike olude mitte niivõrd isa tapmine, vaid, vaid nõukogulik olude vastu suunatud arhitektuuri muudatud muutmise katse. Noh, see isa tapmine tuli päevakorda kuskil alles päris lõpus, kui, kui 70.-te lõpus, kui oli vaja muutusi Arhitektide liidus ja, ja võib-olla ta sellisena ainult oli. Aga, ja, ja ka see Tallinna 10 tekkis ja Actoliseeris palju varem kui postmodernism jänes ennast näitas, see oli tõesti see, millele Harry osundas Neufungi õitseaeg. Toomas, Rein ja, ja, ja Villem Künnapu, esimesed tööd ütlemise Põlva kolhoosikeskus ja 72 ja 71 70 ja need näitused, need sellisena ta oli ikkagi niisugune hoiak ja, ja, ja ametlik kui suundumus sellise ametliku tolleaegse ametliku suurtes projekt büroodes tehtava aktsepteeritava arhitektuuri ja, ja kultuuripoliitika vastu sellisena ta kandis tõesti sellist protestivaimu. Kuid ma, ma ei ole kunagi olnud nõus sellega, kui mõni arhitektuuriteoreetik või käsitleja on seda püüdnud sellest samast Vene konstruktivist tuletada kui ühte võimalik Q konstruktivismi Vum funktsionalismi osa, pannes kõik ühte patta Vene konstruktivist, vene avangard eesti funktsionalis, 60.-te seitsmekümnete aastate leo funktsionilis, et, et mina jätaksin alatise lamangardismi omasse perioodi ja rahulikult. Nimetaksin asju nende omade nimedega, nii nagu ka Lääne kultuuris üldiselt. Kõik see, mis toimus visuaalkultuuris, arhitektuuris, kahekümnendatel, kolmekümnendatel, enne seda kuskil ma ei näe sõna avangardist bussikultuuris olised Dadaga seotud turismiga puhtal kujul. Arhitektuuris olid terminid konstruktivist, funktsionalism. Edasi, et, et võimalik, et see, et me oleme olnud nagu nõukogude okupatsiooni all ja saanud väga tugeva vastava hariduse, on ka mingil moel seda, ütleme seda keelt ja märksõnade süsteemi mõjutanud, kuidas meie inimesed on siis Enda oma loomingut ja oma kultuuri kuuekümnendatel seitsmekümnendatel ja kaheksakümneil käsitlenud või ma olen mingisuguse asjast valesti aru saanud. Aga kuidas, kuidas näiteks sina püks Tallinna 10 liigem ennast nüüd tagantjärgi määratled, kas sa naeratad ennast avangard dismi kaudu või aaria kaardi kaudu? Minu lugu nagu teisiti, sest mina liitusin neile nendega ainsana ja, ja hiljem ja viimasena. Ja kahes plaanis esiteks läbi sellise Arhitektuuri sotsiaal otse külje kaudu, mis käsitles siis väga-väga aktiivset kirjutamist ja, ja, ja vastuseisu sellele nõnda musta mäestamisele. Linnaehituslik Taanis ühelt poolt ja teiselt poolt 80. aastal korraldatud suure Tallinna seminariga Missis protesteeris tolleaegset ametlikku Tallinna kesklinna kavandatavat niisugust täiesti maatasa tegemist. Linnaehitusliku, niisugune puhast telgede rajamist Linnahallist kuni Viru hotellile, nii et kõik need Rotermanni kvartalid maatasa teha. Ühesõnaga, see oli puhas selline. Ühelt poolt see oli see idee, nii et sellisena ta kannab sellist noh, puutsema poolt lihtsalt tõesti protesti olemasoleva süsteemi vastu ja teisel pool siis muidugi ka niisugune mahuline arhitektuur. Et sellisena ma olen just nagu osa sellest. Noh, kui me ütleme avangardist John protesti olemasoleva vastu mittenõustumine sellisena siis sellisena küll, aga mitte enam. Siis protest modernismi vastu tegelikult, sest et sa vihjasid siin nende nendele telgedele ja nii edasi, see on puhas modernism, mis on, mis oli 60.