Tere, kuuleme olemise saadet. Tõnu Karjatse olen mina ja olen täna Lahemaal Lasnakülas Sassi-Jaani talus külas Jüri ja Piret Milde Bergidel. Tere, Jüri, tere. Täpsustus ka, et see ei ole mitte Sassi-Jaani, vaid Sassi poja. Sassi-Jaani on vabaõhumuuseum. No vot, siin ma juba eksisingivatsanse linnast tulev inimene, kes siis mõnede asjaga paneb pihta ja teise asja, kelle üldse mitte. Aga selle sassi poja talu nime olete ise endale võtnud, Piret, mille Berg on see nii. Ja selle panin konkreetselt mina, sest sellel talul oli niisugune täiesti rumal nimioja talu. Kuna me elame Lasnajõe, kusjuures siis ma ei pidanud võimalikuks nimetada jõeäärset taluv oja taluks sesse solvaks meie jõge ja teatavasti solvatud jõgi võib hakata keldreid uputama. Ja kuna Jüri on sassi poeg ja Sassi poja oli väga lihtne teha voia talust, sest Sassip tuleb ojal ette panna siis Melitsimegi Sassipetajad oja taha jäänudki sassi poja. Kes ei tea veel Jüri, Piret, Milde Bergi võib-olla nime kaudu, siis kindlasti teatakse ju neid klippe, mis jooksevad. ETV-s saadeti vahel Jüri Milde Berg on neid teinud ja kindlasti teatakse lasteraamatuid. Nii Jüri kui ka Piret on illustreerinud Jüri, ütle, miks ta siia kahe maakonna vahele kuhugi kaugele lahemaale linnast ära tulite. Esmalt võib-olla selle peale. Me elasime kolgas enne ja kortermajas ja ja noh, minul nagu tundus, et maal elada kortermajas on kuidagi nagu alandav maal elada siis oma majas ja ise vastutada ja olla ilma nagu otseste üleval kõrval all olevate naabritelt ta. Aga no maale tuleb, minul on ikka olnud olnud lapsest peale olen ma tean hakanud arvan, et see on eestlastele üleüldse on niisugune sabakondi sees see maal olemise tunne või see et ma olen isegi mõelnud niimoodi, et eestlaste selline suitsiidi lembus võib väga paljuski olla seotud sellega, et eestlane elab vales keskkonnas. Et maa on õige koht eestlasele eestlane, maarahvas. Piret, sa oled ju samamoodi linnainimene olnud. Kui kaua sina oled maad igatsenud? Mina olen niinimetatult linnaga, ma olen nõmme, linnainimene ja nõmme linnas elanud inimene. Ma ei ole üldse see, kes Tallinna linnas ja minu jaoks on täiesti võimatu kogu perega elada naabritega ühes majas, seda ei kannata keegi välja. Nii nagu Jüri rääkis, suitsiidishis arvavad. Ta on need naabrid, oleks seda teed läinud, kui oma koerte ja lastega oleksite lamp, pilud päevade kaupa. Nii kas üleval või kõrvalkorteris. Umbes nii ta hakkaski veel olema seal korter elamises, et alastada naabrite peale olime sunnitud ära tulema, pere kasvas juba nii suureks ja nõmmeinimesena ja alati on olnud oma oma puuduma männid oma uus, et ka see, et ja, ja kast ajas. Meil oli küll aiamaa seal. Aga noh, see ei ole pooltki seda, siin on meil kaks hektarit maad ja ja siia ma saan igal kevadel ja sügisel istutada igasuguseid imelisi puid ja taimi ja, ja noh, põhiline see, et ikka hommikul saad öösärgi väel õue minna ja võid jätkata niimoodi õhtuni välja. Ei ole kellegi asi. No üks kartus. Ma arvan, et mis paljudel noortel peredel võib-olla ka on, kes sellisest maakohast ehk unistavad, on ju see, et ta on ju niivõrd kaugel selleks, et saada võimalikku üksindust selleks, et saada sellist heas mõttes üksindust, heas mõttes eraldatust. Selleks tuleb, et väga kaugele linnast minna, sest et linn ja tuleb võib öelda seitsmepenikoormasaabastega järgi. Kui sõita Tallinnast natukese välja, siis on juba ehitustegevus ja sellist madaltihedat asustust tuleb kilomeetrite kaupa iga aasta üha juurde. Jüri, kuidas leidsite selle koha siin niivõrd kaugel? Selle koha leidmisega oli selline naljakas asi, et me käisime vaatamas ühte krunt mis oli ühe jõe delta peal ja see oli nii võssa kasvanud kõik ja siis me õhtul õhtul olime sellest perspektiivselt suurest tööst nii muserdatud ja ostsime kuulutustelehed kaks tükki, soovia, mingi kuldne börs või mis ta oli jaa, Pirektiivi tööd lihtsalt õhtu otsa valis välja, et mis sobivad nagu enam-vähem raha numbri poolest ja mis sobivad ka siis ühendusteede poolest, et lapsed kooli saaks ja ja siis helistasime hommikul ja, ja tulime siia, lõime käed, et see oli selline hästi kiire, hästi kiire otsustusi. Kas