Tänane portreesaade on eesti lauljanna Staile assonist Haljand muusik, kes hindab ausust, ausust enda, teiste ja muusika suhtes. Täna räägime ainega tema õpingutest, unistustest ja õpetajatest. Viina sõidan ainel olnud õige mitu. Kaheksa aastat tagasi lõpeta Saile assoni Eesti Muusikaakadeemia dotsent Ludmilla Dombrovska ja professor Ivo Kuuse klassis ning kolm aastat hiljem omandas samas ülikoolis magistrikraadi professorite mati Belo ja Helin kapteniklassis. Äärmused ongi rohkem õpetanud. Mu ema alati ütles, et pane elus tähele, halb eeskuju on eeskuju. Õpetus võib-olla, mis nüüd konkreetselt edasi ei aita, näitab sulle jälle seda, seda, mida elus tegema ei peaks, mida muusikas tegema ei peaks, see on ka omamoodi ju, õpetas vahel tänapäeval mulle tundub, et ma olen õnnelik, et mul on olnud nii üht kui teist. Mõnest karista juba siis interpreedi teel olen ma võib-olla isegi mööda läinud tänu sellele, et ma olen seda oma õppeperioodil näinud, mis üks või teine valesti tegemine endaga kaasa toob. Noorena kahekümnendates on mõned libastumised, lubaduse selles mõttes kõik. Me kukkudes õpimegi, eks, aga kui sa niimoodi noored kukud, siis taastumine on kiire ja sellest ei jää märkijagant. Paraku. Lasteaiad, mida vanemaks saad, seda vähem tahaks libastuda kindlasti ma ei taha absoluutselt kellelegi kuidagi haiget teha või kellelegi osatähtsust oma lauljaks kujunemisele nagu alahinnata, aga minu reaalne filosoofia ja põhi ja idee sellest, kuidas ma laulan, pärineb Carla per konsildi Itaaliast. Õpetus, mis on sellele eelnenud ja järgnenud sellise vaimuga juba, et ma pean asjadest aru saama, ei suuda kunagi midagi niimoodi lihtsalt ahvipärdiku teha. Ma arvan, igasugune õpetus, mida ma olen saanud, ma olen sellest nagu enda jaoks võtnud positiivse suudaks pauna kanda või igast asjast, et leida häid külgi ka ja ma arvan, et iga õpetaja, nii laulus kui ma olen õppinud ka hulgaliselt lik jah, tädi klaverit ja dirigeerimist ja igast asjast ma olen enda jaoks vist võtnud nagu mingisuguseid positiivseid asju kaasa. Mina olen vist seda rääkinud, May mingisugune kuueni ja kuulsin raadiost arvatavasti siin mingisugust klassikalist laulu. Ja ma olin täiesti, mis mereeritud sellest. Nuia siin ema, mis asi see on, kui tore emas Lättorid sõnu ooperini nuiasid veel mingisugune, ma ei tea, kuid arvatavasti ta viiks mind siis ooperis teater, kus lauldakse ju see siis kõik pidi nii minema, et ooperiks tol õhtul oli Travi jääda. Ja dirigendiks Eri Klas ja kusjuures ma loomulikult seda ei mäleta, et kes see siis vaene tuberkuloosihaige oligi seal sinises valguses suri imeilusasti, aga jättis minusse täiesti kustutamata jälje, et sellel õhtul sai minust laulja ja ma olin kuuene. Kujutage nüüd ette, et teie lasteaia muusikakasvataja ei olegi täis veel märganud lauljat, aga teie juba oma unistustes oled seal otsuse ära teinud. Muusikaklassi 20 esimesse keskkooli sisse astudes öeldakse teemal, et oi, lapsel ei ole erilist muusika andmed, aga selle eest on ta matemaatika peale väga meister, pange ta kuskile reaalkooli. Milline ahastuses nuia, synnienoi, Ingani mune. Kolm korda katsetel 21. keskkooli lõpuks lihtsalt minu ema peale halastaja. Tatar, et ma ei saa aga talle selgeks teha, et ta ei ole musikaalne. Õudselt tahab ema peale alastati ja siis võeti katseajaga sinna vastu muusikaklassi. Edasi juba läkski niimoodi, et siis keegi mind sealt enam ära ei ajanud ja ja siis hakkasin klaverit õppima ja tal läksid siis need põhikooliaastat niimoodi klaverit õppides. Ja, ja unistades päeval see klaveri õppimine tasub ennast ära, sest oli tõesti hetki seal teismelise ikka jõudes nagu kõigil, et tahaks maha jätta pilli harjutamist, nii palju muid asju on huvitavamaid teha. Aga, aga laulmise kiiks nagu vaidlesin klaveri õppimise juures ka ja siis tuli juba selline aeg, et võis astuda otsa kooli ja siis oli nagu esimene pauk oli, talle öeldi, et ei, ei, ei, 15 on liiga vara, isa veel laulmist õppida, aga väga sobivalt oli võimalik õppida koorijuhtimist. Tegin valiku, et kas õppida 21. keskkooli keskkoolis või otsa koolis, ma tahtsin muusikale lähemale. Tol ajal minu õpetajad keskkoolist pidasid ralliks otsusensk heale