Ja hea klassikaraadiokuulaja kehandus, sõber Pehk vaheline spiiker on selle kuu tähistamiseks jälle teiega. Mis seal salata, rõõmus on meel ju tegelikult täna hoopis kihendus välistel põhjustel ennekõike. Et need olümpiakullad ikka tulevad, tulevad. Mõnes mõttes on ju see eesti sport. Ta on nagu eesti kirjanduski, et ennekõike omad koerad närivad seda kõige rohkem ja puhelevata kallal. Aga kui hakkab tulema, siis on justkui kõigi ühine võit. Täna siis õige mitmest väga erinevast teemast paiga vaimust, kehanduses sellest, kas on virtuaalühiskonna tunnus või või sellele kuidagi vastanduv nähtus. Isiklikust ajaloost osalt läbi toomas, haudame osalt ka sealt edasi mõeldes sellest, mida noored loevad ette etluskonkursil ja mis üheldasime sellest võime teha nende soovide ja maailmapildi kohta. Ja ikka ka krõbinaid, kärinaid, väikesi torkeid, kirjanduselu igapäevakoesse, aga juba tule kõige esimese teemaga paiga vaimuga ja Bertuaalsusega haakuvalt. Äsja ju jagati ka Tartu kultuuripreemiaid ja. Tore on tõdeda, et tõesti üllatavalt hästi läks seal kehandusel kehanikel Saidil seal preemiani Aapo Ilves kui mehka. Kui akadeemia värske õhk ja Matvere mõni teinegi. Ja mis seal tegelikult imestada ei saa ju, kui rääkida kirjanduse väljasuremisest, küll aga sellest, et teiste meediakanalite, teiste kultuurinähtuste pealetungil on kirjandus olnud ehk kõige rohkem sunnitud ennast teiste valdkondadega seostama ja kirjanikud on ühtäkki osutunud aktiivseteks kaastegijateks ka teistes eluvaldkondades oli ju sellel aastal lisaks mainitule ka taaskord nomineeritud ka Urmas Vadi. Ja mainimata jäi ka näiteks, et lohe looja preemia sai Sass Henno ja nii ta on, et kirjandus on hoopiski kõige kiiremini kasvam, kõige rohkem teistele valdkondadele ideid pakkuv valdkond. Ja selle üle saab ainult rõõmu tunda. Aga huvitav on ju see, et Aapo Ilves sai ja tegelikult ju täiesti õigustatult rahvakultuurikandja preemia oma mõju eest Tartu kultuuripildile, ent samas jällegi vaevu nädal hiljem üritused 40 kultuur, kirjandus esindas ta jällegi võhut. Ja samas jällegi Tartut esitas Vahur Afanasjev, kes praegu elab Brüsselis aga selle teemaga jätkama juba peale Vahur Afanasjevi ehk ta arti palavad Tartu sündroom. On seda ju natukene mängitud ka mõnes varasemas saates koht on siis troosti, plaate vohas, Afanasjevi kogu katedraal Emajões ka ametlikult välja tulnud ja traati plaadilt meie tänaseid vahepalu kuulemegi. Ma pole ammu olnud juba kolmandat päeva kulutanud, võimude dušiga pole seal käinud. See tuleb sellest, et mitmendat kuud ei tea, ma tõusen hommikul vara eluminevate majja, kus peatset töötamist Ja mul on küünlad akna peal. Joome seda aeg-ajalt kohvi ja. Ja. Ja. Ja me peame sellega elama. Luure sügiseks, pärast väikest suve pean sööma kõiki salatit, halvaks minna saame kokku paljude klassiõdedega, aga ikkagi mina juba kolmandat päeva ja see ühtaegu ärritab ja teeb rõõmsaks. Tartuga sellega elama ja me peame selles elamus väikest suve. Kõigis alades peab alati, mida me saame kokku paljude asjadega. Mina ei pese hambaid juba kolmandat päeva. Taivo ärritab ja teeb rõõmsaks, taastus metroos. Nõnda erksalt pulbitsev ja samas ka parasjagu neurootiline on ka Vahur Afanasjevi raamat katedraal Emajões ja nagu peal kehast või toimata on see läbinisti üks Tatu teemaline raamat. Sõltuvalt siis soovist võib seda lugeda nii üksik luuletustena kui poeemina. Ja nagu see muusikagi on raamat ise üsnagi kahetine, nagu