-te arhitektuuris ja noh, üks tohutult 20 80.-te alguses ju väga kritiseeritud Tallinna konkreetne koht oli ju keldrimäe, mis, kus, mis sõitis üle tegelikult sellest miljööst ja nii edasi, et sisuliselt ikkagi Tallinna 10, kes asus kaitsma seda olemasolevat miljööväärtust nii-öelda vennakulaarset, et nii-öelda tavalisust ja noh, kõiki niisugusi, väärtusi, inimlikke humaanset, väärtusi, modernistlikus linnas oli pööratud tegelikult modernistliku linna vastu. Mäletan väga hästi seda sinu sinu gruppi tehtud detailplaneeringut, kus osaliselt 84. astumisel vastandatud varasemale ja, ja selleks sündiski, et vaidlustada tegelikult sellise modernistliku linna on kõigest üle sõitmist, et, et selles mõttes, sest see ju tegelikult Tallinna 10 tuli nagu vanasti vanade väärtuste ellutoojana. Aga ma tahaksin sisse tuua ühe niisuguse, mõistavad, et asi ongi niimoodi, et mõned terminid on kodunenud meil kultuuris ja mõned üldse ei ole. Me ei ole kunagi Gazett kasutanud Harjer kardi mõistet ei arhitektuuris ega, ega ka kunstis. Me üritame teda praegu nüüd kuidagi nagu vägisi sinna peale suruda, seda Ariel kardi. Sest et noh, minu jaoks küll, ütleme Neufungi tulek ei olnud kuidagimoodi isegi keegi, isegi see sõna ei käinud läbi sarjer kardisõna. Et ma juhiksin tähelepanu pigem sellele, et, et avangardi vaste militaarmõistes jah, on orier kartsemise järel salk kellel on ka oma funktsioon ta nii-öelda noh, taganevat armeed tegelikult kaitseb, tal on, tal on väga täpselt sama tähtis ülesanne, kui avangardi lendasest avangard võtab löögi enda peale, aga Harjer karbijad nagu noh, nii-öelda kaitsma selle tagantpoolt tuleva turmtule eest, et et see ju ei ole kultuuris tegelikult ainuke võimalus. Noh, niisugusi noh, vastandpaare leida. Et kui siin 90.-te lõpus oli nüüd ansambel nüüd ansambel jällegi muusikast näide tegelikult oma kardistlik üleüldse oma orienteerituses kollektiiv, eks ole, nüüd ansambel tegi kontsertide sarja, siis nende pealkiri oli avangardi Rekale nende paariline oli dekadentsi. Et pigem ja noh, ja see ka ei ole ainuke võimalus, sest et me võime rääkida avangardist traditsionalismist et ja kõik need mõisted tegelikult suunavad mõtted kohe kuhugi mingisuguste väga konkreetsete näidete juurde. Praegu meelde, et et Eesti kultuuriruumis on siiski ühes kohas ükskord nimi harja kord läbi lipsanud ja see oli 1981. või 82. aastal Tartu naki luuleõhtu nimetusena püha vaimu kiriku taha rajatud laste mänguväljakul, kus esinesid kaheksa noort luuletajat ja õhtul kuulas siis pealt ja umbes 30 30 inimest. Tere päevast, head raadiokuulajad, pisukese siis sead, sa tahaksid, aga tema läksime sammu tagasi astuda. Me oleme praegu kell üks eetris siiski tühjaks natukene seda konteksti avardada. Ma tahtsin öelda humoristliku repliigi kuulajate tähelepanu juhtida sellele mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks on poliitika psühholoogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid? Muidugi on olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaate, kas siis selle Haadee laulu, kuule reetsed, küsimus, et mul on väike saadada vabandamise