Siin Tallinn kell on kaheksa ja 15 ja see tähendab seda, et et täna on eetris saatejuhi surematu mõtted ära. Põhjamaiseid inimesi nimetatakse tihti tagasihoidlik, eks individualistlik, eks. Ja sellisteks inimesteks, kes elavad nagu mingisuguses pidevas klubis või või keda saada Nende elus püsiv äng. Tihti kirjutatakse see püsiväng põhjamaise kliima peale. Tihti lükatakse see selle peale, et meil on kogu aeg pime ja siis inimlikud olu suhted muutuvad sellisteks kriitilisteks kriitivateks, segasteks valusateks. Aga ma kaldun arvama, et midagi sellises ängis tuleneb hoopis muudest allikatest või et see häng tekib meis hoopis teistel põhjustel. Inimene on harjunud sellega siin nüüd me võime juba seda nimetada Eestis kui Läänemaailma heaoluriigis on harjunud sellega, et kõik saab suhteliselt hästi kätte see tähendab seda, et tarbijameelsus ja tarbijamentaliteet inimestes kasvab. Ja selle võrra muutub igasugune heaoluühiskond mugavamaks sest järjest mugavamaks tehakse inimesele võimalus saada midagi saada ja selle võrra järjest raskemaks muutub inimese jaoks juba psühholoogiliselt midagi anda. Sellepärast saamiskihk uute ootuste ärevus on nii suur ja see varjutab täiesti inimese eneseaktiivi, inimese enda kamise, midagi pakkuda kellelegi midagi oma annetest, midagi sellest, mida tal on midagi sellest, mida ta oskab. Ja kui nüüd võtta seda ängi jutu siia juurde, siis siis minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt ma olen siin elus elanud 37 aastat ja ja kopikaid peale. Ega seda ju väga palju ei ole kindlasti mõni taat või memm võib naerda või noh, tasakesi niimoodi pihku itsitada noormees, räägi, räägi siis oma juttu. Aga selle läbitud elu jooksul on minu kogemus küll selles, et inimeste äng on seda suurem. Mida rohkem on neid heategusid, mida nad on jätnud tegemata. Ega siin maailmas ei saa mõõta Ta inimese negatiivset külge ainuüksi nende halbade asjadega, mida ta teeb kas siis oma oma nõrkusest või oma oma tahtlikust kurjusest või oma viletsusest või, või ükskõik mis põhjus sellel ka ei ole. Inimesel negatiivset osa tuleb kindlasti hinnata ka selle järgi, kui palju ta midagi head On jätnud tegemata ja minu meelest kõige suurem probleem. Ja kõige suurem häda on inimesega siis kui ta teab, et keegi vajab tema abi. Ja kas ta mugavusest või villast või millestki taolisest ei lähe sellele teisele inimesele appi. Ta teab, et keegel hädas. Aga ta ei tee seda, ta ei lähe abistama. Ta ei paku oma tuge just ei paku. Või siis sellepärast, et ei viitsi pakkuda või? See on minu meelest põhjamaiste inimeste hängi kõige suurem allikas. Ja sisseäng peegeldub igapäevases elus kõikide teiste, meie lähedaste nägudel. Ma ise olen olnud küll sellises situatsioonis, kus ma vimma tõttu ei ole läinud teisele inimesele appi ja uskuge mind mul oli ikka väga pikka aega väga halb olla. Ja mida rohkem neid selliseid situatsioone on, kus me saadame lihtsalt kõik kukele. Ja me ei toeta kedagi, kes väga vajab meie abi, kasvõi kõige pisitillu mad, see ei pea olema 100 krooni. See ei pea olema ka 1000 krooni ja see ei pea olema ka 50 krooni. See võib olla hea sõna. See võib olla toetav samm, ükskõik, midagi sellist. Me tunneme selle situatsiooni kohe ära. Kui me seda ei tee, siis suureneb meie äng ja suureneb ka kogu ühiskonna äng. Ja siis ei paista päike enam nii selgena kirkana, kui me seda tegelikult tahaksime. Selles pimedas põhjamaises talves kevades, sügises, kus valgust nagunii vähe all. Nii et kui ikkagi keegi meie abi soovib ja vajab, siis lähme appi, me oleme ise selle võrra rõõmsamad, muutume ise selle võrra ilusamaks.