Eesti kultuuritegelaste ajast aega on kombeks. Ühtaegu nad väga erksalt tunnetavad selle paigavaimu, kus nad on kaua aega tegutsenud, kaua aega elanud ja teiselt poolt jällegi Põevad ja Monavad seda kitsust ja madalat taevast ja ja mõnetist provintslikust ja tunnevad ka rõõmu siit kaugemale saamisest. Ja selline kahetine suhtumine Tartusse on ka selles katedraal, Emajõe saamatus. Aga see raamat ise on õigupoolest juba viimase aja jooksul üsna mitmes paiga vaimulist. Luuletasin raamat tuli ju ka üsnagi äsja sellesama Vahur Afanasjevi raamatu toimetajalt Kivisildnik kult välja. Tali valla ametlik ajalugu, mis siis Kivisildniku enda praegust tegutsemisareaali luulendab ja lausa kohaliku vallavolikogu poolt heaks kiidetud otsusega on ilmunud. Ja. Kui siiamaani on see paikkondlikus luules olnud valdavalt ehk selline harrastusluule temaatika ongi jäänud nende pärisosaks, kes kihutavad oma kodupaigast, kes võib-olla kaugemale ei püüdlegi, siis nüüd on see paiga vaim järk-järgult tulnud ikkagi üle-Eestilise haardega ajakirjandusliku väärtusega poeetide luulesse. Sest et Kivisildniku kohta võib öelda, et eks tahad teda ole ju ikka jälle paljukirutud, eks ta on ka järjest teinud oma meediaväljaastumistest kohati halbu valikuid. Aga kui talle siis südametäiega öeldakse, et et ega ta luuletajana ka enam midagi väärt ei ole, siis see on küll vale, sellepärast et võiks jällegi öelda, et seda oli valla ajalugu, on. Vaata et Kivisildniku kõige pahemraamat. Ja eks ole neid ütlemisi olnud tema viimaste raamatute kohta ridamisi. Pärimuse ja argielu miksijana rahvaluulemotiivide ja kohaliku olupoliitika sidujana on Kivisildnik ikkagi vist ületamatu ja ja ka selles tali valla raamatus on väga palju selliseid meeldejäävaid naljakaid kontraste ja kahtlemata ei ole see ka mingisugune ühene ülistamine sellele paigale. Küll aga paneb selle mitte ju nii väga tuntud paikkonna kultuurikaardile küll nii nagu ka kindlasti vahuga on asja aitab kaasa Tatu jätkuvale kohalolekule Eesti ja miks mitte ka Euroopa kultuurikaardilt. Aga lisaks nendele on juba ilmunud mehka jõuliselt erootiline ja paljuski jällegi samuti Tatu kultuurimaastikule ja Lõuna-Eesti kultuurimaastikule viitav luulekogu hele häärber. Paikkondlikusti võib leida hammustki ajast juba kui nii saab öelda viimaste aastate kohta, Jürgen Rooste, Asko Künnapi luules karmastan siniveekogus, satud taht, laulis homme heil ja õigupoolest mitmetel teistel uuema aja luuletajate Kristiina Ehinil kindlasti. Ja millest see paikkonna tugev roll uuemas luules tuleneb? Ühest võimalikust seletusest sai juba saate, olgu räägitud. Üha raskem on vaadelda luuletajaid seotuna ühe konkreetse paikkonna külge. Nad kas reisivad ringi või. Süstlevad ühe ja teise linna vahel või siis üldse elavad kuskil metsatalus või külas ja on mingisuguse linnaga või kultuuriruumiga ühendatud virtuaalselt. Päris ilma selleta ju ka ei saa. Mitmed kirjanikud on ju meedialeiba teenimas nõnda mõjutamas läbi meedia Tallinna või Tartu või Võru kultuuripilti ja nii tekibki põnev olukord, kus Aapo Ilves võib esindada nii võrgud kui Tartut, olles ise Räpina mees. Ja kas sa seal nelja linna kultuureski, teised võhu esindajad olid ju Urvastest, Kärgulast, Antslast ja ja Olavi Ruitlane endise laevaelanikuna, nüüd hoopiski Dust ja Vahur Afanasjev Tartu esindajana oli Brüsselist Viljandi esindajad. Villem Valme ja Lauri Sommer olid vastavalt hoopiski Tallinnast ja Tartust ja Lauri oma