Algab portreesaade laseb meil heita pilgu lauljanna Mare Jõgeva teatriteele ja kuulata katkendeid muusikast, mis aastate eest helisalvestatud. Siin ta on Mare Jõgeva lihtne ja soe nagu ta sametine hääl. Mare Jõgeva kui teist 1971. aastal Estonia teatri solist sai, oli seal ees väga väärikas ja auväärne kolleegide seltskond. Kuidas teid seal vastu võeti ja mis tundega teie selle otsuse tegite, et teatris laulmine teie elukutseks saab? Kui ma Estoniasse läksin, siis see ei olnud minu kindel soov üldse mitte, kuna ma olin varem juba laulnud raadiokooris ja otsuse teinud, et ma jään ikka raadiokoori. Tol ajal oli dirigent veel Jüri variste ja tema päästis mind nagu raskest olukorrast, et kui ma tulin Tartust Tallinnasse, siis mul ei olnud tööd ja ilma tööta ei oleks olnud tol ajal õppimine võimalik, sellepärast et stipendiumiga ju ära ei elanud. Ja siis ma läksin raadio koori. Jüri variste võttis mind kohe avakäsi vastu ja siis ma tundsin nagu mingit süümepiina, et miks ma pean sealt ära tulema, et tema oli minu arust väga hea, võimaldas mul korralikult elada ja et ma jään ikka Raadiokoori edasi. Aga siis oli ilma Palma, kes siis küsis, kas te siis ometi nüüd ei tea jäätide siis raadiokoori või tahate tulla teatrisse? Siis ma hakkasin juba mõtlema, aga see on ka kohe minu jah, sõna sellepärast kui ma lõpetasin konservatooriumi ära, siis mul ei olnud elamist. Väga proosaline põhjus. Muidugi ma ei saa öelda, et sellest põhjusest nüüd kasvas välja see, see minu laulmise himu ja isu see kadunud kuskile. Aga tollane direktor René Hammer lubas mulle korterit kohe kesklinnas viie minuti kaugusel teatrist olles rohkem ikka nagu materjalist ja ja niisugune kahe jalaga maa peal, ma siis otsustasin, et ei, ma lähen ikka teatrisse, kuna ma olin juba diplomietenduse aidas edukalt teinud, siis mul oli nagu julgust ja kindlust ja nahaalsust ka. Ja, ja siis ma andsin jah-sõna ja kes seal ees olid? No ja siis oli ainukülvansopranitest, siis oli Tiina Jaakson hailis, Sammelselg oli Anu Kaal, Margarita Voites. No raskekahurvägi ütleks ma, kes seal ees oli. Algul oli küll niimoodi natuke grilliga villi, sellepärast et Aino külvanud, tundis väga puudutatuna ennast, et tulevad siia igasugused, kuigi ta ma ei tea, kas ta, vaata seda aidad, mis ma tegin, võib-olla uudishimust siiski vaatas. Aga see oli nagu paikapanev etendus ja nagu otsustas minu saatuse siis. Aga raadiokoorist olite ka solist. Kõike sai tehtud, kui ma algul tulin, ma olin poolaasta, tulin ma rivilaul ja ja siis kohe järgmine aasta kohe alguses sain kohe solistiks, aga seal ei olnud midagi niimoodi, et solist on eraldi ja laulja eraldi. Kõike laulsime, kui oli vaja, solisti tegime solisti, kui ei rivi. Laulja. Ma tegin ju selle koori laulmisega teatris tutvust juba Vanemuises ja mulle väga meeldis muusika. Et seal oli 10 või 20 või mitukümmend inimest, see mind üldse ei häirinud. Vastupidi, mul oli hea kindel tunne ja ilusat muusikat sai tehtud ja, ja, ja sellest ei olnud üldse mingid probleemid, kus sa oled üksi või või kesi. Esimene osa oli nimiosa Verdi aidas, miks ta selle just omale diplomietenduseks valisite, niivõrd raske niivõrd suurejoonelise ja, ja väga vastutusrikka rolli? Ei, ega mul ei ole midagi valida, see oli niimoodi paika pandud, et mis repertuaaris oli