haridusele eelistan suvalist keskmuusikakoolist, aga. Ma ei ole seda sammu siiski kahetsenud, et need koorijuhtimise õppimise aastad panid mulle väga-väga hea muusikalise üldmuusikalise põhja. Alates klaverimängust kuni jah dirigeerimisel nüüd on niigi, et lauljatena oleme ju praktiliselt dirigentidest sõltuvad ka, et partituuri mõistmise oskus on nagu väga suur ja mul on tõeliselt abiks olnud ja partituuri need mängimine, et mängid näiteks kahte ülemiste alumiste häält ja siis käega dirigeerib ja siis veel ühte häält laulad. Milline selline ajude gümnastika see tookord oli? Aga tänapäeval mitte ainult see, et mulle partituuri omandamine on suhteliselt nagu läheb lihtsamalt. Täitsa lihtne oleks, aga et läheb, läheb kiiresti. See säästab ka väga palju raha tänapäeval, et ma suudan ennast partituuridest ja muusikast. Üldjuhtudel on muidugi erinevad muusika tagant, tavaliselt ma suudan ennast läbi närida ise. Selline teenus maksab väga palju, tegelikult noh, solfedžo on jah, selline oskus, mis on kõikide muusikutel ja noh, paraku iseäranis lauljat täiesti sellest algab kõik heast noodilugemis oskust ja kuidas ma seda nüüd ütlen, aususest muusikalise materjali suhtes, sõnu sellest sõltub tegelikult oma professionaalsuse tase ka kui kolm 40 aastat tagasi. Anttila Te, olete väga asja andeks. Tänapäeval seda enam niimoodi naljalt ei juhtu. Kas sa loed kõikides noodi võtmetes? Jah, muidugi, loen neojalgrattasõitjate põhimõtteliselt ju ütleme väga tihti ei lähe vaja mingisugust too võtmes lugemist. Aga kui ära õpitud, siis loomingut ta võib-olla ei ole nii mugav alguses, see on loogikas, matemaatik, kes on kõik matemaatika tegelikult muusika keel, et seal lihtsalt teatud märkide keel, see on üks, üks keel, mida meie muusikat oskame ja me oleme selles mõttes priviligeeritud. Edasi tuli Muusikaakadeemia ja tuli, jah, läks nii õnnelikult, et ma sain kohe astuda esimesele kursusele sest ma ei tea, kuidas tänapäeval ana tol ajal oli üsna karm, seekord, et enne muusikaakadeemiasse sissesaamist tuli läbida kas siis osakonna ettevalmistus ehk no või siis otsa kool või Elleri kool Tartus. Aga kuivõrd ma olin õppinud koorijuhtimist, aga mitte laulmist, ütleme see oli õnn, et mind võeti siiski esimesele kursusele, sest kes teab, kuidas elu oleks muidu näinud ka, et pärast sellist tugevat kursust otsa koolist? Ma tahan öelda, et meil oli väga tugev koorijuhtide kursus just muusikaliselt hästi tugev minna ülikooli Ta tegelikult siis sest üldmuusikalise baasi nagu praktiliselt nulltasemele tagasi. Nemad väga keeruline sooritada oma eksameid muusikaakadeemias, sellepärast et kõik inimesed ei tea, et lauljad hakkavad üldjoontes õppima süvendatud muusikat alles peale keskkooli. Inimhäälist areneb sedapidi. Need inimesed, kes hakkavad laulmist õppima, on teiste muusika üliõpilastega võrreldes nagu algajamad, lihtsalt alustamise tase muusikastes ainetes on algajate tase, et sellest ristist vabanesin kohe, kui ma läksin muusikaakadeemiasse. Aga see ei tähenda seda, et laulmisõppimine oleks oluliselt lihtsam olnud, et võib-olla mõnes mõttes veel raskem. Võib-olla peaksingi seda lahti rääkima, et ma laulsin ka Fila kooris paralleelselt neli aastat peaaegu paralleelselt lauluõpinguid, aga ja see oli väga lahe aeg, on raske üle hinnata selle kogemuse tähtsast minu lauljaks kujunemisele jälle. Et esiteks Tõnu Kaljuste töömaneeria töökiirus, millega selles kollektiivis tol ajal vähemalt töötati, oli täiesti minu jaoks. Fenomen on mõõta, kui ma läksin koori laulmas nädala aja pärast, ma sõitsin kahekuusele turneele. Ja, ja seda muusikat oli sõna otseses mõttes mingi neli kilo, mis ma pidin ära õppima. Et see katus väga kiiresti muusikat omandama. Ja siin ongi tegelikult siis pärit ka see süvenemis aste, millega koorilaulja või orkestreerinud süvenen muusikasse, ehk see tähendab neli, maksimum viis proov ja kontsert kolm kontserti. Et see ongi praktiliselt sinu kokkupuude sinu partiiga. Ja see, mida nõuab ühe soolo, Maria või rääkimata rolli või partii esitamine mingisuguseid vokaalsümfoonilise suur vormis. See nõuab hoopis-hoopis-hoopis pikemaajalist süviti lähenemist. Sinu pagas on see, et ma õpin kõike