Tulemas saatejuhi surematu mõtisklus mis natukene jätkab eilset teemat, ehk siis hoolimise ja hoolivuse küsimust. Kui tähelepanu inimeste seas üksteise suhtes on järjest enam vähenenud, siis minu tagasihoidlikul vaatlusel on tähelepanu loomade ja looduse vastu asendanud asendunud peaaegu et ükskõiksusega. Muidugi ma üldistan, see on täiesti selge, on väga toredaid ja ilusaid inimesi. Ent palju kamat keelt räägivad mulle maanteekraavid ja rannaääred ja ja kõik muu selline. Ning ega kõikvõimalikud uued ehitusplaanid ja juba valmis ehitatu. Näiteks on keegi jõukas härrasmees ehitamas oma suvemaja või uut elamist. Huvitav, kas ta uurib enne seda, et kas territooriumil näiteks on mõningate huvitavate haruldaste loomaliikide või linnuliikide elupaiku või on see vääriselupaikadega krunt, kuhu ta selle ehib, või saab ta detailplaneeringu kätejoogid? Kõik lähebki edasi. Valgustusajastu inimese õppimine või inimese üles peksmine, ma nimetaksin seda või üles loputamine või kuidas iganes keegi seda nimetada tahab. Kasutagu, ükskõik milliseid verbe on muutnud inimese mitte elama kooskõlas sellega, kuidas loodusasju korraldab vaid vaid selline ja inimese Adoreerimine on upitanud selle tahet ise loodud loodust juhtida. Et inimene tunneb ennast mõnikord otsekui üliolend. Eesti viimaste aastate ultraliberaalne ühiskonna areng on eestlaste suhtumist loodusesse tõenäoliselt kalestunud veelgi kuna mentaliteet ja tähelepanu on suundunud hoopis millelegi muule, materiaalsetele, hüvedele ning märksõnale, millest räägitakse viimasel ajal üha enam. See on heaolu. Loodus on bisnis ja kaup või siis kutsutakse seda hellitava nimega jutumärkides ressursiks. Loodus ei ole enam inimese partner. Inimene on kuningas, aga kehv kuningas. Pigemini türann. Taas kord toon enda kinnituseks kogu selle prügihunniku, mis asub maantee ääres. Need meeletud Ratroop, Pad rannaliivas. Need röövraied Eesti metsades ning jõhkrus lausa röövellikult või siis suvaliselt ükskõikselt kultiveeritud põllulapid. Loodus on jäänud inimesest nii kaugele, otsekui elaksime ise mingisuguses kõverpeeglis otsa, kui me elaksime hoopis mingisuguses muus maailmas. Minu arvates on üpris viimane aeg teha veel mingisuguseid samme. Oma loomuliku loodusliku võib nii-öelda loodusliku maailma suunas. Et et midagigi meis eestlastes kui metsarahvas või kui loodusrahvas niine nime väga usinalt ja uhkelt ennast ju kutsume, et midagigi veel säiliks? Jaa, et ei oleks ainult niimoodi, et et on mõned üksikud toredad inimesed, kes selle peale mõtlevad kutsutakse neid siis kas looduskaitse selts või loomakaitse selts või nagu ainult nende seltside kaudu käikski looduse väärtustamine. Seda võiksid teha ikka palju suuremat inimmassid, kuidas seda korraldada ja kuidas seda koolitada. Ikka niimoodi, et kõigepealt tuleb inimest tähele panna jama kõrval elavat ning siis suundub tähelepanuga looduse ja loomade juurde.