Ja tere õhtust, märtsikuine spiiker on alanud. Mena Berk Vaher. Tutvustan teile täna erandkorras raamatuid, mis ei ole veel ilmunud. Aga mis ometigi on viimase paari nädala või lausa kuu jooksul juba väga elavat diskussiooni tekitanud. Juttu tuleb nimelt selleaastase või siis küll juba eelmine aasta välja kuulutatud, kuid sel aastal tulemusteni jõudnud romaanivõistluse parimatest töödest ja natuke ka romaanivõistlusest endast. Selle üldpildist. Ja sissejuhatuseks avaks väikene helinäide eesti kirjanikult. Ja täna on ka Eli näited temaatilised romaanivõistluse käigus ära märgitud või auhindu saanud autorite loomingust. Näitaja esitajaks ongi Olavi Ruitlane, kes sedapuhku siin küll esitab paar oma luuletust, millega ta ehk siiamaani rohkem on tuntud olnud. Tulli Liila kaubakotell leib ja Salariin, Krograappel, röök, Rotten, KC Queen, Tiivel, paljana hakkas röökima, lubas ja aresti. Ütle saat püükma. Ulmadi kompressi. Tuli linast kaubacotten leiba. Salavil. Trange väsi Rotten võrdse ütleviil. Oh mu isa maja kõll sirgu pesamuudu seal on juba aastakümneid kullimuudu Youdu. Oh Mõsa majakanud aknast Mõtta Oro, valge ärklida rõll samagonni Doro ohmu Esa majakanud hapupiim ja kama, vahel miinilt mulle vahel aetud Kossondama. Nii palju siis praegu Olav Eha ütlusest tema romaani juurde jõuame küll alles saate teises pooles sest võidutöödest tahaks tõesti rääkida lõpupoole. Ja tõesti romaanivõistluse žüriis olin mina sedapuhku esimest korda. Vahem väga palju ei osanud seal toimuvast ähvata, on ju seal olnud niimoodi, et mõni romaan, mis sealt võitjate hulka kuulub, jääb hiljem täiesti varju. Mõni teine äratab väga laialdast tähelepanu, mõni on vaieldamatu klassik, viimati romaanivõistlusel võitnud Nikolai batuurni. Saue oli küll raamat, mis minu meelest on üks eesti kirjanduse suursaavutusi ja ja andis ka kogu romaanivõistlusele minu jaoks uue ja võimsa tähenduse. Aga kas või varasematest aastatest meenutagem Mikelsaar raamatut ristiratast. Kas keegi mäletab sellist raamatut? Iseenesest täiesti huvitav raamat ja võitis ka mõne aja eest romaanivõistluse ent jäi hiljem kuidagi täiesti varju ja unustati, see oli muide see aasta, kus hea meel, mõru maik sai kolmanda koha. Ent kirjanduslukku on see mõru maik ometigi märksa mõjusamal ja jõulisemal kujul jäänud. Eks siin ole omaks mõjutajaks ka see, kui palju kehastus autorit või teost viitsib reklaamida, kui palju köidikud raamatu omaks võtavad, kui palju see lugejatele korda läheb? Kõik sellised asjad, mida romaanivõistluse žürii kuitahes laiapõhjaline ehk ei oskagi ette näha. Ja võib-olla ei peagi, sest et romaanivõistlus on minu meelest ikkagi oma preemiatega tõhusam preemia jagaja üldse, sest siin ei tea, autoreid on ainult tekst. Kui keegi loeb tekstist välja selle autojuhi, siis see jääb tema südametunnistusele ja võib ka tegelikult juhtuda, et kogu aeg arvad, et tead, autorit lõpuks osutub see ikka kellekski teiseks. Ja mitmeski mõttes olidki tänavuse romaanivõistluse tulemused üllatavad. Esikümnes oli tuntud nimesid õige vähe. Inimesele, kes enda arvates kehandusest palju jagab, tekitas esikümme palju meelehärmi teistele, kes kehenduses ikka ja jälle uusi värskeid häid nimesid tahavad näha ja häid uustulnukaid lugeda, oli see igati rõõmustav nimekiri. Aga kui öelda mõningad üldised sõnad nende käsikirjade kohta, mis oli laekunud ei tea, kas oli aega väheks jäänud? Ei tea, kas ongi romaani jaoks ikkagi palju rohkem aega veel vaja? Ei tea, kas jäi vahel puudu