Algav portreesaade on Rahvusooper Estonia juhtivast bassist Mati Palmist. Mati Palm teie ooperis taas Estonia laval on 40 aastat ja enamgi veel. Ja rollide arv ligineb ka juba 80-le. Tundub, et sealhulgas domineerivad kuningat Saarid ja väga dramaatilised kujud. Kas selliste süngete rollidega alustasid, tegi oma lauljakarjääri? Ei, mitte süngetega, valiti just nimelt suhteliselt lõbusa rolliga, see oli leitnant žanrat rööv, herwe operetis, ma sõlmitus, noormees ja omamoodi ka naljamees, niiet lõbusalt algasin. Millised olid esimesed kaalukamad ooperirollid? Noh, väga kaalukas ju ei ole Sparafu Tshiili roll Regoletoos aga ikkagi niisugune tuntud ja küllalt paljunõudev roll, mille ma siis laulsin 68. aastal Estoniasse esimese ooper rollina aga üsna pea tuli siis ka Verdi Don Carlos Filipp mis on juba sügav psühholoogiline, niiskuni draama. Ja samal ajal ka Rossini. Lõbus türklane Itaalias, kus ma mängisin türklase Limirolli No Filipp selle kõrval Boriss ja ka Mefisto Faustist, need on passide unistuste rollid. Kas te olete kõiki kolme saanud laval teha? Pidi olema ja saanud palju laulda nii meil kui mujal mitmes lavastuses. Borissi olen ma nüüd laulud kah Estonias juba kahes lavastuses. Mehhisto kanna ka niiviisi, et kui silmas pidada Kuno Fausti mehest 5000, siis seda ma olen kaks korda ära õppinud. Korra Itaalias õppisin kogu partii selgeks itaalia keeles, mitte prantsuse keeles ja hiljem Tartu teatri jaoks. Kuus-seitse aastat tagasi õppisin ära eesti keeles ja kumbagi ei ole mul õnnestunud laval mängida, sest Itaalias õppisin teda lihtsalt rolli annab materjali mõttes. Aga Tartusse juhtus niiviisi, et sellel ajal, kui olid Vanemuises peaproovid, reisisid maid tahalisi üsna pikka aega. Siis, kui ma sealt tagasi tulin, oli lugu juba mängukavas ja ega seal väga tihti ei käinud ja niikuinii maalin Estoniale palju võlga määrasaitmista. Pärast Tartuseid aga laulmata aga külmal ajal laulud Berlioosi epistoffelist kontsertettekandes, seda mitmel korral ja muidugi Boythomegistoffele siis ooperis, Stoffedes selleks Estonias. Mis on minu Peri rollide nimestikust üks raskemaid rolle, sest Meff istuv karakteri, see on ju väga huvitav ja paljupakkuv võimaldav kujund võrrelda, ütleme siis kahte ooperit, jätame Berlioosi kõrvale Konofaustis mees, Kristo on ütleme, tüll tuntum, aga ta on siiski prantsuslikult niisugune pehmem kuju laululiselt hõlpsam oluliselt kui poito. Mehhistoffellesse on küllalt pikk. Jaa, vokaalselt ikkagi väga nõudlik, väga rasked aariad. Nii et see oli väga-väga tõsine töö. Estonia teatris. Mina näen seda õnnelikku saatusena, et teil üsna lauljatee alguses oli võimalik ennast täiendada ja saada selline tugev baas ütleme Vene rollide suhtes Moskvas ja itaalia ooperirollide osas Itaalias Milano La skaalas. No see oli millegi järg selles mõttes, et kui ma õppimise eelsel ajal ja ka õppimise algusajal tegin küllalt palju sporti, kergejõustikku, võrkpalli, siis noore laulja õpilasena võtsime osa mitmetest konkurssidest nii Eestis kui üleliiduliste, sellel ajal kui rahvusvahelistest ja Mul lahenes väljaks niisugune tahe pidevalt ennast täiendada ja nagu ka võistelda ja ennast proovile panna ja püstitada ülesanded, mis on kõrgemal igapäevatööst. See oli selle eelneva elustiili jätk, nagu ja kui mul konservatooriumi diplom taskus, sest sellel ajal magistratuuri rääkimata doktorantuuris teel ei olnud, siis ma tahtsin minna õppima ja sain minna Moskvasse Moskva konservatooriumi juurde professor õhuga Tiitsi klassi, kes peale laulmise ta ei õpetanud mulle ehk, aga ma lihtsalt tajusin niiskust, elustiili ja õpetamise meetodite ja ta oli ühtepidi väga range ja karm õppematerjali suhtes teistpidi väga sõbralik ja tore inimene. Ja ma tema juures siis jah, tõesti Boriss Kodoffiga tegelesin peale selle muu Sovski laulutsükleid ja žürii laulud, kui ma käisin Moskvas küllalt tihti laulmas ka, oli enamasti oma kontserditel ja ütles mulle seal Canišette saatuslikud sõnad, mis on eluks ajaks meeles. Aga õnneks nad ei ole veel täide läinud. Ja see siis oli selles, et härra Lagman liiga palju kõrgeid noote nad on sul olemas ja sa valdad neid, et väldi neid, et selle järeldusi, muidu kaovad algul alumised noodid ja siis kaovad ka pärast kõrged noodid juhtima, pikk elu praktikale, seda näidanud, et lauljatega nii juhtub ja valesti meeles pidanud, aga mitte päris seda teinud, mis talle sobib. Sest siiamaani olen ma enamasti hakkama saanud ja