Ja küünlakuud Berk Vaher ja sellekuine spiiker on jälle teiega vaatamas viimasel ajal ilmunud uude eesti kirjandusse kirjandusteadusse ja andmas oma väikseid juhiseid, kuidas selles suures ilmuvas raamatumöllus orienteeruda? Lõppude lõpuks ju on viimase aasta ehk siis aasta viimase kuu jooksul ilmunud asju nii palju, et ei ole veel kõik jõudnud, meedias saad arvestatud, ei ole ka kõik siin spiikri saates kaugeltki tutvustatud. Ja samas tulevad juba uued raamatut peale. Ja ka tänases saates on üht kui teist. Nii raamatu kui helikandja kujul mis just alles äsja või mõne nädala eest on ilmunud ja alustaski helindiga, mis juhatab sisse juba 2005. aastanumbriga raamatu helinud pähine kunstnik, kirjanik ja muusik, alt pealkirjaga Sis kotik, kreti krati Grechti, siis viitab arvutiklaviatuuri esimestele klahvidele. Ja Kraftil kehastunud kujul. On ka oluline osa mängida raamatus, mida peale seda pala hakkame haagima, roboti tee on nihe. Kiva muusikuna sama intrigeerib ja eksperimentaalne enne kui kirjanikuna. Kivade püüt raamat ilmus mõne aasta eest luulekogu ja kandis pealkirja lastehaiglast põgenenud mänguasjad. Kuigi üsnagi kõhke omanäoline, ei koonud see luulekogu siiski mingisuguseks eriliselt radikaalseks lahknemiseks. Uuemast kirjandusest küll on seda Uusaamat roboti tee on nihe. Tegu on ka tegelikult pikema aja jooksul kirjutatud tekstiga ja selle roboti tee on nihe juues on meil õigupoolest nii-öelda boonustajak või lisalugu salatühik mis on siiski jubenoolia, võib nooremas eas alustatud tekst. Ja omamoodi on hea neid võrrelda, sellepärast et kui salatühika on üsnagi sarnane stiililt selliseid viimasel ajal rajal avaldatud Mika kosmilise või avan katsekirjandusega nagu 14 n-i või Kaspar või Šuker, mokk siis roboti tee on nihe, on tõesti juba nihe kuhugi edasi kaugemasse staadiumisse ja võib öelda, et need lugejad, kellele ei meeldi postmodernism, nendel pole selle raamatuga ikka midagi peale hakata. Sest nii jõulist ja solipsistliku samas orgaanilist postmodernistliku teksti mina eesti kirjandusest varasemast ajast ei mäletagi, et. Tegu on siis teadvuse või lausa alateadvuse vooluga mida ometi on vägagi nauditav lugeda, kui ilmtingimata. Ta igal sammul tõlgendama ei hakka. Kiwa on küll öelnud, et selle raamatu tegevus hõlmab ühe tootilise vahe teismelise tüdruku seiklusi tekstis või selliseid tüdruk sõdalase seiklusi tekstis. Aga eelisesse Seegee resid tuvastada on üsnagi raske ja tegelikult ei ole ka vajadust. See roboti tee on nihe, on paljuski sarnane. Pinecon su Eikile ühe üle mu lemmikraamatule James Joyce'i Fenigasvaikile, siis mis pakub ennekõike lugemise lõbu, ennast lihtsalt tekstis kulgemist. Sõnadel ja sõnade koosluste Li assotsiatsioonide surfamist. Siin võib muidugi tõlgendada, siis võib muidugi hakata kinnide lüüsiste, kata riist või, või ei, taasta või teistest postmodernistlikes teoreetikutest, kes siin ka mainimist leiavad. No aga kõige mõnusam kõige vabam on lugemine, kui ei ürita tõlgendada, kui lihtsalt naudid seda täiesti oma nooli näoliste ime tabast maailma, mille Kiva tekstiga loob tõepoolest tekst ise. Tekstimasin teksti voolavus on selle raamatu peategelane. Aasta