see lõpetajatele, anti Evenem lõpetas ka minuga koos, et teeme katkendeid aidast katkendit. Aga lavastaja Paul Mägi nägi, et nendel tüdrukutel, kuna Evenem juba oli seda teinud amineerise osa jooksvas repertuaaris siis arvasid, et nendel on Powereid küll, et võivad terve etenduse teha. No ja siis oligi niimoodi otsustatud ja hakkasime aga neid lisaasju piima ja ja minu meelest see läks meil suht libedalt. Tol ajal töötas Tiiu targamaa, oli meie ooperiklassi pedagoog ja Vardo Rumessen ja vot selle kahe inimesega pluss Paul Mägi selle loo valmis tegime, meil oli terve aasta aega. Ja siis läksite etendusse lihtsalt sisse? Jah, valmis etendusse. See on muidugi kõige tänamatum asi, mis üldse olla võib, sellepärast proove linopilt väga napilt ja ega siis keegi meie pärast hakanud seal lisaproove veel tegema. Üks proov oli seade, proov, ma või oli isegi kaks ja siis oli orkestri proovi ja kõik. Ja kui see diplomietendus edukalt tehtud sai, kas ta jäitegi aidaosa laulma Estonia teatris ja jah, ja laulsin veel kaks korda ja siis läks tükk maha. Ühesõnaga, dekoratsioonid lagunesid nii koost, et neid ei saanud lihtsalt enam kasutada. Viimane kord oli niimoodi, et mindi lausa kunstniku juurde koju, et ta tuleks, vaatas, kas niisuguste Repaletega saab etendust lõpuni viia, etendus lõpes kusagil kell 23 20. See on mul meeles. Ühesõnaga vaheajad venisid nii pikaks, et pidine dekoratsioone seal putitama, juhtama. Ja see oligi viimane, kes teie partner oli seal sadamas, radanes oli tüvis Aleksander Püvi. Aga diplomietendusel oli küll niimoodi, et oli Mihhail Saiga tollasest Leningradist, Maria teatrist ja see tuli küll niimoodi, et vahetult enne etendust jõudis ta kohale. Saime tuttavaks sõnamineerissonayyda ja läks lahti. No te olete nii noor ja kogenematu teatrilaval ju siis üldse mitte varem olnud, aga millest tuge ja jõudu saite või te olite nii noor ja roheline, et ei osanudki midagi karta? Jah, õigus küll, ega ei osanud midagi ja siis mul oli see suur hea kaitse, et maolend veel üliõpilane. Et tähendab, kui midagi juhtub, mulle antakse see veel andeks, aga kui ma olen juba professionaal, siis keegi mulle ei andesta, siis hakatakse kohe vigu leidma ja see oli nagu minu kindel niisugune alibi, et no juhtub midagi, siis, aga ei juhtunud midagi. Nõia noor ja roheline. Ega ma ei osanud ausalt öeldes kartaga midagi dirigendiks, saime korralikult hakkama orkestrit see üks proov oli ju ja ka ma kuulasin palju plaat. Ma kuulasin palju plaate ja selles mõttes see oli mulle suur asi. Aga aida jäänud sugugi teie viimaseks värdi rolliks, neid tuli ju teatriteel teisigi ette ja järgmine oli Vedid, Ruba tuur ja see oli jällegi järgi õpitud roll. Sellega läksime Kiievisse. Kas trolli tol ajal olid need kirjanduse kunsti dekaadid ja siis oli 75. aastal Kiievis ja õppisin spetsiaalset trubaduuriks Eleonora ära? No kõige hullem on just see, et sa ei saa korralikult etendusi ja ei saa proove teha ja, ja see järgi õppimine kooriga kõik need proovid ja keegi minu pärast lisaproovi ju ei hakka tegema, ma pean ise niivõrd kindel olema, et vot see on see, mis käib närvidele. See laulja töö on üks suur ja ränk töötegemine. Publik näeb ainult seda ilusat pühapäevast poolt. Etenduselt paistab, kodus tuleb ikka väga palju tööd teha ja teatris õhtuti ja