palju muudki, mis mul Hugo Tiitsist on põhjapanevat meeles, aga Moskva õpingud olid noh, see oli küll üks aastaks, ma käisin tema juures siis oli sellel ajal võimalus minna la skaalasse täiendama, kui läbi saada üleliidulises konkursist. Sest ennem mind olid seal olnud Hendrik Krumm janu kaal ja ma ka püüdsin siis laskaalasse saada ja saingi, kuigi ma olin siis juba 31 aastat vana, see tähendab seda, et mulle Öeldi Moskvas, et jah, et sa oled juba liiga vana, et minge õppima pedagoogilistele alale, mitte laulev pedagoog. Hammast küll, olgu siis pedagoog. Aga pärast, kui oli siiski välja läinud Moskvast öeldi mulle, et mitte sõnagi pedagoogi lähed nagu tavalaulja aga üheks aastaks naat ma sain siis niiviisi aru, et rohkem mind sinna ei lasta üheks aastaks, siis ma tegin selle esimese aastaga seal topelttöö ja õppisin ära kuus suurt ooperipartii, pluss veel kontserdiprogrammi. Ja kui siis kevadel olid La Scala laval eksamid, eks ma siis tegin, mis oskasin ja selle tagajärjes kutsuti meid siiski veel teiseks aastaks sinna tagasi. Nii et ma sain olla seal kaks korda täisaja kaks korda kaheksa kuud. Millised rollid need olid, mida laskaallas endale selgeks tegid? Nojah, eks seal pidi natukene mõtlema, et mida õppida ja kõigepealt oli muidugi, et niisugused asjad nagu Basilio ja Verdi, Reekviem ja Philipi roll Järnani ja Attila ja nii edasi. Nii et need on Mul terve pagass ka ja nagu varem öeldud, juba epistoffellesse itaalia keeles ja Rossinistabad, maator ja Verdi reekviemi ja need need kogunes, kui ma teise aastal seal veel oli muidugi kordades need kokku sain sealt siis pagass. Üheksa läbi töötatud partiid. Võib-olla räägiks praegu nendest vene ooperirollidest, Boriss on neist kõige tähtsam. Ta muidugi ooperiliteratuuris on üks neist rollidest, millest palju räägitakse ja passid, kõik seda ihkavad teha ja aga noh, ka kuulus on tihti repertuaarist. Paljudes teatrites on ka näiteks Jevgeni heegel sealson passi rolliks kreemin, aga väga raske partii on Tšaikovski laantesse Renee kuningas Renee partii, mis üsna pea peale lavale tulekut algab kohe suure kahe oktavi stilist hääleulatust nõudva aariaga, nii et see on üsna karm minna lavale hakata kohe rasket aariat laulma. Aga, aga huvandschinosivanhabanskiv, tõsi, Frey, need on niisugused suured partiid, mida laulavad paljud vene keelt, vähem rohkem valdavate passid, kaasa arvatud Nets soome marti talvele ja kõike Bulgaaria passid, keda ma tean vene passid, nii et need on niisugused suured rollid. Mul on väga hea meel, et ma olen võinud need laulda ja see on niisugune hästi avardanud minu ooperirepertuaari. Ja kui nüüd rääkida Pariisis eraldi, siis Torisse Filipp on natukene paralleelselt partiid, sest mõlemad on kuningas, tsaar, riigijuhid ja neil on probleeme oma pereeluga ja muresid. Ja mõlemad on väga psühholoogilised rollid. Muidugi kui võrreldes porisson mahuliselt palju lühem kui Filipp tegelikult Borissi laulda nii-öelda jala pealt klaveri kõrval, see ei ole mingi probleem. Borissi probleem tekib alles siis, kui oled laval ja süvened rollimänguliselt ja muusikaliselt, siis ta ei saa nagu pidevalt jälgida oma vokaalikäsitlust, sest psühholoogiline, niisugune keerdkäigud ja need nõuavad siiski nihukest kahelist keskendust teha, rollis ei saa pidevalt jälgida vokaali. Et hääl oleks nii-öelda mõeldud kohas või värviga ja see võib nii kaasa viia, et lihtsalt nagu unustad ennast sinna Borissi psühholoogias ja võib häälele mõjuda isegi nii, et hääl ei noh, võib saada kannatada, ütleme nii. Felipega on ehk mõnevõrra, ta on väga mugavalt kirjutad, kui inimene valdab oma tehnikat ja hääl on sobiv Philipi laulmiseks, siis ta on teistpidi jälle, kuna kaasa viib partii. Et kas seal võib ka nii juhtuda, et lähed sellesse partiis või noh, erituste aaria momendil nii kaasa, et nagu ei kontrolli ennast täna neid asju võib juhtuda, selleks on muidugi vaja suurt oskust kõigepealt või siis niiskus töö, seal Jaapinliku ütlemist, et laulja peab olema soe süda ja külm pea. Ja kui ma nüüd mõtlen eesti lauljate peale, siis minu arust kolleegidest ehk valdas seda kunsti kõige paremini Georg Ots. Ta oskas ennast nagu poolitada, minna rolli väga sügavalt sisse. Samal ajal säilitab niiskuse kontrolli enese üle aga kui rääkida neist kahest partiist, siis need just mõlemad nõuavad niiskust, šarli, apendliku Otsaliku lähenemist et läbi elada see psühholoogia. Ja samal ajal säilitada ka korralik