see on nüüd see koht, kus saate tõesti talvel suusatamas käia ja suvel ujumas kui kaugel siit näiteks rannad ja muud veekogud on ja mets on noh, kui niimoodi aknast välja vaadates päriselt. Ja see oli neli aastat tagasi veel nii. Me olime siin olnud kaks aastat, ehitanud oma majakest ja nautinud metsa, mis algab kohe aia tagant. Kui saime teada, et 300 meetri peal algab töö meie suure kaitsepolügooniga. Näiteks minu jaoks on nüüd polügooni linnaku ehitamine tõmmanud praktiliselt metsale kriipsu peale, sest meie või väike vaikne külatee on muutunud suurte kallurauto ehitusautode maanteeks. Ma elaks nagu peaaegu maantee ääres siin, see tähendab seda. Vaat ei mingeid hulkumisi koertega enam ega ega koera ujutamist väikses metsajärves, sest lihtsalt puht ohutuse tõttu ja, ja kui mina lähen metsa, siis ma ei tahaks seal inimest kohata sõjalis-hindaja järgmised neli aastat tagasi. Väga vaikne ja väga-väga üksildane ja kena koht, aga arvata on, et kui polügoon nüüd tööle hakkab ja see kalajärve laskeala meile siia mäe otsa tehakse, mis on siis poolteist kilomeetrit, siis kaob ka vaikus ära. Nii et see on natukene valus teema. Kaks esimest aastat tundus tõesti ideaalne suusatama, siis me käime ja käime ujumas ka käime. Aga, aga mitte enam selle tundega, millega me siia kolisime. See polügoon töötab vist ainult kord aastas, et vähemalt ülejäänud osa ajast on teil rahu. Seda ei tea mitte keegi. Ei vastata ka, sest ka vastata ei osata veel. Juunikuus avatakse nüüd siis linnak, mis alguses pidi olema üks väikene maja ja üks väikene saun ja üks väikene tööriistakuur, aga nüüd on sellest kasvanud parkimisplats 70-le autole, mõned kahekorruselised majad. Ausalt öeldes ma ei olegi käinud neid vaatamas, seda nüüd aasta aega seal ehitatud helikopteri maandumisplats ja kõik muud toredad asjad, et mul on ilus suur detailplaneering rull kuskil nurgas siin, kus pealt ma võin siis vaadata, kus miski asi olema hakkab, kuni sinnamaani, kui tapalt tuleb siia tankitee sellele linnaku kuskile osas, kus hakatakse neid siis remontima. Ühesõnaga, see on nii pikk teema ja üsna valus, et ma tahakski nagu süveneda tänasel. Jah, parem räägime hoopis helgematest asjadest ja sellest, mida Teie looming väljendab minu jaoks. Kui ma teie pilte vaatan siis need on nagu kaks erinevat maailma, aga nendel on ka oma kindel ühisosa. Mõlemad maailmad väljendavad endas sellist helgust ja unenäolisust. Võib-olla on need näited kaugelt otsitud ka näiteks? Jüri, sinu tööd toovad mulle meelde Šagally ja Piret, sinu asjad teinekord näiteks hundertvasserit, mis te arvate, kas on need näited väga kaugelt? Minule nad muidugi meelde ei too, mitte kunagi ja kes seda oskab ütelda see tööprotsess või noh, alguses oli mingisugune ülesanne, kui eriti kui sa raamatut illustreerinud, siis seal on ülesanne, mida sa pead kaunistama äraga teksti piltidega ja siis siis lihtsalt tuleb, ega sellele, selle üle ei ole mõtet mõtet mõtelda, seda analüüsida, kuidas see protsess täpselt on, kuidas ta tuleb, et lihtsalt tuleb ju seal mingisugune aluselist nõidust on, sest ma olen mõtelnud yost. Mul on kaks suurt eeskuju õpetajat, et on Kristjan raud ja siis Hugo Wimberg Hugo Simbergsis, soomlastel kuulus rahvusromantik ja meie Kristjan raud ja Nende piltide peal on, on nii lahedalt naa, et need võivad olla siuke kuidagi konarlikud ja mõnes mõttes isegi käpardliku, nendes on selline nõidus sees. Ja nõidus ongi sellepärast nõidus, et seda ei saa, seda ei saa seletada, sest kohe, kui seal seletada saaks, siis oleks see lihtsalt üks trikk. Aga et et laseme tal olla, nagu ta on, et lepime sellega, et nõidus olemas. Piret, kas sa kirjutad oma unenägusid üles näiteks või joonistada üles neid tegelasi, keda sa oma unenägudes näed? Ei kindlasti ma olen kahe jalaga keset reaalsust ja unenäod on tavaliselt mulle õudselt painavad millegipärast ja ja sellised hallid ja mustvalged nagu Nikita aeg, nagu ma ikka ütlen, et Nikita aegne nagu ma olen, ma näen mingisuguseid koledaid lapse mitte koledaid, vaid painavad Jost sule nägusi. Et pigem vastupidi, ma katsun nautida seda ümbritsevat elu ja nagu sa võrdlesid Underduvasseriga