Kuulates kord viiulipala männid, tabasin end mõttelt, et Heino Elleri kõikides helitöödes on midagi männiliku, midagi ainult sünnimaa loodusele omast värskendavat ja hella midagi vaigulõhnalist. Nõnda on kirjutanud üks Elleri õpilasi, Leo Normet. Täna, seitsmendal märtsil möödub Eesti rahvusklassiku Heino Elleri sünnist 120 aastat. Soomlastel on Sibeliuse norralastel kriig ungarlastel part OK eestlastel Eller. Helilooja, kes pani alusele rahvuslikule stiilile instrumentaalmuusikas näitas kätte Ühe võimalikest teedest isikupärale, seda nii enda loominguga kui pool sajandit kestnud pedagoogilise tööga Eesti heliloojate mitme põlvkonna kasvatajana. Ta suutis esimesena tuua rahvuslikud karakterid ja koloriidi suurde muusikasse neid üldistada arvukaima osa Elleri pärandist moodustab klaverimuusika umbes 200 teost. Kaalukaima Aga orkestrilooming ligi 40 teost, neist parim osa sümfoonilised poeemide pildid. Viiulile on tal umbes 30 keelpillikvartetile ja tšellole 10 teose ringis. Kui 19. sajandil sündinud Eesti kultuuritegelaste valdav enamus pärines maalt sisenenud Eller oli üks neist vähestest, kes sündis, sirgus õpise, elas linnas tartus linnas, kus paljudki määras mitmesaja aastase ülikooli vaimsus, kus mäletati Vellisti ja Clara Schumanni külaskäike, Vanemuise seltsi ja üldlaulupidude sünnilugusid papa Jansen ja tema kirjaneitsist tütart. Rahvuslikud võrsed kosusid täiel rindel ning siia kogunes eesti haritlasi. Heino Elleri nurki aastat Tartu reaalkoolipäevil olid eriti huvitavad ka selles mõttes, et tol ajal töötas kooli muusikaõpetajana Rudolf Tobias. Vanemuise orkestri komplekteerimisega tegeles peale ka Aleksander Läte. Jõe luhtadelgi ringi joostes leidis aga noor Eller Barakult kontaktiga loodusega. See jätkus kogu tema elu, olles aistingute allikaks, mis toitis vaimu ja värvis muusikalisi mõtteid. Ellerite kodus oli ikka kõlanud muusika. Heino Elleri esimene pill viiul. 40 aastat tagasi enne kaheksakümnendat sünnipäeva antud intervjuus Lembit Laurile meenutab Heino Eller seda nõnda. Ma ütleks, et tol korral olid ju nii, et inimesed musitseerivad omaette ka praeguse Ja isa kohta rääkida, siis ma võin seda ütelda, et tema on laevast Te olite. Ja siis, kui ta seal Emaga laulis ema oli mul pärit jällegi Vaabinast Urvastest Võrumaad ja peale selle vajutada minu vanaema. Millal isa teile riiuli pihku pistis, Maiva seal pildi peal, kui hakkasime ju seal, siis ma olin juba suurem poiss lõiva. Siin olla üks, 10 11 aastat vana, V12 koguni. Siis isa viis mind ühel päeval. Musikaalsed olid ka Heino Elleri nooremad õed-vennad. Kokku oli lapsi viis ja kodune kuus, mängimine igapäevane asi, kuid söandeti maha pidada avalikke perekonna kontserte. Heinollerile avanesid viiuldaja soodsad esinemisvõimalused algul kooli orkestriga, hiljem Vanemuise orkestris. Ta mängis esimest viiulit esimeses eestlaste keelpillikvartetis, kuid ka teistes kammeransamblites esines solistina, saatjaks Rudolf Tobias ise. Tobiase kui jõulise isiksuse ja tugeva muusikaprofessionaali mõju olid kahtlemata suur ning oluline ka Elleri teel Peterburi konservatooriumisse, kuhu ta astus 1907. aastal professor Krüger viiuliklassi. Kuid ülemängimine lõpetas õpingud juba aasta möödudes ning Eller jätkas õpinguid Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas. Paranedes hakkas Eller elatise teenimiseks taas viiulit mängima, tegid kinodes, tummfilmidele saatemuusikat mängis suviti orkestrites 1913. aastal