pühad päeviti ja, ja kõik, ega siin pereelu on niimoodi, nagu ta on, aga pärast Leonoratori Verdi Sid veelgi Verdi ooperites osa täitmisi, jah, ja jälle Verdi Attila oli, odab Ella, see oli jälle osa, mille ma järgi pistsin, kuna see, siis ma sain ühe lapsega maha ja, ja siis ma õppisin selle jälle hiljem järgi. Nii et see oli jälle järeli õpitud osa. Aga Verdi meeldis ja sobis teile. Ma ei tea. Nüüd takkajärgi mõeldes võib-olla siiski oleks Putšiini minu osa olnud rohkem sellepärast et version, kohati eriti noor Verdi kirjutas suhteliselt tänamatud partiid väga kõrget, nagu oleks justkui koloratuuridele ja alumises registris seal justkui oleks nagu metsosoprani poole jäätmejust need ülemised otsad, niisugust jooksud ja need ei olnud mulle päris omas, et mul on niisugune suhteliselt raskepärane hääl. Vähemalt praegu on varemalt muidugi ei olnud. Aga ikkagi mulle tundus, et need niisugused heorytuurid ja need jooksud, et nendega oleks pidanud võib-olla rohkem tööd tegema. Ma arvan, niimoodi, see on tehnile pool, aga, aga muusikaliselt ilma tehnikat ta ei ole ju lauljat, see on nonsens. Kes ikka tehnikat ei valda, äär kui ka mingu sinna. No ega see pääsegi lavale. Nüüd seal on küll nüüd Jakse staare ja, ja lähevad, nad ei tea kuhu veel, aga need staarid kaovad väga kiiresti sealt lavalt ära. No ja see on juba teinekord, see on omaette teema. Kui vaadata neid aastanumbreid, millal teiega salvestusi on tehtud ja mis on ka teie Jüri Kruusi poolt koostatud duubelplaadil, siis torkab silma, et eriti rohkesti on neid 70.-test aastatest ja teatris töötas siis ka veel Neeme Järvis. Milline teie koostöö temaga oli ja mida te tema juhatusel ütlesite? Koostöö oli väga hea, Neeme Järviga. Ja on nii kahju, et ta ära läks. See oli üks niisugune lüli, mis järsku katkes, me saime väga huvitavaid ilusat muusikat ja kammermuusikat ooperikatkendeid linti ja lihtsalt kahju, et see töö jäi nagu pooleli. Neeme Järvi on niisugune inimene, kes väga usaldab muusikut. Ja kui sa oled tema usalduse võitnud, siis võid alati tema peale kindel olla ja see on dirigent, kes võtab sinult kõik välja, mis potentsiaal on sinus peidus. Ja sa nagu märkamatult avad ennast ja laulad ennast lausa tühjaks. See niisugune kogemused, et mul praegu lähevad ihukarvad püsti, kui ma mõtlen sellele ja kujutan ette, tema nägu seal orkestri ees ja see on fantastiline, oli temaga tööd teha. Aga ma pean ütlema ka teise dirigendi Kirill Raudsepa kohta, kes väga hoidis noori lauljaid ja kohe hakkas nendega salvestama asju. Ta nagu nägi, et inimene ei ole igavesti noor ja ka hääl, mitte noor ja siis kohe nii nagu midagi oli kohe rähmel, lindistame need ja tänu sellele hommikuti vara vahel kell 10 hakkas, lindistamine on kell 11 lindistamine ja saime nii palju asju sisse tehtud. Et nüüd on midagi Ta ja kuulata ja lindistamine toimus siin raadiomajas, raadiomajas, kontsertsaalis, Salme tänava kultuuripalees, nii et kus aga oli vaba ruumi, sinna läksime ja koos Neeme Järvi ka laulsite ka Putšiini ooperis õde on seelik ka, mis on teie esituses paljude teatrisõprade mällu jäänud. Nii et oma suurt lemmikut putšiinit saite ka veel Neeme Järvi ka laulda? Jah, see oli õnn. Tungis ikka nii üdini sellesse ja see süžee on niisugune ja muusika on selline, et seda oli väga raske laulda