Tere õhtust, hea klassikaraadiokuulaja tõhk vahe on taas teiega viimas läbi järgmise 50 minuti jooksul. Selle 2005. aasta viimast spiikri saadet. Täna heidame loomulikult tagasipilgu sellele, mis eesti kirjanduses 2005. aasta jooksul toimus. Ja loomulikult saab see tagasipilk olla üsnagi pisteline, kahtlemata mitte ammendav. Paratamatult subjektiivne, aga ehk üht kui teist nendes selle aastaga. Hennoste ilmutanud tendentsidest siiski selgitav. Ja võtaks ka tegelikult rääkida natukene muljetest. Eelmisel nädalal Seederi laupäeval toimunud üsnagi suurest kirjanduskonverentsist Tallinnas Paabeli raamatukogust. Ja mängida võtaks õige mitmeid kehenduslike helindeid. Tollest mööduvast aastast Onjus pikas ikka olnud kombeks mängida vahepalu heliplaatidelt mis kas luule- või laulu kaudu uuemat kehandust edastavad neid. Ta ilmub üha üha rohkem ja mõningaid mängiks ka selles aasta kokkuvõttes. Alustangi Jürgen roostega. Ilusaks inimeseks on tema nii plaat kui raamat, mis 2005. aastal ilmus ja üks õige teemakohane väike pala siit nimega üks päkapikk. Eks päkapikk üles poos, markas ta moosipurk, vahel vaevus. Madal. Üks nööriks, üks Väige kõlvko kere on toodistama, on elu, nõu, toope, kargik, ateistid, taktika, ootus, ilme. Ta loodab leida Kolstid mõtteid peremeeste silme ees, et toidukraam siit liikuma ei hakka. Ning veider vaiki teilegi. Loodame, et teie päkapikud niimoodi toimima ei pea. Jürgen Rooste kitarril, Marko Martinson. Üks nendest luule helinditest, mis möödunud aasta jooksul ilmus aga sellist kohatigi üsna riigiliselt nukk toonilist meeleolu kohta, siis ka konverentsil Paabeli raamatukogu. Eriti selle kokkuvõtvate sõnavõttudes. Kuigi päevastes paneerides oli ju ka erksaid ideid, kisalduse kestmisest, vaateid uutesse meediatesse, kehenduse seostesse, nendega päris palju. Tea, kas ma selles mõttes olen kõige õige inimene sellest konverentsist rääkima? Tohin ma ju mitmete asjaolude tõttu ainult konverentsi teisele päevale, aga näiteks Postimehe kirjandustoimetaja Urve Eslas tundub olevat sattunud ainult esimesele päevale, nagu mõned päevad tagasi ilmunud konverentsi kajastusest lugeda võis. Niisiis, esimese päeva muljeid võite lugeda postimehest. Teise päeva kohta oskan rääkida vähemalt sellest paneelist, et mis puudutas kihanduste meediat. Ja õige huvitava mõttega tuli seal lagedale Tõnu Õnnepalu, kes eriti kui siinkõneleja võttis natukene uurida kihendusliste või vähemasti vaagida nende mõju või kirjanduslikke ilminguid. Nendes. Ja äsjast religiooniõpetuse temaatikat kommenteerides ütles Õnnepalu, et võib-olla on see kirjanike kirikuvastasus tingitud sellest. Kirjanduse kirik ise on mõlemad väga olulisel määral oma tähtsust ja rolli ühiskonnas mõjutanud minetanud vabandust ja seetõttu käib justkui nagu ellujäämisvõitlus nendesse nende kahe auku kukkunu vahel. Mine tea, ehk ta võib-olla nii ongi. Lisan siia juurde, et mõneti võttis teema väga ilusti kokku, Toomas Paul samuti Postimehes sees, lugege sedagi. Aga kõige meeldejäävam ja kõige enam edasist vestlust tekitanud ettekanne tuli selles osas ehk isegi soomlannalt minna Joeniemilt, kes viib televisioonis seal läbi saadud raadi kus siis hinnatakse luuletusi. Poeet loeb oma teksti