kriitilisest kõrval pilgust, olgu siis seetõttu, et auto kirjutab kehendus ruumist isolatsioonis ja eemal või siis liigagi kehendus ruumi sees. Aga Valmis romaane oli tegelikult vähe, kui üldse. Ütleks küll, et kuni võidutööna välja vajaksid need töödel täiendavat ülevaatamist, kommenteerimist, aga esikümnes oli tegelikult töid, mida ma nimetaksin tähelepanuväärseteks nurjumisteks, kus idee oli huvitav, oli mitmeid huvitavaid elemente, aga defic pähis veenvat romaani välja ei andnud. Liiatigi siis muude tööde hulgas. Esikümnest väljapoole jäi küll ka töid, mille puhul võib vaielda selle üle, kas nad oleks olnud vähilisemad esikümne kandidaadid, kui mõnigi, kes sinna sisse sai see tulenes lõppude lõpuks ka žürii konsensusest ja žürii oli ikkagi väga laiapõhjaline ja väga erinevaid maitseid esindav, ma julgen öelda. Ja seda enam on need romaanivõistluse lõpptulemused legitiimsed, seda enam on väärtust nendel kolmel mis tegelikult ikkagi jõulise häälteenamusega teistest eristusid. Lõpuks, ja kolm esimest preemiat said veel üldpildist. Väga palju oli miskipärast kuritegevust, narkoteemat oli vaimuhaigust. Mõnel juhul võis mõjuda autentselt, aga igavalt, mõnel juhul öelda kunstlik, aga kirjanduslikult huvitav. Eks ta nii ole, et päris isiklikust kogemusest ikka ei piisa, et teha, aga mõjus kirjandusteos. Ja ka sel põhjusel jäid kõrvale mitmed biograafiliste või autobiograafiliste elementidega romaanid, millel oleks lööki mälestus kogujate juhes või elulooteadlaste juures. Aga kirjandus vajab siiski natuke enamat kui lihtsalt juhtumuste kirjapanekut. Aga läheks nüüd tõesti nende 10 väljavalitu kommenteerimise juurde. Need ei tule küll otseselt mingisugusesse häälde ja järjekorras ei minu isiklikus ega ka lõplikus ma tähis, täpselt seda lõplikku nimekirja need ei mäletagi, sest et lõpuks ta sai kokku pandud inimeste nimetähtede järgi. Või ei, vabandust romaanivõistluse esitamise järjekorras, tõesti, nii oli see lõppnimekiri, mis meediasse läks, nii et väljaspool esikolme, siis oli see meedias ilmunud nime täiesti suvalises järjekorras. Võib-olla siiski olen ma pool alateadlikult neid siia saate jaoks niimoodi grupeerunud talgul räägiks nendest, mis ehk tõesti suuremaid emotsioone tekitasid siis mõnest, mis oleks võinud ikkagi ka peaaegu et sinna tippu kuuluda. Ja siis nendest viimasest kolmest, miks just need, miks need eristusid kõige rohkem? Üks päris viimases baasis lugemisele tulnud ja enim vaidlusi tekitanud tekste oli musa, leiba, nälg ei ole. Meil autojuhiks osutus siis Milvi Pedak. Ja žüriiliikmed on ka tunnistanud, et paljuski see esikümne koht mõne teise ehk võrdväärse ees otsustati anda sellele teosele seetõttu, et see katab ühe olulise osa Eesti kirjanduses, millest on väga vähe tegelikult kehtatud pähis vanade eakate inimeste igapäevaelust, nende omavahelisest suhtlusest nende riidudest, nendega väärtushinnangutest. Võib-olla see on teema, mis vastavale grupile läheb rohkem korda kui noorematele, nii nagu ju tegelikult teismeliste kehandus läheb kohta vastavale grupile, mitte ehk enam vanematele. No iseenesest on tegu täiesti väljapeetud romaaniga, aga ja ehk natuke liigagi ühetoonilise ühes laadis pajatava ehk isegi heietama kirjutuslaadiga. Ja tõesti see käsikiri ise on nagu selle üks peategelasi, kersti kes tuleb ja räägib minajutustaja-le ja hakkab oma meeleheitliku ja pettunud kibestunud üleküllusega närvidele käima, aga samas oma intensiivsusest siiski paneb edasi lugema. Ja tekitab ka mingisugust