kuidagi kunagi keegi ei ole mulle seda öelnud. Aga see, see rõõmustab mind sellepärast, et hundertvasserie kaudiyansid kaks vaieldamatult loomingu inimest, ma ei, ei ütlegi ainult kunstnikkusest, sest mõlemad on ka arhitektuuriga tegelenud ja, ja väga noh, postmargist kuni kuni kirikuni, eks ole. Et nad on fantastilised mehed minu jaoks. Mul on mingisugune tunne, et võib-olla ma tunnen hingesugulust nendega just julgus ja, ja värvi rõõmsest liigier halja kurb, miks ma peaksin halli oma halli unenäkku üles joonistama, kui kui ma võin teha imeilusa, ma tea, agavanebase näiteks. Ega tegelikult teie töödki ei piirdu ainult raamatulehtedega või animatsioonide teleekraanil, et kui vaadata koduski ümber, siis on siin selliseid tarbeesemetest on tehtud nagu omaette kunstiteosed ja aga see maja, mida te ehitate ka siin on sellist veidi teistsugust lähenemist. Maja nagu elav organism nagu sünnib ja siis elab ja areneb ja kuni ta lõpuks niiehknaa sureb, ehk siis läheb, läheb maatasa, jälle, kunagi parem hiljem kui, kui varem, aga mina ei tea. Minul näiteks meeldib hirmsasti müüri laduda. Et ma kui elu võimaldaks ma kindlasti hoopis rohkem protsentuaalselt laoks müüri oma ajast, kui ma praegu saan. Mõnus on igasuguseid asju teha. Et see ei ole üldse nagu üldse, nagu mingi paatosega öeldud, vaid see lihtsalt on nii. Ma olen seda varem teha kui linnas. Linnas ei ole ruumi ja linnas tahes-tahtmata sama müüri ladumisel segad kedagi, sellepärast et kuhu sa selle müürilaod seal linnas. Et maal on sul kahe hektari peal, kannab kõvasti laduda. Kui palju siin mängib juurde see selline nagu teistmoodi ajajaotus või see aeg, mida sa siin saad veidi vabamalt oma kohustustest teha, kui ütleme linnased, siinsel tuleb jällegi ette teistsugune ajaline tsüklilisus, millega tuleb arvestada. No siin on ikka selles mõttes selline hästi looduslik tsüklisused, et talve ja suve vaheldumine, et tahes-tahtmata talvel lihtsalt tuleb natukene nagu apaatsem ja, ja teed vähem ja suvel peab pikemaid päevi ja teed rohkem. Ja noh, see on selline loodusele, looduse igavene ringkäik. Kui palju mängib sulle vaikus või mingi helitaust, kui sa midagi teed? No mis seal salata, laadika mängib, kui ma pilte teen, siis mängib raadio, kui ei tule siis raadiost mingit mingit tõelist jama, et ma pean plaadi vanema mängima, aga et et piltides mängib raadio, aga kui ma teen siukest nagu õuetööd, mingid siis on, siis on looduse hääled ja möödasõitvad autod küljele. Muusikal on sinu jaoks eriline tähtsus, Piret. Jah, muusika on see, mida ma tõesti saan igal pool kaasas kanda endaga, et kui linnast jaak, kolimine tähendas kinode ja teatrite ja kontserdisaalide mahajäämist, siis õnneks praegusel CDd ajastul on, on võimalik kõik muusika endale ükskõik kuhu kaasa võtta ja, ja kõrvaklappidega muidugi sukeldumine ükskõik missugusesse maailm on täiesti põhjalik. No sa ennem ütlesid, et näiteks queen omas struktuuriga oma lugude struktuuriga on sulle väga palju andnud. Kas saab siis muusika sellist ülesehitust, muusikapala ülesehitust, võrrelda pildi üles? Teinekord jah, see on see puhas komponeerimine, et olen nagu iseennast üldse võrrelnud ansambel queeniga, kes balantseerib sihukese hea ja kitsi ja, ja glamuuri ja ühesõnaga hea maitse piiri peal. Kunagi kooliajal ütles minu diplomitöö juhendaja Evald Okas tõsiselt mulle otsa vaadates, et teil, seltsimees on küll maitsega probleeme ja Queeni kuulates tuleb mulle alati meelde, sest tõesti balantseerib seal noh, maitsete piiril. Aga Queeni muusika just broneerimine seal seal on nii tohutult palju asju koos ja ta ei mõju halvasti, see on, kui võtad ühe raske raamatu, kus on, ütleme illustratsioon, fotod, teksti pealkirjad, ütleme, kursiivis kasutanud mingid viited siis Queeni kuulates. Kuidas sa saad teha oma raamatus samamoodi ühe terviku. Et selles mõttes on, on ta üks niisugune. Queeni muusika on mulle õpetanud raamatu maketti tegema on palju rohkem, kui õppejõud suutsid kunstiinstituudis seda teha. Jüri sul selliseid lemmikuid pole, lemmikut muutuvad aegadega mingil perioodil, on mingi mingid ühed lemmikud ja siis on teised lemmikud jälle ja ei