viimase luulekogu andis välja hoopis Ki märkega, et see on avaldatud Sännas. Ega Kivisildnik mine võtanud kinnik, ta esindas seal küll Pähnud tagant otseselt ja ainuüksi Pärnuga ei ole ju seotud temagi. Ja kuidas on ka Pärnus tegutsenud, on siis ikkagi hoopis kuidagi teises mõõtkavas, kui ehk need luuletajad kes Pärnu harrastusluuleringkondadega tihedamalt on seotud olnud. Ja nii ongi, et mida virtuaalsemaks läheb luuletaja või kirjaniku side mingi konkreetse paigaga. Ehk siis ongi vaja seda paika luua luules ehk ju ka omaette virtuaalses ruumis. Võib arvata, et sellist paiga, vaimulist, luulet miski mitega paiguvaimulist proosat tuleb lähiaegadel veel. Ehk on see mitte ainult Tartu sündroom, vaid üldse kuue majapaigavaimusündroom. Et inimesed läbi luule läbi kirjanduse endale paika loovad? Ei saagi seda luulega ainult piirata ka eelpool mainitud Sass Henno kirjutas oma Sursti Tartu-teemalise romaani, mina olin siin ise vist pigemini Tallinnas resideeruv või vähemalt Tallinna tattuvad sõites. Samamoodi ju. Urmas Vadi on sõitnud Tallinna-Tartu vahet ja ja ka hiljuti ilmunud Mehis Heinsaare romaan kus osa tegevust toimub küll Tallinnas kannab ometi ka mingisugust kummastavad Tartu vaimsest. Nii et see geenius, lootsi või koha vaim on üks uuema kirjanduse dominant, mida tasub ikka ja jälle uurida. Ja kahtlemata on see kahjuks paradoksaalne nähtus selles uuemas kirjanduses. Aga avastamisrõõmu siin kindlasti jagub veel ja veel. Veel ühest virtuaalsest ruumist ütleb meile taas Vahur Afanasjev ehk art. Lumelinnad on see tema järgnebala? Traati albumilt. Kui rääkida veel nähtustest või või kihutamis laadidest mis kas praegu või lähiajal on, võiksid olla kujunemas kehanduses. Dominantideks siis isiklik ajalugu, isiklikult uusi lugu, ka isiklik popkultuurilugu on üks kirjutamislaad, mis läänemaailmas on juba üsnagi levinud. Inglisekeelsest kirjandusest nimetagem kas või nik hoonbit või või siis sellistest elitaalsematest tegelastest David tuupi kus ongi raske öelda nende tekstide puhul, kus SEE lõpeb ja ilukirjandus algab, kus lõpeb isiklik impessioon ja kus lõpeb kultuurilooline käsitlus. Ja Eestis on seda häda ajanud ehk kõige kindlamalt toomas haudam ja kui see isiklik dominant on olnud tema loomingus ikkagi kõige suurem siiani siis tema uusim raamat, tänulikud surnud lugusid rock n rollist pakub kindlasti paljugi äratundmisrõõmu ka igale rokisõbrale. Kuivõrd need lood siin. Ongi kirjutatud mitmetest varakult surnud roki Heenustest nagu jänes soplinud Jim Morrison, Jimi Hendrix, John Lennon, Elvis Presley, Ben Johns. Ja samas on need Impressioonid seotud ka mõnede eluhetkedega toomas hauda, venda elustama sõprade elus ja. Tõepoolest, see on ühe ajastu elu kroonika, kuid samas, kui ajastu surma või surmade kroonika Ja ikkagi lugu projen meeldib mulle siit vast kõige rohkem see lugu, mis puudutab Johnson, sest et siin on ikkagi rohkem jutt sellest toomas hauda enda tutvusringkonnast tunneme üha mitmeid eesti kirjandus- ja kultuuritegelasi. Hannes Varblase, Enn Tegova, Enn Tegova on üldse viimasel ajal raamatutes väga populaarne tegelane. On ta ju ka teie on juhi eelviimases raamatus üsna keha tuntavalt. Ja kuigi Toomas hauda meil on kindlasti annet pugeda nende rokihiiglaste sisse ja tuua välja nende inimlik ja haavatav pool, siis ikkagi veel ja veel rohkem tahaks lugeda seda teatava mõttevendluse või mõttekaasluse kultuurilugu. Eesti-siseselt. On ju seda ühel või teisel moel