Tere õhtust, head kirjandussõbrad. Tere õhtust. Head klassikaraadio kuulajad. Spice jõuab seal 2006. aastal eetrisse esimest korda. Ja natukene tänastest teemadest. Ammu pole juttu tehtud kirjanduse ja filmisuhetest uuema kirjanduse ja filmisuhetest just nimelt ja küllap ka seepärast, et mõnda aega passid need kaks kunstivaldkonda nende, sest justkui Iruti kasvavad. Aga on mitmeid uusi kohtumisi katumas ei tekkinud ja nendest pärast räägimegi. Samuti on praegu kokkuvõtete aeg auhindamiste aeg lihtsalt eelmisest vastast parema sõelale jäänud meeldetuletamise aeg. Sellega seoses väikesi edasi lahendusi ühest tänuväärsest ettevõtmisest mille. Algul lülitas Arkaadia ehk siis selle suure Arkaadia või Päevalehe kirjandus. Lehe gallup on tulnud välja, mis erineb vikerkaalupist ajakirjas vikerkaar näiteks ka selle poolest, et ei kitsendav, küsitletavad ringi aga või, ja piimaga, vaid võtab lihtsalt siit ja sealt kuulda autoreid, kes on kaadiale aastaid teinud. Ja seetõttu on ka see pilt, mis selles küsitluses välja tuleb, eelmise aasta kohta. Vägagi huvitav. Ning saates on ka kavas handa natukene teatist, sellest miski aastavahetuse saginas jõudis ilmuda uuemast eesti kirjandusest ja mis ehk on jäänud natukene kahe silma vahele ning ka sellest, mis just ja peagi on ilmumas. Ja nagu viimasel ajal tavaks saanud ka natukene krõbinaid värinaid ehk auklikke mõtteid kirjandusest, kultuurist üldisemalt. Aga tavapärased helid On sedapuhku üsnagi kahetise loomuga, nimelt pärinevad nad Mikk Mikiveri ja Heiki võtliku ühis albumilt, millel Mikk Mikiver esitleb või esitab Jaan Kaplinski ja poolt võtmani luulet. Olgu need vahepalad ühelt poolt Miki Mikiveri meenutamiseks mälestuseks teiselt poolt aga ju 65. aasta sünnipäevatervituseks Jaan Kaplinskile. Raske valguse hind. Lapse kärsitust haardest pääseb minema sinine linn. Tuul, millal tuled mu juurde või ka sulle liig kõrged mäed. Ma sirutan sulle vastuvamalt kividest muljutud käed. Mis tuultes täiesenaksuvuse peagi tuultes kaob, aeg läheb ja künnab meist üle lõputud liivased vaod. Ühel pimedal päeval löödi risti jumalata. Tule rehitadel surita sõnad kõleda päikese all. Jumala poeg, kas, kas sina oled ainult muistne legend ja keegi ei kanname koormat ja keegi ei ohverda end? See, mida otsisid kaugelt sündis enesepääs kui talviseks tõmbus taevas ja loigud praksused jääs. Sõnade okkarägus teeleidis vabaneb meel. Tuul sosistas raevunud puudest. Ma tean, mu päralt on parim, mis peitub ajas ja ruumis. Ning pole mind mõõdetud iial ega saagi mind iial mõõta. Tallani igavest rännutee, tulge mu juurde ja kuulake. Mu tunnusmärgiks on vihmakindel kuup, tugevad saapad ja metsast lõigatud kepp. Mu sõbrad ei puhka mu toolil, ei ole mul tooli, ei kirikut, ei filosoofiat, ei ühtki inimest viimale, õunalauda, raamatukokku, börsile. Kuid iga mehe ja iga naise, teie seast Mavin mäele. Oma vasaku käega hoian teid pihast. Oma parema käega näitan Mandreile ja suurele maanteele. Teele, kes sa iganes oled, tule nüüd rända minuga. Minuga rännates avastad selleni, seal ei väsita. Et ma ei väsita ja alguses ma on karm, arusaamatu, sõnatu on alguses looduski, karm ning arusaamatu Rajulgust kaota pea vastu on olemas jumalikke asju, hooleda, varjatuid, usu mind, oni jumalikke asju, kaunimaid, kõigest kaunimaid. Ei mina ei keegi muusa rännata, seda teed su eest, sa ise