väga-väga kiiresti. Täna lugesin nooti, homme esitasin süvenemis aste ei jõua iialgi sinna, kust tänapäeval minu jaoks näiteks hakanud muusika. Isegi esimese pianisti proovi lähen ma siis, kui mul on lugu peas. Alles sellest hetkest hakkab nagu see tase, mis teeb. Meistrist kunstnikuga. Ma ei oska öelda õunad ja öelda talle sealt pealt saab hakata tegema tööd. Ja sellise oma materjali tundmiseni kollektiivides lauldes jõuagi praktiliselt väga-väga harva sa koorilauljana jõuad mingisuguse partiiga, jõuad nii kaugele, nad on sul peas, sa saad nagu tõsta silmad. Ja hakata vaatama-kuulama, mis ümber toimub. Äratundmiseni ma jõudsin ka pärast mitmeid aastaid. Mulle tundus, et ma oskan, ma ei oska neid noote järjest esitada õigel ajal õige kõvadusega. See võttis aastaid mul aeg-ajalt ma saaks aru, et tegelikult võib-olla see inimene, kes õppinud aastakümneid klaverit ja kõiki üldmuusikalisi aineid. Ma olen tegelikult temaga täpselt ühe pulga peal. See monoodi kiiremini kokku saan, ei tähenda seda, et see nii-öelda kehasse laulmine või selle partii enda omaks tegemine läheks kiiremini. Ainult see algfaas läheb kiiremini, kõik ülejäänud on täpselt sama ja vastu ei saa võib-olla see võtta. Neli kuud võtab kaks kuud, aga see on see aeg, mis tuleb võtta ühe partii ettevalmistamiseks. Tahaksin siinkohal öelda instrumentalistidest, kolleegidele, kes on väga toredad alati, aga kellel on nagu selline teatav üleolek lauljate suhtes. Meie käime oma pilliga ringi. Me olemegi oma pill. Nemad saavad oma pilli panna kasti ja minna õhtul välja lõbutsema, mees aasta kunagi teha. Minna õhtul välja lõbutsema, käisin võib-olla ise oma pilli kasutada, mõnda aega. Ma ei ole nõus olema, loll laulja. Aga ma pean ja ma olen lepp leppinud sellega, et laulmine on üks tegevus, mis võtab aega, võtab aega, ettevalmistamine võtab kauem aega. Ma arvan, et tegelikult solistid instrumentalistina elavad täpselt samasugust elu. Ma arvan, et üks pianist valmistab oma soolokontserti ikka siiski, et kuid kui mitte aastaid. Mispärast muusikaakadeemiat sai? Joo pärast muusikaakadeemiat, pärast magistritaseme omandamist sai minust, mis see sõna nüüd ongi? Immigrant ja saigi minust immigrant, ehk siis mõnes mõttes nagu muusikaline põgenik ka. Ma pidin ära minema Eestist ühest küljest selleks, et talle edasi õppida ja areneda. Ja, ja teisest küljest-ist selleks, et aru saada, mis on kodus toredat. Kaugelt vaadates vist pilk on lihtsalt selgem ka sellised isiklikud emotsioonid ja üleelamised ja lauljatel. Me elame siin väga palju, alati nagu jäävad kaugemale kuskile ja õpid hindama sõja, mis on kodus ilusat ja toredat ja head, mis on ühes väikeses ühiskonnas head. Ja selle jaoks ma arvatavasti mingi ära minema. Ja jumal teab, on tõesti, et see ei olnud üldse plaan ära jääda. Eestist. Ma olen üldse niukene kodune tüüp, kui oleks võimalik kuidagi seda eriala elada ilma reisimata, ilma kodust välja minemata, ma teeks seda. Ma istuksin lihtsalt terve elu kodus, kui ma saaks kahjuks eriala ei võimalda. Eksin Hollandisse, Madalmaade ooperistuudiosse ja sealt lihtsalt siis saab ka elu pihta. Ei, ta keerleb kogu aeg. On vabakutselise elu ühest tööst teise töösse. Kaks aastat tagasi mina ja minu abikaasa Ran Braun kolisime Itaaliasse elama lihtsalt sellepärast, et vähemalt läinud Hollandisse õppima ja meil kummalgi ei olnud tekkinud seda ideed, et Hollandi sotsiaaltahakski elada, kuivõrd me niimoodi seal Hollandis kordne seal niimoodi kohtusime ja kõik edasine läks nagu kulutuli siis olime me ühel hetkel olime valiku ees, et mis me siis nüüd teeme? Harjumuse jõud on ju teatavasti väga suur ja kui sa oled juba neli aastat ühes kohas elanud, et et siis nüüd isegi kui sa ei taha oma juuri sinna maasse lükata, siis ikkagi sa juba oled harjunud selle ühiskonnaga ja, ja mida vanemaks sa saad, seda raskem on, ma ei tea, ühest otsast teisigi raske kolida rääkimata siis ühelt maalt teise või ühest ühiskonnast teise. Kuidagi oli ilmselge, et me ei saa valida oma koduks ühe või teise kodumaad ehk siis Eestit, Iisraeli annan lihtsalt reisimisja ooperisuhtes, ütlesime ei noh, ei ole sellist mainstream maht, nii me teadlikult valiku, mis jääb sinna