Tere, head klassikaraadio kuulajad. Taas on eetris saade ilma silma õpikoda. Mikk Sarv on oma külalistega kohe teie ees. Tere õhtust, head kuulajad. Ma arvan Paljudel tuli ehk meelde Urmas Sisaski ja tema planeetide muusika ja just see oli see, mida me praegu üheskoos tegime. Tegime meie päikesesüsteemi mõlu. Me lasime kõlada nendel nootidel, mis kõlavad kokku meie päikesesüsteemi planeetide tiirlemissagedusega, nii et iga planeet oli nagu pillikeel ja meie viled kõlasid siis nendega kokku ja samamoodi kammel kuna see ilma silma ja õpikoja saate teemaks ongi kokku kõlamine ja uudishimu õppimine. Ja selle jaoks me peame kasutama meie maarahva vanasõna. Mõnu. Seda on kasutatud metsast õppimise kohta. Ja loen ühe sissejuhatava lause Sooma taadilt, jaan tislerilt, nii nagu Oskar Loorits selle 1921 kirja panin. Vana inime, käin nüüd kah Veliki pühapäeva metsa mööda ringi ja vaatan, kui ilus seal iki puha on. Puud ja põõsad, rohud ja lilled, linnud ja loomad, kõik nagu oma sõbrad ja sugulased. Mina olen palju imestanud, kui jääd ja kui targad nad puha, on palju targemad kui UVA inimest. Vaatane sipelgapesa ja sipelgarada, ata siili, oravad ja nirki, vaata Mesilindu või mistahes pisitillukest lindu. Kui palju küll inimene nende igaühe käest võib. Ja kui ilus on mets, olgu ta suvel või talvel iki, seal on oma mõnu. Nõnda on siis metsasalati oma mõnu ja on hästi palju, mida õppida, et kui me mõtleme kasvõi kärbsepeale, mis lendab palju osavamalt kui kõige kallim hävitaja või selle peale, mismoodi puud oma energiamajandusega hakkama saavad paremini kui ükskõik milline vallavalitsus või perekond. Et õppimist on tohutu palju, aga kuidas hoida õppimisõhinat, me oleme täna siin. Kokku kuuekesi juturingis, teine sissejuhatava ringi ja, ja igaüks võib öelda mõne oma mõttega õppimise kohta. Et kes te olete või kus te olete, kuidas te õppimisega kokku puutute hakkame siit päripäeva peale. Mina olen Anne ja õppimisega seotult tuleb meelde, et igav ikka tuleb midagi õppida. Kui õhtul mõelda oma päevategemiste üle, et mida ma siis täna tähele pannud olen, näinud olen, et siis teeb teinekord meele rõõmsaks, kui oled osanud päeva jooksul tähele panna sellist, mida võib-olla varem ei ole näinud. Aga samas sa tead teistegi kuuske iga päev õppima, kus õpetad iga päev. No ma ei julgegi nüüd öelda, et kas nüüd mina õpetan või ma õpin ise rohkem? No lastega on mul iga päev tegemist, sest ma olen lasteaias. Ja kui ma õhtul mõtlema hakanud tavaliselt ma ikka saan aru, et ma olen ise võib-olla Sipakisele targemaks saanud või midagi juurde õppinud. Muidugi kui lapsed ka osakest sahad. Minu meelest see ongi kõige mõnusam õppimine, et kas tõesti kõik ringis? Anne Maasik on Tartu katoliku lasteaiaõpetaja ja, ja iga nädala lõpus oled sa veel ühes vahvas kohas õpetajaks ja ma käin Maarja külas. Et seal laulame üheskoos, loeme luuletusi ja teeme kõik võimaliku hääleharjutusi ja diktsiooni harjutusi ja kõik käib rohkem nagu mängides. Ja vot seal ma kogengi võib-olla kõige rohkem sellist kaasategemise õhinat, sellist lapselikku, rõõmsat meelt ja tahtmist teha. Ja see on iga kord, ma olen nii õnnelik, kui ma sinna juba lähen juba sanlinnast välja, nagu ma sõidan sinnapoole, siis on kohe tunnen, et tahaks laulda, ma laulan autos. Teen igasuguseid hääli, vis meelde tuleb. Ühesõnaga selline vabanemise tunne on. Ja need inimesed kuidagi seal külas on, nad on loodusega minu meelest kooskõlas. Nad on vahetud ja avatud. Kuigi nende kohta öeldakse, et nad on arengupuudega vahel. Miks on vaja, et keegi võtaks mõned lukud ja riivid eest ära et vahel tundub, et me ise paneme ennast õppimise ees lukku? No ma ei tea, kus selline mõtlemise mall on tulnud, sest kui nii võtta, et eks, eks igaühel ole oma puue. Kõik needsamad inimesed, kes niimoodi oma mõttega lukus ja riivis on, et see on ju samuti kuue. Aga lähme ringi mööda