pead selle läbi käima. See tee pole kaugel, sa jõuad sinna. Vahest oled tal matkanud algusest peale ega teagi veel. Vahest kulgeb ta kõikjal mööda. Vett võtab Pampinea, armas poeg ja mina võtan oma ning tõtame edasi. Imekauneid, linn ohtame teekonnal ja pabul rahvaid. Kui väsid, võtan sinugi koorma kanda ning sonaaldud munaajale. Ja kui minu aeg kätte jõuab, siis tasud samaga, sest kord juba teel me enam ei peatu. Täna AL läksime hääle ning ma vaatasin taevast täis tähti ning laususin seal oma vaimule. Kui meil on käes need maailmad, rõõmud ja teadmised asjadest, mis neis on. Kas saab meile siis küll. Ning kas rahule. Ning vastas mu vaim ei tõuseme sinna vaid selleks, et sealt üle ja edasi minna. Ja sinagi küsid ning ma kuulen su küsimist ning ma vastan, et ma ei suuda vastata. Pead ise lahendused leidma. Teele selle poole. Neil pole lõppu, nagu polnud ka algust. Teele selle poole, millel pole lõppu ja pole ka algust, on ka selle Mikk Mikiver ja Eiki Metliku koodinimeks. Nõnda kummaliselt nimetatud sai. Nagu enne öeldud, filmid ja kirjandus pole viimasel ajal uuemates ilmingutes ülejäänu tihti kokku saanud. Kui me meenutame varasemate kümnendite ja nii mitmegi jaoks kuldaja Eesti teeme kunsti, siis mitmed kaasotseselt kunstiliselt head filmid või või siis nii-öelda kultusfilmid on ju tuntud kehandus teoste põhjal tehtud. Viimase lasta 10-l. Miskipärast ei ole noored filmitegijad ja noored kirjanikud omavahel nii tihedalt lävinud, et sellest üle palju koostööprojekte oleks sündinud. Kui uuema ajakirjandusest näiteid tuua, siis ambitsioonika aim projekt läks ju teadupärast kuivalt vett vedama. Samas kui. Positiivse näitena välja. Tuua võiks kohtumise tundmatuga mis kaugelt igaühe maitse ei ole, kuid siin on ka tegu pigem ikkagi spets reaalselt filmistsenaariumiks kirjutatud tekstiga Urmas Vadilt mis eelnevalt raamatuna pannud ilmunud. Ja küllap see on üheks põhjuseks, et päris uuemat kirjandust laialdaselt ei pruugita teada. Samas on see kahtlemata ka põhjuseks, et. Noh, mis me patu salgame uuemat filmima rektid, oma stsenaarium ütelda, üsnagi tühjad, punnitatud ja ebaloomulikud ja mõni ime, et filmi sihtasutuse projektide kirjeldused leidsid hiljuti praegu koha ka ühe ajalehe huumorinurgas. Ja tõesti midagi seal moonutatud ei olnud. Niimoodi nagu need stsenaariumite lühikokkuvõtted esitatud olid ja nagu neid ka siin-seal vahemeedias. Ta võis niimoodi nad sinna huumorinurka kuulusid ja tõesti seda pingutatuste punnitatust ja ebaloomulikkus tuli nendest noorematest ka paraku näha. Aga siiski nüüd on õige mitmest seltskonnast. Antud Hakatus taas sellistele filmidele, kus algtekstiks on kirjanduslikult väärtuslik novell või on võika mõne praeguse kirjaniku elu. Just täna täna siis saate esmaeetrisse mineku päeval, 19. jaanuaril esilinastus Veiko Õunpuu, Johann Tolgi filmiversioon Mati Undi tühi rannast. Ja nii palju kui meediast on selle kohta lugeda või niipalju, kui reaktsioon on kuulda, paistab tegu olevat õnnestumisega. Omamoodi ajastu vaimu tabamisega need kestnud aega. Meenutavad, mäletavad. Nendele on rõõm tajuda, et kõik peened detailid või, või ajastuomased märgid, kas siis tegelaste välimuses või või Hekvisiitides on leitud võib-olla, mis veelgi olulisem, too ajastu, eksistentsiaalne äng või intellektuaalne mõtlemine näha tabatud. Mul on sellest raske rääkida