Algab Triinu ojamaa saade regitoajutud. Möödunud aasta oktoobris alustas Eesti muusika ja teatriakadeemia juures tegevust Veljo Tormise regilaulukeskus. Selle üldisem eesmärk on olnud ühest küljest regilaulu traditsioonilise esitusmaneeri toetamine aga teisest küljest ka elava rahvamuusika lähemale toomine Muusikaakadeemia tudengitele. Need ideed on idanenud juba mõnda aega, eelkõige tänu Veljo Tormise. Ma ütleksin regilaulu Mistonile lausa tema regilaulukeskus ja selle praktiline töö vorm, mida me oleme hakanud nimetama regitoaks on üks väga sihikindel samm regi sulandamisel akadeemilisse keskkonda. Veljo Tormis. Sinu ja regilauluvaheline side on seni toimunud eelkõige Su loomingu kaudu. Aga nüüd oled sa pühendanud sellele noortele regilauljatele kasulikke näpunäiteid jagada. Mis oli see põhjus, mis suunas sellele rajale? Et ma üldse hakkasin uuesti selle regilauluga tegelema see on tingitud sellest, et ma järsku taipasin, et et väga paljud meie praegused regilaulul harrastajad ja ansamblid ja nende ansamblite juhatajad isegi ei ole regilaule ise suutnud veel täiesti omandada selles mõttes, et nad ei ole suutnud välja kuulata, kuidas regilaulu tegelikult traditsioon üldiselt lauldi. Ma tahan seda öelda, et ega meil praegu pärimust ju enam ei ole, pärimus on katkenud vahepeal, meil on alles veel need vanad salvestused, mis on 100 aastased, võib olla umbes seal siis see pärimust katkes ju. Niisugust praktilist kogemust tänapäeva lauljatel ei ole, kes oleks lapsepõlvest kuni nii-öelda kogu elu elanud ühes kohas, kuulnud ühe kandi laule, kuulnud oma koduseid ema ja vanaema laulmas või vanaisa mille järgi nad oma laulu seaksid, neid on väga vähe, võib-olla mõned üksikud lähevad ja üldiselt seda ei olegi, lauldakse kirjalike allikate järgi. Ja kirjalike allikate järgi lauldakse nii, nagu igaks on enne juba laulma õpid, kus ta laulu õppis koolis. Mida me õpime laulma, õpime seal klassikalist muusikat, eks ole, Mozarti hällilaul. Ja kui nüüd satub meile kätte regilaul kirjalikus väljaandes, kas tekstid või viisid, siis me hakkame neid tekstiemise samuti laulma nagu moodsabki viisi sellise hääle andiga, sellise hääldusega, sellise tunnetusega mina kuulen kohe välja, nii et see pole see, mis tegelikult regilaulus kõlab. Selleks, et sellest haigusest kinni vaadata, peab tõesti neid vanu salvestusi, hakkame uuesti hoolikalt kuulama, kuidas tegelikult eesti keelt lauldi siis üks asi on eesti keele kõnelemine, kõnekeel on ikka enam-vähem sama, ega seal midagi põhimõtteliselt muutunud ei ole. Mingi iseloom võib olla, aga ütleme, välted ja ja rütm, keele rütm on ikka sama, saadab aastaid olnud ju esimene välde ja kolmas on ikka needsamad ja neid asju ühtemoodi räägitakse, et neid keele asjus üks asi on kõnelda, teine asi on laulda sama teksti. Laul on ju mingi rituaal, see on hoopis teine seisund kui rääkimine. Nii et siin on oma traditsioonid oma, ma ei ütleks, et seaduspärasused, aga ikka mingi komme, kuidas lauldakse neidsamu sõnu, Me kuulemegi neid vanu rahvalaulikuid kas rääkimas või laulma, siis on eri asjad, üks asi on ikkagi rääkimine ja teine laine, vot seda laulmist me peame hakkama uuesti tajuma. Selleks tuleb väga hoolikalt kuulata, kuidas eesti keelt laulmisel hääldatakse. Mul on tahtmine kõigile nendele ansambli juhtidele seda õpetama minna või keegi tule minu käest seda küsima. Mis nüüd teha? Ma suudan ennast ise peale, tulin