noh, ikka on selline vana, vana, aus, aus rokkmuusika ja, ja bluff, kui nii kuulan hea meelega ja spaks ja mul on hea meel, et Bob Dylanit. Ja siis on et kogu aeg käivad mingite hoogudena, need erinevad muusikad mingi paar-kolm aastat tagasi ma kuulasin arvatavasti siis selle bueno pista sov seal klapi õhutusel kuubalased hirmus hunnik kuuba muusikaplaate ja siis olime vaimustatud Maiken Mõnist bitterline või heliloojast. Ja siis olin ma siin veel paar aastat tagasi olime vaimustatud taidel Lillis, seal see kontratenor teeb sellist Weimari vabariigi aegset kabareemuusikat päris ühesõnaga kontrabassi ja lõõtspilli ja päris pillidega akustiliste pillidega ja aga see oli kogu aeg muutub ja see ongi nii vahva, et see muutub. Ja siin ju jõuab nende muutustega samamoodi kaasas käia kui näiteks linnas elades, kus on, ütleme noh, kontserdid, kõik muud infoallikad on võib-olla lähemal. Konkreetselt minu puhul ma küll kindel ei oleks, et kui ma linnasenagselt ma siis rohkem kontserdil kähku, kui ma siin elades käin, üks, mis on kindel, et kui ma linnas elaks, viibiks ma rohkem kohvikus ja lihtsalt veedaks aega, et selles mõttes nagu sisekaemuslikult ja enesearendamise mõttes on ikka maal elamine on, on, on kasuks. Huvitav ongi see, et maal nagu sellist ajaveetmise probleemi ei ole, kusjuures linnas see probleem on. Noh, mina ei, seda meil nüüd siin küll ei piletile ka minul ei ole selle aja veetmisele Villem ja mul on väga imelik kuulata seda, kui nad räägime, et meil ei ole siia kultuurimaja ehitatud ja ja seda ei ole ja seda ei ole, mis me peame oma ajaga tegema, et pigem on ikka ikka häda on selles, et aega on liiga vähe. See aeg jaotub ju siin hoopis teistmoodi, et kuivõrd pead arvestama sellega, et mingid asjad nagu peavad ära tehtud saama mingiks ajaks ja noh, muidugi need on need sellised kohustused, mis ütleme, on mingid tellimustööd või aga kas siin nagu tunneb ennast inimene siis selles suhtes vabamalt Tähendab, vabakutselise elu on üldiselt kindlasti kõrvaltvaatajale väga lõbuks teenil tahad ja teed, mida tahad ja aga tegelikult kutselisena ellu jääda, peab sul olema väga suur ja sügavdistsipliin. Sa pead täpselt teadma, millal sa jõuad veel oma töö valmis, sest tähtaegadest mittekinnipidamine tähendab vabakutselise absoluutselt vabasurma. Sellepärast et, et Eesti on nii, väiketegijaid on nii palju, noh, eriti raamatukunsti alal, kaks korda jooksed ajaga sisse, ei too õigeks ajaks ära ja sul ei pakuta enam tööd. Ja muidugi, mis meid distsiplineerib, siin algab kohe ilusti hommik poole seitsmest peale, lapsed teavad, iga päev kooli saab see on nagu nagu aamen kirikus ja siis ise tead, kas kerid magama uuesti või hakkad tööle. Jüri on meil tubli olnud, tema viib lapsed ära bussi peale ja ja kütab härra oma oma ateljee läheb tööle, mina olen nagu üldiselt öise eluviisiga, noh, mulle meeldiks tegelikult kõige rohkem teha 10-st kella neljani õhtuti või öösiti siis tööd. Aga just tänu sellele, et hommiku pool seitse Perno pere üles ajama ja katsuma siis ennast kahest vähemalt magamas. Seadlase tähendab ka seda, et kui lapsed olen ärad kooli saatnud, siis ma katsun ikka 10-ni magada ja alles siis saan päeva vedama. Aga see tähendab tohutut distsipliini ja, ja kui on tähtajaline töö, siis jäävad ära igasugused hommikused ja lõunased magamised ja sa tead, et sa teed selle töö valmis ja no võib-olla ei olnud, et ei tee tõesti teed, sa tunned oma võimeid, aga samas on ka siin päevi, kui sa tead, et sa võid lubada aias toimetada riisud, teed lõket, jalutad koeraga jõe ääres ja oled täiesti mõnus, mida tõesti linnas tööl käiv inimene vastu ei saa, sest tal on ülemus, kellele ei meeldiks. Kas siin on säilinud veel selline romantilisust, mille ootusega te võib-olla siia tulite või on tulnud nagu argireaalsus juba sisse kõikide nende tellimuste täitmisega ja igapäevaelurütmiga, et on see romantilises allesel? Seevastu romantilises või see ei ole, see ei ole ju selle kohaga seotud olid, et et inimene, kes on meelelaadilt romantik või ta ei ole romantik nende tähtaegadega, see, see argielu, argielu rutiin kindlasti tapab seda romantikat, aga õnneks küll, mida