Heino Eller ahastust taas Peterburi konservatooriumi. Nüüd kompositsiooni ja muusikateooria erialale. Professor Kalafati harmoonia klassi. Igor Stravinski Kalafatit iseloomustanud nõnda. Kalafoti oli väikest kasvu tõmmu, suurte mustade vuntsidega kreeklane. Ta kirjutas ka muusikat, kuid andekam oli ta pedagoogina. Ka Eller hindas kõrgelt Kalafati õpetust, erakordset nõudlikkust ja järjepidevust. Peterburi rikkalik kontserdielu võimaldas tutvuda uute muusikasuundadega, mis teda tugevalt varsti mõjutasid. Kriicsipeedius Richard Strauss, Screaabin tibiysii. Heino Eller meenutab intervjuus Valdo Pantile 1955. aastal. Kõige rohkem mulle meeldis põhjamaised kommunistid, kriit, sibi, ilus. Esimese maailmasõja päevil mängis Heino Eller sõjaväeorkestris konservatooriumi lõpetas 1920. aastal lõputööks esimene klaverisonaat, mille eksamil esitas Artur Lemba. Konservatooriumi rektor Aleksander Klaazonov oli eksamitel väga kriitiline, sageli isegi norib. Ellerit iseloomustas taga nõnda. Särab kompositsiooni on hea muusik, värsked mõtted, huvitavad rütmikontuurid, soovitav oleks suurem iseseisvusvormi käsitlusel. Sonaadi valmimisajaks oli Eller kirjutanud klaverile juba umbes 60 o post. Üle poole tunni kestev sona vaht on Elleri suurim klaveriteos autori enda sõnutsi Ansonaat terve suur sümfoonia. Teemade ringilt kui arenduselt on teos lähedane sümboonilisele poeemile öö hüüded, mis peegeldab elamust ühel tormisel ööl esimese maailmasõja ajal Peterburi lähedal mere ääres. Tõeline tormi ja tungi väljendus pianistidele tehniliselt äärmiselt keerukas teos. Kuulakem pragmenti Alexandra raiusatanati eesma interpretatsioonis. Õpinguaastast Peterburis pärinevad ka Elleri esimesed tuntud helitööd, videvik ja koit. Koidu loomisest on helilooja rääkinud intervjuus Valdo pandile, nõnda. Siis äratas minus mälestusi, koidust ja päikesetõusust. Hiljem arendasin seda mõtet edasi ja nii tekkiski kogude. Kas selle viisi leidmine oli seotud teie varasemate mälestustega mõnest kenast hommikust ja võiks öelda küll, et tihtipeale ma armastasin hommiku kõndida nii k, olin ühte teist juba näinud ja läbi elanud. Oinas ja nii edasi ja peale selle muidugi ka oma kodumaa ilu nautisin hammutute Emajõe kalda ehk siis jällegi kuskile mõne järve ääres ja nii tekkiski minu teoskvoit. 30. neljakümnendail aastail kujunenud Koit sõna otseses mõttes eesti muusika bestselleriks. Jutt jätkub inspiratsioonist. Nii et nagu igas teoses on ka selles osas inspiratsiooni ja veel rohkem tööd. Ma tahtsin koltkoht. Inspiratsioon ise aga ei ole ka ainult hetkeline meeleolu tõus. See on siiski elukogemuste, läbielamuste ja tunnetuslik kogu summa mis ühel heal momendil väljendust leiab ja mida rohkem ja sügavamalt on olnud läbielamusi, seda tugevam on inspiratsioon. Muidugi igaüks väljendab oma tundeid individuaalselt. Millele suurte tähtedega oli kirjutatud sõna näin, see tähendab ei. Ja lõpuks pantud viis õhkamis märki. Peterburis oli Heino Eller tutvunud oma tulevase abikaasa Anna kreemeriga. 