esiteks meie kahe Ma vahele. Ja eksmaa, kus oleks hea kliima ja kuivõrd me mõlemad olime Itaalias juba õppinud ja rääkisime keelt olnudki nagu tegelikult mingit suurt valimist ei olnud ja pealegi on Itaalias väga hea söök. Kaalukauss langes Itaalia kasuks ja me elame põhja Itaalias eel, alpides 635 meetri kõrgusel väikeses külas. Ja sa ütlesid õnnistused, eemalt vaadates on nagu pisut objektiivsemad ja et sa näed ka rohkem hea, mida head sa näed. Seesama asi, mis võib-olla siin elades tundus, et Eesti on nii väike ja see on nagu siukene Väikse ühiskonna mure ka, et siin elamise mured pead nagu läbi saama. Sa pead, sa pead ühest küljest tekstid nagu kõigiga läbi saama, kõigiga läbi saada ei saa ja siis kes kellega käib ja see kõik läheb nii nii närviliseks ja, ja, ja see kõik on nii ületähtsustatud ka samas on niimoodi, et võimalused on vastavalt siis sellele, kellega sa läbi saada, vastavalt suhetele paraku nii on, eks ju. Ja nii on igal pool ainult, et kui on üks suur maa või on, ütleme, kui sinu maailm neid võimalusi on pööratud rohkem. Ja mina ei tea, Elum kuidagi minu elu vähemalt näidanud kõigi jaoks on koht. Et igalühel on kuskil keegi, kellega ta saab läbi. Pinged inimeste vahel ei ole nii suured või siis nad on kanaliseeritud Moikas. Niivõrd palju lahedaid asju saab teha, kui ei ole sellist. Sellepärast on nagu see koht, mida me maailmaks nimetame, konnatiik, see on ebaaus, see on ebaaus öelda konnatiik, sellepärast et see on, mis meil on see meie maa ja nii vähe inimesi meil ongi vaatamata otse, seltskond on lihtsalt väike ja me võimalused on need, mis meil on. Ainult et, mis nagu selle puhul võiks. Ma arvan ja see ongi muutumas ka võib-olla tegelikult mentaliteedis nii ühiskonnas kui ka siis vastavalt ka muusikute ringis, et mitte viriseda selle üle, mis sul on, vaid tunda rõõmu selle üle, mis mul on, et klaas on pooltäis. Ja kuivõrd praegu on tõesti hästi palju noori peale tulnud. Lauljaid, kes on käinud väljas, on tulnud tagasi või on siit oma koolist juba kasvanud välja inimesed ju arenevad. Ma arvan, et kui see seltskond saab areneda rahulikult, et ei ole mingi trump ja palju valerepertuaari peale, et siis 10 aasta pärast on meil juba päris tore produktiivsete oma lausete seltskonda. Aga miks meil ikkagi niimoodi on, et nii palju tõesti head lauljad, ütleme, väga head lauljad ikkagi lähevad ära. Sina oled üks näide, Annely Peebo, Ain Anger, kas see ruum on nii kitsas? Nojah, aga siis, kui te tulete tagasi, vaat siis me tuleme, imetleme neid, on selline vaat mis inimloomuse osa, et see ei ole Eesti eripära ühegi teise rahva nii-öelda ainueripära, et lihtsalt meel, see tundub, et see nii kriminaalne, nii ahastama panev, sest meid on vähe. Ja tegelikult lauljad ja muusikud ongi üks internatsionaalne seltskond, kes reisivadki ringe elavadki teistes maades. Et ma tea, võtame kõrvale näiteks Rootsi või Soome lauljad, kõik seal meie laule, kõik seal nende lauljad, kõik Saksamaal ja Itaalias ja et selles mõttes lihtsalt neid rahvaid on rohkem, siis avastas, et issand, kõik meie head on ära läinud. Siis ei tule lihtsalt peale, sest inimesed tulevad tagasi, teevad paar etendust, paar kontserti seal lihtsalt normaalne. Ma leian, et selles ei ole mitte midagi halba ja peas on seemned, inimesi need ei ole, ei kadunud pojad, kuhu me oleme kadunud Euroopa nii väikseks jäänud, et see on ju paari tunni tee igale poole. Haile assoni on kahel aastal õppinud Madalmaade ooperis stuudios ning täiendanud end Carlo Bergonzi eraakadeemias. Itaalias. Pälvis neli aastat tagasi Belgias kuninganna Elizabethi nimelisel lauluvõistlusel laureaaditiitli ning Eesti muusikanõukogu andis eelmisel aastal Talle interpretatsiooni preemia vokaalse meisterlikkuse ja säravate rollide eest. Muusikaakadeemias õppimise ajal laulis Haile Eesti filharmoonia kammerkooris, kuid ooperisolistina debüteeris ta Mozarti ooperis Cosi. Fan tutte kaheksa aastat tagasi Vanemuise teatris. Kas sa oskaksid natukene kirjeldada, mismoodi sa harjutad või mismoodi sa sellesse materjali sisse lähed? Sul on absoluutne kuulmine. Me teame seda, jah, on küll, see on sul kindlasti nii pluss kui miinus ikka võib väga häiriv olla, kui