me sealmaal on see, võib-olla isegi kõige suurem pluss. Siis on see, et esiteks maal olles on suvi või ilus aeg on tohutult palju pikem kui linnas olles. Sellepärast valgused muutuvad juba veebruari lõpus ja märtsist võid enam-vähem ütelda, et kevad on käes, sellepärast lõokesed hakkavad laulma märtsi lõpul juba see aasta. Ja samas no on jällegi niimoodi, et, et kui linnas olles võib-olla juunikuust ilm ei ole ka kõige ilusam, et juunikuust hakkab suvi peale ja kuidagi kuidagi paratamatult augusti lõpuga lõpeb ära see suvi maal olles on september, on absoluutselt kindel, ilus suvekuu veel, mis sest, et päeva lühem ilmad on ilusad alati ja lapsed on koolis, mis tähendab rahu ja vaikus. Piret, kas sinus oli ka sellist romantikut, kui sa seda maakohta endale soovisid ja konseromantilisus sinus alles samamoodi nagu Jüri ikkagi siis, et või oled sa kogu aeg hinges romantikat? Sul ei olegi seda probleemi? Siis pole just nimelt ja hinges kogu aeg romantik, sellepärast et ma suudan ka Gonsiori tänaval aknast välja vaadates tunda väga romantilisi tundeid kõrghooneid vaadates ja päikeseloojangut. Nii et see koht nagu ei ole sellega seoses, pigem pigem siin lamine nagu alguses oligi seotud just selle vaikuse, metsajärvede ja, ja üksiolemisega romantika. Ekstaas see asi aga aga see ei ole valdav, see ei ole määrav absoluutselt. Sellepärast et see ei puutu kohtadesse. Me, nii palju, kui me oleme reisimas käinud, et tavaliselt ikka sihuke õhtu rammestus, hea roosa vein, kuskil soe peab kindlasti olema. Aga kas see nüüd on Eestimaal või ütleme Keenias või kus iganes? Jah, romantikaks on mingisugused tingimused, aga see ei ole kindlasti see koht, siil. Romantika peab ikka sinu enda sees. Kõigepealt ole. Aga kas sa oleksid võimeline tegema oma asju ka tõepoolest elades kusagil Keenias või näiteks Hispaanias, mis on sinu üks lemmikriike või kui kaua sa jaksaksid olla näiteks Hispaanias? Absoluutselt minu jaoks on öelnud, võib-olla on juured lahti rebitud juba ammu, ma olen pidanud oma elus kohutavalt palju kolima üle 10 korra kindlasti ja eks esimesed korrad olid alati lõplikult igavesti minekut. Aga nüüd ma nagu enam ei ütlegi, et mu juured kuskil kinni on. No ma võin seda enam, et lasteraamatu illustreerimine on selline töö, ükskõik kus asub su kirjastus saatel tänapäeval eriti kujal, Sännereid ja, ja internet olemas, võid oma tööd teha Keenias või Austraalias või kus iganes sa võid jääda ikka eesti kunstnikuks. Ja mida aeg edasi, seda külmemat tundu mulle ehkki talved ja, ja nüüd, kui ma olen tõesti käinud Praegu kevadel ka sellepärast, et mitte kuskile ei hakka kõik see loodus niimoodi nullist peale, kui Põhjamaades. See on õudsalt ilus vaadata, kui lume alt tuleb välja see vana kõntsa kordia, kõntsa korrast hakkab läbi kasvama see väike roheline lible. Et seda kahjuks ei näe, ei ei Keenias ega ega Hispaanias ega Kreekas. Aga elada Ma võiksin jah, praegu juba küll täiesti ükskõik kuskohas. Jüri võiks öelda, et see, kus te praegu olete, ongi nagu mõnes mõttes võib-olla sinu unelmate tipp või kui see nii on, siis mida siis veel soovida, kas siin millegi järgi igatsed? Ma vist kõvasti solvaks oma unelmaid, kui ma ütleks, et see asi loolasemate tipp igatsemistega unelmate, vot selline asi, et neid ei tohi ju sõnaga välja üteldud, siis rikub kõik selle nõiduse ära. Et minule see koht siin sobib. Ja ma pean päris ausalt ütlema, et ma ma kujutan ette, et Moviibik siin pool aastat või isegi aasta kuskil mujal, aga tegelikult mulle Eesti Eestimaa isegi kliima sobib, mulle sobib isegi tassist. Väga hästi, eriti kui nüüd on sellise Euroopa standardite järgi olevat suved hakkavad tulema nagu eelmine suvi oli näiteks siis on jumalast okei, väga mõnus. Kui teie naabrusest nüüd koguaeg algab sõjategevus näiteks sõja mängimine, et mis te siis teete, kas? Et ära või no küll, ei tahaks küll ei taha, ei viitsiks kolida oksile, aga mina teen ikka selle halva mängu juures hea näo ja, ja ma mõtlen seda, seal sõjategevus jällegi välistab näit eks kinnisvaraarenduse seal platsi peal või europrügila tegemisse või ühesõnaga, et, et on ju igast muidki hulle asju, võib-olla