on veel noor, aga ma väga kahtlustan, et roboti tee on nihe, võib olla minu jaoks juba üks selle aasta 2005 tippe väga kauaoodatud raamat tegelikult juba ja väiksemate juppidena ka siin-seal näha olnud, olgu siis Kiva peetud internetileheküljelt www punkt loominguorg. Või siis ka ajakirjas vihik. Toomas Haug näib olevat pealtnäha väga teisest ooperist mees kui Kiva Konservatiivse vana hea kirjanduse pärusmailt. Aga samas ka Toomas Haug on avaldanud oma äsjases suures kriitika ja kirjandusteaduse kogumikust ojamäe, tõotust, tõotus sümpaatiat perifeerijale. Paljud põnevamad jutud siit puudutavad vähetuntud. Ja kui Kiva esindab juba seda intuitiivset nojaa tekstides, raamatutes või nende pealispinnal vabat elutunnetust siis Toomas Haug oma kohta on võib-olla üks viimaseid suuri arhiivi Homantikuid. Ta alustabki oma raamatut meenutusega, käin kruusist, vahe lahkunud kirjandusteadlasest, kelle jaoks perifeeria avastamine oli suur ja põnev seiklus. Ja üldse toona veel nõukogude ajal või selle lõpulgi oli arhiivides salastatud materjali uurimine täiesti omaette, romantiliselt põnev tegevus. On kurdetud, et praegused noored kirjandusuurijad päriselt enam ei tunneta seda romantikat ja seda arhiivitöö põnevust. Võimalik, et see nii ongi. Aga Toomas Haug näitab, et ka kirjandusteadlasena kirjandusteaduse enda vahenditega on võimalik kirjutada väga põnevat kirjandust. Kas või seesama lugu hein, truusist ja perifeeria autodest, juhi loigust või unustusse vajunud riigimehe ja kirjaniku Jaan loo saagimine või siis sellise lausi pilterliku nohik, kirjaniku samuti nuhelda surnud ja, ja vaimuhaigeks jäänud Ahto Roose. Elu ja loominguga saagimine. Need kõik on õigupoolest nagu novellid. Nagu mõneti Burcheslikud lood fiktiivsetest raamatutest, diktiivsetest autoritest ja samas Need, on ju kõik olemas olnud, tegijad olemasolevat raamatut lihtsalt isegi aktiivse kirjandushuvilise eest olnud varjatud varjule jäänud. Ja mida Toomas auk vast inimõpetabki ongi see, et ei ole sugugi kõik meile teadaolev nii väga enesestmõistetav. Et isegi Anton Hansen Tammsaare võinuks ehk natukene teistel asjaoludel hoopis skand hoopis testime koitjärve. Ja teine huvitav moment, mis selles Rajamäe tõhutuses ilmneb, on julgus tõmmata väga põnevaid intrigeerivaid paralleele, ehk huumor, vigagi, aga. Näiteks siin on vahelülid lendas üle käopesa ja kevade vahel või Edgar Allan põu ja Tammsaare vahel või Kristian Jaak Petersoni luules ihaletud Polo ja Emil toode Peeesseigis kõnetatud Angelo vahel. Nii et kuigi valdavalt kriitika ja kirjandusteaduse kogumik on see toojame, tootus iseenesest muudetav ka tõesti põneva juturaamatuga juturaamatuna. Toomas Haug, toojame tõotus on esitatud ka nominendiks Kultuurkapitali auhinnale ja ja ma julgeks öelda, et minu poolest võiks ta olla esseistika preemia. Üks favoriite. Sinnasamasse Kultuurkapitali proosaauhinnale on muuhulgas esitatud eelmine õunapuu Eesti gootika kaks, mis jällegi minu ahvates seto pehmet vast ehk enim väänik nendest nominentidest. Ent hiljuti ilmus Kaaeffen Omalt poolt esseekogumik öö mis on sirbi raamatusarjas kaheksas väljaanne. Kuivõrd Ervin õunapuu on ehk päev meedias enim