siia muusikaakadeemias, ütlesin, et andke mulle võimalus seda õpetada. Oldi nõus ja nii see asi ongi. Nii see asi tõepoolest on, aga siirdume nüüd regituppa, et osa saada selle hooaja viimasest koosolemisest. Päris hästi köetud saame, mis. Täna on meil selle seeria viimane kooskäimine, viimane rehituba. Ja sellepärast on meil ka suur saal täna. Ja ma mõtlesin, et täna peaks nagu mingeid kokkuvõtteid tegema või mingit ümmatamatut rääkida. Aga sellel minu niukse patrioot plaanime segamini Hasso Krull. Nimelt kas mõni päev tagasi postkasti Loomingu Raamatukogu, eks number Hasso Krulli esseed. Ja ma leidsin tema, tulin nagu mind toetama, minu tegema. Sellepärast ma tahaksin teile siit raamatust mõndagi ette lugeda. Ta kirjutab niimoodi, peab eeldama, et pärast neljateistkümnendat sajandit ei oleks sellise lauluvorm enam saanud tekkida. Sellist onu laulu. Sealsete sajandite kogukonnaga hoidjali kosmoseloojana olema väga rõhutatud, selles laulus tundub enam igapäevase kõnekeel vabariik. Eks ole, aga juba ka nendel vahepealsetel päevadel nagu ka kirik. See on omaette rituaal, see, mis elas edasi arengu vene keele kõrval, mida lihtsalt ei saanud enam pruukida, nõnda et see poleks tavalise jutu sees mõjunud tsitaadi. Ma tõmbasin selle punasega hallata, mõelda, et see on ka tänapäevani runolaulu võtma, kui rituaalset käib. Ja kui rituaalset just emakeelt ja rituaalset muusikalist emakeelt koos sellega see on minupoolne, lisandus kassale, kes muusika püüab kõnelda merigi pärast. Jah, muidugi areng, mis tähendab, ma ei kasuta seda oma äranägemise järgi tooma välja. Vana äranägemise järgi ka ma ei tea. Noh, ei tohiks. Rallilaul on ka välisturistidest sellepärast, et ta on kaugest ajast pärit suhteline prügi samuti, kui me suhtume, võtan teda sellisena. Tavaliselt on minuga selles küsimuses on nõus või ei ole. Lubage esitleda tammel. Raulan. Voolavad. Meenuna paargi aeda oi-oi. Mõlema jagamist rahvuslikult inglise keeles päris ognoosikatele. Seda võibki tegema jääda, kellelegi pinget, paks, eks ole. Mida teha? Et üks meie selliste lugude tegemisel Põhinevad regilauludel loomulikult Me käime suhteliselt ebateadlikult Turooperiteraatol korrast lauludega ringi, eks ole. Sellele vaatamata võib-olla see oleks seda tehnoloogiat tänasest võistlusest. Rituaalne vaatamata hulludele muutustele seest kuidagi välja nende inimeste kõrvade vahele või kuhugi sinna kanti. Mingit liini pidi selle regilaulukultuuri järglased. Meil ei ole erilist võimalust testida, kuidas korda läheksime. Kaugel väljaspool ja seal ei ole üldse kindlasti. Kinnitab oma sellest see mujalgi, et me peame seda kõigepealt tegema iseenda jaoks, meie oma kultuuri oma rahva heaks. Meilgi vähemasti mõtlesime suured jutumehed omavahel ei ole aga seal ikkagi riburadapidi välja tulnud, et paljusid huvitab tegelikult sisuliselt ka selline. Aga. Eestlasele enne seda modervete põnevat tulla viis aastat, eks ole, kes kasutab selliseid eesti pärimuskultuurist pärit kõlasid ja sõnu. Ma tohib välja segada, ta mul on, kogemusi võib alati kuulata, mis olete välja andnud. Ja selle põhjal jäi mulje just just see positiivne mulje. Püüad midagi välja vabandada, mis tegelikult on positiivne. Just see vahetu suhtumine asjasse, mitteprofessionaalne igasugused ilgelt otsional rism rajalt kõrvale ja enamasti on see jõud ja peeretas töötutel silmitsi langerjon. Täna enamasti kuulamegi leidsime ära üles mõne