1920. aastal kolisid nad Tartusse ja hakkasid tööle Tartu kõrgemas muusikakoolis. Eller kompositsiooni ja muusikateoreetiliste ainete ning Anna Eller klaveriõpetajana. Tartu muusikakoolis pani Eller aluse eesti heliloomingu nõndanimetatud Tartu koolkonnale, kuhu kuulusid Eduard Tubin, Eduard Oja, Olav Roots, Alfred Karindi, Johannes pleevel, muusikateadlane Karl lehter ja paljud teised. Eller oli erakordselt nõudlik õpetaja. Alfred Karindi on meenutanud, et Eller olnud oma pedagoogilises töös äärmiselt järjekindel ja kohusetruu. Kogu tema õppi aja kestel ei jätnud Eller ühtki tundi vahele. Ta oskas kasvatada ja arendada muusikalist maitset ning viimistleda õpilaste tehnilisi oskusi. Eduard Tubin on tunnistanud, et see oli kõige põhjalikum tööaeg, mille ta oma elus läbi on teinud. Harjutused, mida kirjutati, pidi Palminuina olevat täiuslikeks lihvitud. Eller ise oli avatud uutele muusika stiilidele ja toetas igati ka oma õpilaste otsinguid. Peaaegu kõigist Elleri Tartu perioodi õpilastest kujunesid väljapaistvad isiksused eesti muusikas. Tartus oli Elleritel kära õpilasi, nende hulgas pianist Heljo Sepp, keda Elleris kohtlesid otsekui oma last. 11 aastasena hakkas Heljo Sepp Valgast Tartusse tunnis käima Anna Elleriltsaid klaveri Dust. Heino Eller õpetas teooriat. Praegu 84 aastane Heljo Sepp ütleb. Ma tõesti elan sellest jõust, mida purskub Elleri loomingust. Ausalt öeldes mul see sõna purskub, tuleb väga tuttav ette, sellepärast ma alles hiljaaegu lugesin Eduard Tubina kirja Ellerile, kui ta sai 80 aastat vanaks. Ning viitab ühele Elleri prelüüdi-le, mis ka Tubinale sügava mulje jätnud. Oma kirjas õpetajale kirjutas ta sellest nõnda, sellest pisikesest, umbes 20 taktilisest prelüüdist puhub äkki ootamatult läbi nii võimas tuuleiil, et hing jääb kinni ainult üks purse aga sellise jõuga, et pärast prelüüdi kaebliku lõpp, puu see ikka veel kusagil sisemuses edasi elada ja jääbki sinna. Prelüüd on kuus kaheksandiku taktimõõdus ja algab rei Soldis sooni diees. Heljo Sepp mängib kodus üha Elleri muusikat, on Elleri klaverimuusikast ka raamatu kirjutanud ja meenutab oma armast õpetajat. Muidugi, teine väga huvitav asi temast on seeta. Eller, Ma mõtlen ta ise üldse klaverit, peaaegu ta kompas, klaverit ta ei mänginud, ta oli viiulimängija, ta ise ei olnud klaverimängija, aga tema teosed on äärmiselt äärmiselt klaveripärased. Peamine nii-ütelda, raskuspunkt langes tal hiljem orkestri teostele. Siis on see niisuke orkestraalne joon on tema klaverimuusikas ju ikka selgelt tunda. Igalpool. Ta armastab väga selgeid niisugusi. No nii, ükskõik missugune hääl hakkab kuhugi liikuma, see kuskile ei kao. Ja siis, kui ta pani mind oma teoseid ikka pakku sellel mängimisest. Kuul, oota, kas sa tead, kuskohalt see motiiv tuleb, ütleme niimoodi, ma ei tea. Faasis võtab siit edasi-tagasi, loeb lehti edasi-tagasi, et vot siit kasvab see välja. Tähendab, tal oli kõik väga läbimõeldud ja väga niisugune puhas partituur. Eller üldiselt lihtsalt vähe rääkis, kui te ütlesite, ütlesin vot täpselt nii nagu tema oma õpetuse kohta, mida ma nõuan õpilaselt, nõuan. Heljo Sepp räägib ka sellest, et Eller olnud meistrikäega joonistaja üksteise järel valminud portreed vanematest, sugulastest Skitsidel mõne joonega sarnasust tabada polnud tal mingi probleem. Tema joonistuste hulgas on üks, mida ikka ja jälle fotoks peetud listi portree. Eller jäi mustvalge piiridesse pliiatsi ja söejoonistused põhjuseks osaline värvipimedus. Tal olid loodusi vä, et need värvid, mida tema kuulis, ta ju käis tundide kaupa, vaid ma loen neid ema kirju jälle oma sõbra Emil Ruubelile, ta ütleb seal, kus ta Narva-Jõesuus huvitasid, siis läksid Verioras kuskile lõunast, siis tulid koiküla, seal, kus meie elasime Valga kandis. Tähendab, ta kuulis hoopis nagu nyyd hääli, mis liikusid loodusestamis. Ma ei näinud, aga kuulis, uskuge mind, see oli