just süžee pärast, aga muusika oli suurepärane ja väga voolav ja väga kaunis muusika. Kõik need vahemängud, mis seal olid ja Ta võttis sellest orkestrist viimase. See on fantastiline. Ja kui tema niimoodi seal dirigeerisid, siis lihtsalt ta võttis kõik sinust välja ja ja Salid nagu omas elemendis sees, et lihtsalt pärast oli raske välja saada sellest osast. Põde Angeelika ei olnud teil ainukene Putšiini lausete Putšiini, ta rohkemgi veel oli veel mantel ja ma pean ütlema, et Zemantaleid väga huvitav, talimänguline ja ilus partii, ta ei ole numbriooper Ta on hästi ansambli ooper ja siis on seal duette ja, ja nii et selles mõttes on ta huvitav, et väga palju haakumisi tol ajal tegid minu seda mees, tegi Tiit Kuusik ja noore sümpaatne ja oli kaljukarask. Ja siis nendega on väga palju nihukesed, haakuvaid, dueti, ansamblid. Ja see oli jälle huvitav, hoopis teine keel. Ja nüüd ma olen kuulanud seda mantlit teiste esituses ja ma pean ütlema, ma ei taha ennast väga kiita, aga Egad, tollane koosseis jäänud mitte millegagi alla sellele, mida ma olen kuulanud nüüd maailmalauljate esituses. Nii et meil oli seal väga hästi tehtud, väga huvitav. On üsna tavaline, et ooperilaulja teeb kaasa ka suurvormides ja teie olete olnud suur koorilauluarmastaja enne teatrisse minekut olite juba segakooris laulja ja koostöö jätkus teil ka ju tegelikult hiljem, kui ta juba teatris laulsid? Jah, seda küll. Need suurvorme on lauldud hästi palju. Juba ennem teatrit olid suured oratooriumit. No ma ei hakka rääkima Bachi nendest oratooriumites, need olid kõik juba enne teatrisse tulekut, aga kui teatrisse tulin, siis oli Mozarti reekviem mitu korda mitme dirigendiga, siis oli muidugi Verdi reekviem mitmete dirigentidega Lätis ja Tallinnas ja Tartus ja igal pool ju mu hääl siis sobis sinna. Sellepärast noh, lõppude lõpuks segame polnud ainukene sopran teatris. Aga mulle sobis Marina ansambli hääl, nagu võib-olla see ka luges väga palju. Seepärast Urve Tauts hääled ideaalselt sobisid kokku. Näiteks kui kuulata Verdi reekviemi seda Agnus teid siis see on nagu laulaks üksi inimene, et väga hästi, meil temaga hääled sobisid kokku ilmelm, palju temaga teinud ka maalerit Keru piinid ja väga palju niisuguseid suurvorme ja et peab olema ka kellega kukku laulda. Jah, aga Kaie Kondradiga kadel hääled ju väga hästi sobisid ja see on ka tõsi, me olime ühe õpetaja õpilased muusikakoolis ja konservatooriumis ja võib-olla see ka, et niisugune ühtlane kool. Et see mingil määral ka ühtlustas meie hääletekitamist ja tõesti, mulle väga meeldib nõidade koor temaga koos lauldud ooperis niiduja ännas ja seal tõesti ei saa aru, kumb nüüd laulab. Nii et, et selles mõttes väga huvitav. Teatrisse sattusite seitsmekümnendatel aastatel, kas võite öelda, et need olite viljakamad? Huvitavamad aastad jätkus kõik samas vaimus ka kaheksakümnendatel ja hiljem. Kahtlemata kõige viljakam periood. Esiteks siis ma olin ise noor, siis olid kõik teised noored ja ilusad hääled. Ivo Kuusk, Hendrik Krumm, Margarita Voites, Anu Kaal, Teo Maiste. Kõik enam-vähem üheealised olime tollal hea kooliga lauljad, huvitavad artistid, huvitavad isiksused. Ja ses mõttes oli see küll hiilgeajal, ma võin öelda niimoodi. Kuidas edasi läks? Noh, ma ei tea, ma ei julge öelda, kas ta just tõusuteed läks, aga tali. Ja siis võib-olla tuli kerget tagasiminekut, kui juba Hendrik Krumm kadus meie keskelt ja nagu temale tema asemiku raske. Ivo Kuusk jäi üksi vedama seda vankrit. Nii et paratamatult mingisugune langusperiood on, aga 80.