videosse ning väga erineva taustaga žürii, kus on nii vanu kui nooremaid, nii klassikalisi heliloojaid, kirjandustegelasi kui räppareid, annab siis luuletustel oma hinnangu, nii nagu mõnes kodumaises muusika hindamise saateski. Kuidas sellist saadet võiks teha Eestis, kuidas tegelikult sedasama mudelit saab kasutada kirjandustunnis? Sellest edasine arutelu põkus ja kuigi õieti jõutudki selleni, et kes siis ikkagi peaks Eestis sellise atraktiivse kehandus saate välja mõtlema? Tundub, et midagi jäi sellest konverentsist vähemasti selles teemas edasi küpsema ei mindud lihtsalt laiali, vaid üks hea ja huvitav algatus võib-olla sellest konverentsist välja kasvamas. Veel muudest paneelidest. Kuulda oli seda, et näiteks värske rõhutoimetaja Priit Kruus natukene kurtis seda, et oma noortekirjandus ettekandega jäida lastekirjandusele keskenduvat paneelis väga üksi. Ja tõepoolest eksto nii-öelda noortekirjandus ongi sattunud teatavasse vaakumisse, mida värske õhk küll õnneks täidab, kuid mis laiemas kirjandus retseptsioonist ikkagi mõneti nõutust või ebamugavust tekitab. Ehk ka sellepärast, et too eelmine noorkirjanike põlvkond positsioneerib ennast kohe väga aktiivselt ja agressiivselt nii-öelda suurde kirjandusse kellel läks paremini, kellel kehvemini, aga nii see sündis. Ja nüüd väga selgelt noortekirjanduse liini ajajad liigitakse pigem Pirita lastekirjandusega haubitsatega, mis kõik on väga tänuväärne. Aga on siiski midagi hoopis muud. Nii et ka see teema noortekirjanduse teema, mida see siis endast õigupoolest kujutab, kuidas tuleks seda vaadelda ka see on ehk üks neid teemasid, mis sellest Pavlenko raamatukonverentsist võiks edasisteks aruteludeks õhku jääda. Ja üks helikandjaid, millega tahaks jätkata, mis ka tegelikult mõned tee kajastab seda, kuidas vähemalt üks osa noori kirjandust enda jaoks taasavastab, enda jaoks mõtestab. Ja seda lauludesse paneb on Eeva jama siia plaat. Teatrumi, noorte plaat, kus on siis mitu väärt luuleteksti pandud laulu ümber, selline mõnusa kammerlik plaat ega siit mängime ühe vägagi teemakohase loo, millele küll praegune ilm ei vasta, aga seda talve ei kootame isegi läbi talveakende Juhan Viidingu sõnadele et siis juba minna, tõepoolest, eelneva võib mööduva aasta kokkuvõta juurde. Isegi läbi? Kuule rohutirtsude häält Vaikuses süda tuksub. Ja val koob minusse vaikuse veri pese puhtamaks seest. Ja puud tulevad lähemale. Iga tuli on valgem kui varem. Selles heli siis suve ees selles eluöös selles elupäeva Kõik tähed üleval, nii nagu vanasti ta Eva. Mis meil küll on? Kõik tähed üleval, nii nagu vanasti, taeva mis meil küll on, mis meil küll on? Eva Eensaar, Peterson laulud oli see üks mööduva aasta kindlasti meeldejäävamaid luulest välja kasvanud plaate. Aga kui rääkida tollest 2005. aasta kirjandusest võiv eesti kirjandusest 2005. aastal kehanduse elust 2005. aastal, siis siinkõnelejal on küll jäänud mulje, et mingisugune teatud Väsimus laine on nendest kehanduse kajastajatest ja küllap ka teatud määral lugejatest üle käinud sest ikka ja jälle on aasta jooksul väideldud kirjanduskriitika üle kirjanduskriitika rulli üle kirjanduskriitika, õigluse, ebaõigluse taseme või selle puudumise üle. Ja õige õige