vokaal. Katkendid Philipi aariast kuulsime saate alguses Siinaga Boriss Te küll ütlesite, et laulja peab säilitama sooja südame külma pea, aga siiski, kui on need rasked psühholoogilised rollid ja need võtavad niivõrd palju vaimuenergiat, et kui palju see siiski laulja enda psüühikat mõjutab ja kas need mõjuvad väga kurnavalt. Need etendused. Nojah, need etendused mõjuvad kurnavalt just ma ei ole põhimõtteliselt väga suur higista ja, ja katsun nii kuidagi läbi ajada. Kui organism hakkab väga vett välja ajama, siis võtab hääle võib-olla isegi tuhmiks, aga paratamatult nendes rollides jah, on niiviisi, et sisemine pinge ja ettevõtte alt särgi märjaks ma ei ütleks, et nad kumbki partii oleksid väga rasked. On palju Raskantartiisi, kus on juba lihtsalt võtab tõsiseks vokaalne raskusaste võib-olla nende kumbage puhul ei ole nüüd see sajaprotsendiliselt rasked, aga eks see niiskune rollid, pinge, laulmispinge, muusika, pinge, kõik see kokku, eks nad jah, väsitab nii ära. Keegi suurtest laulatused on öelnud, kui ta teadis, siis füüsilist tööd nii hästi. Et üks suur ooperipartii võrdub kahepäevase füüsilise tööga. Ja ma võin seda enda kogemuste najale öelda tõesti, kui süüa suhteliselt korralikult niisugust, noh ütleme lihatoitu paar tundi enne etendust, kolmeli siis etendusele, lõpuks oled täitsa nagu poleks midagi hamba alla saanud. Energiakulu on suur ja ma ei ole ennast nüüd mõõtnud, aga öeldakse, võib isegi paar kilo kaotada. Kehakaalust suure roll lõpuks. Aga need muidugi kumbagi ei ole nii suured partiid, kui võivad olla mõned Wagneri partiid või mõned muud väga ajaliselt pikad noh, partiid üldse niiviisi, et kui Nikolai Faust tahtis, on seal võib-olla paks kõrtsimees ja kus paksuks saad. Siis pannakse vahtkummi palju ümber ja tehakse suur kõht ja muidugi paksuks ja siis, kui pead veel seal mööda lava ringi lippama ja laulma käekellad nõudlikku partiid, vot siis võib tõesti mitu kilo kaotada. Kaalust. Aga kui kiiresti te suudate uinuda pärast etendust näiteks? Kui ma väsinud olen, küll ma siis uinun, aga nüüd võib-olla jah, võib küll niiviisi olla, et need lõigud kas siis oma laulmisest või partneri lõigud võivad peas kumiseda veel hiljem ka see ei ole mitte ainult ooperiarmastuse, võib sama juhtuda käega kontsert laulmisega. Aga Ma olen tähele pannud, et kui lauldes festivalidel noh, seda eelkõige just Soomes ja ma laulsin ühte partiid ütleme üks kuu aja jooksul harjutusega kokku veel rohkemgi siis jah, ta 10 päeva ei lähe meelest ära tulevad lõigud alateadvust kuidagi välja ja lihtsalt häirivat muud elu. Ja samuti kui sügishooaeg hakkab peale, siis mõistus hakkab alateadlikult tööle ja kui hakata juba ette valmistama, siis hakkab midagi seal jälle huugama peas. Nii et mõeldakse, laulja elukutse on sellest kehvapoolne, et ei saa nii et klaverikokku ja käe tasku ja ongi lõpp. Lihtsalt see protsess on sügaval sees ja kui väga intensiivselt tegeleda, siis ta jääb pikemaks ajaks. Kui aga juba seal paar nädalat enne hooaja lõppu ei ole midagi tegemist laval, noh siis on hoopis lihtsam. Et te tõite kaasa ühe väga huvitava klaveri, see on Verdi Nabucco, kuhu on kirjutatud teie kõik esinemised selles ooperis. Jah, see on üksteistkümne kuldtähtedega ja roheliste kaantega raamat, mis väljanägemiselt ei ole enam esmaklassiline. Aga asi oli selles, et kui mind paluti 93. aastal Vilnius laulma Sakarja partiid näpukas, siis Eestis ei olnud seda klaveri saada ja lõpuks ta siiski sai niukse haleda selleaegse tehnikaga tehtud fotogoopiale sind ära köita ja see mõte ei ole mitte minu originaal, mõtleb, et seda ma nägin, Hendrik Krumm oli kirjutanud oma klaviiridesse sisse taha kaane peale oma esinemiskohad kus tants ühte või teist partiid, laulud ma muidugi ei tea, kas talle kõige partii nii tehtud, aga. Ma hakkasin ka üles kirjutama ja siin on nüüd kõik need tagavabad lehed täis kirjutatud nummerdatud kõik linnad, dirigendid ja kui neil on olnud külalismale külaliste nimed ka siis märkinud ja nii, et see on üks niisugune pikk ülevaade, Estonia teater on laulnud siis nüüd 91 korda seda ooperit. Pooled võib-olla väljaspool Estoniat, aga need 95 kordan seda rasket Zakaria partiid lauldud ja see ülevaade on omamoodi huvitav. Sest kõik need Itaalia linnad, Saksa, Taani, Vilnius, Soome, Riia, Peterburg, nädal siin kõik kirjas ja siit leiab kõik üles huvitavat, mitmes keeles on kirjutatud siin itaalia ja no Vene ja Saksa ja Läti ja Leedu ja paljudes