sõjavägi päästab meest mingist mingist veelgi hullemast asjast. Piret, kas sa igatseksid sinna soojematele maadele siit nende külmade talvede eest ära siis või või on see ainult selline kerge soovunelm, et korra seal ära käia, siis tagasi tulla? Ei, ma läksin absoluutselt päevapealt lõhus Barcelonasse ära kolima, sest ma olen ikka öelnud, et kui Jüri on meil tõeline tubli ugri ja eestlane, siis mina ei ole eestlane. Tähendab, ma olen kultuuripooles kindlasti eestlane pealinnas, Eesti lasteraamatuillustraator, eks elu lõpuni ka siis, kui vaja, laks Barcelonas. Aga minu jaoks on Eesti inimene ikkagi natukene liiga kinnine, liiga külm, liiga arvesta. Nii palju, kui ma olen käinud, siis jah, kas Hispaanias või Kreekas? Mulle meeldivad need inimesed, nad on, nad on palju vabamad, nad ei mõtle, kas arvavad endast nüüd head muljet või, või kas nad võivad rääkida nüüd midagi sellist välja või ma kujutan ette, et ma siingi elades üsna paljudele jätan niukse hullikesem, millest ma räägin asju, millest ei räägita honoraride eest ja sissetulekutes ja see on minu jaoks probleem, kui keegi teine teab näiteks minu rahalist seisu ka, võib-olla see on ka ettekujutus, aga nii palju, kui ma olen kokku puutunud hispaanlastega eriti põhja just Kataloonia osas, võib-olla Se Andaluusia osa läheb natuke ka minu jaoks liiga temperament, sekskahjustust, Kataloonia kant. Barcelona linn iseenesest, kus kohata, näitas Köll pargis perfektset inglise keelt rääkivat hispaania mees inimest kes teatab, et tema elabki niimoodi päev otsa, kõlbargistia vestleb inimestega. Ta ei ole mitte kunagi oma Katalooniast välja sõitnud, aga tal on palju tuttavaid jaapanlasi, ta teab täpselt, kus mingi linn Jaapanis asub või või siis näiteks ka minuga rääkides täpselt uuris järele, kus on Eesti Miss Tallinn pealinna, mis, mis, mis tema elu ongi see, et ta vestleb turistidega Barcelonas, Guell pargis. Teda oleks nagu terve ilma läbi reisinud. Sellist asja, noh, ma ei kujuta ette, kas neil raekoja platsis võiks olla niisugune tore vanamees, kes ei ole kunagi Tallinnast väljas käinud, aga huvitub nii palju turistidest ka see, et põhjamaadel turstik natuke segav ja kiisuke kakerdaja. Imelik asi, mis, mis tuleb ära kannatada, aga noh heakene küll, andke oma raha siia ja mingu jälle koju tagasi. Aga see kuidagi sihuke huvi inimese vastu, lõunamaal on natukene teistmoodi, mulle tundub. No eks nad saavad ju seda sellepärast endale lubada, et neil on seal peaaegu aastaringselt ju soojad ilmad, mida meil ei ole, et, et kui meil raekoja platsil selline vanamees oleksid, siis peaks linnavalitsus teda võib-olla üleval pidama. Jah, ja ma arvan ka, sellepärast on eestlane nagu kinnine ja sünge kogu aeg endale midagi ümber kraapima, kas kasukat või vati tekkis kogu aeg, on küll, aga, aga Hispaanias sa võid olla mahe ja lahe, anda oma viimase särgi naabrile lahkelt ära, sest tõesti soe sai, vajasid. Oled sa ka kunagi proovinud illustreerida hispaania lasteraamatut? Ei, aga Jüril on see meeldiv võimalus, sest ta just sai ühe käsikirjal ja sügisel ilmselt ta alustab tööd. See on hispaania kirjanik ja, ja ma olen ainult sellest jutust soomekeelset tõlget lugenud ja mulle küll hispaaniakeelne originaal ka. Aga ega ma teda. Ega ma tema peale mõtelnud veel ei ole, sest enne on vaja muud tööd ära teha ja siis, kui sügisel tuleb see aeg, siis ma hakkan seda tegema. No sina oled näiteks ju ka soome autoritele teinud illustratsioone, et kui võtta Soome ja Eesti lasteraamatute autorite selline lähenemine või maailmavaade, et kuivõrd erinev see on ja kuivõrd lihtne on sul suhestuda mõne muu riigi Mõtlejaga ma ei tea, ma arvan niimoodi, et siin ei ole küll eriti nii väikse väikse geograafilise ulatusega nagu Soome ja Eesti või selle väikse vahemaaga ei ole mitte mingit vahet ja ma üldse arvan niimoodi, et ka terve terve Euroopa on kultuuriliselt nii, nii ühetaoline ühe ühtedest allikatest, et siin küll vahet ei ole ja noh, põhimõtteliselt on tegelikult ikka asi niimoodi, et et hea lastekirjandus on nüüd igal pool hea lastekirjandus ja halb kirjandus on igal pool halb ja nii see ongi, et need tegelikult ju need