niimoodi. Helju Sepp avab ka Kodumaise viisi sünni tagamaid. See kodumaine viis, see, mis nüüd mängitakse orkestriga keelpilliorkestriga, see kodumaine viis on ju kirjutatud 1918 või 19. Nii või teisiti ma jõuan Elleri puhul ikka välja. Ta ju tunneb seda loodust, seda Eesti looduse, neid Eesti looduse värve ja need on teistmoodi kui igal pool mujal. Ja vaadake, kui imelikul kombel tema enda sõnad onni niit 1920 kirjutab Aino Tammele, Aino Tamm tellis tema käest rahvalaulude seadeid, Aino Tamm esines igal pool Läänes Pariisis ja kus tal oli vaja. Aga ei olnud teid eestiviisikesi seatuid. Riga ja Heino Eller talle tegi kolm tükki neid, üks nende hulgast oli ka tuljak. Ja siis ta kirjutab kaaskirjana niisuguse kaarti. Et saadan selle tuljaku teile. Noh, seda võib ju igati moodi harmuniseerida. Aga mina tahtsin nii teha, et see Eesti iseloom välja paistaks. Nii avalikult ta ütles seda seal, see on nüüd kuskil kahekümnendad aastad ja enne seda oli tal kirjutatud see kodumaine viis, see ei olnud kodumaine. Mina riskisin kodumaiseks viisiks, kui oli tarvis hakata. Vaadake, Moskva tuli ju väga teravalt helleri longu kallale kritiseerides ja öeldes, et see on formalism. Ja siis läksin mina Moskvasse õppima, aspirantuuri aspirantuuris oli tarvis töö kirjutada ja selle töö selle dissertatsiooni töö teemaks. Valisin Elleri klaveriloomingu ja hakkasin siis näitama, et ole formalism. Ma olin väga õnnelik, kui ma leidsin tema prügi hulgast, ütleb oi, ma ei tea, mis ma siis kirjutasin, vaata seal kuskil kapi põhjas, seal on mingisugused vanad asjad. Ja mina suriksin ja ma sain selle viisi kätte, see oli nii nagu ta on tõesti praegu. Aga klahvi klaver hääles ja ja seal oli veel neid niisugusi noh, niisuguseid lisandeid, pealkirjata, pealkirjad ja ma sealt haarasin kinni, et see on see. Ja siis tuli see Aino Tamme kohta kirjutatud soovitused, nii et ma tahtsin nii armaniseerida üllakutesse ees, diisel on välja paistaks. Ja sealt ma hakkasin samm-sammult jälgima, kuidas joon, see Eesti iseloom hakkas Elleri klaverimuusikas ikka rohkem ja rohkem ka mitte ainult karakteri, vaat kui me tuleme tagasi selle prelüüdi, mida mainisid Robin siis selles Reesolgises oldi Essezprillis. Teate seal veel, ma ei taju nagunii selgelt niisugust lähenemist selle helidele, mida Heller, võib-olla Eesti looduses täiesti koolis. Aga sealt hakkab tulema ja teoste nimetused ka siis tuleb eesti tants ja mõtted on olnud väga palju klaveriloomingut kirjutatud kaasa arvatud neli klaverisonaati, mida tema perioodi heliloojate niisuguses hulgas ei olnud. Suur hulk ja üheosalisi vorme on tal sona, siin on ja siis väga palju miniatuurne, mille hulgas on ka sisse ja vot seesama v sondi Zolts. Aga seal on siis see, mida tema ammutas ilmselt Eesti looduses. See jõud seal on mingisugune jõud, Eesti loodus ei ole minu meelest niisugune Meelak kui võiroosilõhnaline. Marge ja muide, Elleri üks sõna oli seesama kargi, tähendab, ta ei nimetanud eesti viisidest, ei rääkinud nii palju, võib-olla seda eesti Luundust isegi ta rääkis põhjamaisest. Kas te teate veel üks imelik asi on Elleri juures, tema ei käinud rahvaviise korrus. Kui saar käis ja kui Artur, Kapp ja kõik meie kreegi ja kõik nad käisid korjamas rahvaviise siis keller ei teinud seda. Ja seesama 13 klaveripala Need viisid andis talle ju tema kunagine õpilane, muusikateadlane Karl lehter korjas välja need paarkümmend viisi ja andis talle kuskil aastatel, noh, see oli enne