Hea kuulaja algav saade on salvestatud Peipsi ääres vilu sil Mikk Sarve kodus ja kannab pealkirja ilma silma ja õpikoda. Tere õhtust, head raadiokuulajad juba seitsmendat korda oleme ilma silma ja õpikojaga teil kodus külas. Täna räägime alalisuseski alatusest, kõlab kummaliselt. Kuidas siis alatu, kes on alatu? Mina küll mitte. See on õige. Me oleme alalised selle maa peal. Arvata võib, et oleme kuni 10000 aastat sellel eestimaal maa peal elanud aga samal ajal oleme kuigivõrd ka halatud, sest me ei kuula enam, kuidas maa meiega kõneled. Täna oleme siin Peipsi järve kaldal vilusi külas. Hella on selle talu nimi, kus me oleme which autähetaluks nimetada. Me oleme ringis kuuekesi, inimesi on Eestimaa eri nurkadest ja maailma eri nurkadest ja räägime sellest, kuidas maa kõneleb läbi meie sügis on. Ja kaheksandal septembril rahvapärimuse järgi lähed maa koos madudega magama. Ma läheb nii jahedaks ja tema töö selleks aastaks on tehtud. Ja siis viimane hetk minna ja maa käest küsida, kuidas see aasta läks ja mõelda ise, kuidas meie jaoks aasta läks. Ja selle jaoks, et oma mõtteid sellele häälestada, mängin natuke flööti ette ja palun kõigil, kes nendes ringis on mõelda paiga peale, mis teie jaoks on oluline, mis teile jõudu annab ta võib-olla mõni puu, mõni põõsas võib-olla koht, mida te täna siia sõites nägite tee ääres, aga võib-olla on ka mingi lapsepõlvepaik mingi koht, millega te tunnete head, tugevat sidet ja kui te räägite sellest, tuleb see koht siia meie ringi ja samuti iga raadiokuulaja juurde. On see, mille kohta meie keeles öeldakse lugupidamine. Ta laiendab Estonia, ma tahan rääkida ühest erilisest kohast, mis on mulle oluline, see koht on see maa siin Eestimaa. Et nii on jälle siis pank, see on odalatsi allikas. Nii nagu mind on õpetatud, selline koht nagu Odaletsi allikas on imekaunis ja ääretult püha. Nende frist häima essaa äiga näona mainis. Kui ma esimene korrusele juurde jõudsin, ma heitsin põlvili. Biden, Keiv things, palvetasin ja tänasin seda kohta. Nende näitlejatšistavar. Puudutasin vett, nende näid heisside vaar ja siis ma maitsesin vett. Tuled sa alati tagasi selle koha juurde. See oli minu imepärane kokkusaamine emakese veega, mis tuli maaemast. Aitäh ilusat lugu. Päripäeva edasi, mina olen Jüri Metssalu, ma olen praegu veel Tartu Ülikooli Eesti ajaloo ja arheoloogia üliõpilane. Seoses oma erialaga olen ma jõudnud pärimusmaastikuuurimise juurde, see tähendab seda, et tuleb teha tööd arhiivis, tuleb otsida välja vanad rahvaluuleteated. Tuleb teha tutvust selle teadmisega, mida on kandnud need inimesed, kes on elanud enne meid ja kellelt on alates 19. sajandi lõpust kogutud lugusid ja mitte ainult lihtsalt lugusid, vaid kogutud seda elutunnet, neid pilte, seda nägemist, seda kuulmist, mida inimesed kogevad paikades, mida inimesed on aastasadu enne meid paikades kogenud ja mida võime meie praegu samuti nendes paikades tundaja enesesse ammutada. Igal inimesel on oma kodumaa. Laiemas mõttes on terve, ilma muna, meie kodumaa. Natukene kitsamas mõttes on terve Eestimaa, meie kodu. Aga mul on hästi tähtis see, et mina olen Lõuna-Harjumaapoiss Lõuna-Harjumaa ajaloolises mõttes. See piirkond, mis praegu on Raplamaa peaasjalikult aga see on samal ajal ka see paikkond, mis muinasajal oli Harjumaa, mis siis keskajal liideti Ravalaga ja sai ajaloolise Harjumaa lõunaosaks seal enda kodukandis, kus ma olen üles kasvanud, olen ma nüüd viimaste aastate jooksul käinud, käinud pärimust kogumas, käinud praegu Maal elavate vanade inimeste juures käinud hingamas sedasama õhku, mida nemad seal hingavad oma kodutaludes. Ja on olnud päris mitmeid selliseid kohtumisi, kus inimesed tulevad minuga metsa kaasa, tulevad minuga põldudele kaasa ja räägivad mulle nendest paikadest sealsamas kohapeal. Ja siis saavad need arhiivis loetud tekstid täiesti uue mõõtme ja hakkavad elama. Tekib selline tervik ja tekib hästi tugev side ja armastus oma kodupinna ja maa vastu. Ja mida enam neid lugusid endast läbi lasta, seda, seda lähedasemaks saab see paikkond. Seda mitmekesisemaks ja huvitavamaks ja põnevamaks