täpselt selle tunnuse eesti regilaulust, mida mina olen tohutult palju juba kasutanud samuti oma omale üles. Näiteks esimeses karjade loos siis selles mahus, mis on olnud isakodu ja mehe kodu ja veel mõnes, kus on roostane lahti kuskil ma nägin kaks akordi, ei oleks. Et nad on nende kahe pordiga kanaliseeritud väga mitmed viis, see on minu meelest väga pehme ja ja algupärane. Huvi ja siin on kõvasti, selleks jaotatakse. Parandusse. Madis Arukask, aitäh sulle bändikaaslastele, samuti selle ärkendava laivi, et aga te ei käinud siin lihtsalt oma lugusid ette mängimas, siin sai ka päris pikalt juttu aetud. Kas teil on midagi sellest õhtust ka kaasa võtta, mis võiks edaspidi muusika tegemisel kasuks tulla? Selline kohtumine Veljo Tormise ja haritud auditooriumiga oli rahvatantsu kindlasti kasulik ja omamoodi nagu nagu metsast vahepeal väljatulek. Et see rokkmuusika tegemine on rohkem sihuke sõnadeta töö, aga väga vajalik on kasvõi bändiliikmetele omavahel või, või seltskonna juuresolekul rääkida. Rääkida ka verbaalset keelt, rääkida regilaulust, rääkida neist asjadest, mida me ansambliga Raud-Ants ka nagunii teeme. Kübar tehakse regilaulu teema on meil siiski o rokkmuusikaga kõrvuti. Regitoahooaeg on selleks korraks läbi saanud. Meie jututeemad kujunesid ootamatult kirevaks, sest igal regiõhtul need kokku kuus oli uus külaline. Ja iga uus külaline tõi kaasa omad probleemid. Tormisel tegi toas külas käisid noored näitlejad, pärimusteatrist loomine, kes esitasid runolaule lemming, käiseetendusest vaimulike rahvalauludega tuntuks saanud Heino vanker. Lauda ukse käekasutajad, kes muide on kõlbapolpestil pälvinud parimast filisteeria tiitli. Regilaulu autentset esitusviisi järgivad ansamblid tingkingade, Vihulat ja Tartu taustaga Väike-Hellero. Ning lõpuks kaks nii-öelda hübriidgruppi. Raud-Ants, kes minu kõrvale kõlab kui etno-metal bänd ja Ort, kes kasutab regilaulu instrumentaal, taustana Tšašokkija, natuke hevi sound'i ja siis veel midagi, mida sildistada pole just lihtne. Regitoa seltskond koosnes peamiselt muusika- ja teatriakadeemia oma rahvast ja muidu mõnusatest inimestest kes regilaulust hoolivad ja seetõttu ka diskussiooni üles võtta üritasid. Niivõrd-kuivõrd, regitoaõhtut, nupp, aeg seda üldse võimaldas. Kui meenutada seda, millest Tregi toas räägiti siis eelkõige keerasid teemad regilaulu õigesti laulmise ümber. Igor Tõnurist juhtis korduvalt tähelepanu rahvalaulude nii-öelda üle eestistumise tendentsile ja rõhutad paikkondliku eripära säilitamise vajadust. Õie Sarv võtis kõneks probleemi, kuidas meedia kõikvõimalike Tseedeede ja kassettide näol on kujunemas tänapäeva laste regilauluõpetajaks. Ja kui redi laul jõuab meieni mitte just päris ehedalt kujul siis sellisena see ka paraku omandatakse. Aga Jaak Johanson püstitas oma küsimuse hoopis nii. Kumb on parem, kas laulda mitte just päris õigesti või siis üldse mitte laulda? Ei, ta on hull ja ruuter. Ei. Kuuest treid oodatust kuuel olid kõne all kõnendava eesti keele ja regilaulu keelevältelised erinevused. Või kui vaadata asjale muusikalisest küljest, siis punkteeritud jäseme, okupeeritud rütmide vohamine tänapäevaste Redi lauljate muusika tegemises. Kui Tormise regilauluõpetus muus osas põhineb valdavalt ta enda aastakümnete pikkusel kogemusel siis selles küsimuses otsis ta tuge ka muusikateadused. Tsiteerides korduvalt Jaan Rossi. Nüüd juba kuulsaks saanud lauset. Erineb