Tere, head spiikri kuulajad. Selle hooaja viimane saade on alanud, mina olen endiselt koher. Tänases saates on selleks nii-öelda siduvaks teemaks vaatamatult suvelugemine või mida kõike eesti kirjandusest võiks suvekuudel ette võtta, sest suvekuudel meil spiikrit ei ole. Naaseme alles septembris, siis aga ka tõenäoliselt kaks korda pikema saatega. Ja kaks korda Süvama saatega. Ja valik on muidugi praeguseks. Kui pool aastat on möödas, on vägagi suur ja ega siin ei olegi muud, kui mainida ehk süvitsi neid teoseid, mida on jõutad selle hea lugeda messi eelmisest saatest? Selleni olnud on see üks kuu ja mainida ka mõningaid, mida tegelikult ju tahaks nii ise lugeda kui soovitaks ka sellepärast et tegijad on kindla kvaliteediga ammu tuntud, vähemasti kehandus sõpradele. No kahtlemata väärivad ka seda, et nende uusi raamatuid ikka ja jälle loetaks. Aga nagu meil kombeks saanud, siis alustaks õigupoolest ühe väikese helindiga. Ilmad on soojaks läinud, mätas on kuiv. Mängiks ühe bana sellest, mida tudengid neil päevil laulavad. Tegu on siis Rasmus kulli ja Mihkel Zilmer ega, ja eks ta vist tunnet teha. Needki palad. Siis. Ka maantee ja. Siis. Nõnda ja mingem siis tänaste raamatute juurde. Luulekogusid on nüüd suve eel tunud õige mitu tükki kahjuks minuni veel jõudnud Eeva pargi, Jon kausi ja Jürgen Rooste vastased luulekogud ostel sellega lausa plaat kaasas. Küll aga esitleti hiljaaegu Tartus Kristiina Ehini uut luuleraamatut kaitseala. Ja see on väga jõulise taustalooga raamat, kuna Kristiina veetis aasta otsa majakavahina või saarevahina Mohni saarel. Selline väga poeetiline amet siis. Ja see raamat kaitseala õigupoolest ongi põhiliselt tema Mohni saare ajast siin luuletuste vahel päevikukatkeid. Kuid siin on noppeid, hundireisist, muljeid siberi maast ja sellest pärimus või põliskultuuri kaitsealast, mis seal on ja mis samuti peab aeg-ajalt toime tulema prügistajatega ja saastajatega lavastajatega kes linnast tulevad. Ja Kristiina Ehini puhul selles kogus ka kujunduse toel ehk veelgi enam kui varasemates on sellist näiliselt väga õhulist ja klassikalises mõttes ilusat luulet. Kuid ometi see ühes oma etnosümbolistliku kujundistikuga on vägagi teadlik valik ja ka selle Mohni kogemuse taustalt veelgi jõulisemalt mõjuv vastuhakk kogu sellele klants ja tarbimiskultuurile, mis linnaruumis on lõppude lõpuks ometigi autos läks linna sügavustes teha üsnagi mõnes mõttes askeetlikes tingimustes. Kuigi Kristiina Ehin kahtlemata näeb seda just märksa elusamana ja ja elujaatav oma eksistentsi na kui linnas ja keset seda kosmeetikat ja, ja reklaami ja tahmimist elades. Kuigi siin on palju ka sellist, mis just nimelt selle raamatu sees tööle hakkab kogu selle üldise meeleolu toetajana siis samas aeg-ajalt ikkagi väga üllatab, toob sisse teistsuguseid kujundi keeli, teistsuguseid teemasid, siin on üks üsnagi intrigeeriv lugu Raul näiteks Tallinnast, kes omaenda linnas teha läheb. Siin on eriti just selle hundi poole pealt väga põnevat kultuuride põrkumise kajastust. Lugu näiteks päevikus sellest, kuidas ajakirjanduses väga ägedalt põlisrahvaste õigusi kaitsev naisajakirjanik tegelikult seal Nende põlisrahvaste keskkonnas kuidagi toime tulla käis, tahe taga asjal, kuigi seal ei tohtinud käia, öeldi, et, et see on vaimude ala. Ja siis hakkasid sellel ajakirjanikul ka igasugused äpardused juhtuma. Hammustas keelde ja tool kukkusalt teha ja ja ühe luuletuse tahaksid ka ette lugeda, mis ka mingis mõttes ei ole tüüpiline, aga viitab ka jällegi sellele, et et see, mida siin kogus ehk tohiks tüüpiliseks nimetada evib