muutub see maastik. Seal on hiiepaigad, seal on kivid. Seal on pühad allikad, seal on kabeli mäed, seal on vanad teed. Seal on sood ja rabad, mille kohta räägitakse huvitavaid lugusid. See on tervik, kus on juba aastatuhandeid elatud ja kus on praegugi maastikul jälgitav see asustusmuster, need külaasemed, kus elasid inimesed muinasajal. Kui me teeme arheoloogilisi inspektsioone, siis seegi on hästi otseses mõttes kontakti loomine maaga. Kui me läheme sügisel, praegu ongi just sügist tulemas, kui me läheme põldudele lahti, küntud põldudele vaatama, mis meile sealt silma hakkab ja ja kui me siis leiame sealt näiteks väikese sinise helme ja selle enda sooja pihku võtame, siis me ulatame käe sellele inimesele, kes seda helmest kunagi on kandnud. Ja kui täna esitasime endale siin sellise küsimuse, et milline on see paik, mis annab meile jõudu siis tegelikult on minu jaoks terve see piirkond Rapla, Juuru ja Hageri kihelkonnad selleks maaks, kes annab mulle jõudu selleks maaks, keda ma kannan kogu aeg endaga kaasas selleks maaks, keda ma näen kogu aeg unes. Ja ma olen kunagi mõelnud sellist, võib-olla vähemgi akadeemilist mõtet. Et ehk oleks võimalik uurida inimeste unenäomaastikke, uurida seda, mismoodi see füüsiline maastik siin, need pärimuspaigad, need võib-olla arheoloogilised kirjeldatavad füüsilised objektid tegelikult kannavad Endast sellist vaimset laengut ja kuidas nad ilmuvad meile täiesti teisel pool unemaailmas vaimses maailmas. Ja siit ma jõuangi selle juurde, et kui tahaks veel täpsustada seda paika, kellest ma siin võitsin täna rääkida, siis see on üks unenäopaik. See on üks koht, mis on ühteaegu allikas ja ühtaegu mägi. Seda kohta olen ma unes nimetanud emaletteks sest ma olen seal käinud alati oma emaga. See nii imelik. Sest seal on ka arheoloogide poolt püstitatud silt, et see on üks vana koht, seal tähtis koht. Ja suvel on seal voolav vesi. Ja siis me oleme suvel seal oma emaga, suviste unenägudes ja talvel on seal suur jääst mägi, mille otsa ma ronin, et vaadata, kuidas näevad allikad välja talvel. Ja kui ma jõuan selle jääst mäe tippu sinna jääpurikate juurde, kus on veel lahtisti, voolavat vett, siis valgub minusse ainult suur päike ja ma olen ülitänulik, aitäh. Annik tere, minu nimi on Annika Kupits. Mina olen päritolult saarlane ja veerandi võrraga muhulane. Aga kuus viimast aastat olen ma elanud Tartu linnas ja minuga ongi selles mõttes kummalised lood. Et, et ma olen alles nüüd, kui ma olen juba tartlaseks saanud, tegelikult hakanud rohkem tajuma oma juuri. Ja seda maad, kust ma tulen, ma pidin üsna pika tee ära käima, kui ma tulin ülikoolilinna, siis ma hakkasin norra filoloogiat õppima. Niimoodi, et ma sattusin kokku norramaaga ja norra maa kui selline on ju väga tuntud. Teda imetletakse palju ja mina taipasin, et et see maa on mulle võõras. Et nii kummaline, kui see ka ei ole, siis maa juhatas mu tagasi mu enda maa juurde. Aga see ilu ja kuidagi isegi üleküllus mägedest, Seafjordidest ja kõigest võimalikust oli liiga järsk. Niimoodi, et see pani mind mõistma, kes ma tegelikult olen ja rohkem nägema just seda, mis Eestimaa pinnal olemas on. Nii et ma saan küll öelda, et ma olen vägagi eestlane ka, just kui me räägime maast kui sellisest kui rääkida paikadest. See ongi kummaline, et mul on hea meel, et Jüri tõi unenäod meie jutu sisse sellepärast, et kõik need paigad, kus me käime. Ma ei tea, kuidas teistel inimestel on, aga minu jaoks ei ole ükski paik paik iseenesest, vaid ka ühes paigas viibides. Ma näen seda paika mõne tunni jooksul, võib-olla 100 erineva nurga alt. Mida kauem ühes paigas olen, seda rohkem ta muutub, seda rohkem värve ja lõhnu see paik omandab. Ja seda rohkem on selles paigas kõiki teisi paiku, millest ma varem olen olnud ja nii kummaline, kui see ka ei ole, siis vaatamata sellele, et paiku tuleb kogu aeg juurde ja nii muutuvad kõik uued paigad üha rikkamaks ola välja poolest. Aga tegelikult on mul olemas olnud algusest peale üks paik. Mu esimesed mälestused sellest paigast on juba lasteaiaaegadest pärit ja ma ei tea, kus ma seda paika