-te alguses Krumm oli ju veel täiesti olemas ja tema kaasa aitab kaasa teha Šostakovitši Katerina, Izmailova ja, ja seda küll, et ma ütlen jah, et kuskil seitsmekümned 80 peale kaheksakümnendaid vot niimoodi siis oli see kõrgperiood ja Katerina Izmailova, me tegime koos Hendrik Krummiga jagaljuga Raskiga ja teil tuli see nii hästi välja. Käisite seda Venemaalgi laulmas? Tuli niimoodi veel ja kuigi ma ütlen seda, et see kriitika, mis sealt Moskva poolt tuli peale seda esimest etendust noh, oli niisugune nii ja naa, kohati oli päris hea, siis sain jälle Ta päid ja jalgu ja muidugi ka lavastus, probleeme ei saa ju laulja kaela ajada, laulja vastutab, eks ikka mängulise ja tehnilise poole eest. Aga mõningad asjad on ka lavastaja kaela lähevad, et neid ei saa kõiki laulja kaela ajada ja siis ju siis oli seal kuuled. Kes siis mind kutsusid sinna seda etendust tegema. Ja muidugi ma jälle nagu väike, auahne ka ja muidugi ma olin nõus. Ja läksin, tegin. Venelastele laulsite vene keeles Katariinat no see oli meil ka vene keeles jah, aga lauljal tulebki ju üles astuda erinevates keeltes, millises keeles kõige lihtsam on olnud laulda ja olete ju päris paljudes erinevates keeltes pidanud esinema? Noh, praegu ei ole mõeldav, et inimesed ei laulaks prantsuse keeles ja inglise keeles. See on juba hea märk, et lauldakse originaalis. Ja minu meelest muusika kõlab teistmoodi natukene kui lauldakse ikka originaalis, ta on ikka mõeldud selle teksti peale ja mõtte peale ja kui hakata nüüd seda tõlkima ja seda mõtet otsima ja vähenema siis on väga raske. Aga vene keel üldse keeled ei ole mulle mingi probleem. Selles mõttes mul on hea kõrv. Jah, ja Richard Straussi olete te ju laulnud saksa keeles ja Richard Strauss on kuuldavasti ka teie üks lemmikutest, on. On ja jälle ei ole mingisugust probleemi saksa keelega. Kuigi ma ei oska seda saksa keelt tüdi nii igapäevaselt rääkida, aga ma mõtlen, kui ma elaks ütleme, paar kuud või kolm kuud kusagil Saksamaal silmuse vesi, selge see, see geel tarbimiskeelena ja need ei ole keeltega, ei ole minul probleem, kas on oluline saada aru igast sõnast, näiteks mõnes Riho Straussi laulus on seepärast iga sõna on väga kaalukas väga-väga kaalukas ja selles mõttes. Mulle meeldib pusida, meeldib pusida ja teha niiskustööd, mis nõuab rohkem värve, aktsente, kõike seda kujundust. Ja üldse juba konservatooriumi päevi, mulle väga meeldis kammerlaul, ooperiaariad olid minu meelest nagu teisejärgulist, ega siis konservatooriumis laulda ainult ooperiaariad, sealt lauldakse ikka romanss ja see kammermuusika mulle meeldis, sellepärast et seal oli palju nikerdamist ja kui sa näed selle nikerdamise tagajärjel mingit resultaati. Noh, see on nagu pühapäev ja vot seda tööd mulle väga meeldis teha, puhastada, otsida ilu, värve, mõtet, sõna- mõtet ja kõike seda. Vot see, see on see, mis mulle oponeerib. Mida me selle jutu illustreerimiseks nendest Richard Straussi lauludest siin kõlada võiks lasta? Muidugi, väga ilus on ju see Aabel troot muidugi sellest tsüklist. Fir lets ta liider, neli laulmas