keeltes on dirigendid kirjutanud siia. Aga samal ajal con kirjutanud olnud poolteist lehekülge täis kolleegid, kellega ma olen koos laulnud ja need on siin üsna mitmekeelseid pokaga. See lugu, et muusikaline pool on üsna niisugune, seal on ooper, kõik Verdi varased ooperid on selle varal rasked, et Nathan kirjutatel pelganto stiilis tähendab liinid olid seti stiilis ja niuksed samasuguse vormiga, aga palju raskemini muidu vokaalselt oleksid nad mugavad. Sest see on niisugune vokaalne pool on loogiline ja ta ei ole niisugune kõrgtestituur nagu tihtipeale ka pelgallutava kõrgmeistritel või moodsatel. Lihtsalt kahe oktamised partiid, enamasti palju koloratuur käike ja seda nihust dramaatilises kojas, nii et ei ole kergete killast. Aga õnneks ma olen laulutuseda Nabuccot ainult ühes keeles, nii et selle võrra Nažiga lihtsam. Sest mõnda muudki olen vedanud laugud kahes keeles ja kolmes keeles ja siis on asi mõnevõrra keerulisem. Oo-oo. Verdit olete te väga palju laulnud, kui palju neid rolle? Kokku alla need kirja järgi paistab olema 15 ja neist umbes 10 on siis niisugused noh, tõsiseltvõetavad suured partiid nagu noh, esimene multiliit, et ta on kaalus, siis varsti tuli Attile, millega Estonia teatriga sõitsime küllalt palju ringi ja näitasime Estonia teatri, Verdi laulmise taset Rootsi kuninglikus ooperis, Soome rahvusooperis, Minskis, Leningradis ja muidugi Moskvas mitmel korral. Partii tal on ka mujal saanud laulda ja nii-öelda ka Attile kodumale Ulan ud ees, kus siis hunnid hakkasid kunagi tulema Euroopa poole. Et niisugused asjad on huvitavad, meil läks väga hästi, omal ajal kuusik veel vormis ja Anu Kaal väga heas vormis Hendrik trummali, eks Verdid noh, võib-olla mitte nii tuntud ooper, Luisa Miller, kas mul grafalt teri partiid oli vaja laulda ja kah palju võimaldav siis väga haruldane oli nagu meie teater varem tihtipeale ka tegijaid. Muusklased juhid nagu Eri Klas, Neeme Järvi, Arne Mikk, otsid välja vähemtuntud materjali, nagu oli türklane Itaaliasse, Rossini, vähem tuntud ooper ja samuti Verdi ainus koomiline ooper kuningas üheks päevaks, ehk vale Stanislav, ja seal mul Kelbari partiid laulda vaja. Ja see oli tõesti niisugune lustakas lugu ja nihkus kergema vokaaliga kui muud. Aga nagu siin oli juttu juba Tsevertit, Zakaria Nabucco toovutab vokaalselt tõsiseks. Mänguliselt ahaneks, kepp käes, suur habe ees. Ega seal palju rabeleda ei saa, aga aga laulab ja päris tõsiselt muidugi väga dramaatiline Mac bet, kus oli Banko partii, aga pankakal see asi, et aaria on keskmise astmega raskusega. Ega ooper, rollid võivad olla ka algusest lõpuni, aga siin tehti mulle atentaat ja sain varsti koju. Et pank oli üks niukene lühike partii, siis väga hea mälestus on Simon bokaneegras laulsid Tartus Vanemuise kontserdi Majas, kus Itaalia vanameister tšillaaria juhatas. Ja selle poolest on asi hästi meeles, et kui ma läksin Tartusse esimesse proovi, siis maestro Klasi kontsertmeister ära jäimegi kahekesi sinna tuppa ja mina mõtlesin, et mis me nüüd teeme, et laulmist tule, midagi polnudki laulmist vaja vaid võtsime sõna-sõnalt täht, tähed läbi kogu partii ja tal ei olnud ka absoluutset kuulmist, nii et lausume nii kõrgelt kui parasjagu pass ja võtsime partii läbi. Ja siis ta pärast ütles mulle, et nagu kaks joodikut jorissimisele partii läbi. Et ta ei vanamees, aga väga toreda huumoriga ta võttis, töötaks lihtsalt partiid enne tekstiliselt läbi, et kõik oleks korrektne. Ja siis läksime muusikasse proovi, nii et see oli mulle küll niisugune kogemus, mida ei varem ega hiljem ei ole olnud. Et see on, ma ütleks, eriline nauding ja noh, paralleeliks võiks ainult väga vähesed tuua. Silva partiiderlaanist oma ootasime, mina ei tea, kas 25 või palju aastata, õppisin laskealas partii ära pikka suure partii ja kuidas toonis võeti 2002. aastal kampa, siis ma isegi ei olnud mõelnud praktiliselt selle peale, mis tähendab lihas. Aga see on tõesti olemas, sest ma väga oluliselt enam ei mäletanud partiid. Aga kui ma hakkasin laulma, siis tuli kõik, ta oli nii sisse lauldud, kunagi olnud mul, et kõik see häälestus oli hoopis kergem kui täitsa võõrapartiiga. Nüüd võid ära unustada sõnad, aga häälepaelad ei unusta seda võtet, seda sissetöötatud teed ei unusta ära, see oli huvitav noh, niisugused väiksemad nagu hotellozlodoviigord laulda või aidas Trumpist, vaaraod, see on ka see töö, mis pakub omamoodi naudingust, lõpuks on ta verd ja muusika ja uued