kohtasin. Ja ma ei tea üldse, kas seda paika peabki kohtama. Aga täna, kui me siia jõudsime, siis ma jälle kohtasin seda paika. See paik on mere ääres, kuigi mitte kunagi seal paigas. Ma ei ole merd näinud. Seal on valgus, mis on väga kummalist värvi ja seal on lõhn, mis on ka mingi värviga ja seda on väga raske kirjeldada. Aga iga kord midagi sellist kohtan, siis ma tunnen ära, et see on see paik. Ja, ja teie naabri maja siin külas on sellest paigast pärit just tänase päikesega, tänase tuulega ja tänase Peipsi ääres on see sealtsamast tulnud koht või tunne või lõhn. Et kõige kummalisem ongi see, et selleks, et ennast kuskil kodus tunneks, vähemalt minu arvates ei ole vaja ühtegi geograafilist punkti, vaid on vaja mingit tunnetust. Ja just nimelt see, et sa võtad aja maha ja mõtleb natuke teisi teid pidi. Ja võib-olla siis sa jõuad selle valguse ja lõhna, nii, mis on see sinu valgusseda, tahtsin mina paigast öelda või paigast rääkida, et see on koht, mis käib minuga küll tõesti igal pool kaasas. Aitäh nii hästi ilus lugu, nii nagu Mona lugugi alguses ja mu meelest üks osa sellest, et kuidas maa meie kaudu ja kohtade kaudu meid kõnetab. Lina. Tere ka minu poolt, mina olen Liina, kui sa Mikkin ütlesid, et kas me oleme alatud või alalised siis ma kohe tundsin nagu ära, et ma vist olen see inimene, kes on natuke alatust ja natuke alalisust või kohatuste kohalisest juba algusest peale. Ma arvan, et mind ühendab selle inimeste ringiga see, et mulle on pärimus väga tähtis. Aga see seos on, tal on nagu teistmoodi. Minu esivanemad mõlemalt poolt on pidanud sõja lahkuma oma põlisest elupaigast. Ühelt poolt siis ingerisoomlased ja teiselt poolt siis Mulgimaalt nuiast tuli oma ehitatud kodust ära minna ja nende kohtadega olen ma tõesti ka nagu unenäoliselt seotud ja mulle on need lood väga tähtsad. Omamoodi sellise koha tunde on andnud Tartu Ülikool, mis võttis vastu siis minu vanemad ja nad leidsid Tartu lähedal endale uue koha, kus siis mina olen kasvanud Pangodi kandis ja kui tuli mõelda mingile kohale, siis mulle tuligi meelde üks lapsepõlvetiik, kus ma olen hästi palju tundide kaupa viibinud nii parve peal sõites kui purde peal istudes. Ja see tunnesel tiigi ääres istudes oli alati selline turvaline ja mõnus. Tiigivesi on tumesoovesi ja ma kujutan ette, et praegu seal tõenäoliselt sellise ilmaga nagu täna, kui päike paistab, siis esimesed kollased kaselehed, mis sinna tiigi peale kukuvad, päris kenasti, võivad särada, päikese käes. Ma mäletan, et ma olen tavaliselt sinna tiigi äärde läinud siis istuma, kui on tundunud, et et keegi teeb mulle liiga ja siis ma olen väiksena seal unistanud, et oskaks kuidagi hästi targasti sellest olukorrast välja tulla või näidata, et mul on ikka õigus. Aga, aga aastatega on tulnud ilmselt kaskust natukene vastu panna, kui keegi arvab, et võiks lihtsalt oma võimu näidata. Jälle ilus jutt sellest, kuidas maa tegelikult mitte, õpetab, kuidas meie oma paigad hoiavad neid. Et seesama tiigi tume vesi, kuldsed kaselehed seal peal ütlevad seda, et, et tegelikult mõnes asjas on isal õigus. Ja, ja vastupidi, et ja ikkagi iseendaks. Tere õhtust. Nonii, ma olen Ida-Virumaalt, täpsemalt seal varia külast, lugu selle paikadega sellimat seal ligidal on üks väga-väga suur kivi rändrahn ta on olnud seal vist tuhandeid aastaid, arvatavasti kümneid tuhandeid aastaid. Millal sa jääda sinna tõi või kuidas ta sinna sattus, keegi ei tea. Aga ta on hästi kummalise kujuga nagu mingi eelajalooline loom, kes antud momendil justkui nagu puhkab või makrapsa. Ta tekitab selliseid erilisi tundeid, tahaks nagu aetud, temast tuleb rääkida, rääkida selline tunne on, et ta ta ta mingiks märgiks inimesed kogu kiirustavad, kõik, kogu aeg pidevalt muutub, ainult tema on kogu aeg selle ühe koha peal. Et võib-olla on see märk sellest, et, et on midagi kindlat maailmas olemas kogu aeg üks ja sama, kõik muutub, aga tema on seal nii nagu ta oli. Nii, nii ta seal on. Nii, ta lebab seal, ainult et paljude inimeste märka teda. Ta on küll nii suur, aga ometi ta nagu nähtamatu. Sest kui me eelmine pööripäev või