palju on ju olnud ka selliseid institutsionaalseid liikumisi, mis ehk lugejale ilmtingimata ei pruugi korda minna, aga mis ikkagi näitab sellest üht-teist, et mitmetel seni kirjanduselu suunavatel kohtadel olnud inimestel on saanud oma praegusest ametist küllalt ja nad tahaks teha midagi muud. Ja mine tea, kuhu need liikumised välja võivad, sest et vahetus ju Loomingu toimetaja ja seetõttu vahetusega sirbi toimetaja. Vahetuskirjandusmuuseumi direktor ja seetõttu, nagu olete näinud, märgata vahet tus ka Kirjanike Liidu, Tartu esimehe kohatäitja ja segases seisus läbi aasta on olnud näiteks Postimehe ja Heini kirjandus toimetamine, kus vist õige mitu inimest kordamööda ja vaheldumisi on üritanud neid poste täita. Ja seejuures sellist kriitikat, mis tõesti vaimustuks aasta jooksul ilmunust on olnud üllatavalt vähe. Tegelikult kui mõtlema hakata, on olnud kasvõi raamatute ilmumise poolest üsnagi kohalik aasta, mitte nõrgem kui mitmed teised. Kui hakata vaatama, mis aasta jooksul on ilmunud, siis näe ilmusid ju uued romaanid Indrek Hargla Alt. Tema esimene otseselt Eesti temaatikaga oma on French ja Koulu Ago Toomas windlilt, Enn nõult ilmusid novellikogumikud Andrus Kivirähu ult, kus on ikkagi mõned nõrgemate asjade kõrval ka mitmed tema vaat et kõigi aegade parimad proosatekstid. Ja äsja ilmus novellikogu Jaak Jõe Hüdilt, mida ehk lihtsalt pole veel jõutud hakata mõtestama. Ilmusid luulekogud Jon kausilt teevabahhilt juba mainitud Jürgen Roostelt Toris kahevalt juhitalvetilt Hando Nunnelilt. Koguteosed Viivi Luigel Paul-Eerik Rummot. Kui mõelda, siis tegelikult vägagi rikkalik kirjandusaasta. Aga kui palju oleme sellest teadlikud olnud? Mil määral on need teosed üksteisega suhestanud, mil määral on neid midagi ajastu olemusliku märkivaina esile tõstetud? Üsnagi juhuti üsnagi vähe. Ja tundub ikkagi paratamatult, et paljugi head on jäänud märkamata või siis mõtestamata. Kui vaatame kriitikat, siis palju keskendumist hoopiski kohtus väljaannetele väliskehandusele, loomulikult seoses Päevalehe poleemilisi sarjaga lastekirjandusele kirjandusteooriale on ju ikkagi tähelepanuväärne, et Janek Kraavi postmodernismi õpik Vägagi ja vägagi edukaks osutus ja nädalaid edetabelites püsis, ehkki ju, nagu ma siin ka ennegi olen rõhutanud, see iseenesest ei peaks olema tähtis kirjanduse hindamisel. Aga et selline eesti algu pähane teooria teos ikkagi niivõrd mõjusa jälje aasta jooksul jättis, on ainult pühendunud. Kahtlemata nagu samuti siin saates olen juba maininud, on olnud tugev debüüti teostanud romaanivõistluse noored eesotsas Sass Henno ka tema romaaniga, mina olin siin, mis küll siiamaani veel järgi ootab kahe ülejäänud triloogia osa näol. Nii-öelda y kirjanduse võid olla kõige päevasem, avangardi keskvoolustumine. Vististi üsnagi põhjapanevalt on toimunud halveni preemia puiduraamatuga Jaak Rand ja teised. Kandon kinnitamas uued Cap realismi autoreid, nagu Armin Kõomägi. Vanad kapitalismi autojuhid, nagu ka enne on tundub, et leidnud endale märksa tulu sama tegevuse sellesamuse kapitalismi meediatootmisel. Ja ka ulmes on ilmunud ikkagi minu jaoks üks Eesti ulme suuri tähtteoseid ja võimalik, et aasta mähkimisväärsem debüüt üldse. Meelis