tema artiklist generatiivne grammatika ja eesti regiviiside temporaalne struktuur. Lause ise kõlab nii. Süvastruktuurseks standardiks võib regilaulu esitamise puhul pidada Isokroonset opto süllaabilist giidi rida, mis lihtsamalt öeldes tähendab, et regiviisireaaluseks on kaheksa võrdse pikkusega seepi. Ma tahan siinkohal veel kord tsiteerida Jaan Krossi või täpsemalt meenutada ühte hammast vestlust, mille käigus ta mainis, et kui asja on kuus korda korratud siis võime arvata, et see on inimestele ka meelde jäänud. Seda kuue korra reeglid on võimalik tagasi viia veelgi autoriteetsema allikale. See on tegelikult pärit Jaan Krossi jutuajamisest Mayeriga, kes on teatavasti maailmamainega muusikateadlane. Nagu öeldud, oli tšenkoteerimise punkteerimise probleem segi toas jutuks kuuel korral. Niisiis peaks nüüd tõesti kõigi regilauljate mällu sööbinud olema. Seoses sellega veel nii palju, et Sass Sünter oli ainus regitoaline, kes tõstis üles küsimuse, miks me üldse nii teeme. See tähendab, miks me kasutame lauludes neid punkteeritud šenkopeeritud rütme. Ja tal oli miks-küsimusele ka vastus olemas. Nimelt selline monotoonne viisi veeretamine, mis on omane vanade laulikute laulu maneerile ei ole tänapäevases situatsioonis musitseerides võib-olla enam piisavalt mõjus. Muusiku soov tuua muusikasse vajalikku emotsionaalset pinget sunnib seda üks luist veeretamist kuidagi lõhkuma. Ja tegelikult ju parim võimalus selleks avanebki rütmistruktuuri muutmise kaudu. Väga huvitav mõttekäik kahtlemata. Lase kiik. Tulla. Tooli uuriva tul tooli, aasta kepi käekoti seljas, suured tossud ja kepi käe esscotriisaid viljas suured tossud ja. Laase kiiktooli laas kiike. Tooli moori siis ta. Siis ta ei ole kepisporti lehas, suured tossud ja. Scotti seljas suured? Lase. Lase. Käesoleva aasta kepi Skati seljas suured tossud ja laas kepi Scotti seljas suured tossud ja. Ja tornis, kas kõik see, mida sa oled tahtnud selle kuueõhtuga ligidalt korda saata, nüüd teoks saanud? Mida ma olen tahtnud, ma olen tahtnud kõigepealt panna kõiki kuulama laule ja selleks, et laulu hästi tajuda, olen kasutanud niisugust võtet nagu nagu salvestuse esitamine kaks korda aeglasemas tempos. Siis me kuuleme välja kõik nüansid, kuidasmoodi, diftongi, hääletakse, kuidasmoodi hääldatakse erinevaid välteid. Laulmise näiteks ei tõlgendata eriti kolmandat väldet ega ei sünkoop eriti esimest väldet. Tead, see rütm ei ole mitte sama, mis kõneldes esimene välde lauldakse pikalt välja, mis on need kõneldes on täiesti mõttetu, siis kaob sõna mõte jalaga laulmise, ta ei kao ära. See on väga huvitav jälgida, kuidasmoodi, see asi tegelikult toimub. Ja mina olen ma oma eesmärgiks jäädnudki siin muusikaakadeemias, kui ka Viljandis käies panna inimesed kuulama neid üksikasju laulmisel ja neid meelde jätma, neid omandama, selles mõttes nii kogemusega neid järel imiteerima, neid järel tegema. Ja siis teisi hakake õpetama edasi. Ma arvan, et praegu see etapp, meie regilauluõpetaja, sest praegu on vahele jäänud. Meil on väga hästi välja andud regilaulu filosoofiline, niisugune seletus. See on väga tore seda raamatut lugeda, aga ja me oskame kirja, tähtimiovskime nooti, aga ei oska veel intoneerida oma laul. Seda peaks olema võimalik uuesti taastada. Kuna meil on olemas suurepärased. Aga meie tänapäevased regilauljad Nad ju kasutavadki oma muusikat tehes eeskujuna just neid samu vanu salvestusi minema sealt