ebamäärast süümetunnet. Nii siis mina jutustas, kuigi lugejas tõesti eakatele inimestele tänases Eestis tuleks rohkem kaasa tunda, aga samas kohati läheb see romaan selleni, mida nimetatakse emotsionaalseks väljapressimiseks. Natuke rohkem huumorit, vähem teema kohtus ei tuleks sellele kasuks küll. Häirivalt palju on tegelaste vahel väiklust, nääklusi, tähtsusetut asjade pärast. Hea vähemalt, et romaan ise selle tõdemuseni jõuavad, seda väikluste nähtusi on ümberringi palju. Aga muide sedasama tuli tõdeda ka mitmete teiste realistlike argielust rääkivate käsikirjade juures. Rabab see, kui palju materjali listlikust on tavaliste eesti inimeste mõtlemises olnud ajast aega. Kuidas inimsuhted ohverdatakse mingisugust kinnisvara või mingite asjade-esemete üle rääkimisele. Ja tõesti oleks nendelt ristmikelt rootslastelt tahtnud suuremat äratundmist, suuremat osutamist sellele materjalis meile kas nüüd lausa mingit Mohhalistliku hukkamõistmist, see oleks ehk kallutanud need tekstid teises talumatuse suunas. Aga natuke kõrvaltvaatamist nendele tegelastele küll. Üks nendest tekstidest, mida võiks nimetada tähelepanuväärseks nurjumiseks, oli tähtis kevad mille autoriks osutus seni avalikkusele kirjanikuna tundmatu Jaan aps. Idee või õigemini ideestik on intrigeeriv see hästi välja joonistatud. Muide, siin kohapeal väga meeldi raamatute sisu ümber jutustama öelgem vaid, et tegevus toimub osalt Eestis, osalt Prahas Ühe klassi või kooliõpilaste reisiga seoses Prahasse, mis teatava mitmekesi konspiratsiooni ajel korraldatakse vaheldubki noote ütleks selliste baaritüüpi inimeste trendi inimeste elu rahas tavaliste õpetajate õpilaste eluga Eestis. Ja tõesti, vaatepunktide vahetuminegi on siin kompositsiooniliselt põhjendatud, see vihvendamine Praha ja Eesti vahel enamasti ei hakka segama. Aga tervikut ei saa ometigi täieks õnnestumiseks pidada. Tähelepanu väärne on autori detailitunnetus, kuid ta ei oska veel eristada olulist ebaolulisest ja minu meelest pingutab nende detailide kuhjamisega üle. Argielulisust annab ju ka edasi anda mõne hästi tabava lühida viitega mõne mähkusega mõne detailiga mõne viitega riietusele või toidule. Autojuht neid kohe ka liiga palju tahtnud sisse panna ja seetõttu see tähtis. Vaat muutub üsna nutuga kurnavaks karakteritki mille loomise oskus teataval määral on jaanapsil sugu samuti olemas. Joonistuks ka paremini välja, kui neil ei oleks vähem kõikvõimalikku iseloomustavat pudi-padi ümber kuhjatud. Ja kahju on sellest dialoogid jäävad sageli vaid sõnadeks paberil ega mõju loomulikult. Ei saa ju. Ka tõsiselt võtta näiteks seda, et et õpetaja taimi ei tunne ära oma sõbrannat paali, kui see talle klassiruumi sisse tungib ja nendevaheline eksalt tehtud dialoog on, on üsnagi copy hätlikaga samas ebaveenev. Ja rohkem tahaks ikkagi selgeid karaktereid ka peategelase yhe keelega ehk lugeja võiks kõige rohkem suuta ennast samastada. Üsnagi inertne. Üsnagi selline lõdev võiks öelda. Ja natuke liiga palju on selles käsikirjas sellist trendi, jäljendusliku sugutamist, oksendamist. See ei tuletehnikule kaugeltki mitte kasuks. Aga nagu öeldud, materjal iseenesest romaaniks ja täitsa huvitavaks romaaniks olemas. Samuti tähelepanuväärseks nooriumiseks. Romaanivõistluse kontekstis nimetaksin mälutreening ehk vihm nimelist teost mille autoriks on Ivar Tamm. Ulmeringkondades tuntud kui teiste nimede all. Ja otseselt ulmeks ei saa seda küll nimetada. Pigem on tegu sellise David Lynchi liku Tunbyixi maailmaga