selle aasta pööripäeval Mikuga asetada hakkasime temast rääkima, sai ta pühitsetud siis paljud inimesed ütlest. Oh, ma ei teadnudki, et viisikene kivi on olemasametil Andervatse hästi kaua aega. Aga et siis mõte ehk selles, et sellised paigad annavad meile mingi kindlustunne, annavad meile mingi turvatunde, annavad meile arusaamised. Me peame pöörduma tagasi iseenda juurde, unustama vahest oma egode kõik ja natuke nagu kuulama seal selle kivi juures seda vaikust. Ja siis ta räägib sinuga võib-olla isegi, et täidab su soove, kui sa tahad. Allikas, või päris algusest kohe, mida on vahest vaja selles meie hästi kiiresti, kiiresti liikuvas muutuvas maailmas midagi, mis korrastab meie mõtteid, meie tundeid ja peame oskama tänada neid paikasid sellist asja nagu sära. Me peame nendest rääkima, siis tulevad teised inimesed sinna. Ja siis võib-olla endal ka midagi. Mõtetes saab paika jälle mis vahest on nagu paigast ära läinud. Aitäh see, mida Valeri ütles, on, on tõesti nii, nendes omamaa paikades käimine annab väge olla ise. Ja nüüd järgmine harjutus, mida raadiokuulajad võivad rõõmsalt kaasa teha ja proovida oma käe peal järgi. Tegelikult maa tahab meiega kõnelda kogu aeg. Nii kõik need ka unenäopaigad, aga tegelikult tegelikkuses olevat paigalt, ma kujutan ette, et kõik need Lõuna-Harjumaapaigad olid ääretult õnnelikud, kui Jüri veel see kohalik elanik seal olid? Jah, seda on õhus tunda, et kuidas õhkkond nagu elektrit ja särinat täis. Ja nüüd ma palun teil võta veerand tundi aega ja minna siit uksest välja. Jaan alguses võtta endale mingi piir, mingi värav, kaks kivi või, või uksebiit või kaps siinsamas randa posti, mina nende vahelt läbi ja seejärel täielikult keskenduda sellele kohale, mis siin minu õue peal või naabri maa peal kutsub teid kutsub enda juurde, lähete sinna, istute seal teretate tänata seda paika. Saamidel on tore komme paik endale osta, et paskmündiga saab maad osta, hõbemündiga saab vett osta. Ja ostmisega on ju alati niimoodi, et kõik, mis sa ostad, sa oled selle paiga oma, nii nagu see paik on sinu oma. Aga vahel ei ole seda vajagi, seda kahjamist võid teha ka lihtsalt tänamisega teretamisega. Istuge seal ja mõelge selle peale, mis selle suve kingitus on teie jaoks, mida see suvi teile kinkis? Tänage selle eest kohta. Ja hea on, kui äkki tuleb meelde ka mingi laul, laul või, või tahtmine võib-olla trummi lüüa, mingit pilli mängida, võib-olla vana laulda võib olla, uus laul tuleneb veerand tunni pärast tagasi siia ringi ja jagame, mida maa meile siis nüüd vahetult enne magamaminekut ütles? Tere taas head raadiokuulajad, me oleme ilma silma ja õpikojas Peipsi ääres ilusa külas ja hella taluks. Räägime täna alalisusest jalatusest, räägime sellest ala ehk maapaiga tähenduses, neil pole paika, mis meile lähedane on ja mis meile jõudu annad siis muutumegi. Alatu, kas teeme kummalisident kummalisi asju? Vist äsja. Meie kuus inimest, kes me siin ringis oleme, käisime siinsamas Peipsi ääres kuulamas, mida ma enne magamaminekut ussimaarjapäeval kaheksandal septembril meile ütled. Mis on meie selle suve kingitus ja võitla andis maaga viite või vihje mõnele kenale laulule tahab koos kingitusega kaasa tulla. Lets staategend jumalast. Ja siis ma mõtlesin värava peale, sest igaüks pidi väravavaht tegema, millest läbi minnes ta keskendub ainult maakuulamisele. Ja ma mõtlesin, kuidas päravam avaust teisele poole. Enden ädaipa. Endla Vai ja ma palusin väge, palusin kingitust ja palusin luba minna, ava ausest läbi. Meidmist maja. Läbi ja jätkasin oma teed järve toole. Täitsa okei. Vend Thatšini, tundsin, kuidas tuul puudutas mind. Infenemy. Ma vaatasin järve peale, vaatasin piki järve kallast paremale vasakule naissaades Chistamp ja ma nägin väikest puukändu. Ma vaatan tee peale, ma vaatan maa peale liiva peale, vaatan selles suunas kuskohalt päike tuli, tõuseb. Wow peod, ma tundsin ennast tervena täidetuna täielikuna, so Ammitit, köhiene sinna, kus ta on ja laulan ühe laulu nüüd. Aitäh, ega ilus lugu, hästi, maa kõneleb meiega nõnda, et seda võib igaüks järgi proovida. Kuidas Jüri sõlmeks. Kui