sellest, et silmi ennast ma pole veel näinud, aga, ja tuleb see film linale peagi ka Tartu kunstikuu raames, nii et nii nagu Mati Unt. Kas selle Võib-olla tänase ja postmodernistliku kirjanduse nagu tihti väidetud, on liiga ehk too tühi rand annab hoogu teistele uuema kehanduse linastustele. Eriliseks ampluaa muutuseks avalikkuse silmis vähemasti tundub see film olevat just peategelast mängivale. Rain Tolgile, keda on harjutud seostama rohkem esto-TV skandalismiga ja Veiko õunpuu, jutustab Eesti Ekspressis kannekdootliku loobuda. Kas Mati Unt ise mõttes Rain Tolk ja Ken saani omavahel segi ajanud ja tundis muret, et kas hüperaktiivne Ken saan tolle mõtliku ja ja isikliku elukriisis olevas peategelase roll ikkagi sobiv? Ennegi ju mõned tihti lühilisem ja eksistentsiaalse on kujunenud, Rain Tolk paistab sellesse osasse aga kuuldavasti väga hästi sobivat. Ja samas ei ole ju see tühirand ainukene uuem filmiprojekt, kus kirjandus ja film omavahel väga edukalt kohtuvad. Tartu noor amatöörfilmitegija Urmas Reisberg on teinud Mehis Heinsaare novellist tere. Mis siis on kogu Vanameeste näppaja? Mitte otseselt niminovell, aga siis seda pealkirja sisu lahti eestlanna välk. Filmi vanameeste näppaja, millel on pikkust küll vaid kuskil kuus kuni seitse minutit kuid ometi on see lühifilm Vanameeste näppaja võitnud juba õige mitmeid amatöörfilmipreemiaid, nii tudengifilmide näitamisel kui ka hiljuti Tatu festivalil Nov ehk noorte amatöörfilmide festival. Tõesti. Filmi armastan entusiasmist see film tehtud on ja, ja samas ikkagi üllatavalt mõjus Ma Tartu linna atmosfäärid avamiselt selle heinsaare isikupärase maailma tabamiselt ega näitlejatöödelt, seda enam, et peategelasteks on harrastusnäitlejad, väike poiss, kes mängib toda Von linde, Bergi täidab oma osa väga efektselt ja ja vanamehe osatäitja Peeter no seltse on lausa nagu juhinik. Kuulin võiks öelda samas sugugi mitte burlesksed koomilises, vaid, vaid ka omamoodi lühilises rollis, kus too vanamehega hektel on napilt, aga samas väga tabavalt edasi antud. Ja jällegi tahaks loota, et too Mehis Heinsoo tegelikult ju väga ja väga filmilik ja filmilik lahendus räägitav looming leiaks lähiajal veel rohkem filmimist, võib-olla on selleks järgmiste Ettevõtmiste algatajaks, Urmas Reisberg ise, võib-olla teised filmitegijad, aga jällegi on tegu ühe väga tänuväärse, väga õnnestunud kohtumispunktiga noorte filmi ja, ja uuema kirjanduse vahel. Ja õigupoolest natukene Mehis Heinsaega samasse maailma kuulub Marko Kompus. Kellest ja kelle ekstsentrilise maailmadega nõust võisid kirjandussõbrad raadiolainetel hiljuti kuulda väga huvitavat litri saadet. Ja kuuldavasti on nüüd lõpuks valmis saamas Tatu alternatiivse filmitegija Jaan-Jürgen Klausi film Marko kompusest. Ka see film on õigupoolest aastaid olnud tegemises. Ja väidetavalt siis lõpuks kunstikuu raames on ka oodata selle filmi väljatulemist. Taaskord üks. Mitte ainult üks kirjanik, üks uue maja põnevamaid luuletajaid vaid võib-olla üks Tehve laiem kultuuritunnetus leiab selle filmi kaudu avamist. Nii nagu leidis ju, ehkki hüva kaudu avamist üks kultuuriruum, Jaan Jürgeni eelmises filmis hõlmamatut. Kaua ta tantsis? Ja kui samas jällegi tasakaaluks viidata sellistele kiirenduse filmi ühisprojektidele, mis võiksid pakkuda sellist laiemat põnevust või või tuua Ma tublisti noori vaatajaid. Kaue