tiriaadleks pikale, kas see oli küll väga asjalik materjalid on väga huvitavad, aitäh. Hüva, tänane saade on avangardist Harjer kaardist, elust enesest, mina olen arhitekt Ignar Fjuk, minu vestluskaaslased on Karin Hallas-Murula ja Harry Liivrand. Saate esimeses pooles proovisime selgust saada sellesse udusesse ja väga palju kasutatud mõistesse, nagu on avangard, Dism või avangardne. Ja nüüd me oleme mõne sõnaga ka puudutanud muusikat ja muusikamaailma on see sõna kodunenud pigem viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel ja ühes või teises viisil, ühel või teisel viisil on kõik need tolleaegse muusikasse avangardi loojad ja, ja turule toojad, on see siis sönber, kui halb on Berg või kes iganes on kõik tegevad ja, ja nad uhku seda kannavad, seda sama tiitlit loojatena ja, ja kontserdikorraldajad tahavad näidata nende muusikat ikka kestvas avangard, rismi näidetena. Nüüd teie meelest see vastuolu mis tänases maailmas ja me näeme, et need kunstide võik sünteesivad naist näituste avamisel, mängib muusika ja on on kõiksugused, teatraliseeritud etteasted ja nii et, et tegelikult peaks olema see kõik sünteesitud, aga samal ajal on muusikasse avangardi mõiste täiesti elama oma iseseisvat elu ja, ja tütre visioon Sealsete kunstide maailmas, kui tänapäeval üldse on võimalik veel neid muust eraldada on see juba nagu minevikku küsimus, et kas teie meelest see muusika avangard, küsimus on, on teie jaoks on üldse tõsiseltvõetav või on või on see lihtsalt üks loomulik areng ja, ja me ei tohiks teda avangardist, mida juba ammu aja nimetada. Mis oli see avangatismis tuli, see oli see, et hakati ütleme, tonaalse meloodilise muusika asemel nägema või kuulma ja mõistma Atonaalset muusikat ühesõnaga helistikute muusikat või, või mingisugused muutumused, sellised. Aga küsime pigem siis nii et kas me Arvo Pärti praegu tema, tema nüüdisloomingu põhjal peame avangard isiklikuks hoiaks või mitte. Ilmselt me ei ole küsimust tema tema 70.-te aastate loomingu kohta, eks ole. Huvitav on see, et tema 70.-te aastate loomingu suhtes ma ütleksin jah, tegu ei avangardist iga. Aga täna ta on lihtsalt osanud end enda kutsel kanna kinnitada miljonite kuulajate südameis. Kas see on hea, kui see on kindlasti ülimalt hea, sest iseenesest pole avangatistlikega avangard hea ja, ja mitte avandatistlik halb. Aga ma tahaksin ikkagi juhtida tähelepanu sellele konteksti muutumisele, vaat see ongi ju täpselt see, et et kui siis oli see niisugune noh, oli eelsalk või noh, nii-öelda kes, kes avastas ja kes teiste jaoks nagu seda sõda nagu laev, kes, kes selle lainevoo tagasi lõi, et kui siis oli määratletav ja veel 60. telgi see oli nagu sellisena tajutavad keegi on eelsalk, keegi on esimesena, ütle siis praegu ei ole see enam sellepärast et praegu meie noh, praegu väga palju kõik suunad on võrdsed, sealhulgas ka see, mis tsiteerib Mareerid siit või, või noh, mis tahes noh, variandid on, on praegu sellises nagu täiesti selgelt defineeritavad postmodernistlikus konditsioonis, kus kõik on lubatud ja kõik on võimalik. Et võib-olla sellest tuleb ka see, et meil järsku tekib küsimus, et kuidas me Pärti praegu defineerime. Sest ajast on teine, kui see käib kõikide