rollid. Aga ikkagi suured partiid on suured, mis jätavad mingi suure jälje. Väiksemad seda muidugi kunagi ei saa jätta. Aga mis puutub itaalia keelde või Itaaliasse üldse, siis juba enne õppimist seal käisime Neeme Järvi, Neeme Järvi juhatusel, Napolis Naapoli San Carlo teatris laulmas kuningas Oodypust, Traviski niisugused suurvormi. Ja see oli mu esimene Itaalia reis, aga pärast seda on tulnud seal elada ja mul on õnn olnud seal ka töötada itaalia tähtsaimal lauluvõistluse Potšiverdiaani ehk Verdi hääled žüriis ja selge see, et oma tööd tuli teha itaalia keeles, hiljem on olnud seal palju kontsertreis mitmete ooperi koosseisudega. Aga üldse ma vist olen käinud Itaalias umbes 100. linnas ja vist 70. olen ma laulnud risti-põiki ja mitmekordselt on ta saanud läbi sõita ja nüüd ilus mälest seal ei olnud kevadest kui vahetusõppejõuna olime laua Santo Sitsiilia akadeemiasse nädal aega teha tööd nende noorte lauljatega, õpetada neile vene ooperimuusika, on nihkunud nüansse, peensusi, see oli väga meeldiv nädal. Ja muidugi rooma niiskonna linn, mida võid lõpmatuseni käia, vaadata, lihtsalt nautida seda ajaloolist linna. Ta muidugi ei muutu nii kiiresti nagu Tallinnat. Kõrgete klaaskarpi tuleb kogu aeg juurde ekslinna äärde muidugi taga vanalinn, vanalinn 2000 aastat ja nii ta seisab. Tahaks loota, et nüüd lähiajal mul on see võimalus jälle. Kuulame katkendit ühest, Mati Palmi Verdi sur rollist Attilast. Mati Palm on üks väheseid eesti lauljaid, kes on teinud mitut rolli Wagneri ooperites. Kui mul oli võimalus laulda Wagneri Hollandisse partiid lendavast hollandlasest, siis kuna asi sai alguse Soomes ja soome keeles laulda partnerite see oli päris tõsine katsumus, sest ma soome keelt valan sellele üldse ja kas lähenema saksakeelne variant siis ma sain minna, õpime Berliini. Ja seal siis läbi töötada lendava hollandlase partii siis kõigi nende rangete saksakeelse laulmise reeglitega järgi ja ka stiililiselt küsimust olid seal endale selgeks teha, nii et ma võin lugeda, et ma olen siiski kolmes kohas peale Tallinna noh, sellele aegse konservatooriumi õppinud või ennast täiendanud. Mul on jah kolm Wagneri partiid, see tähendab siis Lendav Hollandlane kolmes keeles, mida ma siis laulsin 21 kuni 86 Savonlinna ooperifestivalil ja olles ainus hollandlane teisel aastal 82. aastal. Säärast karmi kogemust ei taha küll kellelegi soovitada, ka seda on juhtunud paar korda hiljem ka. Vot laulmisega on niiviisi, et pääl võib vahest ära minna ja kui ei ole siis teist kolleegi, vaat siis tekib küsimus, et mis nüüd peale hakata ja teist soomekeelset Hollandast ei olnud kuskilt võtta ja ma olin üksipäini, emal olid närvipõletik ja siis säält kohutava valu ja süstide najal laulda ühte väga rasket partiid. Seda võib ainult vaenlasele soovitada. Aga jah, ma olin seal siis kahel suvel ainus hollandlane, sest oleks olnud lugu saksa keeles, siis need saksakeelsetele küll ja küll Euroopas, aga soomekeelset, aga nii ma viis aastat seda seal laulsin, siis mõnel aastal oli keegi taolist ka mõne korra ka üldiselt laulsin ma seal põhiliselt üksi või vähemalt suurema osa. Hiljem, kui ta tuli Eestisse või õieti Estonia tead, 184. aastal, siis tulid õppida siis juba kolmandasse keelde, Tallolme laulsime soome keeles, siis oli üks päev vahet, et 83. aastal ja üks päev vahet ja tuli kohe laul saksa keeles, see oli üsna karm, sest et partii suurus peatada, ikka kuidagi värskendama hoidma mälu värske ja aga kui nüüd samal ajal tuli õppida saksa keeles, me tegime kolm korda päevas proovi, ennem siis seda saksa keelset etendust, jah, ega ta eriti meeldib ka ei olnud, et näiteks Katariina Legends Sis laulis järgmise etenduse, kes oli paljude täht ja ta istus saalis seal üsna nähtaval kohal ja jälgis kogu aeg taru valjakaga siis saksa keelt seal laulsime ja on siis ainus kord, kui minu praktikas on istunud kontsertmeister orkestris, seal valguse käes ja oli valmis klaveriga igaks juhuks, sest mine tea, kas ta järsku pöörduda, kas soome keelt. Aga õnneks ei ja siis kui tuli Estoniasse muidugi eestikeelne variant, siis mitte muusikalise, vaid vaid selle eestikeelse teksti meelde jätmine, see on üks, üks üks raskemaid perioode minu elus olnud, sest et peali väsinud täis seda kahte keelt, mille ma olen omal sisse tuupinud ja palju laulnud. Ja nüüd see emakeeli jäänud mulle enam kuidagi meelde ja narriste läks, vaheste muidugi pöördub saksa keelde eesti keelest, aga soome keelde