Nonii ja mina, Berk Vaher, olen jälle teiega. Spiiker on alanud. Ja nüüd on käes maikuu, kus suured kirjandusfestivalid selleks kevadeks jälle mööda saanud. Ja tõepoolest tänavu nad võib-olla tõesti sattusid natukene ühele ajale, aga ehk õnnestus siit või sealt kolmandast kohast üht-teist põnevat nautida teilgi. Ja eks siis järgmine aasta vastu neid võimalusi veel selle võrra rohkem. Tänases saates nagu eelmine kord lubatud, tahaks rääkida kahest ulme õuduse fantastika maailma kuuluvast kogumikust, õudne Eesti teha. Fantastika. Fantastika on ka veel selles suhtes päevakorral, et saiuse ulmejutuvõistluste tehtud eelmise Prima Vista festivalil. Selle festivali puhul küll konkreetselt samalaadselt võistluste kohendatud. Aga on ju siingi kogumikus jutamis jätkuvalt värsked. Aga enne kui nende uute teoste juurde asume, tahaks nagu ikka meil siin tavaks on alust ta kehandusliku heliniga. Ja noh, ka seda võib ju keegi õudseks pidada või õudusfilmimuusikana kasutada, aga mõnes mõttes on tegu jälle millegi huvitava ja elus, aga tegu nimelt häälutusega. Häälutuse eestvõtja Jaan Malini sõnul lausa esimese häälutusegamis algusest lõpuni Eestis loodud. Ja võimalik, et meil on siin tegu ka raadio esiettekandega, kuigi salvestati see häälutus nimega kolmnurk juba kuuendal augustil 2001 Eesti Muusikaakadeemia stuudios ja hääluta aed on Jaan Malin, Jürgen Rooste ja Ivar Sild. Lõngal. Nurkne on kolmnurkne, on. Kell on. Kolm. Mõttes kolmnurkne müts, kolmnurkne ja nii ma müts. Mükomüts. Ja siin on vaid kolmnurk. Kolmnurkne on kolmnurkne. Mu müts. Müts. Müts kõhnolk. Kolmnurkne, Kolmnurkne kolmnurkne, kolmnurkne. Nõnda siis sai täna alustatud aga nüüd tõesti õudse eesti käsitlemise juurde. Eks õuduskirjandus selline mitmetena asi on, mäletan, et ülikooli ajal sai käidud lausa ühes sellises valiku osusena peetud seminaris. Ja noh, eks mu vanemad ikka muigasin, oh et need on nakatuda ülikoolis õuduskirjandust õpetama. Aga noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ühe mõjusaima osaga kehandusest sellise osaga, mis mõjutab mitte ainult vaimu, vaid ka otseselt keha kutsub meis esile selliseid tundeid nagu tõesti päris eluline sündmus. See on üks selliseid kihanduse liike, kus sõna tõesti suudab liha liigutada. Ja selle õudsa Eesti tagakaanel on öeldud, et tegu on siis 31 kõige hirmuäratav oma. Hirmuajad tavamana on siia pandud vasakule tavapäraselt on siin raamatus ka palju trükivigu. Aga tegu on siis õuduslugudega eesti kirjandusest, jutte libahuntidest, loitsimistest, kooljatest, nõidadest, tontidest, needusest, haldjatest, manamistest, vigastustest, nii kõikvõimalikud õudus, kihenduse valdkonnad saavad siis kaetud. Algab see kogumik Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kaugutaja tütrega, lõpeb kuhjas ja kuivas sümboolduses liugu Varbergiga. Kes siis veel elas, kui see kogumik välja anti, nüüdseks aga on juba hukkunud? Siin klassikuid, siin on uuemaid tegijaid, on hiljem vaesemast ajastust Panassile toodud riike nagu Juhan Jaik või Jaan Oks. Ja on ka täiesti Vahjulisi auto heid nagu Leo Sinilaid või ainult kõiv. Kes neist ikka nii väga teab, aga nüüd kasvõi selle kogumiku kaudu, on võimalus neidki tundma õppida. Kõigil on juhes Väike-eluline tutvustus ja samas selle õudsa. Eesti kõige nõrgem lüli ongi selgelt ebapiisav. Indrek Hargla tutvustus. Siin on kindlasti tegu sellega, et Indrek Hargla on ka selle kogumiku koostaja aga eeldatav tagasihoidlikus võib ka vastupidiselt mõjuda. Umbes et ma olen selline mees, kes tutvustust ei vajagi. Nii Hargla vaevalt