kirjanduse juurde siis päkapikud räägivad, et töös olla nii Sass Henno. Saasta romaanivõistluse võiduromaan mina olin siin kui ka Aidi Valliku Anni noorte lood. Nii et neid kohtumisi eesti uuema filmi ja eesti uuema kehanduse vahel on hakanud tulema ridamisi seal äärmiselt rõõmustav ja. Kindlasti annab see juurde Eesti film, suvine, loodetavasti ka eesti kirjandusele. Väike vahepala jällegi Mikk Mikiver hiit Heiki Metlikult. Ja seejärel räägime natukene Arkadi vallupist. See maailm, mis elab sinus mis sinuga ühes loodi on sama vana kui sina. Ja veidi su enda moodi. Ja sina pead kandma maailma. Ta on nii soe ja pehme. Talon, kaks niisket silma. Kaks niisket lapse silma, mis võtavad sinult rahu. Sa tunned, et kuidagi enam saama maailma ei mahu. Maailm enam ei mahu üksusel sooja ja varju. Nii on see ikka olnud. Miks siis ikka ei, Harju, et kõik ei saagi võtta. Et kõik ei saagi anda. Et vabadus on, ja valu, mis tuleb sul endal kanda? Nii on see ju ikka olnud. Nii jääb see ikka maailmas. Kust siis sõnatu küsimus kahes niiskes lapse silmas? Nagu juba öeldud, tahan märgamised eelmise aasta kirjandusele valanud. Nagu tavaks küll Kultuurkapitali kirjanduspreemiat, need nii-öelda väiksed preemiad antakse välja alles märtsis, küll on antud juba suure aastapreemia Paulise kromole ja olgu ka tema õnnitletud. Kuna minu teadmise järgi just täna on tal 64. sünnipäev. On vaieldud selle üle, et kas Oli siis eelmine aasta kirjanduse poolest nii ühe uuema, algupärase kirjanduse suhteliselt aastapreemia tuli anda valikkogule aga mööngem, et see luule on tegelikult väga ajakohane siiamaani. Ja ausalt öeldes, mina pean küll kohut kohatuks, neid kriitikanooli, mis ütlevad, et sellepärast, et Rumma on minister, on kuidagi del talle imelik riigipreemiat anda. Ennekõike on ta ikkagi siiamaani väga huvitava luuletaja. Nii palju, kui ta Neil päevil veel luuletab, aga, aga eks ta ole ju niimoodi, et üks väga läbi kaalutud ja väljamõõdetud ja läbitunnetatud tekst kaalub teinekord üles teise mehe või naise raamatu. On ju veel äramärkimist leidnud, toppis värske õhk ja Doris Kareva neljanda veebruari seisuga välja antavates eelmise aasta Tartu kultuurikandja. Preemiate nominentide hulgas on ridamisi. Kirjandus. Tegijaid kirjanikke, luuletajaid, väljaandeid. Järge ootavad veel suitsupreemia, Tuglase preemia, nii mõndagi muud. Omal kombel ikkagi premeerimisena mõjub jõuga gallupi formaat, kus kriitikud, kirjanikud annavad aru sellest, mis nendel eelmise aasta jooksul hinge läks või meelde jäi või lugemishuvi pakkus. Ja kui üheks selliseks oluliseks Aasta mõõtjaks on siiamaani olnud kevaditi ilmuv ajakirja vikerkaare Vikergallup siis nüüd on päevane kirjandus lisa Arkaadia asunud seda gallupit tegema. Loodetavasti see traditsioon jätkub, sest minu arvates on tegu väga hea ettevõtmisega. Valik küsitletutest on siin pähis lai on inimesi, kes on, võiks öelda igapäevaselt kirjandusega seotud, on inimesi, kes pigem on seotud ehk ühiskonnateadustega, ühiskonnakriitikaga ja kirjandusega kohtuvad ehk pigem sellise hobi lugeja korras, samas väga targa informeeritud hobi lugeja korras. Ja nõnda on see valik seisukohtadest. Akkadi valupis päris lai. Pühendaksin natuke mõtte edasi, loomulikult mitte seda, mida Ma ise olen seal galopis öelnud, sest et õigupoolest on neid mõtteid ka juba siin saates kuulda olnud. Küll ka