laulu, jah. See on viimane osa sellest, ta on pikk ja aeglane lugu, aga ta on, noh, ta on mõtlik, ta on nagu kokkuvõte siis ütleme sellest päevast sellest inimese elust nagu õhtu. Te olete pärit Võrumaalt ja loodus on kindlasti samuti teid väga mõjutanud ka teie elus ja loomingus eesti muusikaski ju kohtab väga palju looduspilte, mis on põimunud hingeliste üleelamiste ka. Kuidas teil eesti muusikaga suhe on olnud, olete kindlasti ka seda üsna palju pidanud laulma? Jah, Võrumaal oli, meil oli väga ilus koht, kus, kus ma lapsena elasin ja seal karjas käia, siis ma laulsin ikka kõva häälega, ma ei tea mulle algusest peale nii palju, kui ma ennast mäletama hakkan olema kogu aeg laulnud. Ja siis meil oli üks ingel lannaste lapsehoidja nagu, ja tema õpetas mind tantsima ja laulma ja siis õpetas soome laule ja niisugusi laulukesi lastelaulukesi ja siis, mida siis ilusti veerisin siis liigutustega ja tantsuga ja see on mulle väga meeldis. Ja nii et mul jäid tükiks ajaks jäi soome aktsent jäi juurde. See on see kõrvaküsimus ja lapsi haarab kohe ja see, kuidas ees räägitakse, tema teeb nagu väike ahvikene järgi kõige karjas käies emal ikka lapsed käivad karjas laulsin ja kui ma kooli läksin, siis ma laulsin kõva häälega Nõukogude Liidu hümni ja ja Eesti NSV hümni, nii. Ja muidugi neid koolilaule, noh üks mehike, teine elutseb männikus ja samblapidi sügavas samblikus ja kõiki koolilaule ja neid kõva häälega ja seal oli väga hea laulda, seal said nagu iseennast ka kuulata. Ja hiljem Eesti muusikat. Kahjuks ma olen natukene vähe laulnud, et oleks võinud natuke rohkem, aga jummust ikka natuke laiskust ka. Võib-olla lihtsalt ei jõudnud. Olite väga hõivatud, see on ka üks põhjus ja eesti romansid ei ole mitte kergete killast üldse mitte rahvalaule, olen palju laulnud ja neid laulavad kõik muusikakooli õpilased ja kaanest kaaneni lauldakse neid rahvalauluseadeid. Aga eesti heliloojate romansid on ikka rasked ses mõttes konservatooriumisse aineid lauldud ja hiljem teatris nagu, kui olid mingisugused väljasõidud ja ikka midagi eesti heliloojate oma pidi ka laulma ja siis sai nüüd spetsiaalselt õpitud näiteks Tubinad ja Oja. No need on ju hirmrasked, laulud. Aga operetis on teil samuti osi olnud, ehkki mitte nii palju muidugi kui ooperis noh, operetiga on natuke teistmoodi lood. Sulev Nõmmik oli sisu operetilavastaja, kui mina tulin ja tema oli see hea lavastaja, kes ikka noored inimesed panin kohe rakkesse. Ja kuna mul on niisugune hääl, sobib nagu rohkem, mitte Subroieti hääl ei ole mul. Ja siis õppisime ikka neid suuri laule ja laulsime neid kontserditel. Aga etendustes ma olen vähe teinud. Mulle nagu ooperit, ta ei ole mulle nii hingelähedane, sellepärast et seal on vaja tantsida, vaja rääkida ja tähendab, mul ei ole seda operetilaulja kogemust. Et ma oleks saanud kohe algusest peale, nagu hakata neid tegema. Esimene operett, mis ma tegin, oli ookean Bachi oopereid, Rüütel, Sinihabe. See oli Udo Väljaotsa lavastus ja see oli niisugune, noh, ta ei olnud puhas nagu klassikaline ooperit, seal oli niisugust suuri, ma mõtlen nagu juba aaria moodi laulja ei nagu ei olnud. Tallinn natuke kergem ja seal oli siis tantsu oli siis vistusin seda tantsu seal ja, ja rääkimine oli ka, kuidagi ei häirinud mind. Aga no meil oli teada nii palju