tähelepanu äratanud oma jõuliste ateismiteemaliste sõnavõttudega siis Kaaeffen õunapuu loomingu retseptsioon ikka ja jälle laseb ennast vallata sellest ateismi teemast. Ja nii ka selle öö puhul juba jan kausi isenesest kee sädelev ja see hakkas kinni ateismi teemast või kirikuvaenulikkuse teemast, mis ometigi selles öös ei ole üleüldsegi mitte kõige esimesel kohal otseselt kirikuvaenulikud jas, hoteistlikud esseed on hoopiski raamatu lõpus. Ja ma ütleksin küll, et antud teoses vast olulisemal kohal on näiteks isegi patsifist kuigi effen õunapuu jaoks on need kaks asja väga seotud sõjavastasus kirikuvastasus. Praegusel järjekordsel suhel ususõdade ajal kes ütleks, et tal ei ole õigust. Aga vist isegi selle raamatu keskne teema on vaba mõtlemine, vabadus öelda, vabadus kirjutada, vabadust isegi eksida. Ja seda vabadust ei taheta mõnedel asjaoludel sugugi mitte kergesti anda. Kasvõi sellel samal usu teemal on ju ehmed õunapuu ise saanud palju nahutada, sellepärast et ta üleüldse julgeb kristliku kiriku vastu sõna võtta. Miski eesti intellektuaalide mõtlemises siiski sageli. Muudabki ühiku tabuteemaks ja justkui selle vastu ei tohi kõnelda. Või peab kuidagi oma sõnu valvama selle koha pealt. Ka eelmine õunapuu on öelnud seda, mida ta asjast arvab, võib olla, olles vastuoluline. Võib-olla kohati. Isegi liberaalse maitse jaoks liialdades aga ta on kasutanud oma õigust kõnelda. Selle õiguse ja õigluse võitu pühitseb selle raamatu lõpus olev teatis, mis lükkab tagasi kirikute nõukogu poolt defin õunapuu suhtes kriminaalasja alustamiseks. Palve. Aga nende ühiskondlike ja, ja üld maailmavaateliste teemade kõrval on öös ka palju kultuurigeneetikat, mõtisklusi, kultuurist, mõtisklusi, kunstist. Siin on üks äärmiselt lõbus ja humoorikas. 20 aastatagune artikkel kunstikriitikast, mis aina ja aina on ikka jõus ja ega see, mida ta õunapuu ütleb. Mõningate võtete kohta, mida kujutavas kunstis kasutatakse on endiselt jõus. Suures osas ongi tegu üsnagi vaimuka ja tehase ja humoorika raamatuga. Õunapuu forza Eestina on väga jõuliselt kujundlik. Seda on kade tegelikult esse eestina. Ja. Ma ütleks küll, et siiamaani nendest sirbi raamatutest see õunapuu öö on minu jaoks isegi kõige sümpaatsem just sellepärast, et, Tegu on sellise lihtsa elulähedase argitasandi tarkusega. Mõned mehed toimuvad meeleheitlikult kõiksugu välismaade heidikud ja püüavad iga hinna eest kõigi uute ideedega duaalset diskussioonidega kursis olla ja jäävad ise oma mõtetes ikkagi üsna kahvatuks. Ja samas õunapuu puhul on tunda, kuidas ta on need asjad, mida ta räägib, ise eluliselt läbi tunnetanud. Ja kuigi siin või seal loomulikult võib talle vastu vaielda, siis ometigi see tekitab respekti. Ja nii mõneski mõttes sarnaneb õunapuu satanismi esikõnelejale Anton žanrlaweile. Aga jõulaweigi ei praktiseerinud mingisugust ümberpööratud religiooni, vaid ennekõike siiski kõneles eluläheduse elu jaatamise elutegevuse poolt. Ja seda teeb Köff õunapuu. Nii nagu õunapuu on väga mitmekülgne tegelane, nii kirjanik kui kui näitagi kirjanik kui kunstnik, nii on seda ka Madis Kõiv kes ka ju sugugi alati ei ole olnud kirjanikuna kuidagi erilise tunnustuse