Friedenthal oli kuldne aeg. Kolmas teos romaanivõistluse esikolmikust ja oleks need endale aega sellest raamatust kirjutada, loodan, et on ka teistel raamatu teistel raamatu ahvustajatel aega sellest kirjutada ja mitte ainult ulme võtmes, sest et Meelis sõidet oli kuldne aeg, oli romaanivõistlusel üks kui mitte ainus veenev teos, mis täiesti omaette maailma lõi. Vähemasti mina olen veel nii idealistlik, et seda ikkagi romaanialt ootan. Aga kipub nii olema, et aasta lõpul läheb meelest teha kõik see, mis toimus aasta algul. Läheb meelest, on kõik see hea, mis toimus aasta algul ja üheks heaks ja tähelepanuväärseks ja ka rõõmustavalt kombel palju tähelepanu äratanud teoseks oli viie peale, mis siis esitles nii-öelda toda Lõuna-Eesti paberit. Tolle raamatuga oli kaasas plaat ja siin õigupoolest ei tahakski mängida mitte niivõrd midagi tollelt plaadilt kui hoopiski ühe tolle viie Pääle autori Aapo Ilvese soololugu väikeste linnade mehed mis on ka ju nii mõnegi bändi repertuaari jõudnud. Ja annab jälle tunnistust mingisuguse teatava mõnusa peierliku vaimsuse kinnistumisest mitte ainult kirjanduses, vaid popmuusikas popultuuris üldse mingi teatava elude vastu laine tekkimisest. Aapo Ilves ja väikeste linnade mehed. Vahivad seepi peale. Et ja muud ei ole Ja iga teine näiteks süstib end kasti. Tallinna klubides libidunud toredad. Naerusuud ja ei olegi vahesid. Et suurem osa neist on pederastid Aapo Ilves ja viie peale projektis osalesid peale tema siis veel Idalgot Ruitlane, kontsapulk ja Rahman. Ja lisaks sellele too läinud aasta on olnud vägagi mitmeti. D selline Lõuna-Eesti kultuuriaasta on ta olnud mööngem Tartu noki suhex saamise aasta sest on ju lisaks ilvesele veel mitmet pidi muusikas ja samuti debüütluulekoguga maa saanud Jaan Pehk on filmi lausa muusikaliga end suureks teinud. Urmas Vadi on Olavi Ruitlane. Lustakas romaanivõistluse teise kohaga maankroonu. Just äsja tuli välja samuti kunagi Tartu NAK-i ridadest välja kasvanud EFS-i luulekogu 2004 venekeelne tõlge. Ja täna just esitleb Tallinnas oma või juba esitles oma romaani Vahur Afanasjev ja kellel on samuti tulemas nii luulekoguga kui ka plaat veel uuel aastal. Nii et kui alles mõni aeg tagasi nakk väga kurvate skandaalselt lahkus Tartu Kirjanduse Majas, siis nüüd Wikmani poisse parafraseerides võivad nad takkajärele kihenduse majale sellest selle väljatõstmise eest tänulikud olla. Sest lõppude lõpuks sellest üksteise ka koostegemise ja natukene enese külaseks muutunud keskkonnast visati igaüks omasse vete ise ent pinnale ulpima ja on sellega väga võimsalt hakkama saanud. Aga noh, tuleb ka tõdeda, et aastatepikkused kolleegid-konkurendid erakonnast suutsid üht-teist vastu panna, tuli ju aasta algul välja ka erakonna heliplaat mis samuti kaua tehtud ja kaunikene ja kui ikkagi tuua üks luulekogu, mis võiks toda 2000 viiendat aastat kuidagi tähistada, siis minu jaoks on see ikkagi Kristiina Ehini kaitseala luulekogumis väga rõõmustavalt väga paljude inimeste koju ja lugemislauale loodetavasti meeltesse ja hingetee leidis. Ei olnud ju selle luulekogu suhtes ka hinnangud ühised väiksest hinnale natukene seda ilutsemistika kipulindlikumad inimesed ette heitma. Aga samas see luulekogu