pöördus küll väga naljaks, juhus oli veel, kui Tarvo naljakat oli neile siis külalisesinejaks ja mina mõtlesin, et me laulsime ikka saksa keeles, viimasel ajal et siis läheb saksa keeles ja tuled, see on eesti keele kõrval siis seda saksa keelset varianti meelde duetti laulda. Aga tarust täied, laulame ikka soomekeelset, siis virulased saavad ka midagi aru. No siis oli suur segapudru, vahetevahel läks küll, niiet noh, saksa keelt ei läinud, aga soome ja eesti keeles küll vahest segame ajas päris naerma. Aga ma loodan, et see Paabeli segadus nende keeltega ei kärpinud seda mõnu seda rolli teha. Hollandlase puhul nüüd mõnust rääkida ei ole päris sõnasest, et ta on nii dramaatiline ja rasked tõstituurne, ütleme minu häälele, ütleme kuusik seda laulis talle, ütleme, toonmad kõrgem hääl. Aga siiski ma olen põhilist passi repertuaaris on mu üks kahest bariton rollist ja ta nii testituurset kirjutatud Carre üleval pidevalt laulda, ma ütleks sihukeses vaade, laulmine ei olnud probleem, FHD-s, aga see pidev Miide laulmine üleval, see oli karm, nii et ühe korra Estonia laval riietu andisse peaproovis plastikrihma, mitte täisnahast rihma ja selle plastikrihmale ma laulsin küll pooleks, et nii kõvalist apogio ehk kõhulihaste väljas pidi press pidevalt teistituuris laulda, nii et neid asju juhtus. Keeltega on nii, et kui sa hakkad ikka ühes keeles laulma, ega ta vahepeal teisi eriti ei lähe, aga kui niisugune erijuhus tuleb, siis võib küll mõni sõna teise keelde saksa keeles muidugi alati kui oopereid on mõnusam laulda originaalis, sest siis on juba niisugune, nagu ta on hea heliloojaks vokaali tunne. Sest et juba häälikud nii saetud, et nad on kõige mugavamat tõlkes, võib teinekord väga vastupidi. Noh, eriti eesvokaalid, tagavokaalid, kinnist lastajalikut, kui need on kõik vastupidi originaalile kirjutatud või tõlgitud no siis on asi üsna halb ja tihtipeale lauljad peavad lihtsalt seda tõlgitud teksti mugandama laulmiseks mugavamaks ja sellel juhul võib ka minna, mõte ei haaku päris hästi, vahest. Aga teisi Wagneri rolle laulsite juba originaalkeeles. Nendega oli lihtsam, sest et siis laulsin ühes keeles kuningas Heinrichi loengrynis, selle ma valisin endale ise selle võrretkema põne saares, selles suures teatris 3600 koht. Nii et ta on üsna suur, kõige suurem hobuserauateater ja kummalisi Yolante saanud, nii et seal siis pakuti mulle väljaks. Võtan prantsuse keeles Kuno Faustist Kristo partii või siis kuningas Heinrich Sis loengress, kuna saksakeelse laulmise kogemus oli, siis valisin kuningas Heinrichi, vaatasin klaveri järgi ja ta paistis olema jõukohane. Nii ma nõustusin jah, seda laulma Buenos Airesesse hiljem sain seda veel Soomes laulda Soome rahvusooperis. Ega seda nüüd ei ole, niisugune käibed üpris tihti läheb, väga kutsutakse kuskile just seda partiid laulma. No ja siis naeratas õnn sellega, et meil tuli kontsertettekandele. Maahärra Weyland Grafi partiid laulda, aga see oli sellepärast tore, et rahvusvaheline solistide koosseis ja karosbyriver Saksamaalt Ta juhatas väga teost ja asjatundev dirigente, väga nõudlik ja väga head akustilised tingimused, nii Tartusse, eriti Pärnus ja Tallinnas, need kah omamoodi ilus mälestus, aga noh, kolm partneri partiid ja neist vähemalt ma ei anna, et kõik on siiski olulised partiid. Ja neid rahvusvahelisel laval laulda ka hollandlasest ma olen jaksanud palju laulda peale nüüd Estonia tõesti jah, enamasti mitu korda vist tuleb ka? 75 kindlasti on, mida ma algul arvasin läbi ajama kolme korraga, aga see arv kasvas suureks, sest et ma polo ooperikompaniiga promuusika gastroleerimas kahel korral Kesk-Euroopas. Siis tuli nii laulda, et ühel õhtul laulsid Saka Riiate madala bassipartiid kõrgustega ja teisel õhtul laulsid kõrget baritoni partiid ehk Hollandlast ja kas trollidega on nii, et eks Impressaariad hoiavad aega ja raha kokku ja siis on siis kuu aega või natuke rohkem siis on praktiliselt igal õhtul etendus ja nad on enamasti eri linnadest väga harva juhtus, kui ühes linnas kaks korda laulmine ka, nii võis küll jah, olla tõrjeetendused. No polnud väga viga, kui me laulsime, nii et ma olin ainus tsaka Riia ja Hollandisse peale, olime kahekesi ühe Poola paritoniga, aga ükskord juhtus niiviisi, et Poola kolleeg oli haigeks läinud ja siis maestro trash tuli. Ta oli päris ehmunud olemisega, kui ta seda mulle teatas ja küsisid. Et vot niisugune situatsioon, et mis, ma arvan, et kas ma suudan