neljakümnendat aastat ja siis Eller üllataval kombel ta oli siis juba läinud väga teate, nii lähedale sellele kõigele tähendab, kui hakata jälgima intervalikad ja tema harmoonia tema kaldumisi ja ta leiab seoseid ja vaat, kui neid seoseid hakata jälgima, siis tema juures on. Ta ise ütles oma õpilastele ka. Teate, katsuge rohkem kasutada. Läheme Heljo Sepa klaveri juurde ja meenutame Päikese prelüüdi Elleri varasemast loomingust, mille kohta Eller öelnud, et ta avab akna ja päikesekiired hakkavad tantsima poleeritud klaverikaanel. Loominguliselt olid Heino Elleri Tartu aastad väga rikkad 1920 kuni 40. Tema teoseid esitas sageli Vanemuise orkester, mis oli Aavikuga all saavutanud hea taseme. Elleri autorikontserte korraldati ka Tallinnas, samuti tegi Eller mitmeid välisreise. 1923. aastal Pariisi 26. aastal viinid Süürichisse riigiga. 28. aastal Varssavisse ja Viini. Oluline sündmus oli Elleriled Süürichi uue muusika rahvusvahelise seltsi neljas festival kus ta kuulis palju lääne heliloojate uudisloomingut. Viinis kohtus ta kuulsa austria muusikateadlase Guido aadleriga, kes andis tema teostele kõrge hinnangu. Tartu perioodi muusikas tõuseb esile eesti rahvamuusikalaadija intervalli struktuuride kasutamine ning eepilisem jutustamislaad. Sümfoonilise spurleskis kasutab Eller esimest korda ka ehedat rahvaviisi. Uusi tuuli eesti muusikasse toob rahvamuusika, intonatsioonide ja modernistlik väljendusvahendite ühendamine sellistes tippteostes nagu esimene ja teine keelpillikvartett, eleegia viiulikontsert esimene sümfoonia ning sümfooniline sõit valged ööd. Taas helilooja enda meenutus arhiivilindilt. Ka inimese tuju uskuda oli nii, et täna on tal võib-olla niisugune ettekujutus sellest tööst, aga järgmine kord kuule peale teistsugune ettekujutus. Tekkinud muidugi inimene ei olegi kunagi rahulik. 1940. aastal pakuti Heino Ellerile kompositsiooniprofessori kohta Tallinna konservatooriumis ning helderit kolisid pealinna. 1941. aastal alanud sõda seiskas kõik tööd rohkem kui kolmeks aastaks. 1942. aastal tabas Ellerit ränk löök saksa kontsentratsioonilaagris, hukati tema abikaasa Anna. Järgneval paaril aastal komponeeris Eller väga vähe. Tema teoseid siiski esitati. Ettekandeid korraldas peamiselt Olav Roots, tal olid ka mõned õpilased Villem Kapp, Kaljo Raid ja Roman Toi. Pärast sõja lõppu 1945. aastal jätkas Eller tööd nii heliloojana kui õpetajana. Sel perioodil õppisid tema juures Els Aarne, Boris Kõrver, Anatoli Karsnek, Leo Normet. Kuid siis järgnes mõõn. 1949. aastal tal vallandati Eller konservatooriumist ning peaaegu kogu tema sõjaeelne looming seati kommunistliku režiimi poolt põlu alla kui formalism tekkija kodanlik natsionalistlikud. 1950.-te aastate keskpaigaks oli kõige pingelisem aeg möödas ja Eller võis jätkata tööd konservatooriumis, kus töötas kuni oma surmani. Tema õpilasteks olid veel näiteks Valter Ojakäär, Uno Naissoo, Arne Oit, Jaan koha, Jaan Rääts, Arvo Pärt, Alo Põldmäe ja Lepo Sumera. Elleri 50 aastasele erakordselt heale pedagoogitööle võlgneme praeguse Eesti muusikakõrgtaseme. Tema sõna olnud konservatooriumis otsekui jumala sõna. Ivalo Randalu meenutab. Ta andis seda õpilane vajas iga õpilane isemoodi tallu ühtegi õpilast, kes oleks teise sarnane naissoost räätsa kõrveri Pärdi. Nad on kõik täiesti eri käekirjaga, tähendab Eller oli see, kes võttis vastu, mis toodi ja töötles seda. Heino Eller on sõnastanud oma õpetamispõhimõtteid mälestuste