kaitseala, mis on kirjutatud tema majakavahiaegadest Mohni saarel on ju omamoodi sümboliks kogu sellele paremale osale kehandusest, mida Eestis veel tehakse. See on omamoodi radikaalne akt nagu Mohni saarele üksikule saarele majakavahiks minemine. Ja seal tegutsemine on omamoodi teatava sellise vaimse kaitseala loomine. Kõik, kellele kirjutamine on tõeliselt oluline. Kes seda hingega teevad. Mingisugust sellist vaimset kaitseala ja oma saart nähtavasti loonud on. Ja Kristiina Ehinil siis samuti nii teha, kuna plaadilt üks varasem lühikene luuletus ühest päkapikkust juba kuulsime, kellel üsna kuivasteleks kestina Ehini ühel pöialpoisil läheb tunduvalt paremini. Tema müüb turul lumeroose. Nii turul ilma. Sõjaaeg väikeseks. Jaurami pääsukesteks otsivate tööliste sõrmede. Nii on tedel täna kaubategu. Ei õnnestu, tal oli nii nägu. Või kuidas ta ikkagi läkski, aga võib-olla mingi koha pealt, et ikkagi siiski paremini, kui tal oleks õnnestunud neid sente saada, kes meest ikka tahab ennast lõpuks sentide vastu vahetada. Aga tõepoolest, kui üks oluline tendents selle aasta jooksul veel välja tuua, siis see ongi kehanduse plaadistumine võib-olla tõesti ennekõike noorema kirjanduse plaadistumine või või muusikastumine. On ju nii luuletaja kui muusik olnud ka Kago ehk Lauri Sommer, kellelt tuli selgi aastal uus plaat Küngerjaks mida peagi kuulame ja kes sai oma nõidade õrnuse kogu eest. Gustav Suitsu luulepreemia. Muusik lisaks sellele, et on kunstnike elukunstnik Kiwa kelle ämbientseid helimaastikke on võinud vähemasti Tartu, aga ka Tallinna avangardkultuurihuvilised kuulda erinevatel festivalidel üritustel. On ta ka lausa oma suhe eeskuju Sven Grünberg koos esinenud ja samas andnud välja raamatu. Roboti tee on nihe, mis kui ta päris selle aasta hakul välja tuli, jättis mulle mulje, et see võiks olla selle aasta kõige olulisem raamat. Ei tea, kas tegu oli minu auto sugessiooniga või oli lihtsalt aega kogu aasta jooksul sellele raamatule kõige rohkem mõtelda. Aga mina isiklikult ja teades, et väga paljud seda mõtet ei pruugi jagada, ütlen siiamaani, et see Kiva raamat on 2005. lasteraamatutest minu jaoks kõige olulisem kirjanduslik saavutus just selle poolest, et ta niivõrd avardab kirjandusliku väljenduse piire. Vähemasti siin ja praeguses keele ja kirjutamise ruumis. Ja oma suur osa ongi kahtlemata ka sellel, et Kiwa on nii muusik kui ka kunstnik kirjutamisele lisaks ja et ta neid kogemusi ka väga selgelt sisse toob, sellesse raamatusse sellesse kirjutamise sellesse teksti loitsemisse võiks öelda. Aga Kiva kombel nii ämbiend, elektronmuusik kui ka kunstnik on näiteks patol Lome joor, kes on olnud lagedale arbuusid nimelise latiga selle aasta jooksul. Ja ka see on üks märk sellest, et kirjanduslik andega und ei sure, tekib üha jälle uuesti. Kunagi sai ju ka ise Neid paljunduse kombel samistate ja hea ja tore on vaadata, et nüüd uuesti tekkinud ja patt on olnud üks neist autoritest kes ka on olnud ikka jälle tegev ajakirja raske õhk lehekülgedel värskeõhuüritustel. Ja värske õhk ise on lisaks sellele, et ta on üks esimesi nii suuri Noosu kirjanduslikke algatusi kui mitte ikkagi tõesti esimene Eesti puhtalt Nooso kirjanduslik ajakiri. Lisaks