mõtles, ent kõik meis temagi on kirjutanud ja avaldanud tasuks ju siingi raamatus loetlemist. Karla teeb vahe õudus- ja hirmu kehanduse vahel. Ehk siis inglise keeles eeldatavasti horror, thriller. Õudust iseloomustab just nimelt üleloomulikkus. Meie maailmast väljapoole kuuluva ilmnemine või selle ilmnemine, et see maailm ei ole üldse mitte selline, nagu me oleme, väga ei lõpuni ette kujutama. Valikuprintsiipidest olnud seos Eestiga. Logo rõhutab ka seda, et sageli on õudus keheduse loogika hoopis lähemal poeesiale kui proosale. Välja paistab valikus teatud määral ka Hargla ristiusuvastasus mis siiski otseselt ei domineeri, kuigi siin-seal ehk viitab ka valiku küsitavusele või ideoloogilisele kallutatusele. Ja kui mina kui üldiselt vägagi anti Klernikaalne inimene ju sellist asja tajun, ju siis seal midagi ehk siiski on. Aga mis sellest kogust ehk kõige jõulisemalt esile tõuseb? August Gailiti libahunt, tõeliselt võimsalt poeetiline Veide, mingit pidi dekadentlik, samas mingit pidi vägagi etnolugu. Ja tõesti, kuigi ta juba kogu alguses näha on, siis jääb ta nagu kogu seda õudsad testid läbima. Ja ega naljalt ükski teine lugu seda meeleolu ületada ei suudagi, võib-olla ka sellepärast, et tegu on ka samas kõige jõulisemalt erootilise palaga siin kogumikus samamoodi nagu õudus, kehaldus, juga hootika kirjanduses on see, mille kaudu sõna võib liha liigutada. Teistest tekstidest tasuks veel esile tõsta seda, et siin on õigupoolest laias laastus kahte liiki tekste, ühed on siis vägagi väljapeetud. Ütleme selles õuduskirjanduse traditsioonis ajalooliste momentidega kummastavate keskealiste kesk. Ah jaa, vabandust keskajaikke nimedega ja kogu see lõhustikuga. Ja teiselt poolt on siin väga mitmeid väga realistlikke lugusid, kuhu siis õudus ootamatult sekkub ja ma ütleks, et reeglina isegi need realistlikud lood, mõjusamad mainiksime siin kas või jälle Indrek Hargla endale vähendud või kahe noor lauRana hiidseid mis on ehk selle Hargla promo etnoõuduse ehk kõige stiilipuhtamad ja samas ka kirjanduslikult veenvamad näited. Aga üllatab ka Liisi ojamaa, kes muidu Batesi ja tõlkijana tuntud siin täiesti selle kogu jaoks spetsiaalselt kirjutatud palaga kojutulek mis jällegi hakkab väga realistlikkust sättingust pihta ja kasvab kohalikus kummituslooks, samas sealt realismist lahkumatavaid olles ka ikka väga valusalt eluline. Ja tõepoolest neid lugusid, mis siit võivad silma jääda, on veel, ehk ma lugesin seda raamatut valesti selles mõttes, et ma lugesin ta ühe jutiga läbi ja siis on muidugi niimoodi, et üks kui teine lugu ei pruugi mõjule tõusta. Üht-teist võib isegi tobeda näida. Aga küllap tuleks seda lugeda tõesti ehk niimoodi üks et õhtu peale või üks juut iga natukese aja tagant. Et siis igal tekstil oleks võimalus mõjule pääseda. Aga nagu juba öeldud kõige kummastavam on siin ikkagi Vanameeste Gailit kõige lööva. Ja kui veel kedagi esile tuua, siis ka Tuglase õhk täis kirge on selline stiilne, natukene kämp isegi Splätte. Aga samas jällegi on põnev, kuidas kehanikes mitte nii otseselt ei ole ju oma loomingu kestel keskendunud õuduskirjanduse tegemisele, võtab selles on see ja suudab ka sellise üsna groteskse süžee pealt lõpuks jõuda üldistuseni, mis puhtale õudlusele ei pruugi jalad tee omane ollagi. Sama klassikalist repesentatiivsust ei saagi püüelda juba oma koostamise alustelt. Teine tänane käsitletav raamat teha fantastika. Nagu ühe aasta ühe jutuvõistluse võitjatega. Ja ometi on küllap kui mitte lugusid, siis autoreid, kes siitki kanduvad vastavast sukeldumist välja, kes