sa tead, et see kõrgus peab hoopis teine. Kui seal keegi laulab sellega kellelegi hea ja ja minu jaoks talinärvesöövat hea, et kunagi mingisugusel tooril elagaariga meil ma ei mäleta, kas oli lisanud, looks lausa või tehti mingi Bachi motet, aga no mina olin äsja läinud ja kõik asjad olid mul siin nii-öelda otse noodist või siis ühe prooviga. Nii on see noorte ees ja siis Tõnu. Muide, mina vaatan, hirmunud silmadega talle otsa, teen. Raputab pead ja niimoodi kavalalt naeratav. Silmad nagu tõllarattad, dirigendile häält, olen jõkke hetkeks, mul tuli pland, sopran, tuli tuli peale. Jah, barokk, helistik või siis, et vahel esitatakse ju pooltooni madalamalt. Issand jumal, ma mõtlesin, et ma suren ära selle mõtteti ääres kord see teade oli nagu minu jaoks niivõrd nagu toores ja terve see aeg arvad. Kõrvust tuli suitsu sellest arvutamisest. Jah, noodist laulda, kuidas on nagu päris ebamugav, Trasboneerida eriti jah, keerukamaks muusikat. Aga tuleme selle küsimuse alguse poole tagasi, alustame võib-olla niimoodi, et millal sulle meeldib lauda, mida sulle pakutakse ja, ja kuidas sa neid otsuseid teed. Vaatamata sellele, et ma olen poolenisti ungarlane, elan juba aastaid Eestist eemal, on mul siiski senised eestlaslikud. Ma olen nagu, ah, mis nüüd mina? Ei no ma ei tea, kas ei. No kas te tõesti mind tahate, ei noh, ei. No lasteaia Veino, mis me hakkame, tuleb selline eestlane natuke hädaldus peale ja, ja mul on niisugune tunne, et mul on alati uute asjade suhtes ja samamoodi uue repertuaari suhtes ka esimene sammun tagasi. Piilud nurga tagant, et ei tea, kas. Laulmas neid asju, mis minuga ei räägi. Vahel on niimoodi, et sa pead midagi tegema, mingisugune salphenski, atringeelsed, kas sa saad teha midagi, mida sa väga väga tahad teha, aga siis sinna tasakaaluks küsitakse, sult midagi? Väga ei taha teha. Ja ma pean ütlema, et ma olen nagu sellistel puhkudel nagu iseendale nagu teostamise ajal niisugune kriitik, et ma nagu samal ajal ma olen, ma olen seal ise seal lava kõrval ja räägin endale kõrva, siis oled ikka loll, kellelt siukse asja vastu võtsid. No miks näed, sul ei tule välja, no näed, täiesti mõttetu oleks pidanud ikka kellegi teise võtma. Et ära hoida Ühte asja, ma ei, katsun hoiduda ja laulma seda asja, mis sind ei kõnetanud ja mis, mis ei pane minust fantaasiat tööle, mis suuda olla laval kui mulle ja mitte midagi öelda, mul on nii häbi olnud, ma tahaks kohe maa alla vajuda, on küll, mõningaid rolle on, mis, nagu peaks minu hästi sobima võrdse tegelaskuju näiteks ooperis, ma ei saa öelda siin kohapeal. Mul on häbist, kõik hakkas naerma. On üks ooper, mida peaksin laulma ja mida ma mitu korda pakutud? Ei saa, ma lihtsalt ei saa, minu arust see tegelane on lihtsalt loll. Jääb tegemata, sest on ju lauljaid, on palju, häid lauljaid on ka väga palju, et kõike ei pea elus tegema, ma arvan. Võib-olla muidugi õnnelik ka, et ma ei pea kõiki tegema. Ma ei tea. Hailey on laulnud nii kaasaegset muusikat, sealhulgas eesti heliloojate uudisteoseid, näiteks difrau osa Erkki-Sven Tüüri ooperis Vallemberg. Aga ooperirolle on laulnud Aile nii meie oma rahvusooperis kui ka Viini kammerooperis ning kontserdireisid on teda viinud väga mitmetele maadele. Aga on ka suurvormide laulja, teiste hulgas Bachi Matteuse passioon ja Johannese passioon, Mozarti reekviem, Mahleri teine sümfoonia, Orphy Garmin jaburana, Beethoveni Tseedurmissaja üheksas sümfoonia, Brahmsi Saksa reekviem ja nõnda edasi. Uue muusikalise materjali omandamine on aga raske ja aeganõudev töö. Uue repertuaari õppimise kõige ebamugavam asi on esimene harjutamine, et sõnad ja noodid ja noh, kui tihti me saame eesti keeles laulda ju harva ju. Tavaliselt see sõnad juba tähendab iseenesest seda, et sa paraku väga tihti telgid ise, mina tegin väga palju asju ise, sest isegi kui on valmis tõlkeid, ooperi tõlkis, need on pahatihti on tegelikult ümber luuletatud tõlked. Sellest muidugi abi nii-öelda üldise mingi mõtted tabamisel. Laulad siis sa pead ikka täpselt iga sõna teadma, mis iga sõna tähendab ju. Sest ma tõlgin jah, ise oma asju tavaliselt see on nagu esimene selline, katsun hästi olla, hästi täpne hääldusel, kui võimalik, siis ma