sa siin toas sõnastasid selle meie ülesande, siis ma tundsin kuskil ta parema kõrvaga, et vil tõmbaks sinna suunda. Ja siis ma läksin välja, leidsingi sealt maantee äärest kaks lähestikku kasvavat kaske ja astusin läbi värava, siis läksin üle maantee, alguses oli imelik, sest seal oli kõikjal võsa deebervest alla, milles seal olid nõgesed. Seal oli üsna tihnik ja ma ei saanudki alguses aru, et kuhu mind siis nüüd tõmbab. Aga siis ma läksin läbi selle võsa ja võsa taga oli välu selline väikene lagendik. Ja siis ma nägin kohe selle lagendiku tagumises nurgas üht hästi suurt mändi ja kõndisin selle männi juurde, istusin sinna puu alla ja mänd rääkis mulle minu emast, kes on sündinud ja kasvanud Mahtra külas Männiku talus suurte vägevate mändide ligi ja kes on min lapsena võtnud kaasa metsanendesamade suurte puude juurde, heinamaale nendele teedele, kus ma tegelikult praegu juba iseseisvalt käin. Tema on juhatanud mind sellise ilma tunnetuse poole. Ja ma mõtlesin seal puu all veel niiviisi, et selle suure männi kõrval oli elektriliin, mis justkui Tysoneeris selle vägeva puuga. Ja siis ma kuulatasin ja vaatasin ja sain aru, et see on õpetus, et kui elektriliin jookseb, siis ta lihtsalt seal on. Ja tema kõrval on üks vägev mänd ja minu tarkus on see, millele ma kontsentreerunud. Kas ma kontsentreerunud sellele, mis on tehislik sellele, mis on kaduvam kontsentreerunud millelegi tähtsamale püsivamale, siis ma vaatasin üles puu poole ja siis tema sellised kooretükikesed, sellised listakakesed lehvitasid mulle. Ja ma sain aru, et et niiviisi, nagu see minu selleaastane suvi on olnud paljuski pühendumine pühendumine sellistele tegevustele, mis tegelikult Pole need kõige sisimad, ma pean silmas eksamite tegemist hariduse lõplikku vormistamist, mis võib kujuneda üsnagi selliseks kuivaks tegevuseks. Ma sain aru, et selle suveõpetus ongi mulle olnud see, et et ma pööraksin tähelepanu sisemistele, väärtustele, püsivamatele, jõuallikatele, ja ma sooviksin sedasama oskust oma emale ja oma perekonda, kes on mulle hästi palju andnud ja kes on mind ka sellel suvel toetanud, kui ma olen nii vähesel kodus käinud, aga nad on alati olnud olemas ja võtnud mind vastu, et olen hästi tänulik neile. Ja kui ma mõtlesin siis laulu peale, mida see käik mulle meelde tuletas, siis ma nii rõõmsasti üllatusin, kui ma avastasin, et see laul on minu lapsepõlve hällilaul, mida ema mul laulis. Kahjuks mul ei ole meeles selle laulu viis ega sõnad, aga mul on hästi selgesti meeles selle laulutunne ja ma tean, et see laul oli väga tugevalt seotud maastikuga. Sedasama Mahtra maastikuga, selle kiviaedadega ümbritsetud taluga. Kuidas alati, ma hakkasin sealtsamast oma voodist talutoast selle laulu süles kanduma kaldusid, kandusin väravast välja, kandusin piki kiviaeda kanala juurde, sealt metsanurga juurde ja sealt põldudele ja siis juba unemaailma. Ja kuidas alati käis mulle minek just sedasama rada pidi ja kuidas hiljem gümnaasiumi ajal Herman Hesset lugedes kasvasiks sinine iiris seal põllul lumehangest kesktalvel sellised pildid. Et see on võib-olla üks täiendav kingitus, et minna ja õppida ema käest hällilaul selgeks mis on samaaegselt ka männilaul. Hästi ilus lugu ja ilus kingitus aite sõnnik. Et kui ma oma kohalini üles leidnud, siis ma esitasin kohe ametlikult küsimuse, et kuidas siis on läinud suvega ja kuulen, et täielik vaikus olnud ühte vastust mitte midagi, mitte üks asi ei kõneta, täielik vaikus. Siis ma mõtlesin, et ei löö. Aga siis äkki tuli meelde üks selle suve alguse vestlus ühe sõbraga oli parasjagu üks mure või mul oli väga raske. Ja ma hakkasin oma murest sõbrale rääkima ja ma ei valinud üldse sõnum ei valinud üldse mõtteid. Ma lihtsalt ütlesin kõik otse välja. Kõik, mis parasjagu pähe tuli ja siis lõpuks sõber küsis mu käest, et aga kes sa oled. Mis mõttes, kes ma olen, nuga, vaata enda sisse, küsi enda käest, kes sa üldse oled, mida sa tahad. Siis ma rahunesin natuke maha ja kuulsin, et mitte midagi ei öelda, seest mitte midagi. Ütlesingi talle, sealt ei tule mitte midagi sõnul täielik vaikus, sõber