ja viiteid sellele ka tublisti on sinuni kääbus kui tagurpidi rääkiv selline vaim, kuju kui tüdrukud, kadumine. Ent tundiksi kiiksude lumm tuleneb ju ometigi sellest, et vahepeale näidatakse väga idüllilist Väike-Ameerika argielu. Kõik sujub sulnilt kõiksugu ahiselt ja ühel hetkel pöörab kõik kuhugi hämarasse maailma üha. Siin on ainult hämar maailm. Siin on hulk erinevaid stiili, kihistusi, erinevaid teemasid lõikeartiklitest, lõike, mingisugustest, hämarates, palgamõrtsuka seiklustest ja pidev haiglane õhustik, mis muutub väga ruttu väsitavaks. Sellest on isegi kahju, sellepärast et autori stiil on kahtlemata selle romaanivõistluse kontekstis üks isikupärasemaid väga keeletundlikke detaili peen. Aga see on ka praegu kõik, mis selles tekstis vaieldamatult head on. See fragmentaarsus nende kildude, liinide tegelaste lähtepunktide vahel ei mõju veenvalt tahtlikuna. Aga ka sellest on võimalik kirjutada tunduvalt põnevamad. Nii tundub mulle veel üks selliseid kohelduvaid teoseid, oli Tarmo Sibrits sa tulihobu ja kuldkuju raamat, mis jällegi ühelt poolt tekitas viis huvi oma laadiga oma õhkkonnaga oma sellise küla atmosfääriga ja ühelt poolt siis metsaäriteemaga, teiselt poolt lehmi nõuna, buliku, usufanatistliku vandenõu kajastusega. Aga jällegi on need liinid ja ja teemad auto eest ülekasvanud ja ja sellest segadus tundes. Kogu see tervik kaob minu meelest. Nii, et kui lugemise ajal huvi isegi püsis, siis nii kui käsikirju antud oli juba väga raske meenutada, millest siis õieti juttu oli. Ja see viitab ka sellele, et toimuvaga tegelastega on raske emotsionaalset kontakti saavutada. Miski nendest tegelastest on väiksem kui kogu see tekstimassiiv ise ja isegi kui autojuhil endal on tõsi taga suur sõnum hingel, kaob see kuhugi ebamäärasesse eha aga jällegi põhjalikku toimetajatööga põhjalikku ümberkirjutamisega võib sellest üht-teist saada. Lootustandev oli see käsikirja igatahes. Nüüd järgmise etapi juurde minnes kus oli tegu juba iseenesest võiks öelda valmis enam-vähem valmis tekstidega vihma, vahi olin osa maanmiile tuntuks mängitud šokokkuupe. Minu teada jäigi pähis isikuna saladuseks, tegu on ilmselt kellelegi ohe inimesega Vändra kandist aga oma kontaktandmete juurde ta nime ei olnudki märkinud, nii et veel peale tulemuste teatavaks tegemist jäida endise Trokokkuubeliks. Ahi on intrigeeriv tekst, milles kirjutamise õhin ja särts kaalub üles mitmed küsitavused. Puudusi on siin selliseid, mis väga paljudes teistes romaanivõistluse töödes ja eesti kirjanduse viimase aja tekstides ärritav see, et tegelastele ei julgeta enam ikkagi absoluutselt panna eesti nimesid kui ka tegevus tundub Eestis toimuvat syndinud Mikelide Morganit mõjuvat ebaloomulikult natukene kahandavad selle teksti siirust. Ja sinna action-seiklus. Seiklus nii pommiplahvatuste kui ka narkoga on jällegi natukene kunstlik ja kistud, mõjub maha kirjutatuna mingitest tele toolidest, nagu ka kahtlemata siin dialoogid, mis kuuluvad klants Nosto noorteseriaalide varamusse nii-öelda. Ja ometi on selles vihmavarjus mingi energia, mingisugune nooruslik õhin mingi kiuline kaasaelamine oma tegelastesse. Kuitahes stereotüüpsed nad siis on ja sihaste tunnete väljendamine kui tahes see tuleb mingisuguse Seriooliliku keele filtri läbi. Võib-olla üks väljend meelega annaks see vihmavarju võlu kokku võtta, on usk enda loodud maailma sellega kokkukuulumine. Ja see on üks hea kirjanduse põhialuseid. Muud annab toimetada, muud annab kohandada. Aga see usk enda