neile, kes seda gallupit näinud ei olnud, vaid mõni nimi siit siin on meelt avaldanud siis Kirjanike Liidu esimees Jan Kaus, vikerkaar, peatoimetaja Märt Väljataga, Vaher, Kärt Hellerma, Aino Pervik, Piret Viires, Jürgen Rooste, Hallestan Maiste, Kaarel tahan veel mitmed-mitmed, teised ja kui teha siit üldistusi ennekõike just selles osas, mis puudutab pan eesti kirjandust mis meil selle spikri keskseks teemaks ju ikkagi on olnud, siis. On ka nendes vastustes tunda seda, et et eriti vastjuust algupärasema proosakirjanduse poole pealt oli pigem selline vahe või äraootamise aasta. Mai oleks küll kindlasti nõus Märt Väljataga, kes leiab, et üldse uuemast kirjandusest või olgu pahast kirjandusest, midagi esiletõstmist ei vääriks. Eks siin ole ka natukene ütleja Snobismi tunda. Teiselt poolt jällegi seda muret võimsaid tohutu haardega romaane ilmub vähe. Sai ju jagatud ka romaanivõistluse žüriis üks, mis üsnagi seda ambitsiooni võiks osalt täita. Meelis Friedenthal oli kuldne aeg, on nüüd siiski ilmunud, jagasin gallupid näiteks Aino Perviku poolt äramärkimist leidnud. Seda tõdemist, et mõnes mõttes võinuks see olla romaanivõistluse võidu homond on siit-sealt veel kuulda olnud. Aga ju ilmus Seilenthali kuldne aeg nii aasta lõpus, et paljudele pole ta veel lugemislauale jõudnud. Küll on. Nii mitmedki vastajad, näiteks Jan Kaus, jah, selle mõelnud, et eelmine aasta oli valdavalt tugev luuleaasta. Ja samas on õigupoolest põnevat kontrasti selle väite vahel Betti Alveri debüüdipreemia väljajagajate seisukohtade vahel, et tolles väga tugevas valikus 2005. aasta debüütidest on pigem tunda, et tõusmas on proosa ja võib-olla sellist uut ja rabavat luuleta on mõnevõrra vähem näha päris noorte autorite puhul. Aga eks ju jõuab veel ära oodata, mis nendest debitantidest saab. Noh, on ka selge muidugi, et kui väga mitmed aastaid tugeval lehel olnud luuletajad nagu Doris Kareva või, või aasta lõpul taas uue kogu väljanud Elo Viiding või mitmed teisedki on endiselt tugevaid raamatuid välja andnud, Tõnu Õnnepalu oma valikkoguga, või Jaan Kaplinski, keda samuti siin Arkaadia galopis esile tõstetakse siis on ju väga raske nende kõrvale hoobilt tõusta, uuematel tulijatel? Tõepoolest, proosas näib see võimalus olevat suurem ja ehk ka selle poolest, et sellist head uut tänapäevast ja löövat proosakeelt on raske leida. Tõstavad küll mitmed. Hindajad siin esile äsja ilmunud häid rahvusvahelisi romaane või angloameerika kultuuriruumi romaane autojuhid, nagu tondi, Lillo või Jon bändil või Filipp proff või võiko sõdis Meff. Ei ole ma jõudnud need kõike isegi läbi lugeda küll öelda, et et Philip proff või, või ka samuti küsitlusi Michelle hulbek oleks see tee, mida ma eesti kirjanduses perspektiivika ana näeksin. Pigem tasub ikkagi õppida, ei saa mööda sellest meloni pavitši põhimõttelise Haadeegaakasari sõnastikust. Ja luules jällegi tasub päris kindlasti mainida hiljaaegu välja tulnud lõpuks eesti keelde jõudnud riike Tuino Elleegiaid. See oleks see raamat, mida küll veel selles küsitluses ei mainita, aga mille juurde võiks teha mõtteliselt kolm punkti ühe võimaliku suunana ühe võimaliku maailma tunnetusena, millest mitmed eesti luuletajad võiksid õppida. Aga see on loomulikult, te olete selline õrn teema, ei, tahaksin olla kuidagi normatiivne. Iga auto lõppude lõpuks õpib ise ja see iga autori