opereti hääli, et aga kontserdikavades oli neile opereti ja loomulikult sellepärast, et need klassikalised ilusad laulud ja need said kõik spetsiaalselt kontsertiteks õpitud ja näiteks Neeme Järvi keele laulsin viljalaulu. Et me tegime niisuguse operetikontserti ja kaela kontserte ja nendel kontsertitel sai lauldud operettides neid ilusaid laule ja see oli mõnus. Laulja jaoks on ju teatritee paraku üürike. Nii nagu inimelu üleüldse ei kesta väga kaua ka laulja elu ja kunstiinimese elu, kas laval esineb veel eriti ükskord tuli sealt teatrist ära tulla, kuid ometi te jäite muusika ja laulmisega seotuks, olete siiamaani? Noh, jah, sinna ei saa midagi parata, see on elu. Ja muidugi, ega siis elu lõpuni ei saa laulda, ikka Saalomed ja ütleme, Elizabethi või niisugust. Eks elu teeb oma korrektiivid ja, ja hääl muutub ja väsib ja kaotab oma kõrged toonid ja ja siis tuleb hakata millegi muuga tegelema ja siis ma sain õpetaja koha otsa koolis. Paralleelselt ma siis ikka tegin Estonias ka veel kaasa, aga noorte lauljatega tegeledes õpilastega sa pead ise olema heas vormis, tihtipeale tuleb ette näidata ja kui sa seal midagi hakkad kraaksumaite, siis õpilane ei saa arugi, mis on nii et pead ikka heas vormis olema, et nendega tegeleda. Paralleelselt ma olin muidugi edasi teatrisse ka vähema koormusega ja peab ütlema, et ühest kohast on see kasulik olla laulja ja pedagoog, sellepärast et olles pedagoog, sa näed väga hästi õpilaste vigu ja sa ise õpid nende õpetamisest ja see tuli ainult kasuks. Ja mil määral te teatriga praegu veel seotud olete ja see, mis praegu teatris toimub, sellega ma olen kursis. Ja praegu teen kaasav lõbusas lises karakterroll ja kuni hooaja lõpuni nii kaua, kuni seda mängitakse. Ja siis jõuluajal tegin lasteetendust ja Maria, Joosep ja inglike kaks hooaega, ütleme niimoodi kahel talvel. Ja need olid imearmsad etendused kus oli ilusat laulmist vaja. Ja see oli väga armas ja väga südamelähedane ja niisugune hingele väga-väga kenad etendused, tunnete, et Estonia teater on teie jaoks endiselt kodune koht. Kodune selles mõttes, et seal on ees veel vanu kolleege eriti koori hulgas veel solistide hulgas vähe. Aga ta on ikka kodu, kus on jagatud peaaegu pool elu, nüüd ses mõttes ta oli ikka teine kud. Putšiini Toskas tõdeb lauljannast peategelane, et kogu oma elu on ta pühendanud kunstile. Te olete samuti seda aariat laulnud, kuivõrd olete nõus selle pühendumisega, kuidas te olete suutnud ennast jagada ja mil määral seda teha saab ja, või tegema peab. Ma ütleksin, et see on täiesti individuaalne, on erinevad inimesed, näiteks mina ma ei olnud, oskad ise laulnud ainult Skahteaariat, olen sellest laulnud. Mul oli kahju, et omal ajal ei võetud seda kavasse, kui ma veel seal töötasin. Aga sellepärast just et Stahli hiljaaegu olnud. Ja samuti pater flai ka jälle hingelähedane putšini. Aga pühendumist kunstile? Mulle on ka pere tähtis ja minu isiklik elu minu kodune elu, et ainult kunstil ennast ohverdada. Võib-olla teises süsteemis võib kuskil raja taga omal ajal võib-olla siis oleks tulnud see kõne alla, aga meie ühiskonnas mitte. Sellepärast et meie ühiskonnas sai ka kunsti tehtud väga palju entusiasmist ja oma oma pühendusest ja sellest, et ta sulle meeldis, et andis sulle midagi, kuigi said vastu kopikaid tegelikult