objektiks. Nüüd ta seda vast siiski on, ehkki tema kirjutatud loevad ikkagi valitud vähesed gurmaanid. Ja ka eelmisel aastal ilmunud romaan päev on üks selline teos, mida kahtlemata isegi ennast kompetentsi kompetentsete Litehaadideks pidajad ei pruugi suuta läbi lugeda, et päev on õigupoolest kirja pandud juba 1972 kuni 73. Ja tundub tõesti Ta neid sahtlisse kirjutatud asju on võib-olla olnud päris palju ja neid sealt ikka veel lagedale tuleb. Mõned väiksemad marginaalsemas levis mõned laiema avalikkuse ette. Kõiv on erakordselt assotsiatiivne kirjanik, erakordset seisundiline ja Astinguline kirjutaja. Ja sellepärast jällegi sellise lihtsa lugemise austria eluga võib teda raske jälgida, olla otseselt Sis eelist, tegevust on jällegi vähe. Rohkem on erinevate tundmuste või tajumuste lahtikirjutamist, need muutuvad täiesti omate sündmuste ahelateks ja muutuvad tugevamaks, olulisemaks kui nii-öelda siis eelised. Sündmused. Tegevus toimubki siis ühe päeva jooksul, mis päädib õigupoolest juba õhtul kella seitsmest ühe linna häbimisega katastroofis. Aga jällegi võib tajuda selle katastroofi ollegoosilisust pigem ühe mälulise või mõttelise maailma kollapsina. Vabanemist teatavast sellisest mälu Ennost taastootmist taagast. Tõepoolest, see on tekst mida võib lugeda ka edasi-tagasi teksti sees liikudes, mida tuleks tegelikult lugeda mitu korda üle, et kõiki selle Vahjun neile vihistusi tajuda. Omamoodi võtmeks on ka kaanel olev Madis Kõivu enda maal. Teatav sarnasus on siin meeleolu poolest teostuda kirikuga keda nimetatud metafüüsilised kunstnikuks ja tõepoolest ka Madis Kõiv suhu metafüüsika. Talvised ilmad on saatejuhiga kaheks köhima pannud aga Madis Kõivu 75.-ks juubeliks eelmine aasta ilmuski põhjalik artiklikogumik, püsimatu metafüüsikus. Ega siit saab mõningaid võtmeid mõningaid lähenemisnurki Madis Kõivu mõttemaailmale, olgu siis temale kui füüsika teoreetikule või kui filosoofile. Või kui näitekirjanikule või kui sa Eestile tõesti väga lai valik väga erinevas pikkuses, erineva formaansuse astmega tekste ja raamatu lõpus ka põhjalik bibliograafia kõivu teostest ja sõnavõttudest. Teoreetiliste artiklite olla mainiksin üha. Et selles raamatus on ka juhi eelvesti, ehk siis sedapuhku juhib, on eelvesti oma kõiv mida juba tema eelmise aasta autokogus rahuldus nimetasin eelvesti eelmise aasta kõige huvitavamaks tekstiks. Tegu on siis omamoodi moosiga või pühendusega Madis Kõivu-le või ka teatava pastešiga kõivu enda proosaloomingust. Jää mainida, tasuksin ka Kivisildniku järjekordset vägagi nauditavat lõbusat lugu ühest kõlbu maalist, mis tema kätte on sattunud. Või juhi Alliku meenutusi Küüte gümnaasiumist mille siis kuiv ja Linnar Priimägi omal ajal ajasid. Või ka loomulikult intrigeeriva nähtusena ja paljastusena omaaegsest kultuuripildist on siin katked vainu vahingu kaevikutest. Kuigivõrd ju nagu on ka juba tõdetud tänaste internetiblogide suur eelkäija Veel tahaksid, siin tahaks mainida Bruno Mölderi lõbusam dialoogi metafüüsika, Yobdeed, sulgudes koeraga. Mees tuletab meelde taglase astujate dialoogilisi vestlusi, kus lõbusas ja sundimatult vormis tegelikult tegeldakse suhte meda füüsiliste