siiski selget ja jõulist ettekujutust. Või maailmavaadet. Lumeta jõulud, vihmasadu ennustas aadio rahvale kadu, tuttas telekas kogu õhtu vahiti filme ja täideti kõhtu. Aga äkki üks pereisa, kes kuulis elutoast laste kisa, kes kaklesid, missugust kanalit kaeda. Viskas teleka alla, aeda. Viskas nagu polekski olnud. Pihku jäid juhtmed lauale, tolmu. Viskas avatus köögiaknast, Kilinal kolinal Kukusse haud, kast kõmaki vastu vihmaveetoru vastu kruusa ja koltunud musu. Vastu ahtati avatud ilma. Ohtlikult vaadati üksteisel silma vastu pilkude tume, selget pominal langesid lumehelbed. Ühtpidi läheneb Kristiina sellele selle maa ja paiga olemisele. Teistpidi on sellele lähenenud Andrus Kivirähk, kes on kaante vahele saanud. Uuema aja jutud. Öelge, mis te ütlete, kulutate, mis te kuulutate, minu jaoks on Kivirähk ikkagi pahim roosasest novellistina esteet nendes lühikestes populaarsetes huma Häskides jõuad päriselt süveneda. Romaanides ei jõua ta jällegi süveneda, peaks ütlema. Novellid on teil kõige tervislikumad ja ja õigupoolest selle kogu jutud puhul on juba mainitud seda, kui rabakivi hälliks on, mingis mõttes on see, et Andrus Kivirähk kirjutab ajalehtedes homoreske följetoni jutusabasid nädala nägusid, mida kõike see on ka paraku tekitanud nii mõneski inimeses Kivirähu küllastuse. Kõike seda, tema naljatlevat ja Annehhanistliku stiili on saanud nagu natukene liiga palju ja kõik see mõjub nagu väga ette ahvatlevalt. Aga selles kogus on lisaks juba varem ajakirjanduses ilmunud ka mitmeid uusi jutte ja ja ei saa öelda, et Kivirähk näitab ennast siin sellise lobeda mõnusa ja pealiskaudse jutu vehetajana. Pigem on need väga jõuline grotesk ja kohati sellised õõvastavad. Hoiatus novellidki. On juba võrreldud neid jutte Ervin õunapuu loominguga ja ja kui tõmmata paralleeljuust sele ateismi paatluse poole pealt ja Jako ja just nimelt selle grotesk poole pealt, siis on sarnasus tõesti ilmne. Siin on mitmeid lugusid, mis pilkab usulist fanatismi. Võtkem või paljad või pastori poeg või olen jumal näiteks vägagi kummastav, õõvastav lugu, võimalik et üks selleaastaseid, Tuglase preemia kandidaate, vaata kui miski siit ehk siis see, aga tegelikult neid kandidaate on siin veel ja täiesti õigustatult. Või kasvõi püha Graal ja teine väga jõuline joon, mis selles raamatus on, on kontrasti loomine. Kohe esimeses jutus, Püha Graal on see kontrast ehk kõige tehnilises mõttes ilmselt välja toodud. Ehk siis mõnusa sellise tarbija, kuningas ei rüütlite vahel. Ehk siin ja seal Kivirähk siiski pöördub sellisesse natukene lapseliku või, või lapsikussegi mänglemisse näha. Arvestades nende juttude üldist sündmust või Uivastavust, siis muutub see täitsa mõistetavaks ja Tehvitatavaks tasakaaluks. Igatahes pole midagi öelda, on tulnud üks selle aasta mõjusamaid raamatuid ja ja seda auto helt, kes on ju üleskirjutusega lati väga kõrgele ajanud, sellega ta selle lati ületas, võib öelda. Ja sellega seoses just selle vana hea jutu Westmisega või jutuga kaasa kiskumise mõttes tasub siiski ka veel kord mainida mõnesid romaanivõistluse Töid, mis vaata, see on ju pikemalt käsitlemist juba leidnud. Küll Ma pole nad käsitlemist leidnud raamatuks vormistatutena. Ehk siis kaks esimest tööd teise koha saavutanud Olavi huvitlase kroonuvõistlusel oli ta küll teise peal olla, ka kroonu on kahtlemata löövam ja tabavam peal kihi. Ja Sass Henno, mina olin siin või esimene osa sellest. Mõlemad raamatuks saanud. Saanud juurde loomulikult mõningaid tehnilisi Ki Finesse mõlemad paistavad silma illustratsioonide kaasamisega, ehkki Sass Henno raamatus