õhtul heliloojate majas 1966. aastal. Õpilastele kuni Eller toeks ka väljaspool kompositsioonitunde. Arvo Pärt meenutab immo Mihkelsonile antud intervjuus, kuidas Keller teda teoreetilistesse ainetes aitas. Nii et see minu polüfoonia, klassikalise polüfoonia õppimine, see kiirkursus Elleri juures ja suure huviga tootika foonia tundmaõppimise aeg, need nagu kattusid mingil määral. Ja niimoodi sündiski see polüfoonia sümfoonia ka siis tasapisi. Sest see oli mul lõputööks. Eller tavatsevad öelda, parandage ja viimistleda niikaua, kuni tekib rahuldustunne. Mõnda üksikut nooti on vahel raskem leida, kui paberile panna neid hulganisti. See soovitus jäi hilisema dema õpilastesse, teiste hulgas Arvo Pärti. Ma usun, see väljapeetus ja niisugune ärakuulamise oskus. Heli ja inimese rahuldamise oskust, teise inimene. See oli temale kindlasti omane. Heino Elleri Tallinna periood kestis 1940 kuni 70. Selle perioodi loomingut iseloomustab helikeele lihtsustumine ja rahvaviisi. Veelgi kasvanud roll. Valmib 13 klaveripala eesti motiividel. Mõnedes illustratiivsem helikeelega orkestriteostes nagu sümfoonilised, põimik, kotkalend ja laulvad põllud peegeldub nõukogude kultuuripoliitika tellimus. Kolmandast sümfooniast jõuab helilooja ja taas tiheda sümfoonilise arenduse juurde. See on Elleri sõjajärgse loomingu suurim teos. Elleri suviseks meelispaigaks sai Laulasmaa, kus ta veetis koos teise abikaasa elluga oma 13 viimast suve. 1960. aastal ta enam palju uusi teoseid ja komponeerinud vaid redigeeris. Varasemaid. Elleri viimane suurteos oli aga 1967. aastal valminud sümfonietta keelpilliorkestrile, mis oma lakoonilise ja sisutiheda väljenduslaadiga paneb väärika punkti Elleri palju taolisele loomingule kujunedes teatud mõttes selle üldistavaks. Kokkuvõtteks. Alo Põldmäe kuli Elleri viimaseid õpilasi, kes kogu komponisti stuudiumi tema juurest läbi tegi. Heino Eller loomulikult oli väga suur pedagoog, sellepärast ta laskis õpilastel teha, mida nad soovisid, kuid sellesama nõndanimetatud näilise vabaduse raames ta oskas õpilast suunata. Vaat see on arvatavasti üks suuremaid kunsttükke, millega Ellersai kama, sest ta arvestas iga õpilase individuaalsust, mitte igalühel, see ei ole jõukohane, sest iga inimene on isemoodi, tal on isemoodi nii taust kui päritolu, kui haridustase, kui andekus, aga üks asi, mis eller alati, selles on tarvis omandada need muusikahariduse põhiväärtused põhialustalad, siis võid teha, mida tahad. Muidugi noored heliloojad püüdsid ju sageli modernismi radadele minnes isegi eirata neid alustalasid, aga mingit hukkamõistu ka ei tulnud välja, vaid mõistmisega. Ta mõistis seda kannatama, tutvust teha, midagi väga uut ja uudset. Aga oli ka selliste meestega tegemist, kes on muusikatipud praegu Elleri õpilased, Pärt, Rääts või Riisalu, nii et nemad olid need läbilööjaid, tervis, Euroopa 160.-te aastate algus ja Eller laskis neil seda läbilööki teha. Võib-olla ta isegi soodustas, kuigi mitte sõnades, vaid oma huvitustega oma nii-öelda vaos hoidmistega. Võib-olla oleks saanud neist turistidest niisama trikitajad, kui ei oleks olnud seda helleri väga oskuslikku juhendamist, kusjuures juhendamine võis olla teinegi kord märkamatu. Temaga pedagoogi suurus oligi see, et see ei olnud kohe kõigile kõik näha aga nii nagu mõnedki prantsuse klassikut mõned ütlevad, et kõige tähtsam on see, mis on nähtamatu. Siin helleri puhul kehtib see otseselt. Elleri puhul kindlasti, mis mulle