valdkonnad, see, millest räägitakse, on tegelikult üks ja sama on need, kes muraliseerivad ja on need, kes räägivad, ajavad hundi juttu. Ja on hästi palju erinevaid ja ongi tore, et on erinevaid, aga jah, et hea kirjandus on kindlasti hea kirjandus igal pool halb täpselt samamoodi igal korral. Sinu arvates, kui palju on meil praegu head, kui palju halba lastekirjandust, kui palju on sul tulnud näiteks tagasi lükata mingeid pakkumisi? Ma ei tea, nüüd ega ma nüüd nii ja mul puudub see temperament, et ma nüüd kohe hakkaks ütlema, et mitte nii väga halb, siis ausalt öeldes ega ikka sellist sulaselgelt halba ei olegi mulle pakutud. Taevale tänu, väga mõnus on, et ei ole pakutud. Aga selle hea hea asjaga üks hea lastekirjandus, mida ei ole küll mulle pakutud, aga mis oli eelmine aasta, oli siis Sautoni laiskade lasteraamat. See oli selline tõeliselt hämmastavalt terviklik raamat nii oma, selle jutu kui ka selle välimuse poolest, et, et mulle need Alvar Jaakson pildid jätsid sügava mulje ja ma just kujutasin, et kui ma oleks selline noh, seitsme-kaheksa-aastane või sihuke lugev lugev laps, võib-olla kuue aastane, siis just sellised pildid, need olid väga huvitavad pildid. Kui sa mõtled enda lapsepõlve ta peale tagasi, kui sa olidki nii väike, et millised on sul esimesed sellised piltidega raamatud, mis sulle meenuvad ja jätsid nagu väga tugeva mulje Esimesed piltidega ma mäletan, et lapsena mul on täielikult kapsaks vaadatud, on ellu pitsturule b sellised noh sajandi keskpaiga koomiksid või sellised naljapildiread. Et paljukest need neid nagu pildiraamatud olid, aga ma olen selle peale mõelnud, et kui nii, et kui mäletaks täpselt, mis mulle lapsena meeldis ja kui oskaks, siis analüüsida välja selle või selle välja sõeluda, miks pärast ta meeldis ja kui oskaks niimoodi teha, et see oleks ju geniaalne. Aga noh, praegu seda võimatu teha. Ja noh, on küll, sellised on teatud raamatuid, mis on nagu kõigile kõigile lastele meeldinud just lumivalgeke ja seitse pöialpoiss ja ja Siimaskopi, päris vanad raamatut, nii nagu kõik mäletavad, et need olid lihtsalt nii vapustavalt ilusad, aga siis oli seal Vaidla kirjutatud nurrmootor, mis mulle hirmsasti meeldis ja siis palle üksinda maailmas, mis oli täitsa müstiline, müstiline raamat. Ja see oli ju tegelikult väga siukse napi tuši joonega ja akvarell iga väga väheste värvidega joonistatud ja, ja siis mulle tohutult meeldis ja samas samas meeldis ka muidugi Reindorfi Need on hästi ära detailsed, mustvalged joonistused ja need on nagu sellised asjad, mis on nagu enam-vähem, mis kõigile meeldida, aga et et pole üksinda maailmas, võib-olla kõigile ei pruukinud meeldida ja siis see nurm mootor, aga ma ei ole nüüd täiskasvanu seda nord mootorit kohanud enam. Jumal vist lapsena lugesin kapsaks ära. Ilona Wikland'i on kindlasti ka muidugi selline autor, ma arvan, mis kõigile meeldib. Piret, sinu lemmikud lapsepõlvest. Ma ei tea, Viking tuli siis juba, kui ma olin natuke suurem minul muidugi vaieldamatult lumivalgeke ja seitse pöialpoissi, tähendab see Avatis raamatu vasakule poole jääb lumivalgekese portree see on absoluutne lasteraamatu muinasjuturaamatu tipp-väike mõõk ikkagi Siimaskop ja mina võin küll öelda, miks, sest nad olid nii päris ja nii kättesaamatult ilusti tehtud. Et see oli noh, lapse jaoks ülim tipp, ülim kaunidus, üdini ilus ja Väike-mainimis oli üks minu esimesemaid lasteraamatuid, mis, kui ma ei eksi, on õitsemist kahe või kolme värvitrükis trükitud. Mis oli jälle oma detailide pooles. Putukad ja, ja sitikad ja, ja imelikul kombel on tõesti lasteraamatutes väga erineva stiili juures väga imelikud ja erinevad asjad, mis panevad, et seda või teist pilti armastama. Muidugi ei tohi ära unustada Edgar Walterit, kes on läbi aegade olnud minu üks lemmik, kuid sest tema perfektne joonistamine just nagu ma ennastki pean eelkõige joonistujaks mul väikesest lapsest peale meeldinud joonistamine ja joonistada, värvida värviraamatuid ja, ja Edgar Valter on muidugi fantastiline, täiesti minu jaoks palju parem kui Ilon pikalt. Aga see joonistamise oskus, mis on Edgar Walterile, see lihtsalt on kaasasündinud, seda