õppimisvõime ongi kõige parem märk sellest, et kihandus veel kestab. Puiad kehandus on ise üllatusvõimeline. On ju ka märki sellest siin küsitluses, et üks kui teine hinda ei viitsi enam eriti ilukirjandust lugeda. See pakub märksa vähem kui ühiskonnateaduslikku ajalooline kirjandus. Ja kui ilukirjandus Kas siis ühiskonnakriitikast või, või reaalsest ajaloost maha jääma, siis iseenesest võiks küll olla märk autoritele, et. Elu on huvitavam, kui mõnda üllatusliku momenti välja tuua veel siis õigupoolest ainult Valle-Sten Maiste mainib juhi eelvesti eelmise aasta lõpus välja ilmunud, et raamatut kuidagi on kujunenud niimoodi, et üksvahe väga suvetähelepanu ja tunnustuse alla jõudnud juhi Eelvestanud kuidagi kummaliselt tagaplaanile jäänud või. Või ei leia tema uusim raamat üldse sellist märkamist nagu ehk võiks, aga võib-olla on ka jällegi asi selles, et ilmust aasta lõpul on paljudel veel lugemata ja. Ja võib-olla veega läbi mõtestamata. Aga igatahes. Tahaks loota, et sa Arkaadia gallup tegelikult kasvab, et see küsitletavate ning oleks veelgi laiema diapasooniga erilise huviga. Tõesti ootan edaspidi hinnanguid kirjandusele nendelt, kes võib-olla igapäevaselt ilukirjandusega kokku ei puutu. On ju selles mõttes viimasel ajal huvitavaks näiteks olnud Eesti Ekspressi Areeni raamatu tutvustuse lehekülg kus oma lemmikraamatuist lugemiselamustest räägivad viimasel ajal just teiste kunstieluvaldkondade esindajad. Minu meelest hea algatus ja neid inimesi tasuks ehk rohkem kaasata ka raamatuvarustajate hulka, annab teistsuguse pildi, annab teistsuguse aru saama. Vajadustest teksti suhtes on jällegi kirjutajatele endale väga informatiivne, leian ma. Ja et nüüd luua oma kohta väikene sild Järgmise rubriigina, kus tahakski õige põgusalt viidata väga paljudele raamatutele mis kas aastavahetusel alles välja tulid või siis on kohe-kohe välja tulemas. Jällegi kord üks vahepala Eiki Mätlikult, Mikk Mikiver pilt. Ja siis tõesti see lühikene raamatu, jutustuse rubriik. Need on kõikide inimeste mõtted kõikidel aegadel ja maadel ei mõelnud neid välja mina. Kui nad pole sama palju sinu kui minu omad siis on need väärtused või peaaegu väärtuseta. Kui nad pole mõistatus ja mõistatuse lahendus siis on need väärtused. Kui nad pole niisama lähedal, kuivõrd nad on kaugel siis on nad väärtuseta. See on rohi, mis kasvab seal, kus iganes on maad ja vett. See on ühine õhk mis ümbritseb maakera. Vahel olen teadnud, et ma olen natuke sina. Üks paljudest sõlmedest hargneb lahti. Kaks olendit. Mees, naine. Äravahetamiseni samad. Mida siis viimase kuu aja jooksul ilmunud on, mis on need raamatud, mille suhtes võiks silmad lahti hoida see, kes uuema eesti kirjanduse vastu huvi tunneb? Nagu juba mainitud, päris äsja jõudis lugejateni Elo Viidingu luulekogu selge jälg. Ja, ja samas oleks põnev seda lugeda paralleelselt. Mehka luulekoguga hele häärber. Mine tea, mis põnevaid ühisjooni nende kahe väga sõnaka potentsi puhul lagedale tuleb. Juba on laialdast tähelepanu või laienevad tähelepanu peaks esialgu veel huvides ütlema leidnud ka Vahur Afanasjevi ka maankaste fantaasiast. Afanasjev ise on suhe osa viimasest ajast veetnud hoopiski Brüsselis. Siiski aeg-ajalt ta ka Eestisse satub, Tartusse satub ja ja seda on ta jälle tegemas. 