laulda nagu mõlemat igal päeval. No ma ei tea, mitu minutit ma mõtlesin, aga siis ma ütles, et hakkame laulma ja näeb nima, laulsin eri Saksa linnadesse, vahemaad võis olla isegi kuni 500 ja rohkem kilomeetrit. Siis ühel õhtul Sakarja partiid, mis kergepäevi järgmisel õhtul oli siis Hollandisse partii, mis oli tõsine tööpäev niiviisi üheks õhtut järjest, see on küll midagi niiskust. Ranka, mida vana niiskuse laulukooli järgi ei tohiks teha hoopiski mitte kellelegi soovitada, aga olukord oli niiviisi ja äramannat laulsin. Kuidas teie ennast vormis hoiate, selline pingutus nõuab ju sellist väga head nii vaimset kui füüsilist vormi. Nojah, eks selleks peab olema põhi, peab olema füüsiline põhi ja peab olema laulu oskuslik niisugune kindlus. Sa pead oma partiid valdama niiviisi, et ta tekitab laululisi muresid, ütleme nii. Ja sel juhul muidugi tuleb ka küllaltki ökonoomselt laulda ja ega seal päris viilida ei saa, aga just koorikohtade palgal kooriga noh, unisoonis laulmine, siis on küll mõttetu püüdule koori laulda. Parem mõtle, kuidas on soolokohad ära lauldud, saab nii et ökonoomsus tuleb siis ka kasutada maksimaalset. Ja seda ei ole välja mõtelnud, mina aga seda la skaalas õppimise aeg ka öeldi, et ei, et koorikohtade peale, kui on ka partii kirjutatud, siis laulda seda nii taustaks või et olla kaaslast tegevusega mitte püüda üle laulda. Sest vahest ka dirigendid ei taha, et solist Pravalveeriks seal, kus on kooriga koos. Kui ta ei ole ekstrite nähtuda. Noh, eks ma siis tegin kõik, mis minu oskused võimaldasid ja ega see vorm võib minna ainult paremaks heegeldama. Minul selles üheksandas etenduselt, seitsmendaks etenduseks läks kogu aeg asi paremaks, nagu hääl hakkas paremini kõlama ja kindlust kogu aeg kasvas ja aega pärast seitsmendat vist kaheksa üheks kortsiifistaks Alappide käima. Mul on niisugune kauge mulje, aga noh, see kõik on üle 10 aasta tagasi ja teine asi on see, et kui öösel pärast etendust pead sõitma bussiga seal paar-kolm tundi ja siis magada, sealt saad, ja hommikul ma ei maga väga kaua, eks ma ikka üritan ikka võimelda või on see siiski hoida, süda nihkus ühistöö korras võimelda ja kindel on see, et peab väga hästi lahti laulma ehk häälesoojendust ega väga korraliku. Aga mul on väike süüa maha käsiklaver ja eks ma sellega siis ennast siis häälestun ennem etendust vastavalt siis mida laulda tuleb. Aga see häälestus on oluline, mida ma lugesin raamatust, rääkimata õppimise aegadele või rääkimata, mida mul on õpetatud, et noh, näiteks karusoo, kes oli ju väga terase häälega ka väga hea materjal ja kool, siis ta kirjutab oma mälestusteraamatus, et kui ta laulis seal armujooki väga Lüris partiid, siis ta häälestas ennast selle peale. Kui ta laulis seal hotellot, siis ta häälestas ennast hotello laulmiseks ja pani kogu selle resolutsiooni käima, et ja ta nagu ütleb, et on nagu pea, resonaator peavad töötama nagu lõvil, et kogu pean häält täis ja eks ta niiviisi ei ole ja eks ma olen püüdnud seda ka siis. Kuidas on teie suhe Eesti ooperiga? Eesti ooperiga on nii, et eetrist on mul kaheksapark, Tiid, seal niuksed, ilusad asjad, mis esimesed ooperid oli Edward avaooperis, pikerlased pealik vahu, see oli niisugune naarnemiku esimene suurem Estonia töö ja minul üks suuremaid partiisid ja Neeme Järvi oli väga entusiastlik ja parandas seda vigast nooditeksti kogu aeg veel viimse proovini. Jah, see on üks ilusamaid mäles muidugi Tubina ooperi Barbara von Tiesenhausen seal ma lähen nüüd vist juba kolmes lavastuses kaasa teinud kahte partiid. Eugen Kapi tasuleegid läks küll vähe ja sellise Hansel kirjutatud mehise partii. Seal oli mul natuke liig, aga hakkama tagid kuidagi sain. Omamoodi tore lugu oli Eugen Kapi vabaduse laulik ja seal ma olen korralik kommunist, Kaldma püstol oli tööl ja nagu ikka pidi välja nägema üks niisugune KGB ja tegin seal korraldusi ja aja sinna, et seal on lihtsalt, aga, aga sellega oli üks tore lugu see, et kõne läksime Moskvasse esitlema seda Eugen Kapi ooperit ja Eri Klas, kellel on alati ideid hädaolukordades, siis ta teadis moskva publikut. Ja siis ta panin avamänguks ja kapi väga ilusat Tallinna pildid. Mängis Tallinna pildid, orkester, keda siis läks ooper edasi ja ooper on kirjutatud neljas vaatuses nagu üks korralik suur ooper on, aga Moskvas läks neljavaatuseline ooper kahes vaatuses silmavahe. Aga Moskva Publicat selle nõksuga alt. Nad läksid ikka saalist välja, päris paljud. Ja siis