sai, harjuta, seda, sa ei saa endale kuidagi külge, tuleme jumala juurde või looja juurde. Et, et see on juba kuskilt mujalt tulnud oskus. Ja kunagi, kui ma töötasin pioneeriajakirja toimetuses, see oli meil niisugune ohjane, käeldasid Kalamps või noh, eluline situatsioon, et kui joonistada pioneere, mis oli väga raske pioneerijuttude juurde koondustest ja siis see oli ainukene, kes oli 102 protsenti, kindlalt tegi korraliku illustratsiooni Edgar Valter. Ja, ja need uued ajad, mis hakkasid tulema, kui Tõnu Ots kirjutas siis juba natukene seksist lastele ja keda siis illustreerima võtta ikka ainult Edgar Valter, sest tal oli selline sisemine kultuur, ta suutis ka väga raske teema niimoodi lahendada, et see oli nagu liblika lend. No kas on lasteraamatutega juhtunud ka teinekord niimoodi, et raamat hakkab meeldima just piltide pärast, et mõni tekst, mida võib-olla muidu ei avasta, saab nende piltide kaudu kuidagi hoopis lähedasemaks? Ja kindlasti ma just arvan, et seda on Edgar Valter väga-väga teinud, ma ei kujuta ette, kas nublu või krõll või kas nad oleks saanud või kasvõi sipsik, kas nad oleksid saanud nii populaarseks, on tõesti tohutult populaarseks ilma Edgar Valteri piltidelt. Ja kummaline on see tegelikult, et sipsik on praegu nagu kuidagi ära unustatud, ta on jäetud kuhugi sinna mänguasjade kasti ja sest et mul on nagu väga meeldiks, kui ma ise viitsiks õmmelda, siis õmbleksin sellise sipsiku ja neid sipsikut võib-olla saaks mänguasjapoodidest osta. See on meie üldine olukord praegu, kui kõik poest saada sipsik sündis siis, kui emad tõesti õmblesid oma vanades sitsikleitides nokke hakkan, nüüd ei ole ju mõtet tõmmelda, kui sul on kõik olemas, igal pool poes, kuigi mina ikka teen ise mänguasju peksja elanikele, minu, minu anarhist, ivaim, mis tahab sõdida veel kapitalismi vastu, kui niisugusega mänguasjanduses ikka nukul peab olema vaim ja hing sees, et need, seda ei saa osta see, kas meie tüdrukutega neil olid ka kummalgi Barbidega ühes koer ära ja teine kadus niisama minema. Kui nad olid väiksed, siis ma ikka tegin ise. Nüüd on tõesti Saara, sai 15 enam May kippudele nukukleit ilma enda tehtud, aga aga ka neil on üsna palju nüüd meie tehtud kas või kas või Susanna esimeseks sünnipäevaks saadud kiikhobu, mida kõik käivad ja imestavad siia. Nüüd saab 12 aastat vanaks meiegi kogu juba, mille me Jüriga tegime ja, ja noh, eks meil sihukesed lapsikud oleme, sellepärast et ega lasteraamatuillustraator tegeleb ju tegelikult ütleme, kolmandast kuni 10. eluaastani lastega ja, ja et neid pilt teha ja lastega natukenegi meeldida, pead sa ikkagi sees natuke laps olema ja me päris normaalsed ei ole. Jüri, sinu piltides on ka palju sellist multifilmilik või joonisfilmilikku õhustikku, võib-olla petavad mind needsamad ETV vaheklipid? Kas sa kunagi pole mõelnud, et võiks teha ka puhtalt esimese animatsiooni, mingisuguse pikema kümneminutilise või? Võiks muidugi teha, igasuguseid asju võiks teha, ka animatsioon on isegi kümneminutiline, animatsioon on, on tegelikult nii vastutusrikas asi, et see seob nii palju inimesi ja, ja nii paljude inimeste aega, et selle jaoks peab olema mingi hea idee jah, mingi mingi idee või mingi sõnum, sõna, mida ütelda. Et seda veel ei ole tulnud, eks saab näha. Aga kindlasti seal on näiteks oma lemmikuid tsoonist nojah, ega ma eriti algupärane vist ei ole, kui ma ütlen, et Priit Pärn on mul lemmik ja Priit Pärn ja need nii palju, kui ma olen neid uusi uusi tegijaid näinud, et, et seal on küll, paraku on hirmus tugevalt Priit Pärna on, on, on, on sealt näha, aga et tublisid tegijaid on palju ja rääkimata sellest, et külm rahvaarvu ja üldse protsentuaalselt on ju, et siis siis on eestlased ikka hullult tublid väga paljudes valdkondades. Sellepärast sellise, sellise nagu ülemaailmne statistilise keskmise järgi vist võiks sellise miljoni inimese peale olla üks multifilmitegija kui sedagi. Ja meil on ka väga tublid raamatuillustraatorid. Aitäh. Piret Mildeberg, aitäh, Jüri milleberg. Edu jõudu. Saates kõlas muusika Ramon Martiineselt Seprodriigeselt ansamblilt Queen Jaal, Perthi kleesiaselt filmidest volveer ning kõik minu emast.