on need väga sellised stiliseeritud noorsookirjanduse illustratsioonid ja Olavi Ruitlane väga karikatuursena. On Sass Henno teinud loogilise uuendused leheküljenumbrite asemel on minajutustaja poolt kirja pandav ja orienteeruvad kellaajad leheküljelt leheküljele, siis jällegi huvitav tekstile dünaamikat, lisa hütmelisav mõte. Ja kuivõrd nendest raamatutest on juba räägitud, siis siis või hakkaks tungima. Küll aga tahaks jällegi viidates sellele, et, Mõlemad on ju selline meeste või või ka poistekirjandus. Mõlemad on kiire tempoga. Ma just väga tugevat selles tavakirjandusele omaseks peetud karakter, dialoog tegevustik, kolmainsuses, romaanivõistlusel paistsid need tööd ikkagi väga erinevad, aga tegelikult on neil palju sarnast joon. Nendele sekundeerib tegelikult ka hiljuti välja tulnud Diana Leesalu kaks grammi hämaruseni mis on täiesti jõuline hoiatus noortekas, aga siiski romaanivõistlusel jäi selgelt Sass Henno samateemalise. Aga nagu öeldud, täiesti, kellele meeldib, mina olin siin, soovitan lugeda ka Diana Leesalu raamatut. Seda soovitab raamatu kaanel ka muide Sass Henno. Kui mina olin romaanivõistluse võitja Omapärane on, et et sellises vana hea koolikirjanduse põhiteljestikus on noorema põlvkonna autoreid kohati vanematest ülegi. Kuigi Enn Põldroosi puhul on ju ikkagi see küsimus, et kas teda nüüd pidada põhiliselt kunstnikuks ja kirjanikuks või siis ikkagi aeg-ajalt kihutavaks kunstnikuks. Teda jõgi vähem pannud sellele taustale kihutavate kunstnike taustale, kuhu, kuhu kuuluvad nii tugevad tegijad kui õunapuu. Vint ka, Kiwa ju tegelikult täiesti erinevate maitsete kehanikud vististi. Mingis mõttes on see nimistu mõttetu, sellepärast et ei hakka ju keegi tegema jurist, kirjanikke, ajakirjanike nimistut, aga põlduvuse puhul siiski see kunstniku taust mängib kaasa ja tema uue raamatu kinni tuisanud puhul tihkaks siiski öelda, et tegu on ennekõike kihutava kunstnikuga mitte niivõrd võrdselt kirjaniku ja kunstnikuga. Sest et kuivõrd teose alapealkiri on pseudoGlinka, siis tuleb öelda, et kõiges selles, mis puudutab seda krimka poolt on raamat ikkagi vägagi ebaveenev. Tegevustik iseenesest või see, see liin, see karkass on täiesti kohalik konstoi, aga siin teoses natuke liiga kramplikult lahendatud. Krimka ongi puhas konstrueerimine, aga aga siin ei ole seda täitsa huvitavat süžeeliini osatud nagu päriselt välja mängida. Ei kummita veenvus, dialooge ja karaktereid. Ja kõik see kriminaalne pool siin või, või üleüldse süzeeline pool jääb hämmastavalt abituks. Aga mille poolest sedasama kindlasti soovitan lugeda, on Põldroosikujundiloome ja Põldroosiruumipoeetika. See on hämmastav, kuidas ta oskab kirjutada ruumidest paikadest, kuidas ta väga tabavalt oskab nende loomuse kokku võtta, näiteks selles raamatus on parimaid, kui mitte kõige parem bussijaama Tallinna bussijaama kirjeldus mida ma lugenud olen, just see hall ja, ja lohutu jaa. Jaa. Kuidagi ähmane olek on siin väga ilusti välja toodud. Jõulisi temaid kujunenud on siin veel raamat ise pühendab aega trummi hajutamisele, mis ikkagi on päris ja mis mitte pähis. Raamatut ka lugeda niimoodi, et et see, mida peetakse kas siis eluliselt tänapäeval või kihanduslikultki pähiseks, seda siis eelist ja tegevusi poolt, see on siin väga, ilmselt ei piinlikud mitte pähis, samas kui seda kontsentratsiooni mõtlust, kujundlikkust, mida justkui peetakse selliseks unelemiseks. See on siin raamatus jällegi väga selgelt jõuliselt pähis. Veel tahaks mainida pooleliolevat raamatut. Pihed Bristoli romaani suud, tõesti on olnud oma vähese veega pinev