teiste puhul kohta ju ka. Aga aga samas ma tegelikult tajusin, et täitsa pigem üritan suunda juhtida sellele, et juhtida, mõtled sellele, et et iga avangardism ja ma pean tõesti räägin oma kardismist, mitte mida avangardist, mida võib igal pool nagu, vaid just nimelt see kunstisuuna niisugune eelsalklus. Et, et igavam, kardism väsib ja hääbub ja muutub millekski muuks isenesest ei, ei tähenda see, et ta peab tingimata orier kaardiks muutuma ja nii edasi, aga, aga see on päris loomulik, et nad kõik nähtused, sest, et kontekst tuleb lihtsalt järele. Igavam kardism, iga avangard, rühmitus ja grupia ja enamasti nad niimoodi tulevad, sest et see on tähtis, on mõni inflatsiooni, siis on enamasti kaasmõtlejad, turismirühmitus, kuidas see on tulnud? Kuidas seda nagu määratletakse ja, ja igas rühmas. Ta on, ta on mingisugusel hetkel põleb heleda leegiga ja siis ta nagu noh, komeedina tegelikult kustub, jättes enda järel tohutu palju jäljendajaidjamatkijaid. Noh, see on tõesti see, et nagu, nagu laev merest sõidabki sisse lainetust hirmus kaua kestab see lainetus, et kui sa mõtlesid ja siis nüüd üritame, eks ole, lainetus sellele laine võnkumisega jõuab kuhugi nagu äärtesse välja, et kus siis sealse Harjen karp on, ei olegi võimalik, et noh, et lihtsalt lihtsalt hääbub ja tekib uuesti selline niisugune noh, mingisugune mingisuguse tiheduse ja hõreduse selline nagu, nagu nagu settimine ja siis oodatakse, et, et noh, et kuskil tekib jälle mingisugune uus, noh niisugune noh, mingi uus molekul, mis järsku annab, annab löögi või plahvatab või niisugune. Et kui seda nähtust niimoodi müürat määratleda, siis me võib-olla pääseme sellest väga kramplikusest Ariel kaardi otsimisest. Mulle tundub et, et kõik nähtused, kaovadki, avangard kaob ja, ja tõepoolest kunagised avangardist ja tegelikult avangard, istiku suunitlusega, ma, ma kindlasti arvan, et Tallinna 10, millest me siin jutt oli nende nisugune, nende tahe ja püüd pöörata seda mõtlemist oli oma olemuslikult avangargnena tulite uute mõtetega täiesti pastandusid, nad olid, nad olid ka millestki väga totaalselt. Et ma arvan, et see, et neid noh, nii-öelda niisugusi, uute mõtete toojaid ja, ja noh, niisugune, et see on selle protsessi väga loomulik osa ja, ja hätta jäime kohe, nii kui me jõuame tänasesse päeva, sest et kui näiteks küsida praegu, kes võiks olla, kuidas määratleda avangardi praeguses arhitektuuris. Me ei oskaks sellele vastata. Siin tuleks rääkida sellest, kes on praegu ideoloogia, kes ei ole mitte niivõrd sellest, kes on kes on avangardismi positsioonidel ja kes mitte. Ja postmodernismi lemmiksena trend, trendid tulevad ja kaovad, vaatame, kuidas see moekunstis toimub, eks ole, nüüd on et see käib hästi-hästi, liikuvad ja hästi dünaamilised. Ühes väga kummalises võtmes võib ju sihukest ütleme seda kunsti ja muusikat, mis sünnib mingisuguse sotsiaalse vastu olemise või protestihällis nimetatud Aga avangardseks, nonii, nagu Mardituuri puhul seda asja tegime ja keegi nutikas üks päev mulle ütles, kui ma ütlesin, et selline saade jooned tead, tead Ignari detsee laulev revolutsioon ja Mattiiseni laulud, mis tegelikult olid totaalselt vastu kehtivale süsteemile ja samas sedavõrd haaravad