küsimustega. Kahtlemata ei ammendav see kogumik siiski kõivu fenomeni ja võib-olla kõige pahem lähenemine ikkagi ongi nende proosatekstide kaudu, mis ta on kirjutanud või ka näidendite kaudu, mida ikka ja jälle lavastatakse ja mille kohta näitlejad, lavastajad ise on öelnud, et nõuavad totaalset kohalolu. Jahe pilv, kes siin selles raamatus samuti väga kaasakiskuvalt sõnavõtu võtab, räägib koju puhul nii-öelda olisusest või millegi juba ära ollusest. Ahe pilv, aga hakkab ka kõlama need kohe varsti sellekordsest piikene lõpuks seest. Et lõpuks ometi nüüd on ametlikult väljas. Rühmituse eakond, heliplaat, kus siis kõik erakonna autoreid rohepilv, Kalju Kruusa, Lauri Sommer, Kristiina Ehin ja, ja kõik teised. Loeme oma tekste küll juba mõne aasta eest tehtud tekste, aga kaua tehtud kaunikene, see vägagi värvikas ja meeleolude rohke luuleplaat on siis nüüd lõpuks olemas ja väljas. Tõesti. Minnes tagasi algusesse on vahva, et kihandus jälle seostub. Helikunstiga, seostub teiste valdkondadega, moodustab selliseid uusi dimensioone ja. Ütleks veel tegelikult lisaks seda, et võib-olla saate alguses Analüüsitud Kiva ongi omamoodi uue ajastu Madis Kõiv oma mitmekülgsuse ja seisundilisuses ja omamoodi metafüüsilisuses. Kõivu fännidele ja hange filosoofia austajatele, võib-olla jultunud tõdemus. Aga Kiva maailmast osasaanutele võib olla täiesti enesestmõistetav. Järgmises spikri saates mis on siis täpselt pärast, 16. märtsil, tahaks rääkida veel ühest, nii helikandjal kui tekstina ilmunud. Uuest kirjandusväljaandest, mille siis tegid viis Lõuna-Eesti meest, kellest juba siin säärane toonud tahaks rääkida ja omal ajal traagiliselt hukkunud Kuldar haudlaskist, kelle luule on nüüd 20 aastat hiljem kaante vahele jõudnud. Ja mine tea, millest ühest või teisest veel nagu öeldud, palju huvitavat on ilmumas. Palju huvitavat nõuab lugemist. Seda põnevat lugemist soovin ka teile. Kohe pilv jääb siis eakuna plaadilt lõpetama. Tee läbi elaviku, on see tema luuletus ja mina vehk Vaher, soovin teile veel kord head lugemist ja kohtume siin kuu aja pärast. Kandes nime sülem, tumekollaseid elli mis tahes nime. Kimp pehmelt valitsevaid mesilinde hingena su sees kandes oma nime märkamatult pere punase tasku voodri vahel üle piiri. Jalutades septembrit, vahel läbi pühapäevaõhtune allee paigal, püsimas sammude taktis igas olemise hoones koostatud kiindumust virvendusega. Mis on kui latern nendest valge klaasist ehitatud linn kus peegelakendega valgus elab ja elustab lämbeid kordumisi. Igas vigastus, mida sa läbid, juba pimepäevad, lähevad lühemaks. Lauset. Mahagunist uksed vaevupaotuvad medaga. Seal kuulda lapseohtu äikest ilma sajuta, peaaegu silmapiiri sisse kadu sest seal on lapsepõlvede asupaik. Aga ees, keset puhast õhtud seisabki süles punane. Kas ta pomiseb tema kõrvu, elu sõnu hingab tema kuklas oma lõputud sündi. Kass raputab pead ja kuulab silmapiiri. Aknalajad vana mees, välkleva Pilvega õhtujuttu Talon hääl. Keegi lisab sügavast aknatagusest midagi. Õhk liigub ja muudab sujuvalt kuju. Punane puu hõõgub meie selgadesse. See jääb ainsaks, mida me ei suuda lõpuni unustada. Sest meil pole kunagi oskust uskuda.