sellele on ta ka oluline just selle poolest, et toob julgelt sisse toda pokultuurset võttestiku internetti, MSNi mäkke ja keelt, keelt, mis on praegusele noorsoole arusaadav igapäevane. Ja kui mainida selle 2005. aasta kõige olulisemat sündmust kirjanduses kõige kaugeleulatuvate mõjudega sündmust siis ütlen taaskord, et selleks uue ajakirja värske rõhk tekkimine mõne jaoks kahtlemata on. Aga tulles tagasi selle kirjanduse plaadistumise juurde, siis, See on üks huvitav näide ka sellest, kuidas kirjandust justkui toetav struktuur hakkab jääma ajale jalgu. Nimelt on need plaat, raamatute raamat, plaadid. Sattunud raamatupoodides üsnagi nähtamatutesse kohtadesse. Enamasti võib leida siiski teiste audioraamatute vahelt, kui hästi otsida. Aga kui ta näiteks küsida, ei pruugi ka müüa seda alati teie jaoks üles leida. Ja ei pruugigi näiteks teada, et lisaks plaadile on antud paketis ka veel raamat olemas nagu Jürgen Rooste ilusaks inimeseks puhul. Võib-olla on ketserlik niimoodi öelda, aga võib-olla on sellised konkreetsed asjad nagu ainult raamatu ainult plaadipood ennast ära elatanud ja tulevik tõesti kuulub sellistele kohtadele, kust võimalik on osta selliseid multimediaalseid, interdistsiplinaarsed asju ja ka niimoodi, et müüjad oskavad selle kohta juhatust anda. Aga võib-olla on see kauge tulevikumuusika. Kogul on raamatud ja plaadid siiamaani suhteliselt radu käinud. Ja ehkki tema kõngersonics albumil on ka mitmeid tema enda tekste siis kuidagi kõige enam mällu kummitama ainult sellelt plaadilt hoopiski vest, Trubetsky, JMKE punkloo, mis on elu selline pluusilik töötlus? Oleme jõudnud rubriigi krabine känin juurde, mis on nendes viimastes spikri saadetes ikka tavapäraseks saanud. Needki puudutavad toda mööduvat lõppevat 2000 viiendat aastat ja viitavad ehk mõnedele asjadele, mis nii hästi ei ole läinud. Või mis lihtsalt on ajale jalgu jäänud. Esimeseks teemaks on nii kuuldavasti kirjanike raamatukogu tuua neid veel kui ka ikka ja jälle konverentsidel maakohtades või, või laiemale avalikkusele, raamatute ajakirjade esitlustel ikka ka jälle jutuks tuleb roppuste teema. On küsitud, kirjanikel on küsitult ettekandjatele, et miks ikka uuem kirjanduses nii hop on ja miks seal nii palju roppusi ja saage üle. See, et need roppused seal on, see on olnud paratamatus juba varsti, paarkümmend aastat ja ja see on üks kihistus keelest ja kahtlemata enam mitte kõige olulisem markantsem ja tähelepanuväärsem Keeles ja Kirjanduses. Seed osad inimesed seda ikkagi nagu Toots rosinasaiast, rosinaid noaotsaga taga ajavad ja näpuga järge ajavad, et kust mingi roppus leida ja siis üldistavad või mis veel hullem. Et üldse ei loetagi raamatuid ja kõik räägitakse hobustest, see on juba julgen öelda mingi osa lugejat, arengupeetus ja aeg oleks tõesti saada sellest üle ja hakata tähele panema kirjanduses märksa põnevamaid teemasid, märksa põnevamaid keelekasutusvõtteid märksa võib-olla tähtsamaid poleemika objekte, kui seda on need õnnetud väiksed roppused, mida nii palju üldsegi ei olegi. Tartus tehakse ikka iga aasta, Vello saage nimelist etluskonkurssi. Nüüd järgmisel aastal võiks selle saage nimelise etluskonkursi alapealkiri tõesti olla, saage üle. Mitte