Mul on hea meel teatada, algab uunikum. Tere, mina olen Kadri Hinrikus ja te kuulate uunikumi. Kadri Hinrikus teame ja tunneme me kõik, sest ta on pea igaõhtune külaline meie kodudes. Mis siis, et meie vahel seisab helesinine ekraan ikka, ütleme talle viisakalt. Tere vastu. Täna siin ei vahenda karri meile aga Aktuaalse kaamera uudiseid, vaid hoopis oma vana lemmiklaulu. Niisugune vana lugu, mis tõesti vahel miskipärast pähe kargab ja mis minu meelest on väga ilus lugu, on see Lili Marleen, Indrek Kalda, Toomas Lunge ja see on siis eesti keel, üks variant, mida mina olen kuulnud. Aga ma olen. Mul tuleb ka neid hoopis-hoopis-hoopis vanu variante, mis on tegelikult minu meelest kohe eriti võluvad ja ei olnud eesti keeles. Ma arvan, et on lihtsalt täitsa geniaalselt ilus asi kuid aga kuskil seltskonnas või peol või, või lihtsalt raadiost rääkinud mulle kõrva läbi muu müra tuleb siis ma alati fikseerinud selle ära. Aga, aga ma kuulan seda vahel ka kodus. Leian on üle maailma populaarne saksa päritolu sõja ja armastuslaul, mis võitis südameid mõlemal poolteise maailmasõja veriseid rindejooni. Laulusõnad kirjutas luuletusena valmis Hamburgi kooli õpetaja Hans leit, kes kutsuti 1915. aastal saksa keisririigi armeesse võitlema. Esimeses maailmasõjas. Poeemi peategelane Lili Marleen on Hans slipi poolt kokku pandud kahest persoonist. Lily on ta enda pruut, väike poodniku tütar, kes jäi koju oma kallimat taga igatsema. Marleeini osa saada legendid lahknevad. Üks jutt räägib, et tegemist oli ühe lipi sõjakaaslase pruudiga. Teine lugu räägib sellest, et Marleen oli võluv meditsiiniõde. Pärast sõda, 1937. aastal jõudis see luuletus trüki ja kandis pealkirja vahipostil seisva noorsõdurilaule. Juba järgmisel aastal sattus luuletus Saksa helilooja Norbert Schultzi kätte, kes pidas seda piisavalt heaks, et sellele muusika juurde mõelda ning laul kokku kirjutada. Kuigi kõige populaarsema versioonina on esitanud Marleen tiitri, laulis selle esimesena sisse populaarne kabareelauljatar lavale Andersen. Schultz oli võimul olevate natsidega heades suhetes ning sai pidevalt neil tellimusi. Kuid siiski ei meeldinud see lugu tollasele Kanda pealikule ja osas käe pealt. Sile. Teada on ka laulu esimesed müüginumbrid, seda müüdi vaid 700 koopiat, mis oli ka tolle aja kohta erakordselt vähe. Tõelise populaarsuse osaliseks sai see laul aga 1941. aastal. Kuisakslased, kes olid vallutanud Jugoslaavia, seadsid Belgradis tööle saksakeelse raadiojaama soldatensender. Belgrad, mida võis kuulda kogu Vahemere piirkonnas ja ka Põhja-Aafrikas. Sealt jaamast edastati teen üsna tihti, sest see oli üks vähestest lauludest, mis oli sõja kitsastes tingimustes saadaval. Lugu meeldis nii palju saksa Aafrika korpuse ülemale kõrber Rebane rajal feldmarssal Erwin Rommel-ile, et ta käskis seda lugu Belgradis asuval raadiojaamale igapäevaselt mängida. Ja nii oligi, et igal õhtul kell 21 15, enne kui Belgradi sõduri raadioülekanded lõpetas, kõlas eetris laule Anderseni esituses. Lili Marleen. Tänu sellele samale raadiojaamale korjasid laulu üles ka teisel pool rindejoont võitlevad sõdurid ja kuna laulu sisu on universaalne kasarmu ees tänaval ootab neiu noort sõdurpoissi, siis polnud ka vahet, et laul tuleb vaenupoolelt laule. Universum saalsuste poliitilist sõltumatust kinnitab kasvõi see asjaolu, et juba 1944. aastal, kui seda kestis veel täie hooga, laulis seda USA lembelaulik Harrik homokokku on seda lugu ühel või teisel kujul lauldud vähemalt 48. erinevas keeles. Nii väidab üks paljudest fännilehekülgedest. Ja nii ongi, et meie uunikum kõlab originaalversioonis, esitajaks lale, Andersen.