keelereaalsusega poetess. Ja see peaks olema, kui ma nüüd midagi segi ei aja, siis tema teine romaan. Ja kuigi ta üsnagi uitlev ja kulgev või siis sõudev, kui peal käest kinni hakata siis on see ikkagi üsnagi huvitav lugemine, kas või sellepärast, et kui palju siis ikkagi on viimasel ajal rajal kirjutatud sellisest uuema aja Tartu poeem konnast? Siin tegevus kulgeb küll ka vahepeal näiteks Tallinnasse, aga ennekõike on see ikkagi väga selgelt Tartu raamat ja annab seda keskkonda ja ja tegelaste kamad päris veenvalt ja mõjusalt edasi. Tundub, et pead pestol võiks olla. Kui nüüd tahta teda mingisugusesse traditsiooni panna, siis Ene Mihkelson ei mantlipärija ja ja tõesti ka sinna Mihkelsoni mõõtu suurteosteni jõuda. Igatahes väga paljutõotav lugemine jällegi. Jaa tahaks tegelikult veel viidata selles suvelugemise võtmes mitmetele teostele, mida isegi alles kavatsen mõnuga lugema hakata. Nimetagem siin Indrek Hargla romaani French ja Koulu. Indrek Hargla on ju ka liikunud sealt ulmekirjaniku või suveräänse eesti ulmeliidristaatusest üha ja üha lihtsalt sellise hõlpsalt tava, kuid seejuures väga põhjalikult ja põhjendatult kirja pandud loo tasandile. Ja sedasi paljukiidetud räägitud ka Hargla puhul uuest tasandist räägitud ka sellest, et esmakordselt on tegu haigla puhul pikema teosega, kus tegevus toimub Eestis. Ja jällegi, kas või selles osas olen ma nõus näiteks Andrus Kivirähkiga, et Hargla võiks rohkem kirjutada Eestist. Et tal on see alternatiivajaloo tunnetus väga ehedalt olemas, Tolon, viitsimist ja jaksu keskenduda detailidele, muutas alternatiivajalugu veenvaks. No eks see ajakirjanduse üks põhiülesandeid oligi see, et näidata, kuidas asjad võiksid veel olla, kuidas asjad võiksid teisiti olla või kuidas nad oleks võinud teisiti olla. Juba sai mainitud evo pargi Jon kausi Jürgen Rooste uusi luulekogusid. Ja tahaks tegelikult ka viidata sellele, et et sellega tahaks, kui eetrisse jõuab järgmine spiikri saade. Ehk siis novembri teises pooles selleks ajaks peaks juba ilmunud olema täiesti uus noorte kirjandusajakirja värske rõhk. Mida teeb siis kirjanduse seltsi noortesektsioon? Ega seal on palju uusi ja üllatavaid sealt teha said kirjutajaid. Et kui vahepeal räägiti sellest, et peale seda 90.-te lõpu põlvkonda tekkinud ehk väikene paus sisse, siis nüüd tuleb järjest ja, ja kiiresti väga erinevaid ja, ja väga jõulisi ja väga eneseteadliku sõnumiga autojuhid esile. Ja selle üle tasub ainult rõõmu tunda. Loetletud sai nüüd palju raamatuid. Palju jäi loetlemata veel ja see on ju ka kõik ainult sellest eesti lõikest, mis meedias tasapisi vaeslapse ossa tahad ja mida seetõttu pean ehiti vajalikuks tutvustada. Palju on loomulikult lugeda ka tõlke kehanduses, minu enda viimane suurem lugemiselamuse enne näid tänaseid raamatuid oligi õigupoolest akuunini kroonimine. Ta tõesti viibige suvel väga palju väljas, kõigis rannas käige metsas, aga seejuures ka soovitan võtta seda aega, mida aasta sees pole olnud, võtta lugemiseks, miks mitte võtta kirjutamiseks. Ja kui teil tekib igatsus spiikri saate järele, tehke omavahel omaenda väikses ringkonnas eksspiiker saage kokku. Tutvustage üksteisele uusi ja häid raamatuid. Niimoodi see hea sõna kirjanduse kohta ju levibki. Sovindi lähed Suve Jaani et kirjandusega sõbrunemist ja kohtume taas pikemas saates. Septembris juba muidugi ka klassikalise sõpradele kohtume mõningate varasemate kude peal, fantaasia saates, aga jätan lõpetama taas esmaskulli. Mihkel sil mehi kes mõneti ehk juhatavad sisse meil jaanipäeva. Taaramäe. Kas. Ta. Ja. Ta. Eks ta on ja sul. Ka kui koor