oli niiviisi, et kui oper ära sai ja me andsime oma parima kõik laval ja siis aplaus. Aplaus oli küll niukene haledavõitu võrreldes meie triumfiaegadega, aga siis, kui maestro Eugen Kapp tuli lavale vana hallid, aga noh, ordenid rinnas ja nii nagu korreka. Asjon. Aplaus läks nii suureks nagu satil laulud. Ja siis on siin veel need ooperid, aga siis need viimase ja saavutustest on. Mul on niuksed, niuksed, kahtlased kujud olnud, nad eesti oopertz, üks oli Timo Steineri, olen tema mustema laule laulnud orkestriga ja, ja niisugust energia natuke tuttav. Aga siis ooper oli kosjas ja mina olen jeerum. Ma ütlen, et mis asi see on, aga üks niisugune algul päris korralik mees, pintsak oli, sellepärast läksin ka joodik Ühele rajale. Ja siis nüüd noorhelil Kauma kirjutas lastele päris toredat tüki, mina näpalon seal hoopis imelik seal muumi jumala surnud. Ja kirstus lamasin ja siis laulsin mikrofoniga. Nii et eesti ooperid on ka päris mitut sorti. Me täna oleme oma saates keskendunud ooperirollidele, aga tegelikult ühes varasemas intervjuus olete te tunnistanud, et teie suur armastus on vokaalsümfoonilised suurvormid. Nojah, neid ju on kah kogunenud palju, ütleme statistika järgi 56 suurvormi olemas ära laulnud, mõnesid neist ka päris palju, nagu Verdi Reekmelist oli nüüd 17 erinevat koosseisu, aga dirigendist kuus korda olen ma Eri Klasi käe all seda laulnud ja nüüd hiljaaegu ka suvel. Ta kloostris, aga neid on jah 56 ja neist niisugused nagu Mahleri kaheksanda sümfoonia seda on ju, ma olen laulnud kolm või neli korda ja väga suurte koosseisudega või siis endale Mess just selle Moskvas, Riias, Riia toomkirikus üldse alati olnud väga ilus laulda ja noorepõlve häirigi oli veel alles alges, laulsime brüsseli Anthemit ja Tiiduja läänest vist ja midagi niisugused väiksemaid asju ka siin nimekirjas, aga nagu Rosiinist tabas maatorid, seda ma olen, laulud õppisin la skaalas. Ja seda rasket aariat laulsin La Scala eksamile, et see on nagu, nagu niisugune välja viilitud. Verdi reekviem kõrval, aga eks huvitav lugu on veel siin mu repertuaaris Androssi, nii missat IRA venna suhteliselt lühem, mis, mille üks Ravenna linna seebikaupmees või sebi vabriku omanik oli noore seitsmeteistaastase Rossini käest palunud maks muidugi kinni. Kuna lugu on niisugune suhteliselt õpilastöö, aga ta kirjutab nišis rõõmsas olekus või rõõmus, kuigi Rossini muusika on kõik, mis seal rõõmsana, siis see on eriti tantsumuusika, peaaegu päris naljakas, aga väga raske hariannal seal laulda ja muudki materjali. Nii et seda missade vennad, jah, lausume Itaaliast küll jah käsikirjast siis seda veel siiamaani trükitud meeskoorile ja tänulli ja sopranite ja noh, eks need ole palju need Bachi kantaat ja neid vorsake reegleid, mida oli väga ilus laulda üldse Itaalias sellepärast ilus käia laulmas, et suurvormi laulmise koht ikkagi on kirik. Kui paralleelselt laulsin vahest kontsertsaalides vaid teatrisaalides ka siis ikke kirikutele elusam laud, tekib niisugune tunne, nüüd on õige koht, kus seda lugu laulda. Kõlab bassiaaria Verdi reekviem-ist. Suur aitäh, Mati Palm, et tulite täna stuudiosse oma väga põnevast ja rikkast lavaelust ja lauljateest rääkima. Aga kui neid valida, saate lõpuks ühte aariat teie esituses. Millise teise valiksite? Noh, eks siin palju oli juttu nüüd Attilast, eks Joati Laari A8 niiskune varase Verdi raske aaria ja seal on erinevad lõigud ja noh, mul on sellega palju tegemist olnud, seda enam, et ma olin ka kogu selleaegse Nõukogude liidu esimene Attile ja selle atjale juurde käib veel igasugust asja, nagu, et teda igal maale või laulda, sest need hunnid tegelikult suurem osa kurja kui head, aga, ja euroopastada ikkagi mängitusega televõiks olla või siis Hernanis kuuluste Silvaarjasele de Silva Regole niisugune lugu, et 72. aastal, kui me olime Estonia teatriga Moskvas, trollis, siis mulle Saarjab ammu selge ja oli galakontsert, Neeme Järvi juhatas ja läks ta siis nii nagu ma ikka püüdsin, kõigest päästja laulsin ja siis tuli jälle teist korda laulda, siis tuli veel kolmas kord ka laulda, et see oli päris imelik ilusaid mälestusi ja lõpuks ta sai kas Estonia laval rollina maha lauldud, aga kuna ooperijutt oli, eks siis nendest ooperi harjatest võiks midagi valida. Ragmenti Ati Laariast kuulasime juba varem, seetõttu jätame saadet lõpetama De Silva aaria Verdi ooperis Ternooni. Mati Palmi kah vestles Kersti hinna. Tehniliselt teostas saate Helle Paas.