muigesid, no näed. Ja siis ma mõtlesin täna, et see vaikus iseenesest ta vist juba väga hea asi ja siis tuli mulle meelde ka see, mis ma olin suve algul lootnud suvest saada. Ikka ju mõtled, et suve kootavad nimega ja et mida kõike tahaks suvel ära teha, kui ei pea kartma seda, et külm öösel ära võtab, kui sa saad vabalt rännata ja teha kõike, mida hing ihkab. Ja siis ikka loodad, et see suur ootus ei jookseks liiva, et saakski kõik ära teha, et saakski kõike kogeda. Ja ma mõtlesingi, et suvi on nii kirju olnud, et ma ei ole ise jõudnud tähele pannagi, et mul oligi võimalus kõike kogeda, nii et väga ilus vaikus oli ja ma pidin, ma pean lihtsalt ära märkima selle ka, et oma koha olin üles leidnud, siis enamus meist leidsid ka oma teekonnal varem või hiljem selle sama koha üles. Meie kõikide teekonnad kujunesid ometigi väga erinevaks. Kuigi me olime samas kohas, siis meil oli kõigil täiesti erinev teekond läbi selle koha. Mulle tundus kuidagi märgiline. Aitäh vaikus, on seda suur kingitus tõesti? Vaikusest algab kõik kogu kõiksus on kunagi vaikusest alanud suure suure pauguga. Nii et selles on sügav vastus sellele, kes sa oled. Kuna meil oli kohas viibimiseks ja sinna minekuks ja tulekuks ainult 15 minutit aega, siis ma panin kohe minema sinna suunas, kus ma uskusin selle koha olevat. Nimelt kevade poole sai siin ka käidud ja Annika oli veel minust kiirem, täiesti jõudis maha istuda siin ühte kohta, mis oli muide sealsamas, kus varem on nagu ringis oldud, nii et ilmselt see teiste oli nagu niisuguse ringi vägi oli seal veel sees. Aga sealt ma siis tehti läbi, läksin niimoodi, mõtlesin, et segan kindlasti Annikat. Aga kuhu ma tahtsin siis ruttu välja jõuda, oli Peipsi ääres üks kindel nagu nurgakene ja ise veel tee peal mõtlesin, et noh, ega siin tõenäoliselt vastus on nagu ette teada, et selle suve kingitus on teadmine, et ma saan varsti poja. Aga kui ma läksin siis sinna kohale, siis oli kõik muutunud. Seda kohta ei olnud enam, sest et veerand kogu aeg muutub ja, ja selles suhtes ma olin natuke segaduses. Kuigi mulle siis nagu sai selgeks ka, et kõik segadused, mis seal sellele teadmisele on suvel järgnenud. Et see minu teadasaamine teistele inimestele ei mõjunud üldse nii, nii kergelt. Ja see oli nagu väga huvitav, et seal nagu see rannajoon oli muutunud täielikult, kõik oli täiesti teistmoodi ja ma saingi aru, et see koht ütleb mulle, et see on loomulik, et kogu aeg asjad muutuvad, et nad ei ole ette ära määranud, et, et ma nüüd lähen sinna ja ongi täpselt nii. Ja samas Mul selline kindel teadmine, ma pean ikka päris randa välja jõudma, aga seal oli niisuguseid mitu erinevat, seda liivaluidete. Ja ma hakkasin otsima kohta, et kuhu täpselt minna ja kuidas sinna minna. See nõudis. Esiteks teadmist, et ma tahan sinna jõuda ja lihtsalt julgust, et sealt läbi adru minna, et üldse vette julgeda minna. Tegelikult vesi oli väga soe, adru oli väga mõnus. Sama sellise vesiniku sogane tuli ettevaatlikult minna. Kogu see niisugune segadus ja kohalejõudmise tahtmine tuli mulle väga tuttav ette, et see ongi minu suvekingitus. Selline selline loomise seisund mõnes mõttes mulle tuli meelde, see saade on täpselt eetris üks päev pärast seda saadet, mis, mis me täna salvestame, kuidas tsenteri Sass ütles, et miks rahvalauludes on loomine alati mitmejärguline protsess, et ei ole lihtsalt nii, kasvab õuna potsata puu otsast alla, Teida kukub vette ja seal toimub jälle hästi palju erinevaid asju. Ja siis ma vaatasin seda kolme, kolme Luiget, mis tuli ületada ja selleks, et jõuda vee äärde, siis ma nagu sain aru, et need ongi need erinevad protsessi etapid ja sa pead veel nagu täiesti otsima seda teed, kuidas see sinna välja jõuad. Ja kui ma selle sure otsimise keerutamise peale lõpuks Eesti sinnapoole jõudsin, siis, siis see oli muidugi hästi fantastiline, mis ma seal kogesin, kuidas vesi nagu vahutas nende luidete vahel ja, ja tohutult nagu tõmbas seda rannajoont pidi edasi, nii et ma oleks lõputult sealt edasi läinud. Ma mingil hetkel lihtsalt sundisin ennast tagasi keerama ja vaatasin, tagasitee tundus nagu