On siis küll saanud nii kaugele, et saatejuht ütleb oma mõttetera. Mõni päev tagasi. Soostasin esinema. Ühes Eesti telejaamas ja mõtisklema seal umbes kolme minuti jagu. See pilt oli selline, et ma pidin istuma üsna staatiliselt. Mind võttis üks kaamera. Ja ma pidin rääkima peast, teadagi. Nii ma siis tegin kõige oma kõige parema äratundmise kohaselt. Ja ma ehmatasin pärast seda, kui koju jõudes ütles mulle mu abikaasa et kuule ta nimelt õpib filmindust. Et sa võiksid palju parema filmirolli või palju paremaid filmirolle teha kui raskel Grow. Ma ehmatasin selle peale väga tegelikult sest see pani mind mõtlema asjadele. Mille peale vahest väga tihti ei mõtlegi üldse? Ehk siis? Mida näevad inimesed minus? Mida ma ise näha ei saa? Ehk siis mida või kuidas mind nähakse kõrvalt? Inimesed, kes mind ei tunne, ei tea, mida näevad minus minu lähedased ja sõbrad tegelikult millisena ma välja paistan. Võib-olla tänane Teder ongi selline, pigem nagu küsimuste tulv. Aga inimene ikka küsib endalt kogu aeg igasuguseid asju ja ta on ju oma loomult uudishimulik. Ja siis see mõtteraas, kui veeres ja veeres edasi nagu lumepall kogule, kogudes enda juurde üha enam üha enam mõttematerjali. Ja jõudis välja küsimuseni, et kui palju ma oma elus tegelikult näitlen. Päevases käitumises olekus ja kui palju on seal seda, mida ma ei pea näitama kellelegi, vaid, vaid tuleb nagu loomulik, kust minu isiksuse, loomulikust olekust või, või minu isiksuse loomulikust näost olemusest. Ja siis muidugi seda, et et kui palju ma alateadlikult käitudes iseendast, varjal, selle näitlemise või näitlemise kaudu. Ja miks, mida mul on varjata? Peale ühele inimesele välja nägema ühtemoodi teisele inimesele teistmoodi või kas ma pean, siis ei pruugi loomulikult niimoodi olla ja see ei pruugi absoluutselt kõikidega niimoodi olla. Ja kui kellega kuigi suheldakse, siis ei hakata kohe mõtlema, et oh nüüd ma võtan sellise oleku või sellise poosi. Sellepärast et sellel teisel inimesel on minu arvates tõenäoliselt paslik mind just täpselt niimoodi näha ja täpselt niimoodi võtta ja vaadata ja ja minuga täpselt sellises olekus või sellises atmosfääris suhelda. Et kui palju me siis selles ilmas tegelikult näitleme kui suur on see osa meie igapäevases suhtlemises ja kui suur on see osa, mida me teadlikult teeme Ennast, näidates kellelegi ja kui suur on see osa, mida me absoluutselt ei teadvusta? Seal selline küsimus, mida maksab ikka aeg-ajalt meelde tuletada. Ja põhjus on selles, et et kui me kas või mõnelegi nendest küsimustest milliseid tiraadi modile sisuliselt nüüd ette lugesin, mõne minuti jooksul vastame siis ma arvan, et me oleme sammukese iseenda ja teiste tundmisel võib paremini tundmisel edasi astunud.