alati ka töötan kellegiga, kes oskab juhendada, kuigi on olemas päris mitu keelt, mida ma valdan ise ka, aga ikkagi on hea nagu teha tööd kellegiga, kes oskab keelt vabalt. Siis tuleb see nii-öelda esimene noodi õppimine, mis põhimõtteliselt ei ole raske, aga ta nõuab aega, et sa jõuad sisse laulda, et nii-öelda pähe õppida, asjad on lihtsalt tüütu, kuivõrd mulaadi fantaasia lakkab. Aga sellise selles tööstaadiumis nagu praegu nagu mitte oma fantaasiat nagu sisse lülitada. Kui sa hakkad nagu uuele muusikale lähenetega fantaseerides, siis nendeks esimese dirigendi proovis võib selguda, et fantaseerides nagu nagu muusikaga ka fantaseerinud. Ja seda tööd ma teen alati niimoodi hoogtöö korras, siis ma tõesti istun maha ja teen selle ära. Ja siis hakkas see töö, mis mulle meeldib, siis hakkas Ede kas seal mõeldes doseerida ja siis enam ei peagi, võib olla. Laulmine füüsiliselt ei olegi nii tähtis selles staadiumis vahel mu abikaasa, kes on ju ka põhimõtteliselt laulmist õppinud ja laulja haridusega aga tegeleb ooperis, teatris, lavastamise ja produtseerimisega. Aga tema kui endine laulja rokklaulja teate, kuidas need inimesed harjutavad ja kui kiiresti nad laulavad ja teevad oma asju. Tema vahel muidugi küsib, et kuule, kas nüüd üldse ei harjuta? Kuidas ma ei harjuta. Me oleme praegu tundide kaupa harjutanud, mul silme eest on must, aga see ei tähenda, et ma oleks ühtegi piuksu teinud. Et see on nagu pigem selline mõte, tee. Ja siis lõpuks kursuse anekdoodis, et homme lastakse vesi ka sisse. Et lõpuks pärast, kuid ja kuid kui sa oled õnnelik, kui sul on vedanud keegi sind kutsunud, siis sa saad Märjamaale ja siis saab nagu sinna viimasele finišisirgele, mis siis on viimased proovid enne esinemist vastava seltskonnaga sõltukas pianisti orkestri või ooperis siis 100000 muu tegija. Nagu see viimane hetk, kui sa jõuad sinna proovidesse, see on juba nagu niukene boonus puhanas jah, ja esinemine on siis tõehetk selleks Toomas kapten, kes kunagi, nähes meid helin kapteniga, kes mul pianist Eestis mingile kontserdile minemas uksest välja astumas, ütles meile kaasa kuldsed sõnad, minge minge läbi, ei saa ju kunagi küllalt? Jah, et siis kui kõik see on tehtud, siis tuleb minna lavale ja võtta ausalt oma häbi vastu. Jah, sedasi enamusjaolt ma teen nalja muidugi. Ma katsun seda võtta. Niukse väikse huumori Ast. Laval olemine on, ühest küljest on ta teatud hulk adrenaliini ja arvatavasti meie esinejad me seda teeme ka sellepärast, et mõni õud meeldib. Aga alati on see häbisaamise võimalus on ka alati avatud, siis tulebki seda nii võtta. Sa ütled küll, et sa teed nalja, aga tegelikult sa oled ikka paras enesepiitsutaja enda suhtes väga kõrged nõudmised. On küll jah, pärast analüüsida igat oma esinemist, no ma arvan, kõik kõik esinejad ükskõik mida me ei räägi avalikult. Me kõik kõige paremad meistrina, põeme ja kõik rõõmustame ühtemoodi oma asjade üle ja lihtsalt see, et ükskõik, mis sa väljapoole näita, iga muusik teab iseennast kõige paremini. Sa teed oma võimalusi ja sa tead, oma karisid ka ise kõige paremini. See on nii, et näiteks vahel on nii, et lauljatel, kui juhtub väike külmetus keegi teine ei kuule, et sul on midagi viga, aga su enesetunne isegi kui on õnnestunud esinemine, asu enesetunnet täiesti null. Ja sa pead õppima sellega elama, et sai ühest küljest teed sellest mingid järeldused, sa õpid kogemust, õpid ka. Aga tagurpidi elada sellel erialal ei tohi. Minu esimene, siiski teine lauluõpetaja Ludmilla tõmbrovska. Esimene lauluõpetaja oli mul Mare Jõgeva. Ja ma nüüd tänapäeval olen kuulnud tema lindistusi, mida ma tol ajal ei, ei teadnud, kuidas ta laulis oma kõrgaegade, fantastiline laulja. Aga Ljudmilla don proskajates, kuldsed sõnad, et lumi on üks suur unustamine. Jah, nii see on, et see ajaline kunst, kõik, mis su suust on välja tulnud, see on läinud, see on samal hetkel möödanik ja sa ei tohi tagasi mõelda. Isegi kui see, mis juhtus, juhtus, ei olnud, aga nii nagu sa plaanisid, läks nii järgmine kord paremini. Paraku on ka estri. Frilentseritel on aga see, et sa oled hea, kui see viimane esinemine täpselt nii ongi, et sa pead sellega leppima. Ma arvan, sa pead nagu aru saama, et