on kanna kinnitanud kehandusse laiemalt. Ja ma ei räägi siin isegi sellest ulmeinimeste seas üsnagi levinud vastandusest nii-öelda tavakirjanduse ja ulmekirjanduse vahel vaid lihtsalt mingisugusest üldisemast seksuaalsest ruumist mis ei välista ju absoluutselt ka ulmetega õudestega fantastikut. Hea kirjandus on siiski see, mis sõltumata žanrist sind liigutab ja jätab kuidagi kummalise tunde, mida ei saa tekstile taandada ainult sõnadele või nende seostele. Ja sestap pole ka ime, et esikoha sellel võistlusel võitis ja avalooga siin teha fantastika kogumikus kohe esindatud on Meelis Friedenthal kes hiljaaegu teadupoolest jõudis ka romaanivõistluse esikolmikusse. Tema pala Ma ei saa siin raamatus on ka suhteliselt mõne heistlik, muidugi paistab silma muuhulgas ka sellega, millega ja väga paljud autojuhid siin kogus, kui kümnete kohast kümned auto hulgast saab veel ehitatud jah, väga paljusid nimelt kummastavate nimedega. See on siis peategelaseks suur Laden, Gensbulpa. Aga nimed, nimedeks, nende panemine on ju ka autorivabadus, autose otsus. Ja kogu selle mõnerismi juhes. Võib-olla osalt tänu sellele, võib-olla selle kiuste on jutu üldine temaatika ikkagi väga veenev. Ja nagu ka romaanivõistlusel näha oli, heidan talle on seda oskust lugu lõpuni välja pidada. Tuua pidevalt uut sisse uusi süžee keerde sisse. Võib-olla ehk natukene lühijutu kohta ülekomponent on ja võib-olla on see ka natuke liiga palju sisse toodud, aga see on ka jällegi maitse küsimus ja, ja miks mitte teha aga üks selline lopsakas broklikult üle küllaldane roll igatahes tõepoolest nendest 10-st loost julgeks öelda ka, et oleks nad lihtsalt mulle ette antud, ilmakohtadeta oleks mõnuga sele paigutanud esikohale. Teiste autorite puhul on siin ja seal üht-teist huvitavat, et võib-olla tõesti on suuremast osast võitu saanud see traditsioon just nimelt antud kehandusest, mille Friedenthal elegantselt üle mängib. Kuigi tõepoolest ka teise koha saavutanud kultus, Otto Siim Veskimees on hakkama saanud täiesti stiilipuhta ja žanriulmejutuga mehe vaigu valgus. Milles jällegi on sellist kirjutamise võlu, mida Veskimäe pikemate asjades ehk ei pruugi olla seal ta kaob võib-olla tehnilistesse üksikasjadesse liiga üha, aga see on täiesti lööd ja, ja mõjus kihendus igatepidi. Teistest võib jällegi tähendada seda, et jaotatud kohad lähevad üsna sedapidi jällegi, mida pidin need jutud mulle meelde jäänud, on võiks ju ka eeldada, et viimati loetu jääb kõige rohkem meelde, aga tõesti isegi rohkem jäävad kummitama mingisugused stilistiliselt võtted. Milvi Martina Piiri jõuliuse teekonnastele tuulepealse apelsinikollasest, Hellay tuulepealse puhul tasub küll tõdeda, et siiski Fasaistina on ta praegu veenvam kui, kui luuletajana. Ja see, mis jääb ehk võistluse tagaotsa ja selle kogu tagaotsa. Siin on ja selliseid libalugusid nagu libahundilugusid nagu Indrek Salumetsa, kui saatus tahab, mis on iseenesest täiesti võluv vinet või ka sellist postmodernistlikku katsetamist nagu Freya EKi seitsmes päev või tuulepuu pilviku-nimelise autojuhi tulevikuvisioonid üks mees ja naine kus need kaks keelt ulmekeel ja postmodernismi keel siiski pähis veenvalt kokku ei saa. Ma olen igati sellise tekstilise, eks pehmentatsiooni poolt ja seda enam veel muide postmodernistliku eksperimenteerimise poolt ulmes, kus probleemiks kipub pigem olevat see, et autojuhid ei julge väga tava kehanduslikest mallidest välja astuda. Aga kui paneme kasvõi nende seitsmenda päeva või tulevikuvisioonide kõrvale Kiva teise raamatu roboti tee on nihe, siis