loodud maailma olema aga ka auto tundub, on siiski väga noor. Samuti tundub olevat väga noor auto eia uus, kes esitas romaanivõistlusele töö, Kuu külm kuma, mis samuti oli üks. Palju debatte tekitanud tekst ja tahaks algul üks väga jõulisi favohite pärast. Lugemisõigus ehk natuke väsis, Eha Kuu külm kuma on selline neurootiline plika Poppa. Ühelt poolt hea ja teiselt poolt Kadri Kõusaare vaimus. Kruusa vahelt on siis pähitud nii-öelda eksootiline olustik ehk siis taisedapuhku ja teatav selline snooblik, eneseimetlus ja k-lembus vanema meesterahva vastu. Kehame mõnus maigust. Lisaks otsestele viidetele sellele raamatule maniakaaldepressiivne dekoratiivne rusutus võiks öelda, sest et vaevalt et need auto siiski ise maniakaaldepressiivne on. Pigem on tahetud tegelast mingisuguse hinge vaevusega huvitavaks teha ja see mõjubki pigem romantiseerima, see on nagu tegelikku, seda kohati on näha tuntav ikkagi otsene eriala populaarteaduslikest raamatutest mahakirjutamine. Natukene liiale on mindud ka Silvia plahvi tsitaatidega, millega iga algab ligi poole leheküljelised tsitaadid kipuvad Läti auto enda häält matma või sellest üle kõlama. See mõju või mõjutatus nendest oma elu enesetapuga lõpetanud luuletaja tekstidest on ikkagi natukene liiga lugejale nina peale heidetud. Aga samas selle kuu külmakuma stiil oli üks romaanivõistluse jõulisemaid. Siin on küll tegu inimesega, kes võiks kirjandusse jääda, sest et tal on sellele kirjandusele midagi anda Talon sellele keelele midagi anda. Ja isegi kui siin on küsitavusi näiteks ka ajatelje segipaiskamise põhjendatuses ja ehk teose teine pool juba kulgeb ilma suuremate üllatusteta inspiratsiooni kogukond natuke ehk takerdunud siis ometigi on siin väga jõulisi episoode, näiteks sõbranna epilepsiahoog duši all. Selliste stseenide pealt on öelda, et teie uusist võib saada üks vägagi võimas naiskirjanik võimiks ainult naiskirjanik. Need romaanivõistluse suurim küsimus oli, miks Mehis Heinsaare Artur Sandmani lugu ehk teekond iseenda teise otsa ei pääsenud väljavalitute hulka ehk esikolme hulka. Ma hindan kahtlemata seda tuttav, meil on mõne lõiguga või mõne lausega äratuntav stiil ja veel enam seda, et auto maailma Mehis Heinsaar seda suudab, selle, tema autosuse ma tundsin kohe ära, kui ma lugema hakkasin. Aga paraku Einseln fännina oleksime oodanud märksa rohkemat. Midagi mastaapsemalt oleks oodavusele heinsaaremaailma tõesti Omaani tasandile jõudmist. Siin on ikka tema tuntud miniatuurset lühilood romaaniks kokku punutuna, aga siiski suuresti Ehandi jäävatena. Ja selle teksti kulg saab minu jaoks lõpplahenduseni juba leheküljel 77. Edasine edasi ühendus küll toob vahvaid episoode ja ja tegelasi, kuid ei lisa tegelikult sisuliselt sellele ideele midagi juurde. Ehk siis iseenda säha käimisesse. Orgaanilisus Mehis Heinsaare tekstides, kus inimene taolised tegelased on taimsed vahel ja, ja asjad, nähtused kasvavad üksteisest välja, on jätkuvalt lõbus ja, ja väga hingeliigutav ja suhe tunnetusliku väärtusega. Aga siin rohkem kui vähem ähvardab seda maailmatunnetust muutumine selliseks Heinsa voldiks või, või lõbustuspargiks koos tegid, juba hakkavad summutama teemat, ideed, lugu ennast. Loomulikult on siin võimsaid kujundeid Heinsa isikupärast stiili ja see oleks väga võimas noorsoo ja kujunemisromaan, seda enam, et ta ei puudutasin neid romaanivõistluse käigus üle kasutatud ja ekspluateeritud Noosa teemasid. Ja tõesti, mina ausalt öeldes paigutasin sellega esikolme selle