palju raskem. Ja huvitaval kombel ma siis tagasiteel hakkasin niimoodi ekslema, et ei, et ei osanud nagu tükk aega tagasi tulla, läksin veel edasi-tagasi edasi-tagasi, ei saanud sealt tagasi kuidagi diisi. Ja siis mingil hetkel siiski leidsin selle tee ja siis äkki turgatas mulle paar rida oma venna laulusalmis pähe ja mul tuli sel hetkel meile toime, pidime lauluga veel välja mõtlema. Ja need sõnad olid sellised, et, et sina kuid määratud kohas kaldale sammusid veest. Ja huvitaval kombel see, see laul kannab pealkirja sünd. See soojakett naeruväärselt tormavad. Siikleva. Soovin veel kõik keerles jagu. Jätarmi pulbitses mees, sina kui määratud. Kallale saab sind v? Kuna tundus mulle, et see laul on minust, aga ma mäletan, et ma kunagi hiljuti sain aru, et see laul ei ole üldse ainult minust, et seal teistest kah See, mis tihti maakana ikka tuleb, et ma räägid, mis kõigist ja meile kõigil sama, mis juhtub ringiga. Et senist ringis räägitakse, et see ei ole mitte ainult meie jaoks. See pole üldse tähtis, palju meid ringis on meid kuus või 60 või 600 võik kuus miljardit. Tegelikult see jutt on täpselt sama. Kogu aeg räägitakse. Lib päris õpetlik erilise loomine läbi mitmete järkude ja segaduste. Et nii ta ongi. Ja nüüd ta on nii maailm lohakaks ja ballerist. Minu luks, ma olen siin väga tänulik, Niculad, et ma olen siin saanud siinsel suvel ka mitu-mitu korda olla. Et nii-öelda keegi küsis mu käest, et mida, miks te, et millega ta üldse tegeleb, noh siis ma noh, pikalt-laialt seletasime ja nüüd nagu vaistliku tuba kogu selle asja juures otsisin mingit märki. Nüüd oligi, kui, kui siit uksest välja Läksin vist juba nii kogenud, leidsin koheselt märgi seal järve ääres, see on selline kraave seal nagu kaks lauda üle nagu purre või väike sild, sain kohe aru, millega tegeleb ta tegeleb meil selle maailma loomisega kogu aeg. Ta loob meile seda ja sellist sellist maailma, mis on tegelikult mida, mida, mida me tegelikult nagu igapäevaelus ei näe, näed, me oleme igapäevaelus nagu ühe kalda peal. Aga kui tulevad siia Miku juurde, siis oled kohe hoopis teises maailmas ja see teine maailm ongi tegelik maailma ehk et paradiis, mida me ei näe. Et me nii palju kiirustame. Et midagi meie mõtted meid segavat, et, et aga kui arvad Miku juures, saad kohe täpselt aru, et seal aparaadis. Et et see ongi see meie tõeline olemus, et ma olen ise nagu ka selle asja loojat, tähendab, et igapäevaelus loome hoopis mingisugust allmaailma, sest põrgumoodi asja iseendale, et et me ikka on jah, nagu see sild, mis on ühest sellest reaalsusest tõelisse reaalsus tagasi, et selleks, et kui tuled siia Miku juurde, siis on niisugune tunne, et vot et selleks, et seda näha, tuleb vahepeal mitte midagi teha. Lihtsalt mitte midagi teha, lihtsalt olla siiras, vaata kui siirata, kõik kolistasime hoopis selles samas maailmas paradiisis olite, te olete kõik vahetult kontakt loodusega, tuur, kedagi puudutas moonad, seal, keegi mägi vees, midagi, keegi otsis seda paika kuskil inimene orise, mina ise olen ise seal umbes midagi, nii et et olla samasugune nagu loodus ise annat. Lind on lind, tema ei mõtle niisugust asja. Koer, kui sind näeb, Sist liputab soppa, ta ei ideeskleta, liputab saba väga raske kuidagi mõelda. Spetsiaalselt tuleb sinu juurde hakkab saba liputama, et näidata, et ta on väga hea koer. Ta väljendab oma tundeid, et ja siis selle alatusest nii palju siis tuli viimaks lõpuks niisugune mõtet. Et kui on küsimus, et kas me niisugust Eestit tahtsime siis see küsimus on avatu isenesest. Et tegelikult kui sellele eelnevale mõelda, mida ma ütlesin, et siis me ju tegelikult ärama paradiisis ma elan kõige paremas Eestis, mis üldse võimalik ana olla. Et see on midagi väga ilusat. Ja et sellest aru saada, selleks tuleb Miku juures käia. Ja tunda, et me tegelikult kõik oleme üks kingitusega läks. See kingitus ongi niisugune asi, et, et arusaamine sellest, et sa jagad paradiisi, saangi ekskursi. Seal oli küll huvitav lugu. Tegelikult paradiis kõlab ju põnevalt, kõlab umbes samamoodi nagu eesti keeles. Paraaegu. Paraaegu tähendab meie keeles