sa oledki publiku ja, ja nende organisaatorite jaoks, see on su pidev võitlus ja omasele absoluutselt miinimumi saak töötama nii kõrgele, et ka siis, kui sa oled täiesti katki ja ei tahaks minna lavale ka neid päevi äratada hommikul üles, tahaks lihtsalt istuda kodus pea teki all. Aga see on esinemise päev. Sa helistad. Vabandust, ma täna ei tule, Ma ei viitsi. Noh, sa ei saa seda teha lihtsalt. Et sinu absoluutne miinimum on nii kõrge, et Ta tahab müüa. Sest paraku see on mingil määral kaup, sest inimesed ostavad pileti. Ja nad peavad oma nii-öelda raha eest saama siis teatud hulga meelelahutust. See paraku on ka klassikaline muusika, ärgem unustagem, on meelelahutus ka selle olnud alati oma asjad pealt. Oh kuidas ma tahaks seda loomulikult loomulikult ma ei laula kõiki asju peast, et on teatud hulk muusikat, mida nagu ei laulda peast, on vokaalsümfoonilised suurvormid. Aga teisest küljest, mida sa jälle mõtled, et loomulikult me laulame, kõik need asjad on mul peas, aga sul on noot ees nii-öelda mälu värskenduseks. Jah, selles mõttes tõesti voodist ei laula, et ma olen nagu lina noodis ja publik näeb silmi kummardamise ajal, et seda, sellist laulmist ma küll katsun vältida. Vahel muidugi on, kui mingi noh, juhtub, et on vaja teha kiirabi ja kuskile sisse hüpata ja hästi kiiresti õppida asja siis võib juhtuda küll, et ootan sinu kõige parem sõber lavadel. Sa laulad ikkagi enamus asju peas, katsun niimoodi teha, sellepärast et lihtsalt kvaliteet on parem, see tuleb nagu seal sees just siis sa saad tõeliselt tunnetada, võib juhtuda, et hakkab vald toimima, selline omapärane asi, et kõik see eelnevalt õpitud muusika, mis on tehtud, palju tööd, vaata, sünnib seal kohapeal, see on nagu see kontserdil või ooperiõhtu ime veel, muusikaime. Seda imet ei juhtu iga õhtu kontsertsaalides, aga vahel juhtub. Vahel juhtub isegi minuga. Nii tore. Kus kohast algab muusika vaikusest ja vaikusest, algab muusika. Huvitav, et kui oli siin kaks aastat tagasi elama väikesesse mägikülla kus kõige kõvemad helid on suvehommikuti kevadet ja linnulaul on väga kõva, sellepärast et see peegeldub vastu mägedelt siis vahel meie küla piiril elav kiisel läheb endast välja. See on kõva heli. Ja kui naabrimees oma kolmerattalise mootorrattaga koju tuleb õhtuti, see on ka vaheli. Nii Itaaliasse kolimiseni olin ma elanud kogu aeg linnades, terve eluaeg linnainimene. Ja mul oligi, oligi üsna hirmud, mis ma seal nüüd maal kuidas ma küll hakkama saan. Ja siis veel sinna, lisaks need akadeemiline muusikahariduse omandamine otsa koolist peale, see tähendab kohutaval hulgal klassikalise muusika kuulamist, kontserdid, koolist, seminari tundide, tundide, tundide, tundide, tundide, tundide tundidega kaupa muusikat. See on informatsioon ja see on veel informatsioon, mida sa õieti õppeperioodil paremad oleks, kui sa selle siiski endast läbi laseksid. Põhi mõtleksid nii, et seda kõrvade kaudu tulevat informatsiooni lisaks mürale lihtsalt sellele valgele mürale, mis meie ümber on elus ta on lihtsalt niivõrd palju. Mul oli juba meelest läinud, et muusikat võib kuulata lihtsalt niisama. Muusika õppimise käigus olin ma õppinud eramaailma muusikata. Et kõik muusika kuulamine piirdus sellega nende asjadega, mis ma pean õppima. Kõik on seotud tööga. Ja siis, kui ma sinna Itaaliasse kolisin siis läks veel mitu kuud elamist seal ja harjumist sellega alati nagu kodus oli olnud vaikus. Kui lõpuks korteri ukse kinni, et siis peaasi, et kuskil mingit plärakasti mängiks nurgas. Ma arvan, et ma olin kuskil kolm-neli kuud elanud seal, kui ma ükspäev avastasin ennast meie CD-riiuli eest, vaatasin nagu Tseedeid selle pilguga, et oh, et võiks midagi kuulata. Ja nüüd on mul kujunenud selline traditsioon, et kui ma tulen kuskilt reisi pealt koju, lähen koju hästi vaikselt-vaikselt-vaikselt, nii et katsun, nii, et keegi mäekülas, et ma olen kodus tagasi ja ei võta isegi akendel luuke eest ära. Istun kodus vaikselt ja loen ja vaatan aknast väljamägesid ja kuulan linnulaulu ja lihtsalt ei suhtle ja ma olen ise küll veendunud ja võib-olla ma ei saa aru, et see ei ole selline psühholoogiline häire vaid et nii hea nagu nulli tagasi minna ühes