10. veebruaril, kui leiab Tartu kunstikuu raames aset. Kehandus üritus nimega nelja linnakultuur koos Vahur Afanasjev esindab siis Tartut oma päris vastse luulekoguga katedraal Emajões ja võib ka öelda, et sellele väga põnevale jaatavale luulekogule on lisaks tema muusika protitaat CD-plaat. Pärnut esindab sellel üritusel selle luulekogu toimetaja Sven Kivisildnik. Viljandit sealt välja kasvanud Lauri Sommer, Villem Valme. Kunagise. Sürr toda tehnoprojektiga Tuljak. No võlud siis viie meierei või pardiprojekt viie peale. Ja samamoodi kui lugeda ühelt poolt Duda juba tegelikult mõne aasta vanust koera Afanasjevi kastaationtaaziost, teiselt poolt hoopiski tema Tartu luuletusi võib jällegi huvitav tehnik pilt kokku saada sellest, mida too autoasjadest arvab, igatahes väga värske elude lähenemine. Ilma asjadele, kus ühelt poolt on paras jagu irooniat, teiselt poolt väga jõulist kujundit Mõneti Kivisildnik klik võib-olla aga ihkaks öelda, et mõneski mõttes südamlikum. Ja kui enne sai räägitud Filmist vanameeste näppaja, siis nüüd tundub, et lähinädalatel on lõpuks väljas. Raamat võib nimetada ka 21. sajandi üheks seni oodad tuimaks eesti proosateoseks romaaniks ja niimoodi öeldes ei saa öelda, et selleks naljaga pooleks nalja on siin võib-olla ainult veerandi, nagu see on siis Mehis Heinsaare, Omaan, Ahto Sandmani elust. Ja. Olles seda ka tõesti juba varem lugenud, et tõesti öelda Võimas ringkäik läbi nii-öelda tule, heinsaar, voldi või heinsoo ja maailma. Kõik need elemendid, mis on olemas olnud novellides on siin veel võimendatud. Mitmed tuttavad motiivid tulevad ette. Samas on huvitavalt omavahel seostatud, üksteiseks üle sulavad. Võib-olla on tunda siin ikkagi seda miniatuursus või või põnevaid hetki või põnevaid pill mööda vilksavaid kujusid, pigemini? Ta ei ole selles mõttes selline romaanis. Annaks edasi mingisuguse tohutu laiali hargnevate suhterägastik. Põhilisi paradokse üldine lugu Artur Sandmani eneseleidmine on iseenesest lihtne, küll aga on see tulvil vägagi ekstravagantseid ja ja põnevaid isepäraseid detaile. Uuem kirjandus on jõudmas üha ja üha ja vene keelde. Nimelt on ilmunud defessi tuule kogu 2004 venekeelne tõlge ja samas jällegi on ilmumas kohe noorte Eesti vene autoste tuulelohe almanahh. Ja kui Mehis Heinsaare romaan oli üks romaanivõistluse parimate hulka jõudnud töödest, siis siiamaani ilmub neid romaanivõistluse raamatuid veel ja õigupoolest on rõõmustav, et nii mitmed nendest raamatutest mitu tükki neist on leidnud, sest mitme varasema romaanivõistluse puhul on võivad tähendada ka seda, et nii mõnigi nendest taha märgitud töödest õigupoolest raamatuna ilmuda jõuagi. Nüüd on aga just et võib-olla vanemale lugejaskonnale ilmunud majansu muhe leiba nälgijale kus võime lugeda siis elatanud inimeste omavahelistest suhtlusprobleemidest või takistustest. Ja on näha ka, et veel üks romaanivõistlusel vähemalt tõus, jaan absi või apsu. Tähtis kevad on peagi ilmumas. Luulest võiks ära märkida veel Maarja Kangro luulekogu kurat õrnal lumel, mis pealegi on tulemas ja see on küll koht, kus võiks natukene enda sabaga ehitada, sest mahia kange on veel üks inimene ühest teatavast kunagisest inglise filoloogide kooslusest. Ta küll liikus sealt edasi, nii nagu veel üks kursusekaaslane Kalju Kruusa või kamatuga aga igatahes huvitav, ühest kooslusest nii mitu tänavat, auto, et välja on tulnud ja Maarja Kangro on siis ühelt poolt küll leelo tungla