siis sinu arvates välja kuuluvat. No sõnu sisu, eks ole, mingid jutustust, mingid süžeed, mingid nagu öeldakse, see on kõige põnevam muidugi tänapäeva praktikud rõhuvad peamiselt suhtlemisele publikuga ja nii edasi, et neile on tähtis see publik, aru saaks, mis nad laulab ja selle tõttu nad kipuvad laulmisel just nimelt rõhutama kõnekeelset rütmi, mis ei ole regilaulu üldsegi omane. Nii, Me kaotamisega tegevalo stiile ja see vägilaul laguneb meil käest ära. Sinna lisanduvad veel välismaised mõjud, kõik moodsad, igasugu trendid, mis on olemas rahvalaulude laulmisel mis on seotud sageli soololaulmisega, sageli mikrofoni laulmisega, sageli kitarri saatel laulmisega, seal kõik üks mingi teine kultuurikiht, mille sisse, mida ma oma regilaulud ära sulatada Regilaulu kokkupanemine instrumentaalsaatega eriti kui kasutatakse sellist Trockiliku või metalhõnguliste intrumentaali. Kas see häirib sind? Üldsegi mitte, aga see peab olema täies vastavuses selle regilaulu enda struktuuriga, tema olemusega ma ise kasutanud terve elu olen ma seadnud neid tegelevale koorile müüdud, mitte kaotada ära regilaulu ennast, sealjuures vastupidi, ma olen püüdnud esitada regilauluna. So teevad mitmed ansamblid nii. Aga nüüd oleks veel hea, kui nad sealjuures tõesti oskaksid täpselt seda õigesti intoneerida, seda laulukooride puhul on raskem seda asja saavutada. Ega minagi ei ole ju kõiketeadja, kõik ei oska ja ma olen käinud ka koorida proovides õpetamas seda regilaulustiili, selle üle on natuke hoiatud ja natuke naerdudki. Et näe, käib siin õpetamas meid, kuidas koorilaulu laulma. Kui me ju regilauluga tegeleme, siis minu jaoks oli siiski see koorilaul oli, see oli mingi nagu regilaulu esitamiseks mingi anum, mille sees me regilaulu uuesti teele ette toome see on minu jaoks oli see nii ja ma usun, et ansamblitele peaks olema sama siht, mitte ennast näidata, kui vastaste ansamblit teeme, vaid me esitame jällegi laulu meie oma laulu. See on meie esinemise mõte minu arust, eks ole. Mina olen regilaulu loonud professionaalsesse, muusikasse, koorimuusikasse või ka orkestrimuusikasse ansambli muusikasse oratooriaalses vormi, nagu mul oli Eesti ballaadid tablette, taolistesse vormi või püüdnud neid siduda omavahel nagu näiteks naiste laulud. Et teha asja söödavaks tänapäeva inimesele. Selgub, et Eesti ballaadid tulid hästi söödavad ja läks hästi alla. Palun, MISA. Ludeodet. Ja me peame olema, mis mind häirib, on just see, et inimesed sageli kasutavad regilaulu enda eksponeerimiseks väga paljud meie väga head heliloojad teevad nii mõjutatud väga paljud, väga paljud, noh, meil ei olegi väga palju neid heliloojaid, kuigi välismaal arvatakse, et meil on iga kolmas ja kolmas eestlane on helilooja või samad. Saani kujulises küljes ei ole aga viga sats kunagi ütles nii, et iga kolmas eestlane võimeline midagi võiks, ta võib-olla andis mingit ergutust, võivad, tahtis mind suunata selle ala peale, ma ei tea. See viib mõtted Rovoneedmise juurde, mis ajendas sind seda looma? Mingi sisemine vajadus, kui järele mõtelda, siis võiksime väita küll, et heliloojale romaanil on midagi põhimõtteliselt ühist. Mõlemad loovad muusikat. Ühed panevad selle kirja, teised mitte. Aga muusika sõna otseses mõttes on rituaali keel. Kui räägime šamanismis ja seda oleme korduvalt rõhutanud ka regilaulust rääkides, ükskõik siis, milline on tema ehedust aste ja sisese trumm. Meile on see nii-öelda