et ta peaks koosnema roppustest, pigem ta võikski hoopiski koosneda just nendest hoopis keerukamate põnevamatest teksti eksperimentidest, et näidata, mida kõike tegelikult kirjanduses selle viimase kümne-paarikümne aastaga tehtud on. Aga Paabeli raamatukogus vähemasti üks raamatukogutöötaja tõstatas teema, et kas ikka sobib maaraamatukogudesse viia raamatut lugejatele pakkuda kus naise nägu võrreldakse soolatud heeringaga. See käis siis Jaak Ranna ja teiste kohta. Vähemasti tunnistagem, uudne teemapüstitus. Kui rääkida ühest asjast, mis selle aasta kirjanduslikes ettevõtmistes ehk lörri läks siis tundub, et novellivõistlus seda ikka on ja esimene vasikas vistik ka läheb aia taha ja tõenäoliselt annab ka seda paremini korraldada. Aga minega tea? Novellivõistluse tööd ilmusid Loomingu sära hiljuti Te. Ei saagi öelda, et võidutööd, sellepärast et esimene preemia jäi välja andmata. Žürii repliikide eest oli kuulda domost laekunud tööde osas, et ikkagi ei ole nobelistid ei lugenud piisavalt, et ega oska kirjutada piisavalt. Samas jällegi kuluaarides oli kuulda ilmseid, pettumusi žürii üle žürii koosseisu üle, et see ei olnud piisavalt representatiivne, et oli liiga konservatiivne ja üldse mine tea, kas seda novelli kuldlõiget üldse maksabki enam taga ajada. Mõelgem sellele. Alveri preemia võitis küll proosateos, ent üsnagi tavapäratut ja novaatorliku roosat esitlev teos ei hakanud ja teised. Ja mööngem, et kaant romaanivõistlusel siiski väljaspool teda esi kolme sai palju vaieldud söis, mida ikkagi sinna sisse jätta? Valmis romaane oli ju tegelikult vähe. Eksperimente oli ka, aga need saldavalt veel kuhugi pidama jäänud poole peale eksperimendi ja nii-öelda aktsepteeritava romaani või eeldatavasti žüriile meeldiva mudeli vahel. Ja, ja ka tegelikult ju romaanivõistluse esikolme puhul on vaieldud selle üle, et kas siis ikka teine koht, Ta oli romaan või jutustus, ehk siis Olavi Ruitlane kroonu või kastav võidu roma ongi oli üldse romaan või pigem noorsoojutustus. Kui romaanivõistluse tulemused on üldiselt siiski rõõmu ja heakskiitu leidnud, siis novellivõistluse puhul võib küll öelda, et hea tahtmisega ja väga teretulnud, et ettevõtmine oma esimesel korral läks küll aia taha ja ja kuigi nood auhinnast neljastele kohtadele tulnud novellid iseenesest on täiesti kenad, võib aimata, et mitte seda joodetud oodati midagi rohkemat ja siin on ehk tõesti küsimus nii selles mis printsiipidel tekste hinnata, kui ka selles kes neid hindab, kui ka selles, kes neid lõpuks kihutavad ja kui ei kirjuta need, keda sinna oodatakse, kirjutama, siis miks ei kirjuta. Igatahes mõtteainet järgmisteks aastateks on, kuidas seda võistlust paremini korraldada, kas üleüldse tasub võistelda, kas üleüldse on novell see kõige õigem koht või formaat või žanr? Aga mõelgem, õppige vigadest. Ja kolmas Gavine köhin on õigupoolest midagi positiivsemat, et mitte lõpetada jällegi väga kurval toonil ja kurval teemal. Nagu saate alguses öeldud. Ja nagu aasta jooksul räägitud, midagi on kirjanduskajastusega lahti. Kirjandusinimesed ise ei taha enam uuemast eesti kirjandusest kirjutada, siin natukene pean ka endale tuhka pähe raputama, on mitu arvustust saanud välja lubatud ja