teose omas valikus, aga. Ma saan täiesti aru, miks ta ehk teistele sellest maailmast kaugemal andnud inimestele Tšehhis nii väga kohta ei pruukinud minna. Esikolme juurde. Kuldne aeg. On tõesti rõõm lugeda romaani, mis lõppema lõpugavaid hakkab mälus ennast vaikselt edasi kerima ja mis võib mälus kasvamagi hakata. Kuldse auto Meelis Friedenthal. Oll oskab materjali jaotada, ta ei käi kõike kohe partsti välja, vaid oskab tekitada seda põnevat ootust. Lugejas ei seleta kõike kohe ära. Ta oskab ka võtmestseen üldse vahele jätta. Ilmad Tehvik kannataks. Kuldne aeg on siis omamoodi piline ulmelugu. Lakoonilise stiiliga lugu sellest, kuidas ühes veidras maailmas, mille on loonud dotsendid, on mis on mingeid selliseid masin, olendid, siis on ilmnenud vigu. Selle elanik, kes on nii-öelda Augmentatsioonid, Võpuuded, mille kandjad siis kohe isoleeritakse, jaga, võimalusel hävitatakse. Kahtlemata on see lugu ulmest kaugemale ulatuv lihtsalt põnev romaan mille maailm on tegelikult siinsele praegu selle maailmale lähemal kui ehk arvata võiks. Kindlasti üks sellelt võist sõltunud mõjusamaid tekste ja nagu üks žürii liige Jaanus Adamson väga tabavalt ütles nende võidutööde kohta, need on need raamatud, mida ka muidu loheks ostaks. Olavi Ruitlane teine koht, kaval Peeter vene pagan. See pole lihtne. Pealegi ei võiks muidugi viidata mingisugusele eakale tissidendile ja tema poliitilisele allegoojale, aga romaani ise on hoopis teine teha. Jõuline, naljakas, samas soe sõjaväemälestuste romaan. Siingi oli auto, et ära tunda, kui tuli meelde Olavi hoitonali Arhangelski sõjaväes. Ja siin oli ka see, mida väga paljudes teistes tekstides ei olnud jõulised, erksad ja meeldejäävad karakterid. Eeskätt siis peete krutskimees. Kes on siis romaani nimitegelane, kes tõesti uskumatuid asju seal vene sõjaväes saadab. Ja samas see eluterve huumor ei muutu lihtsalt kuumaks kuumuskiks. Selles Olavi hoitluse raamatus on palju väga sooje ja mõnusaid liigutavaid hetki. Ja kuigi see tegevus jääb oma ajalt aastate taha, siis see on kahtlemata romaanis väga paljudele inimestele võiks ka praeguses Eestis kohta minna suurt publikumenu täiesti õigustatult saavutada. Ja võidutöö palju kõmu tekitanud Sass Henno. Mina olin siin. Teda on võrreldud Saud tehagi endale ka. Aga tegelikult on tegu siiski tõesti uue põlvkonna väga jõulise häälega. Tänavanetti narkopõlvkonnaga võiks öelda ja selle illusioonivaba paati võimelise kajastusega siin ei ole sotsiaaltöötaja plakatlikust. Siin ei ole mingit raamatute ja ajaleheartiklite põhjal kokku pandud maailmasingi juhtub inimene, kes seda maailma tunneb ja sellest hoolib. Jällegi palju veenvaid tegelaskujusid. Ja need on küll loodud noppide ja täpsete vahenditega. Nende kõne ja käitumine on usutav ja seegi on asi, millest praeguses kirjanduses sageli vajaka rajab. Pisikesi stiilivigu siin on, ega keminal ei räägi ju sõnade kahtik artikuleeritult ja intonatsiooniga. Aga see on kahtlemata jõuline tänapäeval labane tekst. Ja mõjub ka nendele, kes ehk muidu sellist margi realistlikku kirjandust ei loe. Üks uus jõuline hääl. Romaanivõistluse õigustatud võitja kuuleme dast edaspidigi. Nii palju siis selle kohtadeks spiikriks. Helinäiteid autoritelt rohkem jõudnudki mängida, romaanivõistluselt jõuaks aga rääkida neid näiteid veel ja veel. Aga oodake ära nende raamatute ilmumine. Lugege teisi häid raamatuid, mis viimasel ajal ilmunud on. Ja kohtume taas Kuu aja pärast. Mina, vähk, Vaher, soovin teile head lugemist. Pinge.