Tulemas saatejuhi surematu mõtisklusi ja saatejuht pöörab tänama tähelepanu olukorrale liikluses, aga mitte nii, nagu seda on teinud politsei ja riigijuht. Sest politseijuht tal ei olegi rohkem enam midagi öelda kui seda, et head inimesed, ärge tapke teisi inimesi ja riigijuhil tuleb ainult nentida seda, mis, mis olu, mis olukorras meie liiklus on. Aga küsimus ei ole ju tegelikult üleüldse liikluses liiklus on olukord liikluses, olukord üks ühes või teises või kaheksandas kohas mis on negatiivne, mis on halb, see on tegelikult millegi tagajärg. Ja kui me hakkame liikluse olukorrad tõsidust vaagima, siis tegelikult väga paljude ja paljude seaduste karmistamisega ei lahenda. See on tagajärgede likvideerimine. Tegelikult on eestlasele väga omane ja, ja üpris üpris selline tavaline see, et ta ei julge või ta ei taha vaadata tõele näkku. Ta ei taha vaadata sellele, kui millest kõik asjad välja kasvavad, sest see puudutab teda tema lapsepõlve. See puudutab tema isikut. See puudutab tema maailma või maailmu, mille ta endale valib. Minu tagasihoidlikul hinnangul olukord liikluses või olukord mõnes muus kohas mis on katastroofiline või vähemasti tundub meile katastroofiline. Et selle põhjuseks on hoolivuse defitsiit. Inimesed ei hooli enam üksteisest nii palju senikaua kuni sai seljad koos olla ja sinimustvalget lippu lehvitada ning hüüda Eestit vabaks, senikaua vaadati üksteisele silma. Senikaua hoiti üksteisel käest kinni, oldi üksteise kõrval, hoolivus, devalveerub ja muudab inimesed ükskõikseks. Ja selle devalveerimise põhjuseks on absoluutne kaos. Eesti inimeste väärtushinnangutes. Ei ole teada, kuidas väärtustada ühte või teist või kolmandat asja. Seal on mäsu, seal on sassis, see, see kõlab umbes niimoodi, et ma olen, ma olen, ma olen väga rahvuslik, ma olen kõva Eesti mees, ma panen oma autost lippu välja, sinimustvalge lehvima ja siis sõidan oma suurepärase. Ükskõik mis marki autoga sõidan täiskiirusel linnas pidurite krigisedes vöötrajale. Ma olen kõva poiss, ma ehmatan Soome turiste või keda iganes. Aga ma olen eesti mees. Minu meelest on siin väga, vägagi vägagi asjad viltu. Ja siis ei jäägi politsei riigijuhil mitte midagi muud teha, kui nad peavad lihtsalt nentima fakti mida teha. Kuidas kujundada ümber inimeste mentaalsus, kuidas nende mentaliteeti mõjutada. Ja siin on küsimus koolise peres. Tuleb hakata kasvatama väärtushinnanguid mis on struktuuris, mis on püsivad, kindlad, mis on olnud meid saatmas ja mille kohta me ütleme, et see kõik on hea, ainult et mingisugune vormiline, vormiline väikene nüanss segab meid. Ja tegelikult lööbki kõik sassi. Lööb sassi ka meie laste väärtushinnangud, sest meie oleme neile nende edasiandjaks. Ja nii see sassis väärtushinnangutega riik läheb ja läheb ja läheb. Ja nii nendivad need riigijuhid ja politseijuhid ja ühiskonna juhid iga kord ja igal aastal jälle, et meil on katastroof, et olukord seal või seal on meeletu ja mõttetu, et olukord seal ja seal on nii halb, et enam halvemaks minna ei saa ja läheb ikkagi halvemaks. Segaste väärtushinnangutega riik ja segaste väärtushinnangutega rahvas ei ole püsimist väärt. Sellepärast, et nad ei armasta isendid. Nad ei armasta seda maailma. Nad ei oska väärtustada seda, mis on nende ümber. Nad ei oska sellele nime anda või nad ei taha seda teha, sest neid ei koti. Neid ei huvita. Ja sealt tuleb hoolivuse defitsiit. Võib-olla tänane mõtisklus oli pisut karm, aga peab olema ka selliseid. Ja kindlasti on palju neid, kes tahavad mulle vastu vaielda. Loomulikult nii see on, inimesed näevad maailma erinevalt.