igapäevane tööriista, heliloojad kasutavad seda harvemini, aga teda enam viitab šamaanitrummi sidumine professionaalse muusikaga millelegi erilisele. Võib-olla sinus ikkagi ringlevad mõned Soman geenid. Ja võib-olla küll, aga ei ole ju regilaulu otseselt. Ja seal on kasutatud mõningaid regilauluvõtteid, sööda regilaulu oma mingisugust mõjutusvahendit, võtteid, millega mõjutatakse inimesi psühholoogiliselt ja emotsionaalselt. Need on need pahad. On see niisuguseid kordumised ja need, mis lõpuks hakkavad mõjuma sõber sansamaanliku, midagi jah. Ja neid ma püüdsin seal siis rakendada Rovonemises, aga muidugi intonatsioon, karoni diviisist pärit mingi meloodinitatsioon. Mitte see vorm ise ei ole regilaulu vorm, vaid ta on ikkagi kunst, muusikavorm. Kas see lummav monotoonsus, mis regilaulule omane on, kas sa tabasid selle juba ammu? See oli 70.-te alguses tegelikult 60.-te keskpaika, ma olin siis umbes 30 viieaastane, kui ma hakkasin seda asja tajuma. Ütleme, neljakümnendat eluaastat olid kõige paremad selleks Miks ma seda õigupoolest küsin? Mul näidet, väärtuste äratundmine vajab lihtsalt aega. Et see võib olla nii, et mõni asi pikka aega nii kohutavalt tavaline ja igav. Ja siis äkki hakkame nägema või kuulma seda asja hoopis teisiti. Ma mõtlen, sellist naist tavaline pöördubeke eriliseks, tuleb lihtsalt ära oodata. Ja suur osa tänapäeva regilauljaid on ju ka jõudnud või jõudmas oma kolme 40.-tesse. Nii et võib-olla nende kõrvad on peatselt avanemas sellele sugestiivse lama toonsusele. See võiks exiti ohjeldada ka regilaulude arendamist rütmi tasandil, millest räägid, nii palju juttu on olnud. Muusikateatriakadeemias jätkub arutelu mitte ainult Gregi laulu, vaid rahvamuusika õpetamise teemadel laiemas mõttes. Igor Tõnurist on uurinud tudengite arvamust rahvamuusika õpetamise vajalikkuse kohta ja see näitab, et nõudmine on olemas, aga pakkumine on seni olnud üsna tagasihoidlik. Eesti muusika, teatriakadeemia rektor professor Peep Lassmann. Kas rahvamuusika eriala avamine muusikaakadeemias on põhimõtteliselt võimalik? Ma arvan, et see ei ole isegi mitte põhimõtteliselt võimalik. Müts on täiesti põhimõtteliselt vajalik, et selline eriala oleks Eesti muusika ja teatriakadeemias. Ma ei saa praegu rääkida mingitest tähtaegadest, kuna arutelud on tegelikult praegu intensiivsed. Arutelud on ju poole peale, aga see on selge, et lähitulevikus selle eriala avab. Kas see tähendab ainult regilauluõpetust või tähendab see ka instrumentaalmuusikaõpetajaks? Ma arvan, et meie akadeemiale kohaselt peaksin ikka lähenema asjale võimalikult laialt ja tähendab seda, et ei ainult tegemist sellisel juhul regilaulu õpetamisega vaid ka ikkagi rahvapillide Süsteemse regilauluõpetuse sidumine, muusika kõrgharidusega võiks kindlasti tasakaalustada selle niinimetatud pseudopärimuse ja ehedama pärimuse vahekorda. No et regitoajuttudest ei jääks kõrvu kajama mingi kaeblev alatoon, siis lõpetame need jutud. Veljo Tormise regi Kalambuuriga pärineb ühelt regitoa õhtul. Üks asi on regi, mida ta parandada, räägib Veljo Tormis. Aga on olemas ka Salvo kelk, see on meie tänapäeva regi. Salvo kelku ei parandata, kui see katki läheb, siis visatakse prügimäele. Teine Salvo kerke või pärimust, mis prügimäele läheb, ütleb tormis. Teeme seda parandada saab, ehk siis tehkem rege. Aga nüüd on lõpuks ometi suvi ja on heinavankriaeg. Kuulsite Triinu ojamaa saadet regitoajutud.