Klassikahommik siin Tallinn kell on kaheksa ja 15 minutit ja nüüd on tasapisi tulemas klassika, hommikutalitaja surematu mõttetera. Mõni päev tagasi, mina sain ma sellele lisaks veel tuld juurde. Tuli mulle pähe selline mõte, et kui suur peab olema inimese kannatus või kannatlikkus kui ta teab, näeb või kuuleb või saab kuulda jõmblusest, aga mitte sellisest jõmblusest, mis toimub Eesti teedel ja tänavatel. Nende meestega, kes peaasjalikult sõidavad autodega, BMW? Ei tahaksin loomulikult midagi halba öelda, nendele, kes sõidavad selle automargiga igati korralikult ja, ja hästi teisi liiklejaid arvestades. Aga jõmblusest hoopis teisel teemal. Nimelt üha enam ja üha enam on kuulda signaale siit ja sealtpoolt Eestimaad sellisest õmblusest, mis on absoluutselt hoolimatu ümbritseva keskkonna suhtes ja, ja see ei puuduta ka ainuüksi oma prügiloopimist kuhugi ilusasse looduskaunisse kohta vaid see puudutab näiteks seda, et sõidab auto. Ma sõitsin mina Hiiumaalt ja sõitsin ühe auto järel ja siis hakkas lendama sellest autost eessõitvast autost mulle vastu hõõguv vaid ja sädelevaid sigaretikonisid samuti Hiiumaal Heltermaa sadamas nägin kahte autot, kust Haknast lihtsalt kohaliku sadama muru peale loobiti oma järelejäänud toidujäätmeid, mis loomulikult ära kõdunevad, aga nendega koos olev paber jääb ju ometigi. Ja selliseid näiteid võib veel tuua üha enam, üha enam. Tahaksin tänase mõtiskluse teha aga pisut filosoofilisema, kas see tähendab seda, et kui me oleme kõik toredad ja head inimesed? Loodetavasti kõik need, kes klassika Raadiot kuulavad, on seda siis kui suur peab olema meie hing ja mitu korda me sellistele inimestele suudame andestada või mida siis lõppude lõpuks selliste inimestega ette võtta ja milline peaks olema selliste inimeste karistus kunagi siis, kui Eesti ei olnud veel õigusriik ning oli osa ühest suurest impeeriumist, ükskõik siis millisest impeeriumist oli see saksa? Ma võin, oli see Venemaa, vahet ei ole. Sellistele meestele mõisteti omakohut, see tähendab seda, et ümbritsev ruum, meie ümbritsev avalik ruum oli kõikide kasutada siis suurem hulk inimesi oli selliseid, kes tahtis elada kaunis ja ilusas ruumis. Seetõttu oli juba iseenesest automaatne kontroll selle üle, et meid ümbritsev oleks kaunis puhas ja Me hoiaks seda nüüd õigusriigi tingimustes on see pisut raskem, sellepärast et seadused reguleerivad kõike ja kõik, mis on väljaspool seadusi, kõike seda kasutab mõningaselt alalt mõtlev inimloomus ära ning tekib selliseid inimesi, kellel on absoluutselt ükstaskõik. Milline on tema ümbritsev keskkond, kasta Ta elab siin üksinda või elab ta lihtsalt ainult oma autos või elata oma, kuidas öelda oma probleeme või kompleksse välja elades, oma pruutidele midagi tõestada, tahtes või mida iganes. Nii et mida teha praeguses õigusriigis selliste inimestega, kui omakohut kasutada ei saa ja kui suur peab olema meie süda, kui suur peab olema meie hing sellistele inimestele andestada. Ja kui ühel hetkel enam ei suuda andestada, see tähendab, et kui on juba nii raskeks ja nii pingeliseks muutunud see meie suhtumine inimestesse, kes räpastavad meie elukeskkonda ja teevad seda jätkuvalt ja teevad seda ülima küünilisusega siis mida teha on tänase hommiku küsimus kõikidele mida me selliste inimestega ette võtame. Ja kas tulevased valimised toovad sellesse mõningat selgust või mitte kas kasutada omakohut või mitte. Või millised on võimalused, et muud, selliste inimeste tegevus sõna otseses mõttes füüsiline tegevus meie elukeskkonna nõmestamisel kolestamisel, milliseid eestikeelseid sõnu või verbe üleüldse võiks välja mõelda? Kui palju me ise suudame ära teha ja kui palju me suudame Nende tegevust kannatada? Vot nii.