ajapuudusel tegemata jäänud. Ju siis ikkagi on nii, et muud tegemised on miskipärast muutunud tähtsamaks kui nende arvustuste tegemine. Ja kui Jürgen Rooste ehk siis sirbi toimetus Ta rääkis Paabeli raamatukogu konverentsil, siis oli tal lahendusi kõikvõimalike ühiskonna ja kultuuritasandite jaoks, et mida ikkagi tuleks ära teha. Et haridussüsteem oleks parem ja see ja teine ja kolmas oleks parem. Ja kuidas kehanduse reklaamimine võiks olla parem. Aga toimetaja kohustuste põhiülesannete või lahenduste välja toomisel jäid ju tegelikult natukene jänni ja tunnistas ka ise teatav identiteedikriis on, tunnistas ka ise, et kirjutajaid on vähe ja vaatajatel on aega vähe. Ja seda me paneme ümberringi tähele. Uut kirjutajate kihendus, mõtestate kriitikute põlvkonda justkui ei kasva peale. Ja. Võib-olla see tuleneb ka sellest, et teatud hetkel mitmed päris noored tegijad said õige ruttu tähelepanukate koos sellega kätte olulised kohad kas siis toimetajatena või kuskil kirjastustes või mine tea veel, kus ja need, kes praegu peaksid seda uut kriitikat kirjutama, on ehk alles veel päris noored. Aga kui on ta nüüd üks selline pühalik lubadus kutsuda üles teisi kirjandusinimesi seda lubadust andma, siis püüame siiski toda ilmuvat eesti kirjandust lugeda, mõtestada talle suuremat tähelepanu osutada. Et kogu see ilmuv ei jääks kuidagi riiulitele vedelema ja jääks kuidagi Vahjuhi mõtestamata, sellepärast et ainult see, kui kirjanik oma teosega seostatakse kuidagi üldisesse teadusväljaruumi. See annab midagi kehanikule juurde, see annab lõpuks ka lugejale selgema pildi, kui seda annab mingisugune tootetutvustus. Ja võtkem ennast kokku. Ei ole see lugemine ja raamatute arvestamine nii mõttetu tegevus ühti. Seda me ju tegelikult oodatakse. Kui nii mõelda, siis oli tegelikult vitav kirjandusaasta. Palju sellest jääb tegelikult siia aasta lõppu võib-olla järgmise aasta algusesse üle lugeda, avastada pühade ajal on kahtlemata selleks päris parasjagu aega. Nii et head lugemist. Häid jõule, head uut aastat ja. Head kuulamist sellepärast et nagu öeldud, et palju häid luuletusi, kirjanduslikke mõtteid võib olla täitsa uue Johansoni. Pääsukesi tuleb juba väljaplaatidele. Jätaksin niiduda viimast mõtet kandma, kui ka siis niidud Laile kehamusel plaadistumisele, kui ka Lõuna-Eesti aastale tagasivaadet andma, Kauksi Ülle, mis on siis palvu Elo jakkumise-ist etada ero ja kirjanduselu sealhulgas ikka siis tõesti jätkuks. Kohe jätab teiega selleks korraks jälle kuulmiseni. Lugege, kirjutage. Oh, nii imekese imege, see, mida tiika putru ei hakka putru ja ka nii nagu tiimiga tahad niigada. Tuudiergevad Elovec, Elove, Jaagemiga, innistillo innistillu hävitage kanda igavest hallu, igavest hallu, ank väkke edesi, Elle edeseeell, Anka yodo Ello valla Ello valla seemendumumaarilt võtta rüppe. Ta Ello vahtsaski ehitajad, eid. Et ei vangus lasteõlina ette, ei kõigustitegantsi. Elo nabava res ebava öös ette Igaakas eteibitsus seo ilma sõtmise a'la söötmise ja hiina immii nägese väkke ja Käämiga ja miga ja hiilata ta Isonomydiga iilot. Ta Isonomiidiga putru kuumaid saada maitsvat ta Ohmi Eeeffi imege, imege Se oodetooleti, rätte toole, toodeto. Et teile kuumardaami kuumareda Ni.