ka ühtatud raamatutesse panna. Vast varasemast ajast Need hundi ja vahingu kehva tööd on selles osas kõige sügavama jälje jätnud, aga On ju ka hilisematest põlvkondadest, hilisematest vaimsetest vennaskondadest üht kui teist kirjutada ja ja ehk on siis hoopiski veel see see teema, kust omas raudame ennast uuesti leiab või, või oma loomingus mingisuguse uue hingamise saab. Igatahes võimalus on sellest tänulikke surnute raamatus kindlasti olemas. Mõneti ju. On tunda ja ega ega Toomas haudme seda ise ei varjagi, et mõnest persoonist mõnest kultuuriseisvusest on ta loonud, kergem kirjutada ja mõnest Oskem mõnega on ta kergemini haakunud ja identifitseerinud teisega raskemalt. Ja kuigi Ma jagan seda arvamust, tänulikud surnud olla, üks haudame parimaid raamatuid ja kindlasti on üks nii-öelda laiemale lugejaskonnale isegi väljend mulle väga ei meeldi, ega ma väga ei tihka seda mingisuguseks kriteeriumiks pidada, aga nii-öelda sellele laiemaks lugejaskonnale üks kergemini ligipääsetav vaid raamatuid siis ikkagi mulle tundub, et veel vabamalt veel. Inimlikult sundimatu maalt võiks hauda ennast tunda selles oma vaimse kogukonna lahti kihutamises. Aga algus on selleski raamatus tehtud ja jääme ootama, mis saab edasi. Seda rock n rolli, mida tänases võib-olla või tänast vaimset vennaskonda iseloomustab. Ja mis on ka mõneti elektroonilisem, kui omal ajal oli, aga nagu me kuuleme, mitte vähem psühhedeelne esitab meile need taas saarte, Vahur Afanasjev. Hallow sõnuge, sina, džiin, on see lugu ehk siis tihe hallutsinogeen, võiks teda vabas vormis tõlkida. Minimalistliku 21. sajandi psühhedeelia, et Vahur Afanasjev pilt. Huvitav, kas tänasele hiphopi põlvkonnale on hiphopi tänulikud, surnud sama olulised kui hoki põlvkonnale hipi põlvkonnale olid tollase kultuurisuhet surnud. Kas kunagi kirjutab ka mõni hiphopi noor raamatu madjad, paks akuurist ja natoorias Beachis ja? Ja äsja surnud andekust hüppab produtsendiks jeid ellast. Saab näha, aga igatahes tahaks loota, et see toomas haudame, tänulikud surnud? Ei kindlasti mitte ainsaks isikliku kultuuri loovu isiklikku. Popkultuuriloo raamatuks ja et sellist ümbritseva mõtestamist ümbritseva kultuuriajaloomeedia ajaloo Ümberkirjutamist oleks veel ja veel. Lõppude lõpuks selle võrra saab ju üldine kultuuriteadvus ainult rikkamaks. Aga üldisest kultuuriteadvusest ja selle isiklikest tõlgendamisest annab aimu ka iga-aastane Vello, saage nimeline etluskonkurss meda Tartus ikka peetakse ja mis laiemat kajastamist vist ei leia. Aga iseenesest ju annab nii mõndagi teada sellest, mida kooli nõu, et loevad, millega nad suudavad. Ent seostada, millist luuleteksti hingestada. Ja kuigi see koht oli lugejaid 17, siis erinevaid lähenemisi luulelugemisele oli õige, palju, oli ähvardavat ekspressionismi ja jõulist koomikat oli hinge kinni võtvat lusikat. Ja teiselt poolt muidugi, paak oli ka ikka seda et üteldakse sõnu, aga mitte meeleolu või olukorda luuletuse taga või luuletuse sees. Aga iseenesest on ju ka lihtsalt tohe, et ikka veel keegi võtab mingisuguse sellise luule lugemise ette. Üllatav, et nii palju kui mina olen nendest žüriis olnud, keegi ei tihka lausa räppima hakata jõu, siis eeldatakse, et žüriil on mingisuguseid hästi väljakujunenud väärtushinnangud. Kuidas luulet peaks lugema. Aga iga kord ikkagi tuuakse välja mitu erinevat lähenemislaadi, iga koht saab ka mõni väga kummastav aja originaalse lähenemisega lugeja eripreemia ka see