seal on see täiesti loomulik ja sisse arvestatud, mitte siis väga niimoodi kramplikult püüeldud postmodernism ühinenud omamoodi, täiesti sundimatu ja Stambi vaba lähenemisega ulmesse. Nii et autojuhtidel, kes selles suunas liiguvad, tasuks ehk hoopiski sealtpoolt eeskuju võtta. Ja samas jällegi see viimane lugu, mis siis võistlus sai 10. koha Christian noodi Lodgali jaht, siin on tegu sellise ajaloolise eesti etno fantasy ka jällegi lahingustseenidega mis ka omas noodist täiesti veenvalt välja peab ja jätkab ehk Ümera jõe traditsioone millest ehk tõesti kahju on ka selle kogumiku puhul nagu paljugi ulme puhul on see, et need maailmad siiski ei erine väga palju sellest maailmast meie ümber. Kui õudse Eesti puhul nende õuduslugude puhul oli löövakse mõju, saaks just nimelt see nendes lugudes, kuidas see maailm oli nii siin ja praegu ja kuidas sellesse ikkagi sekkus mingisugune võõras, mingisugune agi eluliselt tundmatu ja arusaamatu nähtus siis ulmejuttudest ootaks ikkagi ja maailma loomist täiesti teistsugusena avalduse konstrueerimist. Ja ikka ja jälle täiesti teistsuguse keele või keeleloogika konstrueerimist. Seda, nagu öeldud mõnes sellises postmodernistlikus jutus tunda oli vähemasti seda ambitsiooni. Aga eks nad natuke poolele teele veel praegu jäid. Eks see jällegi viitab ka sellele. See vahetegemine ulmefantastika, õuduskirjanduse, nii-öelda tava või päriskirjanduse vahel on meelevaldne ülekohtune ja ei ole kasulik, õigupoolest kummalegi valdkonnale on palju õppida, no nii-öelda tava kehandusel ulmeambitsioonidest inimest liigutada inimese kujutlusvõimet liigutada on palju õppida olmel tava, kehanduse avangatsema, osa eksperimentidest, teistsuguse keelelise reaalsuse loomisel. Ja loomulikult, et ega need kaks kogumikku ei ole kaugeltki ainus, mis viimasel ajal ulmest ilmunud on. On juga ilmunud Siim Veskimehe romaan üht-teist veelgi ja soovitan tõesti ka seda valdkonda lähemalt lugeda neil, kes muidu ulmet fantaasiat ei loe, lihtsalt aru saamaks, kui palju on ka sellist kirjandust, kui palju on ka selliseid autoreid, keda me ei tea ju ka hiljuti lahkunud liuarberg leidis üsnagi vähe tähelepanu, kuni sellel hakati kehandus ringkondades osutuma. Et ühe teatava olulise lugejaskonna jaoks oli ta siiski väga oluline auto. Ja siis ilmusid Konekoloogid kultuuriväljaannetes ka, nagu selle käigus ka mainiti, on lahkunud nii mitmeidki autoreid kes ei ole üleüldse mingit tähelepanu leidnud. Ja ometigi võib öelda, et ulmefännid on tänases maailmas veel veel mõneti kuhioosselt mõned kõige rohkem lugevad inimesed, olgugi et ühes teatud lõigus enamasti spiikri saade. On veel eetris minu teada juunis ja siis on tulemas suvepuhkus. Mis muidugi ei tähenda, et selliste lugema ei peaks, vastupidi ehk siis saabki selles suvelises saates antud mitmeid soovitusi suvelugemiseks. Sügisel naastes võib-olla on spikesema natukene muutunud, võib-olla tuleb siia nagu teistessegi klassikaraadio kultuurisaadetesse ka teisi hääli juurde saatejuhiga vestlema võib-olla raamatututvustuse kõrval hakkame tõesti tegelema veelgi rohkem üldiste kehandus teemadega erinevate voolude vaheliste suhetega, erinevate kehandust, tasanditega. Seniks jällegi head lugemist kõigile. Ja head kihutamist, miks mitte? Ja lõpetama jääb helindina jällegi üks lugu, mis on tänaste teemadega seotud. Selleks on balanemiga lahk, ühtimine, jahtistikson, hundva ja hundva on ühtlasi üks peategelasi, toles August Gailiti ülimalt kütkestav vas libahundijutus. Head lugemist, head kirjutamist kohtumas, inspiklis teiega jälle.