seda, et seesama praegune hetk on teie elu parim hetk, paremat hetke ei olegi. Ja hetk iga hetk on parim, mis olla võid. Sest kui me kandume selles kõrvale ja ei taju, et see on fantastiline, et me hingame, elame, me oleme siin nüüd siis me hülgame hetke, ei ela selles. Ei kiida seda, ei hoia seda sama, mida Valeri ütles, et tõesti paradiis on kogu aeg meie kõrval, meie ümber, meie enda sees ja see on see, mida, mida maa meile kõneleb ka praegu, kui ta magama lähed, kohe. Ei käinud isegi kusagil. Käisin küll, aga ma vaatasin, et aeg saab otsa, aga võiks muidugi rääkida. Mängisin paar flöödilugu veel enne minekut ja, ja siis võtsin sedapuhku Enda ja Jüri autoväravaks. Läksin autode vahelt läbi. Väga hea värav ja ja siis tegelikult tundsin, kuhu mind veab. Ma ei saanud täpselt aru, miks sinna see oli sellesama ringi juurde, kus me jah, õppimise ajal oleme päikesetervitusi hommikuti teinud. Ja muidugi ma märkasin Annikat eemal ja mõtlesin, et ei, ei, ei, ma ei lähe sinna segama, lähemale tegelikult pole vajagi, sest minu koht oli lähemal. Maja hakkasime soojustama, siis me pidime lillepeenras maja eest ära kaotama. Mul oli üks rododendronid, millega olin ilma silma ja raamatu ilmumise puhul ostnud. Siis eelmine talv sai kõvasti külmaga kannatada, et ikka aega olin mõelnud, et ma peaksin sinna männimetsa alla hapu mulla sisse viima, et see hästi meeldib rododendronid telenii selle rododendroni kõrvale siis maha potsotasingi. Ja see tunne, millest Annika rääkis, oli hästi tuttav mulle ka. Et istud maha ja mõtled, ei tulegi. Ja siis ongi niisugune põnev hetked, mida on võib-olla raadio kuulajatel ka hea mõelda, kui lähete, istute maha ja tundub, et on vaikus, siis mõelge säält vaikusest edasi, nii nagu Annika tegijat paati maa kuulamine ongi niimoodi poolenisti, sa mõtled ise välja ja see ei olegi nii paha, et sa ise välja mõtled, et me oleme mõtlevad olevused, aga samas teise poolega sa pead laskma mõttel vabalt voolata ja joosta, et see on väljamõtlemine ja ei ole ka. Vahel mõeldakse, et noh, need lood on pahad, mis me ise välja mõtlane. Aga ei ole kusagil selle piiri peal, on, on see maakuulamine ja taipamine, et need mõtted, mis mul selle koha pealt minu rododendroni juure silma silma rododendroni juures pähe tulevad, seal ongi vastus, mida ma mulle öelda tahtis. Siin toas ma selle peale ei mõelnud, aga see, mis mul seal pähe tuli, oli see, et kõik need imelised inimesed, kes siin külas on käinud teie viiekesi kõik need inimesed, kes siia veel on tulnud, kõik, mida te mõtlete, see, et ennast nii otsani lahti tegite ka kõigi raadiokuulajate jaoks, see on võrratu kingitus. Et me saame nõnda üksteise kõrval elada samamoodi puud, taimed ma ise. Et me saame niimoodi üksteisega kõneleda, üks teises läbi kõnelda. Jaanipäeval seitse hiinlast meil jaanitule äärest tantsimas suure hooga ja ja nad leidsid sama moodi, et, et Eesti maha on paradiisi kui paradiis. Sama tunne, elades 10000 aastat selle maa peal, me oleme sellega nii ühte sulanud ja me oleme talle nii lähedased, laseme sellel juhtuda. Siit siis ka soovitus kõigile, kes meid kuulasid. Minge nendesse paikadesse, mis maa peal teie jaoks olulised on. Tehke neid korda, rääkige nendega, hoidke neid ja rääkige neid lugusid, rääkige nii, nagu me täna ringis rääkisime. Selle jaoks võtke endale aega. Minge välja, minge kauemaks, mitte ainult veerand tunniks. Laskemaol kutsuda ennast mõnda paika, mis just teie jaoks on oluline. Laske juhtuda nii nagu meie päike, kuue inimese ring laskis asjadel juhtuda. Nüüd ja praegu. Meie Maamagama saatmise õpikoda on sedapuhku lõppenud. Suur tänu, Liina Yukile saate toimetaja ja ellukutsuja Peeter konksule, kes meie hääled linti võttis. Suur tänu mona poolakale, kes kaugelt hopi maal tuli meie ringi ja, ja nii mõnusalt sujus siia sisse Jüri Metssalule noorele arheoloogile, kes maaväge Askat avada selle pilguga Annika kopitsale ja Paleri soolsile. Niisugune see meie ring täna oli. Kuuleme uuesti novembrikuus järgmise silma silma õpikojas. Aitäh. Te kuulsite saadet ilma silma ja õpikoda. Saatejuht oli Mikk Sarv.