koht, et oli eripreemia kandidaadiks või laureaadiks üks vägagi neurootiline Kaplinski esitus, mis oli nii kaugel, kui annab ette kujutada Kaplinski enda rahulikkust ja natukene nukrameelsest heas mõttes heietavast lugemisest. Aga keda siis autoritest eelistati? Kuna korraldajate seas või auhindajate seas on ka Soome Instituut, siis oli mõningaid soome autorite eelistusi. Lassi Nummi luuletuse ettekandmine pälvis ka Soome eripreemia. Aga oli vägagi kirju, valik oli Ave, alavainule oli lohkat. Oli Jens Lennot, Villu Tammet, oli Olavi Huitlaste, Kristiina Ehinit, nii et jällegi kes ütleb, et noor lisandus või uuema ajakirjandus noorteni ei jõua, see eksib. Ja natuke kahju on sellest, et vähe on oma loomingut, võib-olla ei, ei tihata sellega välja tulla olukorras, kus teised heitlevad ju klassikute tekste, aga lõppude lõpuks on ju oma tekstiga kõige kergem haakumist leida selles neid tasandeid emotsioone kõige kehvem välja tuua. Sest et eks saiuga öeldud kokkuvõtteks nendele noortele, et lugege neid luuletuse nii, et neid ei annaks üheselt võtta äge olnudki kuulajale lihtsalt üks selge viis tõlgendamiseks vaid jätke valikuid. Jätke erinevaid viise kuulajale, selle luuletuse sisse minemiseks, selle omaseks mõtlemiseks, omaseks tundmiseks. Ja muide, tähelepanuväärne on ka, et nii-öelda hea voliku preemia said kaks esinejat, kes olid võtnud kaks erinevat Betti Alveri luuletust üks väga isiklik ja teine väga ajakohane just Lähen müüjaks. Tõepoolest, Betti Alver oma suu ühel juubeliaastal või aastapäeva aastal ei ole oma ajakohasust üldsegi minetanud. Üldsegi tasub rõõmu tunda selle üle, et et see meedium see enesest ja maailmast rohkem teadasaamise, viis ka noorte koolinoorte seas elab. Et et see luule nende sees ikka veel mingisugust häält teeb. Kui nii võiks öelda. Peale väikest instrumentaalsete meniatuuri. Vahur Afanasjevi Ahtilt nimega relvad rahvale läheme tänaste krabinate värinate juurde. Esimene kabine Kevin puutu. Tõlkekirjandus toimetamisse, millest viimasel ajal üha enam juttu on ja äsja mõned nädalad tagasi Arkaadia Erin umbes seal suures n umbes ilmus ka vägagi ilmekas ja mitmetahuline artikkel Kätlin Kaldmaalt. Õigupoolest kaks artiklit. Kurjategijad kirjanduse kallal ja tõlkijate põhiliigid, kus siis viidatakse ka sellele kurvale tõigal, et et ühelt poolt nähtavasti ajapuuduses, teiselt poolt rahapuuduses on tõlketeoste kvaliteet üha halvenenud ja ja kohati ka väga tublid tegijad kipuvad praaki tegema. Ma ei tea, kas on aja või rahapuudus või või on siis moehaigus nimega tähele pandlik, tähelepanelikkus puudulikkuse sündroom. Jõudnud ka tippe kimbutama, aga peab ainult ütlema, et. Nii see on paraku. Ja kui tuua mõned näited kahtlemata väga headest raamatutest, sest juures kolmekümneaastasesse elu ikka tegin ma otsuse, et kui vähegi võimalik, siis nõmedaid raamatuid ma lihtsalt ei loe, ükskõik kui popid nad hetkel on. Siis näiteks viimase viimati loetutest tuua uuesti üle loetutest melonit pavičicasoughi sõnastikku. Tõlkinud Jüri ojamaa ja toimetatud Maiga vahik omas vallas absoluutselt tipptegijad Eestis võiks öelda. Ja ometi on siin mitmeid kummalisi apsakaid, alginimest, kes pidada olema nii mees kui naine. Adamo Haanid, Aadam kännud nimetatakse ikkagi meheks kohati kuna tõlgitud on vene ja inglise keele baasiltsis China VEKi männ võivad ju ka inimest tähendada. Või siis on selliseid lauseid nagu ta oskas oma slaavi alamate keelt, keel olid habemesse kasvanud