ja selle kõrval ma leian neetika kangelasest, kes jõudsid peret kasvatada laste peale mõelda oma koduse elu peale. Ja kõigil meie aja tolleaegsete lauljatel on ju omad pered olemas. Nüüd läänes mõeldakse selle peale, et tegeldakse ainult minaga, minu ego, kõige tahtsime, et ma saaksin uue rollilepingu jälle uue rollilepingu ja niimoodi ja pereelu on hoopis teise kolmandajärguline. Aga ka lauljale. Ma leian, et kui sul on oma pere, oma lapsed, et see muudab sinu hingeelu rohkem kui näiteks kasulapsed, on võetud peresse. Et see, mis sina ise oma südame all oled kandnud, see jääb sinu südamesse. Ja peale seda, kui mul lapsed sündisid, ma tunnen hoopis kuidagi täisväärtuslikuma. Mul oli niisugune tunne, et ma nagu pooli. Aga kui oled ema, siis sa oskad seda oma hingesoojust ja seda kõike, mis kaasneb lastega, sa suudad seda oma kunstis sisse panna ja selle varase kunst muutub rikkamaks. Kindlasti, aga selline enda jagamine nüüd kunsti ja isiklik kui elu ja oma ambitsioonide vahel on keeruline loomulikult, aga pühenduda saab ka laval sel hetkel, kui oled laval oma rollile ja mida rikkam oled sa inimesena, mida Kam on su elu emotsionaalses ja vaimses mõttes, kuidas seda rikkamad rollid täpselt nii. Ja, ja kui sa lähed lavale, siis sa unustad selle oma kodus elu ja need probleemid ära seal sõidad teiste elu, seal tuleb see sinu rolli elu ja muidugi, mida rikkalikum sinu enda hingeelu on, seda rikkalikum on sinu karakter ja roll. Mis teile praegu nüüd, kui te teatris enam juba aastaid ei tööta, mis teile sellist hingepidet ja hingetoitu pakub? Lisaks oma oma lastele, kes on juba ka suureks tegelikult kasvanud raamatud ja veel kord raamatut? Ma loen palju. Ja see on see, mida keegi sammult ära võtta ja kuulan palju muusikat. Nii et see on, see on suur rõõm, aga hea raamat, sa sukeldud nagu teise maailma ja saad uusi väärtusi juurde, õpib maailma tundma, nägema teisi teistmoodi ja see on tohutu rikkus. Jah, olen väga palju reisinud iga aasta kuskile väga põnevatesse kohtadesse ja möödunud suvel käisin Baskimaal näiteks väga põnev koht näha baski inimesi ja näitaadikesi oma soni mütsidega, nende probleemidest osa saada, näha loodust väga huvitav ja Põhja-Norra nordkapis käia. Selles mõttes on väga, väga huvitav näha maailma, et see, see annab seda rikkust juurde ja kui ma käisin Baskimaal ja siis ma mõtlesin selle peale, et Ruba tuuri tegevus ja asotseena ja neid, see on ka Baskimaalt Biskaia laht ja kõik see Biskaia ümbrusest, kust muslanna pärit on ja, ja siis ma mõtlesin, et seda kohta seostada. Ja on väga huvitav ja näha seda loodust, kust need inimesed pärit olid. See on hoopis midagi muud kui siin meil tasasel eestimaal. Aitäh, Mare Jõgeva, soovin teile kõike kaunist ka edaspidiseks ja kas sobib saadet lõpetada Toskaarjaga, kus lauljanna ütleb kunsti ja armastus on täitnud kogu ta elu? Otse loomulikult. Saates kõlasid katkendid Verdi aidast Putšiini mantlist Agnus Dei Verdi Reekviem ist koos Urve Tauts, siga katkenud brüsseli ooperis Tiido ja eenias koos Kaie Konrad iga Šostakovitši ooperist Katerina Izmailova Richard Straussi laulu staabendroot, Eduard Oja laulust viimne laul viljalaul Lehari operetist lõbus lesk ja Toscaaria Putšiini ooperist Tosca. Saate koostas Tiina kuningas, tehniliselt teostas Katrin mõõdik.