meenub, on see kuna tunnid toimusid tema kodus praegune Gonsiori 30 korter üheksa, siis nii kui tema paberossi ette pani, siis olid et nüüd on midagi selle teosega, mida Eller vaatab, tähendab, Elleril närv, eks püsti, see oli nagu märguannet nyyd tuleb ja ta suitsetas, paberossikazbek. Ta lubas ka õpilastel tunnis suitsetada, aga ma loomulikult ei julgenud seda teha. Talini liber, mina olen, aga see oli märguanne, et nüüd hakkab üks ma motiivide parandamine ja variantide otsimine, see oli Elleri puhul väga tüüpiline ja suitsusüütamine oli see märguanne, et nüüd läheb selleks õigeks teeks. Aga kui siis variantide otsimine parandamine ära lõppes, siis oli tal iiris kuldvõtmeke alati võtta, nii et sellega ta alati kostitas oma õpilasi. Ükskord ma mäletan, tal ei olnud ostetud ja siis ta vabandas vabana. Said otsa, ei saa kiirist pakkuda. Eller ütles nii, et kui iga päev teete natukene kontakti, vaadake, kui palju see aastas välja tuleb, aga kui jääda ootama inspiratsiooni, siis võib seda ootama jäädagi. See oli tema jaoks klassikaline soovitus. Tuleb regulaarselt tegelda muusika kirjutamisega ja muide sedasama õpetust ma räägin iga päev oma õpilastele edasi ka praegu, olles helilooming õpetaja muusikakoolidesse, nii et see on üks põhiline nõuanne, mis on jäänud meelde väga eredalt Heino Elleri puhul. Juuni teisel nädalal 1970 tulime Elleriga koos konservatooriumist, asus praeguse Kaarli puiestee kolm majas endine Suvorovi siis nõukogude ajal ja Eller võttis vastu minu lõpueksamit, minu lõputeoseks oli sümfooniline teos atmosfäärid, see oli kaheosaline teos ja see oli pühendatud Ameerika astronautide kuule minekule ja ma mäletan, kuidas Eller ratas selle teose esilehte ja ütles, et noh, see pühendus võiks nüüd küll maha võtta. Miks pärast ta seda ütles, võib arvata, sest nõukogude ajal ju kõik Ameerika saavutused olid halvad asjad, Nõukogude saavutused olid kõik head asjad. Eller tabas selle momendi, et mul oleks kasulik, on siiski lõpetamise huvides maha võtta pühenduse, nii ma ka tegin. Eller võttis minu eksami vastu ja läks koju. Ma saatsin teda veel endise Lomonossovi tänava majast. Seal praegu Gonsiori 30, korter üheksa, teine korrus. Ma saatsin trammi peale, sõitis trammiga kodule lähemale, sest oli väga palav ilm, nii et Elleri tundnud ennast eriti hästi. Ja nädala pärast ta suri. Nii et mina nägin oma eksami teda viimast korda. Heino Eller suri 16. juunil 1970 Tallinnas. 1973.-st aastast kannab Heino Elleri nime Tartu muusikakool. Me oleme saanud sisustada koostöös muusikaakadeemiaga, Elleri klassi, kus seal tema kuulus klaver, Bekkeri klaver, Peterburis toodetud tiibklaver, seal on tema nahktugitoolid, kus on lõpmata palju kordi istunud tema õpilased ajaliselt ja võtnud ka see pits konjakit, mis Elleril plaati pidulikel puhkudel nii sünnipäeva puhul kui esimesel jaanuaril või siis mõnel muul pühal õpilased käisid koos seal, see oli juba traditsioon, ta oskas hoida koos oma õpilasi ja õpilased. Nad võisid juba olla üsna eakad õpilased, aga nad käisid ikka sealsamas Lomonossovi 30 korteris ja mul on hea meel, et see mööbel kõik mängib oma rolli praegu nii muusikaakadeemias kui meie muuseumis Müürivahe tänaval number 12. Heino Elleri 120.-le sünniaastapäevale pühendatud saates vaikulõhnaline muusika rääkisid helilooja Heino Eller arhiivilindilt ja tema õpilased Heljo Sepp, Alo Põldmäe ja Arvo Pärt. Saata koostas Kersti hinna, tehniliselt teostas Helle Paas.