ja kvaliteetsed, sest ta oli haarav, et see on üks kõige eredam näide lähiajal, et Eesti kultuuri muusika avangardist. Ma, ma ei oskand selle vastu midagi öelda, kuidas te seda kommenteerite? Siin ei olnud tegemist küll mitte mitte angardismiga, siin oli ikka tegemist millegi muuga. Kui me räägime siin siin muusikast veel, siis no kuidas nüüd öelda, et mulle tundub, et kui muusikas saab rääkida ava kardismist, siis võib-olla tuleb seda eelkõige seostada tänapäeva klubimuusika arenguga. Ja, ja tänapäeva Tiitseid on ehk kõige suuremad avangard, ristid. Ja nüüd läheme tagasi kuskile sinna, kus enam ei ole tähtis, kas on juttu muusikast või millestki muust, kuivõrd nüüd see uus kunsti ja kultuurikeskkond ja, ja, ja ideoloogiad ja kogu see tunnetus muutub kosmopoliitse maksja ja kaotab sellist fosfklikust ja naudime läbi interneti läbi meedia arengu, tegelikult seda kosmopoliit sust. Sa üritad praegu seda meistrist, seda avangardi ja seda teemat kuidagi projitseerida teemale globaalne ja lokaalne? Ma arvan, et siin ta üsna ettevaatlik olema sest et minu jaoks ei ole üldse automaatselt võrdusmärki globaalse ja avangardse vahel see on meie jaoks jällegi uus uus nii-öelda taustsüsteem ja, ja ta noh, ta on võimsalt loomulikult peale tunginud ja ja ta on selles mõttes meeldiv. Ta võimaldab noh, ükskõik kus lokaalses punktis olles võimaldab tunnetada seda niisugust kuulumist üleüldiste protsesside kuhugi noh, osalemist üldistes globaalsetes protsessides ja aga samas on see niisugune noh, mingi arengu täiesti täiesti vältimatu staadium, kus millega võib ka ju lihtsalt lasta ennast voolust kaasa viia, et nende mõistete nagu paralleelsena käsitlemine tekitab minus kindlasti kohe protesti. Hüva, selline see tänane saade oli, täna me rääkisime avangardist Harjer kaardist, elust enesest. Ja just nii nagu lõpu Karin Hallas toonitas, on see kattumine võimalik mitte ainult pikas, vaid ka lühikese ajaplaanis. Nii näiteks avangardist kui selline sündis kunagi sajandi alguses ja sajandi teisel poolel tuli kasutusse näiteks mõiste transa avangardist itaalia, saksa, kui ma õieti mäletan maali koolkondade poolt, kes nagu võtsid uuesti au sisse selle figuraalse kujutamise ja ühesõnaga see on nagu tuldi tagasi nende nii-öelda klassitsistlik maalikunsti lätete juurde. Ja samamoodi seesama avangard, mis avangardist, mis sajandi alguses oli nagu reaktsioon võõrandunud väike kodanikule mingisugusele, mitte sellele, mida heaks pidada ja taotles, nagu öeldakse kunsti toomist rahva sekka on 10.-te aastate järel muutunud ise selliseks, et, et selle kaasaegse või avandatistliku kunsti eesmärk sageli on just demonstreerida sedasama võõrandumist olla just nagu kunst, mitte publiku, mitte isegi iseenda jaoks, vaid mingisuguste teooriate tarvis või üksnes intellektuaalide tarvis. Aga see ongi see imeline kunst ja, ja see kunstimaailm, kuhu pürgijaid on palju ja kuhu ja, ja ta on väga vähe. Tänane saade oli avangaadismist Harjer kaardist ja elust enesest. Mina olen arhitekt Ignar Fjuk, minu vestluskaaslased olid kunstiajaloolane Harry Liivrand, arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula. Saade kordub laeva hommikul. Uus saade on jälle reedel kuulmiseni.