kohas, kus ei ole müra, lihtsalt ei olegi, müra on vaikus. Ma alati katsun niimoodi paar-kolm päeva olla kodus, kuni siis naabrinaine helistas. Haile käibki, mina olengi kodus juba. See on nagu selline luksus tänapäeval ja iga kord, kui ma lähen koju, ma ei suuda oma õnne uskuda, mul on selline luksus olla kohas, kus ei toimu mitte midagi. Aga sa oled üldse selline inimene, kes hindab asju, mida raha eest ei saa. Jah, ma hinda, asju, hinda, asju, ma leian, et ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju. Arveltsingaade. Ma hindan inimesi, hindan sõprust väga kõrgelt. Minu arust igaühe maailmas on värvi teatud värvid. Ja ma leian, et elu on selle jaoks, et sinna maailma nagu värve juurde koguda. Mulle meeldib värve koguda. Meie erialal, me kohtume väga paljude inimestele. Kohtub väga-väga-väga paljude inimestega. Ja kui teised muusikud, kellega me koos esinema, siis see nii-öelda see prooviperiood, see on kõik hästi intensiivne aeg. Me kohtume mingis hästi intensiivseks loominguliseks tegevuseks ja siis läheme lahku. Üks asi, mis on muidugi ära õpid sellel erialal on olema hetkel hästi intensiivne ja milles ei tohi asjadesse klammerduda ja ka inimestesse nautida seda hetke, kui sul on antud olla koos ja mäletada ja olla avatud uutele kohtumistele, mitte keegi läheks meelest, aga lihtsalt see eriala on selline, et sa võib-olla mõne väga laheda kolleegiga teed elus ainult ühe projekti koos, aga see ei tähenda seda, et sa ei ole saanud oma maailma temalt mingit uut värvi. Öeldakse niimoodi, et julge unistada, sest unistused kipuvad minema täide. Kas sinul on mõni selline unistus, mida ta meiega raatsiksid jagada? Jah, minu unistus oli saada lauljaks jällegi tuulte ja tormide see ongi nii läinud. Ja aasta tagasi olime abikaasaga, ma ei mäleta, kus kuskilt me siis olime ja see oli täiesti siukene, muusikapäine koht. Ja siis tuli jutuks, kes mida teeb ja esimest korda elus. 12 aastat pärast laulmise õppimise algust ütlesime täiesti enesestmõistetavalt ja mina olen laulja. Ja siis järgmisel hetkel ma järsku sain ise ka aru, et ma olengi, nüüd ma olengi laulja. Enne oli, et ma laulan ka on kui võib-olla mõnes mõttes nagu jõudnud sinna, millest ma kuueaastaselt tunnistasin, ennast on saanud laulja. Ma küsin veel viimase küsimuse, kui sa tuled Eestisse. Jah ma tulen koju, kas mul ei ole kodutundele on oma kodumaale ja ma tulen sinna, kuhu teatavasti siiski mingi osa nagu minust jääb alati siia. Aga ma tulen koju külla. Mul ei ole siin. Ei ole siin kohta. Ma tulen, olen jääthermine värvi siia. Ja lähen tagasi. Ma olen küll hetkel tundub niimoodi, et kui küsida, kus mu kodu on mu kodu on seal, kus on mu mees. Kodu on seal, kus on mu teine pool. Hetkel on see Itaalia maa, mulle meeldib, mulle meeldivad need inimesed. Aga see on koht, kus on meie kodu, ei ole, mu kodumaakodumaa on Eesti. Ta on väga raske seletada ja seda isegi minul endal oli pikka aega väga raske mõista, et see valu nagu, mis tuli siis, kui ma müüsin maha oma vanemate kodusi. Järsku ei olegi enam ei olegi enam kodu kodus. Et see oli päris päris raske üleelamine. Ja kui enam vanemaid ei ole, siis kuidas järsku kaob nagu selline mingi alateadlik kohustus kaob ära, et seal sellist nende nabanöör enam ei seo. Hoolimine maainimeste ja selle ühiskonna ja rahva suhtes jääb aga mingisugune sügav side kadus ära, sellega sealsest vanemat enam ei ole. Aga kes teab, ma lõpetasin Eluplaanide tegemisse pikka aega tagasi ära, sellepärast et mõned lahti, ükskõik, mida sa plaanid ikka paneb sulle nii nagu hetkel ette nähtud. Täna siin, homme seal, aine, ma väga tänan sind, kui me mõtleme, et meil kõikidel on üks eluiga tund annab siis see tund, mis me olime koos. Te kuulsite saadet sarjast portree, tänane saatekülaline oli Aile assoni. Saates kõlas muusika Mozarti C-duur missast salvestatud aastal 2006 üks laul Schumanni tsüklist Mirdid salvestis aastast 2005 Rahmaninovi sirel aastast 2006 salvestis. Ja lõpetuseks aaria endale ülestõusmisoratooriumist, mis on salvestatud kaks aastat tagasi. Kõik muusikapalad olid kontserdisalvestised. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär ja mängis kokku Helle Paas. Aitäh kuulamast.