Siin Tallinn kell on kaheksa ja 14 minutit. Mõni mõttetera, tänase klassikahommikut talitaja pääst. Kõigepealt maruvahva oleks see, kui paljud ja paljud raadiokuulajad vabaneksid äratuskella tirinast ja sellest stressitegevust igahommikusest, tõusmisest sellega et võiks hankida raadiovastuvõtja, mis toimiks ka äratajana. See tähendab seda, et hommikul hakkab raadio mängima. Loomulikult võib klassikaraadio lainele panna, sellepärast et tänavu on klassik ka hommik palju pehmemate helidega kui kunagi varem eales. Niisiis tehke endale ärkamine meeldivaks, ärgake rõõmsalt. Ja peaasjalikult ärgake, rahulikult. Klassika hommikuhelid, mis teie tuppa tulevad, teie mõnusast raadiovastuvõtjast? Äratavad teid tegusale päevale või puhkusele mida iganes soovite, nii siis nende helidega võite iseennast üles keerata täpselt nii, nagu teile just parasjagu vajalik on. Aga enam ei, Elise, Zenitud see neetud äratuskell oma rohke tirinaga. Teine mõttetera oleks terveks aastaks, mida ikka ju aasta alguses soovitakse igasuguseid häid asju ja noh, see on ju täiesti niivõrd tore, loomulik. Huvitav on see, et tähelepanu pälvivad. Reeglina on need inimesed, kelle teod ületavad uudisekünnise, siis Me vaatamist tehakse spetsiaalseid saateid, kommertstelevisioon või ka riigitelevisioon. Vabandust, avalik-õiguslik televisioon. Teevad siis saated nendest inimestest, kes on kangelased, kes on saavutanud midagi asjaolude kokkulangemise tõttu või ka lihtsalt sellepärast, et nad on toredad ja vahvad inimesed, nad on teinud midagi suurt ja siis pööratakse neile tähelepanu. Ja minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei ole võimalik heade mõõta kilodega või kroonidega. Sellepärast et ka kõige väiksem ja esmapilgul täiesti tähtsusetu heategu on ülitähtis sest iga heategu vallandab teatud ahela millest headus ja tähelepanu ja hoolivus hakkavad kasvama. Ka kõige väiksem ka kõige pisitillukese heategu on tähtis ja ta peab olema täpselt õigel ajal õiges kohas. See heategu peab rõõmustama kasvõi üht inimest siin maailmas. Ning selle inimesega kõmu kaudu võib tekkida üha rohkem ja üha rohkem head, rohkem naeratusi. Rohkem heategusid, rohkem hoolivust. See otsekui jaguneb laiali teiste inimeste kaudu. Kui aga oleme piisavalt nupukad ja piisavalt mõistlikud, et et iseennast pisutki selle aasta jooksul jälgida, kui meie pähe tuleb taaskord mingisugune meenutuskest inimene tavatseb meenutada ju negatiivseid kogemusi, siis äkki suudame ennast nii palju vaos hoida, et ütleme, stopp iseeneses ei hakka seda vana hullu või rumalat või negatiivset kogemust uuesti ellu äratama. Vaid selle asemele paneme mingisuguse hea mõnusa ja kõhtu soojendava kogemuse. Niisiis tänavu, mida tehkem? Pangem tähele ja märkigem ära neid inimesi, kes on teinud meile või kellelegi teisele väikese, tillukese ja tagasihoidliku heateo, ent mis ometigi on kedagi erakordselt rõõmustanud või toetanud. See tähendab seda, et me ise võiks jagada tähelepanu enam kui seni. Sest pangem tähele, et mõnel, eriti tagasihoidlikule inimesele võib tunnustus tema väikese teo eest tunduda tema elu kõige kauneima kingitusena. Tehkem sisse kingitus, pangem teda tähele. Ta võib-olla ei oska ise esile kerkida. Ta ise ei oska näidata, et oo või taha too, ma tegin midagi. Meie tähelepanu on see, mis on tähtis ja mis tunnustab seda inimest. Seda väikest ja tillukest heategu.