tütar, teiselt poolt mõneti siiski hoopis teistsuguse luulekeelega autor kes siiamaani on avaldanud oma luuletusi ajakirjades üht-teist tõlkinud. Se kogu võiks küll olla üks selle aasta mähkimisväärsemaid. Jälle koht, kui sa viidatud ühele oodatud romaanile, siis sama oodatud võiks olla ka Jon kausi uus oma on tema, mis kuuldavasti samuti peaks lähiajal ilmuma ja mis samuti nähtavasti. Pretendeerib ühele aasta huvitavale lugemisele, ootan selle romaaniga üha pikemalt rääkida, aga, aga Jan Kaus eelmine romaan, mina maailm ja mõni oli küll üks viimaste aastate aastakümne sümpaatsemad lugemusi. Ning kui veel lähe mainida debüütteoseid, siis Elina kortsu huvitava Pottessi luulekogu saab olema värske, rõhu esimene värske tomati, nii et noos ajakiri on käivitamas ka oma raamatus Ahja. Loodetavasti leiab peatselt jätku seegi, sest et mitmeid huvitavaid autoreid on seal ajakirjas olnud ja oma raamatu nii jõudmine on ikkagi see teetähis, mis paljusid innustab jätkama. Kahtlemata on neid põnevaid teoseid veel igatahes toda tunnet, mis tõepoolest ka mul tekkis eelmise aasta alguses, et ongi tekkinud mingisugune kirjanduslik lünk ja võimsaid uusi raamatuid kipub nappima. Selle aasta ilmumiskavasid vaadates küll ei teki, raamatuid on tulemas veel küll, aga tegelikult võiks mainida veel Piret Bristoli peagi ilmuvat luulekogu või Ülo Bloomi luulekogu. Või lõpuks ometi ilmuvad koguteost Tartu on unenägu, kus mitmed Tartu autorid kirjutavad Tartust nii, et kohe algusest peale paistab tulevat väga põnev ja mitmekülgne kirjandusaasta. Saate lõpuks tuleb kohe peagi veel üks krabinaga erin. Enne andkem veel koht korraks. Sõna Mikk Mikiver. Lumest ja iseendas sellena, kes olid, oled enne sündimist. Ei, valguse pimedus. Hämmastas vaid, et olen siin, et olen. Ja suutmatus öelda, kuidas see kõik on päriselt enne ja teisel pool suure unustuse mõõgalööki. Mis andis sulle selle aja ruumi. Kõik on ainult muld, vesi, õhk ja tuli üks teiseks saamas jäämas. Meie mõte või pilk? Ta neilt midagi ei anna neile midagi juurde. Sedapuhku siis ainult üks krabinaga erin. Viimasel ajal on arhitektid mitmel pool öelnud, et ikka peaks olema linnade juures arhitektuurinõukogude, et peatada toda maitsetu kinnisvaraarenduse buumi on On öeldud, et peaks olema lausa riigiarhitekt kuigi see kõlab natukene niimoodi tsiteeri moodi. Või et president peaks olema arhitekt, arhitekt, president. Mul on tunne, et äkki oleks vaja siia-sinna kirjanike nõukogusid kes siis vastavalt oma kutseharidusele ei lase vastu võtta tobedaid dokumente, tobedalt sõnastatud dokumente, napakas sõnastuses, seadusi, määrusi ja kõike muud sellist ega lase pidada tobedaid kõnesid. Põhimõtteliselt oleks see tööpõld väga lai. Aga loodetavasti ei saa keele hea sõnakaitsjad oma tegevuses kunagi nii paranoiliseks kui need, kes on rünnanud minu arvates suurepärast Eesti Rahva Muuseumi projekti. Lõppude lõpuks on ju Eesti Rahva Muuseumi nagu ka eesti keele ja kirjanduse ülesandeks olla kombel eesti kultuurisild maailma. Ja see sild peab olema ka sinna teise otsa välja jõudev. Nii palju siis selleks korraks seda esimest aasta spiikrit. Loodetavasti leidsite siit. Kaagi nimede külasest saatest nii mõndagi, mida täna-homme lähipäevil lugema hakata. Soovingi teile, head lugemist, head kirjutamist, mena Berk Vaher. Kohtun teiega siin saates jällegi kuu aja pärast.