hinged, kes kandsid talvel sähkija linde, et oleks soojem. Et kas siis nüüd ikka hinge tulid, kasvanud habeme sisse või olid habemed kasvanud hingede külge või olid alamad särgi all linnud või olid hingede sähke linnud? No ei saa. Ja ka suure põnevusega oodatud ja suure rõõmuga taas kord üle loetud Mehis Heinsaare romaanis. Artur Sandmani lugu on nii, et kui üks trükiviga ajab teist taga ja ometigi on toimetajaks Asta Põldmäe, kes on samuti omas klassis ju absoluutne tipp. Ja kehastused vastavalt vasak ja tuum. Vasaku juubeli puhul ütles küll selle juht, et kahe 200 raamatuga kuus on Endale võitnud õiguse teha vigu. Aga lugeja venis seda õigust ikkagi jagada ei taha. Mis ikkagi oleks, kui tõlkijad ja toimetajad natukene julgemalt nõuaksid oma töö eest tasu ja nõuaksid oma töö tegemiseks rohkem aega? Teine ka mina käisin, noh, ei saa me läbi lehmannitaja, tema jutud sellest, kuidas ilukirjandus üksildub ja millele on küll juba reaktsioone antud, aga tahaksin sellest teemast veel kord rääkida hoopiski hiljutise juubilari seoses Heljo Männiga, kellele palju õnne takkajale. Heljo Mänd ühes intervjuus ütles, et et siiski praegune kirjandus, meedia on väga noortekeskne ja vanemaid autoreid ei panda tähele. On ju temagi kirjutanud mitu romaani, mitte ainult lasteraamatuid, et kui mitu täiskasvanutele suunatud romaani ja neid lihtsalt ei ole arvestatud. Ja siis ikka see Rein Veidemanni jutt, et sellest, kuidas rahvale arusaadavat kirjandust ilmub vähe ja et noored on igal pool keskmes ja nad ei oska rahvale kehtuda. Huvi pärast vaatasin, kui palju Postimehes on asustanud Heljo Männi teoseid. Ikkagi ainult lasteraamatut ja need romaanid leiavad äramainimist. Üllatus-üllatus Heljo männi 75. juubeliga seoses viisastada tagasi, kus siis pealkiri on, Heljo Mänd rabas viie raamatuga ja siis nagu selline kinnesse rekordivormis on mainitud, ta esitles korraga viit teost. Aga ega need teosed kunagi Postimehes ahvustamiste leidnud. Huvi pärast trükkisin Postimehe otsingumootorisse sisse ka vanemale põlvkonnale ja lihtrahvale vägagi meelepärase autojuhi Erik Tohvri nime. No ja ei ole ka teda arvustatud mainitud ainult seoses romaani võistlustega. Kuidas siis nende asjade, ega nüüd ikkagi on häid Veidemann kuidas on lood peegliga, kuidas Pinuga ja kuidas need lood palgiga? Teile head spikri sõbrad ja head kirjanduse sõbrad soovin ikka ja jälle head lugemist. Head eesti kirjanduse avastamist, nagu juba Tatu kirjandust või kultuuripreemiatega seoses sai tõdetud kehandus on elujõuline kogu kultuuris. Pea tehakse teatavaks Tuglase kirjanduspreemiat. Võin juba vihiliselt öelda ka, et seegi näitab, et kirjandus on erinevatel eluvaldkondadel avatud ja tunnustamist leiab nii vanema kultuurikihi läbikirjutamine kui praeguse kultuuri ja ühiskonna läbi ütlemine. Aga eks te jääge ootama täpsemaid teadaandeid, ka selle kohta palju head raamatut. Palju häid raamatuid ilmub endiselt nii Eesti kui tõlkekirjanduses. Katsuge siis vastu pidada nende tõlkekirjanduse apsudele. Katsuge mõista Ta eesti autoreid, kes lõppude lõpuks ikkagi Teevad kõik selleks, et luua kontakti oma lugejaga ja hoida seda kehandust elus. Nii et kohtumiseni järgmise kuuni märtsikuuni, mis nii mitmelgi pool Eestis. On ka kisandus kuu. Lisaks sellele, et on teatrikuu ja jätta on Vahur Afanasjevi siit lõpetama oma traatmuusikaprojektiga. Ja vägagi luulelise tõdemusega et olemine pole muud kui uni. Kohtumiseni siis jälle märtsis.