edasi. Mina olen Eha Jakobson ja minul on õnn tõepoolest olla väikese kooliõpetaja, väikeste laste õpetaja, Väike-Maarja kool, unipiha, kool väga ilusa järve kaldal ja enne kui ma mõtlesin, kui Anne rääkima hakkas, et mina kui õpetaja, et see on minu igapäevane töö tõesti. Aga tegelikult ei saa õpetada, siis kui sa ise ei õpi. Aga igapäevaselt ükskõik, kas sa klassitoas mõtled, kuidas lastele õpetada, siis sa pead ikkagi õppima selles mõttes enam mõtlema, mismoodi seda teha. Aga kuna ta on meil väljas käia võimalus, niipalju siis me tõepoolest õpime palju ise väljas näiteks mina olen õppinud küll koos lastega nii palju asju hooldusest. See on hämmastav ses suhtes, et mul ei ole ju loodusõpetajaharidust, ma olen. Kuule, mul on filoloogi haridus siis loodus, see õppimine ja avastamine, vaatamine minu jaoks on väga suur asi alati. Ja see, kuidas lapsed näevad näiteks mõnda asja. Kui me oleme väljas, siis näiteks meil on, sa lähed palgid, millest me ehitasime oma õppeklassi, pinke ja seal voor on ära tulnud. Ma mäletan, kui lapsed võtsid selle koore lahti, millises nende silmad siis läksid, kui nad nägid seda mustlik seal koore peal. Putukate mõistlik ja, ja siis kõigepealt nad võtsid seda kui kunstiteost. Et see on nii ilus õpetaja, vaatasin nii ilus muster ja siis hakka neile rääkima, kuidas tülaskid seal söövad ja eks ole. Ütlesin seda ka, et aga tegelikult nad küsisid ise, kuidas sinna sisse saavad need tunneid, mõtlesin, et vaat et nendel on vaja seda käiguruumi ja sinna närivad ennast sinna sisse ja ühesõnaga nad paremini sellest ka arusaam, et see on tegelikult nii, nii põnev ja huvitav et sul on võimalust seda üldse vaadata ja näha, et mina olen selle eest väga tänulik oma valikutele olnud. Et ma olen teinud mõnikord ka õigeid valikuid. Jah, see on hästi vahvat, kuidas tõesti see laps oskab nagu täiesti uue lehekülje keerata. Ja ma mõtlesin just oma lastele, et kuna me elasime ennem alevis, kus oli palju rahvast, suured majad ja Est oma lastele, mõtlesin, et mida neil siin on teha või mida neil siin on kogeda. Et minna ära sellisesse üksildast samasse paika või loodusele lähemal, õigemini madal olnud väga tänulikud sellest. Nii lähme siis ringi mööda edasi. MINA OLEN Heili Lõbusa, koolijuht Lohusuu kool on lastele ja et põhikool ja see on siis see aeg lastel meie majas olla kus õppimise harjumus peaks nagu kujunema. Tänapäeval on nii aktuaalne see elukestev õpe ja tähtis oleks, et just selle koolide algul esimeste õppimise juures see õppimine oleks mugav. Ja sellepärast oleme meie oma koolis võtnud suunaks õuesõppega tegeleda. Ja see eeldabki, et mitte ainult lapsed koolis ei õpi, vaid ka õpetajad peavad ise õppima. Ja nii nagu eelkõneleja siin ütles, et kui palju võimalusi on looduses enda jaoks avastada, nii on ka minul see kogemused sellel kevadel, nüüd oma lapselapsega matkates võtsime ette kohustuse koolivaheajal igal õhtul käia, mis asja jõe ääres ja tõime sealt kaasa igasuguseid taimi ja samblikke ja samblaid ja, ja tegime oma tuppa väikese laboratooriumi, kus saime neid siis luubiga uurida ja seal oli tõesti avastamisrõõmu nii minule kui lapselapsele. Et see, mida Jaan Pisler Soomalt ütles, peab täitsa paika. Ma nõuan igal pool. Mõnu tähendab samal ajal ka lauluviisi või, või pillilugu. Et kui olemine läheb kuidagi kitsaks, jahtaksed, siis on tihtipeale just pill see uuesti mõnu ja hea voolamise tagasi annab. Et viimased juturingis osalejad on pillimehed, muusikat. Asso, ja võib-olla arvan, et kõige rohkem õppida tahtnud olengi võib-olla sedasama pilli, lõõtsa oma sain lõõtsad, siis tundsin, et ma tahan seda õppida, harjutasin sõita ikka päris palju. Ja selle tõttu tuttav ette ma mäletan, ma ise olin teismeline kujule isa Piccolo flööt kätte puutus ja noh, sellest on veel raskem häält kätte saada nendest torujuppidest, millest me neid planeetide hääli alguses tegime. Siis ma olin kuidagi nagu needitud selle pilli külge pidevalt iga päev mängisin ja takkajärgi mul on kahju oma vanematest ja teistest nukleotiidi kiledat harjutamist kuulma pidid aga, aga äkki mängi üks lugu kohe selle peale mis otse sõrmedes praegu tulla tahab. Ja see on niisugune hästi rütmika spill, pulmavilja. Lille. Aitäh infonovskil. Nii ja meie ringi viimane. MINA OLEN Kaie Mikk Hein ise veel täitsa tegelen aktiivselt õppimisega. Teen seda Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias teist aastat küll olen jõudnud vahepeal oma eriala pilli vahetada, nimelt eelmine aasta õppisin ma torupilli ja see aasta regilaulu olen pühendanud rohkem regi oma teemadele. Võin nii palju öelda, et nagu naljalt seee roose, et regilauludest on meil üllatavalt palju õppida. Ja siis mina ise ütlen, et see vastab tõele. Ka, mis oleks see laul, mis praegu esimesena pähe tuleb, et mida me võiksime üheskoos laulda? Heina kindlasti on seal oma lemmiklaul olemas, ah lemmiklaul? Ma ei oska öelda, kanda ikka laule pähe, aga nad on küllaltki pikkade Lõllu. Elame üle. Aga siis, kui läheb laulmiseks, palun, et ta mulle järgi laule. Ta püüki. Veere Altai ei. Ta ei, k mall mis mina leidsin ühetes ka mina. Ta leidsin tamme ühetes ta leidsin tamme. Ta siin tamme selga ja nii võitsin tamme seal ja niiviisi riisa õue all. Kasva tamme jõua, tamm. Tamme ta saad pilve, nii, pung. Oksa teil nii puuke, Tammeigasva Tammei mu Tammeigas tammeoksad pilve ei. Oksa tell vooge no viisin tamme emiisyyneema õue. Saadan jõua Tamm. Adam lõuada, saad pilve, nii. Oksa nii googe Tammeigasva tamme, tamme kasvanud tammeoksad. Ei no oksa. Loe alla siin veel alla. Ma tahan jõuada. Jõua ta. Oksa Belveni. Oloog saatil nii. Tammeigasvantan ei olnud ju, ta ei kasva tammeoksa, Belve ei pooge. Oksa pil. Mu viisin õue. Vaadan jõua. Homme jõuab jooksatele nii. Teil nii pooge? Tammeigasvantan ju ta kasvaldam. Tooks ABLV ei. Maksa teil. Meesin päi juukse ja siin ju ukse all. Kasva, tan, jõua tamme. Aga jõua tammeoksad pilve, nii puud. Oksapung, tamme, kasvistan. Tammereoli oksad pilve, nii? Si oksa teil nii, tooge see tol käega. Noore Me. Akukaane. Tammemaa näeks mis Tammessa Essays sakste sööma lauda sai, saaks lauda kooritel jooma. Vahva tema laul paneb mind alati mõtlema ühe mõistatuse peale, kes ära arvab kõigi mõistatamise aeg tänase päevaga, kevadise maarjapäevaga saab täis. Meie saade on raadios, siis on Maarja päev juba selja taga, nii et ärge siis enam mõistatage, aga ütleme, et täna veel võib. Mõistatus kõlab nõnda, et kõik need tegelased, kes selles tamme laulus olid ja kelle õues tamme kasvanud, on mõistatuses ka olemas. Isa, pikk ema, lai. Õde, pime vend, pöörane mis on ilm ja kes veel ütled? Ma pean natuke mõtlema, kuidas need emad-isad olid. Pöörale. Ja ema oli lai, ema, võib-olla tapja öeldakse, mõnel poolõde on pime või sõsar on sõge. Lõuna-Eestis tuntud vend võid olla Divihane. Lisaks pöörasele pöörleb ja on hästi äge tarrimatarn ja kõlab hästi. Mõistatustega on selline vahva lugu, et tegelikult iga vastus on omamoodi õige, oskad ära põhjendada siis tikke, pine, võib-olla talvine näiteks. Ei, minul küll kõige esimesena tuli, et noh, kas see on nagu selline ööpäev. Peaaegu saime kätte, et kõige tavalisem vastus sellele mõistatusele on maailm. Aga see võib olla muidugi ka leivalabidas ja tapu, teivas ja igasugused muud tähtsad asjad, mis maarahval olid ja see pikk mees ja tõepoolest, see on seesama, millest me oma saadet alustasime, nende toruviledega seal taevas, pikki saal, taevas või silm nagu Eha ütles, et esimene vastus, pik kisa on ilmetkes, siis lai ema võiks olla. Maha õige tõukli, aga miks ema ja kas maantapja, kuhu me lähme, kuni surnud oleme? Taevasse. Kas aga keha läheb mulla sisse, Allan, ehk siis ema on jah, see, mis võtab endasse kõik, kes on oma aja ära elanud, katanud sellepärast lapsetapja on, aga jah, tõesti, et praegu kevadel on maa vihane. Olete kuulnud mao vihast, millal tohib maha istuda ja palja jalaga astuda, kui äike on ära? Esimene Go on ära käinud. Mõned ütlevad ka, et juba peale jüripäev või proovima hakata, aga enne seda maa külm ja niiske ja maal nagu solvunud selle peale, et taevastani pikaks ajaks maha jättis. Nii palju naisi meil ringis teeb meele kurjaks. Mees on niimoodi terve talve kuus kuud on ära ja see on imelik, et maa tegelikult kohe alguses mihklipäevast ei saagi aru, et, et külmaks ja koledaks on läinud veel pikka aega on soe, kuni niimoodi poole oktoobrini välja kuni õuesõppeaasta lõppemiseni, aga seest kevadel ja on seda viha veel tükk aega järel. Et kuidas taevas ometigi julges niimoodi. Ja nüüd siis kes. Isegi täitsa kõlasse samme ütlesite, Kaiega on just pime õde. Ja võib-olla ees midagi naiselikku, tõesti, et öösel kasvavad kõik taimed. Et ega nad päeval nii palju ei kasvagi päeval nad võtavad päikesest endas väge, teevad suhkruid ja ajavad need juurde ja igale poole ja siis öödule, siis vaadake kevadel, kui palju ühe ööga võib taim kasvada teinekord mitu, mitu sentimeetrit. Eks nad muidugi kasvavad päeval ka. Seda teate, kuidas rohu kasvamist kuulata on võimalik. On keegi kuulanud rohu kasvamist? On hästi lihtne, siis kui maaviha on ära lõppenud, et maha tohi täita ja tegelikult varem ka, et kui panete mingisuguse aluse endale. Aga noh, ega enne maikuud õieti see rohu kasvamine nii pööraseks ei lähe. Aga kui maikuus otsite endale niisuguse vaikse koha, kuhu mullusaid lehti on palju maha sadanud. Sõidate mati peale otse maha, et hästi hästi tasakesi kuulama ja siis kuulete, mismoodi need kerkivad rohukõrred lükkavad vanu kuivanud lehti, krõks käib siin krõks, käib sealpool täitsa võimalik kuulda, kuidas rohi kasvab. Seda on hea teha näiteks taevaminemise pühal, et see, mida peeti maa hingamispäevaks. See on selline päev, kus kohal ei tohi maha kõvasti astuda. Ma peab yks päev saama niimodi rahus olla, inimesest ei tohi kaevata, ei tohi midagi midagi teha, kui usuti, et Jeesus läks taevasse. Kunagi läksime algklasside õpilastega üle soosel päeval oli ja kõigil öelda, et te peate seda pehmet sood mööda nii käima, et nagu lendaksite ülesanne. Et maabjad sel päeval rapsale mehes viimane vinti vihane või terane vend. Kes siis see on? Taevas oli meil ära maali ära, öö oli Äravisel puudu päev, just et kõik need päevad on niimodi vihaseid tegemisi täis hommikust peale. Vahel ajab hirmsasse stressi ja, ja küll me õpime ja võitleja teene, see on seesama, mida see vinti vihane Veli siis teed. Ja kõik need neli olid sinu lauluski olemas. Aga mis laul ütles, et tammi tahtnud kasvada ei tahtnud kasvada nende juures? Miks? Ootan ikka oma oma just seesama kokkusaamine, et me jõuame ühe olulise teemani selle jaoks, et midagi head meie elus saaks, nii nagu tammest sai lõpuks terve hulk igasuguseid põnevaid asju mida on selleks vaja, see oma on. Jõuame ühe niisuguse sõnani, mida naljalt elus ei taha palli kasutada. Aga? Vastus on just see, mis tegelikult igasuguse õppimise juurde käib. Võimalik õppida ilma armastuseta. Kindlasti on võimalik õppida, aga teine asi on kas ega annab midagi inimesele. Kas ikka tegelikult õpik, kas ta tegelikult õpid, sa õpid millegiga muu jaoks sopid hinnete jaoks sisseastumiseksamite jaoks siis sa õpid millegi selle jaoks, mis on võib-olla sinust väljaspool ja kaugel. See tamm võib-olla tõepoolest hakkab kasvama ikkagi siis, kui sa seda armastusega teed nagu Associn, eks ole? Oma pilliga jah, ega ta teistmoodi ei tule. Mina ele mõtlesin, et see tamm on aeglase kasvuga, et see peab nagu tema sisemuses tulema, see, et kuidas tema kasvab, kuidas tema õpib, jõuab tulemuseni. Võõrsõna see motiveeritud olema hakkab mingi juhin. Õppimiseni. Päris hea motivatsioon jaoks see tema sisemisest õhinasse tahtmine kuule endast välja või õhku jõuda. Jah, aga samas oli laulus muidugi ka huvitav see, et kui see tamm siis tõepoolest kasvas ja tõesti igalühel on noh, nii nagu Asso armastus oli lõõtspill, mis pani su mismoodi kasvama ja pilvedesse pugema edasi. Ja muidugi lõpuks ikka hakkab praktiline eestlane küsima, et no mis saab smart casual ja mis asjad meie tamme laulus said? No just otseselt võib-olla ei oma tähtsust, sest mis tast saab, vaid see on selline ümberkujunemise loomine, et sul on tamm ja sellest sünnib kõik need asjad, mis maailmas. Aga kui me mõtleme konkreetselt, et seal oli esimene asi saks? Sööma laudja, junkurite joomalaule kirikupingid ja selleks muidugi veel edasi saad, neiukesel tuleb Kerstukene kirstukene siis kinni, lahti lehtedega lehmalauda ja eks neid soove on lause et see tammelaule. Kui meie unipiha koolis alustasime ka oma regilaulude laulmist 87. aastal, siis see oli üks esimesi laule, aga me leidsime selle tamme Singsale pruuga, laulsime sedasama laulu. Siis oli hästi pikaldane lastele pakkusest see mõnu, et kui pikalt, kui palju asju sai, kõik lehtedest sai lehmalauda jaoks sõna see asi neile hirmsasti meeldis. Noh, muidugi, kui me nüüd mõtleme Hasso näidet ja armastus, et on ju Sapsas sinu pilli järgi söönud Saksa olnud ka ilmselt küll aga kirikus oled mänginud. Kirikus praegu küll ei tule, vist ei ole kirikus mänginud isegi lõõts. Lõõtsa muidugi aastaid võrgu pillu. Aga kirik turule ei ole õige koht lõõtsa. Aga ometigi on sul lõõtsaga kaunis pühalike hetki olnud. Pulmades või kusagil? Jah, seda kindlasti ja sa tunned, et, et iga noot on paigas, iga nuut juhib ja ma ise olen hästi palju kogenud seda, et kui ma oma eriti mängima hakanud kevadel hommikul metsas või snäkki näen kogu maailma hoopis teistmoodi. Olete te proovinud mõnikord metsas mäng? Ma võiksin jah, täiesti üksinda metsas kännu otsas. Hästi, sihuke mets kajas nagu vastu ja võimas kogemus. Mingi aeg, ma käisin iga kommikesi metsas vaatamas ja lähed ise oled unine ja metsaunine ümberringi ka sel hetkel, kui paned flöödisuule jalkat mängimas, järsku midagi muutub, märkad, mingit lindu või mingit värvi, mingit varjundit. Poolesse see pilliviis annab, annab mõnu sinna juurde. Ka, mis oleks järgmine viis, et kui nüüd tammelaulu põhjal rääkisime armastusest pillimängu vastu. Hästi vahva oli seal lillede valss, ütle paar sõna saidki lillepolka lillepolka ja see on üks vana lõõtsalugu ja ma ausalt öeldes ma ei teagi, ma olen teda kuskilt kuulnud ja niimoodi loodan, et kuskilt kuuled ja siis jääb meeldeproovide järgi ja muidugi üks hästi ilus lugu, on Uku aru, kas see on selline, mis alati läheb inimestele hinge, aga laseme ta praegu toimiv sa kevade puhul niisugune laguneda khati, lõõtsa küsitakse alati, kelle tehtud see Arvo Pärt nägopper seal ukru filmi jaoks ja teine peale ei teata essi Arvo Pärdi sõda, nagu öeldakse, seda vähe ilusama lõõtsaloo teinud. Aitäh tõesti mõnus. Arvo Pärdi kohta võib öelda, endan tõesti helilooja, kes on väga hästi suutnud pühenduda mõnule ehk siis ise juhtumisele. Et alates tema sellest tintinnabuli stiilist, keste ja minimalistliku stiilist ta tõesti kirjutab muusikat, mis iseennast teed, mis siis juhtub. Ja selle esitamisel on hästi oluline sellega kaasa minna, et hästi lasta pillidel ise kõlada ja ise mängida. Aga kui nüüd Kaie laulu juurde tagasi tulla, sa ütled talve, et äkki on see liiga pikk ja äkki ei mahu ära. Selle järgi oletan, et, et sa oled sageli sattunud olukordadesse, kus meie regilaulud liiga pikad olnud. Mitte minu jaoks, aga tavaliselt on nagu võib-olla rohkem publiku jaoks, et nad ei ole harjunud kuulma sellist ütleme niimoodi, et mitte nii põneva meloodiaga nende jaoks on selline küllaltki vähese liikuvusega. Keskendub hästi palju sõnadele, et oodatagi sellist pidu ja tralli, tavalist. Ja tihti on ka need regilaulud murdes, millest võib-olla enamus inimesi ei saa aru. Ja siis jääb igatipidi laul neile kaugeks ja kaoks huvi ära. Aga mis ma ise arvan, et kuna meie enda eesti maalike räägitakse murret, siis võime huvi üles näidates seda õppida ja see on selline asi, millest küll kindlasti kahju ei tule, kui sa oskad. Hästi vahvad on need Eesti Raadio, Lõuna-Eesti mulgi ja kihnukeelsed saated end seal tõesti sellest kõnelemises täiesti oma mälu ja eriti kui inimesed, kes eluaeg seda kõnelenud, on need diktorit tavaliselt natuke kohmakamalt, aga aga tõesti, need inimesed, nende on ääretult rikas ja põnev keel ja seal on tasse ütlemise mõnu sügaval sees olemas. Kui liikuda veel lõuna poole, siis läheb keel veel keerulisemaks, meie mõistes, et siis tuleb võru ja setu setudest ei saa ju, lihtsalt ei saa keegi aru. Aga samas kui natukene pingutada, lauludel on niivõrd põnev ja kaasakiskuv sisu, et ega see väga suur vahe ka ei ole ja kui juba setu keel käes varsti karjala keel ja sealt võivad teised keeled tulla, et tegelikult meil on tohutu suur parandus ümberringi ja tohutu suur võimalus õppimiseks regilaulu kaudu. Aga on mõned olukorrad, kus kaal iga regilaul tundub lühike. Oled sa ka seda kogenud, et kus nagu järsku kuidas see võib-olla, et seesama tammelaul ongi otsas. Nii küll tundub ta lühike, kui sa laulad seda ja suudad sinna sisse minna. Ja siis enne lõppu sa tead, et mul saavad kohe sõnatuks. Sa oled oi kui kahju midagi juurde mõtlema ja oled sa seal laulu kiigedelga laulnud? Ei olegi. Minu meelest on kiige peal laulmine ja samuti kevadel teed käia kellegagi ja laulda. Et siis muutuvad kõik laulud nii uskumatult lühikeseks, eriti praegusel kevadisel ajal oled sa teed käies laulnud ja olen küll ja on sama kogemus ja täia on küll. Et kõik viieminutilised 10 minutilised laulud on niimoodi uskumatult lühikesed. Kuidas ta siis jälle otsa said, hakkame otsast peale, õues, keda samme, sulla. Oled sa ka teed käies laulma? Kindlasti. Aga et mis oleks niisugune laul, mis siia kevadesse tee käiku ja õppimisse kõige paremini lapits? Kevadel ikka kisub metsa poole. Me Hillaad käin kulla. Kulla Me vil metsa. Imekulla kuusi. Ka see, et valged ja ma juba Paatil koovatiinada len tihti vaadi ta hallid, hall, nõnda hall vall, ta la kaal on pikka Mulle ei lähe aga landi põll jood pikka maad ja siis ka ju ikka ja ei. Aga. Me tee ta tippu, olis ta. Ta tipu uuris. Ta ma, ta ka maksakarva olis ta ära maksa, aga. Elist A Sangla alista. Laad käime kul. Naaskul laadsinna käime, kuna sul siin kus on kuused, kuldatäisi, kus, Nii ka lohk, saal on Norra. Ei maksa. Kaasnad vaas laulu. Lähme aga oomi mängima. Seemet Saaguuti. Ta kuuldi maale paatsalu, ikka. Ka sama Luiga, ei, aga see me ka. Ka see, sa ka, ma ei. Lähme gaami saava ta nai. Lähme saava lai kassa kaad pais. Juba veed vulisevad. Kooli. Roiks kuula kas on kuulda kooli, kas kuule, olgu, uurin või on geel Riimassa või on hiivas kuure ju tulla, kas on koorekool ju. Või on needas. See laul, huvitav, kes selle üles kirjutas, kas Jakob Hurt või kuskohast sa selle tegid, ise ka midagi sinna juurde, ütle ausalt ära. Praegu tuli. Praegu Utimas Jäkuutimassa kuuti löömahkrutilise tähena kukerpalli väha, kuus hundirannas, paar kuud, meie regilaulu väga hästi uuesti ellu ärkamas, et isegi muusikaakadeemias hakatakse õpetama seda ja Viljandi kultuuriakadeemias Tõnu, Veljo Tormis, retseelia Roosele ja Jaanika orasele ja paljudele paljudele teistele, kes on tõesti kätte leidnud, et, et tohutu varandus on selles Jah, ma tahtsin siia veel juurde öelda, et tegelikult aga on plaanis põhikoolis ja keskkoolis hakata õpetama sellist folkloorikursust pärimuskultuuride üldse, ümarlaud tuleb tabilis. Aga mina olen kogu aeg puudust tulnud just sellest, mida me praegu tegi. Kuidas Asso ja Kaie olete te ka niimoodi lihtsalt, mis sülg suhu toob, mida silm näeb, seda laulad. Mis meelde tuleb? Olete proovinud? Ja ma olen saunas niimoodi laulnud. Meestega kes annab alla, enne kellel sõbrad, enne lõpp. Saadad. Tead küll ei mäleta, minu meelest v lõpuks seda kahekesi üksteise võidulaul kõik teinud, et aitan sellest aulast. Vanasti olid pulmas selliseks kohaks alati ja võistlus niimoodi kütab kired üles ja aitab õhinat leida. See on muidugi väga hea ütlased harjutada, aga, aga kindlasti on kõige õigem aeg ja kõige suurem saak enda jaoks, kui sa käid mööda metsa ja tõesti niimoodi järjest laulad ja lased kammel praegu tuli meelde, et kas pungad on paisunud ja, ja mistahes, mida traditsioonilises regivärsis ei leia. Aga see on meie oma laulja, meie oma keel ja meil on täielik õigus ja taha öelda kohustus, aga tegelikult suur võimalus maailma avastada nõnda lauluga, kuidas Hasso, sul. On ikka olnud küll mõningast kordi, kes nagu sõnad tulevad ise, aga noh, mul on üsna vähesed. Aga noh, ega keegi ei taha kaas On olukordi või pulmasid suhteliselt harva ikkagi umbes sellistes ongi kuskil päris niimoodi, et esinema kuskile siis ei ole, siis on ikke kindlad lood. Aga Heili, kuidas koolis? Laulu tegemisel nüüd ja praegu võiks kooli korras õppimises kohta olla, et noh, me teame, et kool on nagu niisugune kuulutamise paik ja kooletamise paik ja range kord peab olema paljude koolide õued on nagu vanglaõued ja turvamehed peavad olema seal ja nii edasi, et kas sinna niisugune pöörane vabadused sa nüüd praegu teed laulu teed, sõnateid viisi võiks mahtuda on, seda vajas. Jah, kindlasti on võimalik seda koolis teha ja eriti just õues. Ja on lapsi, kellel seega tuleb kohe nii, et ka näiteks matkale minna, et alati leidub mõni, kes kas mingi rütmi salmi teeb või midagi, hüüab teistele. Aga mulle meenus, et kui oli jutt, sest, et kas matka käigus või saunas või kuskil, et ilmselt on seda kunagi varem ka peredega niimoodi tehtud, et meil käis eelmisel suvel yks kauge külaline ja kui käisime temaga lahemaal matkamas, siis tema võttis kohe laulu üles ja laulis matkamise käigus peaaegu kogu selle tee eesti keeles, see oli tal vähegi ununenud, aga ütles, et et nemad kui siin Eestimaal ta oli kuueaastane, kui ära läks, et emaga niimoodi käies nad alati laulsid. Vana see on see, mida ma ka usun, et, et see on meile hästi loomulik ja mõnes peres on ta alles püsinud ja teised muidugi leiavad, et see ei sobi ja see on kuidagi niimoodi rumal ja pentsik. Aga. Meie muidugi ei leidnud, et see rumal ja pentsik on, aga, aga meil olid ootamatu ja tõesti lihtsalt kohe matk oli pikk ja hoogsalt astuda, oli väga hea selle Klaglüga ootel ja ja sai isegi kaasa lauldud. Sõnatult siis ja, ja mis midagi oli tal lapsepõlvest meeles ja siis läks aga sealt edasi kogu aeg seda, mida nägi, kohe tuli minu kõige helgemad mälestused temast on ka just metsas laulmisega seotud sest emal meeldis ka laulda, metsa sai kodus, noh, niimoodi tööde juures toimetuste juurest eriti palju ma ei kuulnud, on ikka rohkem. Seal ta muutus teiseks inimeseks, koha hääl läks lahti ja laulis muidugi põhiliselt oma noorpõlve laulukest müst improviseerimis aga ei olegi ta tunne, aga just tema viis mind lapsena kogu aeg metsa, niimoodi tema käimisel. Muidugi kõigile. Kuulajatele meeldetuletuseks ja julgustuseks, et minge välja ja proovige järgi. Muidugi üksinda autoga sõites on seda hea ja julge teha ja keegi ei kuule. Üksinda mootorrattaga sõites on veel parem. Siis tundub, et keegi ei kuule tegelikult väga hästi. Sõidab aga minul on jälle mälestus, kui mina, laps, tädi sõitis hobusega, siis tal oli niisugune töökoht, et farmi juhataja pidi pikki maid ja talle oli antud hobune ja tema istus seal vankris ja laulis alat. Mina olen ka laulnud. Ma ise laps olin, ma pidin käima pikka teed raudteejaamast vanaema juurde siis ma laulsin, sest ma kartsin. Ja näiteks, ja siis ma laulsin, tõdevad paljud lapsed täiesti intuitiivselt. Aga meie oleme ka laulnud. Me oleme laulnud seda tule meile päevakese laulu. Just siis, kui meil oleks päike, luti välja tuleks ja tulebki. Ei no enam-vähem tuleb. Ja ma tean, et ma olen laulnud viimakese laule, istunud seal kuuse all, siis laulad viimaks selle. Nüüd üle läheks, auto läheb lõpuks ka mina olen jumalast. Sellel alal leiame raadiokuulajatele ka need laulud, et millega päikese välja, kuidas see käib? Kuule välja, päeva tuule väljus ja päevamaa, anna sulle tüki leiba. Sul tehki leiva, hääletükiotsak. Otsa tuule end välja päevake tuulepäeva. Anna sul karbi räimi maania, sul Kaarli räimi pääle karbiga liits räim. Ka räime tuulenud välja. Anna sulle töö, süüli. Ja kuidas vihm välja tuleb? Ma ei mäleta enam seda vihmalaule, ma olen seda nii igav, mitte mitut moodi, laulad vihma geeneedel geene. Ära sa ja minu pääle. Saaja minu pääle. Mul saab märjaks. Mulle saab Aks. Mul ei koodo Kozmaguiva. Aga ma tahtsin ütelda tegelikult selle õppimise seisukohalt lapse seisukohast, mina küsisin ükskord lasteaiakasvatajate käest, kahe õueõppeloeng oli ja mis ta seal metsas siis õpib? Helme ütles väga ilusasti, tead, nad õpivad, kuidas astuda seda maad tundma, et tegelikult inimene peab kehaga oma maad tunnetama seda, mis on, kui ta astub näiteks ka metsas näiteks pehmesse, ehmata Itaalide pilguga täna vaid see ongi see ongi mets või, või siis ta poeb sealt puude alt läbinud ja selles mõttes, et ta õpib tegelikult oma keha tundma ega metsas ja seda loodusega seotud, sest inimene paraku, kui ta ainult noh, autos istub ja heakojal vahel jalgrattaga sõidab. Aga üldiselt ta kaotab nagu selle oma kehatunnetus oma ruumitunnetuse ära. Et see on see, mida on, on ka võimalik ikka teha ainult väljas. See on üks, mida eelmise aasta Lohusuu õuesõppe õpetajakoolituse õppejõud rootsiski, Ameerika märk on sellega tegelenud, ta on hästi vahvad liikumisrajad teinud lihtsalt palgid ja tasakaalu hoidmise ronimise rajad. Et tõepoolest öeldakse, et meil kasvab praegu kontideta põlvkond lapsed, kes ei saa kõndida, kes ei saa harjutada ja väga turvaliselt oma klassikastis, siis lähevad autokasti, millega sõidavad koju kodukasti ja nii edasi. Et meil lihtsalt polegi palju võimalust joosta ega liikuda. Et aeg hakkab jõudma lõpule. Üks vahva laul on, mida ma tahaks kaasa anda tänuga teile ette siia minu juurde vilusi külla tulite ja samuti kõigile raadiokuulajatele ütleb, et me kevadel peame teed käies laulma, sest muidu hakkavad teed meid Theo, Tarmo ja laiad väljad, laitmajat, metsa, kõrged puud kõnelema, kes tummahammas siin käib kummaliselt. Et maa peab neid hoidma ja, ja drest lauluga saame nad pehmeks, rõõmsaks laulda. Lähme hellad, käime. Kulla Ella käin kullale. Laadi öödale laagri elasedo raiutud raada, rai oldud solidet oriaad, käirurgussari, Taarja käinud oriaad, käinud, härjad läinud, orja käirov läinud esinema, teinuti liidu, ta ei. Tee Liiluda maal mõnuda. Metsa kõrgelbul kõõmuda kõrgeri pool välja Allai alla luusida, hästi jälle loosida. Kaksi vaesdalasta, jäägaksi, saale, see taadi ta mööda läheb. Ja me ei tee needee Liiluda. Luura tee viiluta oma mõnu, ta. Ei looda metsa, kõrgelbu mõõda metsa käel tuul Rõõmu ta väljal lai ja laulu, siis ta välja. CD teotaks meid, ala. Tahaks Meida väeli lai ei laidaks ja vähe oli lai, tahaks meile amet, kõrged puud. Aitäh selline oli siis paastumaarjapäeva ehk maaema päeva ilma silma õpikoda. Kohtumiseni järgmistes õpikodades. Kevade poole enne jaanipäeva on neid iga kuu oodata, nii et suur tänu täna ringis osalenutele Annemaasikule. Eha Jakobsonile, Heili jäichele Assayndil ja Kaie Mikk häirile. Meil nüüd mõni minut veel aega on lõpetada sellesama planeetide häältega. Nii nagu me alustasime, nüüd kõlavad kõik päikesesõbrad